Rasvane veri ütleme siis niimoodi:)

Täpsustame, siis et antud piltidel olev vereproov näitab milline on teie veri peale rasvast toitu ja milline peale tavatoitu





























liigse rasvaga veri vasakul. terve veri paremal.

Pilt on CNN poolt Dr Gupta näidatud filmist The Last Heart Attack http://sanjayguptamd.blogs.cnn.com/2011/08/29/sanjay-gupta-reports-the-last-heart-attack/

Veel üks allikas:


http://course1.winona.edu/sberg/241f08/Lec-note/Biochem.htm
Winona State University Biokeemia materjalidest.

Puuviljadest Anne Osborne sulest

Loen ikka veel Anne Osborne raamatut ja leian siit järjest rohkem suurepärast, kohe väga palju:

Anne Osborne kirjutab oma raamatus:  Kohates David Shelleyt olin ma juba vegan toidul (vegan wholefood).  Hakkasin sööma üha enam ja enam puuvilju ning  järjest vähem ja vähem küpsetatud toitu. Peale 18 kuulist üleminekuperioodi sõingi puuvilju. Järgmistel aastatel tegin mitmeid katsetusi. Üks neist oli 52 päevane apelsinimahla monodieet. See periood oli täis vaimseid ja füüsilisi kõrghetki. Minu nägemine paranes ja punased ning rohelised värvid võtsid huvitava helenduse.. Minu tugevus ja  vastupidavus tõusid, hoolimata sellest, et minu kaal langes 28 naela (ca 14 kg). Oli tunne, nagu oleksin vabanenud mingitest vanadest piirangutest/ahelatest ja energia voolas imeliselt kiiresti ja vabalt mööda mind.

Peale monodieeti olin paremini võimeline omandama kõike vajalikku puuviljadest. Leidsin, et söön vähem kui enne, tundsin et puuvili annab mulle nii palju.

Tegin läbi kaks 21 päevast  viinamarja dieeti ja 1997 aastal paastusin igal teisel päeval. 1998 aastal olin 150 päeva meloni monodieedil ja see oli suure rõõmu ja heaolu aeg. 2001 aastal olin 6 kuud ainult melonitel. Olen kasvatanud mõlemad oma lapsed üles puuviljatoiduga. Mõlemad lapsed on olnud väga terved, energeetiliselt ja füüsiliselt tugevad.  Nad mõlemad on olnud lugupidavad taimede ja loomade vastu. Nad ei ole haigestunud ühtegi tavapärasesse lastehaigusse, hoolimata pidevast kokkupuutest haigete lastega.

Mulle tundub, et kui sa ükskord oled kokku puutunud loomuliku „suurepärasusega“, tundnud tõketeta vaba energiavoolu koos positiivsusega, mida puuviljade söömine endaga kaasa toob, siis ei ole soovi „tagasi minna“.  Miks minna tagasi „tervise tasandilt“.

Sageli olen avastanud, et inimesed seostavad puuviljade söömist eitamisega – tuha pähe raputamisega või ehk kerjakauss kaelas liikumisega st negatiivsena, piiranguna, raskete loobumistena. See, mida mina olen puuviljadega  kogenud on luksuslik, Eedeni aia ja suurpäraste võimaluste maailm saadetuna kõige imelisematest värvidest, lõhnadest ja Loodusega harmoonias olemisest.  Olen tundnud end kui printsess, rikkana tervise poolest; imelised marjad ja puuviljad on minu juveelideks ja varanduseks.

Kord juba proovinud täiesti küpset India mangot ja tunda kuidas selle  lõhnav magus mahl peseb sinu keha või  kreemja Cherimoya uskumatut  pehmust – siis ei ole enam tagasiminekut küpsetatud ubade või maitsetu valge saia juurde.  Milleks valida siis enam surnud ja vormitu toit, mis alati maitseb samamoodi.

Inimesed küsivad minult: Kas sul ei ole igav? IGAV? Paradiisiaia viljadega? Loomise suurepärasusega, külluslikkusega? Isegi pikkadel monodieedi perioodidel oli iga toidukord avastamisrõõm, sama vili maitses alati omamoodi, oma lõhnade ja maitset buketiga.  Igal puuviljal on arvukalt liigikaaslasi ja ühe liigi erinevatel sortidel on palju-palju erinevaid kombinatsioone maitsetest-lõhnadest.

Mida enam ma sön puuvilju, seda enam tunnen ma järjest peenemaid maitsenüansse – puuviljas n terve müriaad maitseid. Olen välja kujundanud oma suhted puuviljadega, iga ühega neist. Olen leidnud, millised viljad mulle sobivad. Olen tundnud suurt rõõmu uurides nende ajalugu, legende, kasvatamismeetodeid jms.

Puuviljade söömine on muutnud lihtsaks minu elu. Olen leidnud, et vajan väga vähe abivahendeid. Minu käed on nüüd põhilisteks abivahenditeks, harva saadetud lusika või noa abist.  Praegu toitudes puuviljadest on ainsaks ettevalmistuseks väike visuaalne või nasaalne stimulatsioon st ma vaatan või tunnen lõhna ja see stimuleerib minu süljenäärmeid.  

Olen vaba pliidist ja külmkapist ja paljudest köögiabivahenditest. Olen omandanud sügava usu puuviljade ja Looduse vastu.

Võimalik, et see dieet ei sobi igale ühele. Igaüks on unikaalne ja eriline ja meil on elu erinevatel staadiumitel erinevad vajadused. Peame kuulama oma keha ja jälgima, millist mõju iga toit avaldab meie vaimsele, hingelisele, füüsilisele tervisele.  Puuviljade kasutamine monotoiduna aitab selle mõju tunnetamisele väga hästi kaasa.

Usun kindlalt, et kui puuvili on kvaliteetne, siis ta annab meile kõik, mida me vajame ehitamaks üles suurepäraselt tervet ja õnneliku keha.

20 aastat puuviljadel on olnud suurepärane reis. Ma olen sel reisil palju õppinud ja teinud tähelepanekuid.

SÖÖ ROHELIST!?

Ma ei vaidle vastu, et rohelisel on roll meie tervises. Ütleksin vaid, et see toimib, kui teile meeldib roheline oma loomulikus, töötlemata olekus st hakkimata, segamata, maitsestamata, blenderdamata, kuumtöötlemata, mahlastamata. Kui roheline meeldib teile sel terviklikul moel, siis järelikult on seda teile vaja.

Kui roheline maitseb teile ainult töödelduna või tundub roheline teile maitsetu/ isegi ebameeldivana, siis püüab keha teile öelda, et see  toit ei ole sobiv. Kui toit on juba töödeldud, siis meie loomulikud instinktid enam ei toimi. Me ei saa järgida oma sisemist instinkti, mis viib meid antud ajahetkel selle parima vajalik toidu juurde.

Ma selgitaksin natuke oma tähelepanekuid, kuna paljud toortoidulised on kindlal arvamusel, et 100% puuviljadieet on kahjustav ja on kohustuslik süüa rohelist.

Oleme erinevad, seda küll. Ja kui me õpime oma keha tundma, siis leiame, et teatud puuviljade-aedviljade kombinatsioon sobib meie kehaga paremini, kui teine. Kõigist Looduse poolt loodud toitudest on puuvili inimesele kõige kergemini seeditav, puuvili vajab  seedimiseks kõige vähem energiat. Roheline seevastu vajab seedimiseks energiat üsna palju.  Tõelised herbivoorid (rohusööjad) näiteks nagu lehm ja kaamel on füsioloogiliselt valmis suure koguse rohelise seedimiseks. Need loomad seedivad rohelist kergemini ja omandavad sealt vajalikku efektiivsemalt. Olen ise selle poolt, et meie instinktid näitavad meile meie tegeliku toidu. Lastel on tavaliselt palju peenem ja teravam instinkt. Lapsed ka tavajuhul ei vali rohelist toiduks, eriti kui muud toiduvalikud on saadaval.  Kui suurte raskustega püüavad vanemad oma lapsi rohelist sööma panna. Isegi teised aedviljad (porgand, magus mais) on lastele palju maitsvamad ja meeldivamad, kui roheline.  Lapsed armastavad puuvilju, nad on väga rahul ka süües monopuuvilju – viinamarju, mangosid, õunu, banaane. Ma arvan, et kui last ei tõmba toidu poole selle naturaalses loomulikus olekus, siis laps lihtsalt seda ei vaja.  

„Söö oma rohelist“ öeldakse sageli lastele. Mulle tundub see survena ja jõu kasutamisena laste suhtes. Sundida last sööma midagi, mida täiskasvanud inimene peab „tema jaoks heaks“ – on minemine vastuollu Looduse endaga, vastuollu lapse loomuliku instinktiga.

Lapse toitmine ei saa ega tohi olla stressitekitav tegevus, see peab olema maailma kõige loomulikum tegevus.  Minu jaoks oli laste kasvatamine puuviljadega puhas õndsus – nad valisid neid puuvilju, mis neile meeldisid, nad sõid ainult siis kui olid näljased. Ma ei vajanud ei  hirmutamist, ei sundimist, ei altkäemaksu.

Inimese rinnapiim on magus nagu valminud meloni mahl.  See annab lapsele maitsepungad, mis põhiliselt otsivad magusat. Mulle endale tundub, et meie magus piim on üks märkidest, mis näitab meie puuviljatoidulist olemust.

Loomalapsed, kes on loomult herbivoorid, ei vaja mingit sundi rohu söömiseks. Kogu nende anatoomia toetab seda. Vasikal on mitmekojaline magu, spetsiaalsed bakterid, mis aitavad rohelist lagundada ja sellest ka vajalikku kätte saada.  Teised herbivoorid, näiteks jänesed, kakavad oma toidu välja söövad seejärel  väljaheiteid. Nemad saavad niimoodi oma rohelise seeditud. Ka näiteks koerad söövad sageli rõõmuga herbivooride väljaheiteid. Nad saavad juba seeditud rohelisest oma kasu kätte.  Usun, et herbivoorid peavad rohelist vastupandamatult maitsvaks. Neid ei ole vaja meelitada seda sööma. Nagu ka furgivoori (puuviljatoidulist) ei ole vaja meelitada sööma küpset mangot! Kui sa paned lapse rohelisse aeda koos jänese ja viinamarjadega. Siis laps sööb viinamarju ja mängib jänesega. Ja rohelist sööb jänes!!! Tunnen  instinktiivselt, et oleme loodud puuviljatoidulisteks ja mitte rohu või lihatoidulisteks. Muidugi on täna paljud puuviljad kasvanud kurnatud pinnases ja ei pruugi meile pakkuda parimat.

Kaltsium ja raud on sageli puudu. Kaltsiumi sisaldavad palju viigimarjad ja apelsinid. Rauda sisaldavad arbuusid, datlid, rosinad, aprikoosid, ploomid. Võimalik, et kasvades keskkonnas, kus ei ole sobivaid tingimusi puuviljade kasvatamiseks, on rohelist vaja.

Ise olen teinud veel tähelepanekuid – vajame rohelist, kui läheme tasakaalust välja ja sööme liigselt rasva avokaadode või pähklite/seemnete vormis. Selles olukorras aitab roheline tasakaalu taastada. Minu üks puuviljatoiduline sõber tavatseb rohelist süüa ainult siis, kui ta tarbib üle avokaadosid. Tarbides mahlaseid puuvilju, ei tunne ta vajadust rohelise järele.

Usun, et puuviljadel on  leebe energia ja puuviljatoidulised leiavad magusa harmoonia süües puuvilju.  Suur saastatus, alkohol, ravimid võivad lüüa tasakaalust niivõrd välja, et roheline aitab seda taastada. Seetõttu ongi puuviljad rohkem, kui ainult dieet. See on terviklik lähenemine elule. Kui soovid oma elu jagada alkoholiga, elada kiires tempos, stressirohkelt, siis jah muidugi, sul saab olema raskusi puuviljatoidulisena. Puuviljad ei toeta happelist ja kurnavat elustiili.

Üleminekuperioodil toortoidule või puuviljatoitumisele, aitab roheline puhastuda ja uuesti üles ehitada. Puuviljad on õrnemad ja peenekoelisemad, igal juhul mina usun nende suurepärasesse puhastusvõimesse.

Puuviljad on maagilised – iga viljapuu on huvitatud elu jätkamisest, seega annab ta parima toidu sellele, kes viib laiali tema seemneid. Puuvili  annab palju jõudu ja energiat, et  jõuda oma seemnega piisavalt kaugele ja hakata seal kasvama.

Puuvili on loodud meile maitsvaks ja meeldivaks. Kui ta ei maitse meile, siis me sülitame ta välja. Kui halvamaitseline toit on alla neelatud, kipub ta tagasi tulema, oksendamiseni välja. Seega on viljapuud teinud kõik, et nende vili oleks seemne edasikandjale maitsev. Ja samas hoolitsevad nad ka selle eest, et nende juured, lehed jm osad ei oleks maitsvad, pigem kibedad. Kui võtame ära lehed, võib taim kuivada, kui eemaldame juured ta sureb. Et me  korjaksime just vilja, kus on peidus seemned. Seemnedki omakorda on sageli mõrkjad, kibedad või mõnel juhul ka mürgised. Seda kõik selleks maagiaks, et sa seemet ei sööks, selle kuskile loodusesse viskaksid. Või pisikeste seemnetena alla neelaksid ja kuskil põõsas sõnnikuga maha paneksid.

Igal juhul on viljapuu huvitatud, et tema vilja söömine tooks parimat tervist sööjale. Sest ainult nii saab ta olla jätkusuutlik. Loomise maagia! Viljapuul saab vili kõige maitsvamaks ajal, kui seemned on täielikult valminud ja võimelised idanema. Seni kuni seeme ei ole valmis on ka vili toores ja meile mitte maitsev. Loomulikult ei ole kõik puuviljad mõeldud inimese jaoks. On väga mürgiseid isendeid.

Inimesed on LOODUSE OSA AGA MITTE SELLE KESKPUNKT. Seega ei pruugi kõik viljad olla meile head söömiseks, kui taim on leidnud parema viisi oma seemnete laialisaatmiseks ja taastootmiseks.

Usun väga tugevalt, et Loodus on loogiline, tasakaalus ja ratsionaalne, kõik juhtub teatud vajalikul põhjusel. Ta ei raiska oma elujõudu ning  puuvili on loodud kõige maitsvamaks ja tervislikumaks inimtoiduks kindlal põhjusel.

Paljud toortoidu suunad suplevad rasvas. Teatud toortoidu gurmee on väga rasvarohke. Sisaldades palju pähkleid, seemneid, õlisid, tahini, avokaadot.

Süües palju rohelist, tekib puudujääk kaloraažis, kuna roheline on äärmiselt väikese kalorsusega. Just see toob rasvad rohelise juurde. Madala kalorsusega roheline vajab rasva oma kaloraaži tõstmiseks.

Süües värsket puuvilja, on puuvili palju kõrgema kaloraažiga, me saame hoopis enam energiat. Kuna puuvili vajab seedimiseks vähe energiat, on ta heaks energiasüstiks.

Niisiis, kui me sööme puuvilju – kas me vajame siis rasvarohket toiduainet? Kas saaksime olla õnnelikud ja terved madala rasvasusega toitumisel?

Mina isiklikult olen elanud väga tervet ja õnnelikku elu madala rasvasusega ning mahlaste puuviljade dieedil. Olen olnud sageli 6kuulistel perioodidel, kui ma ei tarbi üldse oliive, pähkleid, avokaadosid. Sel ajal on minu nahk olnud suurepärane ja mitte üldse kuiv. Minu liigesed olid painduvad, ei tundnud kordagi, et minu kehas oleks puudu rasvadest. Mul ei olnud mingeid isusid rasvaste toitude järele. Mahlased puuviljad sisaldavad vähesel määral kõiki vajalikke rasvhappeid.  

Usun, et läbime oma elus erinevaid staadiume. Ja kui me puhastume ja sööma mahlaseid puuvilju, siis ei vaja me rasvaseid toite.

Meie kõigi kehad on alkeemikud! Keha võib muuta süsivesikud rasvadeks, mil iganes vaja. NII RASV KUI SÜSIVESIK SISALDAB KOLME ELEMENTI: hapnik, süsinik, vesinik. Seetõttu saab inimene ka rasva minna , kui sööb vähe rasva ja palju rafineeritud –kontsentreeritud süsivesikuid (jahu, jahutooteid, kristalliseeritud suhkrut). Me ei pea sööma rasva, et saada energiat. Me ei pea sööma rasva, et toota oma kehas rasva. Lehmad, herbivoorid, nad söövad rohtu, mille rasva sisaldus on väga väike. Kuid nad annavad oma vasikatele 4% rasvasusega piima. Ta ei pea sööma rasva, et seda piima toota. Tema keha toodab seda ise. Meie ei saa rohelisest sellist kogust energiat nagu lehm. Meil puudub selleks vastav anatoomia. Tulles tagasi inimeste juurde, arvan ma , et rasvased toidud, eriti soojas kliimas, aeglustavad keha ja vaimu, nüristavad meeli. Paljud toortoitlased söövad palju rasva, kuid see, et toit on toores ei tee toidust automaatselt tervislikku toitu.

Arvan, et igat liiki rasv, nii toores kui küpsetatud, on omamoodi sõltuvus.  Ja mitte niivõrd füüsiline sõltuvus, vaid vaimne. Rasvane toit annab meile turvatunde. See turvatunne hõlmab ka nüristunud meeled ja arusaamad, et me ei tunneks, et me ei saaks aru … Rasvane toit annab meile ka „täiskõhutunde“, mida me seostame küpsetatud toiduga. Puuviljad jätavad meid “kergeks“ ja energiaga täidetuks. Meil on vaja liikuda eemale sellest nn „täiskõhu“ tundest, mis meie arvates kuulub söömisprotsessi juurde. See ei ole alati lihtne, kuna nn täiskõhu tunde olemasolu on meisse programmeeritud juba lapsest saadik. Me saame süüa puuvilju piisavalt, et täita oma kehalised toitainelised vajadused, kuid ei saa täita ehk maha suruda oma emotsionaalseid vajadusi. Siit tekivadki raskused. Me  otsime võimalust peita, suruda alla oma emotsionaalsed vajadused/hirmud.  Ja seetõttu, tunneme ennast puuviljadega „küllastumata“ või „näljastena“. Seda seni, kuni oleme veel sisse söönud avokaadosid või pähkleid. Seega ei ole küllastumise tunne pelgalt füüsiline, vaid pigem vaimne, emotsioonid mängivad suurt rolli. Vahel, me ei ole veel valmis heitma endalt „rasvase turvalisuse kaitsvat lina“, kuid me võime ennast avada mahlastele puuviljadele. Üks kord, teine kord ja nii edasi ning lõpuks eemaldudes vaimsest näljast rasva (turvalisuse) järele, suudame nii füüsiliselt kui vaimselt rahulduda kergema, maitsvama, mahlasema toiduga.

Kui oleme näiteks energeetiliselt väga heas vormis – armununa või väga huvitavat tööd tehes – siis on teil meeles, kui vähe vajasime turvatunnet toidult? Vajasime võib-olla üldse vähe toitu, olles ometi energeetiliselt tugevad.

Kindlasti on avokaadod suurepärane üleminekutoit ja kasulik toit neile, kelle kehakaal kipub liigselt langema. Avokaadodel on omadus aeglustada või peatada puhastusprotsess/elimineerimine, mida mõningatel juhtudel on väga vaja.

Kui keha on puhastunud, võib avastada, et tõmme rasvaste toitude poole on palju väiksem. Ja kui neid ka süüakse, on rahulduse jaoks vaja palju vähem.

 

Jeff Atwelli intervjuu

Ma otsisin veel välja head materjali väikelaste kohta, üks mees veel Jeff Atwell, kes Woodstockil oli
http://www.youtube.com/watch?v=d9nofUv8WMw

oma imelise toortoidulise lapsega (kes 3 eluaastal enam ainult toortoitu ei söönud, kuna tema kasv oli 70% omaealistest.):

Intervjuu Jeff Atwelliga

OK, esiteks  tutvusta ennast…sinu nimi, sünniaasta, kus sa elad … sinu veebilehed, blogid, mida momendil pead (intervjuu on tehtud 2010 aastal)?

Minu nimi on Jeff Atwell. Olen sündinud 1978. Olen olnud 100% low-fat raw vegan (madala rasvasusega täistaimetoitlane) 2007 aasta keskpaigast ja 100% puuviljatoiduline alates 2009 aasta detsembrist /ja on seda ka täna 2012/. Selle aasta (st 2010) juulist kolisime Valenciasse, Californias. Enne seda elasime 8 aastat ühes Pasadena korteris.  Valencia & Pasadena on mõlemad Los Angelese lähedal. Valencia on saanud oma nime ma arvan apelsinide järgi, siin lähedal kasvavad apelsinid. Igal juhul ideaalne paik puuviljatoidulisele. 
Mul ei ole oma kodulehte, olen aktiivselt kirjutanud paaris foorumis ja facebookis.

Oled Lõuna Californias, kas sa oled siin ka üles kasvanud?

Ei, ma sündisin ja kasvasin Ohios ja minu vanemad ning suurem osa suguvõsast on ikka veel seal. Liikusin Californias 2002 aastal, 24 aastasena, et käia siin koolis.

Lugesin foorumist, et jäid koduseks isaks, et vaadata oma puuvilju armastava 1 aastase tütre järele. Kuidas sulle see meeldib? 

Lühidalt öeldes, see töötab hästi. Enne oma tütre sündi, olin üliõpilane. Ametlikult olen seda praegugi:).

Kas sinu tütar saab veel rinnapiima. Kui jah, siis kuidas tuleb toime töötav ema?
Jah, ta saab siiani rinnapiima. Ema pumpab tööl olles rinnapiima välja. Ma olen loomuliku lapse kasvatuse poolt. Seega ma arvan, et oleks parim, kui lapse ema saaks olla temaga kodus. Sel juhul saaks laps värsket rinnapiima ja seda vahetult rinnast ning see oleks hea nii emotsionaalselt kui füsioloogiliselt.  Kuid elu toob teatavasti teatud piiranguid, millega tuleb leppida. 
Minu abikaasa armastab oma tööd ja teenib rohkem kui mina suudaksin. JA minu naisele meeldib rohkem töötada, kui olla kogu päeva lapse juures. Ja mina samas naudin väga Rose´iga koosolemist. On vähemalt hea, et me mõlemad ei pea töötama ja ei ole vaja kutsuda kedagi võõrast.

Kas sinu naine sööb samuti puuvilju?

Minu naine armastab puuvilju, kuid ta on üles kasvanud Hiinas ja naudib siiani stir-fry aedvilja vähese lihaga (maitseainena) /2012 on jäänud veel naise menüüsse muna /.  See on olnud meievaheliseks vastuoluks. Minu naine on alati teadnud, mida ma arvan küpsetatud toidust. Kuid rahu säilitamiseks arvan, et seda ei ole vaja iga kord talle ette heita, kui ta sööma asub. Pigem olen heaks eeskujuks.

Rose, meie tütar, on nüüd 17 kuud vana. Ja tarbinud ainult rinnapiima ja puuvilju. Olen väga rõõmus, et abikaasa on sellist valikut lubanud ja toetanud. 

 

Nüüd kui sa oled olnud ainult 100% puuviljadel, milline on sinu otsus? 
Jah, 01. Detsembrist 2009 olen 100% puuviljadel. Ma väga naudin seda. Enne seda koosnes minu menüü puuviljadest ja rohelisest, kuid rohelise söömine on mulle alati tundunud pingutusena ja raskevõitu. Lugedes Mangost, Kvetast, Anne Osborne´ist, Fruity Jules´ist otsustasin samuti proovida. Minu peamiseks motivatsiooniks oli see, et puuvili maitseb minu jaoks kõige paremini. Ja ma aktsepteerin ka puuviljatoitluse eetilist külge. 

Oled sa täiesti puuviljatoiduline st sa ei tarbi kuivatatud jms töödeldud kraami? 

Jah, 100% värske ja töötlemata, 99% orgaaniline mahevili. Ei konserve, ei külmutatud vilju, ei kuivatatud vilju. Näiteks mangod on minu lemmikpuuvili aga enamik USA-sse sissetoodud Viljadest on läbinud kuumavee töötluse. Ja enam ma neid ei söö. Söön ainult kohalikke mangosid, mis on kuumtöötlemata.

Ma tarbin puuvilju nii nagu nad on st ei mahlasta. Arvan, et mahlaga kaotame mõningaid vajalikke toitaineid. 

Ma arvan; et sa ei tarbi ka toidulisandeid; tablette?
Jah, ma ei tarbi toidulisandeid; ei muretse oma B12 taseme pärast. Vähemalt mitte seni, kuni ma märkan mingeid muutusi oma tervises. Kuna paljud 80/10/10 järgijaid kutsuvad end puuviljatoidulisteks, siis mina võin ennast nimetada „rangeks puuviljatoiduliseks“:) – minu menüüs ei ole pähkleid (ka mitte kookost), ei ole seemneid (välja arvatud kiivi, maasika jms seemned), ei ole rohelist, ei ole soola, ei ole herneid, ei ole meretaimi. 

Kas sa kasvasid üles tavatoidu dieedil? Kui sa muutsid oma toitumist, märkasid sa muudatusi? 

Jah, kasvasin üles tavatoidul. Ei olnud tegelikult suur lihasööja, kui jõin palju piima. Arvan, et mulle on alati meeldinud toitumine – toitumisteadus. Olin harjunud sööma kausitäie hommikuhelbeid piimaga enne kooli ja samal ajal kui sõin, lugesin karbilt toitainete sisaldust. Kuid see oli minu 20ndtel eluaastatel, enne kui ma hakkasin tegema muudatusi. Varajastes 20ndates pöörasin tähelepanu oma füüsilisele jõule, et olla tugevam, kiirem, parem jne. Ja hakkasin otsima lisandeid ja muutma oma menüüd.  Kordaminekute ja ebaõnnestumiste abil leidsin, et lisandid ei anna mingit märgatavat kasu ja on ka väga kallid. Muutes menüüd märkasin palju rohkem muutusi  ja suuremat mõju minu füüsilisele tugevusele. Märkasin, et ma suudan joosta palju paremini, kui ma söön vähem loomset ja vähem soola. Siis ma hakkasin selle kohta palju lugema (veganluse, toortoidu jms kohta). Ja samuti hakkasin nägema ka muid kasutegureid, mis sellise söömisega kaasnesid – nagu eetika, keskkonnakaitse.  Varasemalt ei olnud ma kunagi sellele mõelnud. Nii ma siis alustasingi oma dieedi järk-järgulist puhastamist. Alguses küpsetatud vegan toidult madala rasvasusega vegan toidule, siis madala rasvasusega toortoidu veganiks ja nüüd lõpuks puuviljatoiduliseks. 

Kas oli sel ajal märgatavaid muudatusi kaalus ja tervises?

Ma olen olnud väga tundlik ülesöömisele ja kaalu kõikumisele. Enne madala rasvasusega vegan toitumist pidin väga rangelt kaloraaži järgima, et säilitada normaalkaal. Nüüd puuviljadel olles söön palju aga  mingit liigset kaalu ei ole. Minu tervis on olnud alati väga hea. Ja ma ei valinud seda toitumisstiili tervislikel põhjustel.  

Olen jooksnud Mohican 100-mile Trail Run kaks korda -  2007 ja 2008 aastal. See maraton toimub Ohios. 2007 aasta maratoni ajal sõin põhiliselt taimset rämpstoitu. Lõpetasin maratoni ajaga veidi üle 27 tunni ja sain 53 koha.  2008 maratonil  sõin 100% madala rasvasusega toortoitu (ka veidi rohelist), lõpetasin ajaga 18 tundi 40 minutit ja olin 2 kohal.  Ei avatsegi väita, et see suurepärane tulemus oleks ainult tänu dieedile. Ma olin paremini ettevalmistunud ja ka treenisin rohkem. Kuid arvan, et dieet mängis selles olulist rolli. 

Mul on veidi kahju, kui mõtlen sellele, mida ma praegu suudaksin saavutada, kui  ei oleks sündinud minu tütar. Jäädes koduseks isaks on treenida selliseks maratoniks väga raske. Loodan uuesti jooksma hakata, kui tütar on pisut vanem. Perekond ennekõike:).   

Sinu üliõpilasstaatusest…sa töötasid PhD kraadi alal füüsikas? Seega peaks sul olema väga hea loogiline mõtlemine - Kas see on aidanud sul paremini toime tulla, otsuseid vastu võtta? 

Jah, minu jaoks on puuviljatoitumine vägagi loogiline edasiliikumise viis. See on hea keskkonnale, hea taimedele, hea loomadele, ja hea ka meile. Peale selle, kõik primaadid elavad enamjaolt puuviljadest. 
Ma tunnen ennast 100% puuviljadel väga hästi. Olen ka väga optimistlik selle jätkamise osas. Kuid muidugi ma ei saa seda ette teda. 
Arvan, et teised teadlased ei ole puuviljadieeti proovinud ainuüksi seetõttu, e neil ei ole selline mõte pähe tulnud. Või peavad nad seda liiga raskeks, ohtlikuks vms. 
Omades küllaltki tavapärast keskkonda, kusjuures mõlemad vanemad meditsiinitööstusest – kuidas nemad reageerisid sinu muutustele? Mis on nende arvamus sinu puuviljatoitumisest? 
Pean ütlema, et minu vanemad peavad mind…noh…kergelt öelda teistsuguseks. Mul on kaks õde-venda ja mina olin see, kes tegi alati kõike ebatavalisel viisil. Arvan, et vanemad nimetavad minu puuviljatoitumist „ekstreemsuseks“. Nad muidugi tunnistavad, et puuviljad on väga toitainerikkad, kuid see ei andvat õigustust sellele, et midagi muud ei süüagi. 

Kas nad muretsevad, kuskohast saad piisavalt valku:), või mineraale? 
Oh, jaa! Nii minu vanemad kui teisedki on neid küsimusi küsinud ja ma oskan selles osas ka päris hästi vastata. Olen selles osas hästi ettevalmistatud:). 

On see probleemiks vanemate külastamisel, kui sa sööd puuvilju? 
Me saame hästi läbi. Kui me oleme külla tulemas ja ma palun emal muretseda kast banaane, siis ta teeb seda. Kõige rohekem saame me nalja minu dieedi üle naerdes:). 

See tundub mulle hea lähenemine! Mida teevad sinu õed-vennad ja teised pereliikmed? 
Mul on noorem õde ja noorem vend. Ma olen püüdnud, vähemal veidigi tuua värskeid tuuli suguvõssa. Ja kõige rohkem edu on mul olnud õe-vennaga. Ma arvan, et praeguseks söövad mõlemad peamiselt taimetoitu. Teiste pereliikmetega ma ei püüagi rohkem vaeva näha. Nad teavad, mida ma arvan ja parim, mida ma saan teha on olla heaks näiteks. 

On sul isusid teiste toitude osas? 

Momendil ei ole. Raskeim toiduaine, millest loobuda oli – juust. Arvan, seda seetõttu, et kasvasin koos rohkete piimatoodetega. Esmakordselt 2007 aasta veganiks hakates, ma unistasin juustupitsast. Esiteks, ma kasutasin oma loogilist mõttesüsteemi, et mitte anda juustule järele. Tuletasin endale meelde neid põhjusi, miks juust ei ole minu tervisel hea. Et juust on sõltuvust tekitav toit. Ja kinnitasin endale, et ma ei saa usaldada momendil oma instinkti, mis juustu poole veab. 

Õnneks on see toiminud ja nüüd mõned aastad hiljem paistab minu instinkt kiskuvat ainul puuviljade poole. Mul on isud puuviljade järele.
 
Sa lõpetasid ka pähklite söömise, mis on selle põhjuseks?
Leidsin, et pähkleid on väga kerge üle süüa. Peal sööma hakkamist, ei suutnud kuidagi lõpetada. Ja siis peale söömist ei tundnud ennast üldse hästi. Mul olid isud pähklite järele aga sarnaselt juustuga sain ka pähklitest üle ja enam ei ihalda neid. 

Ma saan aru, et mitte iga puuvili ei maitse igale ühele. Ja vahel läheb mitu kuud ning ma ei puudutagi banaane ja isegi banaani lõhn on mulle vastumeelne. Sa ei söö avokaadosid…kuid kuidas on sinu väikese tütre Rose´iga, kas ta on mõnda proovinud? Kas talle meeldivad avokaadod? On mõni puuvili, mis talle ei meeldi? On ta proovinud duriani? 
Rose armastab avokaadosid. See on üks tema lemmikpuuviljadest. Ma olen lasknud tal süüa nii palju avokaadosid kui ta soovib. Olema ka lasknud tal proovida üsna laia puuviljade sortimenti ja tundub, et talle maitsevad nad kõik. Ta ei ole proovinud duriani. Kuna durian, mis siia jõuab n külmutatud ja ei ole organic. Rose dieet on 100% orgaaniline mahevili. 

Kuidas sa sööd oma tavapärasel päeval? 

Söön tavaliselt üks või kaks korda päevas. Kui toidukord koosneb ainult väga mahlastest puuviljadest, siis tavaliselt söön 2 korda päevas. Kui toidukord koosneb rohkem täitvamatest viljadest (datlid, hurmaa, sapote, banaan), siis söön ühe korra päevas. Olen valinud suure toidukorra mitmel põhjusel. Ma arvan, et see esiteks on kergem hammastele ja see on ka kergem seedesüsteemile.  

Ma söön alati hommikuti, kui tunnen ennast pärastlõunal näljasena siis söön veel. Ma kuulan oma keha, mis ütleb kuna ja kui palju süüa. Praegu juulis söön ma palju melonit ja luuviljalisi. 

Palju sa kulutad nädalas puuviljadele?
Me kolmekesi kulutame nädalas kokku ca 100-150 dollarit. Ja see kõik on orgaaniline ja küllaltki laias sortimendis. Ostame oma puuvilja mahehulgifirmast Los Angeleses. Kohalikust väikepoest ostes tuleks palju kulukam. 

Kas Californias on kerge saada hea kvaliteediga puuvilja? Laias sortimendis?

Jah, siin on üsna head mõlemad – nii sortiment kui kvaliteet. California ja Florida on USA- s küllap puuviljatoidulistele parim koht. On mõningaid vilju, mida ma ei ole veel jõudnud proovidagi: näiteks ice cream bean, peanut butter fruit, chempedak, & cacao fruit.

On sul nüüd oma aed? Kui jah, kas sa kasvatad midagi oma aias? 
Meil on kena tagaaed, piisavalt ruumi. Oleme istutanud viljapuid, vaarikapõõsad, melonid. Praegu otsin võimalusi, kuidas saaksin komposti  teha. 

Kujutan ette, et 1 aastase järel vaatamine on üsna aeganõudev, kas te veedate palju ega väljas? Kuidas sa hoiad ennast vormis? 

Me oleme palju väljas. Olen suur päikese austaja ja mulle meeldib saada oma  vitamiin kätte loomlikul viisil. Teen iga päev veidi jõutreeningut ja jooksen. Teen seda varahommikul, enne kui abikaasa ja tütar ärkavad. 

Tead sa palju 100% puuviljatoidulisi või inimesi, kes on tervenenud sel moel? 

Ainult minu tütar ja inimesed, kellega olen tutvunud interneti teel. 

Mis sa arvad, palju võiks olla 100% puuviljatoidulisi ja kas see levib? 

Kui rääkida täiesti 100% ja nendest, kes pole üldse siia-sinna hüpanud, siis neid on vähe. Ma tean vähem kui 10. Kuid ma usun, et ilma internetita inimesi lõunas võib olla rohkem, palju rohkem. 

Jah, ma arvan, et see idee levib ja aitab maailma paljuski. 

Oled sa palju reisinud? Kohti, mida võiks soovitada puuvilja armastajatele? 

Olen abikaasaga reisinud USA lääneosa rahvusparkides. Olen vähe lennanud üle ookeani. 2002 aastal olin Cernis, Šveitsis ja 2005 aastal abikaasaga Hawail. 2006 aastal külastasime abikaasa vanemaid Hiinas. 2007 aastal käisime reisil Alaskal.  Peale lapse sündi me ei ole kaugeid reise teinud.  
Loodan mõned puuviljareisid teha tulevikus. Tahaksin külastada Lõuna ja Kesk-Ameerikat ning Kagu Aasiat. Tahaksin tagasi ka Hawaile ja külastada sealseid mahefarme

Mis sind veel huvitab?

Ma naudin väljas olemist ja perega olemist. Mulle meeldib matkamine ja toitumine. 

Kas sinu sõbrad ja naabrid teavad sinu puuviljatoitumisest. Kui jah, siis mida nad sellest arvavad?  

Me kolisime äsja ja ma ei tea siin veel eriti kedagi. Kui meid kutsutakse naabrite juurde grillipeole, tuleb kindlasti hea võimalus puuvilju tutvustada. 

Kus ja kuidas sa näed ennast elamas 10 aasta pärast? 
Me ostsime just maja ja loodetavasti oleme siin ka 10 aasta pärast. Loodetavasti on meil siis palju täiskasvanud viljapuid ja palju minu toidust tulem meie aiast. 

Lõpetuseks on sul midagi öelda toetuseks neile, keda huvitab puuviljatoitumine? 

Julgustan kõiki kuulama oma keha ja järgima oma teed. Kui teid isutab roheliste lehtede järele, võib see näidata, et vajate momendil teatud toitaineid. Ma ei arva, et rohelises oleks midagi, mida puuviljades ei ole, kuid rohelises on teatud ainete kogused üsna suured. Kui olete võimelised neid aineid rohelisest omandama, siis vajab teie keha neid just praegu. Aja jooksul toitainete imendumine kehas paraneb ja roheline võib muutuda vähem isuäratavaks ja seega ka vähem vajalikuks. 

Puuviljatoidulisena ma ei poolda pikka aega monodieedil olemist, arvan, et laiem sortiment on vajalik.

Intervjuu 68 aastase Dr Robert Lockhart ´iga

 http://www.youtube.com/watch?v=kalU401WjOg

KUS SA OLED SÜNDINUD

Sündisin 1944 aastal Šotimaal. Vanemad kolisid mõne aja pärast edasi Uus Meremaale. Kasvasin ja omandasin hariduse Uus Meremaal. Omandasin kraadi geoloogias, liikusin edasi Californiasse et õppida kiropraktikat, naturopaatiat ja Natural Hygiene. Olin üliõpilane 9 aastat.

Kuna sa hakkasid järgima puuviljarikast toitumist?

1970 sai minust vegetaarlane, mind mõjutas Paul Braggi loeng. Puuviljatoiduline sai minust 1974, kui olin tutvunud Arnold Ehreti kirjutistega - Mucusless Diet and Rational Fasting. Peale 4 kuud üsna üksluist dieeti, mis koosnes peamiselt pooltoorest ananassist (see oli ainus, mida ma sain omale oma viletsa eelarvega lubada), hakkasin järgima ca 95% toortoidu vegani stiili. Ja seda kuni 1994 aastani, kus ma loobusin täielikult küpsetatud toidust. 2002 hakkasin järgima kõrge puuviljasisaldusega toitumist. 

Mida sa sõid varem ja kuidas sa ennast tundsid?

Minu aastad Šotimaal olid üsna tavaliselt keskmised - puder suure hulga koorega, meie oma meiereist, rasvane peekon meie oma sigadelt, külluslikult keedetud ja praetud mune, võileivad lõunaks, küpsetatud aedvili ja liha õhtuks. Lemmikuks oli kondenspiim otse purgist. Ühesõnaga suur hulk valku ja rasva. Ei olnud väga halba tervist, kuna kasvasin farmis, kus tuli teha palju rasket füüsilist tööd.  Tänased noored selle sama toiduga istuvad videode ja arvutite juures. Tulemuseks degeneratsioon, ülekaalulisus. 

Uus Meremaale jõudsin 9 aastaselt. Ikka oli söögiks palju valku ja rasva. Hoolimata sellest, et kogu see liha, muna, piim ja aedvili oli kasvatatud orgaaniliselt oli see ikkagi valgu ja rasva liig. Ei puutunud kokku töödeldud toitude ja gaseeritud limonaadidega. Niisiis olin ma üsna terve, ei põdenud  leetreid, tuulerõugeid jms. Nahaprobleemid olid küll olemas, eriti tuntavad esimestel kohtamistel! Sport oli oluline osa minu teismelise eas ja 20ndatel eluaastatel.  Kaalusin 80kg mängides ragbit ja surfates vetelpäästjana. Momendil kaalun ma 62 kg. Kogu see ekstra lihasmass oli halva kvaliteediga moodustunud lihast, piimast ja valgulisanditest. Siis hakkas minu ülihappeline keha näitama märke haigustest. See oli siis, kui ma olin 24-25 aastat vana. Valutavad liigesed, eriti põlved  viisid reumatoidartriidi diagnoosimisele. Ortopeed, kellega ma konsulteerisin leidis, et operatsioon on õige pea vajalik. Olin segaduses ja ei teadnud, kuhu suunda pöörata. Õnneks kuulsin just siis Paul Bragg´ist, kes andis loenguid tervislikust elustiilist. Üleöö hakkasin taimetoitlaseks ja see viis mu liigesevalud minema kõigest 3 kuuga. Liikusin üha enam aluselisema, toorema toidu poole. Ma ei maininud paranemist, sest ei ole antud juhul paranemist – on ainult sümptomid. Sümptomid järgnevad ebatervislikule elustiilile nagu öö järgneb päevale. Järgides ratsionaalset toitumisstiili, mis sobib meie puuviljatoidulisele olemusele ja keha struktuurile ning ka teisi tervisliku elustiili faktoreid, saame olla vabad haigustest. Olla terves kehas terve vaimu ja hingega. Ning ma julgen öelda, et see kõik toetab meie hinge valimisolekut võtta vastu väljakutsed igas uues päevas. 

Milliseid paranemisi märkasid, kuidas mõjus tervisele toortoit? 

Esiteks, rohkem energiat sama uneajaga. Varasemalt olin ka peale 8 tunnist und väsinud. Nüüd magades 5-6 tundi, olin juba välja puhanud. 

Teiseks, kiirem haavade paranemine. 3-4 päeva väikese põletikuga, väike turse, enne kestis see vähemalt nädala ja seda koos infektsiooni ja mädaga.
Kolmandaks, rahulikum reaktsioon väljapoolt tulevatele stressidele ja uudistele.  Rohkem meelerahu ja tasakaalukust võtmaks vastu elu väljakutseid.

Neljandaks, kasvanud jõud ja vatsupidavus kui sõitsin süstaga, jooksin, kätelseisul ja kookospalmide otsa ronimisel. 
Viiendaks tihedam juuksekasv, vähem hallinemist 

Kuuendaks, vähem kehalõhnu, magusam hingeõhk. Selgemad silmad, paranenud teravus kaugemate objektide vaatamisel. 

Seitsmendaks, liigeste painduvuse paranemine, eriti selgroo osas. Näriv seljavalu ja istmiku probleemid lahenesid, kui hakkasin tarbima vähese rasvasusega toortoitu.

Oled sa eales proovinud kõrge rasvasisaldusega gurmee toortoitu? 

Ei ole. Ma olen küll söönud ainult duriani järjest 3 kuud. Ja kasutasin otse puu otsas küpsenuid vilju. Tundsin ennast väga hästi. 

Palju sa sööd päevas koguseliselt ja kaloraažilt? 

Ma ei loe kaloreid, kuid söön vähemalt 2000 kalorit päevas. Koguseliselt on mul, 2 toidukorda päevas ja ma püüan mitte süüa peale kella 16.00. Paremini tunnen mono toitumist järgides st söön korraga ainult ühte puuvilja. Näiteks 10-15 mangot. Kogus oleneb ka selle päeva aktiivsusest. Või on näitkes jackfruiti toidukord. Iga paari päeva tagant teen rohelist smuutit, mis on koos idandatud kookospähkliga. 

Palju tarbid rohelist?

Palju aastaid sõin suure salati iga päev ja seda koos piisva koguse idanditega – lutserni, mungoa, läätseidudega (mida prof.  Edmond Szekely nimetab Biogenic Foods). Olles sel ajal abielus, oli koos salati valmistamine sarnane sidemete tugevdamisele ja samas ka loovusele. Nüüd, kus ma olen üksi ja reisin palju ringi ei ole võimalik idandada ja segada kokku salateid. Minu menüü on muutunud väga lihtsaks ja seda on teinud ka minu elustiil. On palju monotoidukordi + rohelised smuutid vähemalt päevase vahega.  Söön momendil harva salateid…seda rohkem sotsiaalses plaanis, seltskonnaga koos olles. Rohelised smuutid teen ca 55% puuvilja, 45% rohelist, veidi chia seemneid ja vahel ka merevetikat nagu wakame vms. Rohelist smuutit söön valatuna üle idandatud kookose või  "puhat", mis on tõeliselt elus ja väherasvane toit. Ja seda olen ma kasutanud mitmeid aastaid. 

Ma ei kasuta rohelist, mis mulle ei maitse sh kibedat, mõru, tugevamaitselisi nagu roheline sibul, porru. Ei kasuta ärritavaid ja seedetrakti limaskesta stimuleerivaid taimi nagu vürtsid, küüslauk. On piisavalt Aasiast pärit rohelist ja ka mahedamaid meretaimi, mida võib edukalt kasutada. Smuutile ma vett ei lisa, panen sinna 3-6 banaani, mango, papaia. Kui on vaja vähem tihket smuutit, lisan veidi noore kookose vett. 

Kui palju rasva sööb Robert Lockhart?

3 - 4 avokaadot aastas
3 - 4 noort pehme kreemja sisuga kookost nädalas.
Väga harva pähkleid
Hoian eemale külmutatud durianist. Tarbin värsket täiesti valminud duriani. 

Kui palju vett jood?

Olen väga harva janus, seega ma joon vett harva. Noore kookose vesi on minu valik, kui olen janune. Kui janu tekib…peale tugevat füüsilist tööd troopikapäikese all ja suurt higistamist. Küpsetatud toidu sööjad ja need, kes veel söövad soola ja keemilisi lisandeid peavad plastikust veepudelit kogu aeg kaasas kandma ja iga natukese aja tagant rüüpama!

Võimalik, et nende kehad janunevad lisakoguse vee järgi, et lahustada toksiine, mida nad sisse söövad. Muutes oma toitumise rohkem looduslikumaks, dikteerib lisavee vajaduse ainult liikumise intensiivsus. 

Kas sa järgid toitude kokkusobivust?

Jah. Ma söön palju monotoiduna, mis ongi parim puuvilja tarbimise juues.

Ei, kui ma teen rohelise smuuti, siis blenderdan kokku ka sobimatuid toiduaineid. 

Kui palju sa päevas treenid? 

Ma usun, et on  3 tüüpi harjutusi, mis on inimesel hea tervise jaoks vajalikud ning mängivad suurt rolli:

1. Töökeskkonna – varieerub palju alates nullist (istuv kontoritöö) kuni  kõikehõlmava käsitööni

2. Puhkuse - tennis, golf, sörkimine, gümnastika, süstasõit, ujumine jne..

3. Korrigeerivad - ehk terapeutilised harjutused. Siia kuuluvad vähem tuntud harjutused, venitused, pöörded jms. 

Milline on parim harjutus?

See, mis on looduse poolt ette kirjutatud. Meie kehad ja selgrood alluvad päevas 16-18 tundi gravitatsioonile istudes ja seistes. Oma päevase liikumisega talletame kehas teatud võla „liikumis võla“, mis koguneb, koguneb ja mingil ajal avaldub probleemidena piirkonnas, mida liigutatakse vähe või üldse mitte. 

See avaldub aastate jooksul valutavate õlgade, pea või kaelana. Liigeste või seljana. Nihkunud selgroodiskidena, veenilaienditena ja paljude teiste väljunditena, millega keha meile näitab kui valesti oleme oma keha kasutanud.

Kui me oleme intelligentsed ja oskame gravitatsiooni juhtida ning püüame iga päev liikuda ja liigutada oma keha neid kohti, mis on jäänud kasutamata: painutada, pöörata, venitada siis me suudame selle nö võla maksta antud päevas ja see ei hakka koguma mingit ekstra kaalu. Sel juhul ei põhjusta see võlg meile hilisemalt probleeme.  

Parim üksikharjutus? Kätelseis, õpitakse selgeks lapsepõlves. Kuid seda harjutust tuleks harrastada terve elu. On hea kui keha saab olla teisipidi iga päev. Aga mida meie teema? Istume…14-16 tundi päevas!!! Vaatame telekat, arvuti taga, autoroolis, Ja siis me läheme ja treenime samades asendites – rattasõit, tennis, golf) ja imestame, miks meil on selja- ja kaelavalu jms probleemid!

Müstiline ja maagiline mesilane - sõnum

Meie oma toortoidufestivalil andsin edasi Cie Simurro poolt üles tähendatud sõnumi mesilastelt. 

 Mesilaste sõnum:

Igal mugavusel on oma hind. Meie siin looduses maksame sinu mugavuse eest! Sellel ühel päeval, astugem hetkeks jooksulindilt maha, et austada neid, kellega koos me elame  - austagem, tunnustagem ja armastagem igat päeva, et lõpuks saada aru – KÕIK MIDA ME VAJAME ON JUBA LOODUD. Selle asemel, et luua oma ahnuse tarbeks haledaid, elu takistavaid, oskamatuid koopiaid – edenda/vii edasi seda, mis on hea meile kõigile.

Me oleme pettunud, väsinud! Sa oled enda oma emast Loodusest eraldunud veel enne, kui taipad, et kõik on määratud toimima koos ja omavahel seotult. Sa oled asjatundmatu ja ohtlik, kuna sul puudub kaastunne. Et leida salvi oma valutavale hingele, sa ostad ja omandad materiaalseid väärtusi. Kas te ei ole veel avastanud, et see ei tee teid õnnelikuks, ainult ahnemaks? Kui sul ei ole enam toitu, kas sa siis sooviksid veel elekroonika viimast sõna? Kui sa kaotaksid kogu oma omandi katastroofis – mida sa vajaksid ellujäämiseks? Kas sa siis oleksid tänulik kõige selle eest, mida pead enesestmõistetavaks? Nähtamatu maailma energia ja lained on olemas. Mõned teist mõistavad, kui peen ja keeruline on meie navigatsioon. Sa oled avastanud midagi meie poolt toodetavast meest. Meie immuunsüsteem ei suuda vastu panna kõigele, mida on Maaga tehtud.  Me ei tunne enam rõõmu, kui sööstame hommikupäikese esimeste kiirtega välja, et hoida meie maailma aias tasakaalus toit ja ilu. Kas teil ei ole enam mingit mälestust metsadest, aedadest, päikesest ookeanis? Kui te soovite meid tagasi, siis palun lõpetage kohe seee sõda Looduse vastu, muutuge, kasutage ainult leebeid kooseksisteerimise võimalusi. Kui sa usud sellesse, siis see toimib! Inimesed arvavad alati, et neil on piisvalt aega! Aeg on otsa saanud!

Te küsite, mis on juhtunud meie – mesilastega? Telefonivõrgud – jah, jah ja paljude teiste elektromagneetiliste võrkude üliküllus. Siin on midagi reetlikku, salakavalat midagi, mida ei ole veel teadvustatud – avaldatud. Mõned valitsused teavad seda ja meil lastakse surra. Pestitsiidid ja muud mürgid on teinud oma töö. Osad taimed on muutunud kummaliseks ja nad ründavad meid. Nad on kasvanud seemnetest, mida hüütakse Franken – seeds (Frankenstein)

Me ei räägi karme sõnu vihast – need on hüütud sooviga säästa. Alusta uuesti, palun!

Cie Simurro kirjutab:  Pärast neid sõnu, istusin ma kivile oja kaldal ja laulsin ning palvetasin mesilaste eest. Üks mesilane laskus minu jalale, siis lendas sõrmele. Ma palusin selgitust sõnumile! Mesilane lendas minu märkmiku lehel, peatus sõnal Maa ja eritas sinna meevärvi lõhnavat vaha. Ela kaua Magus Maa!!!

Paar päeva hiljem sain veel ühe sõnumi. Ma nägin mesilasi ja nad teatasid, et nad lahkuvad – kuna elu ei ole enam elujõuline. Küsisin miks? Sellepärast, et elu muutus nii raskeks ja ebaloomulikuks ning me valisime teise tee, tundmaks rõõmu ja vabadust. Erinevalt inimestest ei karda me üleminekut. On palju erinevaid olemise tasandeid. Mõnikord tähendab see eksisteerimist teistes vormides. Need, kes on meid armastanud, teavad seda.

Paljud on nüüd lahkunud, mõned meist jäävad. Ma küsisin, et aga kui tingimused muutuvad vastuvõetavamaks. Ja vastus ütles kõik – Kas te siis näete meid võrdväärsete koostööpartneritena või sunnite jätkuvalt loodust oma tahtmiste järgi painduma. Selles ongi elu jätkuvuse võti Maal.