Haigus, hoolimatus ja surm ning veidi vegan statistikat

Landon Johnson

Minu enda lapsed on kasvanud peale sündi rinnapiimal nii, mis mühiseb. Olen rinnapiima ka äärtult oluliseks pidanud. Mõni aeg tagasi jäi silma rida ühest postitusest – "rinnapiim ei ole olulisem ema vaimsest tervisest". Nii see ka kindlasti on ja järgmisena sattus kohe  lugemisorbiiti artikkel emast, kelle laps suri praktiliselt rinna otsas nälga, kuna keegi ei saanud õigeaegselt aru, et emal ei tule piisavalt piima. Mähkmeid kaaluti, last kaaluti... kuid esimeste päevade kaalukaotus jäi normaalse 9.7% piiridesse.

 2012. aastal läks Jillian Johnson haiglasse, kus sündis tema esimene laps, poiss, kellele ta koos abikaasaga otsustas panna nime Landon. Tegemist oli lapsesõbraliku haiglaga, kus laps toodi ema juurde ja toetati rinnaga toitmist. Üheksateist päeva hiljem oli Landon surnud.

Imikul tekkis ajukahjustus südame seiskumise, hapnikupuuduse ja dehüdratsiooni tagajärjel.

Vaatamata asjaolule, et Landon veetis tunde ema rinna otsas ja mitmed õed ja imetamisnõustajad ütlesid talle, et lapse imemine näib suurepärane, nälgis ta surnuks.

“Mis oleks, kui ma oleksin talle lihtsalt pudeliga lisatoitu andnud?", kurtis ema 2017. aasta ajaveebipostituses, mille ta kirjutas Fed Is Best Foundationile. Seda postitust jagati kõikjal sotsiaal- ja peavoolu meedias väga palju. Hiljem asutas ema fondi, mis edendab imikute turvalist toitmist ja võitleb sellega, mida ta nimetab surveks iga hinna eest ainult imetada.  Johnson märgib, et ta ei ole imetamise vastane. Ta jätkab oma ja Landoni loo jagamist, sest ta ei soovi, et keegi teine ​​maksaks seda hinda, mida tema. (Johnsonil sündis veel kaks last, keda ta toitis kombineeritult piimasegu ja rinnapiimaga). Mingil hetkel selgus, et tal on hüpoplaasia - pole piisavalt näärmekude.)

Sellest loost – kus ema oli arstide hoole all, püüdis anda endast parima – tõmbaks ma edasi joone nende väikelaste surmade juurde. Kui suri Stephenite laps Ezekiel, arutleti vanemate hooletuse üle. Ja vaieldi haiguse üle. 

Mulle tundub, et enamikku selliseid lugusid aga ühendab mitte toitumisvalik, vaid haigus. On surnud lapsed olnud taimetoitlaste või segatoiduliste peres, on nad järginud alternatiiv või tavameditsiini, on nad olnud kodus või haiglas - nad kõik on olnud haiged. Vanemad ja arstid võivad teha vigu, olla nö hoolimatud. Väga harvadel juhtudel on tegu psühhopaatidega (Turpinid). Samas on enamik täpselt sarnastes oludes, sarnaste toitumisviisidega v. elustiilidega lapsed kasvanud ja olnud terved. Kas me ütleme nüüd, et hoolimatu ema, hoolimatu arst vms. Või näeme siin sageli mitteesineva haiguse ja erinevate asjaolude kokkulangemist, mis põhjustasid traagilise tagajärje. Üks tuhandetest.

Jen Curren

 Koomik ja näitleja Jen Curren kirjutas augustis järgmist: „Kas soovite kuulda pöörast lugu? Olen esimest korda ema ning raseduse ajal ja pärast seda näitasid proovid uriinis valku, mis on halb. Arst käskis mul "kaalust alla võtta" ja väitis, et siis see kaob ära. Arst ütles, et ta ei taha mind näha enne, kui 4 kuu pärast. Nii et läksin ja võtsin teise arvamuse arstilt, kes minu raseduse ajal muretses liig kõrge valgu pärast uriinis.  Peale paljusid analüüse - millest kõik peale ühe tulid tagasi "normis" märkega - selgus, et mul on luuüdi vähk.“  

Automaatne esimene arvamus – ülekaalus inimese ainus terviseprobleem on tema kehakaal ja edasi ei ole mõtet vaadata. Samamoodi me leiame, et ainus taimetoitlase terviseprobleem on taimetoit ... ja kui see eemaldada, siis kaovad terviseprobleemid.

Elena Orde märgib ajalehes The Independent: „Paljud on näinud uudiste pealkirjades lugusid alatoidetud lapsest, kes on vanematelt ära võetud. 

Kurb lugu, kuigi UK-s puudutab alatoitlus 3 miljonit inimest! Miks siis just see üks juhtum meedia pealkirju köitis? Seetõttu, et laps oli vegan. 

Taoliste uudiste taustal, püstitas vestlussaade The Wright Stuff küsimuse: „Kas laste vegan dieet on ahistamine?“ ja  Telegraph  küsis: „Kas veganid üldse saavad olla head lapsevanemad?“  Meedia erapoolikuse võib tunda ära miilide kauguselt.

Vaataks kõigepealt veganluse tervise poolt. Vegan dieet on sobilik igaühele ja igas vanuses. Selline  on British Dietetic Association ehk kvalifitseeritud spetsialistide seisukoht. Oled sa lapsevanemana vegan või mitte, pead sa hoolitsema selle eest, et lapsed saaksid toidetud õigesti.“

Alatoitlus ei ole ainult arengumaade probleem. UNICEFi hinnangul ei saa ka Ameerika Ühendriikides, kus on kõige suurem laste alatoitlus arenenud riikide hulgas, 13 miljonit last piisavalt süüa.

«Eriti halb on olukord kuu lõpus, kui palgapäev pole veel tulnud, aga kõik arved peab juba ära maksma,» seletas UNICEFi tegevdirektor Carol Bellamy

Alatoitlus alatoitluseks aga kuidas on lastega, kes ei taha süüa (isutus) või söövad väga vähe, on piskesed ja saledad ja sellisena kasvavadki. Kui iga ema, kelle laps ei taha süüa või jääb meil kehtivas ja aktsepteeritud kasvukõveras maha, peaks istuma lapsega haiglas, saama sundtoitumist läbi sondi - kas see teeb kokkuvõttes meie lapsed tervemaks? Ei oska öelda – võibolla, kuigi ma kahtlen selles, et kaal on peamine tervise näitaja. Normkaalus haigeid lapsi on küllaldaselt ja mitte kõike kasvukõverast maha jäävad lapsed pole haiged.

Niisiis - Kas veganism tapab lapsi? Ei, seda teeb vanemate hoolimatus, arutleb Daniel Jackson.  Hoolimatus on samas selline mõiste, millega kipume kiiresti hinnanguid andma, ilma et süüviksime mingi konkreetse juhtumi tagamaadesse. Kui me jagame inimesi gruppidesse dieedi põhjal, siis võib öelda, et nii segatoiduliste, kui ka veganite hulgas võib kindlasti surmajuhtumeid ette tulla. 

Sestap võime küsida ka nii - kas segatoitlus tapab lapsi? Ja vastata - Ei, seda teeb hoolimatus?

Hoolimatus ma leian on ainult üks põhjustest teiste kõrval. Nii kohtab hoolimatust igasuguste inimeste juures: aegade jooksul on hoolimatus ja kuritahtlikkus laste suhtes viinud süüdimõistmiseni nii vanemaid, lasteaaia töötajaid, kooliõpetajaid, arste, kui ka medõdesid. Asendusperede ja lastekodude lapsed räägivad ja kirjutavad masendavaid lugusid lähisuhte vägivallast.

Ajalugu tunneb 26 arstist sarimõrtsukat. Viimati oli uudistes Dr Jane Barton (ei olnud vegan) 457 patsiendi surma põhjustamises ja saksa medvend Niels Hoegel (ei olnud ka vegan) tunnistas 100 patsiendi tapmist. Kriminaalkroonika on lõputu ja kuna veganeid on segatoidulistest vähem, siis nemad on ka oluliselt vähem kuritegusid toime pannud. Aeg-ajalt hämmeldume ja tunneme viha, kui laste kallal pannakse toime kuri tegu – eriti ajab eestlast pöördesse, kui see juhtub vegan vanematel – samas on enamik juhtumeid ju segatoiduliste hulgas. Laps annab haigusele alla.

Siit võib lugeda segatoidulisest sakslanna Andrea Göppnerist, kes tappis oma neli vastsündinud last (leiti tema 8 lapse laibad, kuid 4 juhul ei saanud laipade liigse lagunemise tõttu enam kindlaks teha, kas nad sündisid surnult või elusalt).

2016. aastal Tervise Arengu Instituudi tehtud uuringu põhjal on ligikaudu 52% eestlastest vanuses 16–64 a ülekaalulised või rasvunud. Kümmekond aastat varem oli osakaal veel umbes 5% madalam, seega ajaga on probleem suurenenud ning seda ka lastel. TAI uuringu “Eesti rahva toidueelistused” tulemused kinnitavad kesist toidulauda. Keskmise Eesti inimese näitlikul toidulaual liialdatakse magusa ja lihatoodetega, samas jääb puudu köögiviljadest ja kalast. Viinis toimunud rasvumisele pühendatud konverentsil esitleti Euroopas ja lähistel asuva 34 riigi kohta aastatel 2015–2017 kogutud andmeid. Analüüsist tuli välja, et kõige enam on rasvunud Lõuna-Euroopas asuvate riikides nagu Küpros, Kreeka, Itaalia ja Hispaania elavad lapsed. Kehamassiindeks ulatus üle 30 keskmiselt igal viiendal lapsel. Eestis olid rasvunud vastavalt 11 protsenti poistest ja kaheksa protsenti tüdrukutest. Veel vastavalt 29 ja 23 protsenti olid ülekaalulised.

Segatoiduliste (ja veganite) kesine toidulaud on viinud südamehaiguste, diabeedi jms arstide ukse taha 52% eestlastest sh iga neljanda lapse (7 aastaste osas). Segatoit (kui me peame seda põhjuseks) on seega „tuksi keeranud“ üle poole eestlastest. Kui me ei pea segatoitu süüdlaseks, kas me saame süüdistata vegan toitu?

Või veel segatoiduliste tervisest: Alkoholi liigtarvitamine on Eestis üks suurimaid majandus- ja haiguskoormust põhjustavaid terviseriske. Eestis sureb alkoholi liigtarvitamisega otseselt seotud haigustesse igal aastal 600–800 inimest, neist 2/3 on mehed. Ligi kolmandiku surmadest põhjustab maksa alkoholtõbi, millele järgnevad esinemissageduselt alkoholimürgistus ning alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäired. Kaudselt alkoholi liigtarvitamisega seotud haigustesse sureb igal aastal 9000–10 000 inimest, üle poole neist on naised. Ametnikele on teada-tuntud juhtumid, kui lapsed satuvad alkoholi ja narkojoobes vanemate vägivalla ohvriks.

Hoolimatuse teemat jätkates on ka kummalisi juhtumeid, millest on raske aru saada - Alatoitluses väikelapse vanemad mõisteti süüdi tõsise tervisekahjustuse tekitamises. Faktid olid järgmised: 

Ema oli vegan, isa mitte

20 kuune laps kaalus alla 4,89 kg (76 cm pikk) ja nägi välja nagu 3 kuune.

Last toideti põhiliselt kaerahelveste ja riisipiimaga.

Laps ei olnud käinud arsti juures, ei olnud vaktsineeritud, tal ei olnud sünnitunnistust.

Kui politsei tuli lapse järele, oli lapsel rahhiit,  tal ei olnud ühtegi hammast ning ta ei suutnud püsti tõusta, istuda, ümber pöörata ega öelda ühtegi sõna.

Last ei viidud õue.

Tänaseks on laps (kohtuprotsessi ajal ligi kolme aastane) ülekaalus ja tal on mahajäämus võrreldes teiste omavanustega. Praegu laps roomab, tuleb püsti, kõnnib, ütleb ca 20 sõna.

Laps on praegu hooldusperes koos oma kahe vanema vennaga (4 ja 6 aastane). Hooldaja sõnul on noorim laps praegu ülekaaluline, kuna tema keha „hoiab kaloreid“ ajaks, mil taas võib tulla nälg.

Kohtus tuli välja, et isa ei olnud vegan. Isa märkis, et ema oli see, kes hoolitses lapse eest ja valis talle toidu.  

Ema ütles, et tal oli depressioon ja laps nägi hea välja, kui toitumine kõrvale jätta. Ta märkis, et laps sai hommikusöögiks kaerahelbeid riisipiimaga ja pool banaani, lõunaks röstsai koos moosi või maapähklivõiga lõunaks ja tofut, riisi või kartuleid õhtuks. Aga kuna laps oli kehv sööja, siis võis ta saada uuesti kaerahelbeid. Laps sai korra päevas rinda. Vahel anti lapsele tükike puuvilja või kaks rosinat.

Lapse D vitamiini tase oli olematu ja tal oli mineraalainete puudus. Arstide arvates olid lapse luud niivõrd haprad, et võisid murduda ainult käte vahel.

Laps ei käinud kordagi arsti juures pärast seda, kui oli 2016 a sündinud „heas seisukorras“. Ema lahkus sünnitushaiglast 3,5 tundi peale sünnitust ja käis 3 päeva hiljem sünnitusjärgsel kontrollil. Märgitakse ka seda, et kaal 4,89kg oli sünnikaalust vaevalt poole rohkem – sel juhul kui päris poolt ei andnud, pidi laps olema sündides üle 2kg.

Vanemad näevad välja terved ja hästi söönud. Ja loomulikult on tegemist taimse toiduga aga lapse olukorda ei põhjustanud taimetoit - pigem on see haigus või ka haigus koos teadvustamata hoolimatusega.  Sest sõnagi pole öeldud teiste laste tervise kohta. Kui vanemad pojad oleksid olnud samuti haiged, siis oleks see olnud täiendav süüdistus. Leian veel märkuse, et isa viis lapsed kooli andes neile kaasa 2 viilu leiba ja õuna.

Mulle tundub, et väikelapsele kas lihtsalt ei antud süüa või oli ta haige ja ei suutnud süüa. Isa oli haritud inimene ja ema töötas aastaid lastega. Siit ka isa väide, et kuna ema oli lastega töötanud, siis tema dikteeris kõik lastesse puutuva. Kummaline märkus veel naabrilt oli – ma ei ole siin majas naist näinud 2 aastat...

Teine asi, et kogu see toit, mida naine nimetas riisipiim, kaerahelbed, banaan, tofu (kuigi haigla märkis hiljem, et haiglas ema keeldus sojast, kuna see on hormoone täis), riis, kartulid, maapähklivõi, leib, veidi puuvilja või rosinaid, üks kord rinnapiima. Kui seda toitu anda lapsele vajamineva kaloraazi piires – ei saa olla, et laps jääb 4,89 kg juurde.  See võib tekitada – eriti kui tervis on nõrk – mõningaid puudujääke, kuid mitte peatada kasvu täielikult. Päris palju inimesi maailmas saab süüa veel kehvemini ja üksluisemalt. Sellel kõigel ei ole midagi tegemist normaalse taimetoitlusega. On miljoneid terveid taimetoitlasi. Ja sellised juhtumid on haruldased ja taolisi juhtumeid esineb samuti omnivooride hulgas.

Ka taimetoitlane võib kukkuda, sattuda õnnetusse, tunda ennast halvasti, valutada pead ja jalgu. Kuna väga palju inimesi hakkab järjest enam taimselt toituma ajal, mil ta on haigestunud või väga raskelt haige, siis ilmselgelt saab tulevikus olema palju rohkem surevaid taimetoitlasi.

Kui inimene on anorektiline ja sööb näiteks ainult pool pirni päevas. Kas ta on vegan? Kas me saame süüdistada siin veganlust ja öelda, et veganlus on täiesti ebatervislik? Sest pool pirni on ju ometi 100% vegan. Aga see ei ole vegan toitumine. See on ekstreemsus ja sellisena tuleb seda ka võtta. Anoreksia on haigus, mille tõttu inimene ei söö ja jääb alatoidetuks.

Samas ma olen näinud piisavalt ka nö "ekstreemselt" söövaid lapsi ja rasedaid ning nad on olnud terved ja kasvanud omas tempos. Sestap võib taaskord tagasi tulla haiguse juurde, mis takistab söödava toidu normaalset metaboliseerimist.

Kui inimene on niivõrd suures ülekaalus, et tema organid ei suuda enam tööd teha, saaksime ju siin süüdistada omnivoorlust ja leida,  et see on üks kohtuavalt halb asi. 

MD McDougall kirjutas oma artiklis „Inimestele meeldib kuulda häid uudiseid oma halbade harjumuste kohta“ veel ühest juhtumist ehk paljusid köitnud pealkirjast „Vegan dieet kahjustas imiku aju“, kus kahel väikelapsel tekkis probleemid väidetavalt vegan emade rinnapiimast. Kahtlustati B12 puudujääki. Peale ravi toimus pea kõikide probleemide kadumine. Samas 1,2 miljonit südameatakki USAs ei saa pea üldse tähelepanu. Seega B12 rohke dieet põhjustab tõsiseid haigusi miljonitele inimestele. Sestap kas on vaja B12 puudjäägi pärast niivõrd endast välja minna. Tuhandeid sünnidefekte põhjustab foolhappe puudus ja foolhapet on rikkalikult just eriti taimedes. Südame deformatsioonid, suulae ja paljud teised sünnidefektid on põhjustatud ka sellest, et ema sööb enne raseduse algust ja selle ajal liiga vähe köögivilju. Te ei kohta foolhappe puudust tervel vegan emal. Lääne toitumisharjumused võivad lastele sageli kaasa tuua rasvavöödi, mis on  esimene märk (palja silmaga nähtav) ateroskleroosi tekkimiseks jne. Need kaks last, keda artiklis mainiti olid alakaalus ja toitainete puudujäägis. Hiljem selgus, et näiteks üks laps laps sai toiduks ainult apelsinimahla ja sojapiima. Vägagi taimne toit, kuid eelkõige lihtsalt lapse  alatoitumus.

Alatoitumus omakorda ei ole seotud ainult toiduga:

Kui keegi kukub joostes ja saab vigastuse, siis me keelame ära jooksmise.

Kui Tartu Maratonil kukub inimene sõidu ajal ja sureb, siis keelame ära nii suusatmise, kui ka maratoni. Või ehk veel parem – paneme pealkirjaks, et maratonil suri omnivoor.

Õhtulehe kommentaaridest võis lugeda, et veganid on need kõige julmemad lapsevanemad ... ma kahtlen selles :). 

Soome (omnivoorist) isa söötis 4-aastasele pojale vedelseepi, tabascot ja wasabi pastat. Tabasco ja wasabi on teravad maitseained. Kõige hullem oli isa käitumine kahe noorema pojaga, kellest üks oli 4- ja teine 5-aastane. Aasta vanem vend pääses teravatest ainetest, aga pidi sööma seepi.Isa põhjendas oma tegevust kasvatamisega ja laste vägivaldsusega. Isa jutu järgi muud abinõud ei aidanud.  Põhja-Savo kohus mõistis kohalikule isale 75 päeva pikkuse tingimisi vanglakaristuse väärkohtlemise ja vabaduse võtmise eest. Isa peab maksma kolmele pojale kokku 4700 eurot hüvitist tekitatud valu ja kannatuste eest, vahendab Ilta-Sanomat.

Võrdluseks siia kõrvale veel eelmisel aastal meedias kajastatud Turpinite pere 13 lapse vanematelt ära võtmise lugu. Pealkirjaks oleks võinud seega olla – omnivooride (aga vbl hoopis lihasööjate, et asi oleks selge, et liha söödi)  pere 13 last olid kohutavas alatoitumuses, ainete puudujäägis ja arengus mahajäänud. Kuid mis siis, kui Turpinid oleksid olnud taimetoitlased??? Milline oleks eesti rahva pahameel ja kui võikad oleksid olnud kommentaarid. Kas Turpinite pere puhul on tegemist probleemsete vanematega või sellega, et lapsed olid näljas ja ahistatud. St  vanemad olid probleemsed. Näljutamine oli probleem.  

Anna (49) ja David Allen (57) Turpin jäid vahele tänu sellele, et ühel lapsel, 17-aastasel tüdrukul õnnestus laupäeval nende juurest põgeneda ning majast leitud mobiiliga 911-hädaabinumbrile helistada. Ta oli nii näljane ja viletsa olemisega, et nägi välja nagu kümneaastane, kommenteeris Riverside'i politsei pressiesindaja. Mõni leitud isik oli Turpinite kodus keti ja tabalukuga voodi küljes kinni. Näljased ja räpased olid kõik lapsed, kusjuures seitse 13-st osutusid täiskasvanuteks.

«Vanemad toitusid ise hästi, ostes toitu eelkõige enda tarbeks. Nad piinasid oma lapsi ka sellega, et ostsid näiteks kooke ja panid need põrandale, lapsed tohtisid neid vaadata, kuid ei tohtinud süüa,» lisas prokurör. Hestri teatel näitas arstlik läbivaatus, et lapsed on nälginud pikka aega, nad on alakaalulised ning neil on halvasti kohtlemise tõttu raskeid psühholoogilisi probleeme. Prokurör tõi näite, et pere 12-aastase tütre kaal vastas seitsmeaastase lapse omale ja 29-aastane tütar kaalus vaid 37 kilogrammi. Perekonda kirjeldati, kui ekstreemselt religioosset, kus lastel tuli pähe õppida pikki lõike piiblist.

Nagu väitis Spctactoris mõned aastad tagasi ilmunud artikkel, ei kahjusta lapsi veganlus - see on hoolimatu vanemlus. Veganlus, kui seda õigesti teha, võib anda lastele kõik tervislikuks kasvuks vajalikud toitained, väidavad eksperdid.

Ma olen nõus ja samas lisan, et sa võid teha kõik õigesti aga on võimalik, et haiguse puhul see "õigesti" ei aita. 

The Academy of Nutrition and Dietetics nõustub arvamusega, et „hästi planeeritud taimetoitlus on imikutele ja väikelastele tervislik”, kirjutab väljaanne  “Eat Right.” . Imetavatele emadele ja imikutele, kes ei tarbi piimatooteid ja mune, soovitab ta vitamiinide B12, D-vitamiini, kaltsiumi ja rauaga toidulisandeid või rikastatud toite ning soovitab vanematel konsulteerida dietoloogiga.

Britain’s National Health Service (Suurbritannia riiklik tervishoiuteenistus) annab sarnaseid soovitusi.

"See ei ole probleem, kui vanemad soovivad oma lapsi kasvatada alternatiivsete või isegi ebaharilike dieetide toel," ütles haigla peaarst Corriere'ile, vahendas Local.

„Kuid toidulisandite kasutamisel vajaliku toitumisvaeguse korvamiseks tuleb olla ettevaatlik. Näiteks 1-aastane laps, keda meie ravime, oleks pidanud võtma raua- ja kaltsiumipreparaate. ”

Nagu Slate'i lapsevanemate nõuande kolumnist ütles: “Kas lapsed võivad olla veganid ja terved? Muidugi saavad. Puuviljad, köögiviljad ja täisteratooted on kasvavatele kehadele kahtlemata kasulikud ning uuringud viitavad seosele veganluse ja vähenenud vähiriski vahel. “

Kuid seal on ka ohu koht: veganlus nõuab lisatööd. Slate'i kolumnist kirjutab, et vanemad ja hooldajad peavad tagama, et nende lapsed saavad vajalikke kaloreid ja mitmesuguseid toitaineid – ma ei tea, kas ma olen nõus sellega, et taimetoituja peab tegema lisatööd. Lisatööd on vaja teha nii taimsel, kui ka segatoitujal, kui nende lapsed on kehvad sööjad ja eriti siis, kui nad on õrnas eas haiged. 

Toitumishäired on üha igapäevasemad ja ei ole probleemiks ainult taimetoidulistele, vaid ka segatoidulistele vanematele.

Ühes Päikesetoidu blogi artiklis märkis Clay Jones: Sel nädalal avaldati ja jagati palju artiklit Inglismaa teismelisest, kes tõsise toitainete puudulikkuse tõttu jäi pimedaks. Inimeste sh laste pimedaks jäämist juhtub kahjuks kogu aeg, sestap võib tunduda kummaline, et just see juhtum pea kõikjal meedias suurt tähelepanu pälvis. Kuid selle lapse puhul on teatud erilisi asjaolusid, mida ajakirjanikud tähele ei pannud.   Väljaande Annals of Internal Medicine  artikli autorite raporti kohaselt oli 17 aastasel poisil äärmiselt üksluine toitumine: Ta sõi igapäevaselt kohalikust kala ja krõpse pakkuvast poest portsjoni friikartuleid. Sellele lisandusid Pringles krõpsud, valgest jahust pehme sai, singiviilud ja vorstikesed. Ema käis arstide juures aga probleem jäi tuvastamata, tulemuseks kurvad tagajärjed. Tegemist oli tõsise haigusega.

Mõni aeg tagasi mõistis Belgia kohtunik Mieke Butstraen kahele vanemale seitsmekuuse beebi Lucase surma tõttu kuuekuulise vanglakaristuse. Paarile kuulus Beverenis tervisliku toidu kauplus ja nad toitsid lapsele tamme-, tatra-, riisi- ja quinoapiima, vahendab BBC. Ta suri, kaaludes 4 kg, tugevas alakaalus. 

Vanemate kaitsja advokaat Karine Van Meirvenne aga väitis, et pere lugu on keerulisem. Emal ei õnnestunud rinnapiima anda, kuid kui piimasegu pakuti, ütlesid nad, et laps keeldus, mistõttu nad eeldasid, et ta on laktoosi- või gluteenitalumatu.

Add caption

Kas me üldse peaksime viimaste uudiste taustal kirjutama kõik pealkirjad ümber lähtuvalt veganlusest ja omnivoorlusest: Omnivooridest vanematel suri laps, omnivoorist õpilane avas tule ja tappis oma koolikaaslased..., omnivoorist terrorist pani plahvatama pommi, mille tulemusena suri sadu inimesi..., omnivoore sureb järjest enam, nad on aina enam ülekaalus, diabeedis, südamehaigustes, astmas, allergiates, vähis jne.

Tahame seda või ei, taimetoitlaste arv kasvab. Ja see tähendab, et kui kasvab taimetoitlaste arv, siis võib juhtuda, et surijate hulgas on ka taimetoitlasi. Haigused, õnnetused, vanadus viivad surmani jätkuvalt ja keegi ei ole selle eest kaitstud.  Surm on elu osa. 

Samas on tõusuteel ka keto ja karnivoori dieete söövad inimesed. Kuidas saab mõjuma ainult liha ja soola baasil väikelaste toitumine, seda saab meedias veel kindlasti edaspidi lugeda.

Veganist lihasööjaks pöördunud Gloria Zasso on meedias kaitsnud oma valikuid ja seda, et ta ei anna oma väikelapsele köögivilju, toites teda selle asemel sama toiduga, mida ise sööb: liha, rupskeid ja luuüdi. Gloria Zasso (30), tema abikaasa Thomas ja 2 a poeg Iisak, elavad nüüd täielikku lihasööja dieeti järgides, maitstes hommikueineks toorest liha  või rupskeid, millele järgneb õhtusöögiks küpsetatud liharoog, näiteks aeglaselt küpsetatud lambaliha.

Gloria Zasso eine

Mary Cain: olin kiireim tüdruk Ameerikas, kuni ühinesin Nike Oregon projektiga

Jätkuvalt sellest piirist hea ja halva vahel, millest ei tasu üle minna ... hetkel, mil aina hea poole minnes avastad, et oled sattunud ennast hävitavale teele. 

Kokkuvõtvalt Mary Caini New York Times artiklist:

Mary Caini meessoost treenerid olid veendunud, et ta peab olema „saledam ja saledam ning veel saledam”. Treener määras tema ideaalkaaluks 51kg. Siis hakkas tema keha lagunema.

17 aastasena oli Mary Cain juba rekordeid purustav fenomen: põlvkonna kiireim tüdruk ja noorim USA kergejõustiklane maailmameistrivõistluste meeskonnas. 2013. aastal hakkas koos temaga tööle Nike’s Oregon Project, mida juhis selle staar - treener Alberto Salazar.

Siis varises kõik kokku. Tema kukkumine oli sama suurejooneline kui tema tõus ja ta jagas seda lugu esimest korda allolevas videoklipis.

Selle asemel, et saada tüdrukute spordis piiramatu potentsiaali sümboliks, sai Cainist järjekordne silmapaistev noor kergejõustiklane, kellele tõmbas kriipsu peale võida-iga-hinna-eest kultuur. Tüdrukutest, nagu Cain, saab kahjustatud kaup ja nad kaovad areenilt. Me kuuleme harva, mis nendega juhtus. Me lihtsalt liigume edasi.

Probleem on väga levinud ja see on näiteks mõjutanud veel üht kuulat naissportlast - iluuisutajat Gracie Goldi. Gold, nagu ka Cain, oli piisavalt andekas, et võita järgmisel olümpial kuldmedal. Ja nagu Cain, sattus ka Gold süsteemi, kus ta oli sunnitud aina enam salenema ja kõhnuma. Nii arenes Goldil välja toitumishäire, mille tagajärjel hakaksid kujunema enesetapu mõtted.

Nike on viimastel kuudel saanud kõvasti kriitikat Salazari dopingusüüdistuste tõttu. Nüüd on ta neljaks aastaks spordiga tegelemsie keelu ja tema eliit Nike meeskond on laiali lammutatud. Oktoobris astus tagasi Nike tegevjuht. (Meilitsi eitas Salazar paljusid Caini väiteid ja ütles, et toetas tema tervist ja heaolu.)

Salazari loonud kultuur on aga  alles.

Sama programmiga kuni 2011. aastani Salazari käe all treeninud olümpiajooksja Kara Goucher ütles, et koges sarnast keskkonda ja  meeskonnakaaslased kaalusid end kogu aeg.

“Kui treenite sellises programmis, tuletatakse teile pidevalt meelde, kui õnnelik sa oled, et saad siin olla, kuidas paljud teised tahaksid olla sinua asemel, ja siis tekibki see imelik tunne: “Noh, siis ei saa ma ju siit lahkuda. Kes ma oleksin ilma selleta? Kui keegi soovitab midagi, mida te ei soovi teha, olgu see siis kaalulangus või ravimid, mõtlete - Kas see ongi see, mida on vaja teha? Võib-olla nii ongi ja ma ei taha sellest ilma jääda.” Teie karjäär on ju nii lühike. Oled meeleheitel. Tahaksid oma karjäärist võtta maksimaalse, kuid pole kindel, mis hinnaga. ”

Ta ütles, et pärast seda, kui abitreener oli valmistanud väikeseid toduportsjone, pidi ta sageli oma korteris rohkem sööma, kartes samal ajal, et treener kuuleb, kuidas ta energibatoonidelt pabereid rebib.

Suur osa sellest probleemist on see, et naisi ja tüdrukuid sunnitakse täitma sportlikke norme, mis põhinevad meeste ja poiste arengul. Kui proovite tüdruku sobitada poisi arengukõveraga, on tema kehal oht laguneda. Nii juhtus ka Cainiga.

Oma videos ta märgib, et treeningumeeskond koosnes ainult meestest, samal ajal ei olnud siin ei spordipsühholoogi ega sertifitseeritud toitumisspetsialisti. Kõik, mida öeldi – selleks, et saada paremaks, tuleb kaalust rohkem alla võtta.

Pärast kuudepikkust dieeti ja pettumust leidis Cain, et maailma parima meeskonnaga treenimise hind on osteoporoos või isegi viljatus. Ta kaotas mensesed kolmeks aastaks ja murdis sel ajal viis luud.  

"Ameerika armastab imelisi lapsepõlve lugusid ja ootab innukalt selle loo ärakasutamist, eriti kui see puudutab tüdrukuid," ütles Lauren Fleshman, kes jooksis Nike meeskonnas 2012. aastani. "Kui teil on selliseid häid tüdrukuid, tüdrukuid kes oskavad suurepäraselt juhiseid järgida, leiate süsteemi, millel on hea meel neid enda juurde võtta. Ja nii hakkab vohama kuritarvitamine. ”

07.11. avaldas Nike selle avalduse:

Need on sügavalt murettekitavad väited, mida ei Mary ega tema vanemad pole varem tõstatanud. Mary soovis Oregoni projekti ja Alberto meeskonnaga taasliituda alles selle aasta aprillis ega olnud nimetatud protsessi osana neid muresid tõstatanud. Võtame väiteid äärmiselt tõsiselt ja alustame viivitamatut uurimist, et endistest Oregoni projekti sportlastest kuulda võtta. Nike soovib sportlase alati asetada keskmesse kõiges, mida teeme ja need väited on meie väärtustega täiesti vastuolus.

08.11. vastas Mary Cain Nike avaldusele:

Aastaid oli maailmas ainus asi, mida ma tahtsin, Alberto Salazari heakskiit. Ma ikka armastasin teda. Alberto oli mulle nagu isa või isegi Jumala moodi.

Eelmise aasta kevadel ütlesin Albertole, et tahan temaga jälle koostööd teha - ainult temaga, sest kui laseme inimestel meid emotsionaalselt murda, ihkame me nende heakskiitu enam kui midagi muud.

Olin vägivaldse süsteemi, vägivaldse mehe ohver. Mind piinas pidevalt konflikt - tahtsin temast vaba olla ja tahtsin minna tagasi vanade aegade juurde, mil  olin tema lemmik.

Eelmisel kuul, pärast dopingusüüdistust, mis viis keelu kehtestamiseni, tundsin seda kiiret ja järsku vabanemist. See aitas mul mõista, et see süsteem pole O.K. Sellepärast otsustasin nüüd rääkida.

Inimesed ei peaks kunagi kartma avalikustada. Loodetavasti keskendub see Nike'i uurimine Alberto loonud kultuurile. Nike'il on võimalus teha muudatusi ja kaitsta oma sportlasi.

Rauavaegus ja kerge aneemia võib kaitsta malaaria, TB ja vähi eest

Washington Posti artikkel  heidab veidi valgust sellele, miks alati tuleb hästi läbi mõelda see, kui on soov toidulisandeid arutult tarbida. Et mitte igal juhul ja mitte alati ei ole madalama näidu põhjus meid kahjustav. Keha viise meid aidata on lõputult ja paljusid neist me ei olegi nii hästi tundma õppinud. Väga raske on kindlasti ära tunda see piiri, millest üle ei maksa astuda. 

Rauavaegus ja kerge aneemia võib kaitsta malaaria, TB ja vähi eest

Huvitavaks uudiseks on see, et kui teil on aneemia, võib see olla hea uudis.

Kas selline väide kõlab teie jaoks imelikult? See on ootuspärane: aastaid on meile räägitud, et aneemia ja rauavaegus pole midagi muud kui halb ja kuri asi. Seda tuleks ravida nii kiiresti, kui võimalik ja kõigi võimalike vahenditega: sellest tulenevalt on paljudes apteekides müüa 108-milligrammsed rauatabletid.

Jah, on tõsi, et aneemia võib olla kurnav seisund ja kui see on raske, võib see põhjustada südamepuudulikkust. Kuid kasvav hulk kliinilisi tõendeid näitab, et vähene rauavaru ja kerge aneemia võivad mõnel juhul olla kasulikud, pakkudes kaitset selliste nakkuste eest nagu malaaria ja tuberkuloos ning aidates võidelda krooniliste haiguste, sealhulgas vähiga.

„Aneemia on keha geneetiliselt programmeeritud vastus haigustele. Seda efekti võib  näha paljudel loomadel, isegi kaladel, ”ütleb Manitoba ülikooli arst ja teadlane Ryan Zarychanski, kes uurib rauavaeguse ja aneemia kohanemisvõimet ja abistavat külge.

Mõisteid “rauavaegus” ja “aneemia” kasutatakse mõnikord vaheldumisi, kuid need kaks tingimust on pisut erinevad. Rauavaeguse korral pole kehal piisavalt rauda, ​​mis aitab punaseid vereliblesid moodustada. (See võib esineda ilma aneemiata, kui rauavarud pole liiga tugevalt tühjenenud.) Teisest küljest on aneemia seisund, kus kas punaste vereliblede arv on liiga väike või neil vererakkudel pole piisavalt hemoglobiini, valku, mis aitab hapnikku kopsudest teistesse kehaosadesse viia.

Kuigi rauavaegusaneemia on haigusseisundi kõige levinum tüüp, võib aneemial olla palju põhjuseid, sealhulgas geneetilised häired, B12-vitamiini või foolhappe puudus, infektsioon ja vähk. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO andmetel mõjutab rauavaegusaneemia umbes miljardit inimest kogu planeedil.

Blokeerides baktereid

Kuidas saab rauavaegus ja sellest tulenev aneemia kaitsta meid nakkuste eest? “Haruldaste eranditega vajavad bakterid kasvamiseks rauda,” selgitab Zarychanski. "Kui te võtate raua ära, ei saa bakterid paljuneda, mis tähendab, et teie keha saab haigustest, eriti nakkustest, kergemini jagu."

Kõige tuntum vihje selle kohta tuli 2003. aastal Tansaanias toimunud suurest uuringust, mille käigus anti lastele rauapreparaadi. Uuring katkestati varakult, kuna lastel, kellele oli antud rauapreparaate, tekkis palju suurem nakatumise oht malaariasse,  kui platseebot saanud lastel.

WHO ei soovita enam anda rauapreparaate malaaria-endeemiliste piirkondade lastele. Oxfordi ülikooli molekulaarimmunoloogi Hal Drakesmith, kes uurib raua rolli inimese immuunsuses, märgib: "Nüüdseks on üsna häid tõendeid selle kohta, et rauavaegus võib lapsi kaitsta raske malaaria eest."

Uuringud on ka näidanud, et raud võib halvendada tuberkuloosi. 2005. aastal läbi viidud laborikatse näitas, et hiirtele rauaeemaldusühendite andmine piiras TB põhjustavate bakterite kasvu. Teistes uuringutes oli kehvem neil  tuberkuloosihaigetel, kes said rauapreparaate.  

Samal ajal näitas 2007. aastal Gambias läbiviidud uurimine, et kõrgenenud rauasisaldust seostatakse HIV-nakkusega inimeste suurema suremusega, samas kui 2013. aasta uuring näitas, et lastel, kellele anti rauda aneemia vähendamiseks, tekkis tõenäolisemalt kõhulahtisust ja probleeme hingamisteedega kui teistel.

Zarychanski sõnul on rauavaegus meie „kaasasündinud antimikroobne strateegia”. Pärast haigusesse nakatumist näib, et inimestes käivitub programm, mis vähendab raua tootmist, nii et bakteritel või viirustel poleks seda toitainet piisavalt.

Teadlased spekuleerivad, et selline programm võis aidata meie esivanematel üle elada epideemiad. Isegi antibiootikumide ajastul võib selline strateegia jätkuvalt kasulik olla, eriti kui patogeene on palju ja tervishoiuteenused on kehvapoolsed. "On tõendeid selle kohta, et madala rauasisaldusega seisundid või isegi aneemia võivad olla kasulikud keskkonnas, kus nakkushaiguseid on palju," ütleb Drakesmith.

Lisaks sellele, kui inimese kehasse siseneb liiga palju rauda, võib häiruda soolestiku bakterite õrn tasakaal. Nagu Drakesmith selgitab, ei vaja laktobatsillid (seedimist soodustavad bakterid)  rauda, samas kui, näiteks salmonella ja E. coli, vajavad seda kasvamiseks.

Iron deficiency appears to protect against malaria infection in African children when defined using ferritin and transferrin saturation.

Raua üledoos

Kui rauda on liiast  - mille põhjuseks võib olla dieet, toidulisandite tarvitamine või geneetilised häired - võivad patogeensed bakterid paljuneda ja välja tõrjuda meid kaitsvad bakterid. Sel aastal avaldatud Keenia väikelaste uuring näitas, et rauaga rikastamine võib põhjustada kõhulahtisuse märkimisväärset suurenemist. Lisaks ütleb Connecticuti ülikooli molekulaarbioloogia professor Suzy Torti, et „kohalikus keskkonnas, näiteks soolestikus, mis näeb iga päev rauda, ​​võib liigne tarbimine suurendada vähiriski.” Ta lisab, et „praegu on olemas veenev tõendite kogum ”, mis seob suurenenud toiduraua tarbimist jämesoolevähiga. Uuringud näitavad, et raud kahjustab mitte ainult DNA-d, soodustades oksüdatiivset stressi - vabade radikaalide ja antioksüdantide tasakaalu häireid, mis võib põhjustada vähki -, vaid stimuleerib ka juba tekkinud kasvajate kasvu.

Zarychanski arvab, et aneemia, mis tavaliselt kaasneb selliste raskete haigusseisunditega nagu vähk, südamehaigused ja autoimmuunsed häired, on adaptiivne füsioloogiline mehhanism, mis aitab meil haigustega võidelda. Kolmes eraldi uuringus leiti, et vereülekanne aneemia ravis põhjustab rohkem kahju kui kasu. Näiteks oli suurem täenäosus, et müokardiinfarkti põdevatel patsientidel oli 30 päeva jooksul veel üks infarkt.

Teiselt poolt näitas 2008. aasta kliiniline uuring, et osa vere eemaldamine (flebotoomia) - mis vähendab rauavarusid - vähendas vähiriski perifeersete arterite haigustega, kuid muidu tervete inimestel.

Kas see tähendab, et keskaegne haiguste ravi aadrilaskmisega ei olnudki nii vale? "Olen tihti mõelnud, et seal võis midagi olla," tunnistab Torti ja lisab, et sellise ravi potentsiaalne kasulikkus sõltub sellest, millal, kuidas ja kellelt seda võetakse.

Teadlaste sõnul võib mõne haiguse edasine ravi hõlmata patogeenide ja vähirakkude rauanälja kasutamist nende vastu. Drakesmith märgib:  "Bakterid võivad muutuda antibiootikumide suhtes resistentseteks, kuid mida nad ei saa teha, on vältida oma rauavajadust. See on veel üks potentsiaalne viis nende ründamiseks. Isegi kui tekib väike rauavaegus, poleks see halb, kui see aitaks infektsiooni aeglustada. ”

2008. aastal hiirtega läbi viidud uuring näitas, et raua kelaatorid (ühendid, mis eemaldavad kehast rauda) piirasid bakterite kasvu. Sarnane ravi võib olla kasulik vähktõve korral. "Kindla sihtmärgi poole suunatud rauaalandajatel, mis võivad pääseda otse kasvajatesse ja neilt rauda välja viia, võib olla terapeutiline potentsiaal," räägib Torti.

Kas see kõik tähendab, et peaksime gripi käes vaeveldes menüüst välja jätma rauarikkaid toite, näiteks spinatit? Ei, väidavad teadlased.

"Me teame, et rauavaeguse taastamine rauaravi abil parandab väsimust," ütleb Drakesmith. Ja kuigi rauavaegus ja kerge aneemia võivad mõnikord head olla, on kasu ja kahjude vahel väga õhuke piir ja seda piiri uuritakse endiselt. "Nii nagu liiga kõrge palavik, võib ka raske aneemia olla kurnav ja kahjulik seisund," ütleb Zarychanski.

https://www.infectiousdiseaseadvisor.com/home/topics/vector-borne-illnesses/certain-iron-deficiencies-may-protect-against-malaria-in-african-children/

2019 oli halb aasta D vitamiinile - toidulisanditurg kasvab aga jätkuvalt.

Uuring toidulisandi tarbijatest.

NutraIngredients.com   lehel on toodud ära    Council for Responsible Nutrition uuring peamiste toidulisandi tarbijate gruppide lõikes.

Kokkuvõtvalt: 77%  USA täiskasvanutest märgivad, et nad võtavad toidulisandeid.

Kes toidulisandeid võtavad?  

• 79 %    täiskasvanud naistest
• 74 %   täiskasvanud meestest
• 81 %    täiskasvanud vanuses 35 – 54
• 79 %   täiskasvanud vanuses 55+ 
• 83 %  täiskasvanud, kellel on alla 18 a lapsed
• 81%  abielus täiskasvanutest
• 68 %   täiskasvanud, kel ei ole kindlat töökohta
• 81%  täiskasvanud, kellel on täiskohaga töö
• 73 %  täiskasvanud, kes elavad kirdeosariikides
• 80 %  täiskasvanud, kes elavad lõunaosariikides

Mida võetakse? 

Kõige populaarsem on multivitamiin, järgnevad D ja C vitamiinid ning valgulisandid.

Ehk võib öelda, et peaaegu kõik võtavad mingit toidulisandit. Miks nad seda teevad?

Toitumisteadlane Marion Nestle märgib: „Mida öelda? Ma soovin, et meil oleksid paremad tõendid – või õigemini, et meil üldse oleks tõendeid -  selle kohta, et toidulisandid teevad terveid inimesi tervemaks, kuid meil ei ole neid... Mina toidulisandeid ei võta. Ma eelistan oma toitained saada toidust ja päikesepaistest“ 

Hetkel märgib NutraIngredients cites data , et toidulisanditurg oli 2018 aastal väärt 125 miljardit dollarit.  Üsna muljetavaldav.

2019 aasta oli halb  aasta D vitamiinile:

Oli aeg, kus kõik võtsid D-vitamiini, et ennetada kõike südamehaigustest vähini. Kuid nagu üks toimetaja hiljuti ütles: “Mitte nii väga ammu oli D-vitamiin laineharjal. Lisaks kaltsiumi homöostaasi ja luude tervise rollile seostasid loomkatsed D-vitamiini vaegust paljude krooniliste haigustega, sealhulgas hüpertensiooni, diabeedi, autoimmuunsuse ja pahaloomuliste kasvajatega. Inimeste vaatlusuuringud kinnitasid seoseid D-vitamiini vaeguse ja hüpertensiooni, diabeedi, kardiovaskulaarsete ja autoimmuunsus haiguste ning vähi suurenenud riski vahel. Sellest haaras kinni ajakirjandus ja kolekaltsiferooli (D3-vitamiin) ja ergokaltsiferooliga (D2-vitamiin) tarbimine suurenes märkimisväärselt. ... Seejärel tulid aga randomiseeritud kliinilised uuringud.”

Tegelikult ei ole 2019. aasta olnud D-vitamiini jaoks hea aasta. Paljud sel aastal välja tulnud uurimistulemused on olnud negatiivsed.

Esiteks leidis JAMA Cardiology 21 randomiseeritud uuringu metaanalüüs 83 000 inimese kohta, et D-vitamiin ei aidanud vähendada südame-veresoonkonna haiguste, südameataki, insuldi ega surma riski.

Vähiriski osas avaldati jaanuaris teadusväljaandes New England Journal of Medicine suur VITAL uuring, mis näitas, et D-vitamiin ei takistanud rinna-, eesnäärme- ega käärsoolevähki ega vähendanud vähisurmasid üldiselt. 

Aprillis uuris AMATERASU randomiseeritud uuring 417  seedekulgla vähiga patsienti ja leidis, et D-vitamiini andmine ei parandanud viie aasta elulemust.

Suve saabudes, näitas D2d uuringu avaldamine, et D-vitamiin ei vähendanud diabeedieelsete patsientide diabeedi tekkimise riski. 

Samuti sisaldas uuringukiri (research letter) andmeid Taani uuringu kuueaastase järelkontrolli kohta, kus uuriti, kas megadoosides D-vitamiini andmine rasedatele (24 rasedusnädalast manustati lisaks 400IU veel täiendavalt 2400IU D vitamiini) vähendas tõenäosust, et nende lastel areneb astma. Seda see ei teinud. 

Lõpuks leidis hiljuti avaldatud VITAL-DKD, et D-vitamiin ei aidanud säilitada neerufunktsiooni diabeediga inimestel.

Kõiki sel aastal seni avaldatud uurimusi üle vaadates oleks lihtne muutuda nihilistiks. Kuid me peaksime meeles pidama, et D-vitamiinil on meie kehas oluline roll. Vajame D-vitamiini, et imendada oma sooltest kaltsiumi, mis on omakorda vajalik luukoe tugevuseks. D-vitamiini puudus võib põhjustada selliseid probleeme nagu rahhiit. Dickensi aegses Londonis oli rahhiit suur probleem. Kuid tänapäeval on imiku piimasegu, piima ja teravilja laialdase D-vitamiini lisamisega rahhiiti väga harva, kuna enamiku inimeste veres on piisav D-vitamiini tase.

Suurem osa kanadalasi ei saa D vitamiini lisandist kasu, kuna neil ei ole D vitamiini puudujääki. 68% kanadalaste D vitamiini tase on normis - st  50 nmol/L või enam.

Ehkki D-vitamiinil on oma roll tervete luude edendamisel, on D-vitamiini paljud muud väidetavad eelised väga kaheldavad. Võite küsida, miks uuringud olid alguses nii positiivsed ja hiljem nii negatiivsed? Noh, paljud algsed uuringud olid lihtsalt assotsiatsiooniuuringud, mis leidsid, et veres madala D-vitamiini sisaldusega inimestel oli rohkem vähktõbe, südamehaigusi ja nii edasi. Oli ahvatlev ja võib-olla intuitiivne mõelda, et D-vitamiini vaegus on nende haiguste põhjustaja. Kuid nüüd tundub ilmselge, et segadust tekitasid teised kaasuvad tegurid, mis tähendab, et tõenäoliselt oli mängus veel kolmas mõlemale tingimusele ühine muutuja.

Näiteks võib krooniliste haigustega nagu vähk või artriit põdevatel inimestel olla vähem tervislikku toitumist ja seetõttu on neil madalam D-vitamiini sisaldus veres. Samuti ei pruugi nad oma haiguse tõttu nii palju väljas käia. Stsenaariumi korral, mida tavaliselt nimetatakse pöördpõhjuseks, ei tähenda see, et D-vitamiini puudus tegi inimesed haigeks. See on taaskord see, et haigetel inimestel tekib D-vitamiini puudus.

D-vitamiini lugu on suurepärane näide sellest, miks on vaja randomiseeritud uuringuid, et tõestada, et midagi toimib tegelikult enne, kui kulutame miljonid, kui mitte miljardid dollarid konkreetsele ravile.

Aastalõpuülevaateks võib olla pisut vara ja MD C. Labos kahtleb, et enamik inimesi jääb 2019. Aastat mäletama ajana, mil lõppes D-vitamiini hullus. Kuid neile, kes võtavad D-vitamiini ilma mõjuva meditsiinilise põhjuseta (nt osteoporoos või PTH supressioon või neerupuudulikkus), võib-olla, et see on see üks pill, milleta saate elada 2020. aastal.