Enne kui edasi minna ja enne kui blogi lugejaskond laiali läheb selle veel äärmuslikumaks mineku tõttu:), teen ma kokkuvõtte enda toortoidu aastatest:) (ikkagi 3 täis juba).
Kunagi olin ma mõõdukuse pooldaja küll (eks seni kuni ise tahtsin igasugu kraami oma toidulaual ja taldrikul hoida) ja kui ma hakkasin leidma tervislikumaid variante, mis tavapärase mõistes äärmuslikud või ekstreemsed tunduvad, siis ma häbenesin ja püüdsin ennast ikka rohkem vait&tagasi hoida. Cornelli Ülikoolis sain ma sellest tagsihoidlikkusest peaaegu lahti:) – mõõdukus tapab märkis dr. Esselstyn. Taanis kadus tagasihoidlikkus hoopiski:). Kui me oleme nii haiged ja veel käputäis inimesi elab tableti-lisandivabalt siis mõõdukus ei aita enam kedagi. Meie mugavustsoon on ohustatud ja kuigi veel leitakse piisavalt õigustusi, et mitte oma toitumist muuta ja hirm paneb vihaselt (või allasurutud vihast vabisedes) loopima sarkastilisi märkusi, ei saa me olla terved toitudes loomsest allikast – on see siis „mahe” või mitte. Loomne toit ei ole mahe, ei ole puhas, ei ole inimlik. Seega ei saa me olla täiesti terved loomset tarbides mitte kunagi.
Alustasin taimetoitumist lihast-kalast-kanast loobudes. Jäid piimatooted. Läksin tasapisi järjest mahedamaks, vähem rafineeritumaks. Rafineerimata sool-suhkur-jahu. Mahedad teraviljad.
Kuskil või kunagi soovisin ma olla terve:) ja surra tervena. Ma ei räägi kukkumistest ega õnnetustest. Vaid sellest, mida sa ise saad ära teha, et surra tervelt, ratastoolis olemata, siibrit ja liikuvat voodit või põetajat vajamata. See on minu lastele hea kingitus, kui ma saan endaga ka vanas eas ise hakkama ja ei vaja põetamist. Koos võib teha palju muid põnevaid elu jaatavaid asju. Ja selle sooviga see uurimisretk ka algas.
Taimetoitumisega koos tuli halvakspanu tavapärast sisstallatud rada tammuvate, enda mõtlemis ja arutlemisvõimet mitte kasutavate, mitteteadlike kaaslaste poolt. Võib olla ka, et ollakse unustanud, et meil on võime saada teadlikuks mida ja miks me midagi teeme. Ja teadlikust kasutades võime leida vastused kõigile küsimustele. Oluline on kas sa küsid? Ja kui kõrgele sa lati tõstad. Ma olen tõstnud ta väga kõrgele, kuid mitte korraga. Kui ühest kõrgusest on üle saadud, olen võtnud järgmise. Olen tundnud kusagil seespool, et inimene võib piiritult rohkem saavutada ja seda saavutatud kasutada elamiseks eneseks. Elamiseks kogu tema täiuse ja kirega, mitte lihtsalt tasakesi oma päevi mööda saates. Arvamus, et inimene saab istudes kõik kätte, ilma mingit isiklikku pingutust tegemata – ei ole küll õigete killast. Kui sul on soov saavutada, ehitada – pane käsi alla:).
Tõstis pead väike õel ussike mus sees:), sooviga ikka endale ja teistele tõestada, et mul on õigus. See ikka tekib. Algas suur lugemise aeg. Kindlustunne tugevnes, tervis tugevnes. Külmetushaigused vähenesid. Rünnakud vähenesid, kuid mingi aja pärast tulid nagu ringiga tagsi.
Siis tuli toitumisnõusataja õpe ja veel rohkem lugemist. Siis tuli juba soov olla täiesti terve, elujõuline ja vitaalne. Samuti soov leida tee, mis hoiab tervena ilma tablettideta, ilma lisanditeta, ilma ravimiteta. Tee, mida mööda sa käid ilma haigusi kaaslasteks võtmata.
Alustasin toortoitumist puuviljade, marjade, aedviljade, pähklite, seemente, meega, õlide, meresoolaga. Vaimustusin pH teooriast ja rohelisest, tervislikest õlidest ja meeletust mahekaupade paljususest – maitsestatud kanepiseemned, jaanikauna kreemid, tatra-, riisi-, maisijahud. Pruunid suhkrud, mahejäätised, kommid jne, jne. Mahedad šampoonid, hambapastad, seebid.
Kuskil jäi ikkagi häirima – helisema üks kelluke. Külmpressõlide puhul – kuidas seda tavainimene kätte saab sellise meeletu hinnaga ja et looduses paljakäsi me seda õli kohe kuidagi välja ei pressi. Valades seda kogu aeg salatitele ja paljudesse toitudesse, leides siis praadimiseks sobilikke rasvu(kookosrasv), jäi see mind ikkagi häirima. Heade rasvade intensiivne müügiteooria surus ennast väga tugevalt peale võimsate selgituste ja hea tervise lubadustega. Ei ole siin enamt kui piimatööstuse Ca jutt.
Mere- jt roosade-mäe-järvesoolade puhul tekkis ikka küsimus, et kas me vajame seda? Ja kuidas siis varasemal ajal saadi, merd ja mägesid ei ole igal pool. Ja kuigi meie soontes voolab nö merevesi – sureb inimene merevett juues üsna ruttu. Ja ei ole asustatud elu ilusatel paradiisisaartel, kus mage vesi puudub.
Ka vesi ise – kuskohast saada puhast vett. Miks me peame seda kogu aeg jooma. Ja sel ajal, kui pudeleid veel ei olnud – kuidas siis? Kas inimene käis ämbriga ringi. Ma ei räägi kõrbereisidest, vaid tavajuhul. Me oleme küll veest, kuid seda on ka õhk, mida me sisse hingame. JA struktureeri ja kristallita ja mantrata seda vett – ioniseeri ja puhasta ja filtreeri… Ei tundu normaalne. Vägisi tekkis küsimus, kas me siiski oleme oma keskkonna nii ära rikkunud, et see on meie patu palk. Oleme ilma jäänud puhtast veest. See meeletu puhastusvahendite torust alla kallamine, see WC ja vannitubade puhastamiseks kasutatav tugevatoimeline mürk, mis põhjavette läheb…jne, jne
Ja see meeletu toidulisandite, vitamiinipillide, mineraalipotsikute arv. Pealesuruv teooria, et meil ei ole enam viljakat maad, rikast toitu, puhast keskkonda – me kõik peame tugeva tervise nimel neid võtma. Ja kõiki võtjaid kõrvalt jälgides ei ole ma näinud MITTE ÜHTEGI, kes oleks sellega saavutanud haiguste vaba elu, tugeva vaimse-füüsilise-hingelise tervise. MITTE ÜHTEGI. Igal ühel on ikka midagi kurta, lapsepõlve vitaalsusest jääb ikka palju puudu. Kas see ei olegi võimalik? MA hakkasingi seda meelt olema. Oh seda nõrka inimest:). Tuleb ikka usukuma jääda – loomise arukusse, inimese sisemise jõu-arsti-targa suutlikkusse.
Toortoitumise tähelepanekuid veel – alguses oli kõik suurepärane. Ma tundsin ennast hästi, energiat oli rohkem, mõtlemine oli selgem. Retsepte katsetades ja toortoidu kõikvõimalike paljude imetoitude hulgast abilisi võttes sai teha selliseid kulinaarseid tippteoseid, et anna aga minna:). JA populaarsus kasvas ka:). Süüvabad koogid-kommid-kreemid-pasteedid.
Peale puuviljapaastu märkasin esimest korda,e t pähklid suuremas koguses jäävad kuskil seedimises seisma. Ja et igal pool superretseptides on aina pähklid, pähklid, pähklid ja kookosrasv. Jälle hakkas üks kelluke helisema – looduses me ei saa kätte nii palju pähkleid. Me peame nägema hulk vaeva, et need pähklid koore-naha seest kätte saada. Ja kuigi tervilja ja leiva probleem tundus olevat lehndatud seemneleibadega, jäi mulle siiski küsimärgi alla põllundus ise. Kui ma tean, et Maale ei ole hea hektarite ja hektarite all oleva ühe taimekultuuri kasvatamine. See nõrgestab taime ja nõrgestab selle taime sööjat. Ja teravilja ei saa juba päris paljud süüa. Ja me oma loomult ei ole ka terasööja liik – linnud on. Siis ka linaseeme või päevalilleseemne tarbimiseks leivakestena, vajab suurt põldu. Äkki vähendada kogust? Loobuda hoopis? Puhastuda-paastuda vahel, sageli? Me oleme suurte põldudega hävitanud taime-putuka-linnu ja loomaliike? Milleks? Ja kui Maa oma loodusseadustega astub sellele vägivallale vastu, leebelt meile püüdes selgitada, et selline suurtel põldudel kasvatatud toit ei ole meie kehale hea – saates põldudele kartulimardikad, täid, ussid, umbrohud – tasakaalustama looduse mitmekesisust ja eemaldama kahjulikku. Siis me võtame appi pestitsiidid, väetised ja ka looduslikud tõrjevahendid, et liigirikkus ühelt teatud põllult välja juurida. Tänaseks peame tunnistama, et Loodus on meid ümber piiranud ja meil tuleb alla anda. Meie haigused, ussid, seened, parasiidid, kasvajad teevad lõpu peale valele keha kasutusele, allasöödud valele toidumassile meie soolestikus, kehas üldse, organites.
Siis tuli Cornelli Ülikool. Nagu oleks kohe mitu kotitäit kaasatassitud kive maha pannud:). Siit nad tulid - Loomne (liha&loomapiim) toit ei ole inimtoit – see kahjustab tervist füüsilisel-vaimsel-hingelisel tasandil/ Toidulisandid ei ole vajalikud / Isoleeritud vitamiinid/mineraalid kahjustavad inimese tervist / elustiil on kaasaja haiguste põhjustaja ja sellega saab ka neid ravida/ mõõdukus (üks nädalas, ainult lõiguke, ainult üks) ei ole sobiv haiguste ajastu puhul / oh ja need rasvad – need head rasvad:), ei ole head rasva on rasv ja ainult rasv, mis oma külluses tervisele mitte midagi juurde ei anna. Liigne rasv ja väljapressitud rasv tapab algtasandil rohkem kui miski muu – ja kuna igas puuviljas, aedviljas on looduslikult rasva piisavalt siis puudub igasugune vajadus neid pudelist-purgist lusikate kaupa juurde tarbida.
Peale Cornelli tuli tubli ports eneseusku ja kindlust tagasi. Ja väga paljud kõhklused jätsid mu maha:) ja koos nendega läksid minu elust järk-järgult ka paljud inimesed, kes neid minu enda kõhklusi välja ütlesid. Sa peadki väga hästi järele mõtlema, kui asud sellele eneseavastamise teele ja soovid inimloomust-keha-jõudu tundma saada. Sa ei tea, mida sa otsustad - inimesed sinu ümbert jooksevad laiali:). Sa jääd üksi ja keegi ei nooguta sulle kaasa. Sa oled pioneer ja oled mitte keegi. Aga ma olen iseendaga paremas läbisaamises rohkem kui ei iial varem:). See on väga vapustav.
Nüüd hakkab tekkima olukord, kus tavamõistes „tervislikud toitujad” enam tervislikud toitujad ei ole. Ja sellega seoses ka mina liiga radikaalseks paljude arvates muutun. Ja mina leian, et üha raskem on olla mõõdukas – mõõdukus toitumises on mõõdukus tervises. Aga paljudele sobib mõõdukas tervis. Kas see sobib seetõttu, et inimene on kaotanud võime unistada ja oma unistusi täide viia. On kaotanud võime hüpata, tantsida päikestõusu/loojangu ja linnulaulu saatel, on võimetu naerma täie häälega ja pikali maas, jooksma ja rõõmustama elu enda üle. Kas on see nii, et inimene ei usugi, et ta seda ka peale lapsepõlve teha võiks. Ta ei tea? Aga eesmärgi võib igaüks seada ja seejärel ka vastused leida. Sa otsid tervist aga ei leia? Jah, see on raske selles „sa pead sööma…” info paljususes. Enamik neid toitumis „gurusid” võtab lisandeid ja soovitab sullegi. Enamik neid „gurusid” müüb sulle TOODET. MÜÜB SULLE TERVIST. See toimub nii tavapäraseid toidupüramiide propageerivate teadlaste kui ka toortoidu gurude poolt. Kui ma loen läbi ühe toortoidu tegelase raamatu – siis raamatus tundub kõik väga super. Loodusega koos voolamine, iga tasandi märkamine, tervenemine ja tervendamine. Kõik on ok. Aga kui ma lähen tema kodulehele, siis on sinna tekkinud loodusest eemaldumine: mitmed ülilooduslikud superfoodid, toidulisandid, vitamiinivedelikud purkides-pudelites. Kas superfoodid on siis kindlad kaaslased toortoidu teel? Kas tõesti on meiega nii halvasti?
Ja siis tuli Taanis Doug Graham. Ei müü toodet, mis sind terveks teeb ja tervena hoiab; ei tarbi lisandeid-vitmaiinipille ega mineraalipulbreid, ei superfoode ega green power pulbreid, ei soola, ega rasva, ei loomset ega keedetut, ei teravilju, ei kultuurseid juurikaid. On oma 60 eluaastast teel olnud 40 aastat – 10 otsis ja katsetas toortoiduga ja 30 aastat on seda praktiseerinud. Vaimult-hingelt-kehalt kõikjalt tugev-terve-vitaalne. Elus – elus inimene). Mehena, õppejõuna, isana, abikaasana – ei näinud lonkamas ühtegi jalga – kõik põles ühtlase leegina. Aktiivsus-rõõm-jõud, mis taastub ja taastoodab ennast üha uuesti-uuesti.
Ma olen oma tänaseks seatud latini jõudnud:) ja vaatame, kas nüüd teda annab ka veidi kõrgmale tõsta. Sellest edaspidi.
Juba Taanis olles pidasin plaani, et ma lõpetan blogimise ära ja kodulehe aastamaksu järgmiseks aastaks enam ei maksa. Tavaüldsus ning ravimite ja stimulantidega (alkohol, suits, liha, piim, suhkur, teravili) seda üldsust manipuleeriva tööstuse vastupanu on suur. Vaikses mugavustsoonis suletud silmadega inimesed reageerivad oma hirmude lahtirullumisel vägivaldselt ja vihaga. Mulle tundub, et ma ei ole selliste vihapursete minu kanti sattumisega arvestanud. Ju suskab õigesse kohta, et viha üles purskab. Ka tavapärase toortoidule – st üsna rasvarohke dieedile ei ole mul enam peale Cornelli&Grahamit palju toetuspinda anda. Kes tahab üldse seda kuulda? Kes üldse soovib nii põhjani oma mugavusest lahti öelda? Kes kannatab seda, kui üks hääleke aina kõrva ääres piniseb? Kas mul üldse on toetajaskonda Eestis – kui ma märgin, et sööme palju puuvilja ja roheliselehist aedvilja? Meie inimene ennem sureb, kui oma harjumustest lahti ütleb. Ära muuda mind, olen selline nagu olen . Vabanda – sinu harjumused ei ole sina, ei ole kunagi olnud. Sinu sügavaim olemus on imeline, terve, tugev, lõpmata rõõmus. Harjumust endaga samastades oleme harjunud haigusliku seisundiga – või nagu mulle märgiti aga kõik ju on haiged. Mida teha, kui kõik on haiged ja peavad seda normaalseks ja sisisevad vihast, kui soovitad end tervena hoida. Arst ei ole kunagi väljaspool sind – ravija on ju ainult sinu keha. Ainult keha teab kuidas kasvab kokku luu või taastub kude, ainult keha ravib sind – mitte arsti keha ei ravi. SINU KEHA. Isegi kui arst õmbleb kokku sinu haava – kokku kasvatab selle sinu keha ja kui kasvata, läheb see mädanema ja sa sured. Sa või võtta ravimeid milliseid tahes, kui sinu keha neid ei võta ja ei omasta ja ei kasuta – siis ei olegi midagi. Ravitseja kohta sedasama – ravitseja ei tohi ära võtta sinu haigust, ainult teed teadlikkuse poole tohib ta sulle näidata. Haiguse äravõtmine, valu äravõtmine algpõhjusi selgitamata on kuritegu haige suhtes. Sest põhjusi teadmata vabanemine toob haiguse-valu tagasi tugevamalt ja kurjemalt kui eales enne. Sa rikud looduseadusi – sa surud maha, mitte ei eemalda tekkimise põhjust. Sa soovid, et keegi teine teeks tervenemise ära sinu eest – et sa ei peaks pingutama, et sa ei peaks loobuma kahjustavatest harjumustest, piitsutavatest stimulantidest. Sa oled täiuseni viimistlenud tavameditsiini, rahvameditsiini ravimeetodeid-skeeme. Sa oled täiuseni lihvinud iidseid raviskeeme ja filosoofiaid, vaimseid tervendamisrituaale – kõik selleks, et oleks olemas arst kuskil mujal, kes tervendab. Tervendab ta noa või tableti või käega või väega – see on vahelesegamine. Kui sa esimesest korrast kohe järeldusi ei tee ja ise kätt alla ei pane, algab sinu Kolgata tee. Ühe arsti juurest teise juurde, ühest teraapiast teise, ühest vaimsest laagrist teise, ühest paastust teise, ühe ravimi juurest teise juurde. Ja märkamatult aja jooksul hakkavad kogused suurenema: lonksuke siit rohkem, ampsuke sealt rohkem, ja lõpuks võtad sa ühe tableti asemel kaks, vajad vaimseid tehnikaid üha enam, üha rangemaid, üha viimistletumaid – sa hakkad kaotama elu ennast, sa hakkad kaotama oma jõudu ennast.
Niisiis tuli mõte sellest peaga vastu seina jooksmisest loobuda:)
Grahami tähelepanuvõime on ühtaegu hämmastav ja tundus, et kuna me kuskil tagareas Lauriga kogu aeg istusime (et mine tea, kuna vaja jälle potile joosta:)), siis me ka üldse silma ei jää. Aga äratuleku ajal ütles Douglas mulle Lauri ja minu kohta midagi nii isiklikku ja vapustavat, et ma koju jõudes maha istusin ning tundsin – et tänu sellele ma võin veel tükk aega blogi pidada ja jätkuvalt vastu pidada:). Vähemalt ma kirjutan kõik ära, mida ma kuulsin, mida ma ise kokku panin ja kuidas see meile sobitub.
Rozalind märkis juba varem, et kui sa oled mingis asjas pioneer, siis tuleb arvestada, et pioneerid oma ühiskonnas ei ole kunagi populaarsed. Ja eks ta nii ole:).
Mul on samas kahju aga ma ei saa minna iseenese vastu ja öelda sulle: jah hea, et sa ei söö liha – sobib kala muidugi. See on suurepärane. Ei, ei ole. Hea,et sa margariiniga ei prae, prae ikka kookosrasvaga. See nii hea rasv. Ei, ei ole. Midagi vähemat, kui imeline suurepärane jõuline tervis ma soovitada ei taha. Ja vähema lubamine on allaandmine. Ma ei saa sind nõustada, kui sinu soov on oma stimulante vajava keha jätkuv stimulantidega toitmine – vahetades need lihtsalt teiste vastu välja või peites need lihtsalt ilusamate sõnade taha nagu „toor”, „super”, „power” taha. Kui tervis juba ära nähtud ja tunnetatud, ei ole soovi enam tagasi minna ega ole ka soovi kaasa noogutada ilmselgelt toote tööstuse poolt avaldatud uuringutele – mille taga haigutab tühjus. Ja mis pikapeale sind veel haigemaks teevad.
Ja kui sinu suul on juba irooniline märkus, sa ei pea seda õigeks, sul tõendeid vastupidise kohta - siis enne kui sa ütled, tee kindalks: Kas on see seotud sellega, et sa kaitsed OMA toitumisharjumusi, või sa oled oma pikaaegse praktikaga saavutanud tugeva vitaalse tervise ja ei vaja ühtegi lisnadit, ravimit, ega stimulanti.
