neljapäev, 21. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 11 - pimesoole oluline roll




Tundub tõenäoline, et lähiaastatel muudab meie sagedane antibiootikumide kasutamine järk -järgult iga toiduampsu  vähem väärtuslikuks ja annab igale patogeenile, kellega oleme kokku puutunud, paremad võimalused keha üle võtta, üks millimeeter magu, peen- ja jämesoolt korraga.

Aja jooksul me õpime teatud liiki mikroobe paremini majandama, nagu näiteks neid, mis aitavad meid K vitamiiniga, kuid see aeg ei ole veel kaugeltki käes.

Dunn kirjutab edasi, et tuleks veel vaadata termiitide ja sipelgate juurde ning üht meie jaoks keskset rolli mängib meie pimesool.

Oleks õiglane küsida, kuidas teadlastena ja ühiskonnana on jäetud paljud mikroobid väärtustamata, ja selle asemel, et välja mõelda, kuidas häid mikroobe aidata, keskendusime nende kõigi tapmisele. Osa vastusest on see, et oli aeg, mil meid ähvardasid surmavad mikroobhaigused niivõrd, et nende kõigi tapmine ei tundunud halva ideena.

Sipelgad on nagu eeter, neid jagub kõikjale. Võib-olla on inimeste-mikroobide suhte moodi klassikaline näide sipelgate ja akaatsiataimede suhe. Akaatsiataimed pakuvad sipelgatele elupaika ja pisikesi pärlitaolisi vilju vastutasuks sipelgate poolse lehtede kaitse eest. Sipelgatega taimed kasvavad tervislikumalt ja kiiremini kui ilma, sest sipelgaid premeerides saavad taimed kaitse veel ühe kulukama putukarühma, herbivooride, vastu.  Põllumajandusega tegelevad sipelgad on inimestega sarnasemad kui ükski teine liik.



Siplegate farmid ehk rohkem tuntud kui lehelõikajate-sipelgate kolooniad on kolossaalsed ühiskonnad. Nad koosnevad tuhandetest, mõnikord miljonitest steriilsetest isenditest, kes kõik täidavad oma kuninganna korraldust. Nagu igas ühiskonnas, on üksikisikud ebatäiuslikud. Mõni teeb valesid otsuseid. Mõni süüakse ära. Mõned kannavad tagasi mürgiseid lehti. Mõni kõnnib järjekindlalt vales suunas. Kuid üldiselt saavad nad oma tööga hakkama.


Tööks on lõigatud lehtede tükikeste viimine tagasi pesasse, kus need pannakse väetisena laiali seene peenardele. Seened toodavad suhkrurikkaid kehasid - neid võiks nimetada omamoodi puuviljadeks, mida sipelgad oma vastsetele söödavad. Sipelgate jaoks toimib seen välise soolestikuna, seedides lehti nii, nagu sipelgad seda ise ei suuda. Erinevad lehelõikajate sipelgate liigid (ja neid on palju) kasvatavad erinevaid seeni. Sipelgad ja seened vajavad teineteist.

Seente kasvatamine pole sugugi lihtne ja ometi tundub, et sipelgatel see õnnestub. Samuti pole seente seisukohast sipelgate toitmine lihtne. Aed aga kasvab. Koloonia kasvab. Sipelgate kuninganna laob aina rohkem mune.

Paljud teadlased on istunud ja aina vaadelnud, kuidas selline minikogukond toimib, liigub ja kasvab ning nad on märkinud, kui väga see kogukond sarnaneb inimestele.

Lehelõikajad sipelgad on sama hämmastavad, kui seened. Samas teadlased, kes uurivad inimese soolestiku ja mikroobide kooselu, ei suhtle eriti sipelgateadlastega. See on meie aja probleem. Erinevad teadlased uurivad erinevaid liike ja sümbioose, võimalus on uurida aina üksikasjalikumalt ja mikroskoopilisemalt, kuid enam ei osata üksteisega infot vahendada. Jõutakse samadele järeldustele ning seetõttu võiks info vahetamine paljuski aega ja raha kokku hoida.



Ja nüüd kirjutab Dunn midagi, mis mu tähelepanu eriti köitis: kui looduses jääb midagi söömata, siis on selleks ka eriline põhjus, see kas maitseb vastikult, sisaldab toksiine või kaitseb end kuidagi muutmoodi.

Nii et aias ja metsas, kui midagi söömata jääb, ära endale ka liigselt suhu topi ... eriti seda mis maitseb halvasti. 😎😏😎. Teadagi neid kibedate umbrohtudega smuutisid - mõtle hoopis, miks keegi teine seda ei taha, kas tõesti puhas lollus. 😀☝

Lehelõikajate sipelgate kehal elavad ka neile kasulikud bakterid, mis ei lase patogeensetel seentel sipelgatele kahju tekitada.

Vahepeal tekkinud idee, et meie kehad võivad meie kaitseks häid mikroobe kasvatada, on pärit sipelgate juurest. Ja kuna sipelgaid on lihtsam uurida kui inimesi, lahendatakse sipelgate suhte keerukused tõenäoliselt kiiremini kui meie omad.

Oma mikroobiaedade hooldamise osas oleme rohkem lehelõikajate sipelgate koloonia moodi, kui keegi oleks osanud arvata. Meie pimesooled (ussripik, apendix), kui need ei lõhke, on just selle töö tegemisel võtmetähtsusega. Isegi kui meie aju püüab meile öelda, et meie soolestikus või nahal olevad bakterid on kõik halvad, saadab pimesool vastupidiseid signaale. Mingil ürgsel ja sõnatul moel pimesool teab seda.



 Pimesool on kõige enam levinud organ, mida ära lõigatakse. Kui te seltskonda satute, võite ilma pimesooleta leida mitmeid. Võib-olla olete üks neist. Olenemata sellest, kas olete või mitte, on õiglane küsida: kui pimesool tekitab nii palju probleeme ja tundub, et see on vähem vajalik kui püksid (mille puudumist koheselt märgataks), siis miks meil see üldse on? Selgub, et vastus on seotud meie soolestiku mikroobide ja evolutsioonilise kontekstiga. Pimesoolel on mõtet ainult meie evolutsioonilist minevikku silmas pidades.

Pimesool on lihatükike, mis ripub soolestiku alumises osas. See on roosaka sõrme suurune, seega on see teiste organite suhtes väike, kuid on piisavalt suur, et vääriks selgitust. Ometi pole küsimusele, mida pimesool teeb, juba ammu sisukat vastust antud. Süda pumpab verd. Neerud puhastavad verd ja aitavad säilitada vererõhku. Kopsud jaotavad hapnikku ja eemaldavad süsinikdioksiidi. Pimesool, noh, see ripub. Esimest korda lõigati pimesoolt juba 300 aastat tagasi, selgitused selle funktsioonide kohta on reeglina tavalised: see võib olla immuunsüsteemi osa, sel võib olla mingi neuroloogiline roll. Võib-olla on see seotud hormoonide sekretsiooni või lihaste funktsiooniga. Valitsev seisukoht on aga ammu olnud see, et see ei tee üldse midagi. Ja see vastus on muidugi vale, kuigi me saime sellest teada alles hiljuti.

Peamine tõestus peavoolu idee kohta, et pimesool on vestigiaalne, oli see, et selle eemaldamisel ei juhtunud midagi. See oli lihtne loogika. Kirurgid on miljonid pimesooled välja lõiganud. Nad on jälginud tagajärgi nii, nagu teie võiksite jälgida soovimatu tala eemaldamist oma majast. Kui maja kokku ei kuku, järelikult polnud oluline. Kui pimesool teeks midagi olulist, jääksite pärast eemaldamist ju haigeks.

Eesti virtuaalkliiniku lehelt (ja vikipeediastki) leian samuti selle eriti vana arvamuse:

„Kuigi pimesool on osa seedetraktist, on see vestigiaalne organ. See tähendab, et see ei oma olulist funktsiooni ja inimene võib elada normaalset ja tervislikku elu ilma selleta. Tema eesmärk kehas on teadmata, kuid arvatakse, et see sisaldab kude, mis aitab immuunsüsteemil võidelda infektsioonidega.“

Ja vaevalt see enne 10 aastat ka muudetud saab.



Ometi on alati olnud probleeme hüpoteesiga, et pimesool on lihtsalt vananenud, kasutu organ. Esiteks - pimesool tapab. Kui põletikulist pimesoolt ei eemaldata, surevad umbes pooled nakatunud inimestest, nii vanad kui ka noored. Kuna umbes iga kuueteistkümnes inimene kannatab ägeda pimesoolepõletiku all ja kui seda ei eemaldata, sureb üks kolmekümne kahest inimesest pimesoolepõletikku. Kui ajalooliselt suri üks kolmekümnest inimesest pimesoolepõletikku ja pimesoole olemasolu, suurus, kuju jne on geneetilise alusega (nagu tundub), siis geenide jaoks ei kuluks palju põlvkondi, et pimesool kaoks.

Kui kõik asjad on võrdsed, siis meie geenidel ja omadustel, mis kipuvad meid tapma või isegi lihtsalt nõrgendama, ei lähe geenivaramus hästi. Kalad, kes suunduvad evolutsioonilist elu koopasse elama, kaotavad kiiresti silmad, sest silmade omamine on kasutu ja kulukas.

Kui pimesoole omamine on nii kasutu kui ka kulukas, peaks see, nagu ka koopas kalasilmad, kaduma. Koopakalad võivad kaotada mitte ainult oma silmad, vaid ka silmade vooluringi suhteliselt väheste põlvkondade jooksul pärast koopasse minekut.

Hüpoteesi suur probleem on ka ahvid. Kui meie pimesool oleks tõesti mõttetu ja kasutu, saaksime vaadata oma lähimaid sugulasi, et järeldada, milline võis selle kasutamine kunagi olla. Mida tegi pimesool meie esivanematel, kui tal oli veel mingi funktsioon, ja mida see teeb veel meie lähisugulastel? Kui meie pimesool on meie ajaloo jäänuk, siis võime ahvidelt meiega võrreldes eeldada rohkem arenenud ja ilmselt kasulikku pimesoolt. Šimpansidel peaksid olema väiksemad pimesooled kui enamikul ahvidel, kuna nad on meie lähisugulased ja nende elustiil sarnaneb meie omaga.

Inimestel ja mõnedel ahvidel näib olevat rohkem arenenud, suurem ja struktuursemalt välja töötatud pimesool kui enamikul teistel primaatidel, näiteks ahvidel, mis viitab sellele, et pimesool on meie jaoks tõenäoliselt olulisem kui meie esivanemate jaoks.



kolmapäev, 20. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 10 - mikroobide võimekus

 


Järgmine peatükk Dunni raamatust räägib bakteritest ja meie mikrobioomist tervikuna. Ma olen sel teemal palju blogis kirjutanud. Mõtlesin alguses, et selle teema jätan siit üldse vahele aga leidsin ikkagi üht teist.

Ja üldse pole rõõmustav (mulle), et mikrobioomi puudutava peatüki algus viitab pimesoole tähtsusele (mida mul juba 20 aastat ei ole ja millest ma olen mõelnud, et kas ikka oli nii väga vaja ära lõigata).

Dunn kirjutab, et kui me juba oleme õppinud tapma, siis me kalduma seda edasi tegema. Hakkame jahti nautima.

No nii - et ka taimetoitlased ja võivad jahtida – oma baktereid, viiruseid, seeni – enamik kellest on meile kasulikud.

Nii palju kui me ka armastame maastikumaale ja põgusaid pilke elusloodusele, ei tundu meie ajule midagi loomulikumat kui loodusest vabanemine. Kõik tehnoloogiad, mida oleme kasutanud teiste liikide vastu, on omamoodi antibiootikumid (sõna otseses mõttes "elu vastu") - kuigi harva tapab tehnoloogia tegelikult kogu meie elu. Pigem iga meie tehnika tapab ainult teatud osa: kui me oleme maha tapnud suured kiskjad, siis väikestel vedas rohkem. Kui me kasutasime tugevamaid pestitsiide, siis andsime võimaluse ellu jääda  resistentsetel ja salakavalatel. Me pritsisime oma põlde, et vabaneda umbrohtudest ja ellu jäid superumbrohud.

Tapa see, mis kasvab enne, kui see levib, ja siis tapa see uuesti. See on see, mida me oleme juba väga kaua aega teinud, mida tegid meie esivanemad ja mida teeme tulevikus. See on see, mis tuleb iseenesest. Hakkasime kasutama antibiootikume, sest meil oli neid hädasti vaja. Nende avastamine andis kolm Nobeli preemiat ja ravis selle käigus meid gonorröast, tuberkuloosist ja süüfilisest.

Aga nüüd kasutatakse antibiootikume mitte surmavate haiguste ravis, vaid juba siis, kui keegi kuskil aevastab.

Minugi tuttav tuli ühest töötoast soovitusega iga päev veidi „looduslikku antibiootikumi“ võtta... Nii võttes on  ka „mittenaturaalsed“ antibiootikumid naturaalsed, kuna mikroobid toodavad neid – et konkurentidest vabaneda ja ise ellu jääda. Nii sai see vähemalt alguse:

Antibiootikumide tootmine on looduslikult esinev sündmus, mida tänu teaduse edusammudele saab nüüd laboris korrata ja parandada.

Ehk igaühel on juba naturaalset antibiootikumi piisavalt ja igasugu muud värki, mida immuunsüsteem oma töö käigus teeb. 



Meditsiiniline lahendus oli: „Tapa nüüd kõik ja küsimusi küsi hiljem ”. Kunagi tundus selline lähenemine mõistlik. Me lootsime, et antibiootikum tapab pahalase ja jätab head ellu.

A. Croswell ja N. H. Salzman uurisid hiiri, kellele anti erinevaid ja erinevates doosides antibiootikume – mitte ühelgi juhul ei tapnud antibiootikumid ainult „halbu“ baktereid. Kuna hiire sooled on nagu inimese sooled, tähendab see, et kui teie või mina kasutame antibiootikume, juhtub sama ka meiega. Kui tapame oma mikroobid antibiootikumidega, jätame maha suhteliselt vähe aga vastupidavaid liike, millest uus mikroskoopiline eluimpeerium taas üles ehitatakse. Küsimus on vaid, mis nüüd tühimiku täidab.


Isegi ammu-ammu elanud Pasteur (pastöriseerimine), kes soovitas tappa mikroorganismid piimas, uskus, et meis ja meie pinnal elavad mikroorganismid on meie eluks hädavajalikud.

Iga loom on kaetud mikroobidega, kuigi varasemalt ei teatud, kas need on kahjulikud, kasulikud või neutraalsed.

Sümbioos koosneb kõigist kolmest: meil on mutualistid (kasu-kasu), kommensaalid (kasu-neutraalne) ja patogeenid (kahju-kasu).




Alustasime sellega, et ei kasutanud anitbiootikume ja vaid mõnede aastakümnete jooksul oleme hakanud kasutama neid tuhandete tonnide kaupa. Antibiootikumid ei tapnud ega tapa kunagi kõiki mikroobe, kuigi me kujutasime ette, et nad seda tegid.

Veelgi enam, mõned põlvest põlve edasi antud mikroobse DNA elemendid on vajalikud. Ilma meie mitokondrites oleva mikroobse DNAta sureks igaüks meist. Meie mitokondrid on iidsete bakterite järeltulijad, järeltulijad, kes elavad ja aitavad iga meie rakku toita. Me oleme olemas tänu neile.

 


Termiidid jäävad ellu, süües seda, mida vähesed loomad suudavad seedida - surnud puitu ja lehti, et saada toitaineid, eriti neid, mis on suletud kahte raskesti lagunevasse ühendisse, ligniini ja tselluloosi. Eriti ligniin on armetu, mädanenud toit. Pikka aega oli ebaselge, kuidas termiidid seda üldse suutsid.

Mikrobioloog Joseph Leidy avastas termiitide seest hulga „rahvast“. See rahvahulk hõlmas baktereid, aga ka teisi olendeid - protiste, seeni ja metsalisi, keda on raskem iseloomustada. Need termiitide soolestiku elanikud arenesid saja miljoni aasta jooksul välja omadustest ja käitumisviisidest, mis võimaldavad seda ühelt termiidilt teisele üle kanda. Termiidid arendasid omalt poolt seedeelundkonda, et oma kaaselanikke abistada. Tegelikult kipub see kooslus varieeruma ühest termiidiliigist teise, erinevad nende soolestiku kuju ja keemia. See variatsioon soosib erinevaid termiidi liikide erinevaid mikroobe ja koos nendega erinevaid võimeid toitu seedida. Mõnel termiidil on mikroobid, mis suudavad paremini mulda süüa, teisel lehti, kolmandal puitu. Mõned termiidid suudavad oma mikroobide tõttu tegelikult ümbritsevast õhust lämmastikku eraldada, suutes nii süüa oksi ja õhku.

Kui termiidid jäävad ilma oma mikroobidest, siis nad surevad. Nad jätkavad söötmist mõnda aega, kuid söödud toit läbib neid seedimata kujul. Nad nälgivad isegi siis, kui neid ümbritseb külluslikult puitu. Nad nälgivad, sest ilma mikroobideta ei suuda nad seedida oma loomupärast lemmikdieeti.



Siis leidsin huvitavat merisigade kohta. Uuriti mikroobivabasid merisigu ja tavalisi merisigu. Neile anti nii palju toitu, kui nad iial soovisid. Seda toitu täiendati kõigi mõeldavate toitainetega, kuni merisead olid peaaegu iga toitainega piisavalt varustatud. Kui üks dieet ei töötanud (see tähendab siis, kui merisead surid ja seda juhtus üsna tihti), katsetati teist.  

J. A. Reynier (temast on raamatus pikemalt juttu, ta ei olnud teadlane, kuid püüdis peale teist maailmasõda leida viisi kasvatada mikroobivabasid loomi) pidas merisigu lihtsalt väikesteks masinateks, millele kütust sisse panna. Aga tuli välja nagu alati, et merisead ei ole masinad. Ja nad toimisid paremini neile looduses kättesaadaval aga mitte optimaalsel (st kõigi toitainetega rikastatud) dieedil.

Tegelikult läks Reynieri mikroobivabas mullis hoitavatel merisigadel täitsa hästi, ainult nad vajasid rohkem toitu, et hoida sama kaalu, mis tavalised merisead. Ja toit pidi olema ka toitainerikkam.



Mikroobid merisigade soolestikus, nagu ka termiidide soolestikus ja, selgub, et ka meie soolestikus, toodavad ensüüme, mida nende peremeestel napib, ensüüme, mis võimaldavad nende peremeestel saada kätte rohkem toidus sisalduvatest toitainetest. Eriti käib see toitainete kohta, mis on lõksus komplekssüsivesikutes, mida leidub sellises taimses materjalis nagu kiudaine. Näiteks inimese soolestikus levinud bakter Bacteroides thetaiotaomicron toodab rohkem kui 400 ensüümi, mis on seotud taimse materjali lagundamisega, ensüüme, mis teil ja minul puuduvad. Kui toitu on vähe, muudavad mikroobid seda vähem. Mikroobid merisigade sooltes ja nüüd teame, et ka meie sooltes, toodavad toidust kuni 30 protsenti rohkem kaloreid, kui peremehed suudavad ise toota.

Ka iga täna söödava toidu puhul kehtib see tõenäoliselt endiselt. Teie mikroobid aitavad teil sellest rohkem kasu saada, rohkem toitaineid, aga ka rohkem kaloreid, olenemata sellest, kas soovite neid või mitte. Teine põhjus, miks mikroobideta merisead surevad, on see, et neil puuduvad spetsiifilised vitamiinid, eelkõige K -vitamiin, aga ka mõned B -vitamiinid. Ilma mikroobideta ei suuda selgroogsed (merisead ja inimesed kaasa arvatud) sünteesida piisavalt B- ja mitte üldse K -vitamiini. Sestap napib vastsündinutel, kel pole mikroobe, K vitamiini.

Ja nii nagu imikutel, keda mikroobid pole veel koloniseerinud, on oht hüübimishaiguste tekkeks, on sama oht ka lastel või täiskasvanutel, kellele antakse antibiootikume, mis kurnavad nende mikroobioomi ja see omakorda nende võimet toota K -vitamiini.

teisipäev, 19. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 9 - Nottinghami uuringud

 


Kuna parasiitide peatükk sai Dunni raamatus läbi, tahtsin väga teada, mis tulemustega lõppes Nottinghami Ülikooli platseebogrupiga uuring. Leidsin Pritchardi tööde kohta artikli New York Timesist „The Worms Crawl In“.

2004. aastal pani David Pritchard oma käele sideme, milles nööpnõelapea suuruste kidausside vastsed. Ta jättis selle sideme peale mitmeks päevaks, veendumaks, et väänlevad muiduleivasööjad imbuvad tema süsteemi.

"Sügelus, kui need läbivad teie naha, on kirjeldamatu," ütles Pritchard. "Mu naine oli kogu asja pärast natuke närvis."


Dr Pritchard, Nottinghami ülikooli immunoloog-bioloog, pole masohhist. Enda nakatamine oli teaduse huvides. 😏

1980. aastate lõpus Paapua Uus-Guineas välitöid tehes pani ta tähele, et inimese soolestikus elava parasiidi, Necator americanus nakatunud paapualased ei põe eriti autoimmuunhaiguseid, sealhulgas heinapalavikku ja astmat. Aastate jooksul on dr Pritchard välja töötanud oma teooria selle nähtuse selgitamiseks.

"Allergiline reaktsioon kehas arenes välja parasiitide eemaldamiseks ja usutakse, et ussid on leidnud viisi immuunsüsteemi väljalülitamiseks, et ellu jääda," märgib Pritchard. "Sellepärast on nakatunud inimestel vähem allergilisi sümptomeid."  

Et oma teooriat testida ja näha, kas ta suudab selle terapeutiliseks muuta, värbab dr Pritchard kliinilistesse uuringutesse osalejaid, kes on valmis selleks, et neist igaüht nakatatakse 10 kidaussiga, lootuses kõrvaldada nende allergiad ja astma.

Et saada oma eksperimentaalsetele ravimeetoditele heakskiit Suurbritannia riikliku tervishoiuteenuste eetikakomiteelt, testis dr Pritchard ennast kõigepealt ise.

Troopikas, kus see on tavaline, tapab kidauss aastas 65 000 inimest ja sadu tuhandeid kannatab aneemia all. Dr Pritchard ütles, et kontrollitud uuringus ei ole ussid täiskasvanutel probleeme tekitanud.

Tema huvi parasiitnakkuse immunoloogia vastu ulatub juba aastasse 1977. Huvitatud kolmanda maailma riikide anekdootlikest teadetest, et parasiidid hoidsid ära allergia sümptomid, kaitses  ta oma doktorikraadi Birminghami ülikoolis just sel teemal.

Hiljem oli ta allergoloog farmaatsiaettevõttes, kuid töö oli igav ja ta naasis 1981. aastal Nottinghami akadeemilisse ringkonda, uurides, kuidas parasiitlikud ussid näriliste immuunsüsteemi pärssisid. Pitchard arvas, et parasiitide mõju immuunsüsteemile on vaja kindlasti uurida ka inimestel. Nii hakkas ta uurima võimalike troopiliste kohtade andmeid.

Karkari saar

1980. aastate lõpus andis Wellcome Trust neile toetuse ning dr Pritchard ja tema Nottinghami meeskond asutasid laagri Paapua Uus-Guineas Karkari saarel.

"Me ei rääkinud keelt ja olime kehvalt varustatud," meenutas ta. "Aga me hakkasime inimestega suhtlema. Andsime neile ussitablette ja palusime neil viisakalt viletsas inglise keeles koguda väljaheited ämbritesse. ”

Kidauss tungib ohvri süsteemi, kui nakatunud inimeste väljaheidetes munadest koorunud vastsed tungivad läbi naha, sageli läbi jalataldade. Sealt sisenevad nad vereringesse, liiguvad südamesse ja kopsudesse. Nad küpsevad täiskasvanuks, kui jõuavad peensoolde, kus nad saavad aastaid elada, lukustudes sooleseinale ja imedes verd. Pärast fekaaliproovide sõelumist ussitõrje pillide manustamisel jõudis meeskond intrigeerivale järeldusele: külaelanikel, kelle veres oli allergiaga seotud antikehi kõige kõrgemal tasemel, olid väikseimad ja kõige vähem viljakad parasiidid, mis näitab, et need antikehad on andnud teatud määral kaitset parasiitide nakatumise eest.

Ja kidaussid tundusid olevat ettevõtlikud. Pärast seedetrakti koloniseerimist ilmnes peremehel sageli märke immuunvastusest, mistõttu dr Pritchard kahtlustas, et ussid vähendavad keha kaitsevõimet, et muuta oma uus elukeskkond külalislahkemaks.

"Pikk džunglis istumine annab teile aega mõelda," märgib Pritchard. "Ja see viis ideeni, et talutava intensiivsusega ussikoormus võib teatud tingimustel kasulik olla."

Ta hakkas kaaluma vastupidist võimalust. Mis siis, kui ta võiks kokku võtta allergikud, anda neile ussid ja vaadata, kas nende vilistav hingamine ja vesised silmad kaovad?



Peaaegu 20 aastat hiljem hakkas tema mõtlemine vilju kandma. Pärast dr Pritchardi eneseinfektsioonikatset lasi riiklik tervishoiuteenuste eetikakomitee tal 2006. aastal läbi viia uuringu, milles oli 30 osalejat, kellest 15 said igaüks 10 konksussi. Testid näitasid, et kuue nädala pärast hakkasid 15 ussi omaniku T-rakud tootma madalamat põletikulise reaktsiooniga seotud kemikaalide taset, mis näitab, et nende immuunsüsteem oli rohkem alla surutud kui 15 platseebot saanud patsienti. Hoolimata sellest, et inimeste organismis olid parasiidid (väikesel arvul), teatasid nad ainult vähestest ebamugavustest.

Uuringus osalejad olid rahul, et nende allergia sümptomid kaovad.  

"Paljud inimesed, kellele manustati platseebot, on soovinud usse ja paljud ussidega inimesed on otsustanud neid alles hoida," ütles dr Pritchard.

Nüüd värbab ta patsiente teraapia laiaulatuslikumaks katsetamiseks ja ütles, et loodab oma tulemused järgmise aasta jooksul avaldada.

Mõned allergikud ei suuda oodata. Yahoo grupi moderaator, Silicon Valley ettevõtja Jasper Lawrence, on asutanud Mehhikos kliiniku, et pakkuda tõestamata ravi (põhiline usside inokuleerimine maksab 3900 dollarit).

Dr Pritchard ütles, et mõistab selliste reguleerimata jõupingutuste motiive. "See kõik on muutunud natuke hirmutavaks," ütles ta. "Seal on ilmselgelt meeleheitel patsientide hordid ja nad loodavad imet."

Dr Pritchard on esimene teadlane, kes nakatab patsiente laboratoorsetes tingimustes kidaussiga, kuid ta pole esimene, kes järeldab, et parasiitnakkus võib allergia sümptomeid leevendada. Varasemad uuringud on ideed toetanud.

Prof. Maria Yazdanbakhsh 

2000. aastal uuris Hollandi Leideni ülikooli immunoloog Maria Yazdanbakhsh 520 Gaboni last ja leidis, et neil, kellel on Schistosoma haematobium, mis on üks skistosoomiat põhjustavate parasiitide perekonnast, oli madalam allergiline reaktsioon tolmulestadele - kõige levinumatele keskkonna allergeenidele.

Kui dr Pritchard ja teine ​​Nottinghami teadlane Carsten Flohr naasid 2006. aastal Kagu-Aasiasse, et jätkata dr Yazdanbakhsh'i tööga, uurides Vietnami maapiirkondades 1600 last, said nad tulemusi, mis sarnanesid Paapua Uus -Guinea ja Gaboni uuringutele.

Ussidega nakatunud isikutel oli väiksem tõenäosus allergilisele reaktsioonile tolmulestadel suhtes kui nakatumata lastel. Kuigi teateid parasiitide tekitatud allergilise resistentsuse kohta on aastate jooksul avaldatud, avastas Edinburghi ülikooli bioloog Rick Maizels alles 2005. aastal võimaliku bioloogilise seletuse.

Kui dr Maizels ja tema kolleegid nakatasid rühma hiiri Heligmosomoides polygyrus parasiidiga, nematoodiga, mis sarnaneb inimesi nakatava kidaussiga, leidsid nad, et hiired hakkasid ebaselgetel põhjustel rohkem reguleerivaid T -rakke tekkima.

Dr Maizels ütles, et T-rakud moduleerivad immuunvastust, eritades interleukiin-10-ühendit, mis neutraliseerib põletikulisi mõjusid, mida teised immuunsüsteemi rakud tekitavad allergilise reaktsiooni kohas.

"On palju tõendeid selle kohta, et allergia on lihtsalt immuunsüsteemi tegevus, mis läheb veidi üle võlli," ütles ta. "Ussid vähendavad lihtsalt helitugevust."


Oma tulemuste põhjal ütles dr. Maizels, et Pritchardi töö tundub paljutõotav. "Ma arvan, et on üsna tõenäoline, et kidaussidel on sarnane mõju inimese immuunsüsteemile," ütles ta.

Mõned teadlased ütlevad, et dr Pritchard kõnnib eetilise poole peal juuksekarval, kui nakatb patsiente parasiitidega, kes teadaolevalt ohustavad peremeeste tervist. George Washingtoni ülikooli mikrobioloog Peter Hotez, kes töötab välja kidausside vaktsiini, ütles, et parasiit on arengumaades aeglustunud kasvu ja alatoitluse üks peamisi põhjuseid.

"Kui laps on nakatunud 25 konksuussiga, röövitakse temalt igapäevane rauavajadus ja kuna ussid pärsivad immuunsüsteemi, võivad nad suurendada peremehe vastuvõtlikkust haigustele nagu AIDS ja malaaria," ütles dr Hotez. "Nii et praegusel kujul arvan, et see teraapia on liiga riskantne."

Sellegipoolest toetab ta dr Pritchardi tööd kontseptsiooni tõestamise seisukohast, öeldes: "Tõeline küsimus on selles, kas saaks isoleerida molekulid, mida ussid immuunsüsteemi pärssimiseks kasutavad, ja kasutada neid terapeutilistel eesmärkidel?"

Võimalike kõrvaltoimete tõttu ei kujuta dr Pritchard ette, et saaks aidata tuhandeid patsiente, kes on selle sooviga kliinikutesse tulnud.

"Halvim stsenaarium oleks kahju tekitamine," ütles ta. "Ma olen inimeste iseseisva tahtliku nakatumise pärast närvis, ja tunnen, et minu hüpoteesi tuleks veel kõvasti kontrollida."

Ta lisas, et tema pikaajaline eesmärk on välja selgitada, kuidas ussid immuunsüsteemi radari välja lülitavad, nii et ta saaks laenata taktikaid, et töötada välja alternatiivid immuunsust pärssivatele ja allergiat võitlevatele ravimitele.

"Me uurime usside poolt kasutatavaid molekulaarseid mehhanisme ja loodame leida molekule, mis eemaldavad liigse immuunvastuse allergia puhul," ütles ta.

Uus ravimiklass, mis jäljendab usside toimet immuunsüsteemile, võib potentsiaalselt ravida ka Crohni tõbe, artriiti ja muid autoimmuunhaigusi.

"Ma lasin endasse 50 ussi ja ma tundsin seda," märkis Pritchard. "Mul oli kõhuvalu ja kõhulahtisus. Kuid 10 ussi on see annus, mis sümptomeid ei põhjusta. Patsiendid on rahul. Nad on oma usse hoidnud ja ma saan päevas e-kirju inimestelt üle kogu maailma, kes tahavad nakatuda. ”

Veel paar artiklit samal teemal:

https://www.bbc.com/future/article/20130422-feeling-ill-swallow-a-parasite

https://theconversation.com/what-do-parasitic-worms-and-our-increasing-allergies-have-in-common-50032

esmaspäev, 18. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 8 - ravi Mehhikos

 


Kidaussi vastsed küpsevad vormi, mis võivad tungida läbi inimeste naha ja soolestikus elavad nad oma elu kolm kuni seitse aastat või, kui neil hea on, isegi kauem. Kui peaks saama isase ja emase, võivad nad muneda, kuid nende arv inimkehas ei suurene. Nende munad lastaks Debora tualetist  California (kus Debora elab) kanalisatsioonisüsteemi. Ta ei peaks iga kahe nädala tagant võtma klaasitäit piitsusside mune. Ta võiks ravi läbi viia üks kord kolme aasta jooksul - või võib-olla harvemini, kord kümne aasta jooksul.

Debora perekond tuletas talle meelde, et selline ravi kannab endas riske. Debora teadis seda, kuid ta oli juba niigi oma haiguse ja raviga riskitsoonis.

Mees, kelle juurde Mehhikosse Debora suundus, oli Jasper Lawrence. Lawrence oli varasemalt töötanud Silicon Valley reklaamifirmas, saatjaks järjest tugevnev astma. Ta oli haige olnud lapsest saati, kuid haigus aina ägenes. Külastades oma sugulasi Inglismaal, jäi talle silma BBC dokumentaalfilm kidaussidega astma ja multiplex sclerosise ravist.

Lawrence veetis järgmised kuud lugedes ja uuesti läbi lugedes kõike, mis usside ja tervise kohta leida sai. Ta ei olnud teadlane ja seetõttu olid artiklid tema jaoks alguses rasked, nagu  enamiku inimeste jaoks, kes otsustavad oma tervise enda kätesse võtta. Teadust oli raske mõista teadlaste žargooni tõttu, aga ka seetõttu, et teadlased ise ei teadnud täpselt, mis toimub.



Ta valis samuti kidaussid ja asus otsima, kuskohast ta võiks neid saada. Ja ainsaks võimaluseks oli minna sinna, kus neid on palju. Nii sõitis Lawrence Kameruni. Ta oli linnainimene ja ettevõtja, polnud varem kunagi käinud arengumaades. Aga nüüd ta oli siin, nägi kogu seda vaesust, leeprahaigeid, kerjavaid lapsi, õnnetusjuhtumeid jpm. Lawrence peatus perekonna juures, kellega oli tutvunud lennukis. Ta rääkis, miks ta oli tulnud ja perekond võis pidada teda natuke segaseks, kuid ta ei olnud ometi esimene, kes saabus siia otsimaks ravi või rikkust. Ta soovis minna siin kõige mustematesse ja saastunumatesse paikadesse, käia need kõik paljajalu läbi.  

Lawrence otsis kohti, kus võiks leiduda inimeste väljaheiteid. Tal ei tulnud kõndida läbi värskete väljaheidete – kuigi ta seda veel ei teadnud, ei oleks sellest abi olnud. Isegi kui värskes väljaheites on kidaussi mune, vajavad need aega, et küpseda. Tal oli vaja kõndida seal, kus väljaheited juba kuivanud. Ja kui ta neid kohti otsis, sai ta palju sõimata ja mida rohkem ta püüdis selgitada, seda vihasemaks inimesed läksid. Aga ta kõndis ikka edasi, kuni ühel päeval tundis jalas torkivat valu ja teadis, et kidaussi vastne on leidnud tee tema kehasse.

Kui Debora valmistus minema Mehhikosse, siis ta teadis juba, et Lawrence oli käinud Kamerunis ja saanud sealt kidaussi. Ja ka seda, et see oli tema kehas teinud teekonna läbi südame, kuni jõudis soolestikku. Ja seal see parasiit suhestus kuidagi tema immuunsüsteemiga ning tulemuseks oli astma täielik taandumine. Lawrence keha ei reageerinud enam igale allergeenile ja igale õietolmu terakesele.

Ja kuna Lawrence tundis ennast nii hästi, otsustas ta hakata pakkuma võimalust ka teistele.

Deborah sõitis Mehhikosse, läks kliinikusse, kus Lawrence assistent tema kehasse parasiidi viis. Kokkuvõttes oli reis Debora jaoks vähem rahuldav, kui ta arvas. Esiteks maksis see reis ja kliinikuskäik kokku 8000 dollarit. Ja uss oli pärit Lawrence kehast st munad saadi Lawrence väljaheitest. Mees, kes talt vereproovi võttis, oli mustade küünealustega. Ka kliiniku kontor polnud eriti puhas...

Kolmandal päeval pärast kojujõudmist oli Debora ikka haige. Läks veel veidi aega ja ta jäi haigemaks, tekkis palavik – võib-olla parasiidi sisseseadmisest. Haigus süvenes koos palavikuga. Siis hakkas väga aeglaselt minema paremaks. Siis läks taas palju halvemaks, tekkis artriit ja pahkluud paistetasid üles. Siis läks paremaks ja palju paremaks. Ja mingi aja jooksul oli ta terve. Kuid seejärel toimus taas sümptomite ägenemine. Ta lasi endale parasiidi uuesti panna. Paistis, et pärast iga parasiidi lisamist oli tal väga hea mõned kuud ja seejärel, võib-olla parasiit suri, läks taas kõik halvemaks.


Dunn kirjutab, et me tahame, et meditsiin oleks efektiivne, täpne ja teaduslike faktidega kaetud. Kõigil kirurgidel on häid ja halbu päevi, ja ideaalis tahame teada, mis neid kahte eristab, et kalduda ikka heade päevade poole. Debora Wade'i lugu on üsna hea näide sellest, et üsna sageli see, mida teame ravi kohta on, et see toimib - mõnikord.


Me näeme endiselt oma keha nagu masinat, mis vajavad siin väikest haamrilööki, seal veidi keevitamist ja aeg-ajalt lisame mõned kemikaalid, et meid puhastada. Kuid meie kehad ei ole masinad. Need on organismid, mis arenesid välja kontekstis teiste looduslike liikidega, organismid, mis on täis hulgaliselt detaile, organismid, mis vaatamata mitme sajandi arstiteaduse arengule on põhimõtteliselt täis salapära.



Ja ma ei näe vahet siinkohal meedikute ja naturalistide vahel. Ka naturalistid suhtuvad kehasse reeglina kui masinasse - mõeldes, et C vitamiini või B vitamiini või magneesiumi või must pässiku või kollageeni või imerohu megadoosid on need, mida keha mitmekesisus vajab. 

Me vajame rohkem teavet ja eelkõige on meil vaja rohkem teada, kuidas ja koos kellega me oleme arenenud ja miks.

Meie peamine ravimeetod selliste raskete haiguste nagu Crohni tõvi puhul, on kasutada sümptomeid leevendavaid ravimeid, kuid see on parimal juhul jäämäe tipp. Kui küsida, kas Crohni tõbe, diabeeti või midagi muud tuleks ussidega ravida või mitte, siis oleme vastusega endiselt metsikus padrikus. Me teame nii vähe, et meditsiiniringkonnad ei saa tegelikult head vastust anda. On selge, et ussid ei ole lihtne imerohi. Ja tundub ka, et ussid ei tööta kõigi jaoks.

Lawrence väidab, et kaks kolmandikku tema patsientidest on olnud edukad. Kuid on patsiente, kes ei võta enam hiljem ühendust. Debora väitel on nende hulgas, kes Mehhikos käinud 70% saanud abi. Ja nende hulgast tulevad muidugi imelood. Kuid samade haigustega on patsiente, kes pole abi saanud. Debora ise on kontaktis veel kolme Crohni tõve patsiendiga, kes proovinud sama lähenemist. Neil kõigil on olnud hea olla kuskil 6 kuud ja siis, võib-olla parasiidi surma tõttu, hakanud taas halvem. Uus parasiit on seni paistnud neid aitavat. Võib-olla.

Debora toetub siiani oma parasiitidele, kellega ta nüüd ise püüab nakatuda. Tal on tekkinud uusi sümptomeid – kuid neid on alati tekkinud ka siis, kui ta proovib uut ravimit.

Samal ajal viiakse Nattinghami Ülikoolis läbi juba uut uuringut, uuringuid parasiitidega tehakse ka Edinburgis ja Londonis, Austraalias ja USAs.

Dr Pritchardil Nottinghamis on kahtlemata õigus: see, mis toimub Mehhikos, on metsik. See, mida Jasper Lawrence teeb, on tõestamata, ja see pole uuring teaduslikus mõttes. Teisisõnu, puudub kontroll, tulemuste tegelik jälgimine ja võrdlus sellega, mis juhtub patsientidega, kes abi ei saa. Nii et kui teil on Crohni tõbi, mida peaksite tegema? Kas teil on lootust, kui teil on allergia või diabeet või põletikuline soole sündroom või MS ja soovite meeleheitlikult tervislikumat elu? Tundub selge, et parasiidid ja need haigused on omavahel seotud, kuid vähem selge on kuidas täpselt need seotud on.

Meil oleks vaja tagasi minna vanade aegade juurde, kuid need on juba igaveseks läinud. Meil tuleb leida uus viis, kuidas vanu asju kokku panna. Võimalik, et meil on vaja parasiite kodustada ja kasvatada endale sobivaks, et saaksime vähendada negatiivseid asjaolusid ja suurendada positiivseid väljundeid.

Dunn küsib endalt, mida tema sellisel juhul teeks? Tõenäoliselt, arutleb ta, püüaks ta minna sinna, kus selliseid parasiite leidub naturaalselt, kuid ta valiks hoolikalt kohta. Samas märgib Dunn, et ta on üksjagu maailma eri paigus rännanud ja palju käinud paljajalu, nii et võib-olla on ussid tal juba olemas.

Ideaalseid võimalusi ei ole olemas. On meie olukorra segased reaalsused, kus me oleme oma ajalooga seotud nii keerulistes võrkudes, et me ei saa neid päriselt täiesti lahti harutada, see ei ole lihtsalt võimalik. Õppetund, mida ussid selgelt pakuvad, on aga see, et vana meditsiinimudel, milles me lihtsalt mikroskoopilise ja ka suurema elu oma kehalt maha nühime, on vale. Meie keha peamised süsteemid, sealhulgas meie immuunsüsteem, arenesid kõige paremini siis, kui meie peal elasid teised liigid. Me ei ole lihtsalt teiste liikide peremehed, me oleme kaasasukad ja ei olegi selgeid piire hea ja halva ning meie ja nende vahel.

Ja parasiidid pole ju ainukesed, meie keha on täidetud veel bakterite ja viiruste ja seentega.

Rob Dunn raamatust "The Wild Life of Our Bodies"

pühapäev, 17. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 7 - immuunsüsteemi rahuvalvajad

 


Dunn kirjutab, et aja jooksul on Weinstockil tekkinud arusaam, et soolestik vajab oma arenemisprotsessis parasiite. Ilma parasiitideta kasvab soolestik nagu taim ilma raskusjõuta. Raskusjõud oli kunagi taimede arenguetapil olulise tähtsusega, see aitab neil juured sügaval mullas hoida. Ilma raskusjõuta oleksid puujuured nagu Medusa juuksed igal pool laiali. Ja ka meie immuunsüsteem paistab ei arene korralikult, kui parasiidid täielikult puuduvad.

Keegi ei tea, mis täpselt toimub. Teada on, et kui kõik parasiidid eemaldada, kaldume olema rohkem haiged ja kui mõned tagasi panna, oleme tervemad.

Weinstockil on selle kohta spetsiifilisem arvamus, nagu ka paljudel teistel teadlastel. Mis automaatselt ei tähenda, et see on õige, kuid arvestades seda, mida me hetkel teame – on see võimalik.



Et parasiitide rollist paremini aru saada, vaatame immuunsüsteemi. Keha on kui riik, kus on kaks immunoloogilist relvastatud armeed. Üks võitleb ühte tüüpi vaenlaste, viiruste ja bakteritega; teine tegeleb teist tüüpi vaenlaste, nematoodide ja muude suuremate parasiitidega. Nad töötavad koos, ehkki mida rohkem kulub keha energiat ühele immuunsüsteemi osale, seda vähem on seda võimalik teisele kulutada.

Dunn märgib, et see on immuunsüsteemi hästi pealiskaudne selgitus, kuid aitab lihtsamalt ülevaadet anda.

Need kaks meie immuunsüsteemi osa on eksisteerinud enam kui 200 miljonit aastat. Haidel on need. Oravatel on need. Kaladel on need. Isegi mõnedel putukatel on selliseid osasid. Kõigil on neid, sest loomade suguvõsade pika ajaloo jooksul on iga põlvkond olnud täis parasiite, samuti baktereid ja viirusi. Meie parasiidid olid eeter, milles meie keha end mõtestas. Nende olemasolu on pikka aega olnud sama usaldusväärne kui raskusjõud. Siis see tuli, suur muutus. Inimesed hakkasid elama hoonetes ja kasutama tualettruume ning kõik on muutunud viimase paari põlvkonna jooksul.

Pikka aega mõistsime, et immuunsüsteem tervikuna hõlmab vaid kahte peamist tüüpi kaitsejõude, üks bakterite ja viiruste, teine suuremate parasiitide vastu. Kuid viimase viie aasta jooksul on ilmnenud selles loos probleem. Midagi jäi puudu, kuskil oli veel üks tundmatu. Teadlased avastasid, et kui parasiidid kehasse satuvad, siis immuunsüsteem lõpetas nende ründamise, kuid miks ja kuidas?



Tuleb välja, et me olime täiesti tähelepanuta jätnud immuunsüsteemi põhikomponendi - rahuvalvajad. Mida peaks keha tegema, kui parasiit on end meis kinnitanud ja esialgsed katsed seda välja saada on ebaõnnestunud? Nendega võib jäädagi igavesti võitlema. Seda juhtub ja sel juhul on keha immuunvastusest tingitud probleemid suuremad, kui ussi poolt põhjustatud probleemid. Ehk immuunsüsteemi reaktsioon põhjustab rohkem haigust, kui parasiit. Selles kontekstis võib organismil olla parem tegelikkusele järele anda -  uss on nüüd siin olemas ja keha õpib seda taluma.

Vastus näib viitavat ikka ja jälle ühte punkti - kui parasiit jääb kehas ellu, õpib keha sellega koos elama. Rahuvalverakkude meeskond kutsub parasiidivastased ründajad tagasi. Rahuvalvajad tasakaalustavad immuunvastust. Nad jätavad sellega kehale rohkem energiat, et võidelda kuskil mujal võidetava või virulentse vaenlase vastu.



Weinstock ja teised teadlased arvavad, et rahuvalvajad on nii meie evolutsiooniline lahendus kui ka kaasaegne probleem. Eeldatakse, et rahuvalvajaid toodetakse ainult siis, kui on olukorda, kuhu rahu tuua. Kui parasiite pole, siis rahuvalvajate meeskond nö kärbub ja kaob. Ründemeeskond aga on jätkuvalt ründamas. Ehk immuunsüsteem ründab, mida iganes see võõraks peab. Keha enda reaktsioonid tunduvad süsteemile kahtlased ja ta ründab. Ja rahuvalvajad, mis tavaliselt ründajaid tagasi kutsuvad, ei hakka tööle – need on liiga nõrgad.

Rahuvalvajate poolt kontrollimata võib meie immuunsüsteem meie kehaga lõputult võidelda. See võitlus kestab seni, kuni oleme haiged ja seejärel veel haigemad. Meie nahk läheb kärna. Meie sooled muutuvad põletikuliseks. Meie kopsud vilistavad ja varisevad kokku. See võitleb meie kehadega, kuni ei jää järele ühtegi võitjat.

Siinkohal on kaks arvamust: Weinstock arvab, et kui ta usse patsientide kehasse viis, hakkas nende keha tootma rahuvalvajaid, mis säilitasid rahu, takistades immuunsüsteemil usside ründamist. Ja kindlasti põhjustavad kidaussid (hookworms - kidausside munad on nakatunud inimese väljaheites. Kui nakatunud isik roojab õues (põõsaste lähedal, aias või põllul) või kui nakatunud inimese väljaheiteid kasutatakse väetisena, ladestuvad munad mulda. Seejärel võivad nad valmida ja kooruda, vabastades vastsed (ebaküpsed ussid). Vastsed küpsevad vormi, mis võib tungida läbi inimeste naha. Kidaussi nakatub peamiselt saastunud pinnasel paljajalu kõndides. Üht tüüpi kidaussi Ancylostoma duodenale saab edastada ka vastsete allaneelamise kaudu) oma probleeme, millest levinum on tõsisema infektsiooni korral vere kaotus ja aneemia.

Kuid üldiselt tunduvad need probleemid olevat minimaalsed nii üldises mõttes kui ka igavesti ussiga võitlemise kulude suhtes. Kui uss on hästi kinnitunud ja keha jätkab selle vastu võitlemist, raiskab keha energiat. Ja nii võib juhtuda, et rahuvalvajad pakuvad mehhanismi, mille abil soolestik tunnistab nö lüüasaamist ja samal ajal takistavad immuunsüsteemi pikaajalist rünnakut soolestikule. Rahuvalvajad hoiavad rahu. Ussid vallandavad omal moel selle rahu. See võib nii olla.

Teine variant, mis raamatu kirjutanud Dunnile endale meeldib: juba kaua aega on teatud, et parasiidid inimese soolestikus toodavad ise aineid, mis immuunsüsteemi maha surub. Parasiidid teevad seda, tootes aineid, mis matkib inimkeha enda poolt toodetavat. Umbes midagi sellist, et „halloo, siin on kõik hästi, pole vaja rünnata“.  On täiesti võimalik, et meie keha on arenenud sõltuma neist toodetavatest ühenditest, vähemalt teatud kogusest. Ja mitte et keha oleks neid vajanud kohe algusest peale. Kuid võib-olla on kehas arenenud tugevam immuunreaktsioon (rünnak), teades, et osa tema rünnakuvõimsusest surutakse maha. Ehk kui parasiidid on kohal, on immuunvastus „normaalne“, kui mitte, siis liiga tugev.

Võib ju täitsa olla ja kohe tuleb meelde kogu see krempel, mis hetkel on nii meil Eestis kui ka mujal eriti populaarane: boosti oma immuunsüsteemi, tugevda oma immuunsust ... olete siis kindel, et on piisavalt parasiite 😏 rahu hoidmas...naturalismi viimaste aastate saavutus on ju ka see, et iga haiguse põhjuseks parasiite pakutakse ja hästi palju parasiidivastast tõrjet tehakse. Mitte et inimene peaks kubisema parasiitidest - liiast on alati halb, kuid palju tehakse hetkel rutiinset, peaaegu igapäevast/nädalast puhastuskuuri. Covid on muuhulgas toonud palju imeravimi pakkujaid ja üks populaarsem naturalismi variant on hetkel Ivermektiin - parasiidirohi. Võetaks taaskord lehmale sobivaid doose. Kas tuleks nüüd eeldada, et autoimmuunhaiguste arv hakkab tõusma? Eks näis...

Peale Weinstocki on ka teadlasi, kes on pakkunud põhjuseks hügieenihüpoteesi – et keha vajab teatud kogustes „mustust“, et normaalselt funktsioneerida.

Tundub, et tähelepanu ei pöörata veel aga sellele, et mitte ainult meie immuunsüsteem ei arenenud sõltuma teiste liikide olemasolust. Vaid ka meie soolestiku kuju, ensüümid, mida me suus toodame, ja isegi meie nägemine, aju ja ka kultuur.

Kui teie immuunsüsteem ei ole teid õnnistanud allergiate, diabeedi, Crohni tõve või muude probleemidega, on teil olnud hea õnn, head geenid, hea ussike või kõik eelmainitud asjaolud kokku. Kuid paljudel on nende immuunsüsteemid pöördunud lõpuks nende eneste vastu. Kui teie oma seda teeks, on küsimus selles, mida peaksite tegema. Kas saaksite omale ussikese otsida ning  kas peaksite seda tegema?

Miljonid inimesed kannatavad autoimmuunhaiguste all. Ja paljud on niivõrd kehvas seisus, et neil ei ole kannatust oodata teaduse järele, mis alles arutleb, kuidas võiks turvaliselt paremaks minna. Dunn annab raamatus ülevaate kahest inimesest, kes iseseisvalt parasiitidest abi otsima hakkasid.



Debora Wade põdes Crohni tõbe. Ta oli juba lugenud Weinstocki töödest parasiitidega. Ta oli kõike lugenud ja kõike proovinud. Juba 20 aastat kõndis ta ringi teadmata, kuna on vaja jälle WC-sse joosta. Deobora oli jõudnud punkti, kus ta oli valmis proovima ükskõik mida. Ravimid, mida ta võttis, ei toiminud. Ka ta ise ei saanud töötada, ta oli haige, koju aheldatud kroonilise kõhulahtisuse, öiste higistamiste ja valulike tualetiskäikudega. Vahel ta sai süüa püreesuppi, vahel mitte. Ta oli lugenud, otsinud ja ei mäletanud enam kõiki nimesid rohtudel, mida ta oli juba proovinud. Weinstocki uuring köitis teda ja ta tahtis proovida – mitte, et parasiidid oleksid talle meeldinud aga mis oleks alternatiiv?

Ta tahtis omale tellida neid samu parasiite, mida kasutas Weinstock, kuid tuli välja, et USAs on nende tellimine illegaalne. Ja kui ta ka oleks leidnud võimaluse kaugemalt tellida, läheks see talle maksma 4700 dollarit 2 esimese nädala jao jagu. Ta kuulis uuringust Nottinghami Ülikoolis, Inglismaal. Nottingham oli alustamas parasiitidega  topeltpimedat uuringut Crohni tõve patsientidega. Debora sobitus uuringu osavõtjate hulka, kuid tal oleks tulnud Inglismaale 6x aasta jooksul. See oleks olnud mitte ainult kallis, vaid tema seisund ei oleks nii pikki lende vastu pidanud.

Ta leidis „eksperimentaalse“ ravi Mehhiko kliinikus 3900 dollari eest. Seal ei pakutud sea kidausse, vaid inimese omi. Sel Mehhiko kliiniku pidajal ei olnud küll arstilitsentsi, kuid Debora oli meeleheitel. Tema arst laitis selle mõtte igati maha – ei ole võimalik teada, kas see mida talle pakutakse on üldse kidauss, on see parasiit ise saastunud (näiteks mingite bakteritega) või mitte jpm.

Ja mis siis edasi sai...

neljapäev, 14. oktoober 2021

Parasiidid või partnerid vol 6 - Crohni tõve uuringud helmintidega



Dunn kirjutab ja viitab mitmetele Crohni tõve uuringutele parasiitidega. Uuringute viiteid endid ma siia ümber kirjutama ei hakka, lihtsalt teadmiseks, et neid võib raamatust leida.

Joel Weinstock, Tuftsi Ülikooli teadlane, ei teadnud midagi harksarvikust. Ta uuris Crohni tõbe ja sattus järjest enam võimaluse peale, et see võib olla seotud parasiitide - helmintide puudumisega. Mida enam ta uuris, seda vähem hakkas tema töö paistma standardse meditsiiniteadusena, pigem harksarviku ja hiidgepardi vaheliste sarnaste seoste leidmisele.

Alati on imetore, kui sa arvad end olevat leidnud vastuse. Mingil hetkel tuleb sul sellest rääkida kellegi teisele ja see on ka hetk kus kaemused langevad reaalsuse ohvriks. Kuigi sageli ei osutu sellised kaemused vettpidavaks, on need ometi olulised.

Joel Weinstock

Aeg näitab, kas Weinstockil võiks olla õigus. Ta arvab, et meie kaasaegse soolestiku probleem on meie immuunsüsteem ja meie immuunsüsteemi probleem seisneb selles, et tal puuduvad parasiidid, millega see koos on arenenud. Ta väidab, et Crohni tõbi ja muud põletikulised soolehaigused on selle tagajärg, et meie keha jookseb endiselt pakku oma iidsete ründajate eest. Kui harksarvik jookseb kiiresti, et põgeneda ammu kadunud kiskja eest, raiskab see liigselt energiat. Kui meie keha jookseb kiiresti, et pääseda olematute usside eest, siis võib süsteem komistada, usub Weinstock, või võib-olla ei õpi see kunagi korralikult jooksma (töötama).


Weinstockil on aimus aga tal puuduvad hetkel otsesed tõendid. Antibiootikumid, antiseptikumid, antihelmintikumid ja kõik muud „antid“ põhinevad ideel eemaldada elu, olenemata selle identiteedist.

Pange ka tähele, et sõna naturaalne „anti“ ees ei ole kuidagi erinev.

Katsed on uute teooriate parimad testid, kuid inimestega tehtavad katsed pole alati võimalikud, isegi kui need on moraalsed. Raske on ette kujutada katset, mille abil testida külmiku mõju Crohni tõvele või mõnele muule haigusele. Külmik võib mängida rolli, kuid lõplikku vastust on tõenäoliselt raske saada. Isegi haiged patsiendid ei ole tõenäoliselt valmis oma külmikutest loobuma.

Parasiitide kadumise mõju Crohni tõvele võiks siiski katsetada. Te testiksite seda samamoodi, nagu võiksite testida megafauna kaotamise mõju Ameerika tasandikele ja harksarvikutele. Püüdke taastada soolestiku „gepardid“ nende pikkade sabade ja mikroskoopiliste küünistega. Kui parasiitide kadumine põhjustab Crohni tõbe, võib nende tagasi panemine Crohni tõve parandada. Kuid võib -olla on see liiga lihtne idee, mis sarnaneb sellega, et prooviksime lääne looduskeskkonna ümber kujundada, et hoida harksarvikut kiirena. Kui eksperiment ei töötaks, ei ütleks see teile eriti palju. Võib ka olla, et parasiitide kadumise mõju avaldub peamiselt nende puudumise tõttu immuunsüsteemi arengu ajal või kroonilise infektsiooni kadumise tõttu. Võib olla. Võib olla mitte. Ehk siiski.

Ja seda on katsetatud – harksarvikute levikuala metsikumaks muutmist lõvide jt kiskjatega. Kuid see pole nii lihtne, seda üritust tabas vihakirjade laine.



Briti bioloog William Hunter kirjutas umbes 240 aastat varem: „Kuigi me võime filosoofidena seda kahetseda, ei saa me inimestena teha muud, kui vaid tänada taevast, et kõik need liigid on tõenäoliselt välja surnud.” Ehk teisisõnu, tiigrid on toredad Bangladeshis, aga mitte minu tagahoovis. Ometi on erinevus USA lääneosa ümberstruktureerimise vahel, olgu see siis kilpkonnade või tiigritega, ja meie kehade ümberstruktureerimise vahel. Inimkeha eksperimentaalseks ümbertegemiseks on lihtsam luba saada kui Idaho looduskeskkonna jaoks.

Weinstock viis alguses läbi uuringuid hiirtega – hiire parasiidid aitasid hiirte soolehaiguste vastu. Edasi said nad loa proovida soolehaigustega patsientidel sea nematoode. Suur hulga Crohni tõvega patsientide seast valiti välja 29 inimest, kes kõik olid eksperimendiga nõus.

Kui olete terve, võib keha tunduda nähtamatuna. Me ei märka seda. Kui olete haige, muutub keha, kõigi oma organite ja kudede füüsilisusega liiga selgelt tajutavaks. Crohni tõves olijatele tuletatakse iga päev erinevatel viisidel meelde, kuidas keha ja eriti seedimine võib ebaõnnestuda.

Kui Weinstockil oleks õigus, võivad nad terveks saada. Kui ta eksib, on nad haiged edasi või muutuvad veelgi haigemaks. Mõlemal juhul pidid nad saama peremeheks, kuigi vaid lühiajaliselt, (sigade) ussidele, kelle hävitamisele oleme kulutanud miljoneid dollareid.

Möödus nädal. Möödus kaks nädalat. Patsientidel oli raske otsustada, kas neil läheb paremini või mitte. Neli patsienti langesid välja. Läks rohkem aega. Seitsmendaks nädalaks oli mõne patsiendi enesetunne pisut parem, kuid mõne patsiendi enesetunne oleks ka ilma selleta parem olnud. Kaheteistkümnendal nädalal tulid patsiendid laborisse tagasi, et neid saaks uurida. Siis tulid laborist tulemused. Kahekümne viiest endiselt uuringus osalenud patsiendist läks 22 paremini. Kahekümne neljandal nädalal, uuringu viimasel nädalal, läks kõigil peale ühe patsiendi paremini ja kahekümne ühel patsiendil oli remissioon (haigustunnuste nõrgenemine). Neil, kes olid haiged, oli hakanud parem. Nende keha oli nüüd parasiitidega, kuid soolestik  tervem.

Weinstocki leidudele reageerimiseks on kaks võimalust. Esimene on põnevus. Teine on mure selle mõju pärast. Weinstock taastas inimeste soolestiku ja ravis haigeid patsiente, kellel varem oli vähe lootust paraneda. Samuti ei olnud need kerge Crohni tõvega patsiendid. Need olid isikud, kelle haigus oli muul viisil ravimatuks muutunud.



Weinstocki eksperiment nakatas teisi ja uuringuid tuli veel.  Kui midagi, siis need järgmised tööd, millest igaüks näis olevat ennekuulmatu ja ennekuulmatum kui eelmine, on andnud tõendeid selle kohta, et Weinstocki argument on üha mõistlikum. Ussidega ravides hakkab põletikulise soolehaigusega inimestel parem. Ja mitte ainult. Diabeediga hiirtel normaliseerub vere glükoosisisaldus. Südamehaiguste progresseerumine aeglustub. Isegi hulgiskleroosi sümptomid paranevad. Kuid Weinstocki ja teiste töö kontekstis pole meie „kontrolli” tagajärjed kaugeltki selged. Et taas paremini hakkama saada, peaksime mõned ussid tagasi tooma (aga ilmselgelt mitte kõiki - paljudel parasiitidel on tõeliselt halb mõju).



Dunn kirjutab, et me peame end sageli loodusest eraldiseisvaks, kuid siin on vastuolu: meie kultuurid on muutunud. Meie käitumine on muutunud. Meie toitumine on muutunud. Meie meditsiin on muutunud. Kuid meie kehad on samad, põhimõtteliselt olnud muutumatuna 6000 põlvkonna tagusest ajast. Meie keha mäletab, kes me oleme olnud. Need reageerivad nii, nagu nad on juba seda väga ammu teinud, teadmata, et midagi on muutunud, sama anakronistlikult nagu harksarvikute jooksmine või megafauna suured rasvased viljad.

Esimene sajast küsimusest on lihtne: miks? Teadmine, et meie keha tundub mingil reaalsel viisil vajavat teatud parasiite, ei vasta tegelikult kõige lihtsamale küsimusele: miks? Võtame ussid välja ja jääme haigeks. Paneme need tagasi ja meil hakkab parem. Kuid enne kui me oma kehasse tahtlikult tagasi lisame selle, mida oleme pidanud vastaseks, tundub oluline teada saada, mis siin maa peal (õigemini „kehas“) toimub.

Kui huvilised tahaksid nüüd ise netiavarustest parasiite tellida, siis on Weinstockil soovitus (ajakirja Nature inervjuus, link ülalpool):

Kui proovite teraapiat, mille toimimine pole absoluutselt tõestatud, võtate riski. Saate endale ussid, kuid Interneti kaudu asjade ostmisega on probleem see, et te ei tea kunagi, mida saate. Kas see on tõeline? Kas see võib-olla saastunud? See on ka kallis, sest USA -s pole see kindlustusega kaetud.

Mida ma ütlen inimestele, kes soovivad katsetada, on see, et neil peaks alati olema arst, kes jälgib, et nad ei teeks endale kahju, võttes midagi negatiivse mõjuga või lastes oma seisundil halveneda. Nad ei tohi riskida püsivate kahjustustega lihtsalt selleks, et vältida põletikulise soolehaiguse ravimeid, mida võib sageli anda piisava ohutuse korral. Inimesed võivad tunda end meeleheitel, kuid isegi sellistel juhtudel hoiatan ma iseendaga katsete läbiviimise eest. See on riskantne asi.

Iseenesest käib meilgi praegu ringi versioon, et püüdkem nakatuda Covid viirusega, et meie immuunsüsteem saaks selle vastu antikehad. On neid kes valjul häälele kuulutavad oma immuunsüsteemi võimsust ja viiruse naturaalsust. On see ikka kindel? See eksperiment võib olla  edukas, kuid võib ka läbi kukkuda. Kas sa tahaksid kokku puutuda iga viiruse ja bakteriga – on siis kindel, et Ebola või HIV või viiruslik kopsupõletik ikka jääb kehale alla? Viirus on jah kindlasti naturaalne ja seda on ka inimkeha immuunsüsteem. Kuid peale selle on naturaalne ka haigus ja surm. Ükski liik siin Maal pole vaba ei haigustest ega surmast. Mitte iga immuunsüsteem ei tule kõigega toime. Täpselt nagu Aasiast sissetoodud puuhaigus tappis USAs lühikese ajaga 4 miljardit kastanipuud.  Ellu jäid vaid üksikud erakud. Meie keha mikrobioomis elab baktereid, seeni ja viiruseid, meil on oma viroom. Kuid joosta ise viiruste järgi, on võib-olla seotud juba liigse riskiga.