kolmapäev, 15. veebruar 2012

Sool - kas loomulik maitseaine

Mis on maitseainete (kastmete) roll?
1. maitseained teevad toidu rohkem maitsvaks
2. tõstavad isu
3. stimuleerivad seedemahlade eritumist

ehk siis mittemaitsev toit läheb libedamalt ja suuremas koguses alla. Tulemus...


Räägime soolast ja soola alla käivad kõik soolad, mis iganes värvi, mis iganes päritolu nad ka ei oleks. Sool on sool.
Alljärgnevalt kokkuvõtlikult Herbert M. Sheltoni raamatust "Food and Feeding" peatükist Condiments
Kõikidest maitseainetest kõige levinum on lauasool (naatriumkloriid) ja seda peetakse lausa asendamatuks. Ma ei kavatse siinkohal rääkida, kui haprad ja põhjendamtud need soola kasutamise argumendid on. Pigem püüan lugeja tähelepanu juhtida mõningatele faktidele, mis näitavad soola kasutamise harjumuse mõttetust. 

Arukus peaks sulle ütlema, et keha ei ole ümbritsevast õhust võimeline käitlema ühtegi anorgaanilist substantsi peale vee ja hapniku. Teada-tuntud lauasool on anorgaaniline substants ja väga tugevat ärritust tekitav. Mõned allikad märgivad, et see on ärritav mürk. Kui väike terake soola satub silma või värskesse lahtisesse haava, siis saate aru, mida ma ärrituse all mõtlen. See põhjustab haavas teravat, kibedat valu. Kui soola endale sisse süüa, omab see täpselt samasugust ärritavat mõju kudedele ning kogu meie sisemusele. Ka mõju närvidele peab olema üsna tugev.


See on stimulant ja nagu kõik mittelooduslikud stimulandid, raiskab see elujõudu. Soola stimuleeriv mõju süljeeritusele on hästituntud fakt. Mõningatel juhtudel on kasutatud soolaga hõõrumist vees (duši all) ja see on samuti väga stimuleeriv. Seda kasutanud isikud on märkinud, et soolaga hõõrumine oli sedavõrd stimuleeriv, et ülimalt vaevatud ja erutatud seisund säilus terve päeva. 1 teelusikatäis soola, mida sööb sisse soola mitte-kasutaja või laps, suurendab südamelöökide arvu 10 või enam võrra ühes minutis. Selline stimulatsioon ei ole kunagi õigustatav ja on elujõu raiskamine.


Lahustage 1 supilusikatäis soola klaasis vees ja jooge see ära. Mis juhtub? Kui magu ei ole eelnevast soola tarbimisest väga ära rikutud, siis antud toos kutsub esile oksendamise. Kaitsmaks õrna mao limaskesta, peab keha tootma palju lima. Või väljutatakse see soolestiku kaudu, mis tähendab, et toodetakse veel rohkem lima, kuna sool tuleb sisse mähkida ja jämesoole sisemust kaitsta. Tulemuseks on kõhulahtisus. Sool püütakse võimalikult kiirelt organismist väljutada, kuna keha tunneb ära, et tegemist on täiesti seedumatu ja mitte-toitainelise substantsiga, mis ärritab tugevalt.


Kui soola tarbida väiksemates kogustes, siis ei ole vastureaktsioonid nii tugevad. Osa soolast leiab tee vereringesse ja elimineeritakse naha ja neerude kaudu. See väljutataksegi soolana – keha läbimisel ei toimu temaga mingeid muudatusi. Soolasööjate higi on soolane, see maitseb soolaselt. Olen palju kordi näinud soolasööjate higiseid särke, kus higi särgil piirneb valge soolarandiga, mis ka lõhnab soolvee järele. Selline higi on ärritav nahale ja higinäärmetele. Nende higi, kes soola ei söö, on maitsetu.

Soolasööjate pisarad on soolased ja ärritavad silmi. Nende pisarad, kes soola ei tarbi, ei ole soolased ja ei oma ärritavat toimet silmadele. On võimatu, et loodus oleks loonud pisarad, mis ärritavad meie silmi. Loodus on loonud pisarad silmade puhastamiseks.

Sool on täiesti ebatoitaineline ega anna kehale mitte midagi. Ta on mõlemat -seedumatu ja imendumatu. Sool siseneb kehasse jõhkra anorgaanilise substantsina, ringleb seal muutumatuna, kuni lõpuks muutumatuna ka väljutatakse.

Sool ärritab kõiki keha kudesid ja organeid, mis reageerivad kõik väga tugevalt. Sellised vatsureaktsioonid tekitavadki stimulatsiooni, millele järgneb alati samas proportsioonis mõjutatud organite (magu, soolestik, arterid, absorbendid, veenid, süda, nahk, neerud jms) jõuetus ja atoonia.

Soola kasutamine, sarnaselt maitseainetega jms rikub maitsemeelt ja nõrgendab või osaliselt hävitab meie võime teha vahet meile pakutavate toiduainete vahel. Inimene, kes on harjunud soola sööma, ei tunne toidu maitset kui sool jääb lisamata. Mida kauem on kasutatud soola maitseainena, seda rohkem hakkab soola toidu maitsestamiseks kuluma. Sool varjab toidu naturaalse maitse ja sellega takistab õigete seedemahlade eraldumist. Sool ei soodusta ega paranda mitte mingil moel seedeprotsessi, kuigi seda sageli väidetakse. See pigem häirib seedeorganite normaalset tegevust, kahjustades nende tundlikkust ja tööjõudu. Sool vähendab tegelike maitseomaduste nautimist.

Maitsemeel ei ole mitte ainult väga tähtis ja vajalik seedemahlade eraldumiseks, vaid samuti oluline juht reguleerimaks söödava toidu kogust. Täiuslik maitsemeel on väga täpne ja usaldusväärne juht näitamaks, millal lõpetada maitsestamata toidu söömine. Täiuslik maitsemeel on tänapäeval väga haruldane. Igal juhul, kui maitsemeelt stimuleeritakse ja aetakse segadusse rikkalike maitseainete, lisaainete, lõhnaainete ja kastmetega, siis tulemus ei saa teenida õiget eesmärki.

Kas nende faktide valguses tundub võimalik, et lauasool on kehale ja tervisele hädavajalik? Tavajuhul esitatakse põhjenduseks, et inimesed ja loomad on alati soola tarbinud. Kusjuures see ei vasta tõele. Isegi kui inimkond on pikemat aega soola tarbinud, siis ei ole see mingi tõend selle kasulikkuse kohta. Dr R.T. Trall märgib oma „Hydropatic Encyclopedia” 1. köites, lk. 336: “miljonid inimrassist on elanud tervislikult ja surnud kõrges eas ilma soola tarbimat /.../ peale selle elavad praegu ja naudivad head tervist ilma soola kasutamata sajad ja tuhanded inimesed.”

Richard T. Colburn oma raamatus „The Salt Eating Habit” märgib: “Ei ole raske näidata, et terved rahvused ja inimkogukonnad on elanud soola kasutamata…”

Sylvester Graham, kes on loodusliku ravi üks silmapaistvamaid esindajaid, märgib: „On üsna märkimisväärne, et mõned viitavad soolale kui olulisele osale inimdieedis, et võidelda liha roiskumise vastu. Samas ei ole ükski lihasööja loom looduses eales kasutanud soola…

tõlkija märkus (Shelton kirjutab oma raamatus pikalt ka loomadele soola pakkumisest. Mitmete autorite põhjal leitakse, et loomadel ei ole olnud looduslikku vajadust soola järele. Raamatus on juttu ka mõnest vaatlusest, kuidas mõjub sool kariloomale. Tervises ühe aasta jooksul ei nähtud märgatavaid erinevusi. Märgatav oli aga see, et soola saanud kariloomad olid kaalus rohkem juurde võtnud. Täna on ju teada, et sool hoiab kudedes kinni vett ja vesi on raske.)

Shelton kirjutab edasi: Kuigi ma võin põhjalikult selgitada soola kahjulikkust, esitatakse ikka järgmine küsimus: „ Aga paljud minu tuttavad naised või mehed on elanud kõrge eani ja söönud regulaarselt soola. Kui sool on kahjulik, miks nad siis haigeks ei jäänud?”

See sama vana küsimus kordub ikka ja jälle. Keskmine inimene ei suuda vaadata oma ninaotsast kaugemale, või vähemalt ei ole ta võimeline nägema midagi, mida ta ei soovi näha. Esiteks muidugi märgitakse kõrges eas inimeseks isik, kes on elanud 65-80 eluaastani. Kuigi see on väga madal eluiga võrreldes sellega, milleni tegelikult peaks terve inimene küündima. Ja veel, see mida peetakse keskmiseks terviseks, ei ole mitte tervis. Pigem on see haiguslik seisund. Keskmine inimene ei ole heas füüsilises vormis, täitmaks kõiki elukohustusi peale oma 40.-50. sünnipäeva. Enamik neist, kes saab 80 või enam, ei ole juba 30-40 aastat terved olnud. Osa neist on koormaks iseendale. Nad kuuluvad elavate surnute hulka. Samuti on kõrges eas isikud erandid. Enamikuga võrreldes jõuavad vähesed elada kauem kui 80 aastat. Ainult 1 tuhandest jõuab sinnamaani. 999 on ammu enne seda juba alla andnud. Miks inimkond teeb erandist reegli, ei tea, kuid vähemalt annab see talle õigustuse olla oma halbade harjumuste ori.

Samad argumendid tuuakse esile iga halva harjumuse juures, millest ollakse sõltuvuses. Me viitame inimestele, kes kõrges eas suitsetavad. Kuid see ei tõenda suitsetamise väärtust. Me võime viidata inimestele, kes on joonud alkohoolseod jooke terve oma elu. Kuid see ei tõenda alkoholi väärtust. Sama käib kohvi, tee, oopiumi, arseeni vm mürgi kohta. Meie tähelepanu on nende mõnede ellujääjate juures. Nagu sõdurid on nad ellu jäänud, mitte seetõttu, et sõda on kahjutu, vaid neil vedas ja nad on lahingutest tervena pääsenud.

Ma ei hakka siin arutama kõik neid lisandeid, mida inimene on kasutusele võtnud sh küpsetuspulbrer, söögisooda jms. Paljud neist ei tundu nii ohtlikena kui sool, kuid kohe kindlasti ei ole nad meie elus vajalikud.

2 kommentaari:

  1. Tere,

    Mis siis teha, kui soolast loobumise tagajärjel hakkasid krambid tekkima ja ainuke asi, mis aitas oli näpuotsatäis soola kiirelt võtta ja see aitas minutiga?

    Kas asi võib olla, et on mingi muu mineraali puudus, mida siis Na asendab krampide ärahoidmiseks?

    Tänades Martin

    VastaKustuta
  2. Ühe allika järgi leidsin, et krambid on võõrutusnähud. Need mööduvad ise. Võin oma kogemustest kinnitada ;)

    Delia

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.