Ruth Heidrich, Ph.D. on
võitnud 1000 medalit sh 8 kuldmedalit Seeniorite Olümpialt, 67 maratonilt sh
Bostonis, New Yorgis ja Moskvas, Hiina Suurel Müüril, 6 Ironman Triatlonilt ja
tema päralt 3 maailma finess rekordit.
Dr. Ruth on nimetatud üheks kümnest Põhja
Ameerika parimas vormis olevast naisest (One of the Ten Fittest Women in North
America) ja PETA nomineeris teda
tiitliga Seksikaim elusolev Vegan (Sexiest Vegan Alive). Ta on üleelanud
rinnavähi, räägib oma lugu filmis Kahvliga Skalpelli vastu (Forks Over Knives).
Dr. Heidrich on raamatute A Race for Life, The CHEF Cook/Rawbook, ja Senior
Fitness autor. Kõik need saavutused on tulnud peale tervenemist 4 staadiumi
rinnavähist 1982 aastal, mil ta võttis omaks madala rasvasusega taimse
terviktoidu dieedi (vegan). Tänaseks on Ruth 80 aastat noor. Ta on oma
onkoloogi üle elanud 30 aastaga!
JS: Neile, kes ei ole
sinu looga tuttavad, anna palun lühike ülevaade metastaatilise rinnavähi
diagnoosist ja elust enne vähki. Ma olen sind alati teadnud, kui brokoli ja
kaerahelbepudruga naist.
RUTH: Ma olin
positiivselt meelestatud, kui istusin onkoloogi ukse taga ja ootasin rinna
biopsia tulemusi. Olin kindel, et see on lihtsalt üks väike komistuskivi minu
eluteel ja kohe kindlasti ei ole see vähk. Ma olin tegelenud jooksmisega 14
aastat, isegi jooksnud mõne maratoni ja arvanud, et söön tervislikult – no
tead, kana ja kala, madala rasvasusega piimatooted, kõik need „head valgud“ .
Mina olin enda teada terveim ja parimas vormis olev inimene.
Kui tuli diagnoos
metastaatilise rinnavähiga, olin šokeeritud, hämmeldunud ja kokku varisemas!
Siis asus asemele eitamine. Nad kindlasti tegid mingi vea, seega ma läksin ja
võtsin teise arvamuse, kuid tulemus oli sama – vähk. Ja ka kolmas ja neljas
ning isegi viies arst ei andnud erinevat vastust – minust sai
vähipatsient.
Kuid siis toimus
ülisuur õnnestumine, mis päästis minu elu! MD John McDougall oli alustamas
kliinilist uuringut, et näidata – rinnavähi saab tagasi pöörata madala
rasvasusega vegan toitumisega. Ma liitusin selle uuringuga koheselt, kuna minu
jaoks oli valik dieedi ja kiirituse/kemoteraapia vahel äärmiselt selge.
Helistasin
McDougallile ja ütlesin, et mul on diagnoositud rinnavähk, kuid ma ei usu, et
see on minu dieedist, kuna ma juba söön väga tervislikult. Tema ütles, et ma
pean teiega rääkima, võtke oma haiguslugu ja tulge minu kontorisse.
Nii ma
tegingi. Ta näitas mulle teaduslikke uuringuid, epidemioloogilisi uuringuid ja
mõningaid loomuuringuid. „Uuring, mida ma kavatsen läbi viia eeldab, et te ei
läbi keemia-/kiiritusravi ja jätkate madala rasvasusega vegan dieedil ning me
vaatame, mis juhtub,” [ütles Dr. McDougall ]. “Võite minna oma onkoloogi juurde
ja paluda tal näidata uuringuid sellest, et keemia- ja kiiritusravi toimib.“ Ja
see veenis mind. Minust sai vegan kahe tunniga. Ei mingit üleminekuperioodi. Loomulikult, mul
oli meditsiiniline püstol meelekohal.
Ma jätkasin jooksmist
ka peale operatsiooni ja ma olin heas vormis, nii et see ei olnud probleem. Samal
ajal juhtusin ma nägema televisioonist Ironman Triatloni – hei, ka mina suudan
seda teha! Ma teadsin, et suudan joosta 26,2 miilist (41,8 km) maratoni ja nüüd
tuli vaid lisada 2,4 miiline (3,2 km) ujumine ja 112 miiline (180,2 km)
rattasõit.
“Kuule
nüüd, sul on vähk.” “Aga oota üks minut, ma tunnen ennast hästi ja kui Dr.
McDougallil on õigus toitumise koha pealt, siis mul saab olema parem kui enne.”
“Kuule nüüd, sa oled 47 aastat vana. Seal on kõik 20 aastased noored.” “No
hästi, minust saab siis vanim naine.” Ja mõnda aega ma olingi. Ma olen siiani ainus
vähipatsient, kes on läbi teinud Ironmani võistluse. Ma olen nüüdseks olnud
vegan 30 aastat.
Oma uue toitumisega
tundsin ennast tugevamana, kiiremana ja olin veendunud, et see uus söömisviis
mitte ainult ei pööra tagasi vähki, vaid viis alla ka minu kõrge
kolesteroolitaseme ja ma tahtsin näidata inimestele, et see on viis, kuidas
kõik inimesed võiksid toituda. Ja see kõik oli
30 aastat tagasi ja ma olen ka praegu veendunud, et meie elustiili
valikud annavad meile võimaluse valida ellujäämise ja suremise vahel.
JS: Sa oled jaganud oma
lugu paljudel erinevatel viisidel sh ka oma raamatus A Race for Life. Kuidas sa
tunned ennast, kui jagad kogu maailmaga niivõrd sügavalt isiklikku lugu.
RUTH: Kui minna tagasi
80 aastate algusesse, siis sel ajal ei teatud sellest eriti midagi. Ma tundsin
ennast tõelise pioneerina, kuna minust sai esimene vegan, keda mina teadsin ja
esimene Ironman võistleja, keda mina teadsin. Ja nii füüsilise, kui ka
psühholoogilise kasu pärast, mida ma sellest kõigest sain – seda tahtsin ma
maailmaga jagada – tahtsin rääkida, mida ma olen avastanud. Ma ei arvanud, et saan aidata, kuid saan
jagada oma lugu, kuna see tõstaks tohutult tervise taset suurema osa istuva
eluviisiga Lääne dieeti tarbivate inimeste hulgas.
JS: Kuidas sai sinust
osaline filmis Kahvliga Skalpelli Vastu
( Forks Over Knives)?
RUTH: Sain ühel päeval
maili küsimusega, et kas ma oleksin nõus laskma ennast filmida uue
dokumentaalfilmi jaoks. Loomulikult sobitus see hästi minu plaani, kuidas
levitada oma lugu maailmas.
Filmis osalemine oli
väga lõbus. Ma näitasin filmimeeskonnale oma lemmik jooksuradasid sh
linnalähedast metsa ja rannajoont White Rock, BC, Canada. Vaatsime minu kodust
treeningsaali ja väikest orgaanilist koduaeda, kus ma 10 minutiga korjasin
omale kokku suure eine värsketest puu- ja aedviljadest.
JS: Osad inimesed
tavapärasel Lääne dieedil, mis baseerub loomsel ja töödeldud toidul, on filmist
vägagi inspireeritud muutma oma toitumist. Kuid neil ei ole mingit ideed,
kuskohast alustada või mida siis järgmisel hommikul süüa. Milline oleks sinu
nõuanne – kuidas edukalt sulanduda uude toitumisstiili?
RUTH: Ma tean hästi,
milline on siin väljakutse. Mäletan veel hästi iseenda esimesi päevi veganina.
Ma muidugi juba armastasin kaeraputru ja kui dr. McDougall soovitas piima
asemel apelsinimahla, siis tundus see väga hea ideena.
Teiste toitude puhul on
mängu sõnaks vahetus. Näiteks spagetikastmes kasuta pisikesi brokoli tükikesi
ja keegi ei hakka liha taga igatsema. Enamiku pajaroogade põhimaitse tuleb nii
või teisiti aed- ja juurviljadest ning ka siin ei tunne mingit igatsust liha
järele. Salatiportsjonid suurenevad ja koos kale, spinati või beebirohelisega
koos palsamiäädikaga kastmeks – terve toidukord on siin juba olemas.
Ja kes suudaks vastu
panna mustikate, õunte, mangode, banaanide, kiivide või ükskõik millisele
puuviljale.
PUUVILI ON RUTHI
LEMMIKTOIT. NAUDI IGAT LIIKI – NAD ON TÄIS MAITSET-LÕHNA JA TOITAINEID.
Ma tean, et mõnedele meeldib kokata ja siin on
koht, kus mängu tuleb CHEF. Minu e-raamat selgitab selle toitumisviisi teooriat
ja retsepte (C)heap (odav), (H)ealthy (tervislik), (E)asy (kerge), ja
(F)at-free (ilma rasvata).
JS: Sinu lemmiktoidud?
RUTH: Ma võin selle
üsna lihtsalt kokku võtta — kõik taimed! Siiski ma arvan, et naudin puuvilju
kõige enam.
JS: On sul plaane
tulevikuks – film, raamatud või muud suuremad projektid? Ehk kuidas sa ideaalis
jätkaksid oma sõnumi levitamist?
RUTH: Forks Over
Knives on saanud väga palju tähelepanu, kuid mulle meeldiks teha enam. Oma
järgmise raamatu jaoks olen kogunud fotosid oma jooksudest kõige
eksootilisematest paikadest. Pealkirjaks “Running ‘Round The World” , et
näidata, kui palju rõõmu võib tuua jooksmine.
Mõned eredamad hetked
olen joostes saanud Komodo varaanide ees joostes, Hiina Suurel Müüril, Sidney
Harbour sillal, koos Zulu hõimu mehega Lõuna Aafrikas, St Helena saarel,
Šeišellidel India Ookenil, maailma suurimatel liivaluidetel Namiibias, Angkor Watil
kambodžas ja üks hirmutavaim Omaanis – kus on vähe jooksjaid ja eriti vähe
naisjooksjaid.
Inimesed ei pea olema
haiged, ei pea olema ülekaalus ja samas saavad nad süüa maailma maitsvaimat
toitu! Me peame lihtsalt nendeni jõudma ja selle kallal ma töötangi! Ja ma soovitan külastada oma kodulehte www.RuthHeidrich.com , kuna seal on nii
palju infot, pilte ja isegi „Ask Ruth“ (Küsi Ruthilt) kolumn.
VM: Millist nõu annad neile sportlastele, kes
soovivad veganina suurendada oma jõudu ja saavutusi?
RUTH:
Ole treeningutega
järjekindel. Mina teen trenni iga päev „hard/easy“ (raske/kerge –
treeningsüsteem). On öeldud, et tuleks puhata ülepäeviti, kuid seda ainult
siis, kui sa treenid nii tugevalt, et kahjustad lihaseid. Väga vähesed
inimesed, keda mina tean, treenivad nii, et nende lihased saavad
kahjustatud. Tee midagi iga päev. Alusta
mis tahes tasandil sa oled ja hakka aegamööda koormust tõstma. Mina kasutan
reeglit – 10% tõusu nädalas.
Kuula oma
keha. Kui miski hakkab tegema valu – siis lõpeta. Kui alustad jooksjana, ma
ütlen – jookse, kuni hakkab haiget tegema aga peatu siis, kui enam haiget ei
tee ja siis jookse veel veidi. 42 aastase jooksmise kogemusega võin öelda, et
see on hea soovitus.
Rääkides
toidust, ma arvan, et ei ole küsimust selles, et kehad ja lihased jooksevad
süsivesikutel. Kuid tervislikel süsivesikutel. Mind torkavad siiani need madala
süsivesiku dieedid. Sul on vaja kõrge
süsivesiku sisaldusega dieeti! See on meie kütus ja ainus kütus, mida kasutab
aju. Glükoos on ainus kütus, mis saab läbi vere ajuni. Kui sa oled madala
süsivesiku dieedil, siis aju muutub uduseks. Toit oleks kõik taimne. Kui vaatad
kõiki puu- ja aedvilju, siis keskmiselt tuleb 80% süsivesikut, 10% rasva ja 10%
valku.
Valgu
küsimus tuleb alati üles. Dr McDougall ütleb, et sel juhul, kui sul on
piisavalt kaloreid, on sul ka piisavalt valku. Inimesed on mulle öelnud, et ma
tõenäoliselt ei saa piisavalt valku kogu selle jooksmise juures, mida ma teen.
Kuid sa saadki rohkem valku, kui sa tegutsed rohkem. Põletades rohkem kaloreid,
siis isu tõuseb ja sööd enam ja nii saad rohkem ka valku. Keha saab selle
asjaga väga lihtsalt hakkama. Nii palju inimesi kirjutab mulle minu veebilehe kaudu
ja küsib pidevalt, kas saab ikka piisavalt valku.
VM: Kas sa siiani uuendad
kodulehel Ask Dr. Ruth?
RUTH: Mitte enam kodulehe kaudu. Jäin oma
webmasterist ilma, kuid ma saan küsimusi iga päev. Eriti peale filmi Kahvliga
Skalpelli Vastu levimist. Mailid tulevad iga päev. Täna hommikul oli näiteks 86
uut maili.
VM: Milline on sinu
igapäeva rutiin?
RUTH: Igal hommikul ma jooksen, ujun ja sõidan
rattaga. Kui palju ma neid teen, see on erinev. Kokku umbes 2-3 tundi. Pärast
seda ma söön, puhastan hambaniidiga hambad ja pesen neid. Ja nii peale iga
söögikorda.
Ma söön
hommikust peale treeningut. Olen avastanud, et mulle meeldib ennast tunda
saledana ja vormis. Kui ma 1970 aastatel hakkasin võistlema, siis jooksud
algasid nii vara, et kunagi ei olnud aega süüa ja ega eriti ei tahtnudki. Olen
leidnud, et suutlikkus on maksimaalne tühja kõhuga. Selle dieediga on mul
piisavalt glükoosi ja glükogeeni eelmisest õhtust.
Vastupidavusjooksudel,
ma kurnan oma glükogeeni varud ära umbes 2 tunni ja 20 minutiga, siis tuleb mul
midagi juurde süüa.
VM: Kas sa sööd mingeid
valgubatoonikesi või muud sellist?
RUTH: Ei. Ma olen purist alates oma
vähiepisoodist saadik. 82 aastal ei olnud selliseid võltstoite. Tundub, et kui
loed koostisosade nimekirja, siis nagu ei olegi midagi pahasti, kuid ma võin
võtta lihtsalt apelsinid, õunad, datlid ja viigimarjad – terviktoidud. Uuringud
näitavad, et kuivatatud ploomid aitavad parandada luude tihedust. Naised, kes
söövad 9-10 kuivatatud ploomi päevas tõstavad oma luude tihedust.
Viimasel
kolmel aastal olen oma menüüsse lisanud kuivatatud ploomid ja ma armastan neid.
VM: Mis kell on sinu viimane eine?
RUTH: Kell viis õhtul. Peamiselt palju rohelisi
lehti. Mõlemad minu eined on roheliste lehtede padjal. Mul on suur toidukauss
(salatikauss). Ma täidan selle peaaegu poolenisti roheliste lehtedega: kale,
vesikress, beebispinat, rooma salat, salatisegu jne. Ma ostan kohalikult turult
ja ma saan palju värsket rohelist. Hommikuks on puuviljad ja roheline; õhtuks
aedviljad ja roheline. Ja magustoiduks on mul alati mustikad – umbes
tassitäis või enam koos peotäie kreeka pähklitega. Siis söön ka oma kuivatatud
ploomid. Ma puistan peale kaneeli ja see mulle meeldib. Ostan turult ka värsket
ingverit. Ma ei riivi seda, vaid lõikan
lihtsalt tükkideks. See teeb kõik väga vürtsiseks, mida ma armastan. Ma teen
selliseks kõik oma eined, nii hommiku, lõuna, kui õhtu. Ma usun, et söön iga
päev ära tolli pikkuse jupi ingverit.
VM: On sul veel „toit on parim ravim“
soovitusi sportlastele?
RUTH: Karri. See on jahvatatud segu
kurkumist ja köömnetest. Need kaks on ka suured antioksüdandid. Ma armastan
nende maitset koos ingveriga. Minu maitsepungad on väga terava maitse
armastajad. Muidu on 1 teelusikatäis või supilusikatäis kogu retsepti kohta,
kuid mina panen nii palju ühele portsjonile.
Inimesed,
kes ei ole veganid, ei saa sellest aru. Nad mõtlevad, et vegan peab vältima
kõiki maitseaineid – millega nad liha maitsestavad. Aga liha maitseb nagu papp
enne, kui sa lisad talle maitseaineid. Ja need maitseained on tervislikud.
Roheline
tee on minu hommikujook. Ma jätan teekoti teise kuuma vee tassi ja lisan kakaod
(100% kakao), magustan steviaga. Nimetan seda kakao-teeks. Minu
lemmikjook.
RUTH: Kui ma sain 70, siis helistas mulle mu
kirjastaja ja ütles, „Oled nüüd 70, kuidas oleks kirjutada raamat seenior
spordist. Arvan, et sa tead, mida kirjutada.“ Olen kõige õnnelikum
kirjanik, kuna kirjastaja ise helistab ja palub kirjutada. Ma ütlesin jah.
Ma olen
rääkinud inimestele, kes võtavad top 10 ravimeid, olen rääkinud, miks ei ole
vaja neid võtta. Iga neist sümptomitest on seotud haigusega ja me teame, et
ravimid ei ravi haigust. Kui sa sööd sobivat dieeti ja liigud õigesti, siis
enamik sümptomitest kaob. Nii näitab
minu raamat, kuidas topp 10 ravimit on Ameeriklaste topp 10 tapjat ja kuidas on
võimalik ära hoida ja ümber pöörata neid haigusi. Sellised asjad nagu
südamehaigused, vähk, insult, diabeet, osteoporoos, artriidid – need kõik on
sellega seotud. On ka peatükk seksuaalsest düsfunktsioneerimisest. Kõik peaks
olema kaetud.
2011 aasta top 10 ravimit:
VM: Milline oli sinu dieet ja treeningrežiim
enne, kui sa läksid vegan toitumisele.
RUTH: Enne
veganiks saamist, ma tegin hommikuse jooksu enne tööleminekut. See oli ainus
aeg, kui ma sain seda teha. Toit oli tüüpiline Ameerika dieet: kana, liha,
hamburger, palju juustuga roogasid. Ma ei söönud juba sel ajal hommikusööki.
Lõunaks oli tavaliselt jogurt. Mäletan, et valmistasin perele lõunaid, peamiselt
võileivad ja palju töödeldud toite. Mul on nii kahju sellest, kuidas ma neid
toitsin!
Meie
külmkapp sai jagatud pooleks, kui ma päevapealt veganiks hakkasin. Minu puu- ja
aedviljad ja abikaasa homaar, või ja hamburger. Ma hakkasin saama toetust
väljastpoolt kodu, kuigi sel ajal oli vähe veganeid. Me asutasime Havail Vegetarian
Society 1990. Me olime kõik dr.McDougalli grupist, kes olid läbi dieedi
taastanud oma tervise.
Ruth:
Suurem osa elanikkonnast usub siiani, et dieet ei saa olla abiks, et dieet ei
ole piisavalt võimas, kuid mulle oli see peamiseks motivatsiooniks Ironman
Triatloni läbimiseks. Kui ma peale
rinnavähi diagnoosi muutsin oma toitumist, siis ma nägin kui võimas oli
toitumine, mitte ainult vähi vastu, vaid ka minu kolesteroolitasemele, artriidile,
kõhukinnisusele, täiskasvanu aknele, minu energiatasemele. Ma saan näidata enda pealt, kui võimas see
on. Ma mõtlesin, et kui ma võistlen Ironman Triatlonil, siis see pälvib
inimeste tähelepanu. Ja muidugi see ärataski tähelepanu. Kui vaatame tagasi minu esimesele
võistlusele, siis edasiminek on olnud suur aga on ikka veel nii palju uskumusi
jooksmise kohta. Näiteks, et see rikub sinu põlved. Või minu raamatu Lifelong
Running
(elukestev jooksmine)
puhul ütlesid osad inimesed, jooks ei sobi mulle. Kuid 90% inimestest, kes mõtlevad, et jooks ei
sobi neile, keskenduvad oma nüüdsele seisundile, kuid nad ei tuleta ennast
meelde lastena – kus jooks oli nii loomulik seisund. Me oleme kõik alustanud
jooksjatena. Miks me järele jätsime –
selles on küsimus? Ja kui kerge on tegelikult uuesti alustada.
Caryn
Hartglass: Sa olid jooksja, kui said 40 eluaastal rinnavähi diagnoosi. Sport on
nii oluline osa ja toitumine on kindlasti teine osa. Ma tean seda, kuna mul on
isiklik kogemus munasarja vähiga 2006 aastal. Ma olen kogu elu olnud vegan,
õigemini 15 eluaastast olen vegetaarlane ja alates 30 eluaastast vegan. Olen
söönud üsna tervislikult ja pärast diagnoosi ma muutsin palju asju. Sain aru,
et minu toitumine hoidis mind elus. Ma sain elada nii kaua koos selle haigusega.
Ma isegi ei teadnud, et mul oli vähk enne, kui läbisin operatsiooni. Ja minu
kirurg ei suutnud ära imestada – küsis kogu aeg, mida te teete, mida te sööte –
teie keha on seesmiselt nii puhas. Seega – mul oli üks suur kasvaja aga
ülejäänud keha oli maksimaalselt korras.
Ruth:
Kuid vegetaarlasena tarbisid sa piimatooteid?
CH: Sõin
piimatooteid kuni 30 eluaastani. Vähk oli 48 eluaastal. Mul on selle kohta
olemas oma teooria, miks see juhtus, kuid olen ikka suur toitumise olulisusesse
uskuja.
Ruth:
Jah. Ma olin olnud jooksja 14 aastat ja uskusin, et see teeb mind haavamatuks,
et ma olen kaitstud kõikide haiguste eest. Kuid siis tuli šokk ja Dr.McDougal
ütles mulle, et minu kolesterooli tase on 236 mg/dl ja see annab vähiga
võrreldes sama suure võimaluse surra südamehaigusesse. Ütlesin talle uhkelt, et
jooksen maratone, kuid see ei avaldanud talle mingit mõju. Ütles vaid, et ei
ole veel hilja alustada. Ja 17 päeva peale vegan toitumist oli kolesterool 160
ja veel edasi 129.
CH: On
hämmastav, kui kiirelt ja andestavalt suudab keha reageerida peale seda, kui
lõpetama rämpstoidu kehasse toppimise ning alustame tervikliku toiduga. Läheme
nüüd jooksmise juurde ja rääkime neist müütidest. Ja hoolimata sellest, kas sa
oled jooksja või mitte – on sinu raamat suurepärane lugemine kõikidele. Eriti
meeldib mulle, kuidas Martin Rowe paneb kõik tasakaalu. Mind inspireerib sinu kirjutatu, kuid ma
tean, et osad ütlevad _ oh seda on liiga palju, see ei ole minu jaoks, Ruth on
küll hämmastav aga mina ei ole selline inimene. Ja siis tuleb mängu Martin Rowe
ja annab inimesele hoopis teise perspektiivi ning need, kes mõtlesid, et nad ei
ole jooksja tüüpi, leiavad end täielikult jooksu sisse mässituna.
 |
| Martin Rowe |
Ruth:
Ma olen väga rõõmus selle üle.
CH: Alustame
algusest – Me oleme inimesed ja mõeldud
jooksma.
Ruth:
Sündinud jooksma.
CH: Sündinud
jooksma. Väikeste lastena me jookseme, niipea kui seda teha suudame.
Ruth:
Nad ei tea, kuidas kõndida. Nad kas panevad jalgu kiirelt või üldse mitte.
CH: Kuid
siis me õpime kuidagi istuma ja lebama ja autos olema, keha järjest aeglustades,
kuni selle kaotuseni välja. Mulle
meeldib, kuidas sa kasutad jooksmise sihtpunkte ja siin New Yorgis ei ole meist
paljudel autot, me kõnnime palju ja sageli ma jooksen panka, deponeerin tšeki
ja siis jooksen kuskile mujale, kui ma olen end soojaks saanud, siis jooksen
ikka edasi ja mul on mitmeid jooksu sihtmärke.
Ruth:
Suurepärane idee, me kõik suudaksime seda teha.
CH: Sinu
kõige olulisem sõnum on, et sa oled 78 ja oled suurepärases füüsilises vormis
ja sa teed kõiki neid asju, mida inimesed arvavad, et selles eas enam teha ei
ole võimalik.
Ruth:
Jah, ma vaatan oma eakaaslasi ja see on päris kurb pilt.
CH: Inimesed
ei taha üles tõusta, ei taha jalutada, ei taha liikuda ja neil on
kõikvõimalikud valud ja hädad ning see on liikumatusest.
Ruth:
Just nimelt. Keha on loodud liikuma ja kui see ei liigu, siis see atrofeerub
ning sa hakkad kaotama lihasmassi, luude tihedust, sa kaotad võime võtta õhust
kopsude kaudu vastu hapnikku – sinu veres ei liigu enam nii palju hapnikku,
sinu aju muutub kehvemaks. Peast kandadeni – laguneb laiali.
CH: Paljud
inimesed ütlevad, et nad on liiga väsinud või neil on mingi kahjustus. Nad
tulevad välja igasuguste vabandustega, et välja vabandada oma mitteliikumist ja
mittejooksmist. Kuid mina saan sinu raamatust aru nii, et sinu kogemuste põhjal
on sportimine mõnede raskemate õnnetuste puhul, taastumiseks vajalik.
Ruth:
Kuna see stimuleerib vereringet, mis viib enam toitaineid ja hapnikku
kahjustunud kohale. On fakt, et kui sa kahjustad kõõluseid ja ei tee midagi –
st sa lihtsalt paned selle stabiilsesse asendisse, siis tervenemine toimub,
kuid pannes kõõlustele kerge stressi on taastumine palju efektiivsem ja
terviklikum. Kõõlus vajab teatud pinget, et ta oleks painduv ja sitke. Kerge
sport on alati kasuks, isegi kui teeb veidi haiget. Trikk ongi selles, et mitte
teha liiga palju.
CH: Kuidas
sa tead, kui palju on palju?
Ruth:
See on konksuga asi. Valu ei ole alati juhtnööriks, kuna ma mäletan, et sain
rattaga sõites löögi veokilt ja minu terapeut ütles, et kahju aga see, et ma
pean sinu jala õigesse asendisse tagasi panema teeb sulle valu. Nad panid titaanist
varda, kuna luud olid veoki löögist niivõrd purunenud. Ja mina karjusin ja arst
ütles, et ta vihkab seda, mida ta teeb – kuid jätkas sellegipoolest. Ja mina
olin talle selle tegemise eest tänulik -
sestap valu ei tähenda alati halba, kuigi see on muidugi ekstreemne näide. Paljud
kahjustused ei ole üldsegi nii ohtlikud ja vahel on paar päeva puhkust vajalik,
kuid on vaja jääda nii aktiivseks kui võimalik.
Kui nad viisid mind kiirabiautos haiglasse, siis järgmisel päeval – tead
neis ortopeedia osakondades on palatites voodi kohal sellised kolmnurksed rauad
– neist saab kinni haarata ja ennast üles tõsta, et siibrit panna. Mina tegin selle rauaga kätekõverdusi, kui
üks õde sisse tuli ja küsis, mida ma taeva päralt küll teen? Ütlesin, et teen
kätekõverdusi. Ma võin treenida oma ülakeha ka siis, kui alumist keha poolt ei
saa kasutada. Sa suudad seda teha. On harjutused, mida saab teha lamades – oled
sa siis pikali, istuvas asendis, paindunud – alati saab lihaseid kokku tõmmata.
Minu lemmiksoovitus inimestele on teha kegel
harjutusi. Kas sa tead, mis on kegel harjutus?
CH: Räägi palun, mis
need on?
Ruth:
Need on lihased, mis kontrollivad lahkliha, vaagna alumist osa, urineerimist ja
hoiavad ära fekaalse tilkumise. See on inimestel alati probleemiks, kui vanust
piisavalt ning nende lihast nõrkuse tõttu on nii levinud täiskasvanute mähkmete
reklaamimine. Me saame hoida need
lihased tugevana, seega see on suurepärane harjutus ning sina ja mina saame
teha seda kohe praegu.
CH: Just nüüd. Ma teen
neid praegu siin istudes.
Ruth:
Kui ei ole piisavalt motivatsiooni, siis need aitavad saavutada ka võimsamaid
orgasme ning see köidab tavaliselt inimeste tähelepanu. Treenid sa siis neid
väikeseid lihaseid või suuri reielihaseid või kõhulihaseid – need lasevad sul
välja näha terve ja tugevana. Lihtsalt treenimine on nii oluline.
CH: Kummaline,
et sa sellega nüüd välja tulid. On ju suur hulk tööstusharusid ja tervis on
üks, mis samuti nende hulka kuulub või haiguste hooldus ja veel asjad, mis on
seotud seksiga – kui inimesed hakkavad aru saama, et nad võivad lõpetada
kahjustavate toitude söömise ja süüa tervislikult, siis nad ei vaja enam
ravimeid ja kogu seda tööstustoodangut.
Ruth:
Jah, kui need toidud kleepuvad sinu arterite seinte külge ja sa lõpetad
rämpstoidu söömise, siis arterid suudavad ennast puhastada ja taas avaneda. Ja
kui sa ei lõpeta, siis tegelikult esimene südamehaiguse märk on impotentsus ja
madalam libiido, mis näitab selgelt, et kuskil liigub midagi valesti. Kui see
ei juhtu sinuga nooremas eas, siis see lihtsalt jätkab progresseerumist. Samas,
kui sa saad tal natist kinni, siis võid haiguse täielikult ümberpöörata ja sul
ei ole kunagi südamehaigust. See käib enamiku vähkide, diabeedi, osteoporoosi,
artriidi, dementsuse ja mis mul ütlemata jäi?
CH: Kõik
kroonilised haigused, mis inimesi kimbutavad; MS (multiple sclerosis), kogu see
gamma. On suur ebaõnn, et paljud inimesed isegi ei aima, et nende toitumine
võib nende haigustega imet teha.
Ruth:
MS puhul vajad väga vähese rasvasusega dieeti. Ravimid, mida Big Pharma reklaamib, enamik neist mõjutab
vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Ja need kolm on õige toitumisega
kõige kergemini reguleeritavad. Taimne toit, väherasvane, nii palju värsket kui
võimalik ja aktiivne treening, mis annab südamele toonust ja ajab higistama.
Jooksmine on kõige efektiivsem ja mõjuvam võimalus seda teha. Mõnede minutitega
on sul vererõhk kontrolli alla, süda tuksub, hapnik liigub. Ma ei jõua
jooksmist ära kiita ja seetõttu Martin paluski mul raamatu kirjutada. Ta teab,
kui entusiastlik ma olen. Olen nüüdseks jooksnud 45 aastat ja ei plaani kunagi
lõpetada.
CH: Mis
minule jooksmise juures meeldib – mulle meeldivad selle juures paljud asjad. Ma
ei ole keegi, kes jookseks võistlustel, kuid ma ei ütle ka kunagi ei iial –
mulle meeldib jooksmise juures see, et kui kerge on seda praktiliselt läbi
viia. Mulle meeldib rattasõit, kuid kõigepealt on vaja keldrist oma ratas kätte
saada, tuleb kummid täis pumbata, veidi puhastada. Ma armastan ujuda, kuid
kõigepealt on vaja minna ujulasse. Jooksmine algab just sinu ukse tagant.
Ruth:
Rattasõitu ei saa ka teha igal pool, see võib olla ohtlik – nagu minu kogemus
mulle näitas. Sul on tõesti vaja teed, kus ei ole autosid. Ujumise koha pealt
on sul õigus. Ujula või ookean peab olema sel juhul lähedal, joosta saad igal
ajal, igal pool.
CH: On
vaid harvad juhud, kui ilm on tõesti halb ja kohutav. Ma olen jooksnud nii
vihma kui lumega aga vahel jooksen lihtsalt kodus ringi. Üles - alla ja sa saad
teha seda igal pool.
Ruth:
Sul ei pea olema jooksulint. See teeb küll jooksmise kergemaks ja on võimalik
valida erinevat kiirust, kuid sa võid joosta ringi oma majas või maja
ümber. Ja jumala pärast – sa võid teha
paigaljooksu.
CH: Lõpetasin sinu
raamatu lugemise täna hommikul ja siis ma loomulikult pidin jooksma minema,
kuna ei ole võimalik seda raamatut lugeda ja jooksmata jätta. Tavaliselt ma
jooksen paar korda nädalas, kuid ma üritan rohekm.
Ruth: Iga kord, kui mul
on stopp märk ees – ma ei saa joosta, siis istudes ma tõstan jalad üles ja liigutan
neid. Sa saad ennast ka istudes igati liigutada.
CH: Räägi veel
kokkuvõtvalt oma toidust?
Ruth:
Kui kokku võtta, siis madala rasvasusega vegan toit, enamjaolt toortoit. Puu-
ja aedviljad ning palju rohelisi lehti. Mulle meeldib palju-palju rohelist,
armastan lehtkapsast (kale) ja brokolit. Roheline annab mulle palju ja ma tean,
et paljusid inimesi šokeerib, kui palju ma rohelist söön. Hommikusöögi enamiku
moodustab roheline. On fakt, et kui Chris McDougal kirjutas oma raamatu Born to Run (Jooksma sündinud),
siis ta intervjueeris mind ja sai ka minu loo – ta küsis: räägi, mida sa sööd.
Kui ma rääkisin talle hommikusöögist, milleks oli roheline koos mango ja
banaanidega, oli ta üsna šokeeritud ja ütles, et ta ei ole kunagi kuulnud, et
keegi sööks hommikueineks salatit. Ma ütlesin, et see ei ole päriselt salat,
vaid suur kogust rohelisi lehti koos puuviljadega. Ta ütles kusjuures tead mida
– ma proovin ka seda. Ja mis juhtus?
Talle meeldis see ja ta sööbki sellest ajast peale just nii. Rohelised
lehed on nii toitainerikkad, need on kõige tervislikum toit. Miks ei võiks neid
oma kehasse panna kõige esimese asjana hommikul? Just sellepärast tegin mina
seda. Lisaks sellele, 1988 aastal sain ma treenerina tööd Souli
olümpiamängudel. Ja ma sõin olümpiakülas, kus kõik maailma sportlased söömas
käisid. Ma jalutasin ringi ja nägin, mida nad sõid. Ainult ameeriklastel oli
peekon ja munad ja muffinid, kõik need väga rasvased loomsed toidud.
Jaapanlased, hiinlased ja isegi venelased ning paljud teised sõid aedvilju ja
mingit tärkliselist toitu – aasialased riisi, aafriklased kartulit ja maisi.
Nad teadsid, kuidas hommikust süüa. Minu jaoks ei olnud suuremat motivatsiooni
rohelisega jätkamiseks. Ma sõin neid iga toidukorra juures. Ka õhtuks palju
rohelist, sedakorda siis tomati ja paprikaga. Ma armastan punast paprikat, ma
armastan punast kapsast, lillkapsast, ingverit. Lõikan tükkideks, segan ja
ingver lisab mõnusat vürtsi.
CH: Toorelt!
Ruth:
Jah, toores ingver on heade põletikuvastaste omadustega. Kui ingver tükeldada,
siis see annab lihtsalt veidi teravat maitset. Üksinda on ta liiga kange, kuid
segades kõigi aedviljade, puuviljade ja rohelisega, siis on väga hea.
CH: Ma
armastan samuti ingverit, see toimib.
Ruth:
Joogiks on lihtsalt vesi – see on looduse parim jook. Märgin seda ka oma raamatus
Cook Raw book.
Jooksmine
on loomulikult parim viis hoida oma luud tugevad. On ju teada, et vanemas eas
kaotatakse luudest tihedust vähese liikumise tõttu. Arvatakse, et kui jooksmine
teeb jalad nõrgaks – kuid ikka vastupidi. Ja kui oled nõrgem, siis tahad järjest
vähem ja vähem liikuda. Sestap mina räägin teile – liikumine mõjutab positiivselt,
just nimelt see stimuleerib osteoplaste ja osteoplastid on luude
ehitusmaterjal. Sul on vaja liikumist.
CH: Sa
märkisid eespool põlvevigastusi, kas saaksid seda müüti veidi lahti seletada?
Ruth:
Inimesed usuvad, et jooksmine ei ole põlvedele hea, kuid õige on vastupidine.
Uuringute kohaselt ei ole jooksjatel rohkem põlvekahjustusi, ei ole rohkem
artriiti põlvedes, kui mittejooksjatel ja see on Stanfordi Ülikooli pikaajaline
uuring. Artriit on keha põletikuline reageering võõrpäritolu valgule. Jumal
küll, kui teise inimese valk on meile võõras ja kui me tahame lasta omale panna
teise inimese südant, neeru, kopsu, siis tuleb võtta immuunsüsteemi
mahasuruvaid ravimeid, muidu meie keha ei võta neid organeid omaks. Ja neid
ravimeid võtame sageli elu lõpuni, et hoida enda kehas teise südant või muud
organit. Kujutlege nüüd, kui inimesed, kellel on igasugu probleeme, võtavad
enda kehasse looma, sea, kala või linnu valgud. Nad ei peaks jõudma üldse meie
vereringesse, kui seedesüsteem ei suuda sellega toime tulla ja midagi ikkagi
lekib verre. Vere kaudu jõuavad need liigesteni ja siis me saame artriidi
diagnoosi. On nii levinud, et arstid
ütlevad, et kuskil 30 eluaastates on pea kõigil mingil määral artriiti. Kui
minul oli artriit, siis arstid ütlesid, oh ära muretse selle pärast, meil on just
tulnud üks hea uus ravim. Sel ajal oli selleks Naproxen – 1970 aastatel, kui
minul artriit diagnoositi. Ma võtsin seda ravimit hea mitu aastat, kuni sain
verejooksu (GI (gastrointestinal)
bleeding). Ja siis Dr. McDougal küsis, mille pagana päralt võtad sa seda
rohtu? Ma ütlesin, et see on artriidi pärast ja tema ütles – lõpeta kohe, oled
vegan ja see läheb ise ära ning loomulikult nii läkski. Nüüd on selliseks
ravimiks Aleve ja inimesed võtavad seda ka väikeste valude ja vaevuste tõttu.
Nad ei aima, et saavad sellest kergelt loobuda.
CH: Jah,
lihtsalt toitumisviisi muutes. Mäletan, kui kuulasin esimesi kordi Dr.
McDougalli loenguid ja kui pahane ta oli artriidi assotsiatsioonide peale, kuna
need keeldusid dieedi ja artriidi vahelisi seoseid tunnistamast. Lõpuks on nad
nüüd seda teinud. Millised on sinu
tulevikuplaanid? Mingid eesmärgid?
Ruth:
Oh jumal! Lihtsalt püsida liikumises. 80 eluaastatel on kindlasti teatud
elutempo aeglustumine ja kui ma veel üsna hiljuti tegelesin suutlikkuse
parandamisega, siis nüüd kindlasti püüan lihtsalt olemasolevat säilitada.
CH: Sa
oled jõudnud hämmastavasse punkti. Selle säilitamine, kus sa praegu oled on
juba imeline.
Ruth:
Jah, seda ta on. Ja mul ei ole mingit valikut. Võibolla veel üks raamat – mulle
meeldiks teha raamat pealkirjaga Running Around the Worl, kuna ma olen jooksnud nii paljudes
fantastilistes paikades ja ma tahan näidata inimestele, kuidas näha kõike seda
ilu oma jalgade all.
