29. märtsi toortoidu koolitus Tartus

Toortoidu koolitus Tartus

http://www.hingepeegel.ee/toitumine/toortoidule-uleminekuks-valmis/

• 29. märtsil 2014 leiab aset Tartu kesklinnas kell 12:00, aega kulub ca 3 h
• koolituse viib läbi Sille Poola
• mekime Sille kätetööd
• võimalik soetada endale raamat  “Toortoidu A ja O” koos autogrammiga
• kohtade arv piiratud
• koolituse maksumus 23 € inimene
• täpsed juhised saadame registreerunutele meilile
• registreerimine meilile:  koolitus@hingepeegel.ee

Veepäev Tallinnas 20. märtsil

Kuidas me poes käime ja kuidas kasulikku kahjulikuks teeme?

Üles leidsinJ. Ligi 7 aastat tagasi, kui ma ökoinimese elustiilile lähenesin ja sellest kinni haarasin, juhtus silma lõik ühest raamatust. Täpselt sel ajal, kui ökokaup tundus parim kõigist. Ja tavapoest polnudki nagu midagi osta. See lõik aitas mul tulla jalgadega Maa peale tagasi (vähemalt mingiks ajaks:). 

Mingil hetkel mõnda aega tagasi tundsin taas, et see lõik vajab meeldetuletamist ja värskendamist. Ometi ei olnud seda kerge leida, sest online raamatu otsing seda välja ei andnud (kuna pool raamatut on sealt puudu) ja sisukorra järgi seda ei leia. Kuu aega tuli aeg ajalt mõte selle juurde tagasi ja siis ühel päeval võtsin raamatu kätte, tegin suvalisest kohast lahti ja seal ta oli … Järelikult oli õige aeg käes.  

Kuidas sa poes käid ja mida seal mõtled omab tähendust sellele, millise kvaliteediga toidu koju tood. Valides mahebanaani ja vaadates PÕLGUSEGA Hispaania maasikatele võib see sinu banaani kvaliteeti tublist alandada. Ka maheporgandi korvi sättimine ja „välismaise“ peale nina kirtsutamine võib halva tasakaalu sinu kaubas tõsta. Mitte, et sa peaksid nüüd maheporgandist loobuma ja valima kanakintsu või mitteisuäratava vilja – loobuda tuleb põlgusest ja vihast. Ja seda kõigi nende toitude osas, mida sina ei soovi süüa, kuid mida söövad teised. Ükskõik, mis see ka ei oleks. Sest sinus on kõik, mis on. Hoolimata sellest, kas sa selle füüsiliselt suhu paned või mitte, sinu suhtumine on vaimses plaanis alla neelatud. Kui sa soovid puuviljast ja värskest omale tervist, siis käi poes ja turul  hinnangutevabalt. Sa võid olla rõõmus ja kurb, sinu rakud võivad sinus olla kas terved või patogeensed. St sina ei muutu - tunne muutub, emotsioon muutub ja siit voolab lakkamatu mõtete paraad, heaks ja halvaks hindamine. Raku olemus on üks, sina muudad oma suhtumise ja  hinnangutega ta kas terveks või patogeenseks.  Toitained on aktiivsed või passiivsed - sinust oleneb, millisel kujul nad sinus on. Kas bioaktiivsed või passiivselt kuhjuvad ja keha saastavad... Sestap võivad inimesed oma haigustest tervena tõusta ühe päeva jooksul või jäädagi otsima süüdlast, kes neid haigeks on teinud või  terveks ei saa tehtud. Tavajuhul jääb süüdi arst või puuduolev ravim.  

Allpool olevast lõigust leiad täpsema selgituse ja ka viite sellele, miks taimetoitlane võib pahaloomulisse haigusse jääda ehk hoolimata toidumuudatustest ei parane olemasolevast haigusest …

Dr. Luule Viilma raamatu (III) Rahulolematuse peatükis on kirjas järgmine lõik:

Minge toidukauplusse ja vaadake ostjate käitumist, nende suhtumist toidusse – jälgige ka ennast kõrvalt. Miimikast, sõnadest, toonist, žestidest, toidu sees sobramisest, ebasobiva põlglikust eemaleviskamisest, käte laiutamisest a la mitte-midagi-ei-ole-osta jne. võib välja lugeda halvustava suhtumise. Tahtmine teistest parem olla toimib ka toidu suhtes. Üks toiduaine on halb, teine jubeda väljanägemisega, kolmas on rasvane, neljas teeb paksuks, viiendat ei talu magu, kuues on solk (kuidas seda üldse müüa tohib?), seitsmes on jumele kahjulik jms. Oo, aga siin on maailma parim suutäis, mida alles hiljuti reklaamiti! Sealt on kõik halvad asjad välja võetud ja head asjad asemele pandud. Selle ma võtan.

Võtate, valmistate sellest toidu – ja saate näiteks allergia. Miks?! Oli ju nii hea asi. See hea asi ütleb: „Vaata ja mõtle, kallis inimene, ja saa aru, et siin poeletil on meie kõigi ühine perekonnanimi Toit. Eesnimi on meil kõigil erinev. Sa ütlesid ühe toiduaine kohta, et ta on halb. Aga tema on üks osa minust. Temast on küll üht-teist eemaldatud – nagu kirurg oleks tema kehast midagi välja lõiganud – aga ta olemus on sama. Ainult tema täiuslikkus on ebatäiuslikuks muudetud. Sa ütlesid, et teine toiduaine teeb paksuks. Ka tema on minu sees ebardlikuks tehtud kujul. Sa ütlesid „solk“, ka tema on minu sees, ainult et veel solgimaks muudetud. Tasakaalustav pool on ära võetud. Sinu protest halva, kurva ja valeliku vastu tekitas sulle praegu allergia.

Teie, targad inimesed, tegelete järjest enam enese ja teiste petmisega. Te võtate lihatüki ja – selle asemel, et ta verisena nii nagu ta on, taldrikule panna ja sööma hakata – panete ta hoopis vette ja veini sisse likku. Siis peksate haamriga, pikite ja paneerite, kuhjate talle garneeringud kukile ja asute intelligentse inimese humaanse näoga oma kõhtu täitma. Mõnusa seltskondliku vestluse tagant ei ole kosta looma surmakisa. Vürtside aroomist ei tule laudalõhn läbi. Olete armastusväärne tänapäeva inimene, kes ütleb solvunult, et kõik teised teevad ka nii, kas mina olen siis halvem kui teised – ja saate solvumisest nohu.“

Selles asi ongi, et kõik teevad nii – ja kui keegi ei tee, siis vaadatakse talle kõõrdi ülevalt alla nagu imeelukale. Iseenesestmõistetavusega söövad raske füüsilise töö tegijad liha. Et tugevam olla. Sama sooviga läheb ka teadusmees lihaleti juurde. Et liha on viha ja et jõuga tegemine tähendab vihaga tegemist, selle peale ei osata mõelda. Ja kui osataksegi, siis tuntakse, et kuna see elu on mind nii vihaseks teinud, siis ei saa liha ostmata jätta. Isu on nii suur. Kui me suudaksime sellest lihahimust järelduse teha ja oma vihasid vabastama hakata, siis avastaksime üllatunult, et liha ei tõmba enam ostma. Lihaisu on imekombel kadunud. Ka dieedi pidamise vajadus kaob justkui iseenesest ning toidu kvaliteet ja kvantiteet saavad automaatselt tasakaalustatud.

Lühemalt öeldes: inimene, kes tunneb, et ilma eluvõitluseta ei saa elada, ei saa elada ka ilma lihata. Inimene, kes väga kardab eluvõitlust, kardab ka liha süüa. Lihatoidud rikuvad ta seedimise ära isegi siis, kui ta ei tea, et keegi hea inimene on tema kosutamise eesmärgil salaja toidu sisse liha peitnud. Teine kord ta enam selle inimese tehtud toitu ei söö. Ta ei tea, et liha tegi talle halba. Ta ütleb, et see inimene teeb halvasti süüa. Sellised inimesed pahandavad teisi oma pipsutamisega ja kui nad vähki surevad, siis on nad taimetoidule tõelise antireklaami tegijad. Tervislikult elavate inimeste vähki haigestumine näitab selgelt, et need inimesed on elanud „tervislikult“ hirmust haiguste ees. Aga iga hirmu taga varjab end samasuur viha. Väljendamata pahameel kõige ebatervisliku vastu ja kõigi vastu, kes ebatervislikult elavad, koguneb pahaloomulikuks haiguseks.

Inimene otsib isegi toidust ennast taga. Ta leidis enda, aga järgmisel hetkel ei ole enam rahul, sest tahaks paremat. Hirmunud mõte räägib toidust, tagamõte räägib iseendast. Ta ei taipa tagamõtet, mis ütleb, et tegelikult tahaks ise parem, tähendab julgem olla. Halb hinnang toidu kohta on tegelikult halb hinnang enda kohta. Pidage meeles hinnangut andvad sõnad väljendavad sõnad ja teadvustage endale, et need sõnad ongi stress, mis ootab vabanemist. Vastasel juhul jäätegi otsima. Proovite kõikvõimalikke toiduaineid, aga vajalikku ära ei tunne. Rahulolematus iseendaga ei luba seda. Sööte ennast paksemaks või kõhnemaks, aga rahulolematus kasvab veelgi.

  

M. Stolbovi IV peatükk raamatust "Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin"

Läheme aga edasi. Kui olete esimese kolme peatüki üle mõtisklenud, siis nüüd loeme neljandat. kolmas peatükk asub siin , teine ja esimene siin

NELJAS PEATÜKK

  Õpime kuulama oma keha

 Ükskord istusin puu alla ja palusin oma puuduolevatel hammastel mitte valutada… Pomisen ja palun: „No palun, no ärge valutage!“ Ei aidanud. Hakkan uuesti paluma… Seejärel tärkas minus äkki raev. Röökisin kogu jõust: „“Ma käsin teil valutamine järele jätta.“ Hea, et mind keegi ei kuulnud. Seda seetõttu, et hambutu suuga käsklusi jagada – see on naljakas.  Kuid sellest hoolimata kuulasid minu lõualuud  mind ja võtsid asja tõsiselt. Mõne hetke pärast valu kadus.  Pool aastat hiljem, kui ma olin tagasi kodus, mäletasin seda hetke selgesti. Tuletasin seda meelde ja otsustasin aru saada, miks valu kadus. Leidsin sobiva vastuse hatha-joogast. See joogastiil õpetab, et füüsiline keha koosneb omavahel seotud rakkudest. Igal neist on oma „väike elu“, mis kontrollib rakus toimuvat.  Need üksikud osakesed on allutatud inimese mõistusele. Teadlikult või alateadlikult alluvad nad käsule. Kuid sellest hoolimata säilitab iga rakk teatud määral oma iseseisvuse. 

Üks kõige lihtsamaid viise saavutada oma tahtmine kahjustatud koha üle ja ka õige korralduse taastamine rakkudes on see, mida õpetab hatha-jooga. See seisneb kahjustunud organi või kehaosa kõige lihtsamas „veenmises“. Sisendades neile korraldusi nii, nagu oleks teie ees kooliõpilased. Andke korraldusi kindlameelselt ja jõuliselt, rääkides organitele sõnadega seda, mida te neilt soovite, mida te neilt tahate ja korrake rangelt mõned korrad käsku.  Haige kehaosa koputamine või selle koha hell silitamine püüab teatud rakkude grupi tähelepanu samamoodi, nagu teiegi peatute ja vaatate tagasi, kui keegi paneb teile käe õlale. Kindlalt lausutud sõnad aitavad teil vaimselt luua ettekujutuse sellest, mida te räägite, see mõte liigub instinktiivse ajuosa kaudu läbi sümpaatilise närvisüsteemi otse vastavale kohale ja see võetakse rakkude grupi poolt kergelt vastu (võetakse kergelt vastu ka üksikute rakkude poolt). Keskendunud tähelepanuga nägu, mis annab käsu tekitab kehas jõulise eluenergia voo ja ka suurenenud verevoolu, mis suundub kahjustatud kohta.  

Paljudele võib kõik see tunduda lapsik, kuid selle taga seisavad suurepärased teadusliku tõendid ja joogid peavad seda meetodit rakkudele mõistuse käskude edastamiseks kõige lihtsamaks ja usaldusväärsemaks. Ärge visake soovitusi minema enne, kui te pole neid proovinud. See meetod on sajandeid vastu pidanud ja siiani ei ole talle paremat asendust leitud. Kui soovite seda enda või kellegi teise peal proovida, siis hõõruge kergelt haiget kohta ja rääkige kindlal toonil, näiteks: maks, tee oma tööd, sa oled jäänud liiga aeglaseks, ma ei ole sinuga rahul, sa pead töötama paremini, tööta, tööta, ütlen ma sulle ja et ei oleks rohkem rumalusi.

Pole vajadust välja hüüda kõike suvalist, mis pähe tuleb, oluline on, et sõnades väljenduks organile kindel käsk töötada.

 Ka südame tööd on võimalik samal moel tugevdada, kuid sel juhul arvestage, et südame rakud omavad palju suuremat arukust, kui näiteks maksarakud ja on vaja olla palju lugupidavam. Tuletage südamele pehmemalt meelde, et te soovite südamelt paremat tööd, kuid ärge hirmutage, vaid kõnelege viisakalt. Südamerakkude grupid on targemad kõigist teistest, maksarakud kõige rumalamad. Süda on nagu puhtatõuline hobune aga maks kui tagumik. Kui maks ei kuuletu teile, tuleb avaldada survet jõulisemalt. 

Magu omab samuti olulist arukust, kuigi jääb südamele alla. Soolestik on täiesti kuulekas, kuigi on palju kannatanud. Sooltele võib igal hommikul anda käsu ülearune välja heita, andes sealjuures täpse aja, ja kui suudate täielikult neid usaldada ja seda kellaaega järgida ning sel viisil täita endale võetud kohustusi märkate, et soolestik hakkab üsna vähese aja pärast järgima teie soove. Kuid siinjuures pidage meeles, et soolestikku on väga tugevalt kuritarvitatud ja nad vajavad siiski aega, et kindlustunnet tagasi saada.  Mitme kuu jooksul võib korrastuda nii ebaregulaarne menstruatsioonitsükkel, kui ka taastuda organismi normaalne töökorraldus. Võib märkida kalendrisse teatud tähtajad ja iga päev viia kahjustatud piirkonnas läbi kerge ravimise, rääkides funktsioone kontrollivale rakkude grupile, et tähtajani on jäänud veel veidi aega ja te soovite, et nad valmistuksid oma tööks ning teatud ajaks oleks kõik korras.  Tähtaja lähenemisel pöörake rakkude tähelepanu sellele, et aeg läheb ja nad peavad hakkama oma tööd tegema. Ärge andke käske naljatades – neid tuleb anda tõsiselt st kindlalt, nagu näidates, et usute neisse (ja te peategi ise sellesse uskuma) ja rakud kuuletuvad teile. 

Oma taigahütis magasin ma nahkadel. Magada on nii täitsa mugav, kui teid ei häiri lõhn ja mis peaasi – te ei maga põrandal!!! Mina magasin just nimelt kõval põrandal. Ja märkasin sellist asja: alguses, kui ärkasin, oli kogu keha täiesti tuim. Mõnel korral öösel ärgates tualetti minnes oleksin peaaegu kukkunud, kuna jalg oli täiesti surnud. Mõne aja pärast see möödus.   Siit tegin ma järelduse: linnas muudame oma keha mugavaks, eelkõige muutub mugavaks süda. Kui keha puhkab pehmes voodis, siis meie mootor pumpab õrnalt verd soontesse. Kui me aga magame kõval pinnal, siis süda peab pingutusega verd pumpama, et see jõuaks muljutud arteritesse. Uinudes kõval pinnal, treenime omaenese südant. Mõelge selle peale. Võib-olla tasuks mõned madratsid ja padjad välja visata?! Ja siit ka nõuanne: venitage ennast võimalikult sageli! Kogu keha. Püüdke seda teha iga päev! 

Veel üks mitte eriti lüüriline tagasipõige. Juba ette palun vabandust esteetidelt teatud füsioloogiliste protsesside kirjeldamise pärast.  … Nagu te võite arvata, taigas mul WC-d ei olnud.  Seega aasta läbi oli kogu protsess väga naturaalne. Ma käisin igal hommikul regulaarselt soolt tühjendamas ja seda ilma igasuguste probleemideta. Tulles tsivilisatsiooni tagasi, omades jälle tualettruumi (ja loomulikult ka teistsugust toitu) algasid probleemid taas. 

…Inimkehas on tänaseks leitud 108 keemilisest elemendist 98 ja tõenäoliselt lähitulevikus avastatakse ka ülejäänud. See „keemia“ moodustab meie keha massist umbes 4%, mis tähendab, et 80 kg kaaluvas inimeses on neid elemente ca 3,2 kg! Mitte just palju aga piisavalt. Mida see meile räägib? Aga sellest, et meie keha sisaldab endas materjali, et luua ükskõik mida!!! Järelikult on olemas kõik ka hammaste jaoks. Kõik, mida on vaja – on rääkida hammastega, häälestada ennast vajalikele vibratsioonidele ja paluda kehal välja töötada vajalikud ühendid. 

Ühes oma kirjades vastas Мihhail Stolbov lugejate küsimustele. Kuigi raamatus seda ei ole, lisati see  siia versiooni. 

«Loodus ütleb ALATI ise ette, mida sulle on vaja. Üleüldse, minu taigas viibimise ajal, hakkasin ma väga tugevalt loodust austama.  Ma ei olnud kunagi aru saanud, kui täpselt ja kui õigesti kõik on korraldatud. Linnas seda ei märka. Metsas näed põhjuseid, tagajärgi, mõistad, miks miski toimub ja mille jaoks …  Seejuures on huvitav, et inimene – eraldiseisev organism, keha on samuti osakene sellest loodusest  - on geniaalne looming.  Ta on loodud absoluutselt harmooniliselt ja loogiliselt. Kuid pruugib vaid ühiskonnal sekkuda või inimesel sattuda gruppi, kollektiivi, kui ta lakkab aru saamast, mida ta tegelikult elult vajab. Tundub, et lapsepõlves jääb meie kasvatamisprotsessist midagi puudu ja inimene ei tunne ennast täisväärtusliku ja iseseisvana. Ta vahetab oma reaalsed ja loomulikud vajadused ühiskonna tahtmiste vastu … 

…Ja käies taiga risti ja põiki läbi, sattusin kord umbekasvanud järveni. Seal ujudes tunnetasin teatud voolusuunda ja järgnesin sellele. Jõudsin mahakukkunud puudega täidetud kanalisse.   Kulutasin paar päeva, et see kanal puhtaks teha ja sattusin teise järve. See oli muidugi väga ilus, kuid hämmeldusin ma mitte seetõttu. Keset seda järve oli minule arusaamatu spiraalse kujuga konstruktsioon. Hakkasin juba mõtlema tulnukatest, kuid lähemale minnes sain aru, et midagi „välist“ siin ei ole, kuigi ehitus ise jäi mulle arusaamatuks.  Põhja, umbes 10-15 meetri sügavusse olid löödud või kaevatud hiigelsuured lehised. Igal juhul, sukeldudes 7-8 m sügavusele, põhja ma ei suutnud leida. Need lehised moodustasin tohutu spiraali, mille maksimum läbimõõt oli pool jalgpalliväljakust.  Mõni aeg hiljem, kui ma rääkisin sellest ühele kullaotsijale, siis ta oletas, et see on labürint kala püüdmiseks. Kuid ometi, sellised labürindid omaksid mõtet meres, kus on tõusud ja mõõnad aga järves?!!! Siiani ei ole aru saanud, mis see oli …“