kolmapäev, 14. november 2012

Lisandid - preparaadid ja tasakaal


Kui tegelikult meil on väga raske ajuti aru saada, miks preparaadid ei aita inimese tasakaalu loomisele kaasa, siis ma tooksin ühe kulinaarse näite. Üks keskmise keerukusega tort algab koostisosadest ja nende kogustest:

TORT
Selline tore retsept ja kui nüüd tuleb ühest uksest sisse üks inimene ja hakkab sulle rääkima, kui suurepärane on sulle muna ja kui oluline on see muna siin tordi sees. Ja soovitab, et kindlasti muna on väga oluline. Sa võtadki ja paned tordi sisse mune natuke rohkem.
Siis juhtub sulle kätte raamat, mis selgitab või häid omadusi ja seda kui oluline on sinu tervise jaoks või ja et seda peaks olema ikka rohkem. Sa paned ka võid poole rohkem.
Siis tuleb TV-st saade, kus märgitakse, et kindlasti on vaja rohkem sidrunit. Ja kohe palju rohkem. Kuna sidrun on tõesti nii suurepärane, siis võtad 2 sidruni asemel 10.
Tuleb veel neid kirjutisi ja müüjaid, kes kõik sulle räägivad, üksikkomponentide imelistest omadustest. Sa kuulad neid, võtad neid aina juurde. Ennast ja oma instinkte kuulamata. Milline on tulemus – kui sa head ja paremat võtad enam ja rohkem.
Retsepti järgi tuleks tort selline: 











Kõikide heade nõuannete ja soovitustega, tuleb tort selline:











Välimus on teine, kuid teine on ka maitse ja lõhn. 
Nii juhtub ka inimesega, kes oma sisemise tasakaalu lisandite ja preparaatidega rikub. Pannes oma kehasse mingeid üksikkomponente, kui imelised nad ka ei oleks, teed sa oma kehale karuteene.  Haigus ei ole tasakaalutus selles mõttes, et seda oleks vaja maha suruda. Haigus on protsess, mille jooksul keha püüab taastada tasakaalu. Haigus on tervenemise protsess. Tavaliselt on soov haiguse sümptomid peita, kaotada, maha suruda. Seda selleks, et ei oleks vaja oma kehaga tõtt vaadata, muutustega kaasa minna. Kergem on rääkida vabadusest ja tervisest aga tegudeni minna on väga raske. Nii palju naudinguid, nii palju pingutamist (näilist). Niipea kui oma instinktid kehas julgevad pead tõsta ja protesteerida kogu selle ümbritseva hullumeelsuse vastu, kogu selle äri vastu sinu enda kehaga - oled sa alandlikult nõus silmad-kõrvad sulgema. Siis hakkab süda puperdama! Tuleb valu! Mis siis saab? Arst on siis sinu sõber koos tuimestust-tundetust pakkuva tabletiga.
Väikenegi plekike kehal, täpike ninaotsal, 
valuke, väsimus, nukrus jpm ning see tuleb koheselt kaotada. Aga miks, jumala pärast? Täpikesed tulevad ja lähevad, valu tuleb ja läheb (ma ei räägi rasketest traumadest). See on keha viis anda märku, et ta tasakaalustub. Mida tugevamaks läheb valu, seda rohkem soovib keha mingit muutust sinu tänases. Mitte lisaainet veel juurde: Ta ei saa aru, et kui keha on prügimägi, siis on iga ravim veel üks koorem prügi lisaks. Ühel hetkel suudavad seda hunnikut aidata vaid vaglad (L. Viilma).
Kui sa võtad Ca lisandina, tuleb sul võtta juurde veel 8 mineraali. Kui sa võtad veel 8 mineraali, tuleb võtta ka vitamiine, siis veel ensüüme, siis veel seda ja teist. Kui sa võtad lisaks D vitamiini, siis sul tuleb võtta lisaks veel 10 hormooni. Ja siis omakorda veel 100 kemikaali ja veel tuhandet ühendit. Aga miks?
Seetõttu, et kõik ained on omavahel seotud, kõikide ühendite tootmine on omavahel seotud, mitte ainult ühel vaid sajal ja tuhandel erineval tasandil. 
Me ei näe tervikut, ei tunenta ammugi enam. Kuna miljonid reaktsioonid ja ühendid ei ole mõistusega haaratavad, siis me proovime õnne üksikelementide ja üksikpreparaatidega. Aga see, et me mõistusega sellest tervikust aru ei saa, ei tähenda, et tervikut ei ole. Kui sul on laual 5 vitamiini, 10 mineraali, rasva, valku, süsivesikut, vett - kas sa oskad kokku panna õuna? Ei, muidugi mitte. Ja ka preparaadi tootja ei oska.
Mis sa siis susid oma keha, jäta ta rahule, anna talle aega ja kuula!!! Lülita lärm välja.  Saa aru, et sinu kehas on sadu tuhandeid kemikaale ja ühendeid, mitte 10 vitamiini siit purgist ja 10 mineraali sealt purgist, natuke rasva, natuke valku, palju vett ning mõned omapärased ühendid veel. Ja need kõik sada tuhat on omavahel seotud. 
Andes kehale mingi lisandi, peab keha suurendama kõiki teisi koostisosi. Sellepärast ei ole USA, kes asub esimesel kohal kõikvõimalike imetoodete, superlooduslike preparaatide, ülilaboratoorsete lisandite tarbimisel - mitte kuhugi jõudnud. Pigem on tagasikäik. Ja imetoodet ei tule - sest see viib inimese loodusseaduste vastu. Loodus ei saa seda lubada. Kui sul valutab pea keha valest kasutamisest - siis on selge, et valu takistab sul midagi tegemast, kuhugi minemast, midagi söömast ja seda on väga vaja. Ei saa loota, et ülimalt tore preparaat tuleb sulle appi ja tasakaalustab sind või võtab valu, väsimuse, nukruse, masenduse, vaesuse ära. Ja ei ole oluline, illine toode kaotab valu - on see tablett, siirup, taimede segu -looduslik või sünteetiline. Tegelikult ei ole loodulikku toodet - looduslik on inimese sees ja seda ei saa eemaldada süsteemi rikkumata. Looduslik on ka loodusest otse võttes. Kõik muu on toodetud ja ei ole tasakaalu tekitav. Võib üsna lihtsalt öelda, mida preparaat või lisand ära võtab - hirmu. Hirm on stressi üks suurimatest põhjustajatest. See on ka tänasele medikamentide meditsiinile vägagi teada.  Ja see on põhjus, miks lisandid alguses nii suurt edu saavutavad. Sul on seda juues/süües (lapselegi sisse surudes) väga hea olla, suurepärane olla. Keha signaalid on ignoreeritud-maha surutud-peidetud. Ning sul ei ole vaja enam tegelikkusega silmitsi seista. Linik silmadel, lased vana rada edasi. Hirm - täpikest ninal nähes - tekib hirm, last haigena nähes tekib hirm, valu tundes tekib hirm. Ja selle hirmu kaotab mõneks ajaks uus preparaat. Mõne aja pärast mõju kaob ja sa vajad suuremat kogust või uuemat toodangut. Hirm surutakse pidevalt maha. Oh, ma ei hakkagi surema, ma ei kaotagi oma noorust-ilu:), ma ei pea vaatama, kuidas mu laps kannatab Tegelik põhjus jääb leidmata. Ja see kasvab - sinu sees. Ja siis sealt ülevalt veel kord see vaklade jutt. Hirm kaob ja on kerge olla, veidi aega. Siis tuleb ta tagasi. Õpi seda ära tundma kohe praegu. 
Inimese organism on keerukam kui kook. Aga lihtsustatult toimub seal sama.  Ühe koostisosa muutmisega, muudad retsepti, tulemus on teine. 
Teadlased on ammu avastanud, et hirmu kadudes läheb tervis paremaks. Hirm on stressi tekitav, keha kurnav - seda märgivad nii arst kui tervendaja. Arstil ja tervendajal endal on hirmu ära võttev toime. Oled vahel märganud, et arstikabineti ukse taga valu kaob? Ja nii sa kõnnidki sinna tee sisse. Kusjuures patsient tekitab hirmu, nii arstis kui tervendajas. Sest nemad ju ei ole SINA. Ja seetõttu on arstide stressitase ja haigestumise % väga kõrge, enesetappude oma ka. Tema leevendab hirmu, kuid kui palju hirmu ta peab tundma nende inimese enda loodud haiguste ees, mille kohta tõtt keegi kuulda ei taha. Need vähesed, kes tervikut haaravad, sind ei ravi. Ravivad need, kes ise ravi vajavad. Muidu sa ei leiaks ju teed nende juurde. Sarnane tõmbab sarnast. Arst kardab sulle öelda tõtt, sina kardad seda kuulda. Kokkuleppe kohaselt käib retsept käest kätte ja sõnu polegi vaja. Kõik on selge, arst ei saa ravida seda, kes terveks olemise jaoks ei ole valmis midagi tegema. Miks peaksid sa käima arsti juures last kaalumas? Arst, kes on 10 aastat õppinud, kaalub tähtsa näoga väikelast. Suurepärane! Sa võiksid seda vahelduseks isegi teha. Kas me enam ei näe, et laps on kasvanud. Me näeme aga me ei usu oma silmi - me ei usu oma nägemismeelt, kuulmist, maitsmist, haistmist. Sest on ju targemaid, kes teavad paremini. Paremini, mis toimub SINU kehas, sinu LAPSE kehas. Kõik teavad, ainult sina kardad - tunned hirmu, ei julge midagi ISE teha. Mida siis kardetakse: surma, elu, vabadust, vastutust? Kõiki neid korraga. Kardetakse teadmatust? Kardetakse mugavustsoonist välja tulla. 
Küün praguneb, juuksed kukuvad välja, valutab, masendab, väsimus murrab, silm ei sära, nahk ei ole niiske, punnikesed siin ja seal - lase neil natuke olla. Lase neil olla ja minna. Jälgi neid. Keha püüab momendil väga. Kui sul on süda sees, siis vaata, mida sa oma kehasse paned, peale määrid, loodusesse valad. Millega tegeled, mida räägid, kellele-millele vastuvaidelmatult allud. Sea kahtluse alla kõik, mida teised soovitavad ja vaata oma instinkte, oma tundeid, oma keha reaktsioone. 
Ainus, keda hirm kardab oled SINA ISE. Lapsest saati on sind hirmutatud, räägitud kui lõpmata rumal sa oled, võrreldud, hinnatud, paika pandud - mõtle enne kui väikese lapse käest annad - koolile hirmutada. 12 aastat on pikk aeg...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.