reede, 18. september 2015

Kas imerohi toob tervist või kaotab seda?

Kas kanep, DMSO, MMS, MSM, oomega 3, D vitamiin, B12 vitamiin, Acai mari, Alaska mustikas, ingver, pH pulbrid, segatud omegatega õli, Magneesium, Kaltsium, B17 vitamiin, Hunzade aprikoosikivid, graviola, zeoliit, telomerase eliksiir, BLA, Dtosin eliksiir, Nano Red, klorella, koensüüm 10, kalaõli, resveratrool, metageeniline UltraClear renew, New Eden, parsiidi tapjad, Dr Johni lümfiekstrakt, Dr John LY-CA masterekstrakt, pea kõikide ravimtaimede masinast läbi käinud ekstraktid - nende taimede mõju kemikaalide isolaadid sh kasekäsn, takjas, maarjaohakas, ingver, kurkum, maca, spirulina, camu, igat liiki seened, chi city (toitaine surematutele), toorkakao, ISUN, peptiidid,  ja veel paarsada imerohtu ja - ainest ravivad tervist või kaotavad tervist?
Reeglina on imerohi rohi, mida arstid.meditsiin-ühiskonna pahad meie eest varjavad, mis videos ja artiklis näidatuna koheselt kõik surmasuus olijad jalgele tõstab ning igasugu haiguse sümptomid KAOTAB.
Mis siis kaob haigus või tervis? Palavik kaob - on see hea või halb? Minu jaoks on palavik tervise sümptom, see näitab minu keha arukust tõsta palavikku, tõsta temperatuuri ja sellega koos toimub kehas miljard protsessi, et mind taas kord tasakaalustab. Imerohi toimib ALATI sarnaselt keemiaravi, antibiootikumi ja valuvaigistiga - see KAOTAB valu, väsimuse, põletiku, temperatuuri, depressiooni või hoiab ära tulevikus tuleva valu, väsimuse, põletiku jne.
Minu jaoks ei ole enam vaja kaotada ühtegi neist sõpradest: valu, väsimust, kurbust, palavikku, põletikku. Minu jaoks on just need superravijad. Need ja ainult need ongi imerohud – keha poolt toodetud ja sinu heaks. Ega asjata ei ütle paljud arstidki sh MD Marva Oganjan, et külmetushaigus on parim asi, mida sa saada võid. 
Sestap on õige just minu jaoks ja minu kogemus näitab, et naturaalse toidu st terviktoiduga sõudes olen liikunud alale, kus ma ei tunne vajadust muuta ühtegi olukorda MIS ON ega ürita kaitsta ennast elu eest.
Bakteriaalne rinnapõletik – peale sünnitust noorte naiste pidev kaaslane. Punane, tursunud valulik rind, palavik ja õnnetu naine. Aitab antibiootikum – bakter, mis tekitas põletiku on surnud, rinna punetus ja valu kaob. Naine on õnnelik – kas keha ka on? Rinnaga toitmise alguses on piima vool suur ja lapse imemine nõrk. Piimajuhadesse jääb seisma ja ka roiskub piima osakesi. Et piimajuhasid kõvastunud, pahaks läinud ainest puhtaks teha – tõstab keha temperatuuri, mis aitab teatud bakteril need osakesed piimajuhast ära süüa. Protsess on valus, kuid ülivajalik. Me tapame bakteri – valu kaob, kuid jäägid jäävad söömata – sest seda antibiootikum ei tee.
Kas imerohi, mis samuti rinnas koheselt põletiku kaotab on tervise teener või mitte?
Sarnane on iga põletiku roll kehas – tugev tervendamise protsess.
Mis on väsimuse ja kurbuse kaotamine imerohu abil, pidev energia, pidev valmidus minna-olla-särada? Tulemus on sama, mis antidepressandi, rahusti tarbimisel.
Sel kevadel ma tegin oma kehale liiga. Ma läksin saega langetama otsast kuivanud puid, lõikasin need pakkudeks, tõin õuele, lõhkusin kirvega halgudeks, ladusin riita, lõhkusin emaga 2 aasta taguseid suuri võimsaid kasepakke. Kuid alles 3-4 päeva pärast ärkasin valutavate käeliigestega. Üks armas inimene ütles mulle festivalil – no näed, oleksid võtnud D vitamiini, oleks saanud jälle metsa minna! Jah, oleksin saanud! Ma oleks oma keha väsimuse, ületöötamise, ja kurnatuse maskeerinud, keha stimuleerinud ja läinud rõõmsalt tööle. Mis on sellise mahasurumise hind? Minu kogemus näitab, et see on laen. Sa võtad tuleviku arvelt laenu. Sa nõuad kehalt, et ta jätaks taastumisprotsessi vahele – ja läheks uuesti tööle. Mida ma just ei tahagi. Minu käeliigesed olid valulikud ca kuu aega – niivõrd tegin ma endale liiga naiseliku luustruktuuri kurnates. Ma lubasin endal taastuda loomulikult ja rahulikult. Ma lubasin endale tervenemist läbi valu - ja valu oli tervendaja. Kuhu on mul kiiret? Meeletute valikute maailmas? Kuhu ma jooksen – igaühe tee viib sellesse lõpppunkti, selle ukseni, millel on silt „surm“. Mul on nii kiire haua poole?
Hiljuti lugesin lastele muinasjuttu mehest, kes sai haldjalt lõngakera. Elu lõngakera, millest tal lubati välja lõigata need osad, mis talle ei meeldinud. Ja ta lõikaski, haiguse, sõja, pankroti puhul. Lõikas siis, kui ei jõudnud naisega abiellumist ära oodata ja veel mõnel juhul. Ja järsku oli elu otsas ja ta kahetses – oleks võinud need jupid jätta, mis siis kui olid rasked kanda.
Seda me teemegi D ja B12 vitamiiniga, raua, jt isolaatidega. Me lõikame oma eluraskusi välja. Võtame laenu – lükkame raskused kuskile tahaplaanile, ei võta neid praegu kohe vastu – ei ürita neid kogeda selles hetkes, kus need tekivad. Teha on nii palju. Head tahaks rohkem.
Need ütlemised: tahan iga hinna eest last. Iga hinna eest säilitatud rasedus. Kui palju on selliste näiliste tahtmiste taga valu ja pisaraid, kui laps ei täida seda tühimikku, mis on hinges või sünnib väga nõrk laps - keda keha on soovinud välja heita alates 6 rasedusnädalast.
Või teine näide: kui ma väsin, siis võtan B12 superdoosi või D vitamiini megadoosi ja säran-põlen-vaimustun. Jah, kindlasti. Ma ei võta ja teatud hetked säramist-põlemist jäävad ära. Ma olen kustunud, väsinud, jõuetu. Kas see pole imeline? Olla väsinud, jõuetu, nõrk. Kas sinilill oma nõrkuses pole imeline? 
Kumb on ilusam nõrkus, haprus võid jõud ja jäikus? Looduse tervik või isolaat?


Elu nõrkused, jõuetused ja kustumised on imekaunid ja vapustavad. Elu tahab, et ma näeksin armastust igas vormis. 

Kuid vanker, mis sõidab sinu kõrval … see vanker kuhu sa heidad selle valu, väsimuse, kurbuse, põletiku, palaviku … see koorem kasvab ja mingil hetkel on see täis ja sul tuleb sellega silmitsi seista. Tuleb igal juhul.
Raud. Hemoglobiin. Tõstab elu tugevust, vere liikumist, annab jõudu. Kuid kas seda on vaja? Tugev hemoglobiin tõstab elujõudu, kiirendab elu ja kiirendab … põletikku. Sestap ka paljud arstiringkonnad teavad ja ütlevad patsiendile (näiteks reumahaigele), et rauapreparaadid teevad asja hullemaks – ehk kiirendavad põletikku. Mõnikord on aga kiire põletiku tekkimine väga ohtlik. Raseduse ajal. Väikelapse puhul. Raseduse teatud hetkel langeb naistel hemoglobiin – keha teab – põletik sel ajal on lootele ohtlik. Samuti pidurdab see naise loomust, kes tahab teha paljusid asju ja kiirelt elada. Kui ise aru ei saa, tõmbab keha hemoglobiini madalaks, jõud kaob. Kiirus kaob. Loodet kaitstakse ja kaitstud on ka ema. Madal hemoglobiin tõuseb taas sünnituse eel. Mõnede naiste hemoglobiin jääbki madalaks – sest need naised oma hapra kehaehitusega vajavad pikemat ja aeglasemat sünniprotsessi. Kõrge hemoglobiin kiirendab sünnitust ja lõhub sellist õrna naist ja teeb kahju tema lapsele. Keha on nii meeletult arukas. Mida meie raseduse ajal teeme ja kuidas rauaga suhted on, teab igaüks omast käest.
Sestap imerohi, mis tõstab kiirelt hemoglobiini – on see sulle hea? Kas sa tõepoolest tead, et see on sulle hea?
Mina ei tea. Minu kehas on miljard rakku ja miljard reaktsiooni ühes rakus ja ühes sekundis. Ma ei lähe sinna isolaadiga vahele. Enamik imerohtusid on siiski isolaadid – pudelis, pakis, purgis – masinast tulnud. Miks masinast – sest looduses ei kasva, ei esine puhtal kujul. Looduses on kõik segiläbi, väikeses koguses, hea ja halb omavahel põimunud. Me võtame hea sealt looduslikust tervikust välja. Eraldame yini yangist, valguse pimedusest, naeru nutust. Siis saame rohkem head. Minu kogemus näitab mulle, et mida rohkem head, seda halvem see on. Iga hea asjaga saab liialdada. Iga hea asi on suures koguses halb.
On sul üks abikaasa või 45 abikaasat? Kumb on parem – kas rohkem või vähem. Kas on parem 1-2 autot või 55 autot? Kas 1 peavalutablett on kehvem, kui 100 tabletti. Kas elu pikendamine iga hinna eest on hea? Kuidas ma tean, et haige tahab elada või terveks saada? Iga ravitseja võtab inimeselt tema jõu, tema usu endasse, kui teda terveks ravib. Sestap ma ei käi ravitseja juures ja ei ravi ka kedagi teist. Igaühes on tervis sees. Ja mida vähem aidata, seda enam ta aitab ennast ise. Tekib vajadus kasutada omaenese arukust - ja seda on elu andnud meile kõigile võrdselt. Ja tervis on elu igas oma aspektis. Kogu aeg on tervis ehk kogu aeg on elu – seni kuni sa hingad. Valu on tervis, palavik on tervis, põletik on tervis – milleks seda muuta? Milleks tervist tema inetus ehk mulle mittemeeldivas vormis peita, maha suruda.
Kui inimene saavutab heaolu ehk naudingu tipu toortoidu ajal, siis ta kiidab toortoitu, kui kasekäsna juues, siis ta kiidab kasekäsna, kui õhku hingates, siis ta kiidab õhku, kui lauldes, siis kiidab laulu, kui B12 süües, siis kiidab B12, kui liha süües, siis kiidab liha, kui arsti juures käies, siis kiidab arsti, kui ravitseja juures käies, siis kiidab ravitsejat jne.
Elu on sinus hoolimata sellest, kas sa paned sinna imerohte, tehnikaid, teraapiaid, ravisid või mitte. Kui vahet ei ole, siis ma ei pane. See on imeliselt hämmastav, kuidas selline teadmine vabastab. Mulle ei ole see olnud kerge, kuid on olnud väga huvitav. Ma võin öelda, et ma olen terve ja ma ei võta ühtegi isolaati, ühtegi imerohtu. Ja minus on olnud valu, põletikku, palavikku, väsimust, kurbust, ahastust – kõike ja üsna tugevalt. Kuigi mitte kunagi enam pikalt. Talutavalt – st ma ei vaja enam eluvaigistit, elualandajat, elu mahasurujat, elu peitmist. Elu on niivõrd mitmepalgeline ja kõik tunded ning emotsioonid on igas päevas olemas.

 Mäletan, kuidas Geneen Roth kirjutas, et ükskõik kui palju ta ka ei kaalunud, oli ta ikka õnnetu. Ta oli õnnetu aasal, kus kasvas tuhandeid päevalilli. Minu kogemus on sama. Ma olen olnud väga õnnelik puuvilju süües ja olen ka olnud õnnetu. Ma olen olnud õnnelik ja õnnetu palavikus higistades. Ma olen olnud armununa nii õnnelik, kui ka õnnetu. Ma olen olnud üdini depressioonis, kuid ometi ei suutnud ma seda olla terve päeva st 12 tundi järjest. Ma ei ole ka õnnelik 12 tundi järjest. Sestap ma ei saa olla ei "terve" ega "haige" 12 tundi järjest.
Ma ei ole aastaid enam käinud diagnooside järel teiste inimeste ega masinate juures. Mulle muutub järjest arusaamatumaks sõna diagnoos.  Diagnoosi saab anda iseendale või teisele vaid sekundiks – elu hetkeks. Ma astun sammu ja ma olen teine, ma hingan ja ma olen teine. Kui ma ei kanna diagnoosi endaga, kui ma ei keeruta seda pidevalt oma peas, kui ma sean selle mõtte-uskumuse kahtluse alla, siis jääb diagnoos sinna, kus ta pandi. Juba elatud ellu, möödunusse. Praegune hetk on uus. Masin annab sulle diagnoosi – sinu minevikus antud verest või koest. Miks ma seda hoian, miks ma seda usun?
On see hirm surra? Kui ma olen valmis surema igal hetkel – on see depressiivsus või leppimine olemasoleva hetkega. Elu endaga. Ja just siin ma kohtusingi sellega, et elu on tervis ja iga sümptom on tervise sümptom.
Elu on naljakaid uskumusi täis. Lugesin ajakirjast, et on tõendatud kanep ravib vähki ja diabeeti. Ütlesin, et ei ravi. Kõndisin koju ja sain õhtul aru. Ravib diabeeti! Sa võtad erguti, tugeva heaolu aine väljastpoolt kehasse. Sinu keha ei vaja enam muud naudingut. Ei saiakesi, peekonit, šokolaadi. Liigne rasv kaob, kaal langeb. Diabeet taandub! Kas kanep on siis imeravim? Ma võtan tugevama naudingu väikeste rasvaste naudingute asemel. Väljastpoolt. Kas toimub ravi? Minu jaoks ei toimu. Diabeet võib taanduda – kuid diabeet on tervislik seisund, mis palub inimesel lõpetada liigsöömine, liigrasvase sisseajamine jms. Me surume keha selle osa maha ja samas anname kehale vähem toitu. Selle asemel aga saame uue naudingu – väljastpoolt. Mis saab edasi. Me jääme nüüd sööma kanepit nagu toitu. Meie meel lõdvestub heaolus, pidev heaolu. Kas see pole see, mida sa otsid? Minu jaoks ei ole. Ma otsin püsivat kestvat rõõmu, mis tuleb seestpoolt ja ei ole sõltuvuses välisest. Teglikult otsimist ei ole, ma hüppan ühe välise juurest teise juurde ja teen seda seni kuni jõud lõpeb või ma saan aru, et otsitu on kogu aeg minuga olnud. 
Kanep ei tekita sõltuvust? No tekitab ikka. Kanep ei ole ju erand. Kõik väline tekitab, miks siis see ei tekita. Iga imerohi saab su oma küüsi. Iga nauding on sõltuvust tekitav: kanep, alkohol, seks, šokolaad, kartulikrõpsud, D vitamiin jne. Ja sa jääd liikuma ühe juurest teise juurde. See on nagu ema käsi, millest sa kinni hoiad. Nii vahetad sa liha soja vastu, soja pähkli vastu, vana kleidi uue vastu, vana teraapia uue vastu, vana arsti uue vastu. Nii vahetad šokolaadi ja keemilise tableti kanepi vastu ja kanepi veel kangema  kanepi vastu ja siis millegi veel kangema või suurema koguse vastu. Iga uue aine juures on reklaamiagent, kes kinnitab - see ei tekita sõltuvust. Nii ostetakse rohkem ja kauem. Pikaaegsed sõltlased kinnitavad ühest suust - see ei tekita sõltuvust. Puhta Buddhad ise:). Eks sõltuvus välisest ju on aga tõsi on ka see, et sinus on algjõud, mis ei sõltu kunagi millestki. 
Mina näen momendil elu sellise õpetajana, kes sunnib sind käest lahti laskma. Igast käest. Ja see ei ole üksi jäämine, vaid see on iseenda jumalik lõputu jõu tunnetamise hetk. See ei tähenda mulle, et ma ei võiks omada sõpru, ei võiks nautida raamatut või lille, või õuna või šokolaadi. Kuid need asjad ei ole need, mis toovad mulle tervise või rahu või heaolu. Me võime kanepi legaliseerida või mitte, kummalgi juhul ei lahenda see meie probleeme. Ehk lahendab ühe ja tekitab teise. Me ei tea veel millise tekitab. Samaväärse igal juhul. Ükski vähihaige ei saa rohkem terveks, kui ilma kanepita. St tervenevad vähist need, kes terveneksid ka ilma selleta. 
Kui inimesed on vähist tervenenud kanepiga, ilma kanepita, toortoiduga, ilma toortoiduta, ravimitega, ilma ravimiteta, operatsiooniga ja ilma operatsioonita, teatud teraapiatega ja ilma nendeta jne., siis ilmselgelt ei ole ükski neist nimetatutest vähi ravim. Ravib keha seestpoolt. Ja see teadmine ongi lõputu rõõmu allikas. Mitte eufooria allikas. Pigem elamise tunne. Lihtsalt elamise tunne. Selline on minu kogemus praegu ja ma hämmeldun üha enam, et elu on niivõrd pikameelne, et ta ootab jätkuvalt nende imerohtude eufooriate taga ja ikka ja jälle hingab sinus edasi. Ootab niivõrd vaikselt sinu teadlikkuse järele. Ja ma olen ise vaimustunud neist imedest. 7 aastat tagasi lugesin vaimustusega, mida David Wolfe, Gabriel Cousens ja pH ime  jpt apteegid sisaldasid. Oli ikka võimas nimekiri nendest pulbritest ja isolaatidest, mis kõik sind kohe terveks ravivad - kõik nii looduslik, kõik nii imeline. Kõik arstide poolt varjatud, kõik meie eest keelatud... Ligi 10 aastat hiljem on jutt sama - nimetus teine. Oleks ju paras petumus, kui oleksin need kõik kokku ostnud. Sest selle 10 aasta jooksul olen ma lugenud väga palju imelistest ainetest ja kokku puutunud inimestega, kes väidetavalt KOHE terveks said. Aastaid hiljem nad ostavad ikka veel oma imerohtu, kuid ei ole enam nii terved. Või on nad vahetanud marki ja toodet, on hüperaktiivselt energilised ja ei märka oma vahepealseid päevi, mis on täis väsimust, kulumist ja lootusetust. 
Nagu igal valul, palavikul, põletikul, väsimusel on ka igal imerohul oma aeg tulla ja minna. Tõusta ja langeda. Ilmneda ja kaduda. Keskajal müüdi indulgentse ja imepulbreid, mis kaitsesid komeedi eest (tõesti müüdi). Ka täna ostavad haritud targad uhked inimesed mustlastelt ja selgeltnägijatelt needuste mahavõtmist. Imerohi, arstirohi on sama toimega – needuse mahavõtja. Kaasaegne ravimimeditsiin on nüüd alternatiivmeditsiiniga ühinenud. Üsna kurva koha pealt. Mida ma peaksin silmas needuse või haiguse all – ma tahan, et oleks parem. Ma tahan, et tunneksin ennast hästi. Oh, mis tore oleks, kui mul oleks see ja see ja see. Ravimid ja nö naturaalsed imed loodusest - kuigi looduses neid eriti ei kasva. Vahet ei ole - mõlemad suruvad maha tervist - keha tervenemise protsessi.
Byron Katie on öelnud minu jaoks hämmastava lause: kõik, mida sa tahad on sul JUBA olemas. Minu kogemus näitab, et ongi. Ja kui ma vaatlen end ümber, siis kõigil on just see mida nad tahavad. See võtab veidi mahaistumist ja vaatlemist. Sestap on tema video vähihaigega väga võimas. Miks vähihaige ei taha terveks saada. Alati on põhjused. See mees leiab need. Nii võib need leida igaüks asjas, mida ta väidetavalt tahab aga ei oma.

Rasked olukorrad on tugevatele inimestele. Kõik imeline sünnib esmalt kaosest. nagu kompostist sünnib viljaks muld ja sealt kasvab tugev taim. Imerohuga püüame komposti ajastut vahele jätta. Aga asjata:). See küll haiseb ja ei näe hea välja, kuid oluline on mis sealt tulemas:

Sestap on imerohuga vahele sorkimine lihtsalt piinade pikendamine. Eksami edasilükkamine. Elu enda edasilükkamine. 
Iga ravim, tablett ja tilk vähendab kogemuse omandamist ja arusaamist sellest. Lükkab tulevikku. Ühe vähihaige tehtud uurimuse puhul ta märkis, et vähihaiged on sageli eelnevalt olnud väga terved inimesed. Ei ole olnud aega haige olla, ei ole aega olla väsinud, kurb, ahastuses, pankrotis, ei ole aega puhata, magada, iseendaga olla.
Siin võetakse igapäevaseks julgestuseks ja ikka sadulas püsimiseks üht ainest teise järel. Ja see on laen elult endalt. Laen tuleb tagasi maksta ja kui sa oled juba piisavalt saanud, siis pead laenud kõik korraga tagasi maksma. Ehk võetakse suur õppetükk kohe ette. Mõned tulevad sellega toime, mõned jätavad keha maha – nad on liiga väsinud, et nii suurt portsu läbi kogeda. Mõni tuleb ka teisest ilmast tagasi – opilaualt, koomast.
Eckhart Tolle märgib: Igas võidus on peidetud kaotus, igas kaotuses on peidetud võit.
Sestap, kui ma võtan igale valule, palavikule, nõrkusele, väsimusele jms ühe imerohu, siis ma kaotan kaotuses peituva võidu ja võidan võidus peituva kaotuse? On seal vahet? Minu jaoks on. Iga suurema võiduga suureneb ka peidetud kaotus. Seda on näha neist näidetest, kui me sunniviisiliselt alandame põletikku ja ei hooma kehas toimuvaid protsesse täies ulatuses. Ei taju tervikut. Sestap on meil isolaadid – kemikaalid tervikust. Imerohud, mis imesid võib-olla pealispinnal teevad ja lühiajaliselt esile toovad. Kuid ime on see, kuidas tammetõru mullas kolme aasta järel idaneb, siis kasvu alustab ja kolmsada aasat suureks ja tugevaks tammeks kasvab. Või on ime see, et ma viskan tõru õhtul aknast välja ja hommikul olen suure 300 aastase tamme all? Kumb on suurem ime? Minu jaoks on esimene. Ja seetõttu ma imerohtu ega tavarohtu ega diagnoosi ega ravi ei vaja. Minu elu venib ja venib, on aeglane ja võib igal hetkel lõppeda.


Imerohi kiirendab elu, sest lõigates välja kõik elu ööd, kahaneb elu poole võrra. Elu koosneb päevast ja ööst. Seal kus on polaarpäev – pane tähele – seal on ka polaaröö. Igale valgusehetkele vastandub pimedus. Igale eufooriale, üleshaibitud heaolule, väliselt tõstetud rõõmule tuleb teine pool võrdsena vastu. Selle looduse seaduse vastu ei ole võimalik minna. Imerohi suurendab rõõmu, õnne, vaimustust. Mida enam suurendab, seda enam tuleb sul silmitsi seista sama suure teisepoolega. 
Ma ei ole ise vist piisavalt tugev, et pidevalt polaarööd taluda. Sestap jätan omale lühikesed päevad ja ööd. Vaheldumine on rahulikum ja kergem. Tundub, et olen piisavalt arg, et väga tugevate asjadega silmitsi seista. Jah, nii vist ongi. Mulle sobib naturaalne ja terviklik toit ilma isolaatideta. Lahja värk:).
Kui siit lõpusõna otsida, siis tegelikult ei ole imerohuski midagi hullu. See tuleb ja läheb. Eufooria kasvab ja kaob. Nagu kõik siin ilmas. Lihtsalt ma lohutan neid, kes hetkeks muretsevad, et neil ei ole raha või võimalusi muretseda omale uut ja uuemat imet. Et valitsus ei luba meile seda parimat ravimit ja äkki ma ei tee piisavalt oma kalli inimkaaslase heaks! Lohutuseks neile, kes muretsevad, et äkki jääb jälle puudu:) - ei jää. Kõik on sul kaasas igal hetkel ja ühegi sendita.
Lase olla igalühel mures, väsinud ja kurb, põletikus ja palavikus. Hoolitse tema eest, kuid ära võta seda ära. Luba tal olla oma elu öös. Varsti tuleb hommik. Ja vaheta välja üks toidu ja imede maailmas järgitav lause "mida rohkem seda uhkem" - ma ütlen hoopis:
VÄHEM ON ROHKEM

2 kommentaari:

  1. Aitäh, selle eest. Olen olnud ligilähedal. Hetkel kogen täielikku vabadust, rõõmu ja kurbust, tohutut tänulikkust. Ja Katie video- vau.... Tänan Sind selle jagamise eest.

    VastaKustuta
  2. Aitäh Sille olen samusti seda meelt.Kõik on endas olemas.Lase kehal rääkida.Ja kuula mida ta sulle vastab.Proovisin õuna paastu.Väga hästi
    võtis keha vastu.Kaks päeva läks lennates .Selline kerge tunne tekkis.
    Päikest !

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.