Ravimitel on oma piirid. Looval elujõul neid ei ole.

Kui siin juba juttude kirjutamiseks on läinud, siis veel üks tähelepanuväärne:). Paramhansa Yogananda "Joogi autobiograafia" 

„Aastaid tagasi tahtsin ka mina innukalt kaalus juurde võtta,“ teatas mulle  Sri Yukteswar. „Ma külastasin ühest raskest haigusest kosudes Benaresis elanud Lahiri Mahasayat.

„Härra, ma olin väga  haige ja kaotasin õige mitu naela.“

„Nagu ma näen, Yukteswar, oled sa ennast haigeks teinud ja arvad nüüd, et oled kõhn.“

Ma ei oodanud kaugeltki mitte sellist vastust. Guru lisas siiski julgustavalt :

„Las ma vaatan seda asja. Homme tunned ennast kindlasti paremini.“

Ma võtsin tema sõnu kui viidet sellele, et ta ravib salamisi minu vastuvõtlikku mõistust, ega olnud järgmisel hommikul sugugi üllatunud, kui tajusin jõu juurdevoolu. Ma otsisin õpetaja üles ja hüüdsin vaimustunult: „Härra, ma tunnen ennast täna palju paremini!“

„Tõsi, mis tõsi. Täna oled endale jõudu lisanud.“

„Ei, õpetaja,“ vaidlesin ma vastu. „Teie olite see, kes mind aitas. Täna on mitme nädala jooksul esimene kord, mil mul  on natukenegi rammu.“

„Oojaa! Sinu tõbi oli üsna tõsine. Sinu keha on veel väeti. Kes oskab öelda, kuidas ta ennast homme tunneb.“

Mõte sellest, et ma võin uuesti nõrgaks jääda, tekitas minus hirmu ja külmavärinaid. Järgmisel hommikul suutsin ma ennast hädavaevu Lahiri Mahasaya majani lohistada.

„Härra, ma põen jälle.“

Guru pilk oli arvustav. „No nii! Sa oled ennast taas mõjutanud.“

„Gurudeva, ma saan nüüd aru, et te olete päevast päeva minu üle nalja visanud.“ Mu kannatus oli otsas. „Ma ei mõista, miks te minu ausat juttu ei usu.“

„Tegelikult on sinu mõtted need, mis on sind sundinud ennast vaheldumisi nõrga ja tugevana tundma.“ Õpetaja silmitses mind hoolivalt. „Sa oled näinud, kuidas su tervis käitus täpipealt sinu ootuste kohaselt. Mõte on jõud – ta on jõud koguni elektri või gravitatsiooni kujul. Inimese intellekt kujutab endast Jumala kõikvõimsa teadvuse üht sädet. Ma sain sulle näidata, kuidas jalamaid saab teoks kõik see, mida sinu vägev mõistus väga tugevasti usub.“

Ma teadsin, et Lahiri Mahasaya  ei räägi kunagi tühja juttu, sestap pöördusin tema poole suure aukartuse ja tänutundega: „Õpetaja, kui ma mõtlen, et olen terve ja endise kehakaalu tagasi saanud , kas siis sünnibki nii?“

„See ongi nii ja isegi käesoleval hetkel.“ Guru rääkis tõsiselt ja mulle silma vaadates.

Ja ennäe! Ma tundsin, et muutun mitte üksnes tugevamaks, vaid ka raskemaks. Lahiri Mahasaya taandus vaikimisse. Olles veetnud mõne tunni tema jalgade ees, pöördusin tagasi emakoju, kus ma peatusin külaskäikudel Benaresi.

„Mu poeg! Milles on asi? Kas saoled vesitõvest paiste minemas?“ Ema ei suutnud oma silmi uskuda.

Ma kaalusin ennast ja avastasin, et olen üheainsa päevaga 50 naela (ca 23 kg) juurde võtnud. Need naelad jäid alatiseks minuga. Sõbrad ja tuttavad, kes olid mind kõhnana näinud, tardusid jahmatusest. Paljud nendest muusid selle ime tagajärjel oma eluviisi ja hakkasid Lahiri õpilasteks. …

Ravimitel on oma piirid. Looval elujõul neid ei ole. Usu seda. Sa saad terveks ja tugevaks.“

/…/ „ Aga mis siis, kui ma teie juhtnööre järgides iial toitu ei küsi ja keegi ei anna seda mulle? Ma suren ju nälga?“

„Eks siis sure!“ Vaat säärane ärevusttekitav nõuanne paisati õhku. „Sure Mukunda, kui sa pead surema! Ära iial võta omaks suhtumist, et sa elad mitte Jumala, vaid söödava väest! Tema, kes ta on loonud kogu ihutoitluse selle ükskõik millises esinemisvormis ja andnud meile söögiisu kannab kindlasti hoolt selle eest, et temale pühendunut ülal peetakse! Ära kujutagi ette, nagu elaksid sa riisist või püsiksid püsti raha või inimeste najal! Kas nemad saavad sind aidata, kui Jumal võtab sinult eluhinguse? Nad on pelgalt tema kaudsed instrumendid. Kas toit seedub kõhus tänu sinu enda mingisugustele oskusele? Mukunda, kasuta oma eristusvõime mõõka! Raiu läbi vahendajate ahelad ja tunneta Ainsat Põhjust!“

Toortoidust ja loodusseadustest esseenidelt

Janne kirjutas  Pom Vincenti intervjuu jaoks katkendi, lisas paar tükki veel.  

   

"Esseenide Rahuevangeeliumi avastamine": "Nad saatsid välja tervendajaid. Ja üks neist oli Jeesus, esseen. Ta käis haigete ja hädasolijate seas ning andis neile teadmise, mida nad vajasid, et end ravida. Mõned, kes talle järgnesid, kirjutasid selle üles, mis juhtus tema ja nende vahel, kes kannatasid ja raskelt koormatud olid. Vennaskonna vanemad tegid sõnadest luule ja muutsid Inimeste Tervendaja, Hea Karjase loo unustamatuks. Ja kui tuli viimaks vendadele aeg kõrb maha jätta ning teise kohta minna, jäid kirjarullid maha nagu peidetud vahimehed, nagu igavese ja elava tõe unustatud valvurid. Algas tume aeg - metsluse, barbaarsuse, raamatute põletamise, ebausu ja tühiste iidolite kummardamise aeg. Leebe Jeesus oli igaveseks kadunud ristilöödud Jumala kujus, ja esseenide vennad varjasid oma õpetusi nende väheste meeles, kes suudaksid neid säilitada oma järglastele. Ja Tervendamise Kirjarullid lebasid hooletusse jäetult kõrbe muutlike varjude all..."

Jumal käskis teie esiisasid: "Sina ei tohi tappa." Kuid nende süda oli kalgistunud ja nad tapsid. Siis Mooses soovis vähemalt, et nad ei tapaks inimesi, ja talus nende loomadetapmist. Ja siis teie esiisade süda kalgistus veelgi enam, ja nad tapsid nii inimesi kui loomi. Kuid mina ütlen teile: ärge tapke ei inimesi, ega loomi, ega isegi mitte toitu, mis läheb suhu. Sest kui te sööte elavat toitu, elustab see teid, aga kui te surmate oma söögi, siis surnud söök surmab ka teid. Sest elu tuleb elust, ja surmast tuleb alati surm. Sest kõik, mis surmab teie toitu, surmab ka teie kehasid. Ja kõik, mis surmab teie kehasid, surmab ka teie hingi. Ja teie kehad muutuvad samaks, mis on teie toit, nii nagu teie vaim muutub samasuguseks kui on teie mõtted. Seega, ärge sööge midagi, mida tuli, külm või vesi on hävitanud. Sest põlenud, külmunud ja mädanenud toidud põletavad, külmutavad ja mädandavad teie keha. (...) Sest ma ütlen teile tõesti, elage ainult elu tule abil, ja ärge valmistage toitu surma tulega, mis hävitab teie toidu, teie kehad ja teie hinged" ...

Ma ütlen teile täies jõus: inimene on Maa-Ema poeg ja temalt on inimesepoeg saanud oma keha, nii nagu vastsündinud imiku keha on sündinud oma ema üsast. Tõesti, ma ütlen teile: te olete üks oma Maa-Emaga - tema on teis ja teie olete temas. Temast olete te sündinud ja temasse lähete kord tagasi. Seepärast pidage tema seadusi, sest mitte keegi ei või elada kaua ega olla õnnelik, kui ta ei austa Maa-Ema ning ei täida tema seadusi. (...) Ma ütlen teile, kui te ei järgi oma Ema seadusi, siis ei saa te mingi tarkuse ega kavalusega surma eest põgeneda. Ja see, kes hoiab Ema seadusi, seda hoiab tema Ema samuti. Ta ravib kõik tema hädad ja ta ei jää enam kunagi haigeks. Ema annab talle pika eluea ja hoiab-kaitseb kõigi õnnetuste eest: tule, vee ja mürgiste madude eest"

Ja Jeesus vastas: "Ärge otsige seadust oma pühakirjades, sest seadus on elu, kuna kiri iseenesest on surnud. Tõesti, ma ütlen teile: Mooses ei saanud seadusi Jumalalt mitte kirjalikult, vaid läbi elava sõna. Seadus on elava Jumala elav sõna elavatele prohvetitele elavate inimeste jaoks. Seadus on kirjas kõiges, mis elab. Sa leiad selle rohus, puus, jões, mäes, taeva lindudes, mere kalades; kuid otsige seda peamiselt iseendast. Sest ma ütlen teile tõesti: kõik elavad olevused on Jumalale lähemal kui elutu pühakiri. Jumal on loonud elu ja kõik elavad olevused nii, et nad võiksid läbi igavesti kestva sõna õpetada inimesele tõelise Jumala seadusi. Jumal ei ole kirjutanud seadusi raamatute lehekülgedele, vaid teie südamesse ja teie vaimu. Need on teie hinguses, teie veres, teie luudes, teie lihas, teie sisikonnas, teie silmades, teie kõrvades ja teie keha viimases kui osakeses. Seadus on õhus, vees, maas, taimedes, päikesekiirtes, sügavustes ja kõrgustes, mis kõik räägivad sinuga, et sa võiksid kuulda elava Jumala keelt ja tahet. Kuid te sulete oma silmad, et te ei võiks näha, ja sulete oma kõrvad, et te ei võiks kuulda. Tõesti ma ütlen teile: pühakiri on inimese töö, kuid elu ja kõik selle kandjad on Jumala töö. Mispärast ei kuula te Jumala sõnu, mis on kirjutatud üles Tema töödes? Ja mispärast õpite surnud pühakirju, mis on inimeste käte töö

Mida jõulude ajal puuviljadega teha 13 detsember

Eelmine sissekanne liiga raske, siit tuleb midagi tasakaalustamiseks:): veidi puuviljaseid jõulupuid - saab üles ehitada päris söödavalt.
13. detsembril Tallinnas, kell 16.30 tuleb puuviljade proovimise ja katsumise ja katsetamise:) kursus. Kõik viljad, mida me kätte saame tulevad proovimisele (ka eksootilisemad, võib olla ka durian) + erinevad datlisordid ja kuivatatud viljad sh noor kookos, hurmaa, longan, viigimarjad,   rosinad, mango, õun, jpm. Hind 15 eur. Registreeri 84silleke@gmail.com 


 Õuna ja porgadiga alus ja hambatikkudega puuviljad külge

 Kes on veel aedvilja ja rohelise lainel saab teha vähe vürtsikama puu:)

 Kiivi on hea roheline puu tegemiseks:)

Veel ilusaid:

 Üks vähe suurem ka

peedi krõpsud maapirni või kõrvitsakrõpsudega. Kuivatatud ikka

 mustriga õunaviilud:)

kellel õuna, saab sellegagi midagi ette võtta - jõulujooki sisse valada

Arbuusijää, pigem küll suvesse.

Kuu aias - muinasjutt

Korrastades vanu lasteraamatuid leidsin ühest raamatust tänasesse sobiva loo. Et ka sel ajal sellised lood üldse trükitud said ...

katkend muinasjutust KUU AIAS (kirjutanud läti kirjanik Karlis Skalbe 1907; eesti keeles kogumik Muinasjutte 1981)

1

Kord oli meil, minul ja minu sõbral, vaja üht inimest kätte saada. Hilisööni ekslesime tänavatel justkui sügavates, lõpututes kraavides. Kolistasime pimedates, kolu täis loobitud hoovides ja pikkades läppunud koridorides ning koputasime tummadele hallidele ustele, kuid igal pool nägime võõraid, tundmatuid nägusid. Seda, keda me otsisime, polnud kusagil. See, kelle järele meie süda igatses, oli kuhugi sellesse otsatusse kivilasusse maetud, siin kusagil ta vaevles, närbus – me ei kuulnud temast kippu ega kõppu.

Kõike mattis suits ja toss, kõik hääled lämmatas rataste mürin. Me ei kuulnud enam ei oma samme kividel ega südame tuksumist rinnas. Kas meil oligi veel südant sees või olime muutunud niisama elututeks ja pimedateks rauakolakateks nagu need, mis haisu ja kolina saatel meist mööda kihutasid? Panime käe rinnale, et katsuda, kas ihu on veel soe; praegu siiski süda veel tuksus põues ja veri sosistas kõrva elusõnu. Viivuks kohus meis kõrgele elurõõm, kuid vaibus samas, kadus nagu maa alla, sest kui me tahtsime, et teine teise häält kuuleks, pidime kurtide kombel kisendama; see ei olnud enam inimese hääl – see oli rataste mürinaga segatud; allikad muutusid siin porilompideks, kõik loksus sogaseks nagu elutu vesi kanalis.

Me pigistasime hambad risti ja sõtkusime sõnatult tänava halle munakive.

Hommiku eel, kui lärm pisut vaibus, jõudsime linna servale. Väsinult toetusin kiviposti vastu, sõber istus majatrepil. Kumbki meist ei tahtnud enam käia, jalad olid kividel trampimisest rampväsinud. Ei olnud mingit tahtmist edasi minna.

Majade mustendavate katuste kohal läksid pilved laiali ja me nägime tähti kahvatamas. Palgeid riivas karge tuuleiil, mis eksikombel oli tuhisenud sellesse majade labürinti, ja me kuulsime kaugusest mere kohinat. Hoonete taga hämarikus võis aimata koidukuma.

Minus tärkas lootus. „Läheme  mere äärde!“ ütlesin sõbrale.

„Mis me seal teeme?“ küsis ta ja naeris loiult.

„Näeme kuidas koit merel ärkab …“

„Ei näe me midagi! Kõik on asju täis kuhjatud, nii maa kui meri … Kõik on täis laotud, plankudega ümbritsetud, kõik on tükkideks lõigutud ja osadeks jaotatud nagu kesvakarask kerjuse laual. Igaühel on oma tükk, aga kõik on näljased.“

Põllumaad on ära jagatud, metsad hõredaks raiutud ja sihtidega poolitatud nagu siledalahulised kodanlaste pead. Kuskil ei ole enam terviklikkust. Ei ole kuskil enam avarust, igal pool on seinad ees, kõik sagivad edasi-tagasi nagu suurest puust kummutis. Kõik sünnib toas või kambripugerikus, kellelgi pole enam aimugi maailmast! Aga kord oli ju kõik veel jagamata! Mu peas tärkavad mõnikord veidrad mälestused, justkui tollest ajast – ja ma usun neid …

2

Mulle tundub, et kord olin ma konnakapsaõis ja armastasin kahust metsmesilast. Ta oli magus minu meest, me jagasime mee omavahel ära, öösel puhkas ta minu õiel ja hommikuti käis mul pea tema suminast ringi.

Kord aga olin ma üksildane kivi metsaniidul ja lebasin ükskõiksena sambla sees. Mitte keegi pole iialgi olnud nii hüljatud ja võõras ...

Ja kord olin ma kalju, mille peal kohises kuusemets; tema juured tungisid minu lõhedesse ja ma jootsin teda oma rinnast. Minu koobastes magasid karud, üle minu sambla jooksid kergel sammul lustakad rebased, kuninglikult uhked põdrad lükkasid minu kuuskede oksi sarvedega laiali. Minus tuksus allika süda ja kõik jõid minu rinnast.

Ja siis olin ma kiskja loom. Mäletan veel oma painduvaid hüppeid: olin nagu vinnatõmmatud terasvibu. Praeguseni mäletan oma vaba möiret laanes …

Seejärel ärkasin inimesena. Kõik oli juba ära jagatud, taradega piiratud. Maharaiutud, rüüstatud metsad kiratsesid. Minus elasid veel muistsed hääled, läksin metsa – loomi polnud enam. Kes oli veel õnnekombel ellu jäänud, see põgenes kabuhirmus. Harva võis kuulda linnulaulu …

Lõpuks jõudsin loomaaeda. Seal olid puuridesse pandud kõik ellujäänud loomad ja linnud ja iga nukralt longuvajunud, pulstunud pea kohale oli kinnitatud plekktahvlike kolmes keeles kirjadega. Puuride juures seisid külmad uudishimulikud inimesed, peas siledad kõvad kübarad nagu mustad plekk-kaaned, ja torkisid loomi keppidega läbi võre. Kõik olid vangis, muidu ei oleks nad võinud olla nii julmad.

Kõigil oli igav, kõik olid kurvad, niihästi inimesed, kes siin ringi kõndisid, kui ka loomad, kes lamasid või jooksid edasi-tagasi oma puurides …

4

/…/

Olin tüdinenud neist kägisevatest majadest, kiratsevatest inimestest. Ma läksin suitsu laiali ajades, otsides valgust, nagu vingust uimane otsib akent. Nõnda jõudsin kuu aeda (rõngas ümber kuu).

See juhtus tol ajal, kui mu elul ei olnud veel piire. Praegu näeb kuu aeda vaid mõni üksik, kes veel taevasse vaatab. Enne vihma ja raju võib seda näha.

Linnas seda ei tunta, seal on taevas tänavatega jaotatud kitsasteks ribadeks, kus võib mõrgata ainult mõnd üksikut tähte. Inimesed on seal targad, endaga rahul, harva vaatavad nad taevasse, mida nemad pole loonud, - tänavalaternad, mis heidavad valgust nende jalgadele, seisavad neile palju ligemal kui tähtede sinkja sära, mis voogab üle kogu maailma.

/…/

5

Minus elas veel maa hing, ma astusin kergelt piiridest üle: piirid on ainult nende jaoks, kes elavad kivimajade seinte vahel; 

nemad näevad igal pool lukus uksi ja mõtlevad välja võtmeid nende avamiseks; kuid see on tühi töö, sest ei ole niisugust võtit, millega saaks valla keerata ukse, mis on juba lahti: uks on lahti, kuid ei ole kedagi, kes sellest sisse astuks. Mõnikord harva tõmbavad selle lahti lapsed või vaimust vaesed, kes usalduslikult lähenevad igale lävele.

Ja mina astusin kuu aeda. See on saar tähtede meres. Kaldaid uhab vaikne kiirtelaine. Selle taga on kõik täis kuldset helinat: helisevad puud, helisevad lilled, heliseb rohi. Kaasiku all karjatab kuupaiste hõbedasi utekesi …

Kuupaiste valge sõba narmad libisesid helinal üle rohu, kuupaisteneiu tuli mulle vastu, kudumistöö käes.

Sinna kaskede alla kattis ta mulle laua ja sõi leiba mu peost, ning tema valged peened sõrmed heitsid sädelevat kiirtelõnga sinistele terasvarrastele.

Tema utekesed tulid laua juurde ja sõid leiba minu peost – ning ma jõin tema kuldsest karikast.

Karikas oli pilgeni täis, vaevu jõudsin teda tõsta.

„Mispärast su karikas on nii raske?“ küsisin

„Iga päev kallab päike selle ääreni täis, kuid ainult mõni üksik joob siit. Igal õhtul tardub jook karika see kullaks. Ainult elava inimese hingeõhk võib kulla üles sulatada. Kuid harva eksib siia keegi. Kõik on aia hüljanud, majadesse pugenud. Umbusklikult vahivad nad akendest välja. Kõik oigavad ja surevad hoonete hämaruses. Mina üksipäini kõnnin siin ringi, ainuke sõber on mul tuul. Kuula, seal seob ta endale õlgade külge tormitiibu. Mine talle järele kui põlgad maju! … „

6

Läksin tuule jälil ja mind täitis õel rõõm. Nägin, kuidas majad ümber kukkusid ja vihm tuiskas tuhinal mööda tühje tänavaid. Võidurõõmsalt kloppisin majade akendele ja hüüdsin: „Välja, välja! Jätke tunnete mängimine, hakake tõeliselt tundma! Jätke igatsemine ja nukrutsemine, tulge elage maa peal, maamunal!“

Majad varisesid, katustest lõid leegid üles. Inimesed ronisid oiates välja nagu puukoid majaseintest. Õhk oli täis halinat.

Tuli haaras majad, vesi uhtis varemed …

Raju taltus. Inimesed lõdisesid lageda taeva all ja nutsid. „Ärge nutke! Maa pole ära põlenud, ainult teie kitsad majad on maha lammutatud, samuti teie haiglad ja kasvuhooned. Kuulake, kuidas maa hingab!“

Kuid nemad ei näinud minu rõõmu ja pöördusid minust kõrvale nagu kurjategijast …

Nad ei läinud mööda lagendikku kuigi kaugele, vaid hakkasid kohe kive otsima ja maju ehitama. Nii kasvaski siia see kivilasu, kus me eksleme ega suuda leida inimest.

Kord olin õnnelik, nüüd muutusin nukraks. Kord elasin, nüüd hakkasin surema. Kõik oli jälle neisse kivikirstudesse kokku pillutud.

„Kui ometi tuleks torm!“ soovisin.

„Mul ei ole enam usku tormi sisse. Kõik algab uuesti otsast peale.“

Ning luuletaja vajus taas nukrusse.

Jõulupidu toortoiduga

Tulemas on talve kõige kaunim aeg,

päkapikkude ja jõuluvana aeg.

Aeg, mil langev lumehelves paitab pead,

aeg, mil kõik on kõigi vastu head.

Oled väga oodatud 2. detsembril  detsembril kell 12.00  kell 12.00 –– 17.00   päikesetoidu jõulupeole Kolu kõrtsi! 

Tähistame koos andvendiaja algust -- katame jõuluhõngulise laua ja kuulame  kuulame imelist muusikat Helena, Victoria ja Ian Mikael Kirsi esituses

Osavõtutasu:

1 täiskasvanu 20 eurot, 1 täiskasvanu ja laps/lapsed 25 eurot, pere 35 eurot.

Andke palun oma tulekust teada ja pange kirja inimeste arv ning laste vanus meiliaadressile 

marge.roosileht@gmail.com. Osalustasu kandke palun 221054620309 MTÜ Heategevusühing Elja Tarkusteaed hiljemalt 27. novembriks. Ülekande selgitusse kirjutage “annetus jõulupeole ja osalejate 

nimed“. Infot saab küsida telefonil 56 150 601.

Kohale võib tulla natuke varem ja vaadata ringi Vabaõhumuuseumi territooriumil (www.evm.ee). 

Territooriumipääse on osavõtutasu sees.

Päkapikud Sille, Marge, Ly,   Mariin ja Elisa