M. Stolbovi V peatükk raamatust Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin

V peatükk kannab pealkirja: "Õpime kuulama oma hinge" ja on läheneva sääsehooaja alguse puhuks hea lugeda:). Kui vaid oleks aega kuulata, mida hingel öelda on...

Taigas olemise algusaegadel häirisid mind kohutavalt sääsed. Pisike putukas mitte ainult ei hammustanud. Ta ronis ninna, silma, kõrva, igale poole. Oma öise magamiskoha tõmbasin üle marliga. Hommikuks oli marli peaaegu läbipaistmatu – kõikjal istusid sääsed. Kuid ometi, mõne aja pärast märkasin, et neid jäi palju vähemaks. Alguses mõtlesin, et hooaeg on möödas ja sääsk lihtsalt sureb välja. Kuid järgmisel aastal pea samal ajal,  kohtusin sääskedega hoopis teisel moel. 

Kui mina, olles muutunud rahumeelseks (ja kahe uue hambaga), otsustasin taigast välja tulla, siis umbes 70km kaugusel minu hütist paiknes kaevandus. Tõsised mehed töötasid siin ilma viina ja naisteta 9-10 kuud. Nad kaevandasid kulda. Ma elasin nende juures nädala. See on omaette lugu, kuid praegu käib jutt teisest asjast. Nemad, nii nagu kunagi minagi põgenesid sääskede eest marli alla (täpsemalt, päeval nad määrisid nägu ja käsi tõrvaga ja ööseks tõmbasid marli ette). Ühel hommikul varakult ärgates leidsin, et minu marlil on sääski märgatavalt vähem, kui ükskõik kelle teise omal. Ma jäin mõttesse selle üle, mis siis võiks olla selle põhjuseks.  Ainus vastus, mis mulle pähe tuli – see oli hingeseisund. Ma olin rahulik ja kui nii võib öelda, siis olin „armastust täis“ kogu maailma vastu. Kõik kaevurid siin olid vähemalt kergelt pinges. Nende brigadir rääkis mulle kord, et hoolimata kollektiivi suurepärasest läbisaamisest, tekib aeg-ajalt hetk, kui mõni töötajatest hommikul enam voodist ei tõuse.   Lamab. Vaikib. Tööle ei lähe. Ülejäänud teavad, et sellises olukorras on küsimusi parem mitte esitada.  Ei tasu sõbramehelikult õlale patsutada „no mis juhtus“. Sellises seisundis inimene võib parimal juhul anda teile vastu vahtimist ja halvimal juhul – haarata kirve. Kriis. Suletud kollektiivide probleem … Üritan jõuda selleni, et kaevurite seisund oli kõik muud kui rahumeelne. 

Hiljem viisin läbi eksperimendi: istusin lõdvestunud seisundis maha metsa, kus oli palju   sääski. Putukad minule ei reageerinud. Viisin ennast teadlikult viha seisundisse. Koheselt ilmnesid mõned isendid, kes olid minu verest huvitatud. See näitas mulle veelkord, kui oluline on välja uurida oma emotsioonid, oma mõtted. Kuulata oma hinge. 

Inimkeha rakud surevad pidevalt. Mõne aasta jooksul – kõik keha rakud uuenevad st mingi aja pärast meid kaitsev keha on hoopis teine! Kas pole imeline? Meie keha – ei ole enam meie keha… Hoopiski mitte see, millega me sündisime ja mitte enam see, millega me õppisime lugema ja mitte see, millega esimest korda suudlesime … Kõike seda tegi meie teine keha. Too on juba surnud. Meiega on jäävalt ainult meie hing.   See räägib mingil moel sellest, et hing on „olulisem“, „kogenum“, „arukam“ ja just tema ütleb meile ette õiged vastused. Hinge probleem on selles, et ette ütleb ta sosinaga ja alateadvuse kaudu, või kui soovite teisiti väljenduda, siis intuitsiooni kaudu. Meie oleme aga niivõrd kinni loogikas, selles, mida näeme, kuuleme ja saame katsuda, et see õrn hääl meie oma sügavast sisimast tundub meile sonimisena. Toimub aga nimelt järgmine: meie hingel on olemas meile vajalik informatsioon, läbi intuitsiooni antakse see edasi alateadvusse, alateadvus läbi oma nõrkade jõudude püüab ulatuda teadvusesse, teadvus filtreerib terad välja läbi loogika peenekoelise võrgu ja mõnedest allesjäänud terakestest vormuvad käsud keha jaoks. Kogu meie elu juhib loogika. See väike türann, kes on haaranud enda kätte võimu, on rangelt tsenseerimas ja annab ainuisikuliselt käske.

Vaadake lapsi. Nad ei ole veel õppinud loogiliselt mõtlema, ei ole veel kasvatanud endas   harjumust kontrollida iga sõna vastavust oma maailmapildis.  Proovige mõne tuttava lapsega mängida äraarvamise mängu: peitke peopessa komm ja paluge tal ära arvata, millises peos see asub? Uskuge, nad arvavad õigesti suhtega ca 6:4, kui mitte rohkem.   Ta ei püüa vaadata, milline rusikas on suurem, ei püüa peas seada mõttekette a la „nii kaks korda on olnud selles käes, järelikult on nüüd teises“, ta lihtsalt võtab ja arvab. Ta kuulab hinge. Tema aju sel hetkel vaikib. See tähendab, selleks, et kuulda hinge, tuleb õpetada mõistus vaikima.  Minu ligi aastase taigas elamise ajal ei olnud mul rääkida mitte kellegagi. Mind see eriti ei häirinud, kuna ma ka varasemalt olin eelistanud vaikida.

    Peale paari kuud sellist vaikimist hakkas mulle peale tulema teatud arusaamatu tardumus. Sageli peale hommikusi tegevusi istusin mahalangenud männil ja võisin nii istuda tundide kaupa pilk ühele punktile suunatud.   Mingi aja pärast märkasin, et sellistel hetkedel ei olnud minu peas mitte ainult sõnu, vaid ei   moodustunud ka mõtteid ega kujutisi. Just siis kuulsin ma esmakordselt, kuidas lööb minu süda, nagisevad lihased, koriseb kõht, isegi kuidas voolab veri minu soontes. Kuid peamine, ma õppisin „kuulama“ oma isiklikke soove, õppisin selles vaikuses esitama küsimusi ja saama neile vastuseid.  Kusjuures seda minu „kuulmist“ ei seganud ei puude krigin, lehtede sahin ega lindude laul.  Paistab, et enda kuulamist ei takista mitte välised hääled, vaid lakkamatu sisemine lobisemine. Olen kindel, et oskus kuulata enda intuitsiooni, oli üheks faktoriks, mis aitas mul imesse uskuma jääda.

  Alguses proovime järgnevat: sättige ennast rahulikus keskkonnas mugavalt istuma (või lamama). Kui olete metsas, siis ümbritsev on nagunii suurepärane, kuid miski ütleb mulle, et olete minu nõuannetele sülitanud ja istute ikka veel kodus. Sel juhul lülitage vähemalt teler välja. Ja ärge enam sisse lülitage. Mitte kunagi.   See on üks meie intuitsiooni suuremaid summutajaid. See sunnib meie mõistust lakkamatult lobisema, keerutama peas lauseid reklaamidest, kartma uudiseid, elama kaasa seriaali kangelastele, eemaldades meid iseendast ja võõrutab meid OMA elu elamisest …

  Kas olete end sisse seadnud?! Lugege, mida on tarvis edasi teha, korrake enda ette kõiki tegevusi, püüdes need meelde jätta, siis pange raamat kõrvale ja tehke! Vastasel juhul hakkate käituma nii: teete natuke, peate jälle silmad lahti tegema, sest on meelest läinud, mis edasi tuleb … 

Add caption

  Niisiis: sulgege silmad ja kujutlege enda ees valget-valget ekraani. See võib olla klassitahvel, ploki leht või mis iganes. Tõstke silmad üles (suletud laugude taga), märgake, et ekraan tõuseb kõrgele-kõrgele, isegi äärt ei ole näha. Seejärel laske pilk alla ja nähke, et ka allpool varjutab ekraan kogu horisondi. Vaadake nüüd keskele. Kas märkasite?  Ekraan ei ole enam valge. Sellel tekivad mingid laialivalgunud kujutised, siluetid, pildikesed. Võtke kriit (või pintsel ja valge värv või  pihusti või mingi super puhasti) ja kustutage (värvige üle, puhastage) kõik need pildikesed, mis on ilmunud. Koheselt ilmnevad järgmised. Ka need kustutage kiiresti. 

Umbes 3-4 minuti pärast peale sellist sõda, hakkab mõistus hullunult välja viskama igasugu jampsi, mis on sinna kogunenud. Pildid muutuvad erksamaks, huvitavamaks, palju suuremaks ja sarnanevad multifilmidega. Kui huvitavaks ja köitvaks need ka ei muutuks, kui väga te ka ei tahaks näha, mis seal multikas „edasi saab“, kustutage ilma igasuguse kahjutundeta nad kõik! Kustutage ja kustutage! Teie ülesanne – et ekraan oleks valge. Mis veel huvitavam, koos piltide puhastamisega, puhastate ühtlasi oma sisemist dialoogi. Kui pilte pole enam peaaegu jäänud, algab sõja teine etapp:  teil tuleb järsku meelde, et teil on vaja kohe helistada Sergeile või Glafirale või külastavad teid järsku geniaalsed mõtted, muusad dikteerivad luuletusi, mida oleks vaja koheselt üles kirjutada! KUSTUTAGE SEE KÕIK!!! Teie praegune ülesanne – ekraan peab olema valge. Kui te õpite kinni püüdma selle „valge ekraani“ seisundi, siis arvestage, et pildid ja luuletused tulevad veel mitmel korral. Nii et, lapp pihku ja kustutage. Nagu oleks kõik! Ekraani keskkoht on puhas. Kuid siis märkate, et kujundid on hakanud välja ronima nurkadest ja äärtest. Hävitage. Kõik. 

  On rohkem kui kindel, et selleks ajaks olete juba uinunud. Teie aju, ehmudes sellisest vaikuse seisundist, allutas teid unele. Õigus?! Pole midagi hirmsat, korrake seda ülesannet iga päev ja ühel päeval jääb ekraan valgeks. 

Kuid tegelikult, ma veidi liialdan. Absoluutselt valge ekraan ei ole praegu veel vajalik. Umbes nädal peale selliste harjutuste tegemist, just sel hetkel, mil seate end mugavalt sisse, esitage kuuldavalt teid huvitav küsimus. Näiteks: „Kuhu ma kaotasin oma kolme topaasiga sõrmuse?“ või „kuskohast osta odav summuti Moskvitšile?“. Keskenduge sellele küsimusele. Ja siis hakake ekraani puhastama. Mingil hetkel saate äkki aru, teadvustate, arvate ära, et teate vastust oma küsimusele. Olulisem sel hetkel on midagi muud: teie alateadvus sai aru, et  olete valmis teda kuulama. Taotlus on hingele saadetud ja edaspidi on vastuste saamina järjest lihtsam. Ajapikku õpite praktiliselt hetkega joonistama valge ekraani – olete siis metroos, liftis või ülemuse ees vaibal. Aga pärast saate aru, et vihjed on igal pool laiali. Te õpite kuulama maailma. Kuidas? Aga väga lihtsalt.  

TOORTOIDUMESS 2014

http://www.toortoidufestival.ee/toortoidumess-2014

01. aprilli puhuks intervjuu Pete Vincentiga

Pete Vincent on Raw Humour rajaja ja paistab silma tugeva naljasoonega ses osas, mis puudutab liigselt ranget toortoitumist või üldse liigset iseenese sundimist. Kusjuures tegemist on mehega, kes on ise 15 aastat toortoitu söönud.
Youtubes on mitmed tema toortoitumise paraoodiavideod:

Pete vedas ka üsna lahedat kodulehte, kuid ma ei leia seda enam. 

Kuid ta on andnud välja raamatu ja andnud ühe väikese intervjuu, millega võiks täna end lohutada:)

1. Kaua aega oled sa toortoituja (küsitud aastal 2010)?
Saab nüüd 13 aastat.

2. Kuidas sa avastasid toortoidu?
Minu tädi Sue andis mulle lugeda koopia  Nature’s First law (mis on eesti keeles ilmunud Aterov „Toortoitumine“) kohe peale seda, kui ma lahkusin sõjaväest! Siit algas reis! KÜPSETATUD TOIT ON MÜRK (ja seda on ka toorena belladonna ja tsuuga, kuid seda raamatus ei märgitud!!) 

3. Mis olid esimesed märgid?
Suurenenud energia ja heaolu tunne!

4. Kas oli tagasilööke? Kui jah, siis kuidas sa nendega toime tulid?
Olin sel ajal tuletõrjuja – ümbritsetuna lihasööjate vihastest pilkudest. Veidi hiljem oli kõigile probleemiks minu kaalulangus. Ma tulin sellega toime kasutades oma tugevat huumorisoont!   

5. Kuidas reageerisid sinu pere ja sõbrad?
Enamik inimesi arvas, et ma olen läinud täiesti ogaraks – kõik peale minu hullu tädi Sue, kes jätkuvalt arvas, et ma olen täiesti normaalne! 

6. Kuidas tulla toime selliste reageeringutega? Mingeid soovitusi?
Võtab aega, et õppida reageeringutega toime tulema ja võtab aega, et õppida selgeks täiesti uued sotsiaalsed oskused. Parim nõuanne on mitte projekteerida oma asju teistele ja olla särav näidis sellest, mida sa teed, kui õpid iseennast tundma See mõjutab tervist enam, kui toortoit. 

7. Millist nõu annad inimestele, kes on huvitatud toortoidust? Kuidas alustada?
Alusta aeglaselt ja järk-järgult. Aeglaselt too sisse järjest rohkem häid asju ja halvad asjad kaovad ise ilma, et isud vallutaksid meele.  Keskendu enda emotsionaalsele heaolule ja ÄRA keskendu toortoidule või sellele, et süüa ideaalset dieeti. Tee praegu kõik, mida saad oma tervise jaoks ja anna endale põhjust olla terve!

8. Mis on sinu nr 1 toortoidu nipp?
Ära kunagi karda süüa küpsetatud toitu, kui keha tõesti soovib seda. Inimesed jäävad ikka haigeks ka toortoidul olles. Mitte kõik toortoit ei ole tervislik ja mitte kõik küpsetatud toit ei ole sulle halb. 

9. Mis on sinu lemmik toortoit ja miks?
Kõrvenõges … sellepärast, et see on tasuta ja ei maksa 30 GBP pakk!

10. Kui sa võiksid olla ükskõik milline toortoit, siis mis see oleks?
Banaan …miks…tegele oma asjadega!

11. Kuidas sa näed toortoidu liikumist 5 aasta pärast?
5 aasta jooksul on RAW HUMOUR eesmärk võtta Toortoidu liikumine üle ja vabaneda täielikult toortoidu ekstremistidest.

 

Oma raamatus kirjutab Pete sissejuhatuses:

Paljud inimesed peavad tervist loomulikuks asjaks, seni kuni nad ühel päeval jäävad haigeks. Paljud inimesed püüavad sind veenda, et muutes ühte asja, võid sa oma tervise tagasi saada. Meie tervis on üks suur summa summarum kõigest, mida me igapäevaselt oma elus teeme või tegemata jätame.  Enamik haigusi lihtsalt ei juhtu ühe päevaga. Nad kogunevad ja kasvavad ja lõpuks on neil luba sinust kinni haarata. On palju tervist mõjutavaid faktoreid, mille üle meil on kontroll ja on palju neid faktoreid, mille üle meil kontrolli ei ole. See, mida toortoidu maailm praegu ei vaja on järjekordne toortoiduraamat, mis kordab üldlevinud dogmat, et sulle on väga lihtsalt garanteeritud tervis, kui sa pead kinni 100% toortoidust, mida ei ole kuumutatud üle 43C ning seega on säilunud ensüümid ja vitamiinid. Need on väga head raamatud, mis propageerivad toortoitu ja toortoidu dieeti ja inspireerivad inimesi, kes tahavad olla täielikult toored kogu aja, kuid nad ei kipu selgitama asjaolusid, miks mõned inimesed, kes söövad ainult küpsetatud toitu, tarbivad alkoholi ja suitsetavad elavad pika ja õnneliku elu ega ka seda, miks mõned toortoitujad ikkagi haigestuvad ja vähki surevad.

Ma ei ütleks, et toortoit on imevastus, mis töötab kõigi jaoks. Kuigi ma võiksin minna nii kaugele ja öelda, et süües „õiget“ toortoitu on sellel suur potentsiaal olla kvaliteetseks kütuseks sinu kehale ning parandada selle funktsioneerimist, olles sellega suureks elujõu faktoriks igaühe tervises. Kui toortoitumine sinu jaoks toimib, siis on see hämmastav! Sa võid olla tõeliselt üles kruvitud kõigist neist võimalustest, mida toortoit pakub, eriti siis, kui oled märganud oma tervise paranemist läbi toortoitumise või olles lugenud mõnd toortoiduraamatut või olles osa võtnud mõnest kursusest. Kõik tundub nii õige, lihtne ja suurepärane.  Kuid siis lähed koju ja satud tagasi tegelikku maailma ja sa püüad seda kõike ise edasi teha, enda jaoks toimina panna seda, millest sa veel aru tegelikult ei saa ja seda kõigi nende keskel, kes peavad sind hullumeelseks. Seejärel toimub nagu lauasoola haavale raputamine – sinu tervis läheb hullemaks kui kunagi varem ja sa ei koge mingit õndsust ja vibreerivat tervist nagu lubatakse. Järsku on toortoit hoopis järjekordne stressifaktor niigi stressirohkes maailmas. „Toortoitumine“ lubab väga palju, kui ta sinu  juurde tuleb ja mõnede kogemused on imelised ja suurepärased. Kuid mõnede jaoks on kõik masendav ja mittetoimiv. Sa võid olla mitteteadlik asjaolust, et alati ON PÕHJUS, miks kellelegi mingi asi toimib  või ei toimi. Ja mitte alati ei ole selleks põhjus, mis meile öeldakse, et on või mida me mõtleme, et on. Mõnikord on põhjused palju sügavamal tasandil, kui me seda üldse suudame ette kujutada. Mida mina loodan on see, et minu raamat aitab sul hoida avatud meelt kõige osas.

Toortoitumine võib muutuda olukorraks, kus keskendutakse ainult toidule. Tuleks astuda samm tagasi ja vaadata pilti suures plaanis. 

Paljud on pöördunud toortoidu poole, et leida enam energiat ja kaotada liigset kaalu. Mina pole erand. Ka mina tundsin end jõuetu ja viletsana. Arstid kinnitasid mulle, et minuga on kõik ok ja kirjutasid välja üha uusi valuvaigisteid ja antibiootikume, jõudmata kunagi mingi tegeliku põhjuseni. Hakkasin otsima vastuseid alternatiiv poole pealt. Muutusin kirglikuks terviseuurijaks. Töötasin 5 aastat Fresh Network direktorina. Sel ajal ma kohtusin tuhandete inimestega, kes olid jõudnud toortoiduni erinevatel põhjustel ja kelle tulemused olid väga erinevad. Tundsin ka esimest korda teatud probleeme toortoitumises. Rääkisin paljude minu teada 100% toortoitlastega ja vaatepilt ajas hirmu nahka. Leidsin palju ülbust inimestes, kes arvasid, et nad on teistest paremad ainuüksi seetõttu, et söövad rohkem toorest. Peale teatud aega sain aru, et enamik inimesi tegelikult ei ole 100% toored ja on kinni jäänud, probleemides püüdega olla täielikult toortoidul.

Ma kohtusin ka inimestega, kelle jaoks toortoit oli õnnistuseks – Pat Reeves on üks neist. Kuid kohtusin inimestega, kes hirmust lükkasid tagasi kõik, mis polnud toores, kuid põdesid vähki. Nad viibisid kõige kuulsamates ravilates, kus pakuti toortoitu. Ja ei tervenenud.

Kuid ärgem laskem silmist fakti, et on inimesi, kelle meditsiin on maha kandnud ja nad on tervenenud toortoitumist kasutades. Seega siin peab midagi olema. 

Kõige parem oleks alustada toortoidust lugemisega  enne, kui haigestute. 

Minu filosoofia on, et kui teete kõik need asjad veidigi lõbusamaks ja hoia nii kinni sellest 100% toore ideest, siis on kehal võimalus loomulikul viisil kalduda värskema-toorema toidu poole ja ta naudib aeglast üleminekut selle pingelise surve asemel, mida praegu kasutatakse.

Kõige iroonilisem tänases toortoidumaailams on see, et inimesed püüavad näida õnnelikuna oma 100% toortoidul sel ajal, kui nad näevad teisi rahulikult söömas oma lemmik küpsetatud toite. Kusjuures püüdes iga hinna eest 100% tooreks jääda, söövad nad oma toortoitu teeseldes, et see maitseb neile üliväga.
On muidugi suur erinevus, kui sa oled täielikul toortoidul ülimalt rahul, kuid see võtab palju aega. Ole kindlasti ISEENDA vastu aus ja ära püüa teistele muljet avaldada.

Vähene emotsionaalne rahulolu ja huumorisoone puudumine on üks peamistest põhjusest, miks inimesed ei koge täiuslikku tervist nö täiuslikul dieedil. Ka minul võttis päris kaua aega enne, kui ma suutsin keskenduda olulisele, tasakaalustada toortoit oma eluga.

Mõningaid toortoitumise aspekte, mis inimese toortoitumise juurest ära peletavad:

1. 100% toortoitumise ekstremistlikumad ja fanaatilisemad hääled on kõige valjemad

2. Laua ümber ühendatud käed, et õnnistada toortoitu

3. Sõnade armastus, rahu ja vibratsioon liigtarvitamine

4. Õnnstatud inimeste liiga pärani silmad ja tõusnud kulumukaared

5. Lehvivate värviliste rüüde kandmine

6. Puuvilja nimede kasutamine oma nimena, mis paneb sind kohmetusse olukorda

Arvesta - ülaltoodud ei ole toortoitumise puhul kohustuslikud aspektid. Ole sina see, kes sa tahad olla ja ära püüa olla keegi teine, et sobituda. Vaata veidi sügavamale ja sa leiad terve maailma armsaid ja toredaid inimesi ning hämmastavat infot tervise kohta. 

Ka mina olen tundnud masendust, kui toortoit mingil ajal ei toimi. Toortoit suudab kindlasti teha imesid, kuid see on vaid üks väike osa suurest imelisest puzzlest.

"Toortoit on kütus eluks, mitte aga elu ise!" - Pete Vincent