teisipäev, 25. juuni 2013

Rasv isolaadina, eraldisena tekitab alati probleeme vol 1

Maailmas toodetakse ligi 85 miljonit barrelit (1 barrel on 119 liitrit)  rasva/õli PÄEVAS. Inimene  saab siit oma oomega3 kapsli, õlipudeli, rasvapotsiku, kreemi, seebi, kingaviksi jpm

Joonisel on taimeõlide tarbimine  maailmas.  

Keda või mida siis rasvaks aetakse: vaalad, delfiinid, lõhed, sead jt rasva söödetud loomad, loomalastele mõeldud piim, oliivid, pähklid, seemned sh õlipalm, kookospähkel, kanepiseemned. Siit jagavad laisa mõtlemisega, teadmiste mahajäämuse ja kaasaegse rumaluse kasti kinni pandud spetsialistid ja tarbijad kogu selle kraami heaks ja halvaks rasvaks. Et oleks nö tervislik põhjus kõik see ära süüaJ.


Vähe sellest, et oliiviõli ei olegi üldse nii tervislik, on veel midagi, mis asja hullemaks teeb.
Mõni asi võib sulle suurt pettumust valmistada. Näiteks väidetavalt tervislik oliiviõli, mida sa poest (või mujalt) ostad, ei ole hoopiski see, mis pudelil kirjas.  Sa võib-olla ei olegi kunagi mõelnud selle üle, et ülikallis pudel esimese külmpressi (extra-virgin) oliiviõli on valmistatud hoopis enamjaolt GMO sojast  ja maitseainetest, mis annavad õlile oliiviõli maitse. 
Ameeriklased näiteks kulutavad aastas 700 miljonit dollarit  oliiviõlile, kuid ENAMIK sellest on raisatud raha, sest ENAMIK oliiviõli on võltsitud. 
Vastavalt „extra virgin“ margi uurivkirjanik Tom Mueller´i kirjutisele:  70% extra  virgin oliiviõli, mida müüakse kogu maailmas on segatud teiste õlidega ja on esimesest külmpressist üsna kaugel.
Meid on lollitatud  tootjate poolt, kes tegelikkuses müüvad teile toksilisi GMO õlisid, mida te ostate nö tervisliku oliiviõli pähe. Mueller paljastab miljardi dollarilise käibega  tööstuse, näidates, kuidas see toimib kogu maailmas. Kui näiteks Austraalia teadlased testisid oliiviõli tarnijaid 2012, siis IGA MARK kukkus läbi ja sai hindeks 0 puhtuse eest.

UC Davis  2011 aasta autentsustestides  kontrolliti 124 erinevat näidist ja leiti, et 2/3 tuntud extra virgin oliiviõlidest, mida müüdi Californias ei olnud külmpress ja sisaldasid nii GMO sojaõli, kui ka GMO rapsiõli. 
 2008 aastal konfiskeeriti võltsitud õli 85 farmis. Arreteeriti 23 inimest. Eelmisel aastal põrus sama asjaga teada-tuntud EVOO firma Hispaaniast ja kaks omanikku pandi vangi – selle eest, et nad müüsid extra virgin oliiviõli, milles tegelikult oli 73% päevalilleõli.
Vastavalt  Dr. Audri Lanford´ile on hele, puhas, või segatud õli on rafineeritud õli, mis tähendab, et neid on keemiliselt töödeldud ja segatud madalama kvaliteediga õlidega. 
Mueller ütleb, et riknenud oliivid on täis vabu radikaale ja mustust, nii et tarbides MITTE-virgin oliiviõli võib see olla tõsise kahjustava toimega. 
Tom Mueller kirjutab „Extra Virginity: The Sublime and Scandalous World of Olive Oil, et võltsijad on täna rikkamad ja hõivatumad (palju tööd), kui eales varem.  
Bertolli ja teised tema kaubamajadest võistlejad on samuti korrumpeerunud ses osas, mis puudutab arusaamist nimetusest „extra virgin“. See nimetus kõrgekvaliteedilisele õlile on aastast 1960. „Pehme“, „õrn“ ja „mahedamaitseline suus ja kurgus“ on sõnad, mida Bertolli ja tema rivaalid kasutavad oma õli reklaamimiseks. Kuid õige oliiviõli ei ole  „mahedamaitseline suus ja kurgus“, vaid piprane- see mõjub kurgu tagaosas üsna põletavalt ja võib panna sind köhima. Maitsed on erksad. Piprane on ametlik, positiivne märk õli kvaliteedist, samal ajal, kui mahe ja pehme on halva kvaliteedi märk.”
Bertolli ja teisedki margid on leidnud siis võimaluse, kuidas panna rahvast maksma halva kvaliteediga õli eest sama palju, kui hea eest – seda GMO taimsete õlidega tempides. 
Testid, mida tegi Australian Oils Research Laboratory ja Kalifornia Ülikool leidsid, et enamik oliiviõlimarke ei läbi  International Olive Council (IOC) ja U.S. Department of Agriculture (USDA) autentsustesti oliiviõlile. Läbikukkunud markide hulka kuulusid ka:  Bertolli, Carapelli , Filippo Berio, Mazzola ja Pompeian.
Igal juhul on õlitööstusel oma väike räpane saladus. Selle räpasuse on tellinud tarbija, kes vajab ebaloomuliku elustiili ja toitumise juurde libestusainet.
Suur osa  "Itaalia extra virgin oliiviõlist" ei ole see, mis pakendil kirjas. Vahel ei ole see extra virgin, vahel ei ole see Itaalia oma – ja vahel ei ole see isegi mitte tehtud oliividest.   
Allpool midagi sellist, mida teil tuleks teada ühest maailma tulusamast kuritegelikust ärist.
1991 aasta 10. augustil sõitis roostes tanker Mazal II  Ordu tööstussadamasse Türgis. Seal ta pumpas oma pardale 2200 tonni sarapuupähkli õli. Seejärel jätkas tanker teed ning 21. Septembril jõudis Barlettale Lõuna Itaalias – esitades ametlikud dokumendid pardal oleva Kreeka oliiviõli kohta. See õli läks veokitesse ja toimetati Riolio tehasesse – Berlette Itaalia oliiviõli tootja valdustesse. Lõpuks see müüdi oliiviõlina maha – mõnele margile lisati võib-olla ka veidi õiget oliiviõli. 
1991 aasta augusti ja novembri vahel, üks teine tanker Katerina T., transportis peaaegu 10 tuhat tonni Türgi sarapuupähkliõli Rioliosse – kõik märgistatud, kui Kreeka oliiviõli. Riolio omanik Domenico Ribatti, sai rikkaks võltsitud õliga, oli kaasosaline mitmetes kinnisvara firmades ja omanik endises Bari kaubamajas.  
1992 aastal sattusid Ribatti j temaga seotud isikud finantsinspektsiooni uurimise alla (Guardia di Finanza, the Finance Ministry’s military-police Forde). Üks ohvitseridest, kandes pisikest filmikaamerat, salvestas Ribatti antud lõuna Grand Hotellis. Pealtkuulatud telefonikõnedest saadi info altkäemaksudest. Itaalia töötajate ja Euroopa Liidu pettuste-vastase ametkonna koostöös tulid välja paljud detailid Ribatti äris – Šveitsi pangaarved, Kariibi mere riiulifirmad, mida kasutati võltsitud õli ostmiseks. Uurijad avastasid, et seemne- ja pähkliõli jõudsid Riolio tehasesse sadamatranspordi ja rongiga. Leiti ka pähkliõli saadetis Rotterdamist, mis ootas oma saatmist nii Rioliosse, kui teiste tootjate oliiviõli tehastesse.
Uurijad leidsid ka, kuhu Ribatti võltsõli läks – kõige suuremate Itaalia tootjateni sh: Nestlé, Unilever, Bertolli, ja Oleifici Fasanesi, kes müüsid seda õli tarbijale oliiviõli sildi all ja saades täiendavalt 12 miljonit dollarit EU subsiidiume – mida maksti oliiviõli tootmise toetuseks.
2005 aasta veebruaris murdis N.A.S. Carabinieri lahti ühe kriminaalse ringi, mis toimis mitmetes põhja Itaalia regioonides. Konfiskeeriti tuhandeid liitreid võltsõli, turuväärtusega 8 miljonit dollarit. Siit ringist müüdi õli nii Itaaliasse, kui Saksamaale. Neid süüdistati madala kvaliteediga sojaõli ja rapsiõli kollaseks värvimises beeta-karoteeniga ning pakendamises extra-virgin oliiviõli märgistusega taarasse. Siltidel olid ilusad pildid Itaalia lipust, farmidest, vanaaegsetest õlipressidest jne. 
Zaramella, 66 aastane oliiviõli ekspert, on teinud ise õli Umbrias alates 1985 aastast. Enda poolt läbi viidud uuringutega avastas ta, et paljud kohalikud oliivifarmerid tempisid õli päevalilleõliga. See oli nii tavaline, et seda ei peetutki võltsimiseks. Ta märgib: „Võltsimine on nii levinud, et mõni üksik kasvataja suudab ausalt tegutseda.“   
Aga õli – isegi, kui see on väidetavalt külmpress ja esimene – selle tootmine tänases maailmas läbi nende metallist masinate, või plastikust torude ei ole küll  eriti puhas. 
Rääsumine toimub siin koheselt. Võib muidugi lisada hulgaliselt sünteetikat antioksüdantide näol ja hoida rääsumislõhnad kontrolli alla – kuid see ei ole see. Õli-rasv on isolaat ja halvaks läinud koheselt peale tervikust eraldamist. Mis nime ka rasv ei kannaks, kasulikkust või tervislikkust ei ole sellele juurde unistada.
2012 aastal arreteeriti 19 inimest Hispaanias võltsitud oliiviõli müügi eest.  Tegemist oli suurema rahvusvahelise skeemiga, kus palmirasva, avokaado- ja päevalilleõli ning teisi madalama kvaliteediga odavamaid õlisid müüdi oliiviõli nime all.  Vastavalt 14. veebruari 2012   Olive Oil Times andmetele olid pettuseskeemi kaasatud 30 ettevõtet Hispaanias, Itaalias ja Portugalis.

Viimased uudised on Iisraelist, kus leiti võltsitud oliiviõli sh ka ORGANIC märgiga ÕLID.

Carol Drinkwater kirjutab oma oliivikasvatust ja –õli puudutavates raamatutes oma uurimiskäigust Hispaaniasse, kus ta kohtus Madridis töötava Tuneesia majandusdoktoriga. Dr Kili oli oliivikaubanduse spetsialist, kes ütles autorile järgmist: „Meil on üle 300 miljoni oliivipuu, kuid minge Andaluusiasse. 80% meie toodangust kasvab seal … Oliivi- ja õlitonnide hulga poolest ei ole Hispaanial konkurente … see tähendab üliintensiivset oliivikasvatust. Kvaliteeti aga ennekõike kvantiteeti.“
Kui Carol Drinkwater külastab Hispaanias Extremaduras piirkonda, räägib tema sealne kontaktisik Simon järgmist: „Oliivikasvatuse all on  250 tuhat hektarit Extremandurat. See on produktiivsuselt kolmas piirkond Hispaanias. Oliivipuu peaks olema põuataluvuse eeskujuks Vahemeremaades, kuid selle saaki kuritarvitatakse. See võiks mängida meie tulevikus elulist rolli aga tänapäeva inimene oma ahnuses alahindab seda. … Üliintensiivne põllundus kasutab veevarusid vastutustundetult, kahjustab mulda, seab ohtu lindude ja putukate elu.“
Drinkwater küsib: „Miks peaks keegi tahtma liigselt kasta oliivipuid? Need on ju nii vähenõudlikud.“
Simon vastab: „Et neist, kui viljakandmismasinatest viimast välja pigistada. Mida rohkem kastad, seda suurem saak. Küsimus on kiires rikastumises ja vastutasuks rikutakse pinnas.“
Sõites edasi Andaluusia piirkonda külastab C. Drinwater Säästva Põllumajanduse Instituuti, kus dr. Mendoz  selgitab järgmist: „Olukord veega on väga terav. Muidugi oleme me paar korda kannatanud põua all, kuid ma usun, et selliste pressiteadete taga on turundusalane kihutustöö. … Põud ei ole Andaluusia esmane mure. Suuremad probleemid on peidus mujal. Paari lihtsa lausega kokku võttes – me kasutame oma veevarusid kiiremini, kui need taastuvad. Selle põhjustavad suurenenud põllumajanduslikud vajadused ja kasvav linnastumine. Oliiviistandusi on kõvasti laiendatud. Kõige hullem, et need on laskunud oma traditsioonilistest kasvupaikades mägedes ja kivistel nõlvadel alla küntavale põllumaale. Hävingut ei põhjusta mitte oliivipuu ise, vaid meie põllumajanduslikud meetodid.  Liigne kastmine aedades, kus puuduvad traditsioonilised pinnast kaitsvad kivimüürid, põhjustab pindmise kõige rikkama mullakihi minema uhtumise. Andaluusia uhkeldab 1,5 miljoni hektari oliiviistandustega (Andaluusia põllumaast on 30% ehk 1,5 miljonit hektarit oliivikasvatuse all). Puid pritsitakse mitmesuguste putukamürkidega, samas kui maapinda nende all uputatakse umbrohutõrjega. Viljasaagi suurendamiseks on maapinda liiga palju kastetud. Ülemäärane vesi viib kemikaalidega mulla minema. Saastatud vesi jõuab lõpuks jõgedesse, järvedesse, veehoidlatesse; … Lühidalt, me mürgitame oma kaeve ja allikaid, oma veesooni, mürgitame oma rahvast ning järgmistele põlvkondadele ei jätku pinnases toitaineid ega vett.“ Ja jätkab: „Mida rohkem põllumehed kastavad, seda suuremad on viljad ja seda vähem teeb oliivipuu ise tööd (st. kui oliivipuud ei kasteta inimese poolt, kasvavad tal ülipikad ja tugevad juured – kastmise korral on juured lühikesed). Lihtne aritmeetika. Mida suuremad viljad, seda rohkem õli. Õnnetuseks pole see veel kõik. Seisame silmitsi seaduserikkumisega veevarude kasutamisel. Illegaalsed puurkaevud.  Ja tundub, et veemajanduse amet on kaotamas kontrolli. Sertifikaadid on välja antud 200 tuhande hektari jaoks, tegelikkuses aga kasteti 320 tuhandet hektarit maad. Oliivikasvatajad kaevasid ise kaeve, puurisid aina sügavamale ja sügavamale põhjavee kihtidesse, mida polnud varem puudutatud. Võiks öelda, et nad varastavad maakera põhjavett. Ja see ei taastu. Aeglaselt, päev-päeva ja aasta-aasta järel, rikume me oma mulda. Tekitame viljatu maa. Siin, Andaluusia istandustes, on kaotused kõige ägedamad. Tegu on kõrbestumisega.“
Täpselt samad andmed on avaldatud kõikvõimalikes statistilistes, keskkondlikes raportites.
Kas saab siis pahaks panna „kuritegevusele“, mis tegelikult säästab maad – inimene üle kogu maailma on rasvahull. 
Aasia praeb ja sööb rasvast toitu, Euroopa sööb ja praeb rasvas, Ameerika-Austraalia jne. Kõik toiduainetööstus kasutab rasva, et aina säilitada purgis maitsetut ollust. Rasv aitab maitsetul toidul libedamalt alla minna. Mida rasvaga süüakse – Teravilja, liha, piima, kontsentreeritud suhkrut maiustuste kujul. Ja muidugi kapsleid oomegatega, pudeleid oomegatega.
Kui sa hetkekski vaatad oma taldrikule ja peatud – eemaldad sealt rasva, suhkru ja soola – kui palju sa sellest ära sööd? Enne kapslit alla neelates küsi endalt, mida arvavad sinu meeled sellest imeasjast. 
Uus Meremaa teadlased ütlevad, et kapsli avamine ja nuusutamine ei aita, kuna pärast oksüdeerumisprotsessi ehk kalaõli rääsumisprotsessi, halb lõhn neutraliseerub. Mis ei tähenda, et õli muutub taas kasutuskõlblikuks. See on hoopis veel halvema toimega. Kalast väljapigistatud oomega on alati halvaksläinud - kui kvaliteetset kala ka ette näidata ei püüta. Kalarasva olemus on lihtsalt selline.
Inimene on tekitanud nõudmise – sest ta arvab, et on kas heina või lihasööja - maitsetu toit ilma rasvata alla ei lähe. Sest rasvakiht inimese ümber vajab säilitamist. Rasva vajab kosmeetikatööstus, toiduainetööstus, masinatööstus. Vajate seepi, et pesta liigset rasu endalt maha? Vajate rasva, et ilusti läikida päikese käesJ. Määrida endale peale tervislikku kreemi?! Määrida seest oma veresooni tervisliku rasvaga?! Kasvatada endale ümber tervislike voldikesi?!:). Kanda kogus seda rasva oma naha all ja organite vahel kaasas kümnete kilode kaupa?! Miks ja milleks? Halvaks ajaks, näljaperioodiks? Et olla tugev? Vastupidav? Saada head rasva? 

Kui te ka jätaksite oliivid rahule ja võtaksite siis kalad, vaalad, delfiinid, rapsi, pähklid-seemned (lina, kanep, päevalill, kõrvits, chia), siis vaevalt läheks asi paremaks. Rasv tuleb jätta toiduaine sisse, mitte teda sealt välja pumbata. Jätke rasv lehma sisse, delfiini sisse, oliivi sisse, pähkli sisse, kanepiseemnesse, linaseemnesse, kõrvitsaseemnesse, päevalilleseemnesse ja sööge neid. Looduses ei ole palju rasvast ja looduses õlipudeleid, seebitükke ei kasva kohe üldse. Looduses loomadki ei ole rasvased, looduses ka inimene ei ole rasvane. Ja inimtoit, loomatoit ei ole seega samuti rasvane. On avokaado, on durian – jah, ja seda saabki võtta. Ülekoormatud oliivi, kanepi, päevalille, linapõldude asemel kasvaks miljoneid teisi viljapuid, arbuuse, meloneid. Oliivipuu on suurepärane kaaslane teistele taimedele ja viljadele – ta toob maa sügavusest vett ja tema juured tekitavad häid veevoolukanaleid teistelegi soovijatele. Kuid maa kaetud ainult oliivipuudega – oliiv otse puult korjatuna ei ole inimesele toiduks sobiv. Ta peab kaua olema soolvees või maitsestatud õlis enne, kui see maitsema hakkab.
Ükski õli, ükski rasv, mis on looduslikust viljast välja pigistatud ei ole inimesele tervislik.  Hea rasv on hea muidugi - kuid SINU HEA RASV ON ÕUNAS, MAASIKAS, BANAANIS, AVOKAADOS, PIRNIS, PLOOMIS, TOMATIS ja KURGIS jne. 
Sama, mis toimub oliividega – toimub Aasia pool palmi- ja kookosrasvaga. Maailmas on palju üleskutseid öelda ei nii palmi kui kookosrasvale. 50 tuhat orangutangi on surnud metsade kadumise tõttu. Rasva tootmiseks on maha raiutud muu taimestik, et kasvatada õlipalme. 50 miljonit tonni palmiõli toodetakse igal aastal – no ütle, milleks  ajada   oma naha alla ja peale nii palju? Maailm on võtnud arenenud Läänest eeskuju – hüljanud oma puuviljad, marjad ja hakanud võõrtoitu sööma: st liha, kala, teravilja, heina, juuri  ja et need ikka alla läheksid ja suuremas koguses, siis neid tuleb praadida-küpsetada, keeta ja ikka rasvaga üle valada. Oled käinud Aasias? India, Indoneesia, Malaisia, Tai jt söövad peamiselt praetud toitu. Eriti linnas. Kõik käib rasvast läbi.  Kõik söövad teravilja, kõik praevad liha, võtavad salatit kõrvale. Isegi puuvili topitakse lihakastmesse ja praetakse toorelt.  Austraalia, Uus Meremaa, USA, UK ja paljudes roopa riikides on 50% küpsetatud toitudest, kommitööstuse toodangust, määretest, kehale mõeldud ilutoodetest, kosmeetikast, puhastusvahendite koostisosadest, õhuvärskendajatest ja vahel ka printeri tahma koostises PALMIÕLI. Keskmine eesrindlik maailmakodanik  kasutab aastas 10 kg palmiõli.  Mitte alati otse, vaid kommis, šokolaadis, küpsises, ihupiimas, salatikastmes, saiakeses, puhastusvahendis. Lugege pakendeid – pakendatud, töödeldud toit on alati eraldatud rasvadega valmistatud.
Filipiinide põllumaast on 25% kookose all. Üks asi on kui Aasias külamees teeb enda tarbeks veidi kookosrasva – aga kui iga Lääne kodanik ostab kookosrasva – eriti, kui seda reklaamida välja sellise müüdiga, et ta ei tee sind paksuks, siis on see Maad meeletult kurnav. Ja see sama külamees kaotab oma elukeskkonna ja ka elu enda.
Tuleks kohe kindlasti aru saada, et oomega 3 kapsli, nö tasakaalustatud oomegatega õli, pudeliõli, rasvapotsikute tarbimisega ei saa sa mitte kunagi omale tervist. Osta omale tervist läbi toote ei saagi – eriti teiste hävitamise arvelt. Sest hävitades nii intensiivselt Maad, hävitad sa paratamatult iseennast. Kui tore silt ei oleks sellel õlikapslil, pudelil, purgil  - selle taga on suur julmus, hävitustöö ja mõttetus. Mida annad, mida panustad Maale ja maailmas elades, sellise tervise ka saad.
Rasvahullus on viinud selleni, et kõik muud sordid – viljapuud, marjad ja koos nendega teised seotud liigid kaovad järjest, et teha ruumi aina enamale rasvatööstusele.  Kookos, õlipalm, oliiv on puud, mis toetavad väga hästi terviklikku ökosüsteemi – kui neid on vähesel määral. Kuid, kui ainult need järgi jäävad, siis ei ole tegemist enam ökosüsteemiga, vaid selle puudumisega. Me sööme maailmas järjest vähem inimesele, kui liigile sobivat toitu. Me kuulame spetsialiste kiitmas brokolit, spinatit, piima, kala, liha, kartulit, kaalikat. Kuid muutmata, maitsestamata (sool, suhkur jm), õlitamata – palju seda süüakse? Kui kõrval on õunad, maasikad, melonid, arbuusid, apelsinid, ploomid? Vähe. Ja sellest vähesest piisab.
Jäta Itaallastele ja Hispaanlastele nende maa. Jäta ookeanidele-meredele nende kalad. Jäta palmisaartele kaunid rannad ja kirev loomastik. Jäta enda veresooned koormamata. Jäta oma tervis rahule isolaatidest. Sa võid olla nii isolaadi müüja, kui ostjapoolel. Teie mõlema asi on teada ja teadlikuks saada.
Dr. Graham oma 10% rasvasisaldusega toortoiduga ja prof. Colin Campbell 10% rasvasisaldusega terviktaimetoiduga annavad   võimaluse. Maailmal olla ja sinulgi terveks saada – rasvahimust. 
Ei olegi vaja hädaldada, et kuskohast siis saab seda õiget toodet. Toodet ei saagi õiget. Sul tuleb valida terviktoit. Kurtmine, et mulle söödetakse hamburgeris hobuseliha või koeraliha, pudelis sojaõli või rapsiõli - mis vahet seal on. Sina ju tellid üliodava, kiire, kaua säiliva toidu - seda sa oledki saanud. Eelkõige küsi  inimese tervisele sobivat toitu  ja võltsimise probleem kaob. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.