kolmapäev, 29. oktoober 2014

Sõltuvuse olemus läbi psühhiaatri pilgu ja toortoidust lähtuvalt

Olulisem vastuse leidmisest on õige küsimuse esitamine? Ja ühele täiesti juhuslikuna esitatud küsimusele vastust otsides sattusin vana lemmiku psühhiaater David R. Hawkinsi raamatut  „Power versus Force“ lugedes - sõltuvus.
Hawkins kirjutab “Mõistega „sõltuvus“   peame silmas klassikalist kliinilist sõltuvust, milleks on tugev soov tarvitada sõltuvusainet – alkoholi – uimasteid hoolimata tõsistest tagajärgedest; teatud seisundit, mis ületab kasutaja suutlikkuse kontrollida tarbitava aine manustamist, kuna tahe ise on muutunud kasutuks. Milles on tegelikult konks ehk, mis on sõltuvuse sügavaim olemus?
Üldlevinud uskumuseks on, et aine ise on see, millest ohver sõltuvusse satub, kuna see substants loob „kõrgendatud“ eufooria seisundi. Kuid tähelepanelikult uuesti sõltuvuse olemust vaadeldes, jõuame teise formuleeringuni. Alkohol või uimastid ei oma mingit võimet luua midagi „kõrgemat“ ; nende tase võngub ainult 100 juures (mis on aedviljade tase). See niinimetatud „kõrge“, mida alkoholi ja narkootikumide tarvitajad kogevad, võngub 350 ja 600 vahel (vaata veel päikesetoidu blogist Hawkinsi kohta lähemalt siit  Valu ja siit Isud ja siit Haiguste ravimine
Uimastite tegelik efekt on lihtsalt madalamate energiaväljade mahasurumine ja läbi selle saab kasutaja kogeda kõrgemaid energiavälju. See toimib filtrina, mis varjutab orkestri madalamad helid ja laseb kuulda kõrgemaid. Madalamate helide varjutamine ei loo aga kõrgemaid helisid, see lihtsalt võimaldab neid kuulda.
Teadvuse erinevatel tasemetel on kõrgemad sagedused äärmiselt võimsad ja mõned inimesed kogevad neid puhtaid sagedusi rutiinselt, kuna nad maskeerivad madalamad: ängistuse, hirmu, viha, rahulolematuse jms. Reeglina kogeb tavaline inimene harva armastust ilma hirmuta või puhast rõõmu. Kuid need kõrgemad sagedused on nii võimsad, et kui oled neid kord kogenud, ei ole unustamine enam võimalik ja seega jäädakse neid taga otsima.
Seega on need kõrgemad teaduse seisundid, millest inimene satub sõltuvusse. Heaks näiteks on film Lost Horizon. Kus Shangri-La (filmi tingimusteta armastuse ja ilu metafoor) kontseptsioonina võngub 600 juures – ja ükskord kogetuna reprogrammeerib ennast kogejas ning miski vähem ei saa eales enam rahuldust pakkuda. Filmi kangelane ei ole peale Shangri-La´st  tagasipöördumist suuteline enam tavalises maailmas õnne leidma. Ta püüab loobuda kõigest, et pöörduda sellele teadvuse tasandile tagasi – kulutades aastaid rabeledes ja võideldes, mis peaaegu maksab talle elu.
Sarnane reprogrammeerimise protsess toimub inimestega, kes kogevad kõrgemaid teadvuse tasandeid teistel põhjustel, näit. surmalähedane kogemus või intensiivse meditatsiooni. Sellised inimesed sageli muutuvad täielikult. On täiesti tavaline, et taolise kogemuse saanud inimesed jätavad seljataha kõik materiaalse maailma hüved ja asuvad otsima tõde; paljud neist, kes 1960datel aastatel said transtsendentaalse kogemuse LSD-ga , tegid just nimelt sedasama. Sellised kõrgemad sagedused on kogetavad samuti läbi armastuse ja religioossete kogemuste ning klassikalise muusika või kunsti või vaimsete praktikate praktiseerimise.
Selline inimeste poolt tagaotsitav kõrgem tasand, ükskõik siis mida see ka ei tähendaks, on tegelikult nende endi teadvuse seisundi kogemine (Ise).
Kui nad on vaimselt lihtsameelsed ja puudub seos, mille abil oma kogemust mõista, siis nad usuvad, et see on loodud millegi poolt „sealt väljast“ (näiteks nagu guru, muusika, narkootikumi, armukese jne poolt) – kuid kõik, mis tegelikult juhtub on see, et teatud kindlates tingimustes kogevad nad seda, mis tegelikkuses on „siin (ja praegu)“. Suurem osa inimesi on sedavõrd eraldatud oma enda puhta teadvuse seisundist, et ei tunne seda ära, kui  seda kogevad, kuna nad identifitseerivad ennast oma ego madalamate sagedustega või enda madalaima teadaoleva nimetajaga. Negatiivne enesehinnang kustutab briljantse rõõmuküllasuse, mis on nende identiteedi tegelik olemus ja seega ei tunta seda ära. See on rõõmus, rahulik, täisväärtuslik seisund, mis on inimese tegelik tuum ja sellisena rõhutavad seda ka kõik suured vaimsed õpetajad.
„Kõrgem“ on kusjuures iga tasand, mis on isiku tavapärasest teadvuse sagedusest kõrgem.  Kui inimene, kes elab Hirmu tasandil, jõuab kõrgemale st Viha tasandile, siis tema jaoks on see „kõrgemal“ olemine. Hirm tunneb ennast paremini kui Ahastus ja Uhkus tundub olevat parem, kui Hirm. Aktsepteerimine on palju parem kui Julgus; Armastus aga teeb iga madalama võnkega tasandi täiesti ebaatraktiivseks. Kuna Rõõm varjutab kõik inimese madalamad emotsioonid, siis on ekstaas harva tuntav emotsioon. Kõige ülevam kogemus kõigist on täieliku kestva rahu seisund, mis on nii oivaline, et selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad.
Mida kõrgema sagedusega tasandile jõutakse, seda suurem on selle jõud reprogrammeerida inimese kogu elu. Ainult hetk väga kõrgel teadvuse tasandil võib täielikult muuta inimese orientatsiooni elus, samuti ka tema eesmärke ja väärtushinnanguid. Läbi pühendumise vaimsele teekonnale toimub aeglane progress, mis ongi spirituaalse evolutsiooni olemus.
Püsivast kõrgema teadvuse seisundist, mis saavutatakse ainult läbi järjekindla sisemise tööga, võib saada aimu kunstlikul teel … ja ajutiselt. Kuid looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes.
Selliste varastatud naudinguhetkede hinnaks on meelimasendav sõltuvus ja lõpuks maksvad selle eest mõlemad: nii sõltlane, kui ka ühiskond.“

Narkootikum, alkohol, kanep, seened, tavapärased ravimid, superfoodid, toidulisandid, ka tavapärane kõrgtehnoloogiline toit jne. Toit, mis pakendites lettidel lebab – uuriv ajakirjanik M. Moss raamatu „Sool, Suhkur, Rasv“ autor, märgib oma raamatus, et tänaseks on loodud lisaained, mis ajus suurendavad suhkru mõju 250 korda. Mis omakorda annab tehnoloogilisele toidule sama toime, mis uimastile.
Kõik see aitab näiliselt sul olla see, kes sa tegelikult oled. Ja sa pühitsed selle aine aupaistesse, annad talle tervendavad ja jumalikud omadused. Kuid ajutised on need omadused ja ajutised on ka nii saadavad tulemid.
Ma võiksin siin selle kõik siduda ka toortoiduga. Mulle eriti sümpatiseerib see Hawkinsi märkus ja seda tasubki välja tuua mitu korda: „Püsivast kõrgema teadvuse seisundist, mis saavutatakse ainult läbi järjekindla sisemise tööga, võib saada aimu kunstlikul teel … ja ajutiselt. Kuid looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes …“
Kui Douglas Graham näiteks otsib ja katsetab toortoitumisega 10 aastat, siis järgmine katsetaja loeb tema raamatu 80/10/10 läbi  ca 10 tunniga ja veel 10 tundi ning ta on toortoiduline. Mis jääb vahele? Pikk kogemuste rikas teekond, elu ise. Seega ei ole vaja üllatuda, kui probleemid algavad ruttu ja suutmatus süüa nii loomulikuna näivat toitu tekitavad arvamuse, et midagi on valesti. Valesti ei ole midagi – aega ja elu on tahetud kokku hoida. See aga ei sobi kokku elu enda tasakaalu ja olemusega. Victoria Boutenko kirjutas ühe oma raamatu kohta järgmist: ma kirjutasin selle raamatu, et te saaksite vältida neid vigu, mida mina tegin …
Kuid just see ei olegi võimalik. Raamatust võid sa saada  inspiratsiooni, julgust, teadmist, et kõik on võimalik. Kuid kunagi ei saa vältida vigu. Ma nimetan vigu AHHAA momentideks – iga selline hetk ehk viga on teadmine ja seega teadvuse tõus. Vigu vältides teadvus ei arenegi. Vigu vältides jõuad mõnuaineni, ravimini – mis peaks sind ilma vigadeta viima tulemuseni ja seda ruttu. Viima iseenda tõelise olemuseni – kestva rõõmu ja rahuni. Kuid vigu vältides jõuad ajutise tulemini. Vigade vältimine ongi narkootikum-alkohol.
Ma olen ka ise palju kiirustanud ja jõudnud arusaamisteni, mis on küll sügavad AHHAA hetked, kuid siin peitub ka teadmine, et võib-olla ma jõudsin siia liiga vara? Võimalik, et teekond oleks võinud olla palju pikem ja ma oleksin võinud aeglasemat teed rohkem nautida. Intensiivne liikumine selle poole, mida sa soovid on väsitav. Ja kui sa jõuad kohale, siis näed, et jõudsid jälle koju tagasi. Ja jõudes liiga vara on üsna raske näha seda hirmu ja valu, mida iseendale põhjustatakse.
Sestap toortoidu või puuviljatoitumise protsess on rahulikul sammul astudes vähemalt 10 aasta protsess (tänases ühiskonnas). Mina olen alles poole peal, kuid võin öelda, et see vaimustab mind jätkuvalt, kuid palju rahulikumal moel. Ja läbitud on alles sissejuhatus. See on tavajuhul suur pettumus. Sest soovitakse ikka kiiret ja kerget lahendust. Kiire ja kerge aga annab ajutise laheduse. Võibolla vahel on sedagi vaja.
Ajutise lahenduse ehk kiire toortoidule üleminekuga leiame tavaliselt end olukorrast, kus tundub, et toortoit ei sobi, ei toimi. Tegelikkuses oleme soovinud ülikiiret lahedust. Kuid alateadlikult me ei soovi ülikiirust, sest see tähendab ka elu kiiret läbielamist, eluringi tippkiirusel täitumist. Kas sa otsid seda?
Otsides ikka abi ja tervist väljastpoolt, anname oma toetuse ühele või teisele välisele aspektile: alternatiivsele, allopaatilisele või sadadele variantidele nende kahe vahepeal. On see konkreetse tableti või mingi abstraktse tehnika (tee nii ja naa, ütle nii ja naa) kujul. Hawkins kirjutab oma raamatutes, et teadvuse armastuse sagedusel 500 on tervenemine kohene.
Ravim või tervendavad käed või pulber teeb sama sinu hirmu, viha, murega – surub selle maha ehk ajutiselt tahaplaanile. Armastus või ka madalam positiivne võnge on järsku meie olemuses silme ees ja teadmises ning haigus kaob. Vahel harva jäämegi siia ja liigume edasi laiema silmaringi ja suurema armastusega. Tavajuhul aga kaob tervis illusoorsena silmist. Kuna me oleme arvanud, et see väline: tablett, tervendaja, pulber, seen, kanep, tehnika jne, on ravija. Seega ei saa selline arvamus pidama jääda – kuna see ei laseks sul edasi sissepoole minna. Ei laseks sul leida seda õiget tervendajat, kelleks oled sina ise. Elu annab sellest nii paljudel viisidel sulle teada … annab teada, et kestva rahulolu ja rõõmu jaoks ei ole vaja tuua ühtegi ohvrit ega kannatada, ega tunda valu.
Samamoodi ei kao arstide ebaõnnestumised, tervendajate suutmatus, tableti (müüja) läbikukkumine, järjest uuemate eneseabi võtete ja tehnikate mittetoimimine – seni, kuni nad arvavad, et nemad on need õnnistatud, väljavalitud, targemad – ja arvavad, et nemad on ravijad-sensitiivid.
Üks seene ja kanepi toimest vaimustunu küsis minult: kas sa ei usu, et erinevad maailmad on olemas. Mina tean, et on draakonid, ma suhtlen nendega, näen neid…?
Jah, ma usun küll – meel võib luua tuhandeid maailmu ja tasandeid kõige imepärasemate olenditega. Ma ei kahtle (mõtte)meele suutlikkuses ja võimetes – kuid see ei too sind südamele lähemale mitte üks samm. Ajutiselt või pidevalt oma meelt närvisüsteemi kunstliku lõdvestajaga ja mõjutajaga vabastades, jätad südame sügaval oma sees tähelepanuta … kuid tänane kunstlik ühiskond ei jäta paljudele teist võimalust, sest puudub julgus oma teed astuda ja oma valikuid täie teadlikkusega elada … Karta ju samas ei ole midagi – mis on see, mida saab ühiskond sinult võtta ja mis on see, mida mitte keegi puutuda ei saa?
 
Hawkins jätkab: „Meie ühiskond idealiseerib ilma naudinguteta olemist: rasket tööd, vankumatust, eneseohverdust, piiranguid – ja mõistab hukka naudingu enamikus selle lihtsamates vormides, sageli neid illegaalseteks tunnistades. Meie ühiskonnas on täitmata lubadused (näiteks poliitikute omad) ja ahvatlemine legaliseeritud, aga rahulolu keelatud.
Ajalooliselt on kõik juhtivad klassid saavutanud staatuse ja rikkuse, kontrollides töölisklassi läbi teatud puritaanliku eetika. Mida tugevamalt käsualused tööle panna ja mida enam nende rõõmu/naudinguid piirata, seda rikkamaks saab juhtiv süsteem, on see siis teokraatia, aristokraatia, oligarhia või tööstuskorporatsioonid. Selline jõud on üles ehitatud tööliste ohvriks toodud naudingutele. Kogemuslikult on naudingul üsna kõrge energiatase. Masside energia on läbi sajandite koopereeritud, et toota juhtivale klassile suurt naudinguküllust, mis jääb alamatele klassidele keelatuks.
Tegelikult on elunaudingute energia inimkonna peamine kapital; röövides selle inimeselt, on tulemuseks lai skaala „omama“ ja „mitteomama“ vahel. Mida töötav klass kadestab juhtiva klassi elus – need on nende naudingud – alates võimu kasutamise rõõmu erinevatest vormidest kuni luksuslike mõnulemise trofeedeni. Arusaamine, et need naudingud, mis ühele on keelatud ja teistele lubatud võivad sünnitada vägivaldese revolutsiooni või muututakse repressiivseks keelavate seadustega teatud inimeste naudingute suhtes.
Siin moraalne kood toimib kui masside eluenergia ratsionaliseeritud ärakasutamine läbi kalkuleeritud väärtuste moonutamise. Pakutud illusioon on selles, et mida põrgulikum kellegi elu on, seda taevalikum tundub autasu. Rõõmu ühendamine kannatusega  on moonutus, mida toodab moraalselt perversne sotsiaalne keskkond, milles valu saab olema ühenduses koos rõõmuga. Sellises atmosfääris on absurdne kannatuste ja eufooria vaheldumine, mis sõltuvust vähemalt ajutiselt õigustab selles surmavalt antisotsiaalses keelatud „kõrge“ võidu ja kaotuse mängus.
Samast vaatenurgast lähtuvalt on ühiskonna meetod „probleemi lahendamiseks“ teise üleskerkiva poole peal mängimises  - eitades mõnuaine kuritarvitamise olemust. Nii tehes oleme loonud turu, mis on niivõrd suure kasumlikkusega ja nii kergelt kasutatav, et tulemuseks õitseb sellel terve kuritegelik tööstus. Ja ühe narkoparuni arreteerimine ei anna mingit kasu, sest too pole veel vanglasse jõudnudki, kui tühjaks jäänud koht on juba täidetud…“



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.