kolmapäev, 3. august 2011

Hüperaktiivsus, diabeet, krooniline väsimus - ühe ühise nimetajaga RASV

Puuviljad ja veresuhkur ja rasv


Ekslik arvamus, et puuviljad põhjustavad veresuhkru probleeme, on viinud selleni, et püütakse eemalduda puuviljadest, eriti magusatest puuviljadest. Öeldakse, et kõrge veresuhkur viib Candida vohamisele, kroonilisele väsimusele, hüper ja hüpoglükeemiani, diabeedini ja muude erinevate seisundite ja haigusteni, isegi vähini. „Liiga palju” suhkrut on loomulikult sulle halb, kuid on peaaegu võimatu saada liiga palju suhkrut puuviljadest. Puuviljad ei põhjusta kõrget veresuhkrut – see ei ole nii lihtne.

See on natuke intrigeeriv ja midagi sellist, kui sulle öeldakse, et osteoporoosi probleem ei ole kaltsiumis. Kusjuures see on ka õige, sest ainult kaltsiumiga tugevaid luid ei saa…ja puuvili üksi veresuhkrut ei tõsta. Kui sa sööd suures osas puuvilju seal hulgas ka väga magusaid puuvilju – siis kõrget veresuhkrut ei teki – JUHUL kui sa ei söö rasvaseid toite. Kui keha süsteemid ei ole ülelaaditud liigsest rasvast, siis suhkur isegi „kõrge glükeemilise indeksiga” puuviljadest imendub kiirelt ja kergelt verre ja verest rakkudesse.

Glükeemiline indeks (GI) ja glükeemiline koormus ( GL).

Glükeemiline indeks näitab kui kiiresti nad lagunevad seedesüsteemis ja kui kiirelt need suhkrud imenduvad verre. Ehk indeks näitab kui kiiresti muutub toidus olev suhkur veresuhkruks. Lisaks GI’le on kasutusele võetud mõiste glükeemiline koormus (GK), mis arvestab toiduportsjoni mõju veresuhkrule ja seejuures ka insuliini tootmisele.

GL : 1-10 on madal,11-19 on keskmine ja üle 20 kõrge:

Seega kõrge veesisaldusega puuviljadel, on madal glükeemiline koormus. Banaani GI on 52 (võrrelduna puhta glükoosiga mis on siis 100). Kuid kuna banaani veesisaldus on 75% on GL ainult 12 (52x24g süsivesikuid/100=12; baseerub 118g banaanil). On oluline süüa just puuvilja, mitte mahla, kuna puuvilja pehme kiudaine takistab suhkrul liiga kiirelt imendumast.

Rasv, mitte suhkur põhjustab veresuhkru probleeme. Toortoidu vennaskond kasutab suures koguses pähkleid, seemneid, avokaadosid, oliive, kookost jt kõrge rasvasisaldusega toite. Kõrge rasvasisaldusega dieedi puhul – olgu see siis küpsetatud või toores – hakkavad inimesed varem või hiljem kogema toitainete puudust, energia nappust, hormonaalset tasakaalutust, suurenenud isusid, meeleolu tõuse-langusi… kõik käib üles-alla ja koos sellega ka veresuhkur. Mehanismi, mis veresuhkru taset üles-alla kergitab on äärmiselt lihtne.

SUHKRU TEEKOND LÄBI KEHA

Et muutuda kütuseks meie keha rakkudele, läbib suhkur kolm etappi:

1. Suhkur alustab oma reisi seedesüsteemis, kui me oleme ta toiduga sisse söönud

2. Suhkrud läbivad peensoole seina vereringesse

3. Suhkrud liiguvad pehmelt ja kergelt verest meie rakkudesse. See juhtub väga kiiresti – mõnede minutite jooksul.

Kui me sööme rasvarohket dieeti, jääb suhkur teise etappi kinni ja keha teeb ületunde – vahel isegi ennast liigselt koormates kuni haiguseni välja, et suhkur saaks verest välja. Kui suhkur vereringest välja ei saa, jääb sinna toppama – hakkab veresuhkrutase tõusma ja siit siis tulemas Candida, väsimus, diabeet jms.

Kes Cornelli materjale kuulamas käis nägi ka pilte, kuidas rasv meie veresoonte seintele kinnistub ja kiht kihilt ennast seal kasvatab ja endoteelirakud kinni mätsib. Ja see on meil ju nii levinud – Eestis on südamehaigeid väga-väga-väga palju. Kõik sellest, et veresooned on ummistunud tiheda –tugeva rasvakihi alla. Ja veel mõelge selle üle – miks me oma nahkjalatseid kreemiga, vahaga viksime – rasvaga kokku määrime – et vett peaksid! Kui rannas nahk kreemiga kokku tehakse ja veest väljatulles veerevad veetilgad kreemiselt nahalt maha. Oled kuulnud õliriidest, õlipaberist – mida kasutatakse vee kaitseks. Õli-rasv paneb poorid kinni ja pikaks ajaks.

Aga edasi:

Mis juhtub siis rasva olemasolul meie veresoontes, et suhkur sinna kinni jääb. Sellel on tegemist meie pankreasega. Meie aju kontrollimisel ja juhtimisel on pankreas vastutav sellise hormooni nagu insuliin tootmise eest. Insuliin veab suhkrumolekuli läbi veresoone seina insuliini retseptorite rakkudevahelisse (interstitial) vedelikku ja jätkab suhkru transporti läbi raku membraani raku sisse.

Rasv mängib meie kehas olulist rolli – kaitseb närvirakke, hoiab kehatemperatuuri, takistab liigse vee kadu läbi naha. Kuid LIIGNE rasv vereringes toob kaasa endaga üsnagi negatiivsed tagajärjed. Kui me sööme rasvaseid toite, siis rasvad ladestuvad õhukese kihina veresoonte seintele, kattes kinni rakkude insuliini-retseptorite avad jms. Võtab terve päeva aega, et see kiht keha poolt korrastatakse ja normaalne ainevahetus taastub. Seega takistab rasv suhkru liikumist veres. Suhkur kuhjub verre, ta ei saa sealt rakku. Tulemuseks kõrgenenud veresuhkur, ja kütuseta jäänud rakud.

Mis me siis teeme – võtame tabletti, et veresuhkru tase langeks? Kui me ei võta tabletti aga sööme rasvast toitu edasi, siis tuleb loodus meile appi Candidakese näol. Candida tuleb ja hakkab liigset veresuhkrut ära sööma. Ja mida rohkem seda on seda suuremaks Candida kasvab. Ja kui suhkur on otsas siis Candida tõmbab otsad kokku ja muutub imepisikeseks paiks lapseks, kes jääb valvama meie toitumisharjumuste üle. Aga, mida me teeme, kui leiame Candida vohamas. Õige! Võtame tabletti! Et Candida välja suretada. Aga rasvast sööme edasi. Mis siis saab? Võtma hakkame varsti õige mitut tabletti – sest veresuhkur ikka tõuseb ja Candidat on ikka vaja.

120g liha tõstab veresuhkrut sama palju kui 120g suhkrut (Diabets Care 7, 1984:465)

Juust ja liha tõstavad insuliini taset rohkem kui kõrge süsivesikurikkad makaronid (American Jurnal of Nutrition 50, 1997:1264)

Burger lihalõigu, 3 juustuviiluga mõjutab insuliini taset rohkem kui 2 tassi keedetud makarone (American Jurnal of Nutrition 50, 1997:1264)

Tufts University poolt tehtud uuringus, mida esitleti 2003 aastal Ameerika Südame Assotsiatsiooni kokkusaamisel: võrreldi 4 erinevat dieeti: kaalujälgijad, Atkinis dieet, Zone dieet ja Ornishi programm. Ornishi madala rasvasusega taimetoit oli ainus, mis näitas oluliselt väiksemat insuliini – kuigi nii Zone ja Atkinsi vähendatud süsivesiku dieedid oleksid loogiliselt võttes pidanud seda tegema.

Aga need verepildid?

Tõsi ta on, et teatud totiumisspetsialistid annavad oma loenguid ja teevad teie verest pilte ning jutustavad, kui halvad on puuviljad. Kuidas seda ümber lükata?:). Tõestus on ju meie silmade ees - näeme seda otse läbi tohutute mikroskoopide – näeme ennast õnneute, pilviste, seeni ja mikroobe täis olevate olenditena. Kõnelejate järeldus on selge – toortoitlastele on puuviljad veresuhkru probleemide põhjustajaks. Kuid astugem paar minutit tagasi ja vaadakem neisse toortoidu kokaraamatutesse, uudiskirjadesse ja nendele veebilehtedele, mis soovitavad puuvilju vältida – pungil täis ülirasvaseid retsepte. Pähklid, seemned, avokaadod sisaldavad rasva üle 75% kaloritest. Õlid on 100% rasv. Ja toortoitlased kusjuures ei söö neid toiduaineid mitte vähe. Nii et kui sinu veri on rasvast pungil, ei ole puuviljasuhkrul väljapääsu.

Aga ajastamine – kui süüa neid asju erineval ajal? Suhkrud läbivad oma teekonna seedesüsteemis väga kiiresti. Niipea kui magus puuvili on sisenenud sinu suhu, hakkavad teatud suhkrud kohe imenduma sinu keelel. Maos võtab puuvilja suhkrute läbilaskmine ainult mõned minutid ja suhkrud pääsevad peensoolde, kus nad kiiresti imenduvad vereringesse. Kõik on nii kiire, sest inimene on disainitud puuviljadele – puuviljad on VALMISTOIT. Kas pole? Valmistoit tekitab pildikese mõnest supipurgist riiulil, pitsast karbis. Aga looduse poolt valminud valmistoit on etem elusale looduse poolt loodud inimesele. Niisiis vereringest nagu juba märgitud läheb suhkur rakku. Rasvad nõuavad palju rohkem aega – kuskil 12 -24 tunni vahel, et jõuda oma eesmärgini s.o. rakku. Maos töödeldakse rasvu pikemalt ja see nõuab maolt paari tunni jagu aega. Peensoolest imendatakse nad lümfisüsteemi, kus nad on kõige pikemalt kinni enne kui jõuavad vereringesse. Rasvarohke dieedi puhul on seega veres alati liigne kogus rasva ja teha puuvilja ning rasvase toidu söömiseks paaritunnist ajavahet – see ei ole küllaldane. Ja mõlemat pidi: kas me siis sööme puuvilju või ei söö neid rasvarohke dieedi korral – mõlemal korral tekivad meil probleemid ja toitaineline tasakaalutus.

Kuidas saab puuviljade tarbimine olla seotud kroonilise väsimusega? See tundus kummaline, kuna puuvili on teada-tuntud energiatoit. Uurides lähemalt kroonilise väsimuse olemust, saab mõni asi selgemaks. Kui pankrease funktsioneerimine on loid ja see juhtub kui pankreas on väsinud või ülekoormatud, siis neerupealised hakkavad olukorda „päästma”. Neerupealised toodavad hormooni epinefriin (epinephrine-adrenaliin), mis stimuleerib pankrease funktsioneerimist ja efektiivselt tõstab insuliini tootmist. Ja kui toit on rasvarohke siis on kõrge lipiidide (rasvade) tase veres mitmeid tunde. Kui vererasva tase tõuseb, siis pankrease funktsioneerimise „normaaltasemest” jääb väheks, et puhastada veri suhkrust ehk viia suhkur verest rakku. Ja kui me sööme rasvarohket dieeti küllalt pikka aega, hakkab pankreas hulluma – ta ei jõua toota küllalt insuliini, et tasakaalustada veresuhkrut. Pankreas muudkui püüab ja toodab insuliini juurde aga sellest hoolimata ei saa suhkur verest minema, kuna kõik need retseptorid ja augukesed veresoonte seintes on rasva täis. Suhtugem suure lugupidamisega oma pankrease ja neerupealiste töösse! Andkem neile puhkust – ja mitte kord aastas paastudes. Nad väärivad enam. Imelised organid imelises kehas. Ja niipea kui siis see veresuhkru tase hakkab hüppama järjest suureneva insuliinikoguse all üles-alla. Hakkab ka meie meeleolu hüppama üles-alla. Adrenaliin, mida toodavad neerupealised paneb meid sellesse võitle –või põgene olukorda, hoiab meid pinges ja väsimus ongi sellest pidevast pingelisest seisundist olemas. Kunagi oli adrenaliin vajalik, et ületada mäge või ujuda üle jõe. Tänapäeva maailmas tundub, et meil on see võitle-või põgene seisund igapäevane ja isegi igatunnine – iga kord kui sõidad autoga linnas - on see kohal.

Meist on saanud „adrenaliini sõltlased”, oleme sõltuvuses stimulatsioonist. Stimulante pidevalt süües vajame varsti järgmist – muidu me ei toimi, muidu stress ja väsimus surub maha. Šokkide najal raputame oma neerupealseid hullumiseni. Hommikul äratuskell, siis hommikukohv, siis lehtede pealkirjad, ekstreemsed saated televiisoris, filmid, spordivõistlused, „tõsielu sarjad”,, restoranilõunad – kõik need on stimulandid – need šokeerivad meie närvisüsteemi, loovad olukorra suurema adrenaliini tootmiseks. Ja et päevast veel küll ei ole, on vastu ööd õhtused uudised kogu oma surmajuhtumite, avariide, tulekahjudega ja õudusfilmid. Adrenaliini toodetakse, et me ennast päästakse sellest kõigest.

Ja sellise meeletu surve all on meie neerupealsed peaaegu täiesti lakanud funktsioneerimast. Ja see neerupealiste funktsioneerimise puudulikkus ongi defineeritud kui „krooniline väsimus”.

Aga lapsed ja hüperaktiivsus?

Adrenaliini tootmine üleliias on seotud sellise nähtusega, mis toimub täanapäeval laste sünnipäevapidudel. Nad saavad süüa äärmiselt kontsentreeritud magusat – palju suhkrut-kommi, kooki, limonaadi jne. ja varsti tormavad nad metsikutena ringi, täiesti kontrollimatutena, peaaegu meeletutena. Miks see juhtub lastega aga mitte täiskasvanutega? Mida meie sööme sünnipäevadel, ons suurtel pulma- või peolaudadel mõni värske toit?

Vastus on kahjuks väga lihtne. Väikesed lapsed ei joo kohvi, ei suitseta sigarette, ei kasuta äratuskelli, ei vaata hilisõhtuseid uudiseid. Elu on neile huvitav, täiuslik ja mitte kunagi igav. Neil on suurem vitaalsus kui täiskasvanutel, kuna nende neerupealised on veel võimelised töötama korralikult. Seda isegi juhul, kui nad on rasvarohkel dieedil. Nüüd kui lapsed saavad sünnipäevapeol kätte ekstra annuse suhkrut (ja loomulikult mitte puuvilja näol –vaid ikka kookide-küpsiste –kommide-jäätiste näol koos ekstra rasvakogusega), hakkabki toimima sama ahelreaktsioon pankrease-neerupealiste-adrenaliini juurdetootmisega, mis ülevalpool kirjeldatud. Kuna laste neerupealised on korras, tuleb rohkelt adrenaliini ja lapsed hulluvad.

Ja ma lisan siia vahele, et on juba palju lapsi, kes enam ei hullu – mis tähendab et juba väga noorelt on neerupealised alla andnud. Nii et hüperaktiivsus lapsel peale tublit magusalaadungit annab tunnistust veel funktsioneerivast organist. Ja süüdistada ei saa lapsi, kui nad metsikult jooksevad ja hüppavad, ei saa süüdistada ka suhkrut ega adrenaliini. Lapsed madala rasvasusega totiumisel ei ole näidanud samasugust kontrollimatut käitumist, isegi kui nad söövad palju suhkrut. Rohkem kui suhkur on rasv selle hüperaktiivsuse taga.

Rasva ja diabeedi vaheline side on juba ammu-ammu teadlaste poolt üles märgitud ning seda teatakse meditsiinis hästi: vastutustundega meditsiinis.

Avastati see juba 1920 aastatel:

1920 – dr E.P. Joslin kuulsast Joslini Diabeedi Keskusest Bostonis tõi välja oma kahtlused kõrge rasva, kõrge kolesterooli rikka dieedi seostest diabeedi arenguga(Ann Clin Med 1927, 5:1061)

1936 – dr I.M. Rabinowitch Kanadast esitles 1000 juhtumit esinedes Diabeetikute Assotsiatsioonis Bostonis. Ta tõestas oma juhtumite baasil, et peamine inhibiitoriks (takisti) veresuhkru metabolismis on liiga palju rasva veres (www.sciencenews.org/articles/20010915/timeline.asp )

1959 – Journal of the American Medical Association samuti tõi välja rasva tarbimise ja diabeedi vahelised seosed (Am J Med 1959; 27:196-211)

1979 – American Journal of Clinical Nutrition märkis „Meditsiinilised uuringud kinnitavad, et üle 50% 2 tüübi diabeetikutest võivad elimineerida diabeedi riski ja loobuda ravimitest 3 nädalaga, kui võtavad omaks madala rasvasusega taiemtoidu dieedi ja liiguvad regulaarselt. (Am J Clin Nutr 1979; 32:2312-21)

1998 – Duke Ülikooli Meditsiinikeskuse uuringutega raporteeriti, et 2 tüübi diabeet on täiesti tervendatav hiirtel, kui vähendada rasvasisaldust

Pritkini keskus on hiljem ravinud edukalt diabeetikuid ja Cornellis toodi välja samuti palju uuringuid juba inimestega, kes on oma ravimeid 1 tüübi diabeedi korral vähendanud või 2 tüübi diabeedi korral täiesti ravimitest lahti saanud.

Nii, et puuvili ei põhjusta diabeeti ega veresuhkru kõikumist – rasvarohke toit teeb seda. Kui eemaldate rasva oma menüüst, stabiliseerub veresuhkur ja seda teeb ka pankreas. Kui arst teile ütleb, et teil on diabeet ja see on teil nüüd elu lõpuni ning lisab – aha jaa te ei saa süüa puuvilju siis see ei tundu kompententse arstina ja sel juhul ei ole arst „tervendaja elukutse”.

Dr Graham märgib, et ta on töötanud diabeetikutega üle 30 aasta – ja ta on loomulikult juhendanud igaühte individuaalselt, sest igal on oma haiguslugu. Kuid kõigil juhtumitel, ilma erandita on madala rasvasusega dieet, mis on rohke puuvilja tarbimisel aidanud stabiliseerida veresuhkrut. Mitte üks neist patsientidest ei ole haigestunud veel enam ja ta ei ole näinud ühtegi negatiivset tagasilööki puuviljade tõttu.

Loomulikult peale puuviljade tõstavad veresuhkrut edukalt komplekssüsivesikud (nii toorelt kui keedetult) ja need toidud on glükeemilise koormuse tabeli tipus (glükeemiline koormus keedukartuli on 26, banaanil 12, kuss-kussil 23, ananassil 7, spagetidel 20, õunal 6, täisteraleival 9, maasikatel 1)

Puuviljad ja triglütseriidid

Inimesed mõtlevad, et triglütseriidide (teatud liiki vere rasv) tase tõuseb, kui tõuseb veresuhkru tase, mis siis tõuseb kui süüakse puuvilju. Nüüd on arusaadav, et süües valminud puuvilja tõuseb veresuhkur ainult siis kui süüakse palju rasva. Seega on kõrge puuvilja, madala rasvasisaldusega toit väga kasulik ka triglütseriidide tasemele.

Puuvili ja happelisus


Vaadakem seda aluse-happe tasakaalu veel. Enamik meie keha vedelikke ja rakke nõuavad neutraalset või kergelt aluselist keskkonda. Ajus on üks piirkond, mis nõuab happelist keskkonda ja liigne aluselisus hakkab seal seepi valmistama. Aga ikkagi enamik kehast vajab kergelt aluselist elu. Nüüd on siin vastuolu kõigi Dr Youngi järgijate ja nende vahel, kes märgivad, et puuviljad on aluselised. Näiteks http://www.rense.com/1.mpicons/acidalka.htm

Arvamus, et puuviljad tekitavad happelisust, on üsna pealiskaudne. Mida kauemaks jääb puuvili seedimisse seisma ja rasva taha ootama, seda happelisemaks olukord muutub. Ka liha on aluseline enne tarbimist, kuid kuna ta nõuab seedimiselt väga palju aega siis tulemus on ikka väga hapu, lausa kääriv. Kui inimene sööb terivslikku, lihtsat toitu, siis see läbib seedesüsteemi kiirelt mõnede tundidega. Raskesti seeditav toit võtab seedesüsteemis aega kuni 24 tundi ja kauemgi. Ja kui vaatame ülekaalu kohapealt – siis mõned todud ei seedugi lõplikult vaid jäävad kihtidena meie jalgadele-puusadele-õlgadele ootama aega, ehk ootama kuni me anname oma kehale aega see kõik kokku võtta ja välja uhada.

Kui inimene sööb rasket totiu, rasvarohket toitu lõunaks, siis see on seedesüsteemis ka hommikul. Kui hommikusöögiks süüakse nüüd puuvilja – on happeline kõht kindlustatud. Ja happelisuses loomulikult süüdistatakse puuvilja.

Puuviljad ei sisalda oma olemuselt midagi happelist. Seal on orgaanilised happed seda küll, C vitamiin on ka põhiosas hape aga kehas ta on ääretult kasulik.

Te võite vaielda hullumiseni ja öelda, et Youngi teooriat miski ei kõiguta ja võite mind oma tuttavate nimekirjast maha tõmmata:). Mul nii palju häid tuttavaid Youngi jälgivate seas:). Aga uks tuleb alati lahti jätta ja uut ehk võib olla ka vana vastu võtta. Küsimused, millele vastust otsid - saavad vastuse ja võibolla mitte eriti meeldiva - alguses tundub nii...

Kas puuviljad toidavad vähirakke? Nagu kõik teised rakud, tarbivad ka vähirakud loomulikult oma toiduks glükoosi. Kuid ei ole võimalik jätta nälga vähirakud, jätmata seejuures nälga meie aju, südame, maksa, neerurakke. Vähirakud elavad anaeroobses (hapnikuta) keskkonnas, mis tähendab, et hapnikku on seal väga vähe. (See, et vähirakud hapnikurikkas keskkonnas surevad – see töö on saanud Nobeli preemia). Süües rasvarikast toitu alaneb hapniku tase veres ja kudedes, luues suurepärase keskkonna vähirakkude arenguks. Süües palju kuumutamata puu- ja aedvilja, mis on rikas süsivesikute ja vee poolest – hapniku tase tõuseb ja seega väheneb võimalus vähirakkude tekkeks.

Mulle on alati jäänud Youngi teooria juures kripeldama see puuviljade küsimus. Ma olin vaimustunud Youngist, kui ta märkis, et kui inimene maal kaua aega tagasi elas ei söönud ta liha, ta ei küttinud – ei jooksnud paljakäsi loomade järele. Väga õige aga tal ei olnud ka soolakotti õlal, ega pudelikest õliga ega nisuorase jaoks sirpi. Ta ei mäletsenud terve päeva aasal. Kui inimene elas oma esimesi samme Maal oli tema koduks soe puuviljade rikas aed. JA see mälestus on meiega siiani kaasas. Sest ka antropoloogid kinnitavad, et meie soolestik on disainitud mitte rohelise vee vaid mahlaste viljade, õite, roheliste lehtede jaoks. JA meie lähimad sugulased:) - šimpansid, orangutangid söövad sellist toitu veel praegugi. Ja kui me nad meie loomaaeda toome – anname neile ikka seda toitu, mida nad on söönud oma kodus. Ja koos puuviljade mahatõmbamisega on Young toonud koheselt toitainelise tasakaalutuse, sest miks muidu on vaja asendustooteid – ioniseeritud vett, vitamiine, orasepulbreid ja toredas koguses rasva. Ja miks – sest kui me sööme ainult rohelist siis varsti hakkab kaal väga langema. Sest mäletsejad söövad kogu aeg. Aga meie ei saa süüa terve päev, kuigi paljud pingutavad aluselisuse nimel – joovad liitrite kaupa rohelist vett! See on esialgu puhastuseks väga hea, läbi paastu väga hea. Kuid,  kuna see ei anna üldse kaloreid, siis tekib varsti probleem. Kalorid on vaja kätte saada – kui me elame aktiivset elu. Ja siis tuuakse rohelise kõrvale rasv. Ja kuna me looduse poolt loodu – kõige vitamiinirikkama toidugrupi kõrvale heidame siis vajame loomulikult purgist lisa. Kas tõesti kaob igasugune võimalus kujutada ette, milline võis olla inimese valik kunagi ammu. Lastel on see alles. Ta valib rinnapiima – magusa, magusa. JA kui see aeg ümber on, siis valib ta iga kell aiast puuvilja-marja kui orasheina. Roheline on väga aluseline aga rohelisega ei saa kaotada kehast seda happelisust, mis tekib sinna linnakeskkonnast, televiisori vaatamisest, hirmust, vihast, ahnusest. Mitte ükski aluseline vesi ega oras ei võta seda laadi happelisust ära. Loodus ja loomine ei ole loonud puuvilju inimesele kahjustavaks, meie harjumused ja kunstlikud toitumisviisid on seda teinud. Ei ole loomulik vett mingite tilkadega aluseliseks teha – loomulik struktuuriline vesi on puuviljades 70-90%. Ja palju on inimeses vett? Samapalju. Me oleme puuviljadega koos tulnud ja igasugune eemaldumine neist, igasugune kunstliku väljundi – pulbrite, pillide, tilkade, rafineeritud või töödeldud toitude lisamine menüüsse hapustab keha igal juhul. Mis sina Sille hakkad nüüd Youngi kritiseerima? Youngil on tiitlid ja kraadid. Vaat minul ei ole:), aga Colin Cambpellil on küll. Dr Grahamil on vähe tiitleid, kuid ta on ise väga hea näide ja tema sportlased on ka väga tugevad ning terved. Nad peaksid olema happeid täis ja võimetud – aga nad ei ole. Ja ei Graham ei Colin Campbell EI MÜÜ ühtegi TOODET, et sa oleksid terve. Nende järgi ei ole vaja midagi peale tervikliku lõhkumata mitmekesise taimetoidu. Graham on toore peale, Cambpellil küpsetatud teravilja –uba ka. Ja nii Cambpell kui Graham märkisid, et toortoit ei ole saanud teadlaste armee äramärkimist vaid just väljanaermist seetõttu, et toit on nii rasvarohke. Sest rasvarohke dieet põhjustab probleeme nii küpsetatud kui toore toidu puhul.

Sisemaa hiinlased, keda Cambpell 30 aastat uuris – nende rasva osakaal toidukaloritest on 14%, valgu osakaal kaloritest 10% ja süsivesikut 76%. Loomse toidu osakaal 0,8%

Hunzad –
tarbivad valku 10%, rasva 17%, süsivesikut 73% - ja Hunzad ei näri seega aasta otsa aprikoosi seemneid:)- nad söövad aprikoose. JA veidi seemneid. Aga meil ostetakse kilodega seemneid. Elustiil on oluline, kogu komplekt, mitte üks seeme sealt.Loomse toidu osakaal 1%

Vilcabamba rahvas – valku 11%, rasva 15%, süsivesikut 74%, loomse toidu osakaal 1%

Rasva % arvestatakse %-na kaloritest. Kuna 1g rasva annab 9cal ja 1g valk/süsivesikut 4cal siis 1 g rasva kohta tuleb poole rohkem kaloreid kui muu kohta, sestap jääb tunne, et koguseliselt võtame rasva vähe aga tegelikult lõpptulemus kehale on suur rasva osakaal. Näiteks:

Täispiim sisaldab 50% rasva (100g piima annab 60cal: 100g piima sisaldab 88,3 g vett; 0,7 g tuhka, 4,5g süsivesikut/x4 =18 süsivesikukalorit; 3,2 g valku/x4= 13 valgukalorit;3,3g rasva/x9 =30 rasvakalorit – 60 kalorist 30 rasvaklorit teeb 50%)
2% piim sisladab 35% rasva
1% piim sisaldab 20% rasva
Viinerid ja vorstid sisaldavad 70-85% rasva
Loomaribi 65-80% rasva
Friteeritud kartulid 45% rasva
Kana nahaga 36-63% rasva
Õunakook küpsetatud 40% rasva
Mõõkkala grillitud 30% rasva
Kanarind nahata 20% rasva
Šokolaadiküpsised 45% rasva
Pähklid ja seemned 60-90% rasva
Avokaado 75% rasva


Ja vaatame meie küpsetisi-kuivatisi:)
Linaseemne kuivikud – 58% rasva
Päevalilleseemned-linaseemned pooleks kreekerid- 66% rasva
Aedvilja leivad kuivatatud – 10 osa aedvilja, 2 osa linaseemneid – 49% rasva
Nisujahust küpsetatud kuivikud 38% rasva
Kookos kuivatatud 82% rasva
Kookospiim 87% rasva


Salat „Tervislik”
1 väike salatipea 15% rasva
3 tomatit 9% rasva
1 kurk 6% rasva
Segame kokku 150 calorit ja keskmine rasv 9% - väga hea!
Aga lisame 2 spl oliiviõli 100% rasv (240cal)
2 spl sidrunimahla 0% rasva
Segame kokku ja 397 kalorit on salat ja salatikaste kokku ning salti rasvasus on 64%. See on põhjuseks, miks Dr Esselstyn südamehaigetel võtab välja kõik rasva. Et veresooned saaksid ometi kord puhtaks.

Iga puuvili ja roheline libleke sisaldab rasva oma loomulikus olekus. Lisades sinna pudelist-pakist-purgist juurde läheb asi tasakaalust välja.

Järjejutt läheb nii pikaks, et varsti enam keegi lugema ei hakka. Jätame …, et mõtelmisruumi ka oleks

Välismaisest ja mahepuuviljast ja kohalikust toidust tuleb järgmine järjejutt – jääge kuuldele:).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.