Eile kuulasin UK Readingi Ülikoolis kursust "Obesity" (Ülekaalulisus). Olen nüüdseks pea kõik pakutavad ülekaalu puudutavad kursused läbinud: John Hopkinsi Ülikoolis oli "System Science and Obesity" ja hiljuti lõppes Austraalia Wollongong Ülikoolis (kummaline nimi aga arvestatav õppeasutus:) kursus laste ülekaalust "Preventing childhood obesity" ja mõned aastad varem osalesin Potsdami Ülikooli kursusel "Molecular basis of nutrition related diseases", kus oli samuti juttu ülekaalust. Ka teistel toitumise-, biokeemia- ja inimkeha alastel kursustel on alati ülekaal osaline, pole midagi parata😊.
Sedakorda köitis tähelepanu, et alustati ühiskonna ja meditsiinitöötajate suhtumisest! Ja mis seal salata, tuli ju tuttav tunne taimetoitlusega seotult - olen päris paljudelt inimestelt kuulnud, et kui nad arstikabinetis ütlevad, et on taimetoitlased, siis on neil lipik küljes ja kõik probleemid aetakse taimetoitluse kaela. Sama tunne on teistelgi. Iseasi, kas arstikabinetist eemalehoidmine on inimesele kahjuks või kasuks aga see on teine teema. Oletame, et arstikabinet on koht, kus antakse abi sellele, kes seda vajab.
Ühiskonna häbiväärset põhirolli😊 on esile toonud nii Wageningeni ja Amsterdami Ülikoolid ning palju räägiti ju sellest ka John Hopkinsi ülekaaluga tegelevate teadlaste poolt. Amsterdami ülikooli teadlased rääkisid obesegenic enviroment - me ei ole kindel, kas ma oskan seda päris õigesti tõlkida, mõeldakse selle all rasvumist soodustavat keskkonda - kõikjal, kus müüakse või võimaldatakse ligipääsu rohkele ja odavale rämpstoidule.
Ja mulle eriti meeldis ülekaalule ja diabeedile spetsialiseerunud Dr Andrew Brewster (täiskohaga perearst).
Brewster märkis: "On väga oluline, et meie,
tervishoiu töötajad, teaksime tõepoolest midagi sellest, mida me räägime.
Ülekaalust üldse. Üldjuhul oleme me üsna suuresti hinnanguid andvad nende
inimeste suhtes, kes on ülekaalulised ja rasvunud. Väga kerge on öelda
inimestele, et sööge vähem ja liikuge rohkem. Arya Sharmalt on järgnev
tsiteering: Ütlelda arstikabinetis ülekaalulise „võta kaalust alla“ on sama, mis öelda stressis inimesele „rahune
maha“.
On fakt, et inimestel on meie
ühiskonnas väga raske kaalu langetada. Inimesed püüavad saleneda vastuvoolu, samamoodi
raske, kui on ujuda vastuvoolu, nii on raske ka kaalust alla võtta
vastuvoolu.
Ma olen huvitatud ülekaalu
meditsiinist. Mul on patsiente, kelle kehamasssi indeks on 30 ja 40 ja 50 ja 60
ja 70. Need patsiendid ei oleks kunagi jõudnud sellise ülekaaluni 40-50 aastat
tagasi. See liigub ühiskonnas ülevalt allapoole.
Ma sõin täna hommikusööki ja
ma ei ole näljane. See on tõepoolest minu geneetiline kingitus, ma tunnen
küllastust. Kuid paljud minu patsiendid ei tunne. Olen paljude oma patsientidega
rääkinud. Nad ütlevad, et joovad liitritega coca-colat ja söövad ja söövad ja
söövad. Nende käitumine on selline, et nad kasutavad toitu erinevatel viisidel.
Kui neil on igav ja kui nad on stressis, ja kui nad on väsinud või on nad
pidevalt näljased. Üks patsient rääkis, kuidas ta esimest korda tundis
küllastust. Kuna tal oli külmetus ja palavik, siis tal oli tõeliselt halb olla.
Ja esimest korda elus tundis ta, et ei taha süüa. Inimesed ei tunne küllastust.
Kuid öelda neile, et ära
söö, on sama, mis öelda kellelegi, ära hinga. See on nälja alusmehhanism.
Me peaksime olema väga
tolerantne ühiskond. Ma arvan, et seda seetõttu, kuna oleme õppinud, mis on
aktsepteeritav ja mis mitte. Ja ülekaalu meditsiinis ning üleüldse ülekaalu
teemas ei ole me sugugi tolerantsed, seda seetõttu, et me ei tea. Teeme
lihtsalt palju oletusi patsientide või inimeste kohta ning ütleme neile, et see
on nende süü. Ja me üldse ei mõtle, me ei vaata ennast ega ühiskonda ega küsi
miks selline asi toimub?
Ütleme, et Suurbritannias on 65% täiskasvanud elanikkonnast ülekaaluline või rasvunud. Seega ainult 35% meie patsientidest on normaalkaalus. Ma tihti esitan oma kolleegidele väljakutse ja ütlen, et vaadake, on peaaegu ebanormaalne omada Suurbritannias normaalset kehamassi indeksit. Ja seega ei saa see olla indiviidi süü. See ei saa olla ainult tahtejõu puudumise probleem, kui see hõlmab 65% elanikkonnast. Ainult minu arstipraksises on meil 2000 patsienti, kelle kehamassi indeks on üle 30. Seega ma ei arva, et see on individuaalne probleem. See on ilmselgelt sotsiaalne probleem. Ma näitan patsientidele sageli kuldkalade tiigi slaidi. Ütlen, et kui tiigis on vesi reostunud, siis mida me teeme? Ilmselge vastus on, et me puhastame ära vee. Mitte ei hakka ükshaaval kalu ravima. See, mida meie tervishoius teeme – anname inimesele tablette. Me oleme väga aldid ravima tekkivaid haigusi, kuid tunneme end ebamugavalt, kui üles tõstetakse üldine ülekaalu probleem.
Oleme leidnud, et tervishoiutöötajad on väga subjektiivsed. Ja ma usun, et meie, arstid oleme ju ilmselgelt hästi haritud ja intelligentsed inimesed. Arvan, et ühiskond tervikuna on väga hinnanguid andvaks kohtumõistjaks. Ja kui me ei tea teemast eriti palju ja samas oleme tervishoiutöötaja, siis võite ette kujutada, kui palju hinnangulisust ja ignorantsust on ühiskonnas tervikuna.
Kui meil on näiteks keegi, nagu mina, üsna sale, üsna rahul oma normaalse kehamassi indeksiga ja kiiresti saabuva küllastusega ning nälga reeglina ei tunne, kujutage vaid ette, kui suureks kohtumõistjaks võib olla selline inimene, kes ei tea midagi sellest, miks sellised asjad on toimunud.
Ütleme, et Suurbritannias on 65% täiskasvanud elanikkonnast ülekaaluline või rasvunud. Seega ainult 35% meie patsientidest on normaalkaalus. Ma tihti esitan oma kolleegidele väljakutse ja ütlen, et vaadake, on peaaegu ebanormaalne omada Suurbritannias normaalset kehamassi indeksit. Ja seega ei saa see olla indiviidi süü. See ei saa olla ainult tahtejõu puudumise probleem, kui see hõlmab 65% elanikkonnast. Ainult minu arstipraksises on meil 2000 patsienti, kelle kehamassi indeks on üle 30. Seega ma ei arva, et see on individuaalne probleem. See on ilmselgelt sotsiaalne probleem. Ma näitan patsientidele sageli kuldkalade tiigi slaidi. Ütlen, et kui tiigis on vesi reostunud, siis mida me teeme? Ilmselge vastus on, et me puhastame ära vee. Mitte ei hakka ükshaaval kalu ravima. See, mida meie tervishoius teeme – anname inimesele tablette. Me oleme väga aldid ravima tekkivaid haigusi, kuid tunneme end ebamugavalt, kui üles tõstetakse üldine ülekaalu probleem.
Oleme leidnud, et tervishoiutöötajad on väga subjektiivsed. Ja ma usun, et meie, arstid oleme ju ilmselgelt hästi haritud ja intelligentsed inimesed. Arvan, et ühiskond tervikuna on väga hinnanguid andvaks kohtumõistjaks. Ja kui me ei tea teemast eriti palju ja samas oleme tervishoiutöötaja, siis võite ette kujutada, kui palju hinnangulisust ja ignorantsust on ühiskonnas tervikuna.
Kui meil on näiteks keegi, nagu mina, üsna sale, üsna rahul oma normaalse kehamassi indeksiga ja kiiresti saabuva küllastusega ning nälga reeglina ei tunne, kujutage vaid ette, kui suureks kohtumõistjaks võib olla selline inimene, kes ei tea midagi sellest, miks sellised asjad on toimunud.
Ma arvan, et tootja -
toiduainetööstus, levitab ideid, et kinnistada erinevaid põhjusi toidu kasutamiseks.
Kui me sööksime ainult nälja tõttu, siis me ei sööks palju. Sestap tootjad on väga leidlikud pakkumaks
selliseid mõtteid: võta aeg maha Kit-Katiga, võta karamelli, šokolaadi. Hinda
ennast. Lohuta ennast. Premeeri ennast. Ole enda vastu hea. Sellised ideed, et lihtsalt
müüa enam. Seega on minu arvates siia peidetud tõeline probleem –
emotsionaalset toitumist reklaamitakse – tunned ennast paremini läbi
täiendavate kalorite.
Ma räägin oma loengutes oma patsientidele, et tööstusele meeldib, kui sa mõtleksid endast, kui šokohoolikust. Neile meeldib, kui sa ennast sildistad. Oh, ma armastan šokolaadi. Ma olen šokohoolik. Kuid see on õpitud käitumine, omandatud harjumus. Keegi ei sünni šokohoolikuna. Sa õpid olema šokohoolik ja kasutama toitu just teatud moel. Kuid kõike, mis on ära õpitud, saab ka unustama õppida..."
Ma räägin oma loengutes oma patsientidele, et tööstusele meeldib, kui sa mõtleksid endast, kui šokohoolikust. Neile meeldib, kui sa ennast sildistad. Oh, ma armastan šokolaadi. Ma olen šokohoolik. Kuid see on õpitud käitumine, omandatud harjumus. Keegi ei sünni šokohoolikuna. Sa õpid olema šokohoolik ja kasutama toitu just teatud moel. Kuid kõike, mis on ära õpitud, saab ka unustama õppida..."
Tuntud meditsiiniajakirjast The British Medical Journal lugesin artiklit, mille autoriks ülekaalus olev Emma. Allpool katkend tema artiklist :
Mida mõtleb sinu patsient
Miks ei ole mulle
mingit mõtet öelda, et võta kaalust alla.
Emma Lewis
Ma olen üks neist 97%
inimestest, kelle dieedipidamine ei vii püsiva kaalulanguseni.
Ma olen kogenud paremat
tervist suurenenud liikumisest, taimsest terviktoidust. Minu vererõhk on
normaalne, samuti on seda ka minu veresuhkur ja kopsude töö. Minu tervis on
hea, kuid minu kehamassi indeks on 30 olnud kogu minu täiskasvanuelu.
Kui mul on halb olla, siis
püüan vältida perearsti juurde minekut. Mil iganes ma olen teda külastanud –
glandulaarse palaviku, rasestumisvastaste tablettide või välja väänatud põlve
korral – alustame taaskord juttu minu kaalust ja see jutuajamine hävitab igasuguse
usalduslikkuse võimaluse patsiendi ja arsti vahel.
Võitlus „rasvumise
epideemiaga“ oleks pidanud minu, kui küllaltki rasvunud inimese, tegema tervemaks; kuid selle mõju on olnud pigem vastupidine.
Ma käisin tantsimas
küllaltki ebamugavates jalanõudes. Teel koju komistasin mingi mügariku otsa ja
tegin liiga oma pahkluule. Järgmisel hommikul oli see tugevalt paistes ja valus
ning ma otsustasin minna arsti juurde.
Arst ütleb, et ma peaksin
rohkem sporti tegema. Ma ütlen, et ma tean –suurenenud vereringlus aitab
paranemisele kaasa aga kui praegu on mul valus püsti seista, siis ma ei ole
kindel, kas spordi tegemine on õige. Arst ütles, et ta ei mõelnud pahkluu
paranemise ajal, vaid üleüldse.
Ta ei küsinud minult, kui
palju ma juba liigun. Ta ei teadnud, et just eile tantsisin ma energiliselt 4
tundi ja seejärel kõndisin mitmeid kilomeetreid jala koju. Ma eeldan, et räägib
kõigile ülekaalulistele patsientidele sama juttu, ilma et ta vaevuks omale
selgeks tegema individuaalseid olukordi. See ei täida mind usaldusega saadava
meditsiinilise nõu kvaliteedi kohta. Ma ei külasta seda arsti enam.
Ma olen olnud paks kogu oma
elu. Ja kui tervishoiutöötaja küsib minult – keset konsultatsiooni midagi
täiesti mitteseotut – et kas ma tean, et minu kehamassiindeks on liiga kõrge või
et kas ma olen kaalu langetamise programmi tegemas – kusjuures mind üllatab, et
nad käituvad alati nii, nagu nad arvaksid, et on esimesed, kes seda teemat
puudutavad. Nagu 30 aasta jooksul poleks mitte keegi kunagi märkinud, et ma
olen paks ja et paljude arvates on paks paha.
See on nagu pidev
meeldetuletus, et maailm näeb mind kõigepealt paksu inimesena ja alles siis indiviidina.
See paneb mind ennast tundma probleemina, mis tuleb lahendada – nagu miskist
ebameeldivast tuleks vabaneda.
Hiljuti hakkasin tegelema
tõstespordiga. Ma olen rahul, vastupidavus ja tugevus on suurenenud ja ma
suudan nüüd rattaga sõita üles nendest mägedest, mis varem üle jõu käisid.
Kahjuks tõi lihasmassi
suurenemine kaasa selle, et kehamassiindeksi järgi muutusin ma rasvunust tõsiselt
rasvunuks. Ei ole sellest ajast perearsti juurde jõudnud, kuid ma väldin seda
rohkem, kui kunagi varem.
Kui tervishoiutöötajad
konsultatsiooni käigus võtavad üles minu kaalu teema, siis ma ei tunne, et neid
huvitaks minu tervis. Kõik minu tervisenäitajad on korras, ma olen aktiivne,
õnnelik ja olen aastaid oma madala enesehinnanguga tegelenud. Madal
enesehinnang tuli minuga kaasa teismeliseeast, mil ma uskusin, et ei ole mitte
kellelegi meeldiv. Nad annavad mulle
märku, et kõige olulisem asi minu juures on kaal – rohkem oluline, kui näiteks kalduvus
kehaaugustamise järgi või platvormkingad, mis on mulle põhjustanud rohkem
terviseprobleeme, kui infektsioone ja kahjustusi, kui minu rasvkude. Nad
lükkavad mind tagasi sinna, kus ma olin oma teismeeas: liigsöömise-mittesöömise
tsüklite ajal: üleni häbi täis..../