neljapäev, 14. veebruar 2013

Kooli detoks - deschooling


Teen vahepeal hüppe ka vabaõppesse ja selline detoks süsteem toimiub igas eluvaldkonnas, millega me kokku ei puutuks. Üsna sarnane on vabanemine piirangutest ükskõik millisel alal.
Deschooling ( kuidas ma võiksin seda tõlkida – kooliga seotud sundmõtetest vabanemine? Kooli-detoks? Ei ole sellist ilusat sõna)  ei ole mitte ainult lapse taastumine koolikahjustusest. See on ka vanemate endi lapsepõlve ja koolikahjustuste avastamine ja neist vabanemine ning vabanemine ka kooliga seotud sundmõtetest, kuni tekib täiesti uus paradigma.  — Robyn Coburn
Robyn täiendas seda 2012 oktoobris:
Deschooling toimib vanemate ja laste jaoks erinevalt. Laste jaoks on see automaatne protsess, kui kool ja kooli surve (sh ka vanemate poolne) on eemaldatud. Kui lastel lubatakse ja neid toetatakse nende endi otsuste tegemisel, kuidas nad võivad oma aega kulutada ja avastada või taasavastada oma huvid. Vanemate jaoks on see rohkem aktiivne ja intensiivne – suunates  oma energia kooli sundusest vabanemisele, mitte ainult olles eemal koolimajast endast. See tähendab uurida oma valikuid ja reaktsioone. Küsida endalt:
  • "Miks ma tahan lihtsalt öelda EI?"
  • "Miks need [laste tegelused või huvid] panevad mind ennast tundma ebamugavalt?"
  • "Mida ma kardan? Kuskohast see tuleb?"
  • "Millised sundmõtted ja käsud minu peas tiirlevad?"
  • "Miks ma tunnen tungivat vajadust kontrollida oma lapse tänaseid  kogemusi selles või tolles asjas?
See tähendab tähelepanelikult uurida, mis juhtus meiega emotsionaalselt meie kooliaastatel. 
Minu tütar ei läbi koolisunnist vabanemist, kuna ta ei ole kunagi käinud koolis. Kuid mina taastun eeskujulikult.  Mul olid mõned kasutud mõtted seetõttu, kuidas ja mil moel koolis toimus hindamine. Ma taipasin juba enne vabaõpet, kui suurel määral olid minu kooliaastad stressi tekitavad ning kui mõjutatud ma olin/olen    välistest hinnangutest.  Ma olen abikaasaga selles protsessis sageli rääkinud kogunenud erinevatest vaatenurkadest. Diskussioon  Igavese Õppimise teemal on alati abistav. Väga toetav täiesti põhjendamatutest hirmudest vabanemisel. 
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Ära looda tunda ennast koheselt hästi. Koolipäevad on nagu elamine murtud jalaga. Päevadel, kui vabaõpe sujub, tunned end elamas nagu kahe terve jalaga. Kuid koolisunnist vabanemise faasis on kui elamine kipsis jalgadega. See ei ole nii halb kui koolis, kuid ei ole ka nii lihtne kui vabaõpe.  — Joyce Fetteroll

Ükskord ennemuistsel ajal …
 läks üks enesekindel ja kogemustega kooliõpilane parima Zen meistri juurde, keda ta teadis. Läks, et saada tema õpilaseks. Meister pakkus  teed ja ta hoidis oma tassi. Sel ajal, kui õpilane kiitles oma teadmistega ja luges üles oma saavutusi, valas meister aegamisi teed. Kiitlemine jätkus ja valamine jätkus, kuni õpilasel oli täiesti täis tass ning ta ütles: „Minu tass on täis!“ meister naeratas ja ütles, „Jah, on küll. Ja seni, kuni sa ei ole ennast tühjendanud sellest, mida arvad ennast teadvat, ei ole sa võimeline midagi õppima.“ 
Weird Al  ütleb selle kohta veidi teisiti oma  “Everything You Know is Wrong (kõik, mida sa tead on vale),” ja kristlased ütlesid “Sa pead alistama iseennast.” Siis  ütles Jeesus, “enne kui sa oled kui väike laps …”
Mis tähendab koduõppe mõistete kohaselt, et niikaua kui sa mõtled, et suudad kontrollida ja lisada midagi sellele, mida sa juba tead, siis on raske vabaõppel olla. Mida rutem sa oma tassi tühjaks teed ja ennast kriitikavabalt uutele ideedele avad, seda kiiremini näed sa loomuliku õppimise imelisi õisi.  
Nii palju filosoofiat ja üles ehitamist. Kuidas on see võimalik? Kas see toimib endiste õpetajate puhul? Mis saab inseneridest, kes on kindlad, et nende laps vajab palju matemaatikat eraldatud ja organiseeritud moel? Mis saab emadest, kes armastavad tunniplaane ja organisatsioone? 
Koolisunnist vabanemine nõuab vanematelt palju enam kui lastelt. Mul on siiani alateadvuslikku „koolimaterjali“ millest on vaja vabaneda; see ilmub välja alati siis, kui ma seda kõige vähem ootan, kui ma püüan seda eitada, seda endasse kapseldada ja unustada. 
Siin on koolist vabanemiseks mõned nõuanded, et vältida liigset stressi. 
Kiire sisenemine vabaõppesse - lihtsalt lõpeta.
Lõpeta koolilik mõtlemine. Lõpeta õpetajalik käitumine.  Lõpeta rääkimine õppimisest nii nagu see oleks elust lahutatud. 
Esimene installeerimine (hädavajalik enamiku kooli-treeningu saanud juhtumite korral):
·  Mõtle kõigele, mida sa oma elus oled õppinud. Tee nimekiri, kui soovid. Arvesta kokku muutused oma kütusepaagis. Arvesta kokku kalkulaatori või õmblusmasina abil. Arvesta kokku rattasõit ja lindude jälgimine. Mõtle kõigest, mida oli lõbus ja huvitav õppida ja mida sa oled kõik õppinud väljaspool kooli.
·  Vaadake allnimetatutest ühte või kõiki filme. Kui need panevad teid mõtlema mõnest teisest filmist, mida te pole kaua näinud (või pole kunagi näinud), siis vaadake neid samuti. Aga vaata neid, kas üksi või koos lastega:
Mary Poppins
Heidi (Shirley Temple osavõtul)
Helisev muusika
Otsides Bobby Fischer´it("Innocent Moves" Briti pealkiri)
Ferris Bueller’si vaba päev

Ei ole vaja nende filmide üle väga sügavalt mõtiskleda. Ei ole vaja mingeid teste, analüüse või raporteid. Lase lihtsalt piltidel ja ideedel lennata ja voolata üle enda. Tule nende juurde vahel tagasi, kui vabaõpe hakkab hoogu võtma. 
·  Tuleta meelde kooli. Tee üks hingetõmme ja kujusta oma lemmikum, selgeim kooliaasta. Näe kõik selle elemente nende vormides ja korrastatuses. On see väljendusrikas ja elav? 
Okei. Siin on kuidas õppida MITTE struktureerima ja allutama mõistetele kogu   vabaõppe protsessi. See häirib vabaduse rahu ja takistab arengut. Ma palun sul võtta kõik oma mälestused koolist, lisada valgus ja liikumine. 
Esimene faas: "Õppimine" asendab "õpetamise"
Asenda tegusõna „õpetama“ iga vorm sõnaga „õppima“. See sisaldab endas mõningaid kordusi ja vahel tuleb sul ikka uuesti ja uuesti proovida ning täielikult üle vaadata oma seisukohad või ideed. Asenda „ma õpetasin teda …“ järgmiselt „ta sai teada …“. Asenda "Ma kavatsen talle õpetada …" järgmiselt   "kui ta saab teada …" (Sa võiksid ka oma varasemad sundmõtted üle vaadata. Kui sa oled mõelnud, et sina õpetasid oma lapse sööma, rääkima või kõndima – siis võiksid selle asemel mõelda „ta õppis kõndima ennast aina uuesti püsti ajades ja aina uuesti proovides,“ ja nii edasi.)
Arengufaas: kõne puhastamine
Ei ole vaja kasutada MITTE ÜHTEGI neist kooli sõnadest: semester, veerand, tase, vanusegrupp, hinded, kooliaasta, õppeaine, koolitunnid, tunniplaan, koolipäev. Isegi mitte kooliminutit. Ja kui lõpuks on kool läinud, siis võib elu alata. 
Otsi omale rahakassa või võta kinnine karp, kuhu teed mündiava. See on oluline. See võib olla täiesti tõeline rahakassa või, kui oled häbelikum – kujuta ette kassat oma peas. Kui sa kasutad mõnda kooliga seotud sõna, siis pane üks münt oma kassasse. Kui sa kasutad kahtlevaid sõnu, et kinnitada endale, et vabaõpe ei toimi – pane topelt kogus münte. 
Kui kassa on täis, siis kuluta seda raha enda ja lapse tarbeks.  Lemmiktoidu või kino peale näiteks. Või heeliumiga õhupallile. Mitte aga töövihiku või kustuspliiatsi peale. Aasta möödudes hakkab kassa tühjaks jääma ning siis on aeg pidada üks pidu kogu perega ja seda tähistada! 
Lõppfaas: mõtete puhastamine
Puhasta enda isegi kooliterminites mõtlemisest. 
Enamikule tänastele teaduslikele ja mitteteaduslikele kontseptsioonidele tuginedes on sinu peas piisavalt  ruumi ja sa võid seda täita avastatud vabaõppe teadvusega. 
·  Muuda oma päevakava.  Paljudele inimestele meeldib, et õppimine on jaotatud ühtlaselt üle terve aasta või nädala või päeva.  Kuid elu on künklik.   Kui vadata kaose, tõenäosuse teooriat või statistikat, siis on „hõivatud“ aeg ja suured vaikuse ringid, mis näivad minevat ei kuhugi, kuid tegelikult on neil kindel sihtkoht.  Mõtle „hüppeliselt“ nende vahel olevate puhkustega. 
Selle asemel, et püüda leida „ühtlast tempot“, otsi hookaupa sobitumisi ja alustamisi. Mis on siis kui laps harjutab klaverit terve nädala ja praktiseerib 2 tundi päevas aga siis väsib sellest terveks kuuks? Siis ei olegi kõik kadunud ja läbi kukkunud ja lõpetatud. Mis siis, kui nendel päevadel, ta lihtsalt tegeleb   mõnede  matemaatiliste kontseptsioonidega.  Kas te vaataksite üle selle tasandi, millel te tahate, et lapse tegeleks püsivalt ja ühtlaselt kogu aeg? Või võiks ta võtta puhkuse mõnest asjast  kuuks või ka aastaks, ilma et te satuksite paanikasse? 
Koolilapsed saavad igaüks ühe õppetükki üks kord ning seejärel kuulavad seda üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Õpetaja kordab seda, taastutvustab ja seletab ning loodab, et ometi kord mõned lapsed saavad selle selgeks just täna.  Stabiilne tempo, mida koolid stimuleerivad:
1)     Ei ole reaalne
2)     Ei sobitu loomulikku õppeprotsessi niikuinii.
"Ajalooliselt võttes“ on see püüd 180 korda aastas  õpetada siga laulma. Ühe väga sobiva pooltunni jooksul suudab huvitatud ja uudishimulik (nö "küps") laps õppida nii palju maailmasõjast või Apollo 11, kui samal aja kooliskäiv laps nädala ajaga (kui üldse). Meie tegime seda täna.  
·  Vaata oma last tähelepanelikult. Harjuta ennast vaatama oma last ilma igasuguste ootusteta. Püüa näha seda, mida ta tõesti teeb, selle asemel, et näha, mida ta EI TEE. Kui sa hoiad silti „õppimine“ liiga jäigalt, liiga kõrgel, siis ei saa sa selgelt näha. Vaata lihtsalt
••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••••
Kui sa oled ülaltoodud harjutused läbi teinud, siis sa ei püüa enam pidevalt mõelda, kuidas sinu laps ülikooli saab ja   sa suudad vaadata poes või mujal matemaatika töölehti ilma, et sa nendest mõningaid osta sooviksid! Ning sa oled läbinud deschooling ehk kooli-detoks protsessi.  
Palju õnne! Ja edukat lõbusat kogu elu läbivat õppeprotsessi!

 

Deschooling

Pattie Donahue-Krueger 

Kujutlege stsenaariumi.  Olete otsustanud oma lapse jätta koduõppele. Olete palju uurinud, lugenud selle kohta. Tunnete, et olete selleks valmis ja hakkate astuma esimest sammu. Ja just sel ajal kuulete mõistet „deschooling“ Kas olete nüüd järsku tagasi alguses? Koolisunnist vabanemine? 
 Mõelge astronautidele, kes astuvad peale pikka sõitu taas Maale. Sama asi, ainult erinev situatsioon. 
Meie vanema poja Christopheri kooli-detoks peale kolme koduõppel olemise aastat töötas tema peal suurepäraselt, kuid kui tema tundus olevat vaba – tundsin mina end selles protsessis uuesti kõrvuni sees olevana. Ma töötan pidevalt oma kooli-detoksi kallal. Esimest korda tundsin ma vajadust kooli-detoksi järele nendel keerulistel esimestel koduõppe kuudel. Ma küsisin Christopherilt ühel õhtul, "Mida sa täna õppisid?". Mida sa täna õppisid? Miks ma peaksin seda teadma? Kas keegi tuleb õhtul minu juurde ja küsib minult, mida ma olen täna õppinud? Miks ma tahan lapselt tõestust? Mida ma mõtlesin? Kes või mis on nende sõnade taga? 
Ja nende mõtisklustega algaski kooli-detoks. Esitades endale selle esimese küsimuse, avasin ma ukse tervele küsimuste merele. Miks peaks külmkapile kinnitatud „tõsise töö“ aeg olema olulisem, kui aeg, mil laps köögiaknast välja vaatab? Miks peaks olema lapse jaoks parem kirjutada mingi kirjalik töö (viidete ja loetud kirjandusega) botaanikas, kui et minna välja ja istuda ning hoolitseda taimede eest terve hooaja? Miks on enam aktsepteeritud, et laps istub laua taga 5 päeva nädalas kella 9 kuni kella 15.00-ni, selle asemel, et külastada suurepäraseid paiku ümbruskonnas, kohtudes inimeste, näitlejatega, teatriga, kinoga, muuseumiga või lugeda sellest?
Vastused on lihtsad. See ei olekski „parem“. Ja „tõsine töö“ on lihtsalt … tõsine töö. Paljud uued koduõppijad teevad sellega vea, et  püüavad panna oma lapsi läbi rõnga hüppama, kujutavad täpselt ette, kuidas ja kui palju lapsed peaksid õppima ja kuidas nemad vanematena siis on need õpetajad. Nii palju sellest on seotud meie minevikuga, meie koolikogemusega,  kindlate ootustega. Kui sellest minevikust vabaneda, siis me anname oma lastele vabaduse õppida loomulikus tempos ja keskkonnas ning see viib meid olukordadeni, millest me oleme ainult unistanud oma kooliaastatel. 
Kas on olemas universaalset kooli-detoksi protsessi vanematele? Võimalik. Olen leidnud, et enamik koduõppe vanematest leiavad mingil ajal, et nende lapsed ei õpi midagi, et nad on valinud vale tee, et kõik, mis tundub suurepärane võib-olla vale … me kõik oleme seda tundnud ja üsna kergelt võime taas seda kogeda.  Need ajad sarnanevad päevadega, kus sa mõtled, et oled täiesti läbikukkunud lapsevanemana ja kõik teised on kui inglid ja jumalused ning teevad kõike paremini. See kõik käib asjaga kaasas. Püüa kinni püüda need „kooli igandite“ hetked selleks, et saada aru, mis on oluline. Mida aeg edasi, seda kergem on neid märgata.
Mul on 4 last. Üks minu AHHAA momentidest on tekkinud lugemisega. Kui laps A ja laps B õpivad lugema enam-vähem ühes vanuses, siis me võime eeldada, et ka laps C õpib lugema samal ajal? Vale. Iga neist neljast lapsest on omandanud oskusi, nagu lugemine või kirjutamine või algebra või kummi vahetamine või restorani arve kokkuarvestamine, siis kui nad seda konkreetset oskust vajavad. Lapsi ei tohiks sundida prognoositava ajakava järgi elama. Koduõppijad ei mahu ühtsesse vormi. 
Üks paljudest koduõppe pärlitest on võimalus taas õppida. See tuleb koos lastega koduõppel olemisest, see tunne „vau, mulle meeldib teada saada uusi asju, mulle meeldivad AHHAA momendid!“  Õppimine ei ole enam protsess, mida lapsed teevad koolis st kodust eemal. Nüüd on see peaaegu märkamatu osa pere ühisest elust. Osa sellest on tõeline arusaamine, et sul on valikud mida sa õpid ja kuna sa õpid. 
See uus arusaamine viis meie pere jutuajamistesse sellest, mida me arvame, et peab õppima ja sellest, mida me tegelikult õpime. Ma arvan, et see hetk meie koduõppes oli see koht, kus eesriie tõusis.  See oli hetk, mil kõik muutus. Meil on õigus, oleme tugevad ja me teame, et kõik need aastad õpetajaid, rangeid printsiipe, kooli piiranguid räägivad meile, mis tegelikult on oluline, et taas õppida. Me oleme targad, hästi-informeeritud inimesed ja me saame ja suudame juhtida oma õppimise protsessi. See on kooli-detoksi parim osa. 
Mida ootate teie  oma kooli-detoksi protsessist? Alati on midagi erinevat teistest koduõppijatest. Kuid närivad kahtlused, küsimused sugulaste, sõprade ja võõraste poolt ja isegi sinult endalt on tavaline kogemus. Kas ma teen õiget asja? Kas minu lapsega saab kõik korras olema? Kas koolist lahkumine või nende sinna mitte saatmine on viga? Nii palju küsimusi, kuid tavajuhul on vastused aina samad. Laste loomulik uudishimu, soov saada teada rohkem, universumi imepärasus annab sulle kõik vastused.
Usaldus on siin ehk kõige olulisem punkt. Öelda endale, et sinu lapsega on kõik korras, teine oluline punkt. Uskumine kogu protsessi aga suurimatest suurim punkt. Joon alla. Sa saad uskuma, kui oled selleks valmis.  Mitte siis, kui laps ütleb sulle, et temaga on kõik korras. Mitte siis, kui sinu pere ütleb, et sa teed head tööd. Mitte enne, kui sa ise oled valmis. Kellegi teise ütlemine ei tee seda kunagi. Ausus on sinu enda kooli-detoksi programmi puhul väga oluline.   
Me ei saa minevikku muuta. Meil kõigil on liigselt palju aastaid, mis veedetud koolis ja õpikutes ja käskijates ning mida me püüame unustada või eitada. Otsus jätta oma laps koduõppele on suur samm eemale sellest kõigest.  Kooli-detoksi protsessi tunnistades ja omaks võttes on veel üks oluline samm. Pidage meeles … mõelge astronautidele, mõelge surve kadumisele, mõelge kergetest hingetõmmetest õppides – vabana. Sa suudad seda teha. Sinu laps suudab seda teha. Andke oma lapsele ruumi lennata ja ta teeb seda. Vajad üht lõpumõtet? Sina saad lennata koos temaga. Milline suurepärane tunne.  

1 kommentaar:

  1. Elul jälle üks vaatenurk juures. See artikkel paneb muutuma. Keha omandab kogemusi ju läbi elu sünnist surmani.

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.