pühapäev, 15. jaanuar 2012

Olgu Sul ainult üks jumal korraga - toitumisteadlase roll.

Jumala nimesid ja vorme on teadupärast väga palju. Peaaegu igaühe jaoks on midagi. Toitumises ei ole pilt sugugi erinev - toitumisteadlaste arv on suur, toitumisspetsialistide oma veelgi suurem. Kahjuks neist enamik teab väga täpselt, mis Sulle hea on.


Mind ärgitas veidi allpool oleva artikli kommentaaris esitatud küsimus ja väide:”...toitumisteadlased ütlevad, et muna ja piim on kasulikud…”. Kas sa tõepoolest sööd muna ja piima sellepärast, et toitumisteadlane seda kasulikuks peab – ausalt? Mille järgi sa valid omale välja toitumisteadlase – kas oma isude või teadlase välimuse või tema tuntuse/tiitlite/raamatute järgi? Kas on olemas mingi piir, millest alates sa toitumisteadlast enam ei kuula? Teadlane ütleb, et söö sõnnikut, see on kasulik! Kas sa veel järgiksid teda, kuulaksid ja kuuletuksid? Vaata oma kapid läbi, vaata poeriiuleid – kaudselt võib küll öelda, et päris suur hulk on seal just nimelt sõnnikut.

Colin Campbell PhD märgib, et Teaduste Akadeemias on omavaheline konsensus ainult 2%. St et sajast targast mehest arvab ühtemoodi ainult kaks… Ja peale aastakümneid tehud tööd võib üks teadlane muuta oma arvamust ja soovitusi kardinaalselt. Kui ta oma arvamusi muudab, on ta tõenäoliselt veel avatud ja mõtlev inimene. Kui teadlane 40 aastat ühte ja sama soovitab, tuleb endal tähelepanelik olla. Nobeli preemia laureaadidki on avalikult tunnistanud, et nende kunagine teooria või töö on olnud ekslik. Louis Pasteur muutis oma seisukohti veel surivoodil. Meie siin kuuleme vähe, kuid USA avalikkus teab palju enam kümneid aastaid kasulikuks peetavate ravimite fiaskot. Täna soovitas arst seda sulle ravimint, aga juba järgmisel päeval korjati sama ravim müügilt kui äärmiselt kahjustav ja ohtlik aine.

Minu kunagises ametnikuelus meeldis mulle väga üks ilus lause: „hinnates fakte ja tõendeid kogumis…”. See lause sobib toitumisinfo selekteerimiseks sama hästi. Väga sageli võetakse ajakirjast-ajalehest-loengust välja üks lause, üks soovitus ja ühendatakse see olemasolevate toitumisharjumustega. Tulemus võib toimida, kuid võib ka mitte. Päris sageli kasutatakse kombinatsiooni erinevate toitumisteadlaste programmidest – igast püütakse võtta meeldivaim ja kättesaadavaim/toimivam. Nii satubki üks inimene mitme erineva jumala teenistusse. Näiteks: head õlid+kala+täisteratooted+toidulisandid+roheline jook+kookossuhkur+kookosrasv+värsked juurviljad+puuviljad+maca+hapendatud piimatooted+himaalaja sool. Nimekiri võib olla palju pikem või ka palju lühem. Sellise valiku korral tekib kindlasti üsna lühikese aja jooksul mingi korratus ehk toitaineline tasakaalutus.

Iga toitumisteadlane on välja töötanud talle sobiva süsteemi ja kui süsteem toimib ka mõnede teiste peal, siis pakutakse see välja kui toitumispüramiid kõigile inimestele. Iga toitumisteadlase teooria juurde tekib suur hulk toitumisspetsialiste, kes seda süsteemi levitab. Juba siin tekib esimene lahknevus, kuna toitumisspetsialistid võivad oma teadmis- ja tegutsemishimust uurida ka teisi teadlasi ja võtta sealt mõned „kasulikud nipid” või soovitatud tooted kasutamiseks. Mõne aja pärast selgub, et need kasulikud nipid omavahel ei toimi. Sünergiat ei teki, tervist ka mitte. Tekivad hoopis probleemid – kel suuremad, kel väiksemad. Spetsialistid võtavad hädas juurde tooteid ja toidulisandite hulk Sinu menüüs hakkab suurenema: mineraalid, laktobatsillid, vitamiinid, superfoodid, seedefermendid, ensüümid jne, jne. Üks parem kui teine. Üks kallim kui teine…Sa oled taas samal teel, kus haige on sõltuvuses ravimitest. Ravimite asemel on vitamiini/mineraali vm tabletid. Vahet ei ole.

Unustad, kes Sa tegelikult oled ja kuidas maitseb inimtoit. Oled söömas maitsetut-mõru-kibedat toodet/sünteesi, kuna KÕIK viitab sellele, et see on Sulle hea. Seal on nii palju toitaineid, et ühest lusikast piisab 10 aastaks. Või vastupidi, igale maitsetule-mõrule, aga reklaamitud suurepärasele ainele segad juurde õli või rasva, suhkrut või soola, maitseaineid, praed või töötled eriliste pottide-pannidega. Ja näed, maitsebki hea, lõhnab ka. Ainult sinu seedesüsteem pikapeale vaimustust üles ei näita. Pigem vastupidi. Aga me surume selle seedesüsteemi maha – kui on valu, võtame rohtu, kui ei seedu, võtame ensüüme/fermente, kui kõht jääb kinni, on abi loota, kui vaja, opereerime mõne organi ära.

Diabeetikule öeldakse: ravimitega hoiad sa oma haiguse kontrolli all ja ainus, aga siiski mitte eriti oluline piirang on see, et ei saa süüa puuvilju. Dr McDougall kirjeldas ühte ravimifirma esitlust järgnevalt: Kõigile jagati nimekiri rohtudest, mida on vajalik kasutada. Ning vaja oli siis mitmeid suukaudseid ravimeid, ka insuliini. Siis kolesterooli langetavad ravimid, kaltsiumi kanali blokaatorid, ACE inhibiitorid. Alati on vaja võtta ACE inhibiitoreid, et kaitsta neere. Ja nii edasi, ja nii edasi. Lõpuks koosnes nimekiri 20 ravimist, mida hästi koheldud diabeetik vajab. McDougall märgib: Mõned neist, nagu näiteks vererõhuravim Norvasc, kaltsiumiblokaatorid on vägagi ohtlikud. Need suurendavad riski surra südamehaigustesse, rinnavähki, enesetappudesse, verejooksu. Veresuhkru ravimid, kolesteroolilangetajad, mõned kusihappe jaoks nagu Zyloprim, foolhape homotsüsteiini jaoks. Hiljaaegu avaldati kaks uut uuringut, mis näitavad, et see tõstab suremise riski südamehaigustesse 30%. Triglütseriide nagu nt 50-sendist Lopid’i patsiendile enam ei soovitata. Nüüd soovitatakse patsiendile aspiriini, mida nimetatakse Plavix, mis tõstab infarktiriski ja tekitab teisi probleeme. Aga uskuge - nad makasavad nende uuringute eest, mis ütlevad, et sinu keharasvale meeldib Orlistat ja peavalule on vaja Darvoset’i. Kehavaludele on vaja midagi, seedimisele on vaja midagi. Andke neile antatsiide. Kõhukinnisuse puhul andke Miralax’i, midagi veel kõhulahtisuse vastu ka. Ja siis nad lõhnavad kogu sellest suurest lihasöömisest nii halvasti, et te vajate päris palju deodorante. Ja üks oluline asi veel – kui patsiendid tulevad ikka ja jälle tagasi, heietavad ja kaebavad kogu aeg ning sa oled surmani tüdinud, iga kord kui nad jälle tulevad, siis paned nad antidepressante sööma, eks ole! Ja diabeetiku puhul selline suur ravimite hulk aitab tal kiiremini surra – aga vähemalt ei sure ta diabeeti.

Kes meil siis siinkandis tooni annavad? Kes on meie toidujumalad?

Prof. Patrick Holford, vanus paistab olevat salastatud
 – Glükeemilise indeksi/koormuse järgmine ehk veresuhkru taseme regulatsioon toiduga. Head õlid, kalakapslid, mahetooted: mahemuna, maheliha, suhkru asemel xylidol. Holfordist on Ben Goldcare oma raamatus „Bad Science” kirjutanud äärmiselt kritiseerivalt, samavõrd positiivselt kirjutavad temast jällegi kõik, kes toidulisandeid jumaldavad. Holfordi õpetust järgivad rohkemal või vähemal määral peaaegu kõik Suurbritannia treenitud toitumisspetsialistid. Holford ise on 50-miljardilise käibega toidulisanditööstuse aktiivne liige. Varasemalt HighNature firmamärgi nüüd BioCare sildi all müüb ta enda nö „parima kvaliteediga” toidulisandeid, mida on üsna arvestatav hulk. Holfordi jt toidulisandifirmade osanike puhul märkasin ka esimest korda, kuskohast tulevad artiklid, et puuviljas ei olegi enam näiteks C-vitamiini, aedviljas ei olegi enam B-vitamiini. Siitsamast. Ilma igasuguse teadusliku baasita avaldab populaarne toitumisteadlane artikleid, milles tehakse looduslik toit nii ainetevaeseks, et toidulisandi võtmine muutub ellujäämisel hädavajalikuks. Peab loenguid, kus kuulutab, et toit on parim ravim kui arstirohud ja samas müüb neid toidulisandi sildi all väga palju.

Holford, Jung, Mercola - kõik nad väidavad, et toidulisandid keemiakombinaadist on vajalikud. Campbell, McDougall, Graham väidavad aga, et inimene ei vaja lisandeid.

PhD R. O. Jung,  60 aastane
– kui paljud on rohelisest joogist saanud abi või tööd. On jahvatatud rohelisest toode ja teooria, mille kohaselt on aluselisus kehas kõige olulisem. Aluselisus on kõige suurem rohelises ning seda tuleb kehas iga hinna eest hoida. Selle hinnaks on, et sa loobud ka puuviljadest, mis on liighappelised. Kuid võtad menüüsse head rasvad, meresoola. Loomulikult on vaja rasva ja soola, et teha roheline ja maitsetu toit endale söögikõlbulikuks. Ja kuna looduslikult kõige vitamiinirikkam toiduaine puuvili elimineeritakse, on kindlasti vaja toidulisandeid, mis aitavad sul olla täiesti terve. Milliseid tooteid pakub pH tasakaal sulle tasakaalus püsimiseks, saad vaadata http://www.innerlightinc.com/EE/IL09_ShopCategories.aspx?ID=www

PhD prof. Colin Campbell 78 aastane

– taimedele tuginev tervikliku toidu (plant based whole food) teooria. Terviklik lõhustamata taimne toit. Ei sisalda õlisid, sünteesitud rasvu, valke või süsivesikuid. Ei propageeri soola ega toidulisandeid. Soovitab kaloraažist tarbida 7-10% rasva, 7-10% valku, 80% süsivesikuid. Märkis loengus, et inimesele on kasulik tarbida toitu nii naturaalsel ja loomulikul kujul kui võimalik. Loomset peab kahjustavaks degenereeriva toimega aineks. Taimetoitlane aastakümneid.

MD J. McDougall 65 aastane
 – praktiseeriv arst, viimasel ajal töötavad nad küll koos Campbelliga, kuid alustasid nad siiski erinevates kohtades ja teineteist ei tundnud. McDougallil, nagu Mercolalgi, on suur veebikeskkond ja suur hulk järgijaid. Elustiili muutustel, vähese rasva ja valgusisaldusega taimetoit. Ei toidulisanditele, ei õlidele. Taimetoitlane aastakümneid.

Prof. Mihkel Zilmer 64 aastane

Eesti enda suunanäitaja. Rasvarohket (25-30%) toitumist soovitav, „Söö päevas vähemalt 250 grammi puuvilja ja 250 grammi juurvilja. Söö nädalas 3–4 korda kala, sealhulgas ka rasvast kala, pruugi lahjemaid piimatooteid, söö linnuliha ja mune…Tasapisi tekivad rangel taimetoitlasel tervisehäired: kujuneb mõningate asendamatute aminohapete defitsiit. Kestva taimetoitluse korral ohustavad neid ka vitamiinide – eeskätt D- ja B12-vitamiini – vaegus ja nendega seotud haigused. Muidugi mitte kohe, kuid pärast 3–4aastast taimetoitlust (ainult taimset päritolu toiduaineid süües) kindlasti. Loomset osa meie toidus pole võimalik lõpmatult ära jätta. Kuid väga hästi saab selle katta ka piimasaaduste, kala ja munaga…Hommikul vajab organism kiiresti ja suhteliselt rohkesti toidusüsivesikuid. Süsivesikurikkad on kartul, leib, kuklid ja makaronitoidud.” Kuna ülalmärgitud prof. Campbellil ja McDougallil ei ole ikka veel kestva taimetoitluse tõttu tervisehäireid tekkinud, siis tuleb öelda, et võib-olla on 3-4 aastat siin ekslik number. Tahetakse äkki öelda 30-40 aastat? Dr Graham aga on ka 40 aasta juures palju tervem…igaljuhul ei klapi:).

Kas tasub vahepeal märkida Mai Maserit, kes kommenteeris taimetoitlust sõnaga "hullumeelsus" ja Kalju Paldise üldse mitte söömist sõnaga "huvitav".

MD Gabriel Cousens 70 aastane
– toortoidu suund. Algselt süsivesikutel põhinevat toitumist soovitanud, kuid hiljem heade õlide/hea soola/heade pähklite juurde jõudnud. Puuvilju diabeedi seisukohast vaatav ja magusat puuvilja dieedist elimineeriv. Kui puuviljad on läinud, siis loomulikult tuleb koheselt esile toidulisandid, kvaliteetsed õlid ja erilised soolad. Neid pakub Tree of life pood ka üsna palju. Taimetoitlane üle 40 aasta.

Dr Mercola – 58 aastane
ka mitte teadlane, kuid aktiivne ja populaarne. Samuti väga suur hulk toidulisandite purke-pudeleid. Mercola välistab dieedist gluteeni, soovitab vähemalt 1/3 toidust süüa kuumtöötlemata, süüa mahetoitu sh ka maheliha, vähendada fruktoosi sh ka puuviljadest 15g päevas, väistada kunstlikud magustajad, suurendada aedviljade osakaalu, juua palju vett, vältida transrasvu, tasakaalustada oomegad ja D-vitamiin, võttes lisandeid.

Dr Douglas Graham 59 aastane
– ka mitte teadlane. Pigem taimse toortoidu süsteemi 80-10-10 (80% süsivesikuid, 10% valku ja 10% rasva) õpetaja-praktiseerija. 80-10-10 juured tulevad Natural Hygiene teooriast, mida Herbert M. Shelton juba sajandi alguses suure eduga propageeris. Põhiliselt puuviljadel põhinev toitumine kaasab pehmed rohelised lehed, aedviljadest kurgid, tomatid, kabatšokid, selleri ja vähesel määral avokaado (1/3-1 tk päevas) või pähkleid (3-5 tk päevas). Ei kommertstoidule ehk purgitatud-karbitatud-pudelitatud toidule. Ei toidulisandeile. Ei supertoitudele. Ei rohkele veejoomisele. 30 aastat puuviljatoiduline 80-10-10 ja 40 aastat taimetoitlane.

Tegelikult ei ole ka toidulisand täpne sõna. See tekitab mulje näputäiest soolast või suhkrust, mida lisatakse toidu maitsvamaks muutmiseks. Täpsuse mõttes on toidulisand siiski ebakvaliteetset toitu täiendav ravim. Ja võib öelda, et kõik, kes soovitavad toidulisandeid, soovitavad ka vaegtoitumist. Samas on selgunud, et vaegtoitumist toidulisandiga tervislikuks ja terviklikuks ei tee.

Neid on veel väga palju, kes maailmas toitumise alal tooni annavad: Atkins (suri infarkti) oma valgudieedi ja suure koguse erinevate toidulisanditega, Ornish väherasvase taimetoiduga, Hippokratese Instituut rasvase toortoidu ja toidulisanditega, David Klein puuviljadel põhineva toortoiduga

Siis tulevad ülikoolid: Harvard, Oxford, Cornell jt. Cornell on nüüdseks tänu Campbellile meilegi tuntud. Kuid Cornell kui üks maailma tippülikoole ja ka üks suurimaid toitumise uurimiskeskusi on palju laiahaardelisem. Siin on palju totiumisteadlasi ja palju uuringuid – näiteks Brian Wansink. Wansink kirjutab samuti toitumisest ja üks tema huvitavaid märkusi: esitades 150 pariislasele küsimuse: Kuidas te teate, et teil on kõht täis? Vastuseks sai: ”Siis kui toit enam ei maitse.” Samale küsimusele Chicagos vastati kõige sagedamini: ”Siis kui minu taldrik on tühi.” Teine populaarne vastus seal oli: „Kui see TV saade, mida ma vaatan, on lõppenud.”

On spetsialistide ühingud ja riiklikud organisatsioonid: Ameerikas näiteks USDA (US Department of Agriculture), ADA (Ameerika Dietoloogide Assotsiatsioon). Organisatsioonidega on raske, kuna sellised riiklikud institutsioonid avaldavad oma nö näpunäited teatud teadlastegrupi raporti põhjal. Näiteks Campbell, kes ise kuulub sellesse teadlastegruppi, on märkinud, et hoolimata raportist mõjutavad avaldatavaid soovitusi kommertshuvid. Samuti on ka ajaliselt neid organisatsioone raske järgida, kuna nad on nii maha jäänud. ADA avaldas taimetoidu reklamatsiooni näiteks alles 10 aastat pärast pealekäimist ja esitatud uuringuid.

Mulle näib, et toitumisteadlast ei saa küll võtta aluseks sellele, mida sa sööd. Alus peaks ikka olema palju sügavamal ja kaugemal. Tasub esitada see vana küsimus: Kes Sa oled?

Ma liigitaksin toitumissoovitused loomulikkuse/inimlikkuse järgi: kas soovitustes sisalduvad toidulisandid, puuviljade välja jätmine, suur veejoomine, loomulikust toiduainest tehtud tooted (õli, suhkur, sool, valk, rasv jms) ning toitumisteadlased-populistid välimuse järgi.

Igal juhul tasub erinevaid soovitajaid jälgida - seal, kus jäetakse menüüst välja puuviljad, võetakse sellesse toidulisandid.

Seal, kus soovitatakse rasva ja õlisid, jäetakse välja puuviljad ja võetakse sisse sool ja toidulisandid.

Seal, kus loomse toidu osakaal on kõrge, soovitatakse juua rohkelt vett ja tarbida jälle toidulisandeid.

On olemas ka supertoidud või ka erilised tervisetooted. Näiteks: miso, vetikad, umbrohi, kasekäsn, maca, kanepiseemned, idandid, külmpress õli jne, jne. Probleem seineb selles, et eraldivõetuna on need toiduained tegelikult väga head. Kusagil mingite ülitervete rahvaste juures kasutatakse justnimelt neid aineid. Aga pange tähele üht asja: need ained on kasutusel nimelt ÜHEKAUPA või maitseainena st näputäis. Juba nende maitse näitab, et neid ei saa süüa suures koguses. Aga meie ostame nad kõik kokku, paneme blenderisse ja teeme supiks. Sööme ära ja saame toitainelise üledoosi. Oleme sisse ahminud kõik hea, mida maailma erinevais paigus pakutakse. Kuid hea üledoosina muutub vastupidiseks.

Ka puuviljad on üsna kapriisne toidugrupp.
Uhkust täis – kui võtad mind, siis täielikult. Kui jätad mind, jätad ka tervise. Puuvili sobib söömiseks eraldi grupina. Looduslikke, inimesele sobivaid toite annab puuviljadega kombineerida: rohelised lehed, seller, väikeses koguses pähkleid. Rasvaste toitude olemasolul tekitavad puuviljad koheselt veresuhkru ja candida probleeme. Millest inimene tavaliselt loobub – eks ikka puuviljadest ja ka loomulikust tervisest. Loobub puuviljadest, võtab rasva-soola-suhkru ja toidulisandid. Oodata ei malda keegi. Kui paari nädala või kuuga midagi imelist ei juhtu, siis pöördume tagasi vanade maitsete juurde. Puhastusprotsess olgu kiire ja korralik.

Mäletan ütlemist: „Inimene soovib ohverdada lusikatäie, vastu tahab aga saada kullast mäge.”

Kui soovid imelist tervenemist ja imelisi tulemusi, tuleb ka ise imesid sooritada. Tuleb palju endal ära teha, paljut muuta. Kui sina muutud kõvasti, võid oodata ka suuremaid muutusi. See ei ole kunagi lihtne. Uue keha ülesehitamine on väga raske ja ka pikk protsess.

Alustagem toitumisteadlase asemel päris algusest. Ette tasub võtta naturaalne-looduslik toit ilma segamata, maitsestamata, kuumutamata, töötlemata. Ja proovida, kuidas maitseb. Unustada kõik soovitused, ka see, et kibe-mõru-kirbe peab olema hea. Tuleb nuusutada, vaadata ja proovida, kuidas maitseb puhas toit. Mida sööksid palju ja mida ainult veidi? Mõru-kibe-kirbe maitse ei ole inimesele suures koguses sisse ajamiseks. Sellise maitsega on looduses tugevad konsentraadid, tugevad ravijad, tugevad puhastajad. Nõgest saab süüa väga vähe ja sellest piisab. Kuuseokkad, ikka vähe ja sellest piisab. Õunad, mis head maitsevad. Kartul – palju toorelt sisse mahub, ei mahugi. Terad – toorelt läheb vähe ja sellest piisab. Toores muna ei lähe alla mitte igaühel ja sellest piisab. Toorpiim oma loomalt ja töötlemata kujul – ka jahutamata, värskelt lüpstult. Kui palju korraga läheb? Jänes-lammas tervelt – tundub isuäratav? Karvad, nahk, kõõlused, organid, liha – inimese maitse- ja lõhnameel peaks need küll välja praakima. Ole Inimene!

Küsimus oli ka, et mis lihas siis halba on. Ega ei olegi – loomariigi kiskjate jaoks. Neile sobib, meile mitte. Kiskjad püüavad kogu maailmas nõrku, haigeid, vigaseid loomi. Nad on omamoodi sanitarid, kes puhastavad loodust. Hai läheb vere lõhna tundes elevust täis, meie mitte. Inimesed söövad täna muidugi ka haigeid loomi, sest terveid loomi ei ole võimalik lautades kasvatada, metsad ja loodus on üldse saastumas, nii et ka metsloomad on suhteliselt haiged. Kuid need on kunstlikult haigeks ja nõrgaks tehtud loomad - kunstlikult tekitatud populatsiooniga. Looduses seda ei esineks. Inimene ei ole kiskja ja tal ei ole looduses sanitarifunktsiooni. Ja kuigi meid on püütud teha kunstlikult loomse massi kehast läbilaskmise masinateks, ei ole see hästi õnnestunud.

Kiskjad söövad põhiliselt ainult lihast massi ja peale seda ei söö nad väga kaua või püsivad liikumatult. Inimene ei käitu sarnaselt – ta võtab lihale väga palju muud ainest juurde (ainuüksi küpsetatud lihast toituv inimene sureb väga kiirelt) ja kogu see mass mädaneb tal sees jne, jne.

Tegelikult tasub järgida korraga ainult ühte jumalat.  Sest ühel on korraga pakkuda üks tore pakett: kes tahab normi veresuhkrut, kes langetada/tõsta kaalu, kes silendada nahka, kes taastada hambaid, kes tugevdada südant, kes....Ühe teooria ja konseptsioon pakub tooteid ja kombinatsioone, mis omavahel sobivad. Mujalt millegi sissetoomine võib olla kahjustav. Need on üksikküsimused. Ja neile on ka üksikvastused, üksikud vitamiinid, üksikud imetooted, üksikud spetsialistid eriteooriatega.  Soovid Sa ju ainult natukene tervem olla, ennast veidi paremini tunda. Rohkemat ei viitsigi. Niigi on raske:).  Peaasi, et ühe vitamiini tase läheks normi. Üks organ saaks kergemalt elada. Suurest imetoodete ja toidulisandite tarbimisest saad mõneks ajaks jõudu juurde. Kuid need tooted jäävad sinuga igaveseks. Sa hakkad varsti koguseid suurendama, tooteid juurde võtma-vahetama. Toit, mis sobib toidulisandi või imetootega ei ole enam looduslik ehk inimtoit. Võibki öelda, et me saame soovitusi tarbida toitu, MIS SOBIKS TOIDULISANDITEGA.

Parem on kui Sa oma jumalat ei otsiks väljaspoolt. Laseks oma meeltel puhastuda ja Sind aidata. Leiaksid üksi, ilma abivahenditeta ja raamatuteta endale selle söömiskõlbuliku toidu.

4 kommentaari:

  1. Tere
    See on väga huvitav blogi, mida ma pidevalt jälgin ja saan häid nippe. Kommenteerimisega on raskusi olnud...
    Tahtisn küsida, et kuidas on toore peedi söömisega? Netist võib leida infot, et on kasulik ja ka kahjulik. Kuidas siis on?
    Ja siis veel selline küsimus, et kuidas ja millega teie pere hambaid peseb, kui üldse. Mul on kogu aeg dilemma sellega "peab sisaldama fluori, muidu tulevad augud; fluor on mürgine". Oleksin väga tänulik Teie arvamuse eest.
    Aitäh.

    VastaKustuta
  2. Väga hea lugemine - asjalik ja mõtlemapanev ülevaade. Aitäh!

    Üldse on Sinu jutud väga asjalikud ja inspireerivad. Ja väga hea meelega keskenduks puuviljadele.. aga kui ikka aastaid on pere lemmiktoiduks olnud praekartul praelihaga, siis on keeruline seda suunda muutma hakata. Aga ma vaikselt siin üritan endast pihta hakata ja eks siis tasapisi saab perele ka tervislikumaid asju nina alla lükata.

    VastaKustuta
  3. Peediga on keeruline lugu:) - toores peet on ikka üsna tugev puhastaja. Ja üle poole klaasi ei tohiks niisama toore peedi mahla juua. Segatuna kase või porgandi või kõrvitsamahlaga - on allikaid, mis ei soovita üldse peedimahla puhtalt juua. Ma olen toore peedi väikeste tükikestega ainult värvinud - laste komme ja kooke ja jäätist.
    Vene arstid on näiteks määranud peediga maohappe tugevust - kui neljandik klaasi peedimahla värvib väljaheite punaseks on maohape liiga madal. Ka see näitab selle aedvilja suurt konsentreeritust.
    Toore peedi enda söömine - toortoidu poolt vaadatuna peaks sööma toorelt, 80-10-10 ei soovita üldse juurvilju. Juurviljad on tärkliserikkad, raskesti seedtavad, puhitusi tekitavad. Ma olen siiski aru saanud, et toortoit on küll väga loomulik ja hea toit aga kõik toit toorelt süüa ei sünni. Ja juurviljad võivad pigem olla küpsetatud kui toorelt söödud. Mahlad on teine asi. Toore peedi mahl on eelkõige ravim. Toores peet toidus - blenderdatud supi sees harva - jah. Veidi riivitult salati sees - jah. Aga sageli ja suuremas koguses - ei. Oleneb ka muidugi, mida inimene sööb - kui ta sööb näiteks palju praeliha ja muna siis peet aitaks seda hullu massi seedida ja välutada. Aga kui toit on juba kergem ja puhtam siis ei ole enam vajadust.

    VastaKustuta
  4. Hambad-hambad. Fluor ma arvan küll on kahjulik. Miks peaks üks toodetud eraldiseisev kemikaal olema meie hammastele vajalik. Kui kasutame hambaid õigesti siis ei peaks küll vaja minema. Liiga palju koostisosi hambapastas näitab juba, et asi hakkab hapuks minema. Urtekrami pastad on minu teada hästi väheste koostisosadega. Hari peab olema väga pehme, mida rohkem harjatakse, seda rohkem kulub. Pastas on abrassiivsed ained sees - ka kulutab rohkem. Ma otsin hammaste kohta mingit huvitavat materjali, mul on see mõte olnud. Sest see on pikem jutt:. Lastel (ma neid tähelepanelikult jälgin)on momendil väga ilusad hambad, 6 aastasel vahetuvad ka ilusti ja täiesti puhtad-valged, 3 aastasel on ka korras, tugevad valged. Fluoriga hambapastat ei ole kunagi kasutanud. VAhepeal sõime palju kuivatatud puuvilju, siis jäi veest-harjast väheseks. Õhtul pesid siis pastaga. Värsked puuviljad on kergemad ja pastat ei taha, harjamist ikka.

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.