Ma
hakkasin kirjutama Henner Townlowe artiklist, mis räägib 4 taime
väljasuremisohust. Ja need taimed on kohv, kakao, banaan ja avokaado. Kohviga
mul suhet pole aga ülejäänud kolm on minu elu igapäevaseks kaaslaseks... mis
mõttetuks muutub elu ... Kuid enne, kui ma tõlkimisega lõpule jõudsin, lugesin
uudistest, et:
Eile
suri Inglismaa vanim inimene Joan
Hocquard 112 aastasena. Tema nõbu
sõnade kohaselt oli Joan ääretult külalislahke inimene, kellele meeldis
sõpru võõrustada. Ta ei arvanud, et pikaealisuse taga peitub mingi saladus, tuleb lihtsalt elada oma
elu täielikult. Joan naeris dieetide üle ja sõi mis talle meeldis – armastades võid
ja koort. Oli harva haige.
Mõned kuud varem suri 112 aastasena Inglismaa vanim mees Bob Weighton.
Varasemalt on ta ajakirjandusele öelnud, et tema arvates on naer ülimalt
oluline ja enamik probleeme maailmas on sellest, et inimesed võtavad
ennast liiga tõsiselt. Oma pikaealisuse kohta märkis ta vaid, et on vältinud
suremist.
Ja meeldib see või mitte, toidust kirjutamine tundub pidevalt teisejärgulisena (kuigi ikka meeldivana) ... ja kuigi ma valmistun kommiteoks, siis tahaks ka hoida alles tänase päeva arusaamisi, sellest mis ümberringi toimub. Et hiljem taaskord võrrelda, mis kinnitust leidis ja mis mitte...
Loen
hetkel Bill Brysoni raamatut „Inimkeha kasutusjuhend asukale“. Selline paks ja
ligi 500 lk (ligi 100 sellest erinevad viited). Bill Bryson on kirjanik, kelle
raamatud on populaarsed ja need on tõlgitud eesti keelde. Raamat käib läbi kogu
inimkeha alates aatomitest, rakkudest kuni elundkondade ja haigusteni välja.
Kirja pandud ääretult lihtsalt, kui põnevalt ja väga täpselt, lahedate näidete
ja viidetega varustatult. Olen alles pool raamatut läbi lugenud – alustasin viimasest
kolmandikust: haigustest, meditsiinist, suremisest ja nüüd olen naha ja juuste
juures. Kuna ma viimased 6-7 aastat olen ikka ja jälle õppinud: palju
toitumisest ja seedimisest, unest, anatoomiast, biokeemiast, liikumisest,
tervisest ja rahva tervisest, ülekaalust ja diabeedist, haigustest ja ravist,
siis see on raamat, millest on kerge aru saada ja mis toob inimkeha kohta
teadaoleva ühte kirjatükki kokku. Võimalik isegi, et peale selle raamatu
läbilugemist on sulle raskem kõiki neid lisandeid ja imerohtusid ja tüütut loba
müüa, sest keha toimimismehhanismid on väga hästi lahti seletatud. Bryson on
sündinud Inglismaal, elanud USAs ja kolinud taas tagasi kodumaale. Töötanud
Durhami Ülikooli kantslerina on ta teadusmaailmas hästi kodus ja raamatus otsib
vastuseid inimkeha kohta kompetentsetelt isikutelt. Samas on hea teada, et
raamat ilmus enne Covid-19 võidukäiku (oktoobris 2019).
Raamatus
kirjutab Bryson: Ametlikel andmetel on kõige kauem elanud inimene Jeanne Louise
Calment. Calment elsa jõudeelu: rikas oli tema isa ja jõukas oli abikaasa. Ta
ei teinud oma elus päevagi tööd ja elas pikalt peale oma ainsa lapse ja
abikaasa surma. Calment
suitsetas kuni 117 eluaastani iga päev 2 sigaretti ja sõi iga nädal kilo šokolaadi.
Prantslasele omaselt jõi ta ka veini, paar tassi kovi, valas toidule oliiviõli
ning EI SÖÖNUD KUNAGI hommikusööki.
107
aastaseks elanud Antonio Docampo Garcia
ei joonud kunagi vett, kuid ööpäevas kulus tal 4 pudelit veini. Garcial
oli veiniistandus, mis andis 60 000 liitrit veini aastas, millest 3000
liitrit ta alati enda tarbeks jättis. Oma esimesed antibiootikumid võttis ta
alles siis, kui oli üle saja aasta vana.
Veel
loen raamatust: „Kui ma Washingtoni Ülikoolis töötava Michael
Kinchiga St Louises kohtusin, küsisin temalt, milline haigus on tema
meelest inimkonna jaoks kõige suuremaks ohuks. „Gripp“ vastas ta hetkegi
kõhklemata. „Gripp on palju ohtlikum, kui inimesed arvavad. Esiteks tapab see
juba praegu palju inimesi, ainuksi USAs igal aastal 30 -40 tuhat (vahemärkusena:
Eestis
suri 2017/2018 hooajal grippi 94 inimest), ja seda nii öelda „headel aastatel“.
Aga see haigus areneb tohutu kiirusega ja just seetõttu nii ohtlik ongi... „On
fakt, „ ütleb mees, „et tegelikult me pole praegusel ajal tõsise haiguspuhangu
tarvis sugugi paremini ette valmistatud kui sada aastat tagasi, mil Hispaania
gripp 10neid miljoneid inimesi tappis. Ja me ei saa öelda, et meil on
samasugust kogemust õnnestunud vältida erilise valvsuse tõttu. Tegelikult on meil lihtsalt vedanud.“
„Mõnikord
öeldakse naljaviluks, et tervishoiu seisukohast on kõige hullem algatus
ajaloos põllumajanduse teke. Jared Diamond
on seda nimetanud „katastroofiks, millest me senini toibunud pole“. Kentsakal kombel ei kaasnenud põlluharimise
tekkega toitumise mitmekesisemaks muutumine, vaid peaaegu eranditult selle
vaesumine. ... Enamgi veel, koduloomadega kõrvu elamine tõi kaasa selle, et
nende haigustest said meie haigused. Pidalitõbi, katk, tuberkuloos, tüüfus,
difteeria, leetrid, gripid – kõik said alguse kitsedest ja sigadest ja kargasid
siis meie kallale. Ühe hinnangu kohaselt on umbes 60% nakkushaigustest
zoonootilise päritoluga (teisisõnu, loomadelt saadud).
Teadusajakirjanik
Ed Yong avaldas ajakirjas Atlantic, et lindude
ja imetajate viirusi, mis võiksid liikidevahelise barjääri ületada ja meid
nakatada, on koguni 800 000.
See,
kas haigus muutub epideemiaks, sõltub neljast tegurist: kui surmav see on, kui
hästi tuleb toime uute ohvrite leidmisega, kui kerge või raake selle levikut
piirata on ja kuidas see allub vaktsiinidele.
Edukad
viirused on need, mis ei tee väga põhjalikku tapatöödja saavad laialt levida.
Just seetõttu on gripp alati nii ohtlik. 1918 aastal möllanud Hispaania gripi
pandeemia tappis maailmas kokku kümneid miljoneid inimesi, mõne hinnangu
kohaselt koguni 100 miljonit, ja mitte niivõrd seetõttu, et tegu oli surmava
haigusega, vaid pigem tingituna selle püsivusest ja äärmisest nakkavusest.
Nädalavahetusel lugesin teadusajakirjaniku Ed Yongi artikleid. Yongi on palju auhinnatud just tema täpse ja suurepärase teaduse artiklitesse vormimise eest. Ja kuna ta on viimasel ajal kirjutanud palju meil möllavast viirusest, siis on Atlanticu artiklid selles teemas tasuta lugemiseks.
Ja
ta kirjutab hästi ja samuti hästi faktipõhiselt. Maskid. Hästi palju tüütut
loba ringleb ringi, neid nagu ei taheta, kardetakse ... isegi paaniliselt. Ma
ei teagi, kuidas on meil Eestis. Kuskilt jäi kõrva, et maskid kohustuslikuks on
nagu hijabi kandmine ehk islam tungib peale. Ma ise siin põhjamaal käin suure
osa aastast suur paks sall üle suu ja nina, ja see on aidanud mul väljas veeta
rohkelt aega. Veel olen lugenud, et kui mask oleks vajalik, siis me oleks maskiga sündinud (hästi jabur) – asju millega,
me ei ole sündinud aga oskame enda kaitseks ja tarbeks teha ja kasutada on väga
palju.
Ed
Yong kirjutab segadusest maskide ümber oma artiklis
„Everyone Thinks They’re Right About Masks“ (Igaüks mõtleb, et temal on maskide
osas õigus): „Mitu kuud soovitasid WHO, CDC ja enamik rahvatervishoiutöötajaid,
et inimestel pole vaja näomaske kanda, kui neil pole COVID-19 või nad
hoolitsevad kellegi eest, kes seda teeb. Samal ajal märkisid need eksperdid, et
tervishoiutöötajatel on hädasti vaja maske, mis on pingeliste tarneahelate ja
suureneva patsientide arvu tõttu otsas. 29. veebruaril säutsus USA peakirurg
Jerome Adams Twitteris: „Tõsiselt, inimesed - LÕPETAGE MASKIDE OSTMINE! Need EI
ole efektiivsed laiemale üldsusele koronaviirusega kokkupuutel, kuid kui
tervishoiuteenuse osutajad ei suuda neid haigeid patsiente hooldada, seab see
neid ja meie kogukondi ohtu! "
Kui
viirus liigub läbi õhu, siis tundub intuitiivselt, et maskid suudavad selle
blokeerida. Selle kohta on kõikjal tõendeid, eriti kirurgiliste maskide puhul,
mis on tavalisemad kui N95 respiraatorid ja mis ei moodusta näoga tihedat
kontakti. Mitmed varasemad uuringud on näidanud, et näomaskid võivad vähendada
gripilaadsete infektsioonide riski,
aeglast gripi
levikut kodumajapidamistes
ja isegi vähendada SARSi levikut,
eriti kombineerituna kätepesu ja kinnastega. Teised uuringud on olnud
üheselt mõistetavad, leides, et maskid ei
anna mingit kasu, annavad
vaid kasu
vähesel määral või kasu on ainult koos selliste meetmetega nagu käte pesemine.
"Õhuvool kulgeb vähima vastupanu teed ja kui see ei sisene läbi võrgusilma,
võib see tulla küljelt," ütles Bourouiba. "Puuduvad tõendid selle
kohta, et [kirurgilised maskid] kaitseksid väikseimate piiskade eest."
Maskide
puhul on siiski heaks pooleks see, et isegi kui nad ei suuda viiruste saamist
takistada: võivad nad viiruste väljapääsu peatada. Uus uuring näitab,
et inimese koronaviirustega kergelt nakatunud inimesed vabastavad kirurgilisi
maske kandes vähem viirusosakesi. "Ma olen maske veidi eitanud, kuna vaatasin
neid valesti," ütles mulle Bill Hanage Harvardist. "Te ei kanna neid
mitte selleks, et nakkusest hoiduda, vaid et takistada kellegi teise
nakatumist." See võib olla aga eriti oluline SARS-CoV-2 puhul, mis võib
levida ilma viivitamatult sümptomeid tekitamata. Kui inimesed on enne
haigestumist nakkusohtlikud, peaksid kõik kandma näomaske "avalikkuse ette
minnes, ühe täiendava ühiskondliku jõupingutusena viiruse leviku
pidurdamiseks," ütleb Thomas Inglesby John Hopkinsi terviseohutuse
keskusest.
Mõned
kommentaatorid on väitnud, et riigid, kellel on seni õnnestunud oma COVID-19
puhanguid ohjeldada, on maske laialt kasutanud. Kuid see suhe pole nii
täiuslik, kui see võib tunduda. Hiina pooldas maski kasutamist varakult ja
võitleb endiselt selle haiguse ohjeldamise nimel. Jaapan kasutab maske
laialdaselt, kuid on nüüd juhtumid taas tõusuteel. Singapur reserveeris maskid
tervishoiutöötajatele, kuid tasandas siiski nakkuste kõverat. Paljud edukalt
maski kasutanud
riigid tuginesid muudele meetmetele, näiteks ulatuslikele proovidele ja
sotsiaalsele distantseerumisele ning paljud olid pandeemiaks valmis, kuna nad
olid eelnevalt kokku puutunud 2003. aasta SARS-i epideemiaga.
Aasias pole maskid pelgalt kaitsevahend. Need on ka sümbolid. Nad
kinnitavad kodaniku meelsust ja kohusetundlikkust ning sellised sümbolid võivad
olla olulised ka mujal maailmas. Kui neid kasutatakse laialdaselt, võivad
maskid anda märku, et ühiskond võtab pandeemiaohtu tõsiselt. Need võivad vähendada
haigete inimeste häbimärgistamist, kes ei tunneks enam häbi ega eristuks selle
kandmise pärast. Nad võivad pakkuda kindlust inimestele, kellel pole privileegi
end kodus isoleerida, ja peavad jätkama tööd avalikus ruumis. "Minu
töötajad on ka maininud, et maski olemasolu tuletab neile meelde, et nad ei
peaks oma nägu puudutama ega pliiatsit suhu pistma," märkis Lydia Bourouiba, MIT teadlane .
Või
võivad maskid anda vastupidise efekti. Alati, kui Nebraska Ülikooli patoloogia
ja mikrobioloogia teaduskonna teadur Joshua
Santarpia näeb kedagi avalikus kohas maski kandmas - puudutab see inimene seda pidevalt, näpib
seda ja tõmbab seda pidevalt allapoole üle suu. "Maskid on tõesti
ebamugavad ja keegi ei kanna neid õigesti," ütleb ta. "Selle asemel,
et olla kaitstud, olete oma näole pannud midagi, mis tekitab soovi oma nägu
rohkem puudutada või maski väliskülge puudutada, mis on nakkav. Olete loonud
endale ohu, mis on teie nägu. "
Paljud
rahvatervise eksperdid on oma isikliku kogemuse põhjal esitanud sarnaseid
kaebusi. Kuid on raske leida uuringuid, mis näitaksid, et algajad
maskikasutajad puudutaksid rohkem oma nägu või et selline käitumine suurendab
nakatumise riski. Sõltumata sellest, kui inimesed maske väärkasutavad, siis
miks mitte neid koolitada? Inimeste näitamiseks, kuidas käsi korralikult pesta,
on tehtud lugematu arv videoid ja meeme ning WHO-l on maskide kasutamise kohta
juba hea õppevideo.
Seniks,
kuni maske napib, peavad kodanikud (ja kahjuks ka paljud tervishoiutöötajad)
leppima oma alternatiividega. Mõni uuring näitab, et
omatehtud riidest maskid on vähem tõhusad kui korralikud meditsiinilised, kuid
on siiski paremad
kui mitte midagi. Ühes
katses filtreeris kirurgiline mask 89 protsenti viirusosakesi vabatahtlike
köhast, köögi käterätik blokeeris 72 protsenti ja puuvillane T-särk 50
protsenti. Üldiselt on paksemad materjalid paremad kui õhemad, ütles Marr. Ja
oluline on tihe kontakt näoga. Kui inimesed kasutavad ajutisi maske, peaksid
nad neid pärast hoolikalt pesema. Ja ennekõike peaksid nad meeles pidama, et
omatehtud maskid ei ole täielikult kaitsvad. Need on viimane mõõde, mida
kasutatakse olukordades, kus sotsiaalne distantseerimine pole võimalik.
"See pole nii, et" ma kannan [maski] ja nüüd saan kõigiga rääkida
"," ütles Bourouiba.
Allolevas tabelis on näidatud, mis juhtudel on mask efektiivne (roheline värv) ja millistel mitte (punane värv).
Maskidebatt
on nii intensiivne, sest nii panused kui ka määramatuse tasemed on nii kõrged.
"Püüame lennates lennukit ehitada," ütles Hanage. "Turvaliste
andmete puudumisel peame langetama üsna ulatuslike tagajärgedega otsuseid. See
on keskmise ettevaatliku rahvatervise spetsialisti õudusunenägu. "
Viroloog Ian Mackay on teinud juustumudeli nendest isiklikest ja üldistest asjadest, millega võib viiruse levikut vähendada: ei piisa ühest asjast (mask), vaid erinevate võimaluste kombineerimisest.
Koroonaviiruse
pandeemia on liikunud edasi nii kiiresti, et aastaid kestnud ühiskondlikud
muutused ja akadeemiline arutelu on kokku surutud kuudesse. Akadeemilised
rüselused teavitavad riiklikku poliitikat. Kauaaegsed suunised muutuvad. Mõne
päeva jooksul võib haiglaruumis tehtud eksperiment mõjutada inimeste
enesetunnet ümbritseva õhu suhtes ja seda, mida nad otsustavad näol kanda.
Maskid on sümbol, jah, kuid mitte ainult kohusetundlikkus. Nad tähistavad ka
maailma, mis muutub nii kiiresti, kellelgi pole aega hinge tõmmata.
Kuid
palju on koronaviiruste kohta endiselt ebaselge. Susan Weiss Pennsylvania
ülikoolist on koroonaviiruseid uurinud umbes 40 aastat. Ta ütles, et alguspäevadel
jagasid tema huvi vaid mõnikümmend teadlast - ja need arv kasvas pärast 2002.
aasta SARS-i epideemiat vaid veidi. „Senini vaadati meie uurimissuunda kui
tagurlikku valdkonda, millel pole inimese tervisele erilist tähtsust,"
ütles ta. Kuid SARS-CoV-2 - COVID-19 haiguse põhjuse – ilmnemisega,
tõenäoliselt keegi enam seda viga ei korda.
Selguse
huvides pole SARS-CoV-2 gripp. See põhjustab haigust, millel on erinevad sümptomid,
levib ja tapab kergemini. Sellesse perekonda, koronaviirused, kuulub veel vaid kuus liiget, mis inimesi nakatab.
Neli neist - OC43, HKU1, NL63 ja 229E - on inimesi enam kui sajandi jooksul õrnalt
häirinud, põhjustades kolmandiku tavalistest külmetushaigustest. Kaks ülejäänud
- MERS ja SARS (või “SARS-klassikaline“, nagu mõned viroloogid seda nimetama on
hakanud) - põhjustavad mõlemad palju raskemaid haigusi. Miks just see seitsmes
koronaviirus pandeemiliseks muutus? Järsku muutus see, mida me koroonaviiruste
kohta teame, rahvusvaheliselt murettekitavaks.