Pimedaks jäänud nooruki diagnoosimata raske haigus

Kuna ka meie Õhtuleht ja Postimees usinalt pimedaks jäänud nooruki lugu jagasid, siis ma tõlkisin sciencebasedmedicine lehelt lastearsti Clay Jonesi selgitava artikli nooruki tõsisest haigusest ja seda, kuidas meedia võib asja vale nurga alt näidata. Lugedes ka meie ajalehe artiklile jäetud kommentaare (neid oli vähe, kuna tegemist ei olnud veganiga:), mis näitasid, et sageli arvatakse - pane ainult lapsele vajalik toit ette ja küll ta sööb. Kas me oskame teatud juhtudel aru saada, et lapsel on surmahirm või lämbumistunne, kui ta mõne toidu suhu paneb või isegi söömisest mõtleb. 

Aga artiklis kirjutab Clay Jones: 

Sel nädalal avaldati ja jagati palju artiklit Inglismaa teismelisest, kes tõsise toitainete puudulikkuse tõttu jäi pimedaks. Inimeste sh laste pimedaks jäämist juhtub kahjuks kogu aeg, sestap võib tunduda kummaline, et just see juhtum pea kõikjal meedias suurt tähelepanu pälvis. Kuid selle lapse puhul on teatud erilisi asjaolusid, mida ajakirjanikud tähele ei pannud.   

Väljaande Annals of Internal Medicine  artikli autorite raporti kohaselt oli 17 aastasel poisil äärmiselt üksluine toitumine:

Ta sõi igapäevaselt kohalikust kala ja krõpse pakkuvast poest portsjoni friikartuleid. Sellele lisandusid Pringles krõpsud, valgest jahust pehme sai, singiviilud ja vorstikesed. 

Paljud meediaväljaanded nimetasid 17 aastast „valivaks“ või „pirtsakaks“ sööjaks ja üks artikkel väitis isegi, et nooruk jäi pimedaks rämpstoidu tõttu. Ausalt öeldes muidugi on see pealkiri pärit otse meditsiinilisest raportist. Ja igaüks meist teab, et rämpstoit on ju väga halb? Paljude artiklite juures olid pildid friikartulitest ja krõpsudest, mis pidid lugeja tähelepanu juhtima neile, kui süüdlastele.  

Osad asjad pälvivad tähelepanu enam ja Ars Technica artikli pealkiri viitab juba selgelt, et vanemad, kellel on kodus kehvad sööjad, peaksid nägema punast lippu. 

Minevikus püüdsid vanemad oma kehvalt söövaid lapsi meelitada vihjetega nälgivatele lastele või lasid neil imiteerida farmis kasvatatavate loomade hääli. Tänaste vanemate ees seisab raskem ülesanne.

Nagu sageli juhtub, puudusid paljudes meediaväljaannetes meditsiinilised nüansid ja nii jäeti kasutamata võimalus harida avalikkust raske ja hiljuti tunnustatud söömishäire  osas. Sest selle konkreetse patsiendi puhul oli tegemist palju tõsisema olukorraga, kui lihtsalt  üksluine toitumine.  Ta kannatas ekstreemse ärevuse all, sh temas tekitas enamiku toitude söömine kohe saabuva surma hirmu.  

Pimedaks rämpstoidu tõttu?

Vaatlusalusel lapsel esines 14-aastaselt toitumisvaegusega seotud väsimussümptomeid. Tuvastati aneemia, mille põhjustas B12-vitamiini vaegus, see ja kehv imendumine soolestikus pandi viletsa dieedi arvele. Talle kirjutati välja B12 süstid ja anti soovitused tervislikuks toitumiseks. Nii lasti mööda võimalus korralikult diagnoosida ja ravida lapse tõsist toitumishäiret. 

15 eluaastaks arenes välja kuulmishäire ja täpsustamata „nägemisprobleemid“, teda vaatasid üle nii silmaarst, kui ka kõrva-nina-kurguarst, kuid algpõhjust ei leitud.   Veel üks möödalastud võimalus, tõenäoliselt dieediprobleemide pärast ja ka seetõttu, et avalikustamata põhjustel ei olnud ta saanud B12 süste. Pärast 2 aastat järjest progresseeruvat nägemise halvenemist, diagnoosis  neuro-silmaarst püsiva optilise neuropaatia.  

Optilisel neuropaatial, mis tähendab siis igasugust optilise närvi kahjustumist,  on pikk nimekiri potentsiaalsetest etioloogiatest, kuid see on lastel väga harv.  Antud juhtumis viidi läbi põhjalik laboratoorsete ja geneetiliste testide, neuropiltide ja soolebiopsiate ettevalmistamine ning põhjus kitsendati mitme tõsise toitumisvaeguseni. Taaskord tuvastati B12 defitsiit ja seda peetigi patsiendi nägemiskaotuse peamiseks põhjuseks. Siin tuligi lõpuks välja nooruki äärmiselt piiratud toitumine. 

 ARFID - Avoidant Restrictive Food Intake Disorder (ma ei leidnud täpset eesti vastet – selektiivne toitumishäire või otsetõlkes „välditav piiratud toidu tarbimise häire“)

Seda õnnetut last rämpstoit pimedaks ei teinud. Ta kannatas alles hiljuti avastatud toitumishäire all, mida teatakse ARFID ehk Avoidant Restrictive Food Intake Disorder. Patoloogilise piiratud dieedi kontseptsioon ei ole muidugi midagi uut. On õigem öelda, et ARFID on uus nimetus  vanale nimetusele  “selektiivne toitumishäire”, mida on paremini lahti seletatud ja põhjendatud. 

ARFID patsiendid ei ole lihtsalt pirtsakad sööjad. Nad väldivad või piiravad ennast teatud toitudest, kuna nende söömisega kaasneb tõsine ärevus või nad tunnevad äärmist emotsionaalset ebamugavust teatud toidu tekstuuri suhtes. Paljud patsiendid on füüsiliselt võimetud sööma paljusid toite, kuna need kutsuvad esile oksendamise või lämbumistunde. Mõnedel juhtudel tekitab ainult mõte neist toitudest intensiivse lämbumissurma hirmu.  

Toiduainete selline vältimise ja piiramise tase, põhjustab lisaks psühhosotsiaalse talitluse häirele ka füsioloogilised kahjustused.   Sobiva kaalu säilitamise vajadus ei ole nii suur, kui rohkem tuntud anorexia nervosa puhul, kuid võib olla kaasnev probleem. Nagu ülalpool käsitletud juhul, on suur probleem ka toitumisvaegus.  ARFID´iga ei kaasne häireid, kuidas patsient oma keha kogeb. Neil pole ülekaalulisuse pärast muret.  

Selle 17 aastase nooruki puhul ongi tegemist tüüpilise AFRID juhtumiga.  Ma olen võtnud haiglasse mitmeid selliseid patsiente ja kõiki neid on olnud raske vaadata ning nende ravimine on suureks väljakutseks. Raviks on vaja kaasat nii arstid sh noorukite meditsiini ja psühhiaatria eksperdid , kui ka dietoloogid ja sotsiaaltöötajad. Tavaline on nende patsientide varase ravi staadiumis määrata ravimid ärevuse vastu iga toidukorra puhul, et aidata lihtsalt korrigeerida toitainelisi puudujääke ja stabiliseerida organite töö, enne kui pikaajaline kognitiivne käitumisteraapia saab alata. 

Kaotatud võimalused

Ülalmärgitud raporti arstid, keda juhtis silmaarst pööras tähelepanu rohkem optilisele neuropaatiale, kui ARFID´ile, kuigi lõpus nad ikkagi mainivad seda. Aga uudisteväljaanded nagu tavaliselt keskendusid vaid rämpstoidule – ebamäärasele sildistamisele, mis sageli aitab toitu ja seda tarbivaid inimesi demoniseerida, mitte ei õpeta neid tervislike toitumisvalikute osas. Selline oli pressiteade: 

„Teadlased jõudsid järeldusele, et patsiendi „rämpstoidu” dieet ning piiratud vitamiinide ja mineraaltoitainete tarbimine põhjustasid toitumisalase optilise neuropaatia. Nad arvavad, et selline seisund võib tulevikus muutuda valdavamaks, arvestades „rämpstoidu” laialdast tarbimist toitainerikkamate võimaluste arvelt ja veganluse populaarsuse kasvu, kui vegan toitumist ei täiendata piisavalt, et vältida B12-vitamiini puudust.“

Tundub, et selle loo valguses on veganluse pihta antud löök üsna allapoole vööd.   

Minu äsja viidatud  uudisteartiklis on hiiglaslik pilt friikartulitest, kuid kuigi friikartulid on mugav patuoinas, mis muudab kogu selle juhtumi meile hõlpsamani seeditavaks, ei peaks me teatud toidu halvustamisele keskenduma.   Fookus peaks olema vaimsel tervisel, mis on toitumisega seotud ja kuidas süsteemsete tegurite tagajärjel võib selline laps jääda niivõrd kauaks ilma asjakohase abita. Me peaksime rääkima sellest, kuidas sellist tragöödiat ära hoida, mitte lihtsalt jahuma rämpstoidu ja veganismi ümber.   

Populaarne meedia on rõhutanud rämpstoiduga seotud halba südame-veresoonkonna tervist, rasvumise ja vähktõvega seotud riske, kuid kehv toitumine võib ka närvisüsteemi, eriti nägemist, jäädavalt kahjustada.

See ei olnud lihtsalt “kehva toitumise” juhtum. Laps vältis mitmesuguseid täisväärtuslikuks toitumiseks vajalikke toite, kuna ta kannatas ravimata raske ärevuse all. See võis juhtuda isegi siis, kui toidud, mida ta võis süüa, ei oleks olnud klassikalised rämpstoidud.

Ma väga kahtlen, kas on palju inimesi, kes ei tunneks nooruki dieeti suure riskifaktorina. Nii et see juhtumi aruanne tekitab palju rohkem küsimusi kui neile vastab. Kuidas selle lapse probleemi diagnoosimisega nii halvasti läks?   Miks raporti autorid ei saatnud teda haigla statsionaarsesse osakonda, kui ta juba kaks aastat enne juhtumiaruande koostamist käis meedikute juures ülevaatusel, kus leiti tõsised kuulmis- ja nägemishäired?

On üsna irooniline, et kui jätame ARFID-i põhjustatud probleemid tähelepanuta ja läheneme sellisele juhtumile pigem läbi  rämpstoidu prisma, siis see võib mõnedele inimestele hoopis põhjustada söömishäireid.  

See, mida inimesed halva toiduna määratlevad, on sageli subjektiivne ega põhine enamasti teadusel. Näiteks gluteeni püütakse vältida ka juhul, kui selleks põhjust ei ole.   

Kui me halvustame teatud toite mitte ei arenda tervislike toitumisharjumusi, siis see soodustab keskkonda, kus liigne hirm ebatervisliku toidu ees võib põhjustada ebakorrektset söömist. Olen näinud paljusid patsiente, kes on aja jooksul lisanud oma asjade loendisse üha enam ebatervislikke toite, mida vältida, kuni nad jäävad väga piiratud dieedile. Sellist probleemi nimetatakse ortoreksiaks, mis on laialdaselt tuntud, kuigi ametlikult ei ole seda toitumishäirena kirjas.  

Kokkuvõte: Kaduma läinud võimalus ravida toitumishäiret.

Tegemist oli ennetatava pimeduse juhtumiga lapsel. Millegipärast ei saanud see laps õiget arstiabi, mida ta oleks pidanud saama. Tema toitumispiirangud, mis olid põhjustatud tugevast söömishäirest ja mitte „pirtsakast piiratud toitumisest”, oleks tulnud diagnoosida juba enne nägemise kaotust ja määrata oleks tulnud vajalik ravi. Selle asemel, et demoniseerida toite, mida ta sõi, peaksime keskenduma sellele, et vältida sedalaadi juhtumeid lastega. Üks oluline samm selles protsessis on ARFID-i kui häire teadvustamine. Valdaval osal valivatest-pirtsakatest sööjatest ARFID´i ei ole ja see ei arene neil ka kunagi välja. Kuid kui söömiskäitumine tundub äärmuslik või püsiv, rääkige sellest oma lapse perearsti või  lastearstiga. Heaks teadmiste allikaks on ka The National Eating Disorder Association  (riiklik söömishäirete ühing).