Lämmastik - sõber ja vaenlane

Hiljuti oli aega osaleda veel mõnel EdX/Coursera pakutaval kursusel ja ma jagaksin siin üht, mis puudutas lämmastikku: "Nitrogen: A Global Challenge". See on Edinburgi Ülikooli keskkonnakaitset puudutav kursus ja annab selgust kõigest, mis lämmastikuga seotud: nitraatidest, nitrititest,N oksiididest-dioksiididest, ammoniaagist jne. 

Kursuse lektoriks oli professor Dave Reay, PhD Hannah Ritchie (Our World of Data) poolt oli hulgaliselt asjassepuutuvat statistlist materjali. 

EdX kursuste puhul on ka mõned muudatused sellest ajast, kui viimati osalesin: jätkuvalt saab loenguid kuulata, materjale kasutada/alla laadida/salvestada tasuta, kuid sinu kursusematerjal EdX lehel on kättesaadav ainult loetud nädalad peale kursuse lõpetamist. Piiramatu kasutusaja saamiseks on vaja kursuse läbimist tõendav diplom (selle kursuse puhul 50 eur) välja osta.  Seekord ma diplomi eest ei tasunud, materjali salvestasin omale loengute käigus.  

Allpool väike ülevaade ja kokkuvõte sellest, mida üksikisik saab oma Lämmastiku jalajälje vähendamiseks teha...

Lämmastik on keemiline element. Kuigi esmapilgul igav, on see üks levinumaid elemente – 78% õhust, mida me praegu sisse hingame, koosneb lämmastikust. Lämmastik on üks enim alahinnatud elemente.

Lisaks sellele, et lämmastik on üks Maa kõige levinumaid elemente, on sellel mitmeid ootamatuid kasutusviise. Oma mittereaktiivses dilämmastiku vormis (N₂) on lämmastik krüogeensuses – materjalide külmutamisel väga madalatel temperatuuridel – hädavajalik. Vedelat lämmastikku kasutatakse mitmesuguste objektide, sealhulgas vere, geenide ja ravimite säilitamiseks meditsiinis, toiduainetööstuses ja muudes tootmisprotsessides.

Kõige laiem kasutusala on siiski reaktiivses vormis leiduvale lämmastikule. Tegelikult on reaktiivne lämmastik loomse ja taimse materjali oluline ehitusmaterjal. Elu eksisteerib siin lämmastikualuste kujul, mis moodustavad DNA ja RNA nukleiinhapped. Ilma reaktiivse lämmastikuta ei eksisteeriks elusorganisme.

Reaktiivsel lämmastikul on palju rakendusi ka peale rolli DNA-s. Reaktiivset vormi tuntakse dilämmastikoksiidina (N₂O) või mõnikord ka "naerugaasina" selle sissehingamisel tekkivate eufooriliste mõjude tõttu. Dilämmastikoksiidil on meditsiinis oluline kasutusala, kuna see toimib anesteetikumina või valuvaigistina kirurgiliste või hambaraviprotseduuride ajal. Seda kasutatakse ka sisepõlemismootorites, suurendades lennukimootorite, võidusõiduautode ja raketikütuse võimsust. Selle plahvatusohtlikkus on ilutulestiku loomisel ülioluline.

Peamised toidukultuurid, nagu nisu, riis ja mais, on tegelikult väga lämmastikunäljased ja iga järjestikuse saagikoristuse korral eemaldatakse osa mullas olevast lämmastikust. Kui seda piisavalt kaua nii tehakse, hakkavad põllukultuurid kannatama, nende kasv aeglustub ja saak väheneb järk-järgult.

Jäätmed, nagu põhk, sisaldavad suhteliselt väikeses koguses lämmastikku ja võib kuluda mitu kuud, enne kui need lagunevad piisavalt, et pakkuda endas sisalduvat lämmastikku. Sõnnik võib olla lämmastikurikkam, kuid moodustab siiski vaid väikese osa sellest, mis oli algselt koristatud saagis. Selleks, et põld saaks lõpmatuseni head saaki anda, on vaja uut lämmastikuallikat ja just siin tuleb tsüanobaktereid jäljendav keemiline maagia, mis on ubade ja nende suurema perekonna – kaunviljade – päralt.

Inimkond on alati sõltunud lämmastikust, kuid maailma rahvastiku kiire kasv 19. ja 20. sajandil nõudis juurdepääsu reaktiivsele lämmastikule koguses, mida looduslike varude suurus lihtsalt ei toetanud. Kui peaksime jätkuvalt toetama kasvavat elanikkonda, vajame oma põllukultuuride väetamiseks ja saagikuse suurendamiseks uut viisi reaktiivse lämmastiku loomiseks.  

Reaktiivne lämmastik on hädavajalik, kuid sellel on ka mitmeid puudusi. Need negatiivsed mõjud ilmnevad tavaliselt siis, kui meil on liiga palju lämmastikku vales kohas või liiga vähe õiges kohas. Seda illustreerib kõige täiuslikumalt allpool olev nn "koera pissihalo" (st koer on siia pissinud).

Keskel on lämmastiku kontsentratsioon liiga kõrge ja eluks sobimatu, hävitades tõhusalt seal varem kasvanud muru. Just väljaspool seda "surmatsooni" on kõige magusam koht: see on koht, kus reaktiivse lämmastiku kontsentratsioon on kõige optimaalsem. Nagu näete, vohab siin muru. Sealt edasi on reaktiivse lämmastiku kontsentratsioonid veidi madalamad, kuid siiski piisavalt head, et muru hästi kasvaks. Teisisõnu, liiga palju reaktiivset lämmastikku võib olla sama surmav kui selle puudumine. Võti peitub optimaalse koguse leidmises.

Millised on mõned lämmastiku negatiivsed mõjud?

Esimene on seotud dilämmastikoksiidi (N₂O) gaasi tootmisega. Dilämmastikoksiid on võimas kasvuhoonegaas (KHG) – peaaegu 300 korda võimsam kui kõige levinum kasvuhoonegaas, süsinikdioksiid (CO2). Seetõttu toimib see globaalse soojenemise peamise soodustajana. Kuidas aga tekib dilämmastikoksiidi põllumajanduses? Kui anname põllule reaktiivset lämmastikku (nt väetist), puhkeb võitlus meie saagi ja mullas leiduvate mikroobide vahel, kes samuti võistlevad lämmastiku pärast. Osa lämmastikust tarbib toitainena meie põllukultuur, osa aga kasutavad ära  mullamikroobid. Need mikroobid võivad meie kasutatava reaktiivse lämmastiku muuta/oksüdeerida dilämmastikoksiidiks protsessis, mida nimetatakse "nitrifikatsiooniks" või "denitrifikatsiooniks" (milline neist protsessidest toimub, sõltub keskkonnatingimustest). Kariloomad võivad samuti tekitada N₂O, eritades pinnasesse reaktiivset lämmastikku ja häirides mikroobide tegevust. Põllumajandus on seega suurim dilämmastikoksiidi tekitaja maailmas. Kuna meie nõudlus väetiste ja kariloomade järele suureneb (rahvastiku kasvu ning suurema nõudluse tõttu liha- ja piimatoodete järele), võivad kasvuhoonegaaside heitkogused jätkuvalt kasvada.

Teine vales kohas reaktiivse lämmastiku negatiivne mõju on õhukvaliteedi halvenemine. Reaktiivne lämmastik võib moodustada lämmastikoksiide (üldnimega NOx). Need gaasid võivad olla kohaliku õhusaaste peamiseks allikaks, moodustades sudu, happevihmasid ning toimides tahkete osakeste (PM) ja maapinna osooni peamise eelkäijana. Need gaasid võivad avaldada tõsist mõju inimeste tervisele, avaldades kahjulikku mõju hingamisteede haigustele. Õhusaaste tase – eriti linnapiirkondades – on peamine tervise- ja keskkonnaprobleem. Suurenenud linnastumisega kasvab see mure kogu maailmas.

Liiga palju lämmastikku vales kohas võib samuti oluliselt mõjutada bioloogilist mitmekesisust. Piirkondades, kus reaktiivse lämmastiku kontsentratsioon on kõrge, võivad teatud lämmastikku armastavad liigid õitseda, samas on teised liigid nendes tingimustes raskustes. Sel juhul võivad teatud liigid hakata keskkonda domineerima, hävitades kunagise bioloogilise mitmekesisuse. See toimub maismaaökosüsteemides. Kuid võib ilmneda ka veekeskkonnas, kui maismaal liigne lämmastik uhutakse sademete ja äravooluga veekogudesse. Kui lämmastik hakkab veekeskkonnas domineerima, võivad lämmastikku armastavad liigid, nagu sinivetikad, õitseda ja hakata domineerima vee ökosüsteemis. Mõnikord nimetatakse seda "vetikate õitsenguks" (algal blooms), need vetikad võivad tarbida palju veekogu hapnikust, tekitades nn "surnud tsoone". See omakorda võib olla  oluliseks sotsiaalseks ja majanduslikuks mõjutajaks, mis hävitab tõhusalt mõne kogukonna peamise toidu- või valguallika.

Kaks elementi, mis meie lämmastiku haldamisel käsikäes käivad, on toiduga kindlustatus ja kliimamuutused. Selleks et 2050. aastaks rahuldada 9–10 miljardi suuruse elanikkonna toitmine, on reaktiivne lämmastik hädavajalik. Kuid me teame ka, et meie põllumajandusliku lämmastiku kasutamine on peamine kasvuhoonegaaside tekitaja ja seega ka kliimamuutuste tõukejõud. Kliimamuutus võib omakorda avaldada tõsist mõju toiduga kindlustatusele, vähendades põllukultuuride saaki erinevates maailma piirkondades.  

Seetõttu võib lämmastikku pidada nii sõbraks kui ka vaenlaseks. Kumb sellest saab, sõltub sellest, kui tõhusalt me ​​seda kasutame – õiges koguses õigetes kohtades.

Lämmastik esineb paljudes keemilistes vormides, sealhulgas: orgaaniline lämmastik, ammoonium (NH₄+), nitrit (NO₂-), nitraat (NO₃-), dilämmastikoksiid (N2O), lämmastikoksiid (NO) või anorgaaniline lämmastik (N₂). Lämmastik võib muutuda ühest keemilisest vormist teise mitmete biootiliste (elusorganismide) ja abiootiliste (mittebioloogiliste) protsesside käigus.  

Lämmastik eksisteerib Maa atmosfääris inertses/mittereaktiivses gaasilises N₂ vormis. Sellisena on see enamiku eluvormide jaoks kättesaamatu, välja arvatud liblikõielised taimed (nagu oad ja herned). Kaunviljadel on võime "kinnistada" lämmastikku, mis tähendab, et neil on ensüümid, mis on võimelised ühendama inertse lämmastikgaasi vesinikuga, moodustades ammoniaagi ja lõpuks ka muid lämmastiku orgaanilisi vorme. Teine looduslik protsess, mis suudab lämmastikku "kinnitada", on äike.

Sünteetiliste väetiste kaudu toodetud lämmastiku kogus on praegu suurem kui meie pinnases looduslikult esinev kogus. Seetõttu on see ülioluline lisand meie kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks vajaliku saagikoguse kasvatamiseks. Arvatakse, et 2–3 inimest viiest ei eksisteeriks tänapäeval ilma selle võimeta täiendavaid lämmastikväetisi toota.

 

Lämmastikväetise tootmine on suhteliselt energiamahukas tööstuslik protsess ja võib seetõttu olla kulukas. See tähendab, et madala sissetulekuga riikides on see suur takistus nende kasutuselevõtule.  

Kõrgema sissetulekuga riigid, nagu Euroopa ja Põhja-Ameerika riigid, kipuvad kasutama oluliselt rohkem väetist kui madalama sissetulekuga riigid. Näiteks Suurbritannias kasutatatakse keskmiselt 160–170 kilogrammi hektari kohta. Võrrelge seda paljude Sahara-taguse Aafrika riikidega, kus väetist kasutatakse peaaegu nulli või mõne kilogrammi hektari kohta.

Põllumajanduses kasutatava lämmastiku kasutamise oluline mõõdik on määratletud kui "lämmastiku kasutamise tõhusus". Lämmastiku kasutamise tõhusus mõõdab, kui palju kasutatud lämmastikku taimed tegelikult kasvuks kasutavad/omatavad. Ülejäänud lämmastik jääb sageli üleliigseks lämmastiku kasutuseks ja võib tekitada keskkonnaprobleeme, sealhulgas veereostust. Näiteks hektarile nisusaagile pandi 100 kilogrammi väetist ja nisusaak võttis sellest lämmastikust vaid 40 kilogrammi, lämmastiku kasutamise efektiivsus oleks 40%.

Suure lämmastikukasutuse efektiivsusega süsteemides kasutab kultuur rohkem lämmastikväetist ja vähem läheb raisku üleliigse väetisena. Lämmastiku kasutamise tõhusus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas põllukultuuri tüübist, mullatüübist, ilmastikutingimustest ja eriti põllumajandustootja põllumajanduslikust majandamisstrateegiast.

Vähe lämmastikku võib avaldada tugevat negatiivset mõju taimede kasvule ja saagikusele, kuid väetise ülekasutamine (st liiga palju andmine) avaldab  negatiivseid mõjusid, sealhulgas keskkonnareostust, raisatud energiat ja raisatud majandusressursse (kuna põllumees peab ostma väetist, mis ei aita kaasa põllukultuuride kasvule).

Kõige tavalisem kliimamuutustega seotud kasvuhoonegaas on süsinikdioksiid (CO2). Lisaks sellele on veel kasvuhoonegaasid dilämmastikoksiid (N2O) ja metaan (CH4), mis aitavad kaasa globaalsele soojenemisele.

Dilämmastikoksiidi toodavad mikroobsed bakterid, mis muudavad reaktiivse lämmastiku (nt ammoniaakväetis) denitrifikatsiooniks nimetatava protsessi kaudu N₂O-ks.

Dilämmastikoksiid on hoolimata sellest, et selle kontsentratsioon atmosfääris on palju väiksem kui süsinikdioksiidil, siiski oluline, kuna sellel on tugev soojendav toime. Me saame mõõta mõju, mida antud molekul avaldab kliimamuutustele, kasutades mõõdikut, mida nimetatakse globaalseks soojenemise potentsiaaliks (GWP). See mõõdik mõõdab 1 tonni gaasi soojendavat mõju võrreldes 1 tonni süsinikdioksiidi soojendava mõjuga teatud aja jooksul (tavaliselt 100 aasta jooksul). Süsinikdioksiidi puhul on GWP 1. Dilämmastikoksiid on võimas kasvuhoonegaas, mille GWP on 298. See tähendab, et ühel tonnil dilämmastikoksiidil oleks samasugune soojendav mõju kui ligi 300 tonnil süsinikdioksiidil.

Keskmiselt suudavad põllukultuurid sõltuvalt kohalikest tingimustest, põllukultuuri tüübist ja põllumajanduse majandamisstrateegiatest kasutada vaid umbes poole põllumaale antavast lämmastikväetisest, mõnel juhul võib see olla palju alla 50%. Lämmastiku kasutamise efektiivsust saab arvutada ka liha- ja piimatoodete tootmisel. Sel juhul ei loeta lämmastiku sisendiks mitte ainult karjamaadele antavaid lämmastikväetisi, vaid ka loomadele antava lisatoidu lämmastikusisaldust. Pealegi tuleb sel juhul tegelikult kasutatud lämmastikuna käsitleda lämmastikku, mis on muudetud biomassiks (lihas või piimas).

Põllumajanduslikul lämmastikul on kaks peamist allikat, mis mõlemad vabastavad dilämmastikoksiidi otseste ja kaudsete vahenditega. Taimede lämmastiku kasutamise efektiivsus on tavaliselt madal (sageli tublisti alla 50%), mis tähendab, et taimed ega loomad ei kasuta vähemalt poolt muldadele antavast lämmastikust.

Järelejäänud liigne lämmastik on mulla mikroobide jaoks kättesaadav, et need muutuksid denitrifikatsiooni teel dilämmastikoksiidiks. See protsess toimub olenemata sellest, kas toitaineid kasutatakse sünteetiliste väetiste või sõnniku kujul. Seda mullaprotsessi, mille tulemuseks on dilämmastikoksiidi emissioon, nimetatakse otseheiteks (direct emissions).

Kuid mitte kogu see liigne lämmastik ei jää pinnasesse, kuhu see pandi. Kui pinnas on veega läbi imbunud või on palju sademeid, võib see lämmastik kanduda veeteedesse, näiteks jõgedesse, järvedesse ja lõpuks ka ookeani.  

 

Nõudlus toidutootmise järele ei suurene mitte ainult maailma rahvastiku jätkuva kasvu tõttu, vaid seda põhjustavad ka muutused ülemaailmsetes toitumiseelistustes/harjumustes. Nagu on näidatud alloleval diagrammil, on sissetulekute ja lihatarbimise vahel tugev seos; Enamikus riikides süüakse rikkamaks saades rohkem liha ja piimatooteid.

Liha- ja piimatoodete tootmine on tavaliselt ressursimahukam kui enamiku põllukultuuride tootmine. See kehtib paljude keskkonnaressursside, sealhulgas maa, vee, sööda ja kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta. Lisaks on liha- ja piimatootmine sageli palju vähem lämmastikutõhus kui taimekasvatus. Kuigi mõned põllukultuuride süsteemid võivad saavutada lämmastiku efektiivsuse 50% lähedal (või isegi üle selle), on enamiku loomakasvatussüsteemide tõhusus tunduvalt alla 10%.

Jõukuse suurendamine; suurenenud nõudlus liha- ja piimatoodete järele; avaldab seepärast veelgi suuremat survet meie toidusüsteemidele ja lämmastikuressurssidele.

Me ei pea mitte ainult rohkem tootma; ja ressursimahukamalt tootma; vaid koos sellega kaasneb täiendav surve, mis võib selle väljakutse veelgi raskemaks muuta. Lähikümnenditel lisab kliimamuutus mõnele põllumajandussüsteemile tõenäoliselt mitmel viisil survet. Kuigi globaalse temperatuuri mõne kraadi tõus võib kõrgetel laiuskraadidel saagikust positiivselt mõjutada, on sellel tõusul eeldatavasti negatiivne mõju madalamatel laiuskraadidel. Need negatiivsed mõjud ilmnevad tõenäoliselt riikides, kus rahvastiku kasv on suurim.

Ohustades eriti põllukultuure, võivad kliimamuutused mõjutada põllumajandussüsteeme mitmel viisil. Põllukultuure võivad potentsiaalselt mõjutada:

• kuumastress;

• muutused sademete hulgas nii põua- kui ka üleujutusperioodidest;

• teatud kahjurid ja põllukultuuride haigused.

Kuna maailmas kasutatakse umbes kolmandikku põllukultuuridest loomade toitmiseks, siis kaudselt avaldavad kõik need ohud potentsiaalset mõju ka liha- ja piimatoodete tootmisele.  

Kuidas saame toiduvalikuga vähendada lämmastikumõjusid

Lämmastikumõjude vähendamine ja lämmastiku kasutamise tõhusus tuleb suurendada mulla ja põllumajanduse majandamise tavade parandamisega. Tarbijatena on aga igaühel oma roll meie toidusüsteemi jätkusuutlikumaks muutmisel.

Üks võimalustest, mida peame lämmastiku mõju vähendamiseks, on toitumise valik (st see, mida me sööme). Oluline toitumismuudatus, mida saame teha lämmastiku mõju vähendamiseks, on liha- ja piimatoodete tarbimise vähendamine. Selle vähendamisega võib kaasneda rida täiendavaid eeliseid, sealhulgas isiklik tervis, aga ka muud keskkonnamõjud, nagu kasvuhoonegaaside heitkogused, maa- ja veekasutus.

Üleminek taimsema toitumise poole, mis on lähemal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervisliku toitumise juhistele, on üks olulisemaid muudatusi, mida inimene saab keskkonnamõju vähendamisel teha. Muudatuse variandiks võiks olla üleminek "demitaarsele dieedile", mis tähendab tavapärase liha- ja piimatoodete tarbimise vähendamist poole võrra. ÜRO raporti "Nitrogen on The Table" kohaselt võib see muudatus viia kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemiseni 25–40%.

Toidujäätmete vähendamine

Lisaks sellele, et teeme paremaid valikuid selle kohta, mida me sööme, saame midagi muuta, kui paneme rohkem rõhku sellele, mida me ei söö. Teisisõnu: vähendada toidu raiskamist ja kadusid kogu tarneahelas ja majapidamiste tasandil.

Hinnanguliselt läheb kogu maailmas üle 20%  kuni kolmandik toodetud toidust raisku või kaotsi. Arengumaades kipub see tulema toidukao kujul, mis on toidu tahtmatu kadumine või riknemine põllu ja jaemüügitasandi vahel. Arenenud riikides, kus tarneahelate jaoks on parem transpordi-, turustus- ja töötlemise infrastruktuur, on toidukadu väiksem, kuid toidu raiskamine tarbijate tasandil on oluliselt suurem.

Kui see juhtub, ei lähe raisku või kaotsi mitte ainult toit ise, vaid ka selle tootmiseks kasutatud loodusvarad. See hõlmab lisaks kasvuhoonegaaside heitkogustele lämmastikväetisi, aga ka muid ressursse, nagu vesi, maa ja energia. Toidu raiskamise vähendamine, ostes vaid vajaliku koguse, planeerides toidukordi eelnevalt ja pannes vastu supermarketite reklaamidele (3 ühe hinnaga jms), on seega hea (ja suhteliselt lihtne) viis oma keskkonnamõju vähendamiseks.

Miks aeg lendab

 

Suve hakul jõudsin lugeda veel kahte raamatut:

Üks oli Alan Burdick „Miks aeg lendab?“ – vaimukas uurimus igavesest mõistatusest.

Minu jaoks raamat eriti vaimukas polnud ja sellele küsimusele „Miks aeg lendab?“ vastust siin ei leidunudki. Kindlasti polegi see üllatav, sest selliste küsimuste puhul polegi tõenäoliselt selgelt piiritletud vastust.

Tsirkaadia rütmidest/keha kelladest/unerütmidest  olen palju lugenud ja blogis ka varem kirjutanud, seetõttu ei olnud selles osas siin raamatus palju uut.

Üht-teist huvitavat ma siit välja  noppisin:

1970 aastatel sai selgeks, et imetajate peamine tsirkadiaanne kell on aju põhja lähedal hüpotalamuses paiknev suprakiasmaatiline rakukobar.

Ent see rakukobar ei ole ainus kell meie sees, viimasel kümnendil on selgunud, et peaaegu igas inimese keharakus on omaenda tsirkadiaanne kell. Lihasrakud, rasvarakud, kõhunäärme-, maksa-, kopsude ja südamerakud, koguni elundid tervikuna käitavad omaenda tsirkadiaanset kella.

25 neerutransplantaadiga patsiendiga uuringus leiti, et seitsme patsiendi puhul eiras uus neer uue omaniku tsirkadiaansetrütmi ja jäi selle asemel kindlaks eritusrütmile, mida oli järginud esialgse omaniku sees olles. 18 neeru jõudsid uue omaniku sisemise rütmiga sünkrooni, kuid sellele vastandudes: need olid kõige aktiivsemad siis, kui olemasolev neer oli kõige vähem aktiivsem ja vastupidi.

Me oleme üleni kellasid täis, neid on triljoneid ja triljoneid.

Vastsündinu ilmub siia maailma tsirkadiaanse kellaga, mis ei ole veel päris töökorras. Sündides on ta sünkroonis oma emaga, kuid seejärel satub ta nädalateks ja päise päeva ajal ajalisse kaosesse, tõmmates sinna endaga kaasa ka oma pere. Loode on kogum miniatuursetest kelladest, mida on mitmeid miljardeid - rakkudes, geenides, arenevates elundites. Ilma keskse kellata – mis emakas olles saadakse emalt ja lõpuks tema enda suprakiasmaatiliselt tuumalt – ei areneks need erinevad süsteemid korralikult välja ega töötaks kooskõlas.

Esimesel kolmel elukuul magab imik 16-17 tundi päevas, kuid mitte ühekorraga. Puhkeperioodid jagunevad üsna ühtlaselt 24-tunnisele ajavahemikule: algul rohkem päevale kui ööle, alates 12 nädalast rohkem ööle kui päevale. Ehkki laps sünnib töötava tsirkadiaanse kellaga, ei ole kõik neuronaalsed ja biokeemilised rajad, mis kannavad rütmi üle kogu keha ja aju edasi, veel omavahel ühendatud.

Päikesevalguse jõud on kahe teraga mõõk; see on miski, mida tuleb vältida, aga ka ära kasutada. Ultraviolettkiirgus võib tõsiselt kahjustada raku DNAd; genoom on kõige haavatavam raku pooldumise ajal, mil DNA end paljundamiseks lahti pakib. Kasuks võib siin tulla tsirkadiaanne kell, mille abil näiteks mikroob saab korraldada nii, et raku pooldumine leiab aset päeva vähem ohtlikul ajal. Uuringus, mis jälgis looduses elavaid mikroobikooslusi  – vetikad ja tsüanobakterid -, tuvastati, et nad fotosünteesisid terve päeva, kuid lülitasid uue DNA tootmise päeva keskel kolmeks kuni kuueks tunniks välja ja alustasid sellega uuesti päikeseloojangu eel.

 

14. veebruaril 1972 alustas Michel Siffre teist ajaisolatsiooni eksperimenti. Texases asuv kesköökoobas kujutab endast maa-alust laboratooriumi. Puidust platvormil on telk, milles on voodi, laud, tool, teaduslikud seadmed, sügavkülmikud toiduga ja piisavalt vett. Ei kalendrit ega kella. Siffre pidi sinna jääma 6 kuuks. Ta loendab päevi tsüklitena, ärkamise tunnist ärkamise tunnini. Ärgates helistab ta maa peal asuvale uurimismeeskonnale, kes tuled sisse lülitab. Ta märgib üles oma vererõhu, väntab veloergomeetril 5km, teeb haavlipüssiga laskeharjutusi  jm. Siffre tahab teada, mis juhtub inimese loomulike keharütmidega, kui ta on ajast pikalt isoleeritud.

Mõõtmiste tulemused näitavad hiljem, et esimesel viiel maa all olnud nädalal järgis Siffre 26 tunnist tsüklit. Kehatemperatuur tõusis ja langes korra iga 26 tunni järel. Ta ka magas ja ärkas selle graafiku järgi. 37. päeval hakkavad une- ja temperatuuritsükkel kõikuma. Siffre on üleval kauem kui tavaliselt ja magab siis 15 tundi järjest. Vahepeal on 26 tunnine tsükkel, vahel kestab tsükkel 40-50 tundi.

77. päeval kirjutab Siffre, et ta elu on jõudnud madalamasse punkti. Tema käed on kaotanud oskuse helmeid nöörile lükkida, mõistus suudab vaevu mõtteid üksteise otsa panna. Mälu veab alt. 79. päeval helistab ta üles ja karjub, et talle aitab. Kuid ta jätkab siiski. Kokku on ta maa all 200 päeva, mille lõpus on tal halvenenud silmanägemine ja tekkinud krooniline kõõrdsilmsus.

Enamik keerukaid organisme magavad, ärkavad ja eritavad hormoone laias laastus 24 tunnise graafiku järgi. Erandiks on põhjapõdrad – neil ei võngu kaks olulist kellgeeni tsirkadiaanselt. Selle asemel paneb põhjapõdra liikuma päike.

Kui juhtute sõitma lennukiga läbi mitme ajavööndi, siis ei leia teie perifeersed kellad sama kiirusega kooskõla. Teie keha lakkab olemast koostoimiv kellade ühendus ja muutub selle asemel ajutiselt autonoomsete seisundite tulemölluks. St kui sinu keha ja koos sellega suprakiasmaatiline tuum maandub New Yorgis, võib sinu maks veel jätkuvalt toimida Nova Scotia ajas ja kõhunääre Islandi omas. Keha taastub kiirusega üks ajavöönd päevas. Seedesüsteem võib olla rivist väljas mitu päeva, kuna aju ajendab sööma ajal, mil elundid ei ole täielikult valmis ainevahetust läbi viima. Nii on mao/soolepõletik pikamaareisijate ja lennukipilootide tavaline kaebus. Ajavaheväsimus ei ole teie peas, see on terve graafikust välja kukkunud keha vaevus.

Mis puutub pealkirja "Miks aeg lendab?", siis selle kohta kirjutati küll erinevatest uuringutest. Uuritakse kuidas me aega tajume erinevates olukordades ja erinevas vanuses, kuid midagi olulist leitud ei ole.

Teine raamat, mis tundus pealtnäha keeruline füüsikakogumik, oli just nimelt vaimukas teos.

Cockell, Charles S „Elu võrrandid“

Enne elu võrranditest kirjutamist, defineerib Cockell elu: „Lugeja peas võib nüüd kummitada üks mõte. Te võite arutleda „Aga mis on elu?“ Selle raamatu tarbeks ei ole mul vaja selle üle arutleda. Lihtsuse mõttes lähtun selles raamatus elu mugavast töödefinitsioonist, mis sisuliselt ütleb, et elusaine on selline, mis suudab paljuneda ja areneda.“

Mida me ka elu kohta ei otsustaks, millist määratlust või mõistet ka ei valiks – kõik need võimalused on täiesti kooskõlas lihtsate füüsikaseadustega.

Nobeli preemiaga auhinnatud füüsik Erwin Schrödinger kirjeldas elu füüsika terminites kui nähtust, mis hangib keskkonnast „negatiivset entroopiat“.  See näib järgivat ideed, et elu tundub töötavat vastu entroopiale – mis on energia kalduvus pihustuda ja hajuda termodünaamilisse tasakaalu. Entroopia on mateeria ja energia põhiomadus, mille väljenduseks on termodünaamika teine seadus, mis kirjeldab asjade kalduvust saavutada sellist tasakaaluolekut. Paljudel juhtudelvõrdub see omadus asjade muutumsiega korratumaks. Schrödinger väidab, et elu on entroopiaga võitluses.

Elu kipub üldiselt korratusele kalduvad universumis looma korda. Kui lõvikutsikas kasvab ja lõpuks paljuneb, siis sellesse täiskasvanud lõvisse ja tema järeltulijatesse koondunud kogu uus mateeria on enam korrastatud ja vähem juhuslikult hajunud energia, võrreldes ajaga, kui lõvi oli alles väike kutsikas, kes ema kandu näksis. Nii bioloogide kui ka füüsikute jaoks oli kaua aega raske seletada, miks elu paistab tegevat midagi, mis on füüsikaseadustega ilmses vastuolus. Kui aga vaadata elule teistpidi, mitte kui anomaalsele ja füüsikaseadustega võitlevale nähtusele, näeme hoopiski, et tegu on protsessiga, mis universumis korratuse tekkimist kiirendab ja see on kosmost kirjeldavate füüsikaliste protsessidega igati kooskõlas.

Parim näide sellest on võileibadega. Kui panna võileivad lauale, siis eeldusel, et need rahule jäetakse, kulub nende molekulides leiduva energia vabanemiseks väga palju aega. Tegelikult ei pruugi võileibade energia vabanedagi enne, kui need kuidagimoodi maakoorde satuvad ja kaugel tulevikus kõrgete temperatuuride tõttu lagunevad suhkrud ja rasvad süsinikdioksiidiks. Kui võileivad aga tunni või paari jooksul ära süüa, vabaneb neis leiduv energia soojusena sööja kehas. Osa süsinikdioksiidist väljub hingeõhu kaudu, osa kasutatakse ära uute molekulide moodustamiseks. Nii on inimene võileibade hajumist energiaks märkimisväärselt kiirendanud. On suurendatud kiirust, millega universumit korratuse suunas tõukav termodünaamika teine seadus võileibadega ühele poole saab. Kui võileivad lauale jääta, lähevad need hallitama, neid söövad bakterid ja seened  ning sellisel juhul jõuavad need organismid võileiva energia universumisse hajutamisel sööjast ette.

Füüsiline universum eelistab protsesse, mis energiat kiiremini hajutavad, seetõttu annab elu oma panuse teisest seadusest tulenevasse ( korratuse poole) protsessi, mitte ei pidurda seda.

Elusolendid on molekulide kogumid, mis käituvad füüsikaseadustega kooskõlas ja nende tagant tõugatuna. Mida enam me füüsikat, keemiat ja bioloogiat õpime, seda enam põrkume universumit valitsevate seaduste lihtsuse ja nende erandeid välistava olemusega.

Nii on siin raamatus terve peatükk lepatriinufüüsikast. Tundub natuke tobe 😏, kuid mõeldes aias lillevartel liikuvast lepatriinust ja lugedes võrrandeid, kuidas lepatriinu liikumine võimalikuks saab, siis nende võrrandite lugemine tekitas sellise omapärase tunde.

Pole üllatus, et nende teadmistega relvastatuna saame lepatriinu tiivad taandada võrranditeks ja kui need meil olemas on, saab arvutada nende jäsemetega tekitatavat tõstejõudu ja võimsust. Võttes arvessetiiba ümbritsevaid jõude, nurkkiirust ja inertsi, saame taandada lepatriinu lennu nii lihtsaks arvuks nagu jäsemetega tekitatav võimsus 30 vatti kilogrammi kohta.

Kui olevus maandub, peab tiibu katma, et need viga ei saaks. Need volditakse sisse, kõvade kattetiibade alla. Õrnad tiivad peidus kahe kooriku all, mis on arenenud selliseks, et istuvad keskelt kokku tapi ja soone süsteemi abil, mis meenutabpõrandalaudade sobitumist.

Loodus vajab putukate ja sh nende kattetiibad ehituseks head materjali –kitiini. Kitiin on tugev suhkrupõhine materjal, mis on umbes kümme korda terasest nõrgem, kuid pea kümme korda tugevam ainest keratiin (valgud), millest koosnevad juuksed.

Kui lepatriinud läbi elu põrklevad ja komistavad, osutuvad edukateks need, kes jõuavad paljunemisküpsuseni oma tiibu tuksi keeramata ja suudavad kõigile kokkupõrgetel vastu panna. Kokkupõrgete tugevust saame arvutada valemiga nagu peavigastuse kriteerium (head injury criterion – HIC). See on praktiline valem, mida kasutatakse jalgrattakiivrite tõhususe väljaselgitamiseks:

HIC=(t₂-t₁)(I:(t₂-t₁)∫_t1 ^t2 a(t)dt)^2,5

Kus t1 ja t2 on ajad ning a(t) on kiirendus kokkupõrkel.

 

Kuumutage elus raku molekule ja sidemeid, mis aatomeid koos hoiavad, kuni need saavad  nii palju energiat, et hakkavad katkema. Mida kõrgem on temperatuur, seda rohkem kahju energia põhjustab. Tõstke temperatuuri 10C ja keemilist reaktsioonide kiirus umbes kahekordistub.

Aastatel 1960 ja 1970 hakkas Yellowstone´i rahvuspargis elavaid mikroobe uurivat Ameerika mikrobioloogi Thomas Brocki huvitama, kas miski võiks elada sealsetes keevates vulkaanilistes allikates. Ta torkis neid mulisevaid ja purskavaid katlaid, võttis proove ning kogus muda, mida laborisse kaasa viia. Selles tähelepandamatus mudas leidis ta hulga mikroobe, kes suudavad kasvada temperatuuril 70C või enam.

 

Põlev aju

 

Psühhosomaatiliste haiguste juurest Susannah Cahalani raamatu „Põlev aju“ ("Brain on fire") juurde. Kui proovid ja analüüsid ja uuringud midagi ei näita võib tegemist olla psühhosomaatiliste häiretega. Kuid alati on erandeid. Mis minu arvates viib see inimese taas jälle „nokk kinni saba lahti“ juurde. Cahalani puhul muidugi on tegemist äärmusliku erandiga, kuid siiski.

Raamat ei ole just kirjanduslik meistriteos, kuid kirjeldatud haigus on niivõrd haruldane ja hirmuäratav, et see ei oma ka tähtsust. Autor pikib oma kogetud haiguse kirjelduse juurde lihtsas keeles selgitusi diagnooside, analüüside ja raviprotsesside kohta. Lisatud pildid on eestikeelses väljandes muidu üsna kehvakesed. 

Cahalan oli 2009 aastal New York Posti ajakirjanik, kui sattus 24 aastasena hirmuäratavate sümptomitega haiglasse. Ta uskus, et tema korteris on lutikad, mis olid tol ajal New Yorgis laialt levinud. Ta uskus, et isa oli püüdnud teda röövida ja tappa oma naist, kasuema. Ta kuulis, kuidas inimesed temast halvasti rääkisid, kuigi nende suu ei liikunud. Ta uskus, et suudab inimesi ainult oma mõistuse abil vanandada. Erksad värvid tekitasid peapöörituse ja rasvased toidud ajasid iiveldama. Ta ei saanud enam süüa ega magada. Ta ei suutnud oma tööd teha. Ta rääkis seosetult ja vajus katatoonilisse olekusse. Järgnesid krambid ja käte-jalgade tuimus.

Arstid mõtlesid, et tal on mingisugune psühhiaatriline haigus, nagu bipolaarne häire või skisofreenia, ja üks arst seostas tema sümptomeid isegi alkoholi tarbimisega.

Juhuslikult vabanes üks koht New Yorgi ülikooli Langone'i meditsiinikeskuse langetõveosakonnas ja  Susannahi ema sai ta teise krambihoo tekkides sinna viia. Cahalan viibis kuu aega haiglas, kus arstid tegid erinevaid vereanalüüse ja ajuuuringuid, kuid need ei andnud mingit tulemust:

„Tema EEG oli täiesti normaalne, magnetresonantstomograaf oli normaalne, uuring normaalne, veri normaalne. Kõik on normaalne.“

Uuriti nakkushaigusi ja autoimmuunseid haiguseid:

Tegemist ei olnud Lyme tõve, toksoplasmoosi, krüptokokki, tuberkuloosi ega lümforetikuloosiga. Negatiivsed olid autoimmuunhaiguste: Sjörgeni sündroomi, hulgiskleroosi, luupuse ja sklerodermati proovid.

Psühhiaatrid kahtlustasid vaimuhaigust. Samas näitas selgroovedeliku proov suurenenud hulka valgeliblesid.

Ravimeeskond hakkas lootust kaotama. Juhtumisi kutsus üks arstidest appi dr. Souhel Najjari. Neuroloog Najjar oli meisterlikult lahendanud paar salapärast juhtumit ja tal oli sellise arsti maine, kelle poole pöörduda, kui miski muu ei aidanud.

Dr Najjar

Najjar oletas esmalt, et tegemist on viirusliku entsefaliidiga, mille tekitajaks herpesviirus. Kuid siis tuli proov tagasi negatiivsena. Oli veel võimalus, et tegemist on autoimmuunreaktsiooniga – st keha enda immuunsüsteem ründab millegipärast teatud kehaosi.

Seljaajuvedelikus tõusis valgete vereliblede arv mikroliitris 80-le (norm 5). Diagnoosiks pandi „tundmatu põhjusega ajupõletik“. Entsefaliit tähendab kõnekeeles halba aju ehk ajupõletikku, millel võib olla üsna palju põhjuseid.

Dr Najjar palus Calahanil joonistada kellapildi. Ja pilt tuli selline:

See, et ta pani kõik numbrid ühele poole, ignoreerides samal ajal täielikult kella teist poolt, kinnitas Dr Najjari oletust, et Susannah ei põdenud vaimuhaigust ja probleem oli neuroloogiline, mitte psühholoogiline.

Dr Najjar ütles Susannah vanematele, et "tema aju on tema enda keha rünnaku all" ja võttis kasutusele termini "aju põleb" (brain on fire).

Et saada kindlat vastust, tehti aju biopsia.

Najjar pidas põletiku tekitajaks autoimmuunset entsefaliiti, teine raviarst dr Russo pakkus paraneoplastilist sündroomi. Paraneoplastiline sündroom on vähi, sagedamini kopsu-, rinna- või munasarjavähi, tagajärg. Selle sümptomid: psühhoos, katatoonia jne ei ole tingitud vähist endast, vaid immuunsüsteemi reageerimisest sellele. Kui keha asub kasvaja vastu võitlema, suunab see mõnikord rünnaku tervete kehaosade, näiteks selgroo või peaaju vastu.

Samal ajal hakkas peaajust võetud proovi analüüsima neuroonkoloog dr Josep Dalmau, kellel oli olnud kokkupuude sarnaste sümptomitega ja kes seoses sellega leidis immuunrünnaku NMDA retseptorite vastu ja nimetas haigust NMDA retseptori entsefaliidiks.

NMDA (N-metüül-D-aspartaathape) retseptoreid on igal pool ajus, kuid põhiliselt hipokampuses. Need retseptorid on olulised õppimiseks, meelespidamiseks ja käitumiseks. Kui need muutuvad teovõimetuks, siis on nii vaim kui keha jõuetud.

Cahalan oli 217. inimene, kellel diagnoositi  NMDA retseptori autoimmuunne entsefaliit.

See tähendab, et tema keha immuunsüsteem tekitas antikehi, mis ründasid ajus olevaid NMDA retseptoreid.

See haigus on paljude staadiumitega haigus, mille esinemine ja kulg varieeruvad haiguse jätkudes väga palju. 70% patsientidest algab kõik silmatorkamatult, tavaliste gripisümptomitega: peavalud, palavik, iiveldus. Kusjuures ei ole teada, kas sel ajal on kokkupuude viirusega või on need haiguse enda sümptomid. Paar nädalat hiljem avalduvad psühhiaatrilised probleemid sh ärevus, unetus, hirm, suuruseluulud, ülireligioossus, maania ja paranoia. Nende häirete puhul otsib inimene eelkõige abi psühhiaatrilt. 75% patsientidel esinevad krambid. Edasi areneb keele ja mälu puudulikkus.

Cahalan oli juba jõudnud katatooniastaadiumi, mis on haiguse kõrgpunktiks, millele sageli järgnevad hingamispuudulikkus, kooma ja mõnikord surm.

75% patsientidest paranevad täielikult või jäävad ainult väikesed kõrvaltoimed, invaliidistub üle 20% ja 4% sureb ka kiire diagnoosi korral.

Peaaegu pooltel kordadel vallandab haiguse munasarjakasvaja – teratoom. Ülejäänud kordadel jääb algpõhjus avastamata.

Cahalani puhul märke vähist ei leitud. Järgnes agressiivne ravikuur steroididest, veenisisesest immuunglobuliinist ja plasmaeraldusest. Steroidid vaigistavad põletiku, plasmaeraldus puhastab organismi antikehadest, ja immuunglobuliinravi rahustab ja neutraliseerib antikehasid.

Varsti lubati Cahalan koju. Kulus mitu kuud enne, kui taastus korralik kõne, mälu, lugemis- ja kirjutamisvõime. Kuid lõpuks 7 kuud hiljem suutis Cahalan tööle naasta.

Cahalan usub ka, et tal läks nii hästi seetõttu, et tema perekond ei andnud alla ja uskusid temasse. Isa oma naisega, ema ja kasuisa, vend ja elukaaslane Stephen – nad kõik olid igapäevaselt haiglas toetamas, hoolitsemas, arstidelt infot küsimas.

2015 abiellus Susannah Stepheniga ja neil on kaksikud pojad.

Cahalani seisundit nimetatakse meditsiinis "suureks teesklejaks" (great pretender): häire, mis jäljendab erinevate häirete sümptomeid, ajab arste segadusse ja viib nad eksiteele. "Suur teeskleja" on ka Cahalani järgmise raamatu pealkiri.

Raamatu "Põlev aju" järgi on tehtud ka Netflixi film. Kuid Eesti Netflixist ma seda ei leidnud. 

Kui keha tuleb sulle appi vol 2

Eelmises postitutes kirjutasin Suzanne O´Sullivani raamatust "Kõik sünnib su enda peas. Tõsilood kujuteldavatest tõbedest." Siinkohal võtan raamatust loetu kokku.

Neuroloog suudab üsna usaldusväärselt eristada füüsilisest haigusest tingitud vaevusi vaevustest, millel on psühholoogiline põhjus. Seetõttu seisavad just neuroloogid sagedamini silmitsi psühhosomaatiliste haiguste diagnoosiga.

Patsiendile on väga raske öelda, et tema füüsilisel haigusel võib olla psühholoogiline põhjus. Sellist diagnoosi on raske mõista, veel raskem sellega nõustuda. Nii mõnigi patsient tunneb end nurkasurutuna, sest eelistab ükskõik mida muud psühholoogilisest tervisehäirest tingitud alandusele. Ühiskond on psühholoogiliste häirete suhtes eelarvamustest pingul, ja patsiendid teavad seda.

O´Sullivan märgib, et arstidel on kartus psühhosomaatilist diagnoosi panna, osalt kardetakse pahandada patsienti (Mis te arvate, et ma olen hull või?), teisalt võib ju olla, et midagi on jäänud kahe silma vahele.

Samuti kirjutab autor, kuidas alles värske ülikooli lõpetanud arstina, kippus ta selliseid patsiente pidama simulantideks, või suhtuma neisse kergekäeliselt: „Head uudised, ajukasvajat me ei leidnud, teie peavalul ei ole tõsist põhjust. Ja head aega.“

Kui O´Sullivani ülesandeks oli esimesel töökohal uurida epilepsiat põdevaid inimesi, kes ei saanud ravist abi. Siin sai talle selgeks, et ligi 70% inimestest, kelle krambihood ei allunud ravile, ei põdenudki epilepsiat. Krambid tekkisid puhtalt psühholoogilistel põhjustel.  

Autor kirjutab veel, et ta on kohanud paljusid inimesi, kelle kurbus on nõnda valdav, et nad ei suuda seda tunnet taluda. Selle asemel arenevad neil välja füüsilised vaevused.

Täiesti loogikavastaselt otsustab inimese teadvustamata mina vaevelda krampide käes või jääda ratastooli, selle asemel et tunnistada valitsevat ängi.

Konversioonihäirega inimesed on sageli aleksitüümsed, mis tähendab, et nad on kaotanud võime väljendada emotsioone. Kui küsida mõnelt pseudokrampidega inimeselt, kuidas ta end tunneb, võib saada vastuseks, et tal on külm või et on väsinud – kumbki vastus ei sisalda infot emotsionaalse seisundi kohta. Ehk eitavad nad stressi põhjusel, et ei tunnegi seda, sest keha on stressi muutnud millekski muuks.

Paljud neuroloogid usuvad, et pea iga konversioonihäirega patsient on olnud tõsise seksuaalse või füüsilise ahisatmise ohver. O´Sullivani arvates on see vaid osaliselt tõene. Uuringute kohaselt on seksuaalse ahistamise all kannatanud kuni 30% mitteepileptliste hoogudega inimestest. See tähendab, et 70%  ei ole ahistamist kogenud. On küll olemas tõendeid, et ärevatel või neurootilistel isiksustel, kes kalduvad muretsema või vihastama, tundma süüd või langema depressiooni, tekib somaatiline kaebus suurema tõenäosusega. Sama käib nende kohta, kes kipuvad täiel määral sattuma teistest inimestest sõltuvusse või näevad ülejäänuid võimukate ja edukatena ja ennast samal ajal abituna. Samas kõik see suurendab võimalusi, kuid ei tähenda, et teised oleksid automaatselt probleemidest vabad.

Teatud määral oleme kõik kaitsetud, meil kõigil on oma lävepakk ja kui meid sellest üle tõugatakse, võib igaühel areneda psühhosomaatiline häire. Esimesed eluaastad aitavad määrata nii lävepaku asukoha kui kõrguse, mis sunnib keha stressile reageerima haiguse või psühhiaatriliste sümptomite abil.

Lähedase kaotus või trauma on haiguse prekursorina tavaline. Kuid paljusid elusündmusi ei ole nii lihtne lahterdada headeks või halbadeks. Näiteks on lapse sünd teda kaua oodanud paarile rõõmusõnumiks, keerulisem üksikule või just oma karjääri alguses olevale inimesele. Trauma suurustki on raske määratleda, kui inimene ei pea seda sündmuse toimumise ajal stressiks. Stressi eitamine näib olevat siin tavaline.

Samuti pole ahistamine ainus problemaatiline teema. Ka üleliigne tähelepanu, eriti haige lapse suhtes, võib samuti olla riskiteguriks seletamatute meditsiiniliste sümptomite tekkimisel hilisemas elus. Varajane kokkupuude kroonilise haigusega võib tahtmatult julgustada haiguskäitumist. Patsiendid kannatavad sageli sümptomite all, mida nad on varem teiste juures märganud.

Käitumuslikud tegurid on olulised kroonilise valu ja kroonilise väsimuse sündroomi tekkimisel. Häired ei pruugi alata otseselt stressist, vaid ekslikest veendumustest, kuidas oleks kõige parem reageerida muutustele kehas ja haigusele. Kalduvus reageerida igale kehalisele aistingule, selmet ignoreerida enamikku neist, nii nagu suurem osa meist teeb, võib olla õpitud väga varases nooruses. Näiteks ärritatud soole sündroomi puhul arvatakse osaliselt olevat tegemist tajuhäirega – selle all kannatavad inimesed on üleliia tähelepanelikud iga viimase kui sisemise aistinguning muutuse suhtes soolestiku tegevuses. Reageeritakse sümptomitele, mida teised tavaliselt eiravad, ning reaktsioonid võimendavad sümptomeid ja nende teadvustamist.

Rohkem kui 70% pseudokrampide ja kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidest on naised. O´Sullivan tuletab meelde: 

„Mulle jääb vist igaveseks meelde päev ajast, mil olin alles alustanud neuroloogiaõpinguid. Meeskond, kellega ma töötasin, oli äsja läbi vaadanud noore mehe, kellel olid ühe jala lihastes kummalise spasmid. Probleem oli tekkinud pärast väikest tööl saadud jalavigastust. Järk-järgult oli tema jalg väändunud asendisse, mis tegi tal kõndimise raskeks. Teda oli põhjalikult uuritud. Tulemused olid alati normaalsed. Kui me jõudsime välja nii kaugele, et midagi ei jäänud enam teha, küsisin, kas tema haigus võiks olla ehk psühhosomaatiline. Seepeale pöördus keskealine meesarst, kelle alluvuses ma töötasin, kergel toonil minu ja rühma naissoost arstitudengite poole ning teatas, et probleem ei saa olla psühhogeenne, sest patsient on mees ja psühhogeensed häired on noorte naiste haigus.“

Veel aastaid hiljem kohtab O´Sullivan sellist suhtumist praegugi. Meesarstid kordavad sõnu, mida 1819 aastal lausus Prantsuse arst Jean-Baptiste Louyer-Villermay: „Mees ei saa olla hüsteeriline; tal pole emakat.“ Suhtumine ajast, mil naist peeti alamajärgu olendiks on visa kaduma. See pole nii sage ega avalik, kuid elab edasi.

See miks naised on psühhosomaatilistele probleemidele vastuvõtlikumad, on mitmeid põhjusi. Naistel on lubatud väljendada oma emotsioone, mehed samal ajal peavad olema tugevad. Naiste puhul on nõrk olemine ja abi otsimine sotsiaalselt aktsepteeritud. Mehed peavad lihtsalt hakkama saama. Oleme loonud kultuuri, kus naised räägivad sümptomitest ja otsivad abi, aga mehed pigem ignoreerivad neid. Naistel esineb rohkem ka ärevust ja depressiooni. Kuid meeste elus ei ole vähem stressi. Vaadates teisi erinevusi: naised joovad vähem alkoholi, mehed ravivad stressi tõenäolisemalt sagedamini alkoholiga. Meestelt ekib sagedamini agressiivseid raevupuhanguid ja nad on altimad riskikäitumisele. Vahest ei ole asi ühe soo esindaja paremas hakkamasaamises või vähemas kaeblemises, vaid pigem selles, et kõik kannatavad erineval moel. Stressiga kokku puutudes suunavad naised selle sissepoole ja mehed väljapoole.

Ka meedial on oluline osa selles, millised sümptomid inimestel tekivad. 1990ndatel saabus vastuvõtule palju patsiente, kes olid veendunud, et nende erinevad füüsilised sümptomid on tingitud kandidoosist ehk seeninfektsioonist (vana hea Candida Albicans). Tollal oli ajakirjades ja ajalehtedes sageli juttu kandidoosiepideemiast. Üks veebileht loetles kandidoosi sümptomitena kurnatust ja ärrituvust, millega kaasnevad puhitus, sügelevad kõrvad, vähenenud keskendumisvõime ja magusanälg. Meedia kirjeldas neid sümptomeid üksikasjalikult ning inimesed saabusidki arsti juurde täpipealt selliste sümptomitega ja kindlana oma diagnoosis. Patsientidelt reeglina ei leitud seeninfektsiooni.

O´Sullivan kirjutab, et kui meediakära vaibus, on patsiendid harva kandidoosi kohta küsinud. Nüüd arvatakse samu sümptomeid gluteenitalumatuse või allergiaga seonduvat. Inimesed otsivad seletusi muudatustele kehas, midagi, mille arvele panna iga ebameeldiv tunne. Nad ei soovi põhjusena tunnistada käitumuslikke ja emotsionaalseid tegureid ega ka vananemise mõju. Ühiskond ja meedia on varmalt pakkumas meelepärasemat varianti ja andma lisa olemasolevate sümptomite varamusse.

Autor hoiatab liigsete uuringute eest ja kirjutab sellest pikemalt ühe oma patsiendiga. 23 aastane Daniel oli heas vormis ja terve mees, kes polnud eriti haige olnud. Arsti juurde jõudis ta peavaluga – tundis väikest torget kuklas. See polnud ränk valu ega vajanud valuvaigisteid aga see tegi Danielile muret. Üks tema tuttav oli alles surnud ajuverejooksu tõttu. Arst soovitas puhata, vett juua, vältida alkoholi ja teha veidi trenni. Võimalik et peavalu taandub iseenesest. Daniel käis ajuskaneeringu tegemisega jätkuvalt peale.

Healoomuliste sümptomite uurimise puhul on tasakaal kohutavalt habras. Ühelt poolt tuleb neid uurida, et välistada füüsiline põhjus, kui see on vajalik. Kuid koht, kus tuleb tõmmata piir on veidi ähmane.

Näiteks toob autor Eleanori, kellel oli noorest peale kannatanud paljude seletamatute meditsiiniliste hädade käes. Talle tehti arvukalt uuringuid, millest ükski ei näidanud ainsatki kõrvalekallet.  Kui tal tekkisid peavalud saatis perearst ta neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et peavalud ei ole tõsisemat laadi. Kuid Eleanor ei saanud rahu, ta kartis, et äkki on ajus midagi halba. Tehti skaneering ja see oligi viga. Skaneeringult ei nähtud kasvajat, kuid seal oli 5 cm pikkune aneurüsm, nõrgenenud piirkond ühe veresoone seinas. Eleanori ärevus kerkis kohe lakke. Kuid aneurüsm ei saanud põhjustada tema peavalu, tõenäoliselt oli see seal juba olnud aastaid ja Eleanor oleks võinud sellega elada terve elu, ilma et see teda oleks häirinud. Kuid nüüd Eleanor teadis. Inimeste lahkamisel on leitud, et kuni 5% on lõhkemata asümptomaatiline aneurüsm. Sestap aneurüsmi ravida ei soovitata. Kuid Eleanor otsustas seda ravida. Ta viidi operatsioonile: kubemest viidi sisse kateeter, mis juhiti läbi alakõhu veresoonte ajuveresoonteni. Toruots asetati aneurüsmi algusesse ja alustati süstimist. Selle protsessiga viiakse soonde plaatinast toruke ehk koil. Protseduur ei sujunud hästi, aneurüsm lõhkes. Eleanoril tekkis hemorraagiline insult, millest ta kunagi ei paranenud.. Üks kehapool jäi halvatuks ja tekkisid krambid.

MRT-kuva on niivõrd keerukas ja tundlik moodus keha uurimiseks, et täiesti tavalised on juhuslikud leiud, mis ei pruugi üldse haigust mõjutada. Mõnikord võidakse leida tillukesi tsüste, mis on täiesti kahjutud. Ent kui ajukuva tehakse lihtsalt igaks juhuks ja leitakse selline tsüst, tunnete enda paremini või halvemini?

Arstid võivad sageli uurimistulemusi valesti diagnoosida. Selle heaks näiteks on puukborrelioos (Lyme tõbi). Puukborrelioos võib olla ohtlik haigus, kuid paljude arstide oskus analüüside tõlgendamisel on kehv. USAs on see tavaline ülediagnoositud haigus. Üks uuring, mis käsitles puukborrelioosi kliiniku patsiente, näitas et 60% neist olid saanud diagnoosi eksikombel. Igaüks neist sai mittevajalikku ravi, oli veendunud tõsise haiguse olemasolus ning jäänud ilma õigest diagnoosist ja asjakohasest ravist.

Vereanalüüsid, röntgen, igasugused testid sisaldavad samasugust riski. Mõnd testi on iseäranis raske tõlgendada ja see loob võimaluse vigadeks.

Kuigi julgustuse otsimine oma tervishädade korral on normaalne, uurib mõni inimene iga sümptomit nii põhajlikult, kuni mitte sümptomid, vaid uurimistöö ise tekitab võimetuse maailmas täie jõuga toimetada. See on murelike ülemõtlejate häda.

Mida saaks teha?

Kui me tõepoolest tahame, et olukord paraneks, tuleb igaühel anda oma panus. Arstid ei tohiks seda diagnoosi nii väga karta, vaid tahta sellega rohkem tegeleda ja olema nende patsientide suhtes kaastundlikumad. Kuid veel tähtsam on, et ühiskond, laiem avalikkus - teie! – peab lõpetama selliste sümptomite pidamise vähem reaalseks kui teiste haigustega seotud sümptomeid.

Et võiksime kaaluda tõsise haiguse puhul psühholoogilise põhjuse olemasolu, on ülitähtis, et me usuksime selle võimalikkust ning seda, kui äärmuslik võib psühhosomaatiline haigus mõnikord olla. Me kiidame üpris kergesti heaks platseeboefekti, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, mediteerimise ja vähidieedid ning terve hulga muid näiteid selle kohta, kuidas vaim mõjutab keha. Miks on siis nii raske tunnistada mõtet vaimust, mis tekitab füüsilisi sümptomeid. Kõigi nende positiivsete tagajärgede juures, mida vaimujõud võib anda, võib see sama kergesti anda ka negatiivseid.

Mõisteid:

Raamatus kasutab autor sõna psühhosomaatiline igasuguse füüsilsite sümptomite kohta, mida ei saa haigusega seletada ja mille taga või kahtlustada psühholoogilist põhjust. Kuid see on vaid üldmõiste.

Somatisatsioon tähendab inimese kalduvust reageerida stressile või emotsioonidele füüsiliste sümptomitega. Ehk kui ma saan pingelises olukorras peavalu, siis ma somatiseerin või olen somatiseerija ja see on tavaline, peaaegu normaalne elu osa. Nii väljendab keha vaimset distressi. Somatisatsioon ei vii ilmtingimata somatisatsioonihäireni.

Somatisatsioonihäire on haruldane ja ränkraske meditsiiniline seisund, mis asub diagnooside spektri ühes otsas. See krijeldab isikut, kes on krooniliselt raske haige, kellel esineb mitu sümptomit ja kel on vähe lootust paraneda. Spektri teises otsas on täpsustamata ja lühikesed somaatilised häired, mis inimese elus tulevad ja lähevad, tekitades probleeme lühikesel perioodil.

Konversioonihäire on somatsatsioonihäire neuroloogiline variant. Tegemist on endiselt haigusliku seisundiga, mille korral füüsilised vaevused ületavad kõikvõimalikud leitavad haigused, kuid antud juhul on sümptomid neuroloogilised. See tähendab, et valu asemel esineb jõu kadumine jäsemes, krambid või mõne taju kadumine. Konversioonihäiret tuntakse ka kui funktsionaalne neuroloogiline häire või vähemal määral dissotsiatiivse häirena.

Eestis on kasutusel klassifikatsioon, mille alusel kodeeritakse psühhosomaatilise haigused somatoformsete häiretena.