Palju põnevat on minu õppekavas pakkumas Mikrobioomi moodul ja et omale mõisteid natuke selgemaks teha, tõlkisin ühe üsna head ülevaadet andva artikli.
Habras nähtamatu maailm on ääretult põnev - võimalik, et see artikkel aitab aru saada, millest me oleme ilma jäänud:). Ja tundub, et tänases üliarenenud ühiskonnas, oleme lasknud mugavust taga ajades käest suhted, mida me enam suutelised taastama ei ole. Kellel need on säilinud - hoidke ja austage:).
Artikkel on kokkuvõte New York Timesi artiklist, mille kirjutas J. Scott, kes osales heade bakteritega uuringus.
J. Scott kirjutab: Kui ma mõtlen bakteritele oma nahal, siis enamiku oma
elust olen ma neid maha nühkinud. Kuid hiljuti veetsin ma 4 nädalat neid enda
sisse hõõrudes. Olin osaline Cambridges AOBiome uuringus, testides
elusat bakteriaalset nahatoonikut. Toonik nägi välja, maitses ja lõhnas nagu
vesi, kuid iga korgile vajatus AO+ pudelist sisaldas miljardeid Nitrosomonas
eutropha – lämmastikku oksüdeerivad baktereid (AOB). Neid leidub kõige enam
poris ja töötlemata vees. AOBiome teadlased oletavad, et see bakter elas kunagi
meiega väga õnnelikult koos seni, kuni me hakkasime seda seebi ja šampooniga
maha pesema. Nimetatud bakter toimib nö sissemonteeritud puhastajana,
deodorandina, põletikuvastase toime ja immuunsüsteemi võimendajana, toitudes
meie higi lämmastikust, muudavad nad selle nitritiks ja lämmastikoksiidiks.
Spiros Jamas, uurimisrühma juht, annab mulle jahutatud
pudeli seguga. „ See on AOB“, ütleb ta. „Nad on täiesti kahjutud.“ N. eutropha eluspüsimiseks
tuleb seda hoida jahedas. Mul tuleb seda bakterilaust 2 korda päevas pihustada näole, peanahale ja kehale. Iga nädal annan ma
proovid, mille analüüsimisel saab näha, kas minu mikroflooras toimuvad
muutused.
Kuigi enamik mikrobioomi uuringuid on keskendunud
soolestiku tervisemõjutajatele, siis AOBiome on huvitatud sellest, kuidas
manipuleerida varjatud organismide (bakterid, viirused, fungi) universumiga,
millest kubisevad meie näärmed, juukse folliikulid ja epidermis.
Jamas, biotehnoloogia doktorikraadi omav ettevõtja,
kasutab AOB juures seepi kaks korda nädalas. Jamie Heywood kasutab seepi 1-2 korda kuus ja
šampooni 3 korda aastas. Kõige ekstreemsem on David Whitlock, Macchachusets
Tehnoloogiainstituudi keemiainsener, kes ei ole AO abil dušši all käinud 12 aastat.
Ta aeg-ajalt võtab nuustiku ja eemaldab nähtava mustuse, kuid kõik ülejäänu
usaldab bakterite kolooniale. Ma kohtusin selle mehega. Olin talle piisavalt
lähedal, et suruda tema kätt ja vestelda ning ei märganud mingeid „pesematuse“
märke ei visuaalsel ega haistmise tasandil.
Osaledes antud uuringus tahtsin näha, mida see bakter suudab teha ja kiiremate tulemuste jaoks loobusin oma seebist, šampoonist ja deodorandist.
Bakteriga
tutvumise lugu algas juba 2001 aastal, kui Whitlock kogus Bostoni
lähedalt hobuse tallide juures pinnase proove. Paar kuud enne seda oli üks
hobustega tegelev naine küsinud temalt: „Miks minu hobune armastab poris
püherdada?“ Whitlock ei
teadnud, kuid ta nägi siin võimalust muljet avaldada. .
Whitlock mõtles,
kui palju suvel hobused higistavad ja arutles selle üle, kas mitte loomad ei
püherda poris oma higistamisega toimetulekuks. Kas poris ei või äkki olla „hea“
bakter, mis toitub higist? Ta teadis, et on olemas bakterite klass, mis saab
oma energia eelkõige lämmastikust mitte süsinikust. Seega võivad hobused (ja võib-olla
ka teised imetajad, kes armastavad poris püherdada) olla selle bakteriga
kaetud.
Whitlock korjas
oma näidised kokku, läks laborisse, kooris pori ära ja pani bakterid
lämmastikulahusesse (et simuleerida higi). Tüvi, mis kujunes välja kõige tugevamini
oligi lämmastikuoksüdeerija: N. eutropha. Nüüd oli üks võimalus, kuidas testida
seda „puhastava pori“ teooriat: Whitlock pani bakteri vette ja pihustas omale
pähe ja kehale.
Mõned
nahabakteri liigid poolduvad iga 20 minuti järel; lämmastikku oksüdeeriv bakter
on palju aeglasem, pooldudes ainult iga 10 tunni järel. Nad on õrnad olevused,
seega otsustas Whitlock loobuda dušist, et simuleerida enne-seepi olevat
elukeskkonda. Ta märkis: „Ma ei olnud kindel, mis juhtub, kuid teadsin, et
tulemus saab olema hea.“
Nüüd olid
needsamad bakterid minu nahal.
Ma hoiatasin
oma sõpru ja kaastöötajaid oma eksperimendist ja selle üle tehti palju nalja –
keegi jättis minu lauale pulkdeodorandi; inimesed hakkasid mind kutsuma „Teen
Spirit“ (on sellenimeline film ja deodorant), kui ma palusin neil mind peale esimesi seebivabasid päevi nuusutada. Mitte keegi ei suutnud vahet tunda. Jättes
kõrvale minu järjest mustemaks muutuvad juuksed, siis tegelikud muutused ei
olnud nähtavad. Nädala lõpus nägi Jamas suure
rõõmuga, et analüüsid näitasid - N. eutropha oli leidnud ühe sõbraliku nišši minu
bioomis ja hakanud minu pinnal kanda kinnitama. 
On teada tuntud tõsiasi, et väga paljud firmad on püüdnud bakteritele
toetudes oma tooteid müüa. Tervisepoe nahahooldustoodete riiul sisaldas „probiootikumi
kompleksiga“ niisutajat, seal oli Lactobacillus (liigi täpne nimi teadmata). Online
turundus pakub näomaske, kreeme ja puhastajaid, püüdes ületada
probiootikumidega jogurtite ja toidulisandite turgu. Siin müüakse isegi „külmutatud
jogurtiga“ puhastuskreemi, mille teiseks komponendiks on laurüülsulfaat (lauryl
sulfate), mis on väga tugev detergent ja
millega saab kasvatatud tervisliku bakteri eemaldada ülimalt kiiresti.
Audrey
Gueniche, L’Oréal uuringute ja innovatsiooniosakonna projektijuht märkis, et
viimase aja „mikrobioomi hullustus“ on toonud põhjaliku pöörde naha
tundmaõppimise ja oodatavate resultaatide suhtes. L’Oréal on patenteerinud mitmed bakteriaalsed
tooted kuiva ja tundliku naha tarbeks sh ka Bifidobacterium longum ekstrakti, mida
kasutatakse Lancôme tootes. Clinique müüb tooteid Lactobacillus fermendiga, ja
tema emaettevõte, Estée Lauder, omab patenti Lactobacillus plantarum
kasutamiseks nahahooldusvahendis. Kuid on äärmiselt ebaselge, kas
probiootikumid mõnes neis tootes nahale mingit mõju avaldada saavad: seda liiki
baktereid ei elutse nahal suures koguses ja California Ülikooli mikrobioloog Michael
Fischbach märgib, et see on üsna pentsik viis naha probiootiliseks muutmiseks.
Ekstraktid ei ole elusad ja seega nad ei koloniseeri midagi.
F.D.A.-l puudub
„probiootikumi“ defineeriv regulatsioon ja ei ole mitte kunagi kinnitatud taoliste
toodete kasutamist raviotstarbelistena. “Naha mikrobioom on kauge silmapiir“,
märkis Fischbach. „Me teame väga vähe sellest, mis juhtub, kui asjad lähevad
valesti ja kas bakterite kogumi parandamine parandab ka tõelisi probleeme.“
2 nädala
lõpuks sain analüüsid, mis näitasid, et põhilised bakterite kolooniad olid
enamjaolt tüüpilised ameeriklasele: Propionibacterium, Corynebacterium ja
Staphylococcus, (S. epidermidis on üks vähestest Staphylococcus liikidest, mis resideerib
nahal, seda kahjustamata). Testid näitasid ka sadu tundmatuid bakteritüvesid,
mida ei olnud veel klassifitseeritud.
Vahepeal
hakkasin juba oma seebi-šampooni loobumise otsust kahetsema. Inimesed küsisid,
kas ma olen „teinud midagi uut“ oma juustega, mis muutusid järjest tumedamaks rasust,
mida minu peanahk jätkuvalt tootis. Magasin käterätt ümber padja ja märkasin,
et väldin pidusid ja rahvakogunemistega seotud üritusi. Mürgitatud oma keha
lõhnast, hoidsin oma käed tugevalt külgedele surutuna, et keegi ei tunneks minu
kaenlaaluste lõhna. Üks sõber märkis tundvat sibula lõhna, teine „meeldivat
kanepi“ hõngu.
Kui
külastasin jõusaali, siis vastavalt juhendile, pihustasin enne lahkumist ja
uuesti siis, kui jõudsin koju. Tulemused: kui lasin vedelikul nahal ära
kuivada, tundsin ennast paremini. Mitte küll veel lõhnatult aga paremini. Ja
huvitaval kombel, minu jalad ei lõhnanud üldse.
Minu nahk hakkas muutuma paremaks. See
muutus kuivast ja kestendavast järjest pehmemaks ja siledamaks. Ja minu hormoonravist rikutud jume muutus
puhtaks. Esimest korda minu elus, olid poorid kahanenud. Kui ma võtsin oma
hommikust (ilma hügieenivahenditeta) 3-minutilist dušši, tulid mulle meelde
kõik need antibiootikumid, mida ma teismelisena oma aknega naha pärast võtsin.
Mis naljakas oli näha, et ainult bakteritest piisas.
Dr.
Elizabeth Grice, Pennsilvaania Ülikooli professor, kes uurib mikrobioomi osa
haavade paranemisel ja põletikuliste nahahaiguste puhul, märkis, et kunagi
aitab mikrobioom ravida paljusid haigusi. Need haavad, mis ei paranenud
antibiootikumidega, tervenesid teatud bakteritüvega kokku puutudes. Ka keha
lõhn võib eemale tõrjuda putukaid, seega hoida eemal malaaria.
Julie Segre,
National Human Genome Research Institute teadlane on spetsialiseerunud naha
mikrobioomile ning märgib, et ekseemide ägenemiste ja Staphylococcus aureus koloonia
suurenemise vahel on tugev seos.
Kui minu
eksperiment hakkas
lähenema lõpule, tundsin teatud tõrget vanade seebi-šampooni harjumuste juurde
tagasi minemisel. Kuu varem olin pakkinud oma hügieenivahendid kotti ja pannud
silma alt ära. Viimasel uuringu päeval otsisin koti välja, avasin ja nuusutasin
selle sisu ja … kirtsutasin kogu selle keemilise lõhna peale nina. Peaaegu kõik
siin kotis oli sünteesitud vedel pindaktiivne aines, mis koos laboris tehtud
lõhna- ja niisutusainetega pidi andma hea lõhna ja niiskuse nahale, millelt ma
tema loomulikud õlid maha pesin. Ma küsisin uurimisgrupilt, mis minu
hügieenivahenditest on kõige enam „häid baktereid“ hävitav ja mulle öeldi
üheselt - Sodium lauryl sulfate, esimene koostisosa paljudes šampoonides on
surmav N. eutropha´le, kuid peaaegu kõik tuntud vedelad puhastusvahendid
eemaldavad vähemalt teatud osa bakteritest. Kõige hullemad on muidugi
antibakteriaalsed seebid, kuid isegi ainult taimsetest õlidest ja loomsetest rasvadest
tehtud seebid puhastavad naha N. eutropha´st.
Tahked
seebid ei vaja selliseid baktereid-hävitavaid komponente, nagu vedelad seebid,
kuid need on rohkem kontsentreeritud ja rohkem aluselised – vedelseebid on
lahjemad ja lähemal naha loomulikule pH´le. Mis on hea meie bakteritele? „Lühidalt
öeldes, me ei tea,“ ütleb Dr. Larry Weiss
Lõpuks
viskasin ma välja enamiku oma hügieenivahenditest ning ostsin lihtsa seebi ja
lõhnavaba šampooni, mille koostisosade nimekiri oli lühike (kuigi sellest
hoolimata väljahääldamatute nimedega). Siis läksin ma dušši alla ja nautisin
seda pikalt. Üks nädal peale eksperimendi lõppu – ei leidnud minu naha
proov mingit jälge sellest, et N. eutropha oleks kuskil viibinud. Mul oli
võtnud kuu aega, et üles ehitada oma nahale bakterite kogukond ja võttis ainult
kolm pesukorda, et see kaoks. Miljardid bakterid kadusid sama märkamatult, kui
nad olid tulnud. Olin juba harjunud neid enda omaks pidama ja mina nad ka
hävitasin.