reede, 19. aprill 2019

Gastronoomia ja meie meeled vol 3 - maitsemeel


Enamik allolevast on jätkuvalt Hongkongi Ülikooli gastronoomia kursuselt. Varasemalt samal teemal:
The 10 Dishes That Made My Career: Dominique Crenn of Atelier Crenn
Kokkuvõtet kirjutades sattusin veel sama teemat puudutavatele artiklitele ja uuringutele, sestap haarasin sealt materjali juurde.

Keskendume nüüdselt liigselt toidu biokeemiale ja ajame toidust luubiga taga vitamiinide ja mineraalide sisaldust. Ja oma suus olevast keelest ei pea suurt midagi ega ka tea suurt midagi. Seevastu keel teab meile toidust väga palju  rääkida.  
Mida mina maitsetundlikkuse ja maitsete eelistuste kohapealt mõtlesin - meie hulgas on palju neid sh lapsi, kes on super maitsetundlikkusega ja sestap ei saa rohelist köögivilja suhu panna. Ja see ei pruugi olla jonn, vaid tegelik keha reaktsioon. Rohelise guru või lihtsalt lapsevanem võib olla keegi, kelle maitsetundlikkus on kehv ja ta ei pruugi aru saada, et tema pereliige või sõber või lihtsalt tuttav ei naudi aedvilja. Ja seda ka vastupidi. Ema võib mitte suuta aedvilju süüa ja ei paku neid ka lapsele. Lapsel võib olla teine tundlikkus ja ta ei ole huvitatud liig rasvastest toitudest.

Kui meie pereliige ei taha süüa neid toite, mida me oleme oma maitse järgi valmistanud - siis ei pruugi olla tegemist kehva kokaga. Meie maitsetundlikkus on lihtsalt erinev.

Uuritakse aina edasi, leitakse seoseid ja see, mis mulle siin meeldib - et  keelel asuvate maitsepungade uurimisel jõutakse omakorda ülekaalu, söömisharjumuste, pärilikkuse ja erinevate haigusteni. Ükskõik, mis osa me kehast uurima ka ei hakkaks - jõuame mitmekesise maailmani. Ehk jõuame järelduseni, et kõik on kõigega seotud. Sestap üks erandlik isoleeritud asi ei anna pikaajalist tulemit.
See, mis ei tundu nii meeldiv on see, et keele ja keha suhet toiduga uurides, tunduvad näiteks lasteaia  ja kooli ning miks mitte ka haigla toidumenüüd äärmiselt ebasobivad. Tänases Eestis on peamiselt (mõned erandid välja arvatud)  lasteaias, koolis, haiglas pakutav menüü värske aedvilja ja puuviljavaba ning ülekaal rohkelt rasvasel toidul. Mis puudutab lasteaeda ja kooli - siin on meil vabadus valida koduõpe. :) Mis puudutab haiglat, siis tasub palju tegeleda ennetusega. Sest me käime tööl ja maksame makse, mille eest lapsed ja haiged saavad kõige odavama ja viletsama toidu. 

Siis veel - umami maitse ehk nö valgu (aminohapete) maitse tagaotsimine võib olla ka põhjuseks, miks vegan toidumaailm niivõrd püüab loomseid toite järele teha. Ja miks taimetoidule üleminejad just sellelaadseid toite otsivad. Miks me tunneme ilma sellistetoitudeta end häiritult, kuigi on teada, et valgu puuduse probleemi taimetoidus ei ole. Reeglina õnnestubki loomse toidu taimne koopia teha erinevaid valgurohkeid taimi omavahel maitseainetega kokku segades. 
Järgmises postituses tuleb veel maitsest juttu ja me saame teada, kuivõrd keha on orienteeritud just energiale - magusale maitsele. Seetõttu me ilma pliidi ja noata eelistame looduse poolt pakutavast puuvilju ja marju. Umami maitse meeldivus eeldab, et me otsime toidust tugevust, et me kardame olla nõrgad. Seda ju ka ette heidetakse :)

Aga meie hämamstav keha ja imeline maitsepungadega keel:


Vaatame keelt tervikuna ja sealhulgas ka maitsepungi. Püüame vastata küsimustele, kas me suudame maitsta teperatuuri ning kas keelel on kohti, mis on tundlikumad teatud spetsiifilisema maitse osas?
Üsna oluline on aru saada, millised faktorid mõjutavad meie maitsetaju. Kui me sööme toitu, siis me ei söö ühe maitsega toitu,  meil on kõik need maitsete kombinatsioonid. Toimuvad erinevate maitsete segunemine. Nii et meil on vaja mõista, kuidas maitse saab muutuda. Kuidas nad omavahel suhestuvad, kas suruvad üksteist maha või tugevdavad üksteist.
Niisiis, vaatame, kuidas asjad maitsevad.  Uurime, kuidas toit saab maitseda hästi ja ei unusta seejuures söömise eesmärki. Kas me sööme selleks, et tahame saada toitaineid või selleks, et saada kaloreid või nagu varasemalt märgitud – me sageli sööme selleks, et saada küllastust.  Me tahame tunda rahuldust. Need kõik on peamised tegurid, mis meid toidu järele sirutama panevad. Kuid siin on veel üks asi. Me tahame hoida eemale ka mürgistest asjadest ja riknenud toidust.  Evolutsiooni käigus oleme endale arendanud maitse suhtes teatud tajud.  Vaatame need uuesti üle:


  Vaatame näiteks magusust. Mis siis tegelikult magus iseenesest on? Kõige lihtsam asi, mis pähe tuleb on glükoos. Puuviljad – aedviljad, kui me neid sööme, tunneme magusat maitset. Miks? Kuna neis on palju süsivesikuid ehk suhkruid, mis annavad energiat. Nüüd mis on soolasega? Eelnevalt märkisime, et soolane maitse on seotud mineraalide sisaldusega. See tähendab, et selline toit aitaks meil tasakaalustada kehas elektrolüütide tasakaalu ja sellega hoiaks meie keha tervena. Mis on hapuga? Osad meie seast armastavad hapusid asju, kuid tegelikult hapusust on alati seostatud hapetega. Ja kuna on palju hapet? Tavaliselt tekib hapet palju siis, kui toit on halvaks läinud ehk halvaksläinud toit maitseb hapult. Seega me tahame eristada kuna on tegemist toidu pahaksminemisega ja kuna mitte, et saada aru, kas toit on söömiseks kõlblik. Kuidas on kibedusega (mõruga)?  See on seotud looduslike mürkidega taimedes. Mürgid on meie jaoks kibeda maitsega. Miks? See kibedus ütleb meile, et me neist eemale hoiaksime.   Seega ütleb kibedus meile, et tegemist on toiduga, mis ei ole ilmtingimata meie jaoks hea. Mis on umamiga?  Sellest räägitakse harva aga antud juhul on see oluline. Umami on aminohappe maitsega. Mida meile aminohapped ütlevad – valgud! Sestap süüakse liha.

Nüüd kõik need maitsed koos ja me saame väga tugeva signaali selle kohta, mis on hea ja mis on paha.  Tuleb vahele ka märkida, et kõike ei saa võtta üks ühele. Mõnikord võib hapu toit olla hea. Mõnikord saavad ka magusad toidud olla halvad.    Kuid üldjuhul saame aimu  sellest, kuidas erinev maitse on seotud toidu kvaliteediga. 

Kuidas me maitset tunneme?












Meie keel on selleks instrumendiks, millega me tajume toidu maitset ja ühtlasi ka saame aru, kas toit on hea või halb. Võite märgata, et keele pinnal on väikesed näsakesed, mida nimetatakse papillae (lingual papillae (singular papilla). Papillae on omaette kude ja siin asuvad kõik maitsepungad.  Maitsepungad koosnevad erinevat liiki rakkudest ja iga punga tipus on avaus. Söömisel satub toit avausse ja puutub kokku erinevate sensoorsete rakkudega.


  Kui me avame maistepunga, siis me näeme sellist pilti. Igas maitsepungas on avaus, igas avauses on sensoorsed retseptorrakud. Nendel rakkudel on üsna ripsmete kujuline struktuur. Ja kuna retseptoreid on palju, siis nad tajuvad toidu kvaliteeti. Samuti on siin närvikiud, mis viib info ajuni. Loomulikult on siin veel ka teisi toetavaid rakke. Tänapäeval me räägime palju tüvirakkudest ja ka sensoorsed retseptorrakud on väga olulised, kuna meie maitsepungadel on samuti tüvirakud. Nende tööks maitsepunga põhjas on jälgida sensoorsete rakkude tööd ja mil iganes sensoorne rakk vananeb ja muutub viletsaks J , toota uusi sensoorseid rakke.  Keskmiselt iga 10 päeva tagant on kõik sensoorsed rakud asendatud uutega.   


Iga sensoorse raku pinnal on teatud hulk retseptoreid, mis on otseses kontaktis keskkonnaga, millest tuleb maitset kandev molekul. Retseptoreid on igal sensoorsel rakul üks või mitu erinevat liiki.   Iga retseptor sobitub spetsiifilise maitsemolekuliga.  
Me võiksime ka küsida, kas on inimesi, kes on mõnele maitsele hästi tundlikud ehk nn supermaitsemeelega. Ja vastuseks on, et jah on küll. Osade inimeste keelel olevad näsakesed on ääretult tundlikud mõnele maitsele. Näiteks võib tuua 6-n- propüültiouratsiil – osadel on selle ainese jaoks rohkem retseptoreid, osadel vähem. Kui me võtame tavapärase elanikkonna, siis ca 50% on tavalise keskmise maitsetundlikkusega. Nendest omakorda ¼ on vastavaid retseptoreid palju rohkem. Nad võivad seda maitset tunnetada palju teravamalt.  Osad meist, kellel on näsakestes retseptoreid vähem ja nad ei ole maitsele nii tundlikud. Seesama  6-n-propylthiouracil (PROP) on kibeda maitse geneetiliseks markeriks. Kuskohast see tuleb? PROP reageerib tugevalt näiteks rohelistele köögiviljadele. Need, kes on sellele äärmiselt tundlikud, tajuvad seda väga kibedana ja ei taha seda maitset tunda. Osad meist aga ei tunne rohelist süües üldse mitte midagi. 



Eating behaviors and obesity are complex phenotypes influenced by genes and access to foods in the environment, but few studies have investigated the interaction of these two variables. The purpose of this study was to use a gene-environment interaction model to test for differences in children's food acceptance and body weights. Inherited ability to taste 6-n-propylthiouracil (PROP) was assessed as a marker of oral taste responsiveness. Food environment was classified as “healthy” or “unhealthy” based on proximity to outlets that sell fruits/vegetables and fast foods using Geographic Information Systems (GIS). The cohort consisted of 120 children, ages 4–6 years, recruited from New York City over 2005–2010. Home address and other demographic variables were reported by parents and PROP status, food acceptance, and anthropometrics were assessed in the laboratory. Based on a screening test, children were classified as PROP tasters or non-tasters. Hierarchical linear models analysis of variance was performed to examine differences in food acceptance and body mass index (BMI) z-scores as a function of PROP status, the food environment (“healthy” vs. “unhealthy”), and their interaction. Results showed an interaction between taster status and the food environment on BMI z-score and food acceptance. Non-taster children living in healthy food environments had greater acceptance of vegetables than taster children living in healthy food environments (p≤0.005). Moreover, non-tasters from unhealthy food environments had higher BMI z-scores than all other groups (p≤0.005). Incorporating genetic markers of taste into studies that assess the built environment may improve the ability of these measures to predict risk for obesity and eating behaviors.
Üks New Yorgis 120 (4-6 aastase) lapsega läbiviidud kohortuuring vaatles laste PROP staatust. Lapsed jagati kahte rühma: PROP lapsed ja lapsed, kel puudus maitsetundlikkus PROP suhtes.  Uuriti laste toidueelistusi ja kehamassiindeksit, toidukeskkonda jms. Need lapsed, kellel PROP tundlikkust ei olnud, aktsepteerisid rohkem aedvilju võrreldes nendega, kes olid tundlikud. Kusjuures mõlemad laste grupid olid ühesuguses tervisliku toidu keskkonnas. Samas oli lastel, kel puudus PROP tundlikkus, suurem kehamassiindeks.  Ülekaal lapseeas on täna üks suurimaid proobleeme rahvatervises. Selle olukorra jätkuvat kasvu  viimase kolme aastakümne jooksul on soodustanud istuv eluviis ja keskkond, mis reklaamib toidu liigset tarbimist (1). Oluline on suurendada puu- ja aedviljade tarbimist,kuna ülekaaluliste laste dieet kaldub olema täis energiarikkaid toiduaineid  ja vajaka jääb kiudianetest, toitainetest ja täisteraviljadest. (2). Kuid „üks sobib kõigile“ lähenemine ning lihtsalt kalorite vähendamine ja puu- ning aedvilja suurendamine ei pruugi tulemust anda, kui ei võeta arvesse eelsoodumusi toidu vastuvõtuks. Kuna lapsed teevad oma toidueelistused peamiselt maitse järgi (3), siis ülekaaaluga tegelemisel on oluline arvestada toidu sobivuse rolli.   
Toiduainete sobivust mõjutavad vanemate toitumisharjumused, kodune toidukeskkond (4), ja toidu kättesaadavus (5). Samuti mängivad oma rolli geenid, kõige tuntum on päritud võime maitsta mõrusid tiouureaühendeid, nagu PROP ja fenüültiokarbamiid (PTC) (67). Ligi  70% USA kaukaasia elanikkonnast on tundlikud kibedale maitsele (8).  

Super maitsetundlikkusega ja kehva maitsetundlikkusega inimese keele papillae erinevused



PhD Guy Crosby Harvardi Ülikoolist kirjutab oma artiklis, et esmapilgul tundub, et supermaitsetundlikkusega inimesed on saanud teiste ees teatud eelised ja nad suudavad tavapärasest rohkem nautida head toitu. Kahjuks see päris nii ei ole, kuna nad on mõrule maitsele niivõrd tundlikud, siis on nad suhteliselt pirtsakad toiduga ja ei armasta paljusid toite. 
Neile ei meeldi kuumad vürtsised toidud, kuna valuretseptorid asuvad ümber maitsepunga, siis neil on ka rohkem valuretseptoreid. 
Kehvema maitsetundlikkusega inimesed armastavad vürtsikaid toite ja vajavad rohkem kastmeid, et paremini maitset tunda. See kehtib kõigi vürtside väljaarvatud soola kohta. Kuna sool maskeerib kibedat, siis super maitsjad kalduvad liialdama soolaga.   
Keskmised maitsetundjad armastavad kõiki toite. Neid ei heiduta toidud, mis on mõrud ja ebameeldivad ning samas on nede maitsemeel piisavalt terav, et suuta nautida enamikku toitudest ilma neid soola või kastmeta ülevalades. 
Super maitsetundjad kalduvad olema suurema tundlikkusega PROP suhtes ja söövad vähem aedvilju nende mõrkja  maitse pärast. Samas on leitud, et nad kuuluvad ka suuremasse riskigruppi  jämesoolevähi haigestumise osas.   
Positiivseks pooleks on see, et super maitsetundlikkusega inimesed, eriti siia gruppi kuuluvad naised ei ole aldid sööma ka kõrge rasvasisaldusega magusaid toite, neil on väiksem kehamassiindeks (BMI) ning parem südameveresoonkonna tervis.  
Ilma maitsetundlikkuseta inimesed eelistavad selgelt kõrge rasvasisaldusega ja magusaid toite. Siia kuuluvad ka kõige suurema alkoholi tarbimisega inimesed ning on kõige kõrgem alkoholismi tase. 
Super maitsetundlikkusega inimesed ei  armasta alkoholi ja suitsetavad vähem. 

Huvital kombel on PROPile kõige tundlikumad inimesed kõige saledamad ja vähese tundlikkusega PROPile kõige raskemad.  

Kui me vaatame keelt, siis keel jaotatakse erinevateks piirkondadeks. Ja need erinevad piirkonnad tunnevad erinevaid maitseid. Tahaksin eelnevast esile tuua seda, et maitset tuntakse  sensoorsetes rakkudes. Need on neuronid ja signaal saadetakse nende kaudu ajju ja aju ütleb, kuidas asjadega ümber käia.   Ajus on näiteks olemas ala, mis võimaldab meil olla teadlik sellest, mis on maitse, kas see on magus, kas see on mõru, kas hapu. Meil on ajus veel kohti sh hippokampus, mis võib tänu sensoorsele sisendile reageerida. Ja mis juhtub siin on see, et aju  tuletab lihtsalt meile meelde, mis juhtus sarnase kogemuse ajal minevikus. Ning lõpuks on meie söömise üks olulisemad eesmärke soov tunda ennast tunnustatuna, premeerituna. Juhul, kui peale sensoorset sisendit on täidetud kõik eelnimetatud kolm asja, alles siis me suudame tajuda, kas toit on hea või halb.   

pühapäev, 14. aprill 2019

David R. Hawkins küpsemisest (vananemisest).



Kui on piisavalt loetud ja mõeldud aminohapetest, rakkudest, molekulidest, vitamiinidest, teaduslikest uuringutest, siis tõstan pea mirkoskoobi juurest üles. Elu vajab elamist natuke teises suurusjärgus. Tasakaaluks vaataks teisele poole teed :). Eks siin muidugi ole omad suurendusklaasi asetused, omad "õiged", "valed" ja "kindlasti vaja teha", "kindlasti vaja vältida". 

Inglise keelne aging (aastate lisandumine) tundub sellise sobivama sõnana, kui eesti keelne vananemine. Taas kord loen psühhiaater MD David R. Hawkins raamatut "Healing and Recovery", vananemise  (vbl oleks parem küpsemise) peatükist:
Pildiotsingu david R Hawkins tulemusPildiotsingu david R Hawkins tulemus

Kuidas keha, hing ja vaim on seotud vananemise protsessiga? Kuskohas täpselt kogeb inimene oma kogemusi? Kui me hakkasime seda lähemalt uurima, siis leidsime, et meil ei ole vaja alluda paljudele asjadele, mida maailm peab vältimatuks.
Vananemine on terve identifitseerumiste seeria nagu seda on ka programmid, stereotüübid, käitumismallid ja stsenaariumid. Sellel, mis kogeb elu, ei ole vanust ja ta ei allu vananemisele. Meil tuleb endalt küsida, kas me oleme see, mida me kogeme või me oleme kogejad. On keskaegsed müüdid,  tervisemustrid, seksuaalmustrid ja kaaluprobleemid, mis väidetavalt  ilmnevad keskeas ja millega peaks arvestama, samuti väide, et keha teeb seda, mida (mõtte)meel usub. Kaaluda tuleb mitmeid fakte ja ideid, sh seda, et keha on tegelikult tagajärjeks, mitte põhjuseks ja ta allub sellele, mida oma meeles hoiame. Meil on vabadus valida need erinevad mustrid. Võtame omaks perekonna ja ühiskonna sotsiaalsed mustrid ning need mõjutavad inimese mõtteid ja uskumusi pikaealisuse osas.
On mõningaid hüpnoosiga eksperimente sh mitmeid kummalisi asju, mis on juhtunud teaduses sh kliiniline näide haigusest nimega „progeeria“ - mida see meie jaoks tähendab. Vananemine on üks nähtus, millega koos vaatame seksi ja eluiga. Kogu vananemise valdkond hõlmab kogu tähelepanu kõigil, kes jõuavad teatud elueani ning sellega seotud faktid ja fantaasiad saab läbi uurida ning ümberdefineerida ja uuesti määratleda, kasutades selleks teadmisi teadvusest endast.
...
Pildiotsingu old man with a stick tulemus


Hüpnoosis näiteks, üks vana mees, üsna vaevalise kõnnakuga, jalutas kabinetti ja ütles: „Kas te tahate, et ma istuksin siia? Kas ma võin istuda siia toolile?“ Ta istus tollile nõnda nagu oleks tal vavevalt jõudu toolile laskumiseks. Ta pandi hüpnoosi alla ja öeldi, et ta on 35 aastane. Seejärel kustutati tema mälust sisendus, nii et ta ei mäletanud, mida talle sisendati. Hüpnoosist äratatuna küsiti temalt, „kas sooviksite klaasi vett?“ Ja mees vastas: „Jah, ma tahaksin vett.“Seejärel tõusis ta püsti, kõndis kergel sammul ümber purskkaevu, võttis klaasi, täitis selle ja tuli tagasi oma tooli juurde. Vaevatud meest ei olnud enam. Kuhu jäid kõik värinad ja võbisemised? Kuhu jäi nõrkus ja kurnatus? Mis temaga juhtus? Kõik see oli kadunud.
See kliiniline näide ütleb meile läbi hüpnoosi tasandi, et keha väljendab täpselt seda, mida meel usub – kuidas seista, kuidas end hoida. Vana mees vaatas oma keha, kui midagi nõrka. Ta mõtted olid hõivatud sellest, kuidas mitte kukkuda ja midagi ära murda. Selle kõige meeles hoidmise tulemusena tõi ta just sellise kogemuse oma ellu.
Teine näide on mitmekordne isiksusehäire (dissotsiatiivne identiteedihäire -vaimne häire, mida iseloomustab vähemalt kahe erineva isiksuse samaaegne olemasolu ühes indiviidis ), kus ühes ja samas kehas olev üks isiksus omab täiesti erinevaid vaateid tervisele, elule ja vananemisele, kui teine isiksus. Keha reageerib selle isiksuse uskumustele, mis sel hetkel domineerib.  Kui üks isiksus usub astmasse, siis sel ajal keha on astmaatiline. Kuid kui isiksus vahetub teisega, kes ei usu psühhosomaatilistesse haigustesse, siis astmat kehas ei ole ja isikul ei ole mingit allergiat. Sestap väljendab keha ka inimese alateadlikke uskumusi.




Ja üks 2012 aastal tehtud intervjuu psühhiaater D. R. Hawkinsiga

Haigus nõuab alateadlikku süütunnet


Sa ütled oma raamatus Healing & Recovery, et haigus on alateadliku süütunde vorm ja see on ka tõendatud. Sa kirjutad: „Meie uskumuste süsteem ... muudab alasurutud emotsioonid tugevamaks ... meil on teatud süütunne mineviku osas – alateadlikult või teadlikult.“ 

Jah, haigus nõuab alateadlikku süütunnet, mida on peaaegu võimatu vältida, kuna me oleme ainult inimesed ja kaldume seega vigu tegema. Viga viib süütundeni. „Miks ma ei teinud seda paremini?“ Isegi kui sa teenid miljon dollarit, üttled sa: „Miks ma ei teeninud 1,5 miljonit dollarit?“ Inimesed, isegi need, kes on üsna nürimeelsed, tegelevad alati hüpoteetiliste küsimustega. „Miks ma ei suutnud seda vältida?“ On väga raske vältida sellist kritiseerivat enesevaatlust. Meie ühiskond on keskendunud võitmisele ja saavutamisele. Ma olen kindel, et need mehed, kes saavad 50 miljonit boonuseid, küsivad: „Miks ma ei saanud 60 miljonit?“ 

Need, kes enesevaatluse ukse kinni panevad: kas nad on tervemad seetõttu, et seda väldivad?

Nad tunnevad rohkem turvatunnet aga turvatunne on üks asi ja tervis teine asi. Sul võib olla turvaline ja samal ajal võid olla uskumatult neurootiline. Võid olla rumal ja õnnelik selle üle J. Enesevaatlusega mitte tegelemine loob rohkem turvatunnet, kuid siis on ka väiksem eneseteadvus ning sinu inimeksistents on erinev. Kui sul puudub eneseteadlikkus, siis sa ei arene isikuna, kes on teadlik oma puudustest. 

Ja enesetedlik inimene õpib endast vabaks laskma süütundeid?

Kui me oleksime ingellikud olendid, elaksime mingis teises reaalsuses. Aktsepteerides inimelu eesmärki – areneda – kaob palju süütunnet. Sa ütled, „ma olen siin selleks, et õppida, ma ei ole superingel.“ Mina näen inimese elu peamiselt purgatoorselt – mitte religioosses mõttes, vaid kogemuslikus. See ei ole ei taevalik, ega põrgulik. Kuskil vahepeal. Või nagu budistid ütlevad, et oleme siin selleks, et saavutada head karmat ja tühistada halba karmat. Me õpime oma vigadest ja püüame areneda. 

Kui vaadata väljastpoolt inimest, kes ei ole eneseteadlik ja ei tunned süüd sellest, mida ta teeb – kuna ta väldib süütunnet – siis sellise inimese elu võib kulgeda sujuvamalt, kui vaimsel teel oleval inimesel, kelle elu võib olla üks paras kaos.  

Jah, kindlasti. Kuna sina eneseteadlikuna tunned süüd oma vigade pärast ja mitteteadlik ei seisa iseendaga silmitsi. Nad on ebameeldivad ja vihkavad ning ei teadvusta seda ise. Kuid nad tunnevad end turvaliselt. 



Liigume tervise definitsiooni juurde. Sa ütled raamatus, et tänutunne toob tervenemise. 
See on tõsi. 12 astmeline programm alates lootusetust ja progressiivsest haigusest kuni tervenemiseni. Teine selline lähenemine on „Kursus Imetegudes“ (A Course in Miracles). Olenemata haigusest, on sul olemas vahendid, millega terveneda. 

Mõlema keskmeks on andestamine.
Jah, andestamine endale ja teistele. Meil  tuleb aru saada, et me oleme limiteeritud (ja) loodud olema evolutsioonilised. Sa oled see, mis sa oled ja kui sa võiksid olla midagi muud, siis sa oleksid.

Kuna meil on vaba tahe.
Mõned inimesed ajavad segi vaba tahte ja maagia. Lihtsalt seetõttu, et sul on vaba tahe, ei tähenda, et juba homme saab sinust geenius. 

Aga me suudame luua imesid, nagu näiteks lahendades teatud päevadega kaaluprobleemi sellega,et reprogrameerid ennast.
Jah, kui sa teed sellest oma prioriteedi number üks, siis sa saad ennast reprogrammeerida loetud päevade jooksul.

Need, kes on kaaluga kimpus võiksid öelda, et see on üsna suur ime.
See võib olla sellise inimese jaoks ime. Ma võtsin nii 50 naela kaalust alla. Ma lihtsalt heitsin pikali ja mis iganes isu peale tuli, ma lihtsalt lubasin endal seda tunnet kogeda. Peale kolme päeva kõik isud kadusid. Ma ei allunud neile enam

Sa kasutasid protsessi, mida nimetad „ennetavaks söömiseks“. 
Jah, profülaktiline söömine! Ma söön nii, et ma ei muutuks näljaseks. Ma ütlen, et nüüd on juustuleiva aeg.   Ma teen seda pregugi. Ootan kella 11.00 ja söön valgurikka eine – nii hommiku, kui ka lõunasöök koos. See hoiab mind üleval kuni õhtusöögini. 
Pildiotsingu eat more advertising tulemus
Mis sa arvad, miks ülekaal on rahvuslik probleem?
Reklaam. Lakkamatu reklaamivoog propageerib ja tekitab kunstlikult isu ja näljatunnet. Meid pidevalt ahvatletakse ja provotseeritakse. Meedia mängib praegusel ajal inimkogemustes väga suurt,  peaaegu domineerivat rolli.  Mida inimesed mõtlevad või usuvad on sõltuvuses sellest, mida nad just meediast nägid või kuulsid. 

Ja nagu sa ütled – meie eksistents sõltub sellest, mida me oma meeles hoiame? 
Meie meeli programmeeritakse pidevalt. Meedial on eriti suur võim. Need, kes kontrollivad meediat, on tänapäeva võimumehed, sest nad kontrollivad seda, mida inimsed tõeks mõtlevad. 

Võibolla oleks lahenduseks TV välja lülitada, koos nendega ka kõik kaasaskantavad seadmed. 
Ma ei usu, et see  tänapäeva maailmas oleks eriti võimalik.  Kui mina olin laps, siis meil olid reklaamtahvlid, millel oli suur mõju. Me käsime ringi ja lugesime reklaame, See oli tolle aja televisioon. Nüüdseks me oleme harjunud, et meie meelt toidetakse lakkamatult piltidega. Me teame minutipealt, kui kuskil midagi juhtub. 

Tulles tagasi terenemise juurde, sa kirjutad raamatus „haiguse aistingukogemustele vastuseisu vabastamisest, seda sildistamata, isegi sõnu kasutamata.“ Selgita.
Täna ma ärkan ülen ja minu varvas on valus. Kohe ütleb minu meel „valus“. Ma lasen sel minna ja kogen tunnet. Siis ma nimetan seda ebamugavuseks. Seejärel lasen igasugustel nimesiltidel minna. Mul ei ole selle jaoks ühtegi nime ega ühtegi definitsiooni. Ilma haigusele kekendumata või sellele nime panemata, vähendatakse toimunu mõju ja tähtsust. Seega ei ole ma paralüseeritud ega pea heitma pikali. Ma jalutan ringi, ajan oma asju ja ignoreerin seda. 

Ignoreerimine ei ole sama asi, mis see, et sa võtad valu omaks ja lähed selle sisse. 
See on teine tehnika. Selle asemel, et seda ignoreerida, lubad sa endal täielikult kogeda kogemust. Sa ei sildista seda ega avalda vastupanu.   Sama fenomen, mis ilma puhul. Sa ajad oma asju ja üsna varsti sa ei märka enam, mis ilm on, kuna oled liialt süvenenud oma tegemistesse. 

Sa ütled oma raamatus, et on vaja valida armastuse energiaväli, mis on tervendav. Kas sa sellega palud lugejatel olla hinnaguid mitte andvas ruumis? 
Jah. Valdavalt selline suhtumine lubab sul teiste asjadega toime tulla. Armastuse tasandil viibimine tähendab seda, et sa lubad endal märgata elu puudusi. Kuid ei eita neid. Nad on olemas. Kuid sa ei lase sel oma õnne rikkuda. Kui televiisor ei tööta, siis ma ei veeda kogu päeva selle pärast õnnetu olles. Ma lihtsalt aktsepteerin seda ja lähen oma tegemisi tegema.  Ainus asi, mis on juhtunud on see, et häiritud on teie meelelahutus. Kui sul seda lõbu ei ole, leia omale midagi muud. Kui teler ei tööta, siis on hea päev vannitoa koristamiseks.  Õnnelikuks olemise protsessi osa on paindlikkus ja loobumine nõudlikkusest, et asjad peavad olema teatud kindlal viisil. Kui sul ei ole maapähklivõid, siis ei ole kogu päev rikutud. 
Räägime vananemise protsessist, mida sa samuti selles raamatus käsitled.
Vanemaks saamine annab suure võimaluse olulise eraldamiseks ebaolulisest. Kui sa juba kord saad aru olulisest, siis mõistad, et kõik asjad, mida sa õnnelikuks olemiseks vajad, on sul juba olemas. Esiteks: sa OLED, see on suureks abiks, eriti kui oled arvanud vastupidist (naerab). Ja kui sul on armastus siis ütled: „Mina olen armastus ja mul on armastus; mis muu veel oleks vajalik?“ Kui sa saad vanemaks, asetub rõhk paratamatult sellele, mis on oluline. Kui sul on suhteline turvalisus , mugavus ja armastus, siis sa tõesti ei vaja midagi muud – mõned põhiasjad, näiteks maapähklivõiga leib vms. 

Kui sul just pähklivõi ei ole otsa saanud (naerab)... isegi armastus ei ole väline asi. 
See ei sõltu sellest, mis on seal väljas, sa muutud maailmast rohkem sõltumatuks. 

Nii et sa rõhud sellele, et meil ei ole vaja leida kedagi, keda armastada, vaid jõuda armastuse seisundisse?
Jah, armastus on maailmas olemise viis. See on teistega arvestav. See ongi kõik, lihtsalt tähelepanelik, kannatlik ja lahke olemine.  Rahulolu ja suutlikkus nautida elu kõigis tema väljendustes on vanemaks saades olulisem, kui miski muu. Kui olete saanud Medicare'i ja sotsiaalkindlustuse, siis mida enam kaevelda?  

Kuidas sulle tundub elu nüüd 82 aastasena versus 22 või 52 aastasena?
Ma naudin elu 82 aastasena palju rohkem, kui 22 aastasena. Ainult olemasolev on piisavalt rahuldustpakkuv. 22 aastase teel on nii palju tahtmisi, hariduslikke ja kutsealaseid eesmärke, toimiva suhte otsimisi.   Elu on 22 aastaselt paras  surimuri! Elu läheb vanemaks saades paremaks. Mul ei ole millegi üle kaevata. Tundub, et see ongi minu peamine kaebus – pole millegi üle kaevata (naerab).   

Sa kirjutad oma raamatus surma puudutavas peatükis, et teadlikul inimesel on elu lõpus väga vähe tööd teha – ei ole kahetsusi, lõpetamata ärisid, ei midagi, millega vaja veel tegeleda. 
See on tõsi, elukestev vaimne töö jätab lõpu poole väga vähe ülesandeid järgi. Kui on keegi, kellele sa ei ole andestanud või sa ikka veel süüdistad ennast oma mineviku vigade pärast, siis on sul vaimset puhastumist vaja. Aga elu muutub järjest paremaks ja paremaks, kuna sul on aega kõigi nende probleemidega tegeleda .  

Kas sul autorina on veel midagi kirjutada või oled sa sellega, mida tahtsid jagada lõpule jõudnud? 
Ma olen jõudnud lõpuni nende teemadega, mida soovisin maailmaga jagada. Tunnen, et olen ühiskonnale andnud, mida suutsin. Minu esmane eksisteerimise põhjus on täidetud. Tundsin siiani teatud kohustust jagada asju, mida olen maailma kohta avastanud. Olen selle kohuse täitnud ja nii ma saan lahkuda planeedilt ilma süüdundeta. 

reede, 12. aprill 2019

Räägime kollageenist - kui head asja saab liiga palju.



Kõigi nende kursuste jooksul, mida ma kilode viisi olen läbinud, olen muutunud järjest skeptilisemaks heade asjade suhtes ja rahulikumaks halbade asjade suhtes :). Ja eks enamik lektoreid ülikoolides olid samuti parajad skeptikud iga hea asja osas, mida müüdi ja mis terveks pidi tegema. 
Jätkuvalt leian McGilli Ülikooli OSS lehelt lahedaid artikleid, kus lahatakse üsna palju toitumist ja kõikvõimalikke lubadusi, mida lisandimüüjad välja käivad.
Kollageen jõudis minuni juba tükk aega tagasi - kõigepealt helistas üks sõbranna ja küsis kollageeni kohta. Ma vastasin, mida oskasin, et taimetoitlane leiab oma kollageeni, nagu ka kõik teised valgud  taimedest ja süldi söömisel alla neelatav seakollageen ei saa jooksujalu minna ja asetuda inimkollageeni kohale.
Pildiotsingu human pig tulemus
 2 nädala pärast helistas järgmine küsija ja veidi aja pärast kolmas. Ma ei tea, kus on see kollageeni küsimus üles tõstetud aga tõenäoliselt müüb keegi kuskil kollageeni lisandeid ja on teinud sellest olulise küsimuse, mis infost vaevatud pead segi püüab ajada.  
Ja kes suudab kaua vastu panna kiusatusele saada jälle rohkem head asja :). Kuid tulebki välja, et probleem ei ole ehitusmaterjalis, vaid protsessis. Me võime kuhjata majaehituse kive tonnide kaupa, kuid kui ehitajad ei tööta ja ehitusprotsess seisab, siis olgu kive palju tahes - nendest ei ole kasu. Pigem muutub majaehituse plats suureks materjali prügimäeks.

Tõlkisin OSS lehelt Emily Shore, B.A  lühikese aga ülevaatliku artikli kollageeni lisandist. E.Shore kirjutab:
Olin väheke üllatunud, kui mõni aeg tagasi minu sõber mulle märkis, et võiksin hakata oma hommikusmuutisse kollageeni lisama. Minu antenn keris ennnast otsekohe püstiasendisse. See kõlas pettuse moodi. Otsustasin teha veidi uurimistööd ja teada saada, millist kasu arvavad inimesed saavat, kui nad lisavad kollageeni toidule.   
Kuigi kollageeni lisamine toidule ja joogile naha "uuendamiseks" oleks üsna tähelepanuväärne idee, ei ole see väide midagi muud kui kaval turundusnipp. Kollageen on oluline luudes, sidekoes, kõhredes ja nahas leiduv struktuurne valk, mida peetakse dünaamiliseks valguks, mis tähendab, et seda toodetakse ja lagundatakse vahetpidamata. Kuid nagu iga valgu puhul, läbib toormaterjal aminohapeteks lagundamise protsessi, millest rakud, nimega fibroplastid sõlmivad pikad valguahelad.  Vajalikud aminohapped tulevad toidust, põhiliselt valkudest. Seedimise käigus need valgud lagundatakse aminohapeteks, mida alles siis saab kasutada meie kehaomaste valkude ehituseks.  
Pildiotsingu young v old tulemus

Vananedes kollageeni tootmine aeglustub ja kollageeni kaotus muutub märgatavamaks just naha pinnal tekkivate kortsude tõttu. Siin tekibki nüüd  kiusatus haarata kollageeni lisandi järele.   Kui kortsud on kollageeni kadumisest, miks siis mitte asendada see lisandiga? Suurepärane idee müügimehele, kuid üsna vilets teadusele. Miks siis?
Esiteks, kui toimub vananemine, siis kollageeni vähenemist ei põhjusta toidus olevate aminohapete vähesus. Me sööme küllaldaselt valku, et oma keha vajalike aminohapetega varustada. See mis toimub, on kollegeeni ülesehitavate keemiliste reaktsioonide aeglustumine. 
Teiseks, idee, et kollageeni lisamine dieedile aitab tasa teha kollageeni kaotust nahas on ebaõige. Nagu iga teine valk, lagundatakse kollageen seedeprotsessis kas üksikuteks aminohapeteks või lühikese ahelaga aminohapete ühenditeks nn peptiidideks. Ja need kõik lähevad aminohapete kogumisse (amino acid pool), mida keha vajab, et sünteesida vajalikke valke.   Seega ei ole absoluutselt oluline, kas need aminohapped on pärit kollageenist või sojast. Kui kohvitassile lisatakse ütleme 200 mg kollageeni, siis naha kogu kollageeni sisalduse seisukohalt on see kogus absoluutselt ebaoluline.   Närides kanatiiba või seakonti, saab palju enam, kuigi sisemine hääl ütleb mulle, et need kes lisavad kollageeni oma trennijärgsele smuutile, ei haara sealiha järele.   
Ainus asi, mida veel saab öelda, et on mõningaid tõendeid, et kollageeni söömine tõstab kehas kollageeni tootmist. Seda seetõttu, et keha lollitatakse – koos toiduga tulev kollageenilisand, mis on lagundatud peptiidideks ja voolab vereringes, paneb keha uskuma, et lagunenud on keha enda kollageen ja seetõttu keha annab signaali uue kollageeni tootmiseks.  Ja see on ka ainus põhjus, mis kollageeni lisandi turundust üleval hoiab. Kahjuks on nii, et meil tuleks aru saada statistilise olulisuse ja praktilise tähtsuse erinevusest (minu kolleeg Ada McVean on täpsustanud statistilist ja kliinilist tähtsust BioSil puudutavas artiklis). Antud juhul – jah, keha toodab rohkem kollageeni. Kuid uurides, kas tekib mingisugune praktiline erinevus – st kortsude kadumine ja naha värskenemine – siis ei , vahet pole. Praktiline tähendus on null.
Kuid on mõningane statistiline ja praktiline tähtsus reumatoidartriidi e. autoimmuunhaiguse puhul, kus immuunsüsteem vaatab kõhre, kui võõrainet ja seega ründab, põhjustades põletikku, turset ja valu. Mõned väikesed uuringud on näidanud, et mõne kuu jooksul suukaudselt manustatud kana kollageeni spetsiifiline vorm võib põhjustada sümptomite paranemist. Pakutakse selgituseks, et see „õpetab” immuunsüsteemi taluma kollageeni, takistades sellega rünnakut. Loomulikult on  toidulisanditootjad need uuringud kokku otsinud ja kasutusele võtnud mitmesuguseid kollageenilisandeid, mis on väidetavalt efektiivsed artriidi, samuti vananemisega seotud kollageeni kaoga seotud valude vähenemisel. Kuigi tõendid on enamasti täiesti mõttetud, ei ole selliste toidulisandite andmisel mingit kahju, kui tegemist on liigeste valu ja põletikuga.
Ma saan küll aru sellest, mis ahvatleb sirutama käe kollageenilisandite järele, kuid kui ma päeva lõpus ei näe ei enda ega oma sõbra nahal tulenevat mingit muutust, eelistan siiski seda raha hoida oma rahakotis.

Keha lollitamine on üsna moes - nii üritatakse kaalust alla saada süües valgurohket toitu, sest keha kulutab väga palju energiat valkude lagundamsieks ja sellest glükoosi tootmiseks. Kaalust võibolla kaobki veidi, kuid koormus, mille me kehale paneme hakkab ennast kindlasti mingi hetk kuskil mujal tunda andma.
Ja kui keha ka laseb end lollitada kollageenilisandist ja toodab mingi aeg valku juurde - siis see on lühiajaline protsess, mis kaua ei kesta. Sestap ka sellealased uuringud on lühiajalised. 


Kollageeni valk ise nagu kõik valgud on suured ja keerulised ja krussis aminohapete ahelad.
Pildil COL4A1 (Collagen alpha-1(IV) chain (COL4A1). Kollageeni on vähemalt 16 eri liiki, kuid enamiku kehas olevast kollageenist on kolme liiki.

Valke sisaldavad kõik toiduained (iga raku põhikoostisosaks on valk, on sel siis taimne või loomne päritolu). Kuid toitu süües tuleb kehal kõik need sadadest aminohapetest koosnevad valgud lagundada, kuna meie soolestik suuri ja mahukaid ühendeid läbi ei lase. Sestap teevad ensüümid oma töö ja kõigepealt laguneb valk peptiidideks (Mõistet "peptiid" kasutatakse enamasti lühikeste, 2–10 aminohappest koosnevate ahelate kohta. Pikemaid peptiide nimetatakse polüpeptiidideks).

Kuna ka suuremad peptiidid on keha jaoks üsna hiiglaslikud, aitavad erinevad ensüümid ka need väiksemaks teha ja soole seinast saavad läbi päris pisikesed: üksikud või paarist aminohappest koosnevad ühendid.

Aminohapped on siis ise sellised:
Aminohapped lähevad esialgu basseini J ehk aminohapete kogumisse


Siit tuleb mängu jälle see HEA, mis võib muutuda halvaks, kui teda on liiga palju.
Aminohapete kogumist lähevad aminohapped välja mitmesse eri suunda:


Hoolimata sellest, kui palju sa päevas oma kehasse üritad kollageeni vm valku toppida – on kohad juba ette välja müüdud J. Kui tuleb enam, siis tagasi küll reeglina ei saadeta J aga rasva juurde saab küll. Rasv omakorda sidekoele hästi ei mõju ja kuigi lükkab naha laiemaks seega ka kortsuvabamaks – ei ole see päris tervislik kortsude silumise viis.

Kollageeni on kehas väga palju – arvestades meie sidekoe hulka ning sestap on keha kollageeni põhiaminohappeid (glütsiin 33%, proliin/hüdroksüproliin  30%) ise tootmas st miski pole jäetud juhuse hooleksJ.
Glütsiin (lühend Gly või G, valem NH2CH2COOH) on üks kahekümnest α-aminohappest. Glütsiin kuulub asendatavate aminohapete hulka, kuna inimesed suudavad seda toota seriinist, mida omakorda toodetakse glükolüüsi vaheproduktist 3-fosfoglütseraadist. Seda aminohapet on igas toidus – mida kontsentreeritum toit on, seda rohkem teda on st loomses toidus liiga palju J, taimses valgulises toidus piisavalt. Puuviljades ja aedviljades vastavalt valgu sisaldusele. Õunas näiteks 20mg.  
Seriin, millest glütsiin toodetakse on omakorda samuti inimkehas endas toodetav aminohape st  ei ole asendamatu aminohape.
Nutriondata näitab taimse toidu kõige suuremaid glütsiini sisaldusi:
Vesikress, toores Glycine: 2037mg 
Seemned, seesami jahu, madala rasvasisaldusega Glycine: 2062mg 

Proliin on asendatav aminohape, seda toodetakse aminohappest glutamiinhape, mis samuti on kehas ise toodetav ehk ei ole asendamatu aminohape.



Kogu kollageeni valgu aminohappeline koostis imetaja nahas:

Aminohape
Abundance in mammal skin
(residues/1000)

329

126

109

95

74

49

47

36

29

24

22

19

13

11

6

6

5

3

1

0


Kokkuvõtteks võib öelda, et kui sinu söödav toit annab vajaliku kaloraazi, siis on võimatu jääda  ka täistaimetoidul valgupuudusesse. Kui sa ei ole valgupuuduses, siis on sul piisavalt aminohappeid. Kui sul on piisavalt aminohappeid, siis on sul piisavalt kollageeni :). 
Kui sa ei liiguta ennast piisavalt, ei maga piisvalt, ei hoia ennast piisavalt - siis hoolimata kollageeni hulgast väheneb keha reaktsioonide kiirus ja efektiivsus, ning ilmnevad vananemise ja kulumise märgid. Lisandid saavad anda vaid veidi piitsa väsinud hobusele.
Samas saab kortsudele läheneda mitmeti :)