pühapäev, 2. september 2012

Läbi elu voolava uudishimu, avastamisrõõmu kiituseks

Kui ma võiksin siit nüüd mõtiskleda paari asja üle siis ma ei tea kas lasteaia toit (no selline nagu ta on, ilma värske toiduta, liha ja piima täis) on hea või halb. Ta on halb ja me püüame selle vastu võidelda, seda muuta. Aga võibolla on see hoopis hea, sest kes võidelda ei viitsi, see oma lapsi lasteaeda ei vii. Ja see on hea. Meie lapsed jäävad kunstlikust keskkonnast eemale.


Võta lahti Vikerkaaresild või mõni muu koolitusportaal - koolitusi, kursusi, õppepäevi seinast seina, kümnete ja sadade kaupa. Peale 11-12 aastat koolis ei ole inimene selgeks saanud mitte midagi!!! Isegi kõige elementaarsemaid asju!? Naine ei oska sünnitada, ta vajab ämmaemandat. Ta ei oska imetada, ta vajab imetamisnõustajat. Ta ei oska last kasvatada, ta ei oska MÄNGIDA, ta vajab lasteaeda. Ta ei oska last õpetada, ta vajab kooli. Mulle ütles minu hõimlane, et sul ei ole ju vastavat haridust - selleks õpitakse koolis 5 aastat, et õpetajaks saada. Huvitav milleks siis see 11 aastat tavakooli üldse on. Mida seal tehakse, mida õpitakse? Kui hiljem ei olda võimelised lapsi kasvatama! Inimesed ei tunne linnulaulu. Koolitused pakuvad tantsukursusi , kirjutamiskursusi, kunstikursusi, maalimist, mediteerimist, oi kui palju on võõrkeele kursusi: tullakse koolist ja ei osata tantsida, joonistada, mediteerida, ei osata võõrkeeli. Kui palju on kokakursusi - 10-20 aastat koolis ja me ei oska süüa ega süüa pakkuda. On kiirlugemis ja arvutamiskursused - lühikese ajaga õpid kiirelt lugema, loetut haarama, kiirelt peast arvutama. Lühikese ajaga!!! Mida sa tegid 10 aastat koolis iga päev??? Kus me oleme olnud?
Võrdlus kooli ja vangla vahel - kui palju sarnasusi

 Ja siis ridamisi arste, terapeute, psühholooge. Kool ja ühiskond on tootnud nii palju haigust ja rumalust!? Me ei oska ennast ravida, aidata ka kõige väiksemal tasandil. Me jookseme arsti juurde last kaaluma?!!! Me  saadame oma lapsed enda juurest ära - arvates, et oleme rumalad ja mittepädevad. Ausalt öeldes, saadame nad lihtsalt silma alt ära. Hirm on nii suur. Meile tundub ja meid püütakse uskuma panna, et me ei oska. Hiljem vajavad nad terapeute, psühholooge, psühhiatreid ja jooksevad mööda ravitsejaid, et...andestada oma emale, isale ja kogu maailmale. Ei oska väärtustada peret? KUS NAD SEDA ÕPPINUKSKI? Lasteaias? Koolis? Perest eemal olles enamiku päevast! Istudes või käsu peale liigutades ühes suures majas, mis sarnaneb vägagi suurlautadega. Ka seal me eraldame väikesed suurtest, et meil oleks mugavam.

Valikud?

Inimesed käivad koolis aga nad ei oska armastuse keelt, andestamise keelt. Puudub tunnete keel. Seda ei ole koolis. Ei tohi väljendada ühtegi negatiivset emotsiooni, kõik kogu aeg kontrolli all. 10 aastat õpetatakse inimest kirjutama ühtemoodi ja kas sina näiteks tead kahte inimest, kellel on täpselt ühesugune käekiri? Tead? Ei tea. Milleks see hindamine, joonlauga  millimeetrite tagaajamine väikese inimese esimeste tähtede kirjutamisel. Käekiri tuleb niikuinii omamoodi. Sul ei ole vaja koduõppe jaoks omada paberit ega diplomit. Sul on vaja ainult tunda huvi ja armastada oma last. Laps õpetab sind ise. Ta toob sinus välja nii negatiivse kui positiivse. Seda ei ole vaja karta. Elukoolis ei ole tunni algust ega lõppu. Kooli algust ega lõppu. Kõik on voolav, iseeneslik, loov protsess. Mõned nädalad tagasi tuli Ahto (8 aastane) ja küsis: kas sa teadsid, et sisaliku iga uus saba mis asemele kasvab on tugevam ja elujõulisem? Ma ei teadnud seda - teadsin, et sisalik kaotab oma saba ohu korral, kuid et uus saba on tugevam ja elujõulisem - seda mitte. See on nii. On ka inimese puhul, kui ta midagi kaotab. Uus tuleb tugevam. Paar päeva tagasi, kuulsin, kuidas lapsed teises toas mingit viktoriini mängisid. Ahto küsin nooremate käest kas inimese maks on südamest suurem või mitte?:) Mis küsimused:):). Aga kui see neid huvitab, siis miks mitte. Inimesed, kes on meist palju nooremad - kes on elanud ainult mõned aastad, teavad ja oskavad õppida. On loomult uudishimulikud ja avatud teadmtsele, teadlikkusele. Andke neile see võimalus. Kus õpib inimene rääkima, kõndima, naerma, nutma, tundma, tunnetama, küsimusi esitama. Kus ta õpib jooksma, istuma, magama. Kus ta õpib looduse piire tunnetama. Karen Ranzi märkis loengus, et ärge lootkegi, et teie lapsed õpivad loodust tundma/tunnetama ja austama nelja seina vahel. Seda ei juhtu. Tuleb  minna metsa ja aeda. Tuleb istutada ja korjata, vaadelda ja tähele panna. Istuda oma parimad aastad ja parimad osad päevast pingis, suletud saalides, võimlates, ujulates. Kuidas saab üldse olla võimalik, et osatakse olla Inimene Maal. Olge julged tegema valikut ja laskma endast nooremtel inimestel olla.
 
Mine kuskile kooli ja vaata, kui paljud lapsed naeratavad? Mine poodi ja vaata palju on neid, kes nüüd siin ja täna naeratavad? Oled täiesti kindel, et see mida sinu pereliige vajab on suurepärane determinandi lahendamine? Oled kindel? Mäletad sa ise, mis on determinant? On sul seda vaja läinud? Kas sagedamini kui oskust tulla toime sünnituse, imetamise, toiduga, võõrkeeltega, maalimise, õmblemise, suhtlemisega vms?


Mida sa mäletad, mida on sul vaja. Ja kas see mida sa kasutad, on õpitav 12 aastaga? Või saanuks selle ära õppida 1 nädalaga?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.