Korrastades vanu lasteraamatuid leidsin ühest raamatust tänasesse sobiva loo. Et ka sel ajal sellised lood üldse trükitud said ...
katkend muinasjutust KUU AIAS (kirjutanud läti kirjanik Karlis Skalbe 1907; eesti keeles kogumik Muinasjutte 1981)
1
Kord oli meil, minul ja minu sõbral, vaja üht inimest kätte saada.
Hilisööni ekslesime tänavatel justkui sügavates, lõpututes kraavides.
Kolistasime pimedates, kolu täis loobitud hoovides ja pikkades läppunud
koridorides ning koputasime tummadele hallidele ustele, kuid igal pool nägime
võõraid, tundmatuid nägusid. Seda, keda me otsisime, polnud kusagil. See, kelle
järele meie süda igatses, oli kuhugi sellesse otsatusse kivilasusse maetud,
siin kusagil ta vaevles, närbus – me ei kuulnud temast kippu ega kõppu.
Kõike mattis suits ja toss, kõik hääled lämmatas rataste mürin. Me
ei kuulnud enam ei oma samme kividel ega südame tuksumist rinnas. Kas meil
oligi veel südant sees või olime muutunud niisama elututeks ja pimedateks
rauakolakateks nagu need, mis haisu ja kolina saatel meist mööda kihutasid?
Panime käe rinnale, et katsuda, kas ihu on veel soe; praegu siiski süda veel
tuksus põues ja veri sosistas kõrva elusõnu. Viivuks kohus meis kõrgele
elurõõm, kuid vaibus samas, kadus nagu maa alla, sest kui me tahtsime, et teine
teise häält kuuleks, pidime kurtide kombel kisendama; see ei olnud enam inimese
hääl – see oli rataste mürinaga segatud; allikad muutusid siin porilompideks,
kõik loksus sogaseks nagu elutu vesi kanalis.
Me pigistasime hambad risti ja sõtkusime sõnatult tänava halle
munakive.
Hommiku eel, kui lärm pisut vaibus, jõudsime linna servale. Väsinult
toetusin kiviposti vastu, sõber istus majatrepil. Kumbki meist ei tahtnud enam
käia, jalad olid kividel trampimisest rampväsinud. Ei olnud mingit tahtmist
edasi minna.
Majade
mustendavate katuste kohal läksid pilved laiali ja me nägime tähti kahvatamas.
Palgeid riivas karge tuuleiil, mis eksikombel oli tuhisenud sellesse majade labürinti,
ja me kuulsime kaugusest mere kohinat. Hoonete taga hämarikus võis aimata
koidukuma.
Minus tärkas
lootus. „Läheme mere äärde!“ ütlesin
sõbrale.
„Mis me seal
teeme?“ küsis ta ja naeris loiult.
„Näeme kuidas
koit merel ärkab …“
„Ei näe me
midagi! Kõik on asju täis kuhjatud, nii
maa kui meri … Kõik on täis laotud, plankudega ümbritsetud, kõik on tükkideks
lõigutud ja osadeks jaotatud nagu kesvakarask kerjuse laual. Igaühel on oma
tükk, aga kõik on näljased.“
Põllumaad on
ära jagatud, metsad hõredaks raiutud ja sihtidega poolitatud nagu
siledalahulised kodanlaste pead. Kuskil ei ole enam terviklikkust. Ei ole
kuskil enam avarust, igal pool on seinad ees, kõik sagivad edasi-tagasi nagu
suurest puust kummutis. Kõik sünnib toas või kambripugerikus, kellelgi pole
enam aimugi maailmast! Aga kord oli ju kõik veel jagamata! Mu peas tärkavad mõnikord
veidrad mälestused, justkui tollest ajast – ja ma usun neid …
2
Mulle tundub,
et kord olin ma konnakapsaõis ja armastasin kahust metsmesilast. Ta oli magus
minu meest, me jagasime mee omavahel ära, öösel puhkas ta minu õiel ja
hommikuti käis mul pea tema suminast ringi.
Kord aga olin
ma üksildane kivi metsaniidul ja lebasin ükskõiksena sambla sees. Mitte keegi
pole iialgi olnud nii hüljatud ja võõras ...
Ja
kord olin ma kalju, mille peal kohises kuusemets; tema juured tungisid minu lõhedesse
ja ma jootsin teda oma rinnast. Minu koobastes magasid karud, üle minu sambla
jooksid kergel sammul lustakad rebased, kuninglikult uhked põdrad lükkasid minu
kuuskede oksi sarvedega laiali. Minus tuksus allika süda ja kõik jõid minu
rinnast.
Ja siis olin ma
kiskja loom. Mäletan veel oma painduvaid hüppeid: olin nagu vinnatõmmatud
terasvibu. Praeguseni mäletan oma vaba möiret laanes …
Seejärel
ärkasin inimesena. Kõik oli juba ära jagatud, taradega piiratud. Maharaiutud,
rüüstatud metsad kiratsesid. Minus elasid veel muistsed hääled, läksin metsa –
loomi polnud enam. Kes oli veel õnnekombel ellu jäänud, see põgenes kabuhirmus.
Harva võis kuulda linnulaulu …
Lõpuks
jõudsin loomaaeda. Seal olid puuridesse pandud kõik ellujäänud loomad ja linnud
ja iga nukralt longuvajunud, pulstunud pea kohale oli kinnitatud plekktahvlike
kolmes keeles kirjadega. Puuride juures seisid külmad uudishimulikud inimesed,
peas siledad kõvad kübarad nagu mustad plekk-kaaned, ja torkisid loomi
keppidega läbi võre. Kõik olid vangis, muidu ei oleks nad võinud olla nii julmad.
Kõigil
oli igav, kõik olid kurvad, niihästi inimesed, kes siin ringi kõndisid, kui ka
loomad, kes lamasid või jooksid edasi-tagasi oma puurides …
4
/…/
Olin
tüdinenud neist kägisevatest majadest, kiratsevatest inimestest. Ma läksin
suitsu laiali ajades, otsides valgust, nagu vingust uimane otsib akent. Nõnda
jõudsin kuu aeda (rõngas ümber kuu).
See
juhtus tol ajal, kui mu elul ei olnud veel piire. Praegu näeb kuu aeda vaid
mõni üksik, kes veel taevasse vaatab. Enne vihma ja raju võib seda näha.
Linnas
seda ei tunta, seal on taevas tänavatega jaotatud kitsasteks ribadeks, kus võib
mõrgata ainult mõnd üksikut tähte. Inimesed on seal targad, endaga rahul, harva
vaatavad nad taevasse, mida nemad pole loonud, - tänavalaternad, mis heidavad
valgust nende jalgadele, seisavad neile palju ligemal kui tähtede sinkja sära,
mis voogab üle kogu maailma.
/…/
5
Minus elas veel
maa hing, ma astusin kergelt piiridest üle: piirid on ainult nende jaoks, kes
elavad kivimajade seinte vahel;
nemad
näevad igal pool lukus uksi ja mõtlevad välja võtmeid nende avamiseks; kuid see
on tühi töö, sest ei ole niisugust võtit, millega saaks valla keerata ukse, mis
on juba lahti: uks on lahti, kuid ei ole kedagi, kes sellest sisse astuks.
Mõnikord harva tõmbavad selle lahti lapsed või vaimust vaesed, kes
usalduslikult lähenevad igale lävele.
Ja mina astusin
kuu aeda. See on saar tähtede meres. Kaldaid uhab vaikne kiirtelaine. Selle
taga on kõik täis kuldset helinat: helisevad puud, helisevad lilled, heliseb
rohi. Kaasiku all karjatab kuupaiste hõbedasi utekesi …
Kuupaiste valge
sõba narmad libisesid helinal üle rohu, kuupaisteneiu tuli mulle vastu,
kudumistöö käes.
Sinna kaskede
alla kattis ta mulle laua ja sõi leiba mu peost, ning tema valged peened sõrmed
heitsid sädelevat kiirtelõnga sinistele terasvarrastele.
Tema utekesed
tulid laua juurde ja sõid leiba minu peost – ning ma jõin tema kuldsest
karikast.
Karikas oli
pilgeni täis, vaevu jõudsin teda tõsta.
„Mispärast su
karikas on nii raske?“ küsisin
„Iga päev
kallab päike selle ääreni täis, kuid ainult mõni üksik joob siit. Igal õhtul
tardub jook karika see kullaks. Ainult elava inimese hingeõhk võib kulla üles
sulatada. Kuid harva eksib siia keegi. Kõik on aia hüljanud, majadesse pugenud.
Umbusklikult vahivad nad akendest välja. Kõik oigavad ja surevad hoonete
hämaruses. Mina üksipäini kõnnin siin ringi, ainuke sõber on mul tuul. Kuula,
seal seob ta endale õlgade külge tormitiibu. Mine talle järele kui põlgad
maju! … „
6
Läksin tuule
jälil ja mind täitis õel rõõm. Nägin, kuidas majad ümber kukkusid ja vihm
tuiskas tuhinal mööda tühje tänavaid. Võidurõõmsalt kloppisin majade akendele
ja hüüdsin: „Välja, välja! Jätke tunnete mängimine, hakake tõeliselt tundma!
Jätke igatsemine ja nukrutsemine, tulge elage maa peal, maamunal!“
Majad
varisesid, katustest lõid leegid üles. Inimesed ronisid oiates välja nagu
puukoid majaseintest. Õhk oli täis halinat.
Tuli haaras
majad, vesi uhtis varemed …
Raju taltus.
Inimesed lõdisesid lageda taeva all ja nutsid. „Ärge nutke! Maa pole ära
põlenud, ainult teie kitsad majad on maha lammutatud, samuti teie haiglad ja
kasvuhooned. Kuulake, kuidas maa hingab!“
Kuid nemad ei
näinud minu rõõmu ja pöördusid minust kõrvale nagu kurjategijast …
Nad ei läinud mööda lagendikku kuigi kaugele, vaid
hakkasid kohe kive otsima ja maju ehitama. Nii kasvaski siia see kivilasu, kus
me eksleme ega suuda leida inimest.
Kord olin
õnnelik, nüüd muutusin nukraks. Kord elasin, nüüd hakkasin surema. Kõik oli
jälle neisse kivikirstudesse kokku pillutud.
„Kui ometi
tuleks torm!“ soovisin.
„Mul ei ole
enam usku tormi sisse. Kõik algab uuesti otsast peale.“
Ning luuletaja
vajus taas nukrusse.