Dieedilabor vol 5 - ära nimeta õuna tervislikuks

Loen Traci Mann raamatut „Secrets from the Eating Lab“

07.aprillil oli tegelikult aastapäev - täpselt aasta olen teinud igal tööpäeval postitusi loetud raamatutest ja artiklitest. Tahtsin sel päeval teha möödunud aastast eraldi postituse, aga lõpetan Manni raamatu enne ära.

Eelmise postituse lõpetasin Mac Nelsoniga, kes õppis kaalu langetama oma siga jälgides. Nelson rääkis, et kunagi kasvatas ta siga osariigi põllumajanduslikul messil osalemiseks. Seda tegid ka teised talunikud. Teistel talunikel olid automaatsöötjad, kus sead said süüa siis kui tahtsid ja kui palju tahtsid. Nelsonil sellist polnud ja ta tõi seale toitu kaks korda päevas, lastes seal süüa nii palju kui too tahtis. Kui messipäev kätte jõudis, viisid kõik oma sead näitusele. Nelsoni siga oli tugev, terve ja sale ning teiste talunike sead olid tugevad, terved ja rasvunud. Kuna rasvasust hinnati  sea puhul rohkem, siis Nelson jäi nö kaotajaks. Aastaid hiljem tuli siga talle meelde siis, kui ta soovis kaotada kaalu. Ta hakkas sööma kaks korda päevas, seda mida soovis ja nii palju kui soovis. Vahepeal ei näksinud. Nelson kirjutas oma kaalu hoolsalt üles ja kaotas kahe aastaga ca 20 kg.

Mann toob selle näite mitte seetõttu, et ta soovitaks Nelsoni dieeti, vaid  toob siinkohal välja selle, mida saaks toimiva strateegiana toitumise puhul ära kasutada:

Kui toitu pole, ei saa te seda süüa, ja kui see on olemas, siis te sööte. See on nutikas reguleerimisstrateegia, sest tugineb pigem meie ajule kui meie piiratud tahtejõu toorele jõule.

Edasi on kirjeldatud arukaid toidu reguleerimsstrateegiaid:

1) Väldi kiusatust, luues oma teele takistusi

See punkt oli ka „Hungry Brain“ raamatus aga sellest võib uuesti üle käia. Autor ise kirjutab, et tal on võimalus minna tööle kaht teed pidi ning ühele teele jääb pagaripood, millele ta ei suuda vastu panna. Sestap valib ta sageli teise tee. Samuti kirjutatakse siinkohal palju portsjonite suurusest ja sellest, kuidas aja jooksul on portsjonid suurenenud.

Brian Wansink, Cornelli toidulabori juht ja raamatu „Mindless Eating“ autor viis läbi ühe nutika eksperimendi. Ta konstrueeris „täida end ise“ supikausi: kausi, mis söömise ajal end täitub, nii et see ei tundu kunagi tühjenevat.  Tulemused näitasid, et kui inimestel pole aimugi, kui palju nad söövad, siis nad otsustavad seda selle põhjal, mida nad näevad, mitte selle põhjal, kuidas nad end tunnevad. Nii et kui nad näevad, et nende kauss suppi on täis, eeldavad nad, et nad pole palju söönud ja tunnevad end endiselt näljasena, kuigi nad võisid ära süüa kahe kausitäie jagu suppi.

Selle põhjal pakub autor välja kasutada väiksemaid toidunõusid, mis kiirest tühjaks saavad.

Ükski takistus ei ole liiga väike. Kuidas vähendada tualettpaberi kulu? Võtad rulli, surud seda natuke lapikumaks ja paned WC-sse. Lapikum rull keerab end aeglasemalt lahti ja seetõttu kasutavad inimesed vähem paberit. See on väga väike ebamugavus, kuid avaldab ometi mõju.

Sestap ei tasu alahinnata väikeste takistuste mõju. Inimesed on laisavõitu. 

Eksperimendid näitavad, et kui kommikauss nina alt kontori või teise toa otsa asetada, siis võetakse kommi vähem. Ja isegi mitte teise toa otsa – on piisanud isegi sellest, kui kauss asetada otsesest haardeulatusest välja.

Google New York kontoris pandi M&M kommid läbipaistmatusse kaussi ja 7 nädala jooksul sõid 2000 töötajat komme 3 miljoni kalori jagu vähem.  

2) Tee tervislikud toidud kättesaadavamaks

Vastupidselt kalorikaste toitude teele takistuste asetamisega, tasub vastupidist teha tervislike toitudega: läbipaistvad anumad, puuviljad-aedviljad nähtaval kohal. Ja veel parem, kui need on suupärases vormis.

Puuviljad on köögiviljadega võrreldes lihtsad. Köögiviljadega tuleb ületada rohkem takistusi, sealhulgas ei ole need nii ligitõmbavad ehk magusad kui puuviljad. Kuid veelgi suurem probleem on see, et paljud neist nõuavad palju hooldust. Neid tuleb hästi puhastada, osad tuleb lõikuda, osad tuleb koorida ja paljud nõuavad teatud määral küpsetamist või maitsestamist, et olla ahvatlevad. Need on suured takistused köögiviljade söömisel isegi siis, kui olete need ostnud ja koju toonud. Seetõttu tuleb oma köögiviljad vähemalt osaliselt ettevalmistada kohe, kui poest koju jõuate. Autori sõnul on aga asi seda väärt.

3) Jäta end aedviljadega tête à tête

Manni laboris tehti eksperiment filmi vaatamisega: pakuti kas komme ja beebiporgandeid samal ajal, komme eraldi ja beebiporgandeid eraldi. Ja inimesed sõid rohkem porgandeid, kui neid serveeriti eraldi ja muud ei olnud.

Edasi prooviti seda eksperimenti koolikeskkonnas. Tavajuhul ei näe õpilased aedvilju kunagi eraldi teistest toitudest. Seega eksperimendis pandi nad lõuna ajal alguses istuma laudade taha, kuhu oli kausiga pandud beebiporgandeid. Neile ei öeldud, et nad peaksid neid sööma või mitte süüma. Lihtsalt jälgiti. Varasematel päevadel valis ainult umbes 10% selle kooli lastest iseteenindusega toiduletist porgandeid. Kuid sel päeval sõi enam kui 50% lastest lauale jäetud porgandeid.

Sellest julgust saanud, prooviti ka teisi aedvilju. Varasemalt valis ainult 36 last einelauast brokolit. Laua taga brokoliga istudes, sõi seda 235 last.

Veel parem tulemus oli punaste ja kollaste paprikaribadega. 6 korda rohkem lapsi sõi paprikat kui muidu. Ja see mõjus positiivselt ka hilisemale toiduvalikule.

Soovitatakse veel valmistada salat kõigepealt, kui muu toit alles valmimas ja panna see lauale.

Mida kauem sa istud toiduga kaetud laua taga – seda enam seda süüakse. Eestlaste vana tüüpi lookas laua taga istumine on siinkohal kindlasti heaks näiteks.

4) Söö koos tervislike toitujatega

See vist ei vaja pikka selgitust. Kui oled sõpradega väljas või külas, kaldutakse sööma rohkem seda, mida kõik söövad.

Ise olen kunagi tähele pannud, et lapsed on eriti aldid jälgima teisi lapsi. Ja kui tegemist uue toiduga, siis teiste laste eeskuju nakatab.

Eksperimendid näitavad samas ka seda, et kui veedad oma sõpradega rohkem aega, siis hakkad ka üksi olles nende valikuid toidu osas kopeerima. Ütle mulle, mida söövad sinu sõbrad ja ma ütlen ...

5) Kui muudad oma toitumisharjumusi, püüa perest kedagi kaasa haarata

Siinkohal näitavad uuringud, et mida toetavamad on pereliikmed/partnerid, seda kergem on muudatus ja seda paremad on tulemused.

Kui proovite oma toitumisharjumusi muuta, on väga hea, kui teie partner julgustab ja mõistab, et need muutused on teie jaoks olulised. Kui teie partner (või mõni muu pereliige) näägutab teie kallal, üritab teid sundida teatud asju sööma (või mitte sööma), seab teie tehtud toiduvalikuid kahtluse alla või kritiseerib seda või väljendab teie valikute pärast ärritust, on raskem hakkama saada. Lisaks võib see saada suhetes stressi ja pingete allikaks. Tõenäoliselt on parem, kui teie partnerist või pereliikmetest ei saaks teie söömispolitsei. Teil võib tekkida kiusatus paluda neil see roll enda kanda võtta, kuid Mann soovitab tungivalt sellele kiusatusele vastu panna. See põhjustab alati lahinguid ja haavatud tundeid ning võib isegi sundida teid omaenda kodus ringi hiilima või salaja sööma.

Ja veel üks pealtnäha kummaline soovitus, kuid kui ma järele mõtlen, siis see peab hästi paika.

Ära nimeta õuna „tervislikuks“!

Kuigi meile tundub, et kõik tahavad süüa tervislikult ja dieediliikumised reeglina nimetavad iga oma postitatud retsepti „tervislikuks“ – peletatakse selle sõnaga tegelikult tervislikust toidust eemale.

Mann kirjutab, et „tervislikku“ toitu seostab inimene halvasti maitseva toiduga, millest ei saa kõhtu täis...😏

Ka see, millised on valmistoitude nimed, mängib meie toiduvalikutel olulist rolli.

Et testida, kuidas inimesed erinevat tüüpi toidumärgistele reageerivad, muutsid teadlased ülikooli kohvikus mõneks päevaks mitme toidu nimesid. Kui roogadele anti kirjeldavad sildid, nagu Kodune Kanaroog (kanaroa asemel) või vanaema suvikõrvitsaküpsised (suvikõrvitsaküpsiste asemel), leidsid õpilased, et need on parema väljanägemisega,  maitsevad paremini ja arvasid, et neis on rohkem kaloreid kui varasemate nimedega toitudes. Samuti tundsid nad end pärast „koduse“ ja „vanaema“ versioonide söömist mõnevõrra rahulolevamalt ja suurema täiskõhutundega. Võib ju arvata, et nimed ei oma tähtsust aga need toidud olid identsed, muutus ainult pealkiri.

Mõtted toidust mõjutavad rohkem kui meeleolu – need mõjutavad ka keemilisel tasandil. Selle veenva demonstratsioonina asetasid teadlased osalejate kätesse intravenoossed kateetrid ja kogusid vereproove enne, eksperimendi  ajal ja pärast seda. Osalejad jõid piimakokteili. Katsealustele iseloomustati kokteili kahel erineval viisil. Ühel korral kirjeldati piimakokteili kui suurepärast, maitsvat ja 640 kalorit sisaldavat; teisel korral kui rasvavaba, süütundevaba ja 140 kalorit sisaldavat. Osalejate teadmata anti neile mõlemal korral sama piimakokteil. Kuid tajutavad erinevused selles, kuidas nad piimakokteilist mõtlesid, kutsusid esile keemilise reaktsiooni, mis ilmnes ka osalejate vereproovis. Kui nad arvasid, et piimakokteil on maitsev ja kõrge kalorsusega, vähenes näljatundest märku andva hormooni greliini tase pärast selle joomist järsult. Kuid kui inimesed arvasid, et piimakokteil on tervislik ja madala kalorsusega, jäi nende greliini tase ligikaudu samaks, andes märku, et nad ei olnud "kerge" versiooniga täielikult rahul ja jäid näljaseks. Greliinist sai kirjutatud blogis „Burn“ raamatut tutvustades. Nii on mõtlemisel meie keha bioloogiale suur mõju. 

Ei maksa kogu aeg karta toitu ega seda mürgiseks mõelda sh poes müüdavat puu- ja aedvilja.

 Ja siit tulebki nr 6:

6) Ära söö tervislikku toitu seetõttu, et see on tervislik

Mann kirjeldab eksperimenti, mille tema labor viis läbi psühholoogide konverentsil. Kuna konverentsi võõrustas Minnesota ülikool, pakkusid nad osavõtjatele kolme erinevat valikut: kohalikku maiust nougati ja šokolaadiga, Minnesotas aretatud õuna Honeycrisp ja kohaliku kohvipoe kohvi Peace Coffee.

Õuna pakuti erinevate siltidega: raamatus on siltide pildid – kõigil siltidel oli Minnesota vapp ja aasta, mil õun aretati, ühel sildil lisaks märge „tervislik“ ja teisel USA südameassotsiatsiooni pilt (mis tähendab tervislikku valikut).

Selgus, et õuna valiti oslaejate poolt küll, kuid kõige vähem võeti õuna sildiga „tervislik“. Kuigi Südameassotsiatsiooni pilt tähendab sisuliselt sama – ei olnud siin kirja „tervislik“. Et halvasti mõjus ainuüksi sõna „tervislik“. Südamemärgisega õuna valiti 50% rohkem.

Kõik teavad, kuidas õunad maitsevad, ja kõik teavad, et õunad on tervislikud. Need on praktiliselt tervise määratlus. Võib juhtuda, et sõna "tervislik" nägemine tekitab inimestes tunde, et neile öeldakse, mida teha, samas kui kaudsem  sümbol seda ei tee. Inimestele ei meeldi, kui neile öeldakse, mida teha ja sageli tehakse siis just vastupidi.

Hilisemalt prooviti korrata eksperimenti porgandiga: siltideks pandi „porgand – kiire amps“, „porgand – amps, mis aitab keskenduda“, „porgand- energiaamps“ ja „tervislik porgand“. Taaskord valiti sõnaga „tervislik“ porgandit kõige vähem.

Veel üks eksperiment. Pakuti kahte leiba – üks neist sildiga „tervislik“. Pärast leiva söömist oli võimalik võtta vesikringleid. Osalejad, kes sõid „tervislikku“ leiba, sõid vesikringleid rohkem.

7) Mõtle teistmoodi ahvatlevatest toitudest

Kui töökaaslane astub sisse taldrikutäie glasuuritud sõõrikutega, mis vägagi isuäratavad, siis mõtle mitte kui head need võivad olla, vaid mis kuju ja värvi need on. Võibolla võb isegi mõelda: roosa glasuur - roosa nagu põrsas, rõnga kuju – nagu autoratas. Ei ole isuäratavad pildid. Kuid just seda tüüpi mõtlemine aitab isu ülimalt kaloririkaste toitude vastu vähendada.

Jäänud on veel kolm väiksemat peatükki, nii saab järgmise postitusega raamat läbi.

Dieedilabor vol 4 - ülekaal ei tapa

 

Loen Traci Mann raamatut „Secrets from the Eating Lab“

Mann kirjutab omaenda dieedikogemusest, mil toidud, mis eriti ei meeldinud, muutusid vastupandamatuks ja täitsid mõtted niipea, kui need sattusid keelatud toitude nimekirja.

Kõik need sundmõtted ja probleemid toidu ümber võiks ju ära kannatada, kui dieedid oleksid äärmiselt efektiivsed. Olulise eesmärgi nimel tuleb ju raskusi ületada. Kuid dieedid ei ole efektiivsed ja võivad  isegi põhjustada suuremaid (tervise)probleeme.

Nagu üks eluaegne dieedipidaja raamatus ütleb: "Mõtlemine dieetide ja selle üle, mida ma valesti teen, hõivab umbes üheksakümmend protsenti minu peast." Briti koomik Vanessa Engle märkis: "Võite lugeda Süüriast või Egiptusest ja samal ajal on teie peas sellised triviaalsed, kuid õõvastavad mõtted nagu "Ma poleks tohtinud seda hommikusöögiks süüa."

Toidule ja söömisele liigne keskendumine (ja mõnikord ka oma kaalu pärast muretsemine) röövib väärtusliku tähelepanu muudelt tegevustelt ning mida rohkem on dieedipidajatel toidumõtteid, seda raskem on neil mõelda muudele asjadele ja muude kognitiivsete ülesannetega toime tulla.

Dieedipidajal pole palju vaja, et ta oleks hõivatud toidumõtetega. Ühes uuringus testisid teadlased dieedipidajate ja dieedi mittepidajate mäluvõimet enne ja pärast šokolaaditahvli söömist. Pole üllatav, et dieedipidajatel tekkisid pärast šokolaaditahvli söömist murelikumad toidumõtted ja seetõttu nende mälufunktsioon kannatas. Sellised mälu ja probleemide lahendamise puudujäägid võivad dieedipidajatel raskendada olulistele igapäevastele tegevustele keskendumist.

Võib tekkida kiusatus järeldada, et dieedipidajad ei ole nii targad kui dieedi mittepidajad, mistõttu neil on probleeme mõtlemise, mäletamise, planeerimise ja probleemide lahendamisega. See ei ole tõsi. Samad uuringud, mis näitavad dieedipidajate kognitiivseid häireid, ei leia üldises intelligentsuses erinevusi dieedipidajate ja dieedi mittepidajate vahel.

Ühes uuringus võrreldi inimeste kognitiivseid võimeid, kui nad pidasid dieeti ja kui nad ei pidanud dieeti, ning leiti, et kognitsioon halvenes ainult siis, kui inimesed olid parasjagu dieedil. Seega ei ole asi selles, et inimesed, kes peavad dieeti, pole targad, vaid see, et dieedi pidamine muudab inimesed sisuliselt vähem arukaks, kui nad tegelikult on.

Veel üks mõtlemisega seotud probleem, mis tekib dieedi pidamise ajal, on moonutatud ajataju. Dieedil olles tundub aeg aeglasemalt liikuvat. On dokumenteeritud uuringuid meestega, kes kaotasid rangete dieetide abil palju kaalu. Nende ajataju muutus enne kaalu langetamist ja pärast seda. Uuringud on ka leidnud, et katse üldse midagi kontrollida põhjustab sama kogemuse aeglasema liikumise.  

Väga väheste kaloritega dieetide üheks nö kõrvaltoimeks on depressioon. Uuringud on leidnud dieedipidajatel rohkem depressiooni, samas on leitud ka, et kohe vahetult peale dieediga alustamist on meeleolu paranemine.

Isegi kui dieedi pidamine ei too kaasa tõsist häiret nagu depressioon, võib see kaasa tuua muid ebameeldivaid tundeid, sest dieedipidajad kipuvad oma toitumisharjumusi segama süü- ja häbitundega. Tegelikult on dieedist loobumine üks sagedasemaid vastuseid, mida inimesed küsitlustes annavad, kui neilt küsitakse, mis tekitab neis süütunnet. Dieedipidajad väidavad palju tõenäolisemalt kui dieedi mittepidajad, et kogevad toidust tulenevat süütunnet ning peaaegu pooled ühes uuringus osalenud naistest nõustusid, et tunnevad end süüdi pärast kartulikrõpsude, jäätise või kommide söömist.

Autor kirjutab, et kunagi ta keeldus lennukis vesikringlitest ja tema kõrval istuv võõras mees pakkus mõned lohutussõnad: “Selle söömise pärast ei pea end halvasti tundma. Nad on madala rasvasisaldusega." Nii tüütuks (rääkimata solvavast) kui Mann seda märkust ka pidas, ei riku selline kommentaar sotsiaalseid konventsioone. Autor väidab, et eriti naistelt – eeldatakse, et nad tunnevad söömise pärast süüd.  

Uuringud näitavad ka seda, et mitte kõik dieedid ei põhjusta hilisemaid söömissööste. Seda põhjustavad üsnes ekstreemselt väikese kalorisisalduse või sagedast paastumist nõudvad dieedid.

 

Viiendas peatükis kirjutab Mann, et ülekaal ei tapa meid, kuigi tänu meedia skandaalimaiguliste pealkirjade abil on selline mulje jäänud.

Biostatistik Katherine Flegal uuris ülekaaluliste (kehamassiindeksiga 25-30) ja normkaaluliste (kehamassiindeksiga 18,5-25) inimeste eluiga ja surma. Kui ülekaal on niivõrd kahjulik ja hullemast hullem, peaksid ülekaalulised elama saledatest lühema elu. Kas elavad?

Siinkohal jätsin korral lugemise pooleli ja mõtlesin oma tuttavate üle. Ülekaaluliste ja saledate tervise ja elu pikkuse üle. Ja ega ei saa väita, et elusolevatest kõrges eas olijatest oleks saledaid silmatorkavalt rohkem. Tuletades meelde neid, kes on manalateele läinud – tulevad meelde nii saledad kui ka ülekaalulised ja seda igas eas.  Kui ma mõtlen saledatest tuttavate peale tervise perspektiivist lähtuvalt, siis ei saa öelda, et kõik on 100% terved. On saledaid, kellel on väga tõsised terviseprobleemid.

Kuidas Flegal täpsemalt oma analüüsiandmed paika pani, on raamatus pikemalt kirjas. Ta kombineeris andmed 140 uuringust ja suremuse risk 93% uuringutest oli kehamassiindeksiga 25-30 (ehk siis ülekaaluga) inimestel õige vähe väiksem kui normkaaluga inimeste puhul.

Veel enam: kehamassiindeksiga üle 30 inimeste puhul ei olnud 64% uuringutest suremuse risk normkaaluga inimestega võrreldes suurem.

Et perspektiivi paremini mõista, siis suitsetajate ja mittesuitsetajate kopsuvähki haigestumise risk on suitsetjatel koefitsendiga üle 30. Ehk vahe tervisliku ja mittetervisliku vahel on ja peakski olema väga suur.

Küll leidis Flegal, et alakaaluliste inimeste suremuse risk on kõrgem kui normkaalulistel. 2017 aastal tehtud Yu analüüs näitas ülekaaluliste osas suuremat suremuse riski, kuid normkaaluliste 1 ja ülekaaluliste 1.06 vahe on jätkuvalt väga väike.

Huvitav oleks teada, kas see võib tulevikus muutuda? Kuna inimesed muutuvad ülekaaluliseks ja rasvunuks järjest varasemas eluetapis 

Mann toob välja ka uuringud, mille kohaselt juba haigestunud inimeste hulgas, on ülekaalulistel paremad prognoosid ehk tervenemisvõimalused. Nendeks haigusteks on kopsu ja eesnäärme vähk, kopsupõletik, reumatoid artriit, neeruhaigused, teatud südame veresoonkonna haigused.

Kes mul siinkohal silme ette tulevad – on ülisaledad vähihaiged. Kui sul juba on diagnoos ja sa oled sale – võib haigus kilod nii kiiresti ära viia, et kehal pole jõudu (isu ammugi ei ole) tervist taastada. Kaalu hoidmine normaalsel tasemel on haiguse ajal suur väljakutse. Ja kui see on probleem, ei saa järgida vähese kalorsusega või paljusid toiduaineid välistavat dieeti.

Ka tänased "tervisliku eluviisi" saledad ei ole terved. Heaolu inimeste postitused ja toodete reklaamid annavad alust oletada, et ilma abikäeta voodist enam püsti ei saada. Kohe hommikul on vaja energia jaoks sisse võtta chaga/pässik, mõned terad, tilgad ja tohututes megadoosides toidulisandeid.  Tooteid, mis on edukaks päevaks hädavajalikud, tuleb aina juurde. 

Mann toob siinkohal veel välja muud erinevused ülekaaluliste ja normkaaluliste vahel, mis ka tervist mõjutavad (ehk mõjutajaks ei ole üksnes kaal). Ülekaalulised on rohkem istuva elustiiliga, teevad vähem trenni, neil on reeglina väiksemad sissetulekud jms.

Leitud on veel ka erinevusi keharasva jaotumises. Normkaalus aga vöökohale koondunud keharasvaga inimesed olid suurema suremuse riskiga, kui ülekaalulised, kelle keharasv ei olnud koondunud vääkoha ümber.

Veel kirjutatakse ülekaaluliste stressitasemest ja halvakspanust sh meditsiini poolsest, kuid seda teemat sai tutvustatud „Sobivaks tunnistatud keha“ postitustes.

Miks siis kogu aeg pasundatakse, et rasvumine tapab teid? Osaliselt on põhjuseks see, et meedia kipub tervisepealkirju üle dramatiseerima. Osaliselt sellepärast, et meditsiiniringkond kardab, et kui inimesed ei arva, et rasvumine on surmalõksuks, lõpetavad nad proovimise tervislikult toituda ja käituvad tõeliselt ebatervislikult. Kuid tuleb ka vaadata, millised teadlased väidavad, et rasvumine tapab teid: Teadlased, kellel on huvi, et see tõsi oleks. Teadlased, kes võtavad raha ettevõtetelt, mis müüvad dieediravimeid ja muid kaalulangetamistooteid. Teadlased, kes istuvad nende ettevõtete juhatustes. Teadlased peavad loetlema need huvide konfliktid meditsiiniajakirjades avaldatud artiklite lõpus ja rasvumise uuringutes võiksite neid loendeid kasutada käepärase kaalulangetamistööstuse ettevõtete kataloogina (mis maakeeli tähendab, et kaalulangetamistööstuse teadlasi on seal palju).

Jõudsin raamatu kolmandasse ossa, kus peatükkides 6-10 räägitakse, kuidas saavutada oma madalaim elamiskõlblik kaal. Mann kirjutab:

„Ühel päeval helistas mulle võõras mees, kes ütles, et on dieediga palju kaalust alla võtnud ja tahtis teada, kas ta on määratud seda tagasi võtma. Uskuge või mitte, aga ma saan palju selliseid kõnesid. Kuna ma ei tunne neid inimesi ega nende individuaalseid olusid, siis kipun vastama, et jah, enamik inimesi, kes dieediga kaalust alla võtavad, võtavad selle mingil hetkel tagasi, kuid on väike vähemus, kes suudab saledamat kaalu edukalt hoida. Ma ei oska ennustada, mis ühegi konkreetse inimesega juhtub. Tavaliselt jutt sellega ka lõpeb. Aga seekord jäin telefoni juurde.

Hääl teises otsas, Mac Nelson, oli 74 aastane tugeva aktsendiga mees Texase maapiirkonnast. Ta ütles, et oli välja mõelnud kaalust alla võtmise saladuse. Ta sai sellest teada oma sea käest. Kuna sead pole oma saledate figuuride poolest just tuntud, hakkas asi mind huvitama.“

Tuleb öelda, et mind samuti.😏

Dieedilabor vol 3 - tahtejõu roll meeldivast toidust hoidumisel

Loen Traci Mann raamatut "Secrets from the Eating Lab"

Omajagu on varem kirjutatud homeostaasist ja sellest, et kehal on teatud fikseeritud kaal, millest kehas üsna kramplikult kinni hoitakse ja mis teeb kaalu langetamise raskeks. Traci Mann kirjutab, et kui rääkida kehakaalu kindlaksmääratud vahemikust, kipuvad inimesed nägema selle negatiivset poolt: kui võtad kaalust alla, püüab keha endise kaalu tagasi saada. Kuid see toimib mõlemat pidi. Kui sa võtad kaalus kiiresti juurde, püüab keha ka sel juhul ülekaalust vabaneda ja fikseeritud punkti tagasi tuua.

Kuidas teha kindlaks, milline on sinu keha jaoks normaalne vahemik?

Mann ütleb, et see on rohkem kunst kui teadus ja üldjuhul peaks see olema kaal, mis jääb, kui ennast ei näljutata ega toimu söömissööste/ülesöömist. Kaal, mille juurde keha ikka ja jälle tagasi tuleb.

Üks ekspert ütleb, et võite mugavalt kaotada umbes 7kg  paikapandud kaalupunktist, enne kui teie keha hakkab proovima kaalu kaitsta. (Loomulikult eeldab see, et kaalute alustuseks piisavalt – kui kaalute 50 kg, on 7 kg kaotamine peaaegu kindlasti väljaspool  seatud vahemikku.) Kui see töötab nüüd nii kaalust juurdevõtmisel kui langetamisel, tähendab see, et teie keha fikseeritud kaaluvahemik katab mõistlikult umbes 14 kg.  7kg ülespoole ja 7 kg allapoole.

Kui te ei taha võidelda evolutsiooni, bioloogia ja psühholoogiaga ning olla näljane igal oma elupäeval, ei soovita autor proovida elada allpool seda seatud vahemikku. On arusaadav, et paljude inimeste jaoks on eesmärk lihtsalt olla kõhn, aga tahad sa ka oma elu nautida? Langetades veidi kaalu, kuid püsides seatud vahemikus on tervislik eesmärk; kõhnumine nii, et jääd allapoole seda vahemikku, on väga raske ja ennasthävitav. Meie kõigi eesmärk peaks olema elada oma vahemiku ulatuse madalamal tasemel. Nimetame seda kaalu oma kõige kõhnemaks elamiskõlblikuks kaaluks ja selle saavutamiseks on täiesti mõistlik   oma elustiili muudatusi teha. 

Raamatu kolmas peatükk püüab selgitada, miks kaalu langetamisel on vähe tegemist tahtejõuga.

Dieedi pidamine nõuab iga kord kiusatusele vastu astumist. Eranditult iga kord. Rasvumise uurija John Foreyt ütleb oma raamatus  „Living Without Dieting“, et dieedi pidamine on nagu hinge kinnihoidmine. Mingil hetkel tuleb hingata. Kui toit on olemas, ei pea te sellele edu saavutamiseks vaid üks kord vastu panema. Peate sellele vastu seisma tunni ja siis kümne minuti pärast ning ühe minuti ja siis ühe sekundi pärast. Kuni toit on olemas, tuleb sellele vastu panna nii tihti, kui hinge tõmmata. Ja selles peitubki probleem.

Kujutage ette, et olete enesekontrolli (tahtejõu) meister. Keegi pole milleski täiuslik, aga oletame, et oled nii hea tahtejõuga, et suudad 99 protsenti ajast kiusatusele edukalt vastu seista. Kui küpsis on töötamise ajal teie kõrval laual, peate sellele küpsisele vastu seisma iga kord, kui seda märkate – iga kord, kui vaatate oma arvutiekraanilt kõrvale. Kui 99 korda suudate küpsisest pilgu taas lahti rebida, siis 100dal korral enam ei suuda. Ja 99% tahtejõud ei aita sel juhul mitte üks põrm.

Inimesed, kes põevad söömishäiret anorexia nervosa, mida iseloomustab obsessiivne soov olla kõhn, suudavad rakendada peaaegu täiuslikku enesekontrolli. Ja kuigi sel juhul pole nende tahtejõu kasutamine kaugeltki tervislik, suudavad anorektikud sellest hoolimata peaaegu pidevalt kiusatusele edukalt vastu seista. Sama võiks öelda inimeste kohta, kes peavad avalikku näljastreiki. Nii et täielik enesekontroll pole võimatu. Kuid enamiku inimeste jaoks on söömise puhul piisav tahtejõu olemasolu palju vähem oluline, kui arvate.

Ühes uuringus, palusid psühholoogid Malte Friese ja Wilhelm Hofmann osalejatel proovida seista vastu kartulikrõpsudele ning seejärel uuriti, kas isikud, kes said enesekontrolli testides paremad tulemused, suutsid paremini kartulikrõpsudest eemale hoida, kui madala punktisumma saanud katsealused. Nad ei suutnud. Väga ahvatlevale toidule vastu pidamisel selgus, et enesekontrollivõimel polnud suurt tähtsust.

Mis puudutab selliseid asju nagu koolitööd, hinded ja isegi õnn ja depressioon, siis mängis enesekontroll suurt rolli. Söömise puhul aga oli enesekontrollivõime mõju palju vähem kui mis tahes muud tüüpi käitumise puhul. Tegelikult oli enesekontroll söömise juures poole vähem oluline kui enamiku muude käitumisviiside puhul.

Nii ütlebki Mann, et eneskontrolli mõjutavad asjaolud, mitte inimene ise. Kui tuuakse näiteid inimeste kohta, kes suudavad 1 küpsise või kommiga piirduda, kuidas siis nemad suudavad? Mann ütleb, et enesekontrolli alla ei käi see, kui toit (küpsis) algselt eriti ei meeldigi või kui toidust on juba kõrini. St öelda ei küpsisele, mis ei meeldi või mida on varem isu täis söödud, ei tähenda tugevat enesekontrolli.

Loeb isu toidu järele. Võtkem kasvõi rasedus, mil varasemad lemmiktoidud on ühtäkki täiesti vastumeelsed ja uued omamoodi maitsed panevad suu vett jooksma.

Iga kord, kui Traci Mann ütleb inimestele, et uurib enesekontrolli, küsivad nad esimese asjana nõu, kuidas ennast kontrollida. Tegelikult on see teine asi, mida nad teevad. Esimese asjana  – ja siin pole erandeid – ütlevad nad midagi sellist: "Oh, ma soovin, et mul oleks seda rohkem." Ja siis nad küsivad nõu. Aastaid polnud mul Mann´il nõu anda. Olid ainult halvad uudised.

Lõpuks hakkas välja kooruma see, et enesekontrollivõimest rohkem mängivad rolli asjaolud. Kas sa oled halvas tujus? Heas tujus? Stressis? Tähelepanu hajutatud?

Tähelepanu hajutatus ja multitegumtöö (rööprähklemine)

Üks asjaolu, mis põhjustab inimestel enesekontrolli ebaõnnestumist, on tähelepanu hajumine. Kõige levinum näide sellest on  teleri vaatamine vestluse ajal. See ei tundu suure asjana enne, kui mõtlete hetkeks sellele, kui sageli teid igapäevaste tegevuste juures segatakse. Multitegumtöö on meist enamiku jaoks normaalne olek, mitte kiirel ajal juhtuv erand. Tegelikult väidab Nicholas Carr oma raamatus „The Shallows“, et Internet hävitab aeglaselt meie "kontsentratsioonivõimet", treenides meid kiiresti skannima ja koguma väikeseid teabekilde kogu Internetist, selle asemel, et sügavuti keskenduda mingile teemale. Terve põlvkond lapsi võib selle eest kõrget hinda maksta. Hiljutiste uuringute käigus on psühholoogid leidnud, et kodus õppides pidasid õpilased teemast kinni vaid umbes kuus minutit, enne kui telefon või arvuti nende tähelepanu kõrvale viis. 6 minutit pole just palju aega sügavuti mõtlemiseks.

Alkoholi tarbimine aitab tähelepanu hajutatusele kaasa. Paljud on kogenud alkoholi tarbides ja öösiti pidutsedes seda, kuidas toidud laualt kontrollimatult kõhtu kaovad.

Mann´i poolt tehtud uuringus näidati ühele grupile osalejatele tähelepanu hajutamiseks slaide. Sealsamas olid kausid kuhjaga täis maitsvaid suupisteid. Dieedipidajate puhul sõid slaide vaadanud osalejad 40% rohkem nendest, kes slaide ei vaadanud. Dieeti mitte pidanud rohkem ei söönud.

Autor kirjutab, et tegelikus elus on palju selliseid tähelepanu hajutajaid, mis panevad dieedipidaja rohkem sööma.

Nii hea kui halb tuju panevad rohkem sööma. Kui päev on kulgenud halvasti, siis võetakse koogitükk enda lohutamiseks. Kui kõik on suurepärane, pakutakse koogitükki endale preemiaks.

Enesekontrolli puhul tundub asi olevat ka selles, et seda kontrolli jagub meil vaid teatud ajaks või teatud hulgal. Kipub olema nagu lihastega: teed trenni, kulutad energiat ja pead puhkama ning ootama kuni jõuvarud taastuvad. Enesekontroll pole lihas, kuid paistab töötavat samamoodi.

Raamatus tuuakse selle kinnituseks mitmeid uuringuid.

Ühel juhul pidid eksperimendis osalejate üks grupp rakendama tahtejõudu ja mitte võtma nina ees olevaid šokolaadiküpsiseid ning teine grupp võis neid vabalt võtta. Järgnevalt viidi osalejad puslet kokku panema. Tegemist oli väga keeruka puslega. Eeldus oli, et kui inimesed on rakendanud energiat selleks, et mitte süüa maitsvat toitu – siis nad ei suuda pikalt keskenduda pusle lahendamisele. Ja nii juhtuski: need, kes pidid küpsistest eemal hoidma, loobusid üsna ruttu katsetest puslet lahendada ning need, kes võisid küpsiseid võtta, püüdsid puslet lahendada kauem.

Loomulikult ei puutu me igapäevaelus kokku selliste asjadega.  Kuid paljud asjad, millega regulaarselt tegeletakse, hajutavad võimet kontrollida midagi muud. Üks levinumaid selliseid tegevusi on mitme valiku ees seismine ja otsustusvajadus.

Kuigi me keegi ei taha, et elus puuduksid valikud, on liiga suurel valikuvõimalusel ka varjukülg. Mann´i endine kraadiõppur ja sotsiaalpsühholoog Sheena Iyengar viis läbi uuringu, mis näitas, et kui inimesed valisid maiuse kolmekümnest erinevast šokolaadist koosnevast väljapanekust, jäid nad maiusega vähem rahule kui siis, kui valisid vaid kuuest šokolaadist koosneva väljapaneku hulgast. Mida rohkem valikuid, seda suurem näib olevat surve ja seda suurem on võimalus kahetseda. On näidatud, et valikute tegemine kahandab enesekontrolli ressursse, mis toob kaasa halvema enesekontrolli järgneva ülesande täitmisel.

Sellest on tõesti kahju, sest me teeme regulaarselt valikuid mitte ainult toodete vahel, vaid ka tegevuste vahel, millega tegeleda, sõprade vahel, kellele helistada, ja õhtusöögi retseptide vahel. Surfame kanalites 800 kaabelkanali hulgas, et valida vaatamiseks saade, kerime oma nutitelefonides 1200 laulu, et valida üks, mida kuulata, ning valime miljonite lugemiseks pakutavate lugude/artiklite hulgast. Enamasti eelistame midagi ja loobume millestki. Kui valiku tegemine paneb meid ebaõnnestuma järgmistes enesekontrolli nõudvates ülesannetes – mida see ka teeb –, siis oleme hädas enamaga kui lihtsalt dieedipidamisega.

Barack Obama ütles kord ühes intervjuus, et jah, ta kannab vaid siniseid ja halle ülikondi ning ta ei taha teha otsuseid, mida süüa või selga panna – kuna tal niigi väga palju otsuseid teha.

Kuigi me teame, et enesekontrolli kott võib üsna kergesti tühjeneda, ei tea me ikkagi, miks see nii juhtub. Võib juhtuda, et enesekontrolli teostamine väsitab ja kui ollakse väsinud, jääb puudu energiast millegi muu kontrollimiseks. Võib juhtuda, et asjade kontrollimisest saab lihtsalt kõrini ja pärast ühe asja kontrollimist ei viitsi kohe uue asjaga pihta hakata. Võib juhtuda, et ühe asja kontrollimine segab tähelepanu ja nagu juba arutanud, vähendab tähelepanu hajutamine võimet kontrollida teist asja.

Kuid teadmata, miks enesekontroll ammendub, on raske leida lahendusi selle tugevdamiseks. Tundub, et üks viis, kuidas enesekontroll ei sarnane lihasega, on see, et oma lihaseid saame treenida, et saada tugevamaks ja töötada tõhusamalt, kuid me ei saa tegelikult ennast treenida paremaks ja rohkemaks enesekontrolliks.

Autor ütleb, et inimesed ei ole lihtsalt loodud tahtlikult toidule vastu panema. Me arenesime läbi näljahädade, küttimise ja koriluse, sõime kõike, mida saime, millal saime. Oleme arenenud selleks, et hoida oma luudel rasva, süües neid toite, mida näeme, mitte neile vastu seistes. Raske on ette kujutada, kuidas mõni liik võiks areneda nii, et see suudaks edukalt vastu seista toitudele, mis teda elus hoiavad. Mitte seda, et pole aegu, mil oleks parem toidule vastu seista. Muidugi on. Lihtsalt inimene ei saa selles hea olla. Inimene ei pidanudki selles hea olema.

Mõelge tahtejõule kui toorele jõule. Vajalik kogus on suurem kui see kogus, mis teil on, ja teie kogus kulub peaaegu kõigega, mida te teete, liiga kergesti. Sellele loota on rumal. Hollandis öeldakse: "Kui te ei saa olla tugev, peate olema tark" ja see on lahendus tahtejõuprobleemile: kasutage oma aju veendumaks, et te ei vaja ülearu tahtejõudu.

Dorito efkt vol 7 - maitsvad pestitsiidid ja muud kemikaalid

 

Mark Schatzkeri raamat „The Dorito Efect“ saab läbi ja lõpus tahab autor proovida tõelist õhtusööki. Ta kirjutab:

„Ma muutusin skeptiliseks uue põlvkonna kokkade, tätoveeritud kahekümneaastaste suhtes, kes kõike soolvees ja suitsus leotavad ning seejärel Panko riivsaias veeretavad ja friteerivad, harissaga üle valavad ning seejärel peekoni ja vahtrasiirupiga katavad ja seejärel lisatakase veel sulatatud juustu ja Nutellat või mõnd muu tugevat maitset, mida armastavad lapsed ja sõltlased.

Nad tegid oma toidu koostisainetele Dorito ravi. Kuid nende koostisosad olid maitsetud, nii et mis neil üle jäi? Tahtsin toitu, mis oleks nagu see praad, mida olin armastama hakanud, toitu, mis maitseks iseenesest tugevalt. Kammisin talupoegade turgudel porgandeid, mis maitsesid kõige enam porgandi moodi, kartulit, mis olid kõige kartulimaitselisemad, ja virsikuid, mis maitsesid kõige enam.“

Kuidas inimene on kaotanud oma aru ja tahab taimest väljasünteesitud komponente aina suuremates kogustes? Iga loom, kes sööb taimi, peab suutma tagada, et ta ei saaks midagi liiga palju.

Sibulat tükeldades või hammustades tekib koheselt selle iseloomulik maitse, kuna rakuseinad on kahjustatud ja ensüümid hakkavad tööle. See on keemiline strateegia, mis meid oma parimal moel õpetab. Vigastatud sibulaliha toodab piisavalt mürgiseid ühendeid, mis võivad tappa koeri ja kasse. Inimesed armastavad sibulaid. Meile meeldib oliividest pressitud vürtsikas õli, milles on oleokantaali, nii et loomad ei söö neid. Meile meeldib müristiin - muskaatpähkli ja peterselli maitseühend, mis piisavalt suurtes annustes põhjustab peavalu, südamepekslemist ja iiveldust. Köögiviljade söömise osas oleme me kõik psühhopaadid. Me mitte ainult ei registreeri nende taimede toodetud keemilisi karjeid ja abikutseid, vaid tunneme nende üle rõõmu. Kui inimesed saaksid kokku röövikute, mesilaste ja kitsedega, tõstaksime kõik klaasid ja nõustuksime järgmises: mõned pestitsiidid on tõeliselt maitsvad.

Mõned inimkonnale teadaolevad kõige intensiivsemalt meeldivad ained on mürgised pestitsiidid. Nikotiin, kokaiin, heroiin ja THC – isegi kofeiin – kõik on taimede poolt loodud, et need "häiriksid taimtoiduliste loomade neuronaalset signaaliülekannet".

Iga loom, kes käib ringi taimi söömas, peab suutma tagada, et ta end lõunasöögi ajal kogemata ära ei tapa. Ja sadade miljonite aastate evolutsiooni jooksul on organismid leidnud paljudele nendele taimemürkidele teatud kasutusviise. Nii palju kui me õigustatult pahaloomuliseks teeme nikotiini, on see parasiitide tõrjumisel niivõrd tõhus, et mõned veterinaararstid kasutavad seda ka ussitõrjevahendina. Toksiinid võivad meile väga kasulikud olla. Peame lihtsalt olema kindlad, et me neid liiga palju ei saa.

See on osa, milles me, inimesed, ootamatult kehvad oleme. Meil peaks see pidevalt silme ees olema: mitte liiga palju.

Inimeste toitumisspetsialistid ei mõtle toksilisusele palju. Nad kipuvad nägema söömist läbi toitainete – rasva, süsivesikute, vitamiinide, valgu ja muu – prisma. Aga kui jalutada toitumisosakonnast ökoloogiaosakonda, on mõtlemine hoopis teine. Ökoloogid mõtlevad toksiinidele terve päeva. Kõikjal looduses ei piira loomad – olgu need siis hirved, ahvid või röövikud – oma eine suurust mitte sellepärast, et nad ei suudaks enam süüa, vaid seetõttu, et nad on põrganud vastu sekundaarset seguseina. See ei ole nende otsustada, millal nad söömise lõpetavad. See sõltub sellest, mida nad söövad.

Ja nüüd tuleb see osa, mis mind lõbustas ja on tõeliselt irooniline:

 Kogu heaolutööstus skandeerib oma topsikute müügi juures: te olete poetoidust toksiine täis, see toit on toksiline – puhastage end!

Schatzker seevastu märgib, et lõpuks on kõik mürgine. Isegi vesi ja hapnik võivad tappa. See kõik on annuse küsimus. Ja see on tänaste toiduhittide: Doritos, Memphise praekana, karastusjookide ja muude Dorito stiilis toitude teine probleem: need on liiga mittetoksilised. Need on nii mittetoksilised, et nende tarbimist ei piira miski, nii et me tarbime neid ülemäära ning aja jooksul muutub kogu see rasv, suhkur ja süsivesik liigseks. Sellises toidus puuduvad taime sekundaarsete ühendite hoiatus – stopp, aitab küll, nüüd läheb asi mürgiseks.

Kalorid kogunevad meie kehasse ja häirivad meie vereringet, lämmatavad osa meie südamest, kulutavad liigeseid ja ajavad rivist välja pankrease. Rasvumine ja paljud selle põhjustatud kohutavad seisundid taanduvad ainult liigsetele kaloritele.

Toiduettevõtted meelitavad siltidega, mis lubavad tervist ja elujõudu, ning libistavad seejärel vaikselt teile tohutu hulga kaloreid, et teilt raha kätte saada.

Kuid siin on sügavam probleem: oskus. Kui toiduettevõte sooviks luua kreekerit, mis oleks sama tervislik kui näiteks maasikas, kas ta siis teaks, kuidas? Maasikas, kui valida vaid üks näide looduslikult maitsvast asjast, on tervislik, nagu Fred Provenza ütleks, mitmel tasandil. Maasikas sisaldab C-vitamiini, E-vitamiini, B6-vitamiini, biotiini, folaate, niatsiini, pantoteenhapet, riboflaviini, tiamiini, kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, fosforit, vaske, boori, rauda, ​​joodi, mangaani, molübdeeni, tsinki, oomega-3, histidiini, isoleutsiini, leutsiini, fenüülalaniini, treoniini, trüptofaani, valiini ja kiudaineid ja siia lisandub veel kolm kuni viis tuhat tuntud taimse sekundaarset ühendit, sealhulgas ellaghape, luteiin, zeaksantiin ja beetakaroteen ning umbes kolmsada aromaatset aineühendit, millest umbes kaheksakümmend suudame kindlaks teha (ja ainult mõne neist eeterlikku õlisse toppida). Nii et teeskleme korraks – ja me oleme siin sügaval fantaasia vallas –, et toidufirma võiks hankida kõik need ained, et nad saaksid osta magneesiumi, vaske, fosforit, zeaksantiini ja kõiki teisi taimseid ühendeid ja nad võiks tellida kõik kaheksakümmend teadaolevat aroomiühendit. Kui palju maksaks kõigi nende vitamiinide, mineraalide ja oomega-3 lisamine? Kui palju maksab vaid pool teadaolevatest aroomikemikaalidest? Kujutage ette torude, paakide ja aurustite tööstuslikku laialivalgumist, mis kuluks kolme tuhande taimeühendi tootmiseks.  See poleks lihtsalt võimalik.

Arvame, et töödeldud toidu probleem on see, et selles on liiga palju kemikaale, kuid tõde on hoopis see, et seal pole neid kaugeltki piisavalt.

Schatzker kritiseerib ka mahetoitu: mahekana on sageli hullem – lihtsalt kõrge tootlikusega broiler, mida nuumatakse siseruumides mahetoidul. Samas tunnustab ta Prantsuse reegleid mahekana kasvatamisel.

Kuna orgaanilisi puu- ja köögivilju kaitsevad pestitsiidid ja fungitsiidid looduslike vaenlaste eest vähem, peavad nad enda kaitsmiseks rohkem tööd tegema, tekitades taimseid pestitsiide (sekundaarseid ühendeid). Teoreetiliselt peaksid need olema maitsvamad. Kuid enamasti seda ei juhtu seetõttu, et paljud "tööstuslikud mahepõllumajanduslikud" talud kasvatavad kaasaegseid sorte, mis ei ole suutelised olema maitsvad. „Mahepõllumajanduslik” märgis ei garanteeri, et toit teile paremini maitseb või sobib. Tõeline kvaliteediproov on toidu mekk.

Sööge ürte ja vürtse. Need on head. Need muudavad toidu maitse paremaks. Kuid kasutage neid toidu maitse täiendamiseks, mitte toidu maitsetuse varjamiseks.

Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et vitamiinilisandid parandavad tervist, ja pole põhjust arvata, et need annavad maitsetu ja kõrge kalorsusega dieedile jõudu. Veelgi hullem, kui teie keha vajab vitamiine, võib maitsetu tableti allauhamine tekitada soovimatu maitse-eelistuse. Sööge tõelist toitu, mille mekk juhib teid tegeliku toitainete rikkuse juurde.

Schatzker planeeribki aeglaselt kasvanud kanast ja kartulist ja maitsega tomatitest ning maasikatest jms õhtusöögi. See võtab omajagu aega ja organiseerimist; on probleeme tomatitega, mis punaseks ei lähe ja kartulitega, mis kohale ei jõua, kuid lõpuks istub toitumisega tegelev seltskond laua taga ja sööb lihtsalt valminud toitu, millel on loomulik maitse ja lõhn.

Dorito efekt vol 6 - suured toidutarbijad

 

Schatzker kirjutab oma raamatus "The Dorito Efect" samuti pikemalt hapnikust – kuidas see kunagi elu Maal hävitanud oleks ja sellest, kuidas antioksüdandi tabletiks tehtuna siiski pole osutunud efektiivseks. Viimased metaanalüüsid pigem ütlevad, et rohke antioksüdantide (tabletina) võtmine toob kaasa suurema riski vähiks, südamehaigusteks ja ka üldine suremus on suurem.

Fred Provenza võtab kogu lisandite ümber käivat tralli kergitatud kulmuga. Tema mõtleb, et mis küll teeb beetakaroteeni ja resveratrooli nii eriliseks, et need väärisid tablettideks muutmist? Toidud, mis neid sisaldasid – marjad, maapähklid, viinamarjad, šokolaad – sisaldasid hunnikute kaupa igasuguseid taimseid sekundaarseid ühendeid. Võib-olla oli see üks ülejäänud 44 998 teadaolevast taimsest kemikaalist, mis hoidis ära vähki või südamehaigusi. Pealegi  võivad need kemikaalid toimida koos mingil veel arusaamatul viisil. Provenzale tundub ühe või kahe antioksüdandi tableti sisse viskamine omamoodi pimeda hasartmänguna. See oleks nagu Bostoni sümfooniaorkestri rebimine üksikuteks muusikuteks, osutades teist viiulit mängivale härrasmehele ja öeldes: „See on tema! Tema on põhjus, miks muusika nii hästi kõlab.

Tekib ka doseerimise küsimus. Isegi kui beetakaroteen või resveratrool on kasulikud, siis miks arvatakse, et suur annus parem? Looduses see nii ei toimi. Provenza teadis, et kitsedel ja lammastel on õrn suhe taimede ja nende paljude kemikaalidega. Nad proovivad, näksivad, vahetavad - proovides tugevatoimelisi taimi, kuid mitte kunagi liiga palju.

Raamatus küsitakse – kas inimesed on toitumisala idioodid? 

Üks toite, mida eksperimentides lapsed kõige rohkem armastasid, olid puuviljad. Kui te lõpetate kõigi puuviljades leiduvate kiudainete ja teadaolevate vitamiinide kaalumise, näib puuvili olevat suurepärane näide toitumistarkusest. Ja milline puuvili meile kõige rohkem meeldib? Muidugi küpsed puuviljad, mis sisaldavad rohkem suhkrut kui toored puuviljad. Puuviljade söödavuse tipphetk ei seisne ainult magususes. Kui puuvili küpseb, ümbritseb selle koor mineraalide, värvi- ja aroomiühendite purset. Sekundaarsete ühendite segu muutub vilja valmides meile atraktiivseks. Vili muutub ligitõmbavaks ja mahlakaks. Kuid siis, kui küpsus muutub üleküpsuseks, väheneb vitamiinide, hapete ja sekundaarsete ühendite sisaldus ning tasakaal kaob ning viljad muutuvad nii segaselt magusaks, et see on peaaegu iiveldama ajav. Erinevus heade ja halbade puuviljade vahel ei ole lihtne lugu suhkrust. See taandub sekundaarsetele ühenditele. Näiteks Ataulfo ​​mangodes, nendes kuldse viljalihaga imeviljades, mida mehhiklased peavad õigustatult mangode kuningaks, on sekundaarsete ühendite tihedus ligikaudu kaks korda suurem kui tavalistes mangodes (ja palju rohkem C-vitamiini). Väikesed metsamustikad, mis maitsevad palju intensiivsemalt kui suured broileri-kana mustikad, sisaldavad samamoodi rohkem sekundaarseid ühendeid.

 Üldiselt võib öelda, et mida rohkem maitset on puu- ja köögiviljades, seda suurem on sekundaarsete ühendite tihedus. See kehtib tomatite kohta. See kehtib viinamarjade kohta. See kehtib maasikate kohta. See kehtib porgandite kohta. See ei tohiks mingil juhul tulla üllatusena. See on lahjenemise-maitsetuse vastandiks.  

Nii et inimene ei ole looduses valmis treitud vaid kalorite jaoks. Inimese huvi toidu vastu – vähemalt väljaspool psühholoogia- ja toitumisosakondi – näib kindlasti olevat palju enamas kui kalorites. Kui me sooviksime ainult kaloreid, siis mis mõte on riivida muskaatpähklit? Miks visata röstimispotti paar salveilehte või nelki? Viimane asi, mida kalorite zombide rass peaks maitsvaks pidama, on keemiliselt mekki andev taim.

Miks taimed üldse toodavad sekundaarseid ühendeid? Bioloogilise tugevuse tarvis. Taimed teevad neid selleks, et nad saaksid teisele elusorganismile midagi teha – tappa baktereid, tõrjuda kitsi või putukaid, meelitada ligi mesilasi, hoiatada sõpru jne. Taimed on suutelised elusoledeid mõjutama. Nende tervislikku mõju inimestele aga ei mõisteta hästi, osaliselt seetõttu, et selliseid looduses leiduvaid asju nagu koriandrit ja basiilikut ei saa patenteerida, nii et nende peale ei anta palju teadusraha, ja seda seetõttu, et pikaajalised uuringud, mis mõõdavad väikeste annuste väikeseid mõjusid, on kallid ega anna ühemõttelist ja olulist mõju, mida saate ravimitega, kuid peamiselt ka sellepärast, et ennetamine pole kunagi nii põnev kui ravi. Kümnetest teadlastest, kellega Schatzker raamatu uurimise käigus rääkis, ei kahelnud aga ükski, et taimede omapärased sekundaarsed kemikaalid on oluline põhjus, miks puu- ja köögiviljad teile kasulikud on.

Looduses viib isu maasikate järele teid vitamiinide, mineraalide, kiudainete, taimsete ühendite ja vähese suhkruga toidu juurde. Supermarketis viib see soov joogi nimega Strawberry Colada juurde, mis koosneb peamiselt veest ja suhkrust, või maasikamaitseliste vahvlite ja lastele mõeldud jogurtiga suupisteteni, mille pakendil on ahvatlevad maasikapildid ja maitse, mis paneb lapse ennast tundma rõõmsa, energilise, vaba ja enesekindlana, kuid mis ei sisalda tegelikke maasikaid, vaid toodetud maitseaineid ja suhkrut. Looduses viivad maitsed teid erinevatesse toitumiskohtadesse. Supermarketis viivad nad kõik samasse kohta: kaloritesse.

Ma võiks siinkohal käia välja mõtte – et sajad erinevad maasika pildiga toidulisandid sisaldavad 1-10 taime sekundaarset komponenti ja inimene tunneb samuti neid võttes rõõmu ja energiat ja enesekindlust (kes teab, mis aine seda lisandites üldse tekitab). Kuid 99,9% taime tervikust jääb purgist saamata.

Toit on muutumas sigarettide sarnaseks ja tulemus on etteaimatav. Tavalistest toidutarbijatest on saanud suured toidutarbijad. Ja suurtest toidutarbijatest on saanud sõltlased.

Autor käib siinkohal välja 6 mõtet, mis tema arvates muudavad (Dorito efekt) inimese toitumisala idioodiks:

1. Lahjendumine – toit muutub maitsetumaks ja see viitab lahjemale (toitainelises mõttes) toidule.

2. Toitumisalane dekapitatsioon - kui võtame maitse/lõhnaained loodusest välja, jäädvustame küll toidukogemuse, kuid jätame toitumise – kiudained, vitamiinid, mineraalid, antioksüdandid, taimsed sekundaarsed ühendid – maha. Looduses esinevad maitseühendid alati koos toitumiskontekstis.

3.  Vale mitmekesisus - me ihkame loomupäraselt toidu vaheldust – see on üks looduse viise, kuidas tagada mitmekesine toitumine. Võltsmaitsed muudavad toiteväärtuselt väga sarnased toidud teistsugusemaks, kui need tegelikult on.

4. Kognitiivne pettus - võltsitud maitsed petavad teadlikku meelt. Ema, kes pakub oma kaheksa-aastasele lapsele maasikajogurti smuutit, paneb lapse uskuma, et toode sisaldab maasikaid, kuigi seal ei ole neid mitte.

5. Emotsionaalne pettus. Maitsetehnoloogia manipuleerib tundeid kogeva meele osaga. Võltsmaitsed manipuleerivad juba varem väljakujunenud meeldivusega tõelise toidu vastu ja rakendavad seda nagu kleebist millelegi muule – tavaliselt suurele kaloriannusele –, luues kõrgendatud ja toiteväärtuselt väljateenimatu naudingu taseme.

6. Maitse-toitainete segadus. Maitse-toitainete suhete kaaperdamisega tekitavad võltsmaitsed oma olemuselt vale ootuse. Rasvumise peamine aspekt on suur soov toidu järele, mida sageli toit ise ei saa kustutada.

Kasutame multivitamiine, kuigi aastatepikkused uuringuandmed näitavad, et see ei paranda tervist. Samuti “tugevdame” toite. Lisame maitsestatud suhkruvette vitamiine ja nimetame seda "vitamiiniveeks". Lisame kaltsiumi maitsestatud suhkruvette koos sojavalguga ja nimetame seda "sojapiimaks". Saate isegi osta kalaõliga šokolaadipiima.

Inimesed näevad praegu välja nagu kariloomad. Me saavutame võise lihavuse oleku enne, kui oleme jõudnud suguküpseks. Me kogeme tugevat iha toidu järele, mis teeb meid aeglaselt haigeks. Oleme nagu laborist põllule lendu lastud kiletiivalised parasitoidid: programmeeritud sööma valet toitu. Me ei sünni kalorizombidena, kuid selleks me oleme saanud.