pühapäev, 25. november 2012

Kuidas oleks, kui jätta haigus rahule


Ma leidsin üsna huvitavat statistikat ja koos sellega ka üsna huvitava loo ...


Duke University uurimus näitab, et üsna suurt osa vaagnaluumurdudest ei olegi võimalik röntgeniga avastada. Kasutades MRI, leiti 92 patsiendil 32 murdu, mida röntgen ei näidanud. 

Luumurru tavapärane kontroll käib röntgenkiirega uurides. Uurimus näitab, et see ei ole väga täpne. Juhtiv teadlane selles uuringus Dr. Charles Spritzer, märgib, et teatud kordadel on murru avastamine raskendatud. :
 Uurimus ei kirjuta sellest, kas patsiendid tegelikult nende avastamata murdude pärast üldse kannatasid. Kui 92 patsiendist 35 jäi murd leidmata, tundub et enamikul neist kasvab luu ise kokku tagasi. Ja see paranemine toimub ilma arstide abita. 
Kas hoopis see ei oleks pidanud olema uuringu võtmeküsimus? On palju huvitavam, et inimestel ei ole murdusid avastatud ja nad on hiljem tervenenud ilma meditsiinilise vahelesegamiseta. 
Dr. Spritzer märgib veel: "Korrektne puusa ja vaagnaluumurru diagnoosimine kiirabis võimaldab vajadusel anda patsientidele kiiret  kirurgilist abi ja seega vähendada haiglaravi määra patsientide hulgas, kellel ei ole luumurde." 

Kui palju inimesi võib jätta oma elu ja tervise kirurgias, kui luumurde hakatakse kindlaks tegema MRI-ga. Luumurde, mis paraneksid ise.  
Mündi teine pool on see,  uuring näitas veel, et röntgen vaagnaluumurdude diagnoosimisel andis märkimisväärselt palju valesid vastuseid. 11 patsiendil,  kellel oli diagnoositud röntgeniga murd, MRI all murdu ei leitud. Selle tulemusel, kui palju asjatut või mittevajalikku ravi rakendati? 
Uuringu tulemused olid  etteaimatavad märgib Dr. Tony Nicholson  ( Royal College of Radiologists).  Ta ei usu, et MRI kasutamine luumurdude kindlakstegemisel oleks asjakohane või teostatav. Samas aga, ajalugu näitab, et kui on mingigi võimalus, et teatud masinat saab kasumlikumalt kasutada, siis seda ka tehakse. 

See on muidugi kurb, et nii paljude inimeste vigastused jäävadki diagnoosimata. Loomulikult on selge, et kui nii paljud jäävad ravita, peavad nad olema terveks saanud ilma meditsiinilise vahelesegamiseta.  Kas pole siis võimalik, et paljude jaoks ongi see parem, et nende vigastusi jätkuvalt ei leita. 
Uuringud viiakse läbi ikka selleks, et küsimusele leida vastus. Uuringute tulem  peab tavajuhul demonstreerima, et  raviprotseduur  või ravim töötab. Nii et need, mis kasumlikkust ei näita, kaovad statistikast. 
Veel kurvem, et kõige olulisemaid meditsiinilisi tõdesid ignoreeritakse. Keha on imetlusväärse tervenemisvõimega. Veel enam, kui keha jäetakse rahule, siis toimubki tervenemine. 

See on tragöödia, et moodne meditsiin topib ennast vahele igasse elu aspekti, igasse, mida ta vähegi suudab leida. Kõik elu faasid on kaetud – menopaus on muutunud haiguseks, mida ravitakse tablettidega. Laste tujud ja jonn on saanud definitsiooni kui vaimne häire, mida ravitakse tablettidega.  Sünnitusprotsess on moonutatud niivõrd, et kolmandik  Ameerika lastest tuleb ilmale keisrilõikega, koos sinna kuuluvate ravimite ja kirurgiaga. Täismahus vaktsiinide tootmine, müümine ja kasutuselevõtt takistavad lastel läbimast haigustega võitlemise loomulikku protsessi ja on viinud selleni, et Ameerikas on 1 laps sajast autist.  

Selline meeletu vahelesegamine säilitab harva elusid, see alandab elu kvaliteeti ja toob kaasa surma järjest nooremas eas. Loomulikult päästab meditsiin elusid – kuid ta võtab neid ka väga palju ja rikub  elukvaliteeti väga paljudel erinevatel viisidel. 

USA meditsiini üle debatti pidades tuli välja statistika, et 45000 inimest sureb igal aastal, kuna nad ei saa ravi. See on traagiline … kas on? Üle 200000 inimest sureb igal aastal ravi tõttu. On selge, et kahju, mida põhjustab moodne raviprotseduur on kordi  suurem. 
See on näide sellest, et me oleme kaotanud teadmise ja arusaamise oma keha sisemisest  tervenemisvõimest.
 http://gaia-health.com/gaia-blog/tag/big-pharma/ siit leiab palju värskeid ja huvitavaid uuringuid, eriti palju vaktsiinide kahjulikkusest.

Kas pole meie eluiga  mitte madalam, kui keskajal. Tervise eluiga ma mõtlen. Mida rohkem ma kuulen oma laste sõpradelt nende diagnoose, kui kergelt 15 aastastele kirjutatakse unerohtusid, antidepressante, ülitugevaid valuvaigisteid... Kui palju on noortel sapikive ja sapilõikusi... Siis tundub,et tervise keskmine eluiga on juba alla 20 eluaasta. Kui sa vaatad tähelepanelikult ringi oma tutvusringkonnas,siis mitu inimest saab ilma stimulantide, ravimite vms hakkama?  Ma loen ühe teadlase ja arsti artiklit, kus märgitakse, et vaktsiin  Gardasil hävitab munasarjad ja munarakud ja neiu läheb kohe üle menopausi faasi, naiseiga läbimata. Kui maailm püüab sel viisil reguleerida rahvastiku arvu, siis kas ei ole ometi  leebemat surmamisviisi kui see.... 

Jiddu Krishnamurti kirjutab oma raamatus: Inimesed on nii segadusse aetud, et neid üritatakse kontrollida hirmu abil ja piirata hüvitise abil.

Hirm, hirm haigestumise ees, hirm heaolu pärast.
Psühholoogias käsitletakse mäletamist  ja tegutsemist ühel ja samal sisseharjunud moel loomult seniilsuse vormina. Ma küsiksin vahele: Kui paljud meie mõttemustrid, tegevused, uskumised on seniilsedL?
Kõik me oleme aega ajalt haiged olnud. Maailm on arstide ja ravimitega üle koormatud. Mis tähendus on haigusel, mis meid nii väga kohutab, kuidas see meile mõjub? Kas sel on mingisugune tähendus? Kui hirm seguneb haigusega, kas on sellest midagi õppida? Või saab tõvesse suhtuda üsna objektiivselt, ilma et me end valuga otsekohe samastaksime ja sellega võitlusse asuksime?
Kui haigus rahule jätta, lasta sel lihtsalt kulgeda – mõistagi mitte lasta tal areneda eluohtlikuks –näeme selle tähenduslikkust, see ütleb meile mõndagi, avab meie jaoks paljud uued uksed. Kui sellesse on segatud HIRM, jäävad kõik uksed kindlalt kinni.
Teame kõik, mida tähendab haigus. Me ei suuda seda hetkegi taluda ja ruttame otsekohe arstide juurde ravimite järele. Me ei proovigi haigega leppida, sellega mõnda aega olla – muidugi mitte liiga kaua -, et näha millele see vihjab ja kuidas me reageerime.
Me ei proovi kunagi valuga jääda ega seda mõista.
Aga kui te oma valu eest  ei põgene, vaid rahulikult selle juures püsite, siis saate aru, kui tohutult suur tähtsus sel on.
Juhendamine takistab mõistmist selle sõna sügavamas tähenduses, sest kui sina mulle ütled, mida teha ja mida mitte, siis ei ole ma võimeline mõistma iseennast. Ma e süüvi endasse vaid kuulan, mida sa ütled. See tähendab, et sinust saab autoriteet, ning minust ori

Kuidas lahendaksite probleemi? Kas toetuksite autoriteedile, kelleks võib olla analüütik, psühholoog, preester vms.
Te näete end ütlemas: Ma ei tea, ma ei oska seda probleemi lahendada. See on liiga keeruline. Mul pole piisavalt aega, et seda teha, ma pole selle peale eriti mõelnud. Aga keegi teine on sellele aega pühendanud, on sellesse süvenenud ja ma usun seda, mida ta ütleb. Ja lisate: Miks ka mitte? Tema teab, mina ei tea.
Nii teete temast autoriteedi ja teie elate teisejärgulist elu. Aga see ei ole teisejärguline probleem, see on teie probleem, teie peate seda lahendama, mitte kellegi  teise abil, mitte kellessegi uskudes.
Kas suudate kõrvale jätta selle, mida keegi teine arvab selle kohta, mida te peaksite mõtlema või tegema. Heitke kõrvale kogu autoriteet.
Sa raiskad aega, kui kedagi teist kuulad, kedagi teist järgid, usud millessegi, olgu see ühiskond, kogukond, isik, idee või süsteem.
Kui ma heidan täielikult kõrvale teistest sõltumise oma käitumise, õigluse, aususe, tervemõistuslikkuse hindamisel, tekib mul tohutult energiat nägemaks, kes ma tegelikult olen.
Arukus on lõppude lõpuks oskus kogu energiat otstarbekalt rakendada.
Ma otsin lohutust, mitte tõtt, vaid lohutust.
See on kogu elu olemus: liikuda sellest lõputust koleduse ja brutaalsuse hoovusest eemale. Aga ma ei suuda seda teha: meil pole energiat, elujõudu, tugevust, armastust -, seetõttu  liigume sellega kaasa.

Kas ei ole ilus?! Me ei tahagi tõtt teada, sest sellega ei ole viitsimist toime tulla. See on suur vastutus, äkki ma ei saa siis oma lemmiktoitu süüa, lemmikteooriat järgida, käituda nii nagu ma käitun - hävingut tekitades. Parem on uskuda, et üks tablett, üks superfood, üks vitamiin on MINUST PUUDU. Sest see annab mulle õigustuse enda juures mitte midagi muuta, mitte midagi arutleda, silmad edasi kinni käia. Me räägime vabadusest aga ei tahagi seda. Ei oska sellega midagi peale hakata. Las kool jääda, sest ilma koolita vabaduses ei oska ma olla? Sest siis ei ole meil vastutust oma elu eest. Siis on keegi teine, kes selle määrab ja keda siis süüdistada. Teatris olevale „Luikede järve“ etendusele tormi joostes, ei pane keegi tähele, et jookseb kaunitest luikedest tiigil mööda. Ei peatu hetkekski. Sajad inimesed suletud ruumis vaatamas lavale, kuidas inimene tantsib luike. 
Üks ainus sümptom kehas või keha pinnal ja juba sellega asutakse võitlusse:
me näeme igal pool. 

Ja iga asja jaoks on vastavalt sinu uskumuste tasemele kas tablett, superfood, toidulisand, üksikelement. 

 Kui ei ole energiat, siis on abi lähedal, mõne rohu, pulbri, pilli näol. Kuid ega me ei küsigi, milleks me seda energiat vajame - et minna tegema tööd, mis hävitab meid ennast. Miks peaks sinu kehas olema energiat istuda laua taga 12 tundi järjest, olema arvutis tunde, tegema tööd, mis ei meeldi? Miks peaks? Otsime väljast lisa, sest enda sisse vaadata ei julge. 

Tegelikult on lohe hoopis nii suur:) ja võitlus asjatu. Võtit ei olegi vaja, sest uks ei ole kunagi olnud kinni...


 
Üksikelement eraldatuna või toidulisand märkega "naturaalne" või uus rohi või uus jahu mingist taimest või mahl segatuna pudelis --


nende kõigi juured ulatuvad ühte kohta - loodusest eemale. Neid pakutakse võtmeks sinu uksele, mis "kinni on". Kuuled pidevalt jutte, soovitusi, teil on vaja juurde ... Aga võti ei sobi...Ei saagi sobida.
Sobib muu, sarnaselt meiega  liikuv, elav, hingav, muutuv igas hetkes - mitte surnud ...










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.