neljapäev, 9. mai 2019

Mida sinu aia tomatitaim sinust mõtleb?


Martin Blaser kirjutab oma raamatus Missing Microbes:"Üks populaarsemaid selgitusi kaasaegsete lastehaiguste (diabeet, astma, allergiad, ülekaal jms) puhul on nn hügieeni hüpotees. Kaasaegsed haigused tulenevad sellest, et oleme oma maailma teinud liiga puhtaks. Selle tulemusena on meie laste immuunsüsteem on ülimas rahuseisundis, mille tõttu valmis iga valesignaali peale reageerima ja tuld andma.
Paljud vanemad üritavad laste immuunsüsteemi parandada, viies neid kontakti lemmik-  ja farmiloomadega ning lubades suhu panda pori ja mulda. Ma olen eriarvamusel. Sellised kokkupuuted ei ole meie tervisele olulised.Bakterid, mis on mullas, on seal mulla, mitte meie jaoks. Loomade bakterid ei ole samuti inimevolutsioonis mänginud olulist rolli. Meie kaduv mikrobioom on hääbumas nagu siis, kui sureb välja üks terviklik ökosüsteem: näiteks džungel."

Pildiotsingu too clean environment tulemus
Üksikud kokkupuuted moodustavad väikese osa sellest, mis on pidev kooselu keskkonna kõigi aspektidega.   Me liigume ühest äärmusest teise ja avastame seal uued teistmoodi hädad. Ühest vaktsiinist kümnete vaktsiinideni. Vabanedes teatud nakkushaigustest ja samas leides end tänaste "moodsate" haiguste keskelt.  Haigusi levitavast mustusest ülimalt puhtalt kiiskava ja lõhnava puhtuseni, mille sees me jätkuvalt oleme haiged – küll kannavad haigused teisi nimesid. Vabanedes näljast ja puudusest, mis ei lasknud korralikult elada, liikuda ega magada, jõuame ülima külluseni, mis ei lase meil taaskord ei  liikuda ega magada ning takistavad elu nautimast.

Meie suhted taimedega on kindlasti üheks neist aspektidest. MD Marva Oganjan ütles kunagi ühes oma loengus, et nii nagu meie tapame loomi, tapavad nemad meid... Mis võibolla esmapilgul klapib sellega, et me sööme külluseihaluses ennast liigsest toidust ülekaaluliseks ja sealt edasi on juba  igasuguste huvitava nimega haiguste juurde tee lahti. Kuid allpool olevast taimede võimest lähtuvalt võime üsna hästi ette kujutada, et nii bakteritele, seentele, taimedele ja loomadele oleme me kerge saak. Nad võivad igal hetkel ja üsna kiiresti teha meile „kambaka“. Täpselt nii, nagu Aafrika akaatsiad tegi antiloopidele.
Pildiotsingu africa acacia tulemus
Arusaamine algas aastakümneid tagasi Aafrikas. Aafrikas on mõned hämmastavad puud. Tohutu baobab elab tuhandeid aastaid ja kägipuud hävitavad oma peremeestaimed. Kuid kõige kummalisem puu on akaatsia, mida nii sageli pildistatakse Aafrika päikeseloojangus. 

Akaatsia lehed on Aafrika lehesööjate loomade tavaline toit. Ja kaelkirjakud paistavad teadvat, kui palju ja kuidas neid süüa. Kaelkirjak seisab puu juures ja ampsab ettevaatlikult kõige väljaulatuvamaid ja nooremaid  lehti ning liigub jälgides tuule suunda üsna ruttu järgmise puu juurde, kuigi lehti oleks võinud sellelt puult võtta veel küllalt.
Pildiotsingu giraffe acacia tulemusAkaatsiapuud annavad signaale teistele puudele, kui antiloobid söövad nende lehti. Pretoria Ülikooli zooloog  Wouter Van Hoven ütleb, et antiloobi poolt söödav akaatsia hakkab tootma lehtedes tanniini kogustes, mis on folivooridele (lehtedest toituvad herbivoorid) surmav ja paiskab õhku etüleeni, mis võib levida 45 meetri kaugusele (tuule suunas). Etüleen hoiatab teisi taimi eelseisvast ohust ja need hakkavad omakorda tootma rohkem tanniini.
Seotud kujutisVan Hoven tegi oma avastuse 1990, kui Lõuna Aafrikas suri game ranches (Ma ei oska seda hästi panna eesti keelde – mängurantšo kõlab minu arvates tobedalt. Tegemist on rantšoga, kus kasvatatakse metsloom kas liha, jahi, loomaaia  vms tarbeks) aladel ootamatult 3000 antiloopi (kudu).  Teadlane pani tähele, et vabas looduses elavad kaelkirjakud närisid kümnest akaatsiapuust ainult ühte ning vältisid allatuult olevaid puid. Kudul, kes elas rantšo aedade vahel ei olnud ülikuival talveperioodil suurt midagi peale akaatsia lehtede süüa. Sestap nad sõid seni, kuni akaatsia lehed tootsid niivõrd palju tanniini, et nende kehades tekkis surmav metaboolsete reaktsioonide ahel.  Van Hoven uuring avaldati ajakirjas Journal of African Zoology


15 aastat varem tegi prantsuse teadlane Paul Caro avastuse, et tammepuu reageeris ründavate röövikute vastu tanniini ja fenooli tootmisega lehtedes. Caro leidis, et selline mehhanism pärssis vastsete kasvu.
Akaatsia kaitseb end niiviisi hävimise eest. Surmava toidu põhjuseks on akaatsia võime tõsta lehtedes tanniin-C taset, kui loomad hakkavad lehti sööma. 15 minutit peale seda, kui lehti on hakatud sööma, tõuseb tanniin-C tase üle normaalse.
Tanniin-C ise mürgine ei ole, kuid soolestikus see kombineerub toidus olevate valgumolekulidega ja seetõttu muutuvad lehed seedumatuteks.
Kui loomad on aedadega piiratud territooriumil ja nad ei saa söömiseks vabalt liikuda teiste taimede juurde, siis nad lihtsalt nälgivad surnuks.  Tavalistel aastatel on lehtpuid ja pöösaid küllaldaselt ja kui lomade arv ei ole maa-ala kohta liiga suur, siis probleeme ei teki. Taraga piiratud rantšodes võib aga loomade arv tõusta suuremaks, kui taimestik toita suudab ja loomadel on raske leida lehti, mis on ohutu tanniin-C tasemega. Akaatsiad on sel juhul stressis ja lihtsalt tapavad antiloobid.

Pildiotsingu lot of antelopes tulemus
Pildiotsingu Florianne Koechlin tulemus
Florianne Koechlin


Seotud kujutisFlorianne Koechlin, Šveitsi päritolu ameerika keemik ja bioloog, on vaimustunud taimede suhtlemisvõimetest. Ta märgib tomatitaime kohta:  kui röövikud ründavad, hakkab taim tootma toksiine rööviku vastu ja lõhnu, et hoiatada teisi tomatitaimi, et ka nemad saaksid hakata mürki tootma. Lõhn, mida tomatitaim sel juhul toodab on methyl jasmonate – lõhn, mida tunneb hästi parfüümitööstus ja naisteadlastele on öeldud, et tomatitaimedega töötades nad ei tohiks kasutada lõhnaõli „Chanel nr 5“. Meie jaoks on sel meeldiv lõhn, kuid tomatitaime ajab see segadusse, kuna on signaaliks vaenlase eest. Ja sel juhul hakkab tomatitaim tootma lõhnu, mis meelitab ligi putukaid, kes röövikuid söövad.
Imeline ei ole mitte ainult see, et tomatitaim teab, kes teda ründab, vaid ka see, et ta on teadlik, kes ründaja on. Võrgendlestade puhul toodab tomatitaim näiteks lõhnu, mis meelitavad ligi putukaid, kes toituvad võrgendlestadest. Kui ründajateks on röövikud, siis toodab ta veidi erinevat lõhnakokteili, mis meelitab ligi nt herilasi/vapsikuid (ingl.k parasitic wasp, mis ei pruugi siis tähendada ainult üht liiki putukaid). Kuidas teab tomat, kes teda ründab? Taim oskab seda öelda analüüsides ründaja sülge.
Teine hea näide on õunapuu. Kui õunapuule tulevad rööviku mune munevad kahjurliblikad (näit ingl.k small winter moth), siis toodab lõhnu, mis meelitavad ligi teatud linnuliike, kes tunnevad ära puu SOS signaali ja teavad, et sealt saab mõnusalt pakse röövikuid.
Taimede suhtlemise viisid köitsid mind sedavõrd, et käisin külastamas paljusid teadlasi kõikjal maailmas: Euroopas, Indias, Keenias, Egiptuses ja loomulikult oma kodukohas. Teadlased ütlesid mulle, et kõik taimed suhtlevad lõhnade abil. Nad hoiatavad üksteist, saadavad välja SOS signaale, meelitavad ligi. Tänaseks on teada, et taimede poolt toodetavaid lõhnakomponente on ligi tuhat, millest 5-10 on omased kõigile taimedele.

Taimed tajuvad 20 keskkonna signaali rohkem, kui inimesed. Taimed tunnevad maitset, lõhna, kuulevad heli, tunnetavad puudutust, näevad ja sarnaselt lindudele tunnetavad elektromagnetilisi laineid. Ja see, mis toimub maa all, on veel palju suurem. Maaalune juurestik moodustab koos seentega mükoriisa, mis on tohutu suhtlemisvõrk. Uuringud on näidanud, et mükoriisa kaudu vahetavad taimed omavahel toitaineid. Rikkaliku taimestikuga kohtades, kus on pikemate ja lühemate juurtega taimi toimib hiiglaslik turg. Sügavamale ulatuvad juured annetavad võrgustikule vett, teised pakuvad lämmastikku või fosforit või süsivesiku komponente. Vahel toimub ka lahing. Näiteks saialill laseb juurte kaudu võrku mürki, et naabreid välja suretada.


Viimased uuringud näitavad ka, et taimed saadavad oma maa-aluse võrgu kaudu informatsiooni ehk see on nagu maa-alune internet. Kui ma metsas jalutan, käib seal lakkamatu sosistamine –lõhnade vahel ja jalge all toimub pidev toitainete ja informatsiooni vahetus. Seda teades on tunne metsas hoopis teistsugune. Tunne nagu ma oleks osa suurest kooslusest.
Taimed on võimelised õppima. Kui tomatitaime ründavad röövikud, siis ta hakkab tootma lehtedes toksiine. Kui see juhtub aga teist korda, siis on taim võimeline toksiine tootma efektiivsemalt ja kiiremini. Seda suudavad kõik taimed. Kased mäletavad minevikusündmusi vähemalt 4 aastat...

Pildiotsingu plant whispers  koechlin tulemusMillised on suurpõldude taimede, suurlautade loomade keemia ja kuidas see nende nö hävitajat – inimest mõjutab, võime vaid oletada. Florianne Koechlin märgib, et Šveits on ainus riik, kus põhiseaduses on kirjas, et iga elusolendi väärikus peab olema tagatud. Ja hiljutiste uuringute kohaselt ei saa öelda taimede kohta elutu. Sestap uuris teadlaste grupp seda, kas ja kuidas võiks taimi kohelda väärikalt. Koechlin kuulus uurimisgruppi ja siis, kui nad avaldasid oma raporti, said nad igNobeli – preemia, mis antakse kõige naeruväärsema uurimuse eest. 
Inimesel on naljakas – kuid on üsna tõenäoline, et kes viimasena naerab ...
Samasuguse igNobeli preemia said kunagi Jaapani teadlased, kes uurisid, kuidas eosed käituvad toitu otsides. Kuidas nad valivad laual oleva kõige parema toidu, kuidas nad leiavad labürindis toidu üles ja kuidas edaspidi nad ei näe enam labürindis vaeva, vaid oskavad kohe toidu juurde minna. Mulle oli juba tookord äärmiselt huvitav seda uuringut lugeda. Nüüd ei naera selle uuringu üle enam keegi – bakterite ja seente uurimise teadus on teinud niivõrd tohutu hüppe edasi.
Florianne Koechlin arutleb selle üle, kuivõrd me saaksime oma teadmisi taimede suhtlemisviisidest kasutada ära, et neid kaitsta, kasvatada ja nendega koos elada. Ta arutleb, kui suurde infonälga jätame me suurtel aladel kasvavad monokultuurid, kui me saaksime üsna lihtsalt neid toetada. Toetades taimi, toetame iseennast. 
Seni, kuni suure maailma ratas peatumata edasi veereb, saan mina oma aias ja taldrikul taimekooslust igati toetada. Saate teiegiJ.

esmaspäev, 6. mai 2019

Kaotatud bakterid ja antibiootikumide resistentsus


Ma olen oma töötubades Martin Blazer mikrobioomi puudutavast raamatust Missing Microbes: How the Overuse of Antibiotics Is Fueling Our Modern Plagues rääkinud, kuid võtsin selle täna hommikul riiulist ja leidsin nii palju allajoonitud kohti, mis on väga huvitavad ja mõtlemapanevad, kuid millest mul ei ole olnud võimalust kirjutada. Blaser oli üks Colorado Boulder Ülikooli „Inimese mikrobioomi“ kursuse lektoritest.

Ja ma ajan siin ikka veel kiusu edasi selle teemaga, kuivõrd „süüdi“ on emad oma laste haigustes ja kuivõrd „õigus“ on teatud meedikutel, kelle enesekindlus arvab täpselt teadvat, kuidas üks laps peab ravitud saama ja kui varmalt tuleb vanematel sellega nõustuda. Et opioidide artikli juures oli kirjas, arstid on ekslikult teinud päris palju rahvast sõltlasteks ja sellega ka hauda ajanud. Antibiootikumide väljakirjutamisega on sarnane olukord. Siin jaguneb see asi muidugi kaheks: ühelt poolt meedikud, kes iga väiksemagi põletiku puhul kirjutavad antibiootikumi (ilma süvenemata, kas tegu on bakteri või viirusega) ja teiselt poolt lapsevanemad, kes nõuavad antibiootikume iga väiksemagi häda puhul. Ehk kui asi jõuab ravimi resistentsuseni ja selle tõttu äärmuslike juhtumiteni, siis tõenäoliselt tuleb see paja ja katla vanasõna mängu... Kuivõrd kindel saaksime üldse olla, et näiteks perest eemaldatud laps (ütleme vanem ei nõustu raviga vms) on haiglas kindlas kohas? Eks vastupidi samuti. Kuigi inimeste mõtlemisvõime allutamine autoriteedile (õpetaja, arst, ametnik) ei hoia surma ära, küll aga vabastab süüdistustest.

Mis siis on antibiootikumi resistentsus ja kuidas sellised bakterid meie kehas kodu sisse seavad?





Bakterid ei tunne mingeid piire - nad liiguvad ühelt teisele ja ei loe, kuivõrd mahe või taimne toituja sa oled. Sinu sõbrad, sinu kogukond, raviasutused, poed, suured rahvaüritused, vesi, mis tuleb looduse ringlusest kastab nii intensiiv- kui ka mahepõldu. Kõik on kõigiga seotud. 

Eesti statistika ütleb küll, et võrreldes teiste riikidega me antibiootikume üleliia palju veel ei tarbi. 2015 aasta statistiline tabel näitab, et 365 resistentsete bakteritega seotud juhtumitest oli surmasid 15. Euroopas kokku 33000 surmajuhtumit. Mis ei ole väike arv. 



Kui vaadata inimesi, kes Eestis antibiootikume tarbivad - siis Eesti on üsna allotsas (kuigi see ei ole päris täielik tabel, siia ei kuulu haiglates kasutatavad antibiootikumid):

Kuid võrreldes loomakarja kasvatamiseks kasutatavaid antibiootikume, siis siin on Eesti juba tublim kasutaja (mida kuradit teevad nad seal Küprosel?):



Ja kuna eestlane sööb liha rohkelt (eestlased on grillirahvas?!?), siis resistentsus võib salamisi hiilides jõuda üsna kaugele. 

Samuti ei saa me ilma antibiootikumideta ravida teatud raskeid infektsioone.  Kindlasti ei ole lahenduseks antibiootikumide asendamine alati nö "looduslike" antibiootikumidega või "sarnase toimega" imerohtudega. Kõik, mis toimib sarnaselt, hävitab elu sarnaselt. Sestap kasutamise mõistlikkus annaks meie keha mikrobioomile hingamisaega. Sellest kuidas oma mikrobioomi toetada on juba varasemalt juttu olnud.

Martin J. Blaser, M.D., on meditsiini- ja mikrobioloogia professor ning New Yorgi Ülikooli Human Microbiome Project direktor. Siia lisandub veel mitmeid ametikohti, projekte ja uuringuid, millest võib igaüks eraldi palju lugemist leida. Prof. Blaser on eriti huvitatud inimkeha bakteritest ja tema tähelepanu on eriti köitnud Campylobacteri liigid ja Helicobacter pylori, mille kaitseks on ta kirjutanud palju artikleid: "Helicobacter Pylori on mao mikrobioomis tavaliselt domineeriv. H. Pylori aitab toota hapet, hormoone ja hoiab immuunsust."

Siin allpool nüüd lõike Martin Blaseri mikrobioomi raamatust:


1850 aastal suri Inglismaal neli igast kümnest lapsest. Surmavad epideemiad varitsesid pimedates, külmades, niisketes, räpastes ruumides, kus puudus kanalisatsioon ja voolav vesi. Koolera, kopsupõletikud, sarlakid, difteeria, tuberkuloos, läkaköha. Täna sureb UKs vähem, kui viis last tuhande kohta (enne esimest eluaastat). Tohutu edasiminek: paranenud hügieen, näriliste kontroll, puhas joogivesi, pastöriseeritud piim, moodsad meditsiinilised protseduurid, vaktsineerimine ja loomulikult ligi 70 aastat antibiootikume. Siiski on hiljuti, paaril viimasel aastakümnel, hoolimata kõigist meie meditsiinilistest saavutustest läinud midagi kohutavalt valesti. Nii mitmel viisil oleme haigemad, kui varem. Pealkirju leiate iga päev. Me kannatame terve rea erinevate kaasaegsete hädade kallal: ülekaal, diabeet, astma, heinapalavik, toiduallergiad, söögitoru refluks ja vähk, tsöliaakia, Crohni tõbi, haavandiline koliit, autism, ekseemid. 

Ilma mikroobideta, ei saa me hingata ega süüa. Ilma meieta läheb pea kõigil mikroobidel suurepäraselt. Hoolimata sellest, et prokarüootidel puudub rakutuum, ei ole nad primitiivsed. Bakteri rakud on terviklikud iseseisvad olevused: nad suudavad hingata, liikuda, süüa, jääkaineid elimineerida, kaitsta end vaenlaste vastu ja loomulikult paljuneda. Bakteriaalne maailm on tohutu ja meie oleme selle kõrval kübeke tolmu. Erinevus E.coli ja Clostridium vahel on palju suurem, kui meie ja maisi vahel. Kui mõtleme viirustele, peame silmas inimestele muret valmistavat grippi, külmetushaigusi, herpest, HIV. Kuid suurem osa viirusi ründab peamiselt bakterite rakke, mitte loomseid rakke nagu meie omad. Viirused ja bakterid on omavahel sõda pidanud miljoneid aastaid ja üritanud üksteist üle kavaldada. On fakt, et bakteriaalsete haiguste puhul püütakse ravida viirusega, mis tapab bakteri.
Bakteriaalse maailma mitmekesisuse vähenemine inimkehas toob kaasa tervise halvenemise.
Kui me räägime džunglist, siis sealse ökosüsteemi jaoks on mitmekesisus kriitilise tähtsusega. Mitmekesisus hõlmab endast puid, liaane, põõsaid, õistaimi, sõnajalgu, vetikaid, linde, roomajaid, imetajaid, putukaid, seeni, ussikesi. Suur mitmekesisus pakub kaitset kõigile ökosüsteemi osadele, kuna nad moodustavad omavahel ainete ja jääkide käitlemise võrgustiku.

Pildiotsingu yellowstone national park card tulemus

YELLOWSTONI RAHVUSPARGI NÄIDE

Me saaksime siin oma metssigade väljasuretamise näidet võrrelda...

Kui 70 aastat tagasi eemaldati Yellowstoni Rahvuspargist hundid, siis kasvas plahvatuslikult põtrade arv. Järsku oli põtradel ohutu olla ja nad said igal pool käia ning maitsta pajusid, mis ääristasid jõe kaldaid. Laululindude ja kobraste – kes ehitasid oma pesi pajudele – arv vähenes. Kui jõed nõrgenesid, siis lahkusid piirkonnast veelinnud. Kui enam ei olnud huntide poolt tapetud korjuseid – vähenes kaarnate, kotkaste, harakate, karude arv. Rohkem põtru tõi läbi võitluse toidu pärast kaasa piisonite vähenemise. Koiotid tulid tagasi ja sõid ära hiired, keda osad linnud ja mägrad jahtisid. Ja nii edasi. Sama toimub inimese mikrobioomiga ja inimese tervisega, kui võtmeelemendid eemaldada.
































Meie mikroobide puhul tekib küsimus: miks nad meid lihtsalt minema ei pühi. Miks meie neid talume? Darwinismi järgi sööb koer-koera (vbl ka eestlane eestlast :). Kuidas meil on õnnestunud säilitada nii pikaajalised püsivad suhted? Tasuta lõunaid tegelikult ei ole. Me kohtame ettevõtlusmaastikul paljusid ellujäämisskeeme – maksupettusi, pangapettusi jne. Kuid, kui petturid alati võidaksid, siis laguneks kogu süsteem koost. Kui me näiteks kõik otsustaksime vedada oma kaabli kõrvalt ja mitte maksta tasulise TV eest. Me näeme koostööd kõikjal looduses: mesilased ja õied; mäletsejad ja nende seedebakterid, termiidid ja nende bakterid, kes aitavad neil seedida puitu – nad on koos eksisteerinud miljoneid aastaid. See näitab, et petturid ei võida alati. Seega on olukorrad, kus pettuse tagasilöök on niivõrd tugev, et seda ei ole mõtet kasutada. Ja selline koostöö toimub meie ja meie mikroobide vahel. Loodusliku valiku tulemusena on meil tegemist peremehega, kes annab pettuse eest tugevaid vastulööke ja mida suurem pettus, seda tugevam vastulöök. Kui peremees sureb, surevad kõik tema asukad. 

Kuulus matemaatik John Nash on kirjutanud, et toimib teatud koostöö fenomen, kus omavahel koostööd tegevad pooled on iseeneslikult valimas neid partnereid, kes ei peta. Ja kui toimub pettus on tulemus palju kehvem, kui koostööd tehes. 

Sestap pea meeles, et koostöö sidemed on meie ja mikroobide vahel väga haprad: ära lõhu neid, tulemused on ebameeldivad, kui mitte öelda kohutavad. 

Nii antibiootikumide liigtarbimise, kui ka keisrilõigetega oleme me sisenenud ohutsooni, kus me ei tea, milline võib järgmine samm olla. Patogeenid nagu riketsia on mikroobid, kes teevad su haigeks. Nad toovad kaasa palaviku, külmavärinad, valu, mis hoiavad sind päevade kaupa voodis. Nad võivad su aeglaselt või kiiresti tappa. Sa võid olla sellise surijana üks tuhandetest. Me nimetame neid tavapäraselt pisikuteks ja 150 aastat oleme otsinud mooduseid, kuidas neid tappa – oleme selleks teinud kõik, mis võimalik. Viimased 70 aastat on meie sõda olnud eriti agressiivne ja antibiootikumid on päästnud miljoneid elusid. Kuid sõjal ei paista tulevat lõppu. Bakterid muteeruvad imelise kiirusega ja on välja arendanud resistentsuse enamiku meie kõige efektiivsemate antibiootikumide vastu. Kuid vaadakem kõigepealt, mille vastu me võitleme. Me tahame väga mõelda, et patogeenid on läbinisti kurjad ja õelad, kuid nad ei ole. Täpselt nagu hundid rahvuspargis – nad on lihtsalt kiskjad ja neil on täita oma roll. Sageli ei püüa patogeen kahjustada oma peremeest – ta püüab lihtsalt ellu jääda. Tekitatud kahju on juhuslik – patogeen püüab lihtsalt oma elu elada. Kuid patogeenide puhul, kes on hästi oma peremehega kohandunud, teenib kahjustus head eesmärki. 

Pildiotsingu spillover book tulemusDavid Quammen – raamatu Spillover autor – kirjutab, et me mõtleme kiskjatest kui suurtest koletistest, kes söövad oma saaki väljaspool meid, kuna patogeenid on väikesed koletised, kes söövad oma saaki seespool. Inuiidid uskusid, et hunt hoiab karja tervena. Terve kari suudab hundid kergelt eemale peletada, kusjuures hundid saavad endale karja nõrgad ja haiged liikmed. Hundid hoiavad karja arvukuse õigel tasemel. Sama on patogeenidega. Maailmas elab 7 miljardit inimest, väga sageli ülerahvastatud kohtades. Suurte rahvamasside hulgas on neid, kes on alatoidetud, nõrgad, ilma juurdepääsuta ravimitele – nad on patogeenidele kergeks saagiks. Ei saa öelda, et inimkarja vähendamine on hea asi, kuid seda on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi. Patogeenid on alati elanud koos meiega. Me kõik kanname enda soolestikus kaasas E.coli baktereid, kuid nad on meile täiesti kahjutud. 
Pildiotsingu 2011 e.coli germany tulemus
Kuid 2011 aastal sõid inimesed Saksamaal saastunud idusid ja vähemalt kaks E.coli tüve muutsid oma geneetilist materjali, tootes äärmiselt virulentset organismi, mis nakatas rohkem kui 4000 inimest ja kahjustas neist rohkem kui 800 neerusid – osa pöördumatult ja tapsid 50 inimest. 

Ma teadsin, et haiglad on ohtlikud kohad, mida tuleks iga hinna eest vältida: inimesed kukuvad vooditest, neile antakse valed rohud, nad saavad uusi nakkusi. Antibiootikumide aeg saabus koos penitsilliini avastamisega. Järgnesid streptomütsiin, tetratsükliin, erüthromütsiin, chloramphenicol ja isoniazid. Antibiootikumid teevad oma tööd kolmel viisil: Esiteks - rünnates seda masinavärki, mida bakter kasutab oma rakuseinte valmistamiseks. Defektse rakuseinaga bakter sureb. Huvitav on teada, et bakterid sooritavad sel juhul enesetapu – vigane sein toob kaasa bakteri harakiri. Teiseks – inhibeeritakse bakterite valgu tootmine. Kolmandaks – takistatakse bakteril paljunemine.
Seotud kujutis
Antibiootikumid on meie käes nagu tuumapomm. See on valmistatud seente ja teiste bakterite substantsidest. Bakterid on õppinud oma tillukestes tehastes tootma väikeseid pomme, millega ennast kaitsta ja sissetungijaid rünnata. Bakterid on leidnud palju viise, kuidas ennast kaitsta ka antibiootikumide eest, mis ongi toonud kaasa resistentsuse. Aatompommi leidmisega lootsime, et äkki saab sellest imerohi. Et äkki sel juhul ei olegi meil vaja enam sõdida. Kuigi siin on veidi tõtt, ei ole me seda eesmärki saavutanud ja ei saavuta kunagi. Koos antibiootikumiga tulid ka kõrvalnähud: kõhukinnisus ja allergiline lööve. Mõned ravimid tõid kaasa kuulmisnärvi kahjustuse, osasid ei saa anda lastele, kuna see kahjustab nende hambaid, mõni antibiootikum (chloramphenicol) takistas luuüdil toota vereliblesid. Esinesid küll harvad juhtumid, kuid seda antibiootikumi kirjutatakse välja sadadele tuhandetele lastele ka kõige väiksema köha puhul. Antibiootikumide avastamise aastatel olid kõik kindlad, et peale kohe ilmnevate kõrvalnähtude ei esine teisi. Kui allergiat kohe peale võtmist või paar nädalat peale kuuri ei esinenud – tundus olevat kõik korras ja suurepärane. Tegelik hind tuli ilmsiks alles aastate pärast. 
Seotud kujutis
Peale seda, kui 1945 aastal lõppes sõda, algas paljude uute asjade aeg: Tupperware, kiirtoidurestoranid, televisioon, laialivalguvad äärelinnad ja loomulikult antibiootikumid – imerohud. Nii arstid, kui patsiendid hakkasid seda pidama KÕIK ühes rohuks: põiehädad – antibiootikum, hambavalu – antibiootikum, akne – antibiootikum, põskkoopapõletik – antibiootikum, kurguvalu, köha – antibiootikum. Ma ei sea kahtluse alla kogu kasu, mis on antibiootikumidega võimalik saavutada kopsupõletiku, meningiidi jt nakkushaiguste puhul. Kuid probleem, mis nende ravimitega teravalt üles kerkib on – lapsed. Lapsed on praegu haavatavamad, kui kunagi varem ja seda viisil, mida me ei ole kunagi varem kogenud. Külmetushaigused. Lapsevanemad teavad väikelaste puhul neid märke: vesine nina, kurguvalu, kõrvavalu jne. Vahel on lastel palavik, vahel mitte. Kolmandaks eluaastaks on 80% lastel olnud vähemalt üks keskkõrvaga seotud infektsioon. Enamikul on külmetushaigused teatud regulaarsusega. KUID? Ülemiste hingamisteede haigused on enamikus põhjustatud viiruste poolt ja seega antibiootikumid on siin kasutud. Vanemad küsivad arstilt sageli antibiootikume, kuid tegelikult ei ole antibiootikumidel selle haiguse üle mingit võimu. Alla 20% põhjustavad bakterid. Neli kõige olulisemat bakteriaalsete infektsioonide põhjustajat: Streptococcus pneumoniae (kopsupõletik), streptococcus pyogenes, staphylococcus aureus ja Haemophilius influenzae (kõrvapõletikud, meningiit). KUID, vahel nad põhjustavad haigusi ja vahel mitte. Need bakterid on sinuga koos elanud juba väga kaua aega – nad on sind koloniseerinud, kuid mitte kahjustanud. Koloniseerimine tähendab, et see bakter elab sinus ja sinu pinnal ja ei tee sulle midagi halba.

EMA JA LAPS 

1950datel aastatel tuli müügile kaks uut ravimit raseduse sümptomite leevendamiseks. Üks oli thalidomide (talidomiid) ja teine diethylstilbestrol (ditüülstilböstrool), teise nimega DES. Neid rohtusid peeti rasedatele ohututeks. Mõlemad on hoiatavad lood sellest, milliseid ohte tõi kaasa miljonite tervete naiste ravimine ülitugevate ravimitega. Kuulsaks sai Ida Saksamaal avastatud ja 1957 aastal tootmisse lastud talidomiid.

Talidomiidist mõjutatud lapsed
Ravim pidi vabastama unetusest ja masendusest ja rasedusaegsest hommikuiiveldusest. Naised olid elevil. Mitte keegi ei seadnus ravimit küsimärgi alla, kuna enamik teadlasi ja arste olid selle heaks kiitnud ja uskusid, et ravim ei läbi platsentat. Kahjuks 1957 ja 1961 aasta vahel kirjutati talidomiidi välja tuhandetele naistele Suurbritannias, Saksamaal, Austraalias jm. 1960 aastal sai Saksamaal seda osta ilma retseptita. On teada, et paarkümmend tuhat last sündis tõsiste defektidega. Kui see lõpuks selgeks sai, ravim keelustati. Teine oli üks östrogeeni vormidest DES, mis arendati välja Oxfordi Ülikoolis 1938. 1941 andis USA loa seda kasutada menopausi sümptomite, imetamise lõpetamise jmt puhul. Ravimil ei paistnud olevat kõrvaltoimeid ja seda kirjutati välja üsna entusiastlikult. Arstid hakkasid seda välja kirjutama hommikuse iivelduse vastu rasedatele. USAs kirjutati seda rohtu välja rohkem kui 3 miljonile naisele.
1971 aastast hakkasid tulema uuringud, millest lähtus, et DES tõstis vähki haigestumise võimalust 40 korda ja DES ga kokkupuutunud beebidel on väiksem võimalus saada lapsi. 

SEE ON ÕPPETUND: LIHTSALT SEETÕTTU, ET KÕIK SEDA TEEVAD, EI TÄHENDA SEE, ET SEE ON OHUTU. 


Seda me tegime tol ammusel ajal. Nüüd sünnitavad naised järjest suuremas mahus keisrilõikega ja saavad seejuures antibiootikume. Milline võib olla selle tulemus? Peggy Lilli, 56 aastane naine, 2 lapse ema. Õpetas meditsiiniõdesid, töötas mitme koha peal, oli aktiivne ja elujõuline inimene. 2010 aasta märtsi lõpus oli tal hambaarasti juures protseduur, mille käigus määrati talle antibiootikum clindamycin (klindamütsiin). Nädala lõpusd tekkis kõhulahtisus. Kuna ta töötas ka lastega, jäi ta koju, arvates, et tegemist on kõhuviirusega. Kuid kõhulahtisus kestis edasi veel 4 päeva. Peale nädalavahetust võttis ühendust arstiga. Seejärel leppis teisipäevaks kokku kohtumise gastroenteroloogiga. Kuid teisipäeva hommikul oli ta arsti juurde minemiseks liiga nõrk, perekond helistas kiirabisse. Kui parameedikud saabusid oli ta juba peaaegu šokis. Haiglas avastas kolonoskoopia infektsiooni Clostridium difficile nimelise bakteri poolt. Seda bakterit leidub vähesel määral tervete inimeste soolestikus ja tavaliselt tegeleb ta oma asjadega. Kuid ta võib teha kohutavat kahju, kui tema võistlev bakter on antibiootikumide poolt minema pühitud. 

Ta levib nagu metsatulekahju ja pooldub iga 12 minuti järel. Ta võidab jämesooles enda kätte juhtpositsiooni tundidega ja ta toodab 2-3 toksiini, mille tulemusena jämesool muutub poorseks nagu röstsai. Kui sinu sool on terve, siis C.diff blokeeritakse teiste bakterite poolt. Kuid võetud antibiootikum hävitas tavabakterid ja tasakaalu. Peggy jämesoole poorsuse tõttu pääsesid fekaaliosakesed sinna, kus tavaliselt on bakterite vaba ala. Tekkis sepsis (potentsiaalselt eluohtlik kogu keha põletik) ja kõrge palavik. Kusjuures tema sepsist raviti uuesti tugevate antibiootikumidega. Kuna sellest ei olnud abi, siis viidi ta operatsiooniruumi, et eemaldada suurem osa tema kahjustunud jämesoolest. Peggy suri haiglas 2 nädalat peale antibiootikumi võtmist ja nädal peale kõhulahtisuse algust. Enamik selliseid juhtumeid toimub haiglas, kuna just siin saab patsient intensiivselt antibiootikume. 2/3 C.diff vohamisega seotud juhtumitele ei ole paranemist. 
Seotud kujutis
Viimase aastakümne jooksul on patsiendid haiglates keskmisest haigemad, kui nad olid seda minevikus. Kemoteraapia on edukam, kuid annab rohkem kõrvaefekte. Inimesed elavad üle järjest raskemaid operatsioone, kuid taastumine võtab kauem aega. Transplantatatsioonid päästavad elusid, kuid nõuavad immuunsupressiivseid rohtusid, mis teevad inimesed vastuvõtlikuks infektsioonidele. Tulemuseks on, et haiglasse paigutatud patsiendid saavad järjest rohkem kõikvõimalikke rohtusid ja sh antibiootikume – sageli samaaegselt ja korduvalt. Just 10 aastat tagasi hakkas järjest enam esinema C.diff infektsiooni, rohkem inimesi suri. Analüüsid näitasid, et C.diff tüves toimusid muutused, mille tulemusena toodeti rohkem toksiini. Samad ülitoksilised kloonid on nii Euroopas, kui ka Ameerikas, osundades, et ühistegur on haigla. St haiglad on väga ohtlikud paigad. Sarnaselt C.diff’ ga toimivad ka MRSA ja CRE. 2006 aastal oli CRE patsiente viis. 2013 aastal oli neid 600. MRSA probleemiga on 80 000 patsienti aastas (maailmas).

USA-s on ca 2 miljonit antibiootikumi resistentsust puudutavat juhtumit aastas. Ca 23000 sureb. 

Dr Tom Frieden hoiatas, et see juhtub siis, kui „mikroobid kavaldavad üle meie kõige paremad antibiootikumid“ ja „me seisame vastakuti antibiootikumide liigtarbimise katastroofiliste tagajärgedega“. 

SALMONELLA 

Pildiotsingu 1985 chicago salmonella outbreak tulemus
Patogeenid on alati elanud koos meiega, kuid nende levimine on sõltunud teatud tingimustest. Mis juhtub, kui inimene kaotab oma mikrobioloogilise mitmekesisuse? Salmonella põhjustab haigust nii inimesel, kui ka hiirel. Kui võtame terve hiire, siis on vaja 100000 organismi, et hiirt nakatada. Kuid kui see hiir on eelnevalt saanud antibiootikume, vajab hiir haigestumiseks ainult 3 organismi. Ja see ei ole enam 10-20 kordne vahe, vaid 30000 kordne vahe. 1985 aastal oli Chicagos tohutu Salmonella puhang. 160000 inimest haigestus, osad surid. Otsiti allikat: tavajuhul on selleks vesi või piim. Kahtlused langesid piimale. Paari päeva jooksul saigi selgeks, et põhjustajaks oli piim, mida osteti poeketist „Supermarket A“. Kogu poe piim tuli ühest tohtust piimafarmist, kus toodeti 4,5 miljonit liitrit piima nädalas. Haigestunute ja piima tarbinute seas tehti küsitlus antibiootikumide tarbimise kohta ja need, kes olid eelnevalt tarbinud antibiootikume – nende nakatumine oli 5x kõrgem. 

2001 aastal osales Martin Blasert Rootsi teadlase dr Lars Engstrand uuringus, „kuidas antibiootikumid mõjutavad indikaator baktereid inimese soolestikus ja nahal“. Peamine küsimus oli, kui pikka aega säilivad kehas antibiootikumi-resistentsed organismid. Tulemus oli kainestav – resistentne E.fecalis oli leitav 3 aastat hiljem ja resistentne S.epidermidis 4 aastat hiljem.

pühapäev, 5. mai 2019

Terve mikrobioomiga inimene peeretab palju :)



Veel üsna hiljaaegu meelitati osasid kokaraamatuid ostma pealkirjadega: „Peeruvaba toit igaühele.“ 
Teoorias on sellised retseptid osadele inimestele ja eriti nende kõrval olevatele inimestele abiks. Kuid mingi osa kehas tekkinud gaasi on  väike hind kogu selle kasu kõrval, mida meie tervise saab.


On teada, et gaasid tulevad sageli peale toitainerikkaid  aedvilju nagu näiteks kapsas, lehtkapsas (kale) ja brokoli. Teadlased on leidnud, et kiudaine rikkad toidud sh kaunviljad aitavad juba paari päeva jooksul edendada heade bakterite arvukust. Seega kas ei peaks me mõtlema niipidi: kui peeru tuleb, siis see on märgiks, et meie soolestiku bakterid on tegevuses meie tervena hoidmisega? Mayo Kliiniku gastroenteroloog Purna Kashyap vastab: „Absoluutselt õige. Süües toitu, mis tekitab gaasi, on ainus võimalus teatud soolestiku mikroobidele saada kätte teatud toiduained. Kui me ei toida neid süsivesikutega, siis neil on raske meie soolestikus elada.“ Ta lisab: „Meil tuleb soolestiku elanikke arvu hoida püsivana. Kui nad lagundavad toitu – ja loovad gaasi – siis nad valmistavad molekule, mis toetavad immuunsüsteemi, kaitsevad soolestiku seinu ja hoiavad ära infektsioone.

Erinevaid lehtkapsaid


Terve inimene võib peeretada kuni 18 korda päevas ja temaga on kõik täiesti korras.

Gaas satub seedesüsteemi peamiselt kahel viisil: õhku neelates (mida me kõik teeme, kui sööme ja nätsu närime ja sinu mikrobioomi töö tõttu).  Mikrobioomi moodustavad paljud erinevad bakterid, kuid siia kuuluvad ka arhed ehk ürgid. Kõik need mikroobid on gaase tootvad. Nad söövad ära kasutamata jäänud toiduosakesed sinu jämesoolest – näiteks kiudaine jt süsivesikud, mida me ei seedi – ja sellega koos tekitavad gaasi. Kuid peale gaasi toodavad nad lühikese ahelaga rasvhappeid, mis soodustavad teiste kasulike bakterite ja arhete kasvu. Uuring kinnitab, et mida rohkem sa kiudainet oma kallitele sooleelanikele pakud, seda mitmekesisemaks sinu mikroobide keskkond muutub. Kashyap lisab: „Seedimatud süsivesikud lubavad kogu ökosüsteemil õitsele lüüa.“ Enamik gaasi, mis toodetakse on lõhnatu ja on lihtsalt CO2 (süsinikdioksiid). Kuid aeg-ajalt lipsab sinna sisse väävlit. Ja just see annab gaasile lõhna. Kusjuures paljud lõhnaga väävliühendid aedviljades toetavad tervist. Brokoli, sinep ja üldse kogu kapsaliste perekond sisaldab väävliühendit nimega sulforafaan, millel on tugevad vähivastased omadused. Mis on veel lõhnaga gaasi heaks omaduseks? Kashyap vastab:“ See vähendab sooles olevat liigse õhu hulka. Miks? Kuna bakterid ja arhead teevad väävliga gaasi teistest soolestikus olevatest gaasidest nagu näit. vesinik. 

Pak choy

Bakterid, mis toodavad väävliga gaasi on väga olulised. Nad põhjustavad küll lõhna, kuid aitavad vähendada gaaside hulka.


kolmapäev, 1. mai 2019

Jeff Leach Hadzade kogukonna tervisest ja mirobioomist


Mikrobioomi esimene artikkel "Minu parimad sõbrad on mikroobid" oli blogis 2016,  kohe, kui ma olin Colorado Ülikoolis kuulanud mikrobioomi kursust, mida vedas Rob Knight. Sama artiklit on ka erinevates allikates hiljem avaldatud ja ma olen sellest rääkinud erinevates toitumise töötubades.


Sirvisin vahepeal uusi artikleid mikrobioomist ja tahan kirjutada Jeff Leach projektidest. Hadza hõimust olen varasemalt ka rääkinud. 
Minu jaoks olid siin omal ajal ahhaa momendid, et lapse kõht soolestiku arengu algetappidel võib olla punnis - mitte sellest, et tal oleks midagi viga (pole nälginud laps:), vaid rohke kiudaine söömisest, mis soolestiku arendab ja hästi tööle paneb. Teine moment oli aluselise-happelise poole pealt. Kirjutatakse ju palju, et keha vaja saada aluseliseks. Kuid mitte igas keha osas ei ole see tervise märk. Kergelt happeline on naiste vagiina, mis hoiab nii eemal liigsed bakterid, ja terve (jäme)soolestiku sisemine mikrofloora on samuti happeline (fermenteerimise poolt tekitatud happelisus). Kuid ma ootan põnevusega, mida ta leiab Mongoolia hõimude juurest.
Pildiotsingu Jeff leach microbiome hadza tulemus
Jeff Leach, antopoloog ja tunnustatud mikrobioomiteadlane, Human Food Project  asutaja ja raamatute Honor Thy Symbionts ja Rewild autor
Tema arvamusartikleid tervise ja toitumise osas on ilmunud ajalehtedes New York TimesSan Francisco ChronicleSydney Morning Herald ja tema  eksperthinnanguga uuringud on avaldatud teadusajakirjades: British Journal of NutritionEuropean Journal of Clinical NutritionBioScience ja MicrofloraJournal of Archaeological SciencePublic Health Nutrition and many others.
Human Food Project raames on Jeff veetnud palju aega Ida- ja Lõuna Aafrikas erinevate põliskogukondade sh Hadzade juures. Kuna Hadzad elavad väljas 24/7 ja nad puutuvad kokku äärmiselt mitmekesise bakterite kogumiga – mullas, vees, taimedega (nii maa all, kui peal) ja tapetud loomadega – siis leidsime, et nende soolestik on kaks korda rikkam, kui lääne inimesel. 
Alates 2017  aastast alustati uuringuid Mongoolias. Seal huvitavad neid põhja Mongoolias elavad põhjapõdrakasvatajad, kes söövad väga vähe taimi.  
Mikrobioloogia teadlase Rob Knightiga koos asutatud  The American Gut projekt on nüüd Colorado Ülikoolist läinud UCSD alla. Ameerikas käima läinud suurema mikrobioomi uuriva projekti American Gut Project käigus koguti kokku 15000 näidist. 

Jeff Leach kirjutab: Uurimistöö jaoks kasutati 4500 näidist. Kõik osalejad andsid teada oma dieedist: omnivoor, vegetaarlane, vegan jne
Lõpuks korjati välja need, kes andsid oma toitumise kohta piisavalt korrektset infot, et teha mingeid järeldusi. Paleo-sarnane (kes märkisid, et nad püüavad Paleod jälgida, ei söö teravilju):
Kiudainete tarbimine erinevates dieetides:
Paleo-sarnane:19g/päevas
Omnivoor: 19 g/päevas
 Paleo: 25.1 g/päevas
Omnivoor, kuid ei söö punast liha: 27.8 g/päevas
Vegetaarlane: 32.8 g/päevas
Vegan: 43 g/päevas

Ma ei taha siinkohal öelda, et Paleo inimesed ei ole tervislikud, kuid vaieldamatult nad ei söö piisavalt kiudainet isegi Lääne ühiskonna standardite järgi. USDA toitumisjuhised annavad 1000kcal dieedi kohta kiudaine normiks 14 g ja keskmise 2000kcal toitumise kohta seega 28g.
Oma uuringutel Tansaanias kütt-korilaste Hadza rahva juures oli peale nende rikkaliku mikroobilise keskkonna kõrval nende kiudaine igapäevane püsiv kogus tõeliselt silmiavav.
Hadzad ei ole kokkupuutes tsivilisatsiooniga ja kasutavad toiduks kõike, mida nende esivanemad on kasutanud väga kaua aega ja seejuures on see toit olnud koos ka samade mikroobidega.
Pildiotsingu justin and erica sonnenburg book tulemusStanfordi teadlased Justin ja Erica Sonnenburg on kirjutanud selle kohta ka väga hea raamatu.

Mul on alati tegemist, et jääda eemale sellistest kuumadest debattidest nagu „Inimesed on arenenud ja saavad toimida paljudel erinevatel dieetidel“ või „ei ole mingit ühte kindlat Paleo või esivanemate dieeti“ või „inimesed aina arenevad ja kohanevad“. Ma tean seda – saan aru. Aga kui me räägime oma immuunsüsteemist, siis oma igapäevast tangot tantsime me oma mikroobidega (sõbrad ja vaenlased). 






Ja suurema osa oma geene – nii inimese kui ka mikroobide omad – oleme üles korjanud sellest piirkonnast, kus kõige kauem meie areng toimus. Mitte ainult Homo perekonnana, vaid ka suurema primaatide kogukonna liikmena. Ja see koht on Aafrika, eriti Ida Aafrika.
Teadus Hadzade kiudaine tarbimisest on senini olnud napp ja ebapiisav.

Hadzad tarbivad toitu ka väljaspool oma laagrit ja on raske loendada peotäisi marju ja mugulaid. Kuid iga teadlane, kes on viibinud Hadzade juures võib öelda, et kiudaine tarbimine:
1. Kõrge võrreldes Lääne ühiskonnaga
2. Erineb päevade ja aastaaegade lõikes



Varajased uurijad, kes külastasid Hadzasid märkasid laste punnis kõhtusid – ja enamjaolt pidasid seda alatoitumise märgiks. Miski ei ole kaugemal tõest. On fakt, et nii toimub kiudaine fermenteerimine sügaval laste soolestikus. Ja nad söövad palju kiudainet (aga mitte rohelistes lehtedes). Kui me hakkasime Hadzade kiudaine kogust kokku arvestama, siis pani mind laste poolt tarbitav kogus tõeliselt hämmelduma. 
Pildiotsingu africa baobab fruits tulemus


Peamine rinnast võõrutamise toit laste jaoks on baobabi vili. Segatuna veega (ka metsik mesi on saadaval) jahvatatud baobabi jahu (väga kiudaine rikas viljaliha ja rasvarikas pähkel selle sees) ja seda süüakse iga päev. Just nimelt IGA päev.
Vaevalt läheb ka mööda päeva, mil naised ei kaevaks üles kiudaine rikkaid juuri või ei näriks valget baobabi vilja.
Kui on hooaeg, siis süüakse ka kiudaine rikkaid marju suurtes kogustes. Ka mehed kõnnivad ringi ja kui nad käivad jahil, siis kümnete kilomeetrite pikkusel käigul korjavad nad marju ja närivad baobabi vilju, mis lihtsalt igal pool maas lebavad.

Üllatuslikult siis 4-48 kuu vanune Hadza laps tarbib päevas 30-150 grammi kiudainet (vahel rohkem) ja nii tekib punnis kõht – seda eriti noorematel. See on otseselt seotud mikrobioloogilise tegevusega jämesooles, kus bakterid kiudainet lagundades vabastavad lühikese ahelaga rasvhappeid, erinevaid gaase ja teisi aineid – mis kõik edendavad teatud mikroobide kasvu.
Täiskasvanute päevane kogus varieerub suurelt, kuid ka nende kõige väiksem kogus on jätkuvalt kõrge. Kui lapsed saavad vanemaks, siis tuleb toiduaineid nende menüüsse juurde (noormehed hakkavad jahil käima) ja kiudaine sisaldus langeb, kuid jääb siiski kõrgemaks Lääne toitumisjuhistega soovitatust. Mis toob kaasa küsimuse, miks ei võiks ka meil olla kiudaine soovitused alla 2 aastastele lastele.

Huvitav on Hadzade kohta ka see, et nad jätkavad kiudaine rikaste ainete närimist ka peale seda, kui mett ja liha on saadaval. Jälle üks erinevus meie arusaamade osas, mis peab liha ja suhkru dieeti tervisele hukutavaks.
Sellised uuringud on tavajuhul tehtud inimeste või hiirtega, kellele on antud rasvarikast toitu, kuid tavajuhul ei ole seal kiudainet või kui on, siis väga vähe. Kui Hadzad kütivad sebrat, siis nad söövad ära tema aju, teised organid ja luuüdi. Ameerika uuringud kasutavad ainult rasvast Lääne toitu, mis ignoreerib meie päritoluga seotud minevikku, kus kiudaine teeb kahjutuks rasva söövate bakterite kahjuliku mõju. Me võiks teha uuringuid rasvase toidu ja kiudaine tarbimise kohta ja ma usun, et tulemus oleks teine.
Pildiotsingu hadza people tulemus
Võik märkida, et Ameerika Gut Projct andmete kohaselt on kõige levinum bakterite kogukond Bakteroidid hõimkonnast Bacteroidetes. Juba lõpututest uuringutest tuleb välja, et see on meie suure rasva ja suhkrusisaldusega toitumise tulemus. Samas on bakteroidid Hadza rahva soolestikus kõige väiksemaarvulisem bakterite grupp ja seda isegi perioodil, kui nad söövad tonnidega suhkrut (mesi ja marjad on niiskemate perioodide toit). Kuna teatud Bakteroidide liigid on pH tundlikud – mis siis näitab, et mida rohkem hapet, seda vähem Bakteroide võib leida ja nii me peaksime eeldama, et suure kiudaine puhul on Hadzadel rohkem hapet – kuna rohkem kiudainet viib suurema fermenteerimiseni – rohkema lühikese ahelaga rasvhapete tootmiseni seega suurema happeni. Seda me näeme, kuid tegelikult me ei tea, mis on tegelik põhjus Hadzade väikese bakteroidide arvu kohta.

Pildiotsingu fibre food tulemus
Kiudainerikkad viljad 
Kõrvalmärkus: Praeguseks ei ole veel teada miks ja kuidas suhkur mõjutab soolestiku mikrofloorat, kuna suhkur ja tema sugulased imenduvad soolestiku ülemisest osas. Sestap on selles osas veel vaja uuringuid. Võimalik, et tegemist on jälle samaga – me sööme Läänes palju suhkrut, kuid mitte kiudainet. 

Võib-olla ei ole meie probleem selles, mida me sööme, vaid mida söömata jätame – kiudaines.

Nii et Paleo vennad ja õed, teil on vaja ennast kokku võtta ja hakata sööma rohkem kiuainet, kui soovite tõesti järgida meie eellaste suurelt mikroobe toetavat dieeti. Meil kõigil on seda vaja. Ja kui te ei tee seda või ei taha seda teha, siis te ei saa ka oma toitumist nimetada naturaalseks eellaste toitumisviisiks vaid Paleo-Like või Paleo-Lite.
Lõpetuseks võin öelda, et nn moodsa ühiskonna inimestena on meil tõenäoliselt kõige aluselisem soolestik inimkonna ajaloos, kuna me ei söö piisavalt kiudainet – isegi mitte ligilähedaselt piisavalt. Ma võin väikese liialdusega öelda, et Hadza laste punnitavad kõhud näitavad meile, kui oluline on happeline keskkond jämesooles meie arengu algusetapil – eriti 4-6 elukuul, mil me hakkame saama esimesi muu toidu raasukesi rinnapiima kõrval. See koos mikroobide rikka keskkonnaga võib olla üks pidepunkte – võrrelge meie tänaste laste hüpersteriilset keskkonda ja vaadake meie laste kohutavaid kroonilisi haigusi.
Kui ma eelnevast ühe põhipunkti peaksin esile tooma, siis selleks oleks meie jämesoole happelisemaks muutmine. Nii tehes on meie jämesool paremini kaitstud (vähem lekkivat soolt, haavandilist koliiti), patoloogilised bakterid ei saaks võtta võimust ja mikroobide kogukonna mitmekesisus kasvaks. Naeratage. Teie järgmine toidukord läheneb.

Ma lisaks enda poolt J.Leach artiklile, et tasub ikka võtta neid puu- ja aedvilju, mida meil parasjagu on saada, mitte minna apeteeki või tervisepoodi ja osta baobabi tabletiks tehtud vilju. Ka baobabi ennast pole mõtet taga ajada - hadzade tervise annab baobab koos 24/7 väljas elamisega, sebra järel 10 km jooksmise ja paljude heade asjade puudusega :).

teisipäev, 30. aprill 2019

Sõnad "puhas" ja "looduslik"


Pildiotsingu flavours photography tulemus
Maitsemeele teemaga edasi minnes tõlkisin McGilli Ülikooli keemiku Joe Schwarczi artikli naturaalsest apelsinimahlast :). Mida tähendab naturaalne ehk looduslik? Igasugu pakikestel, pudelitel ja karpidel on see peal, mis siis tähendaks, et naturaalset toitu on poed ja apteegid puupüsti täis.

Päikesetoidu blogil on sel suvel 10 sünnipäev. Ja seda, mida ma 10 aastat tagasi kirjutasin, ei julge ma enam lugeda:). Oli vast liiga palju heade ja halbade asjade eristamist - ainult head ja mitte midagi halba.
Hetkel ma olen sealmaal, et ükskõik, mida sa toiduks ei vali - head ja halba on kõiges. Oleneb kogusest, oleneb keskkonnast, oleneb asjaoludest.
Värsket muutmata toitu valin ikka maitse järgi, mitte "kasulikkuse" järgi. Ebameeldivaid asju maitsvate asjade juurde blenderisse ei pista :). 
Töödeldud toiduga on teistmoodi - seal on maitsed kombinatsioonis, Ja üritan kommi ja koogi puhul ikka teadlik olla, et maius võib ju kuumutamata ja taimne olla - ta on kontsentreeritum, seega maitsegi kontsentreeritum, mis tähendab, et väga hea asi :). Liiga head asja tasub süüa vähem! Kui minna poe töödeldud toitude juurde, siis on juba tegemist üliheade maitsetega, tähelepanelikkus peaks olema kruvitud hästi kõrgele.
Ja nagu igasugu heade asjade puhul on ikka nii, et keha harjub hea asjaga teatud aja jooksul ära - ja tüdineb ehk hakkab midagi paremat otsima. Ja siin ongi see hetk, kui me lisame tibake rohkem maitseaineid, tibake rohkem rasva, sutsu rohkem magusat. Nii me oleme teinud, sest loodus on kord kõik nii loonud, et nad püüdlevad edasi. J.Hopkinsi Ülikooli ülekaalu kursusel märgiti, et  evolutsiooniliselt on inimene arenenud liikuma toitu otsima ja seda leides, ka selle kõik ära sööma. Otsima ikka rammusamat toitu, et nälga üle elada. Kuna aga nälga ei ole, siis liigume ühe toidu juurest teise juurde ja kogume järjest enam kihte enda ümber.  Ja kõik puha keskkonna pärast, mille oleme loonud niivõrd külluslikuks :) ja meie tahtmised on taevalikud st me tahame teatud head asja iga päev ja teatud viisil ning seetõttu paneme tootja raskesse seisu - näiteks tahtmine juua apelsini mahla iga päev aasta läbi ja tahtmine saada naturaalset mahla. Need tahtmised võiks lasta vabaks, sest muidu leiab  tootja viisi, kuidas tarbija meele järele olla. Kui tarbija rahulduks naturaalsega sellisena nagu see on - muutmata töötlemata toiduga ja saaks aru, et see, mis on töödeldud ei ole enam naturaalne (mitte et see oleks söömiseks kõlbmatu või halb) - siis poleks tootjal vaja sõnu venitada. Samas mulle meeldib Schwarczi ettepanek uueks sildiks. Ja nii see võikski olla, ilma, et me üksteist ja iseennast petaksime.

J. Schwrtcz kirjutab: "Meil kõigil on omad harjumused. Üks minu omadest on alustada päeva klaasi apelsinimahlaga. Värskelt pressitud oleks ideaalne, kuid ausalt öeldes tuleb üsna palju vaeva näha ja sestap ma lähen poes nende mahlapakkide juurde, kuhu on peale kirjutatud „100% puhas ja naturaalne, midagi pole lisatud, midagi pole ära võetud, ainult apelsinid“. Minu eelistustel pole midagi tegemist „puhta“ või „naturaalsega“, ma otsin maitset. Minu lemmikmahla Tropicana mahla suhtes on USAs kohtuasi ja kirjutatud raport. Millise hullu toksiini nad sealt siis avastasid? Tegelikult ei avastatud ühtegi. 
Kohtuasjas märgitakse, et silt „100% puhas ja naturaalne“ on vale, kuna mahl on tugevalt töödeldud ja maitsega teaduslikult manipuleeritud. Antud juhul väidavad hagejad, et nad ei oleks mahla ostnud või maksnud rohkem, kui nad muidu oleksid valmis maksma, kui mahl oleks nõuetekohaselt märgistatud.   Kuigi sellel kohtuasjal on mõttetuse maitse juures, toob see arutelu mõiste „loomulik/naturaalne” üle avalikkuse ette. Ja see on hea, kuna see väljend on väga laialt kasutust leidnud, et rahuldada ühist ekslikku arvamust, et „naturaalne” on alati parem kui „töödeldud”, „kunstlik” või „sünteetiline”. 
Pildiotsingu tropicana juice tulemus
Ei ole küsimust selles, et Tropicana poolt on loodud just taoline toote kujund – apelsinid pressitakse, mahl valatakse pakendisse ja seejärel veetakse imekiirelt müügikohtadesse laiali. Kuid tegelikkuses see niimoodi ei ole. Tõde on see, et kui sa soovid värsket, suurepärase maitsega apelsinimahla, siis on ainult üks viis seda saada. Apelsinid tuleb sul endal mahlaks pressida ja hästi kiiresti ära juua. 

Pildiotsingu freshly squeezed orange juice tulemus

Miks kiiresti? Kuna mahla välja pressimine algatab tohutul hulgal keemilisi protsesse, millest enamik ei ole meile kasulikud.    Ensüümid, mis purustatud rakkudest vabanevad kiirendavad reaktsioone õhus oleva hapniku ja ja apelsinimahlas loomulikult leiduvate sadade erinevate ühendite vahel.  Oksüdeerumisprotsesside tulemuseks on maitsebuketi kadumine. Kui pakendis oleval apelsinimahlal on värske maitse, siis see tähendab, et need reaktsioonid on pidurdatud. Tropicana on sel alal tööd teinud alates 1950 aastatest ja töötanud välja erinevaid tehnoloogiaid, et säilitada algset maitse-lõhnabuketti  nii palju kui võimalik. Ja seda viisil, et mahl ei sisaldaks ohtlikke baktereid. 
Apelsinid, nagu iga toit, võib saada koduks bakteritele. Pastöriseerimine, ehk siis mahla kuumutamine, tapab bakterid, kuid koos sellega tapetakse ka maitse.  Sestap võib pastöriseerimata mahl olla mõnus meie maitsepungadele, kuid kahjuks on üsna hästi dokumenteeritud mürgitusjuhtumeid taolisest mahlast. Kõige kuulsam neist on tõenäoliselt Orlando teemapargist, kus rohkem, kui 60 inimest said salmonelloosi. Kuidas siis vabaneda bakteritest ja samas säilitada maitse? Tropicana firma 1952 aastal asutanud Anthony Rossi tutvustas kõrgpastöriseerimise protsessi, mis aitab temperatuuri tõstmisega väga lühikeseks ajaks säilitada mahla maitse. 
Pastöriseerimine on kriitilise tähtsusega, kuna apelsinid on hooajaline vili ja mahla säilitatakse vahel kuni aasta, et rahuldada tarbijaid, kes soovivad iga päeva alustada just selle mahlaga. Ja miks nad ei peaks? Apelsinimahl on suurepärane kaaliumi allikas ja pakub suurt hulka antioksüdante. Kuid loomulikult on siin ka suur hulk suhkrut, võrreldav limonaadidega, sestap ei tasu seda sisse ajada liitrite kaupa. 
Apelsinimahl külmutatud kontsentraadist on olnud kättesaadav alates 1950 aastatest, kuid selles mahlas  oli vähe maitset ja lõhna, kuna kuumutamisprotsess, mida oli vaja mahla kontsentreerimiseks lõhustab maitse/lõhnaineid. On veel protsess nimega „deaeratsioon“, milles vaakumsüsteem eemaldab niipalju õhku värskelt pressitud mahlast, kui võimalik, et peatada oksüdeerimisprotsessid. Kahjuks eemaldab  see protsess ka loomulikku maitset ja lõhna. Sellele on samas teaduslik lahendus – aroomid kogutakse kokku, segatakse koorest pressitud apelsiniõliga ja lisatakse uuesti mahlale. 

Pildiotsingu orange juice maker tulemusApelsiniõli koos lenduvate ainetega hõlmab endas sadade komponentide segu, millest üksikuid aineid on võimalik üksteisest eraldada protsessidega nagu destillatsioon ja kromatograafia.   Keemik suudab seejärel neist kokku panna erinevaid „maitsebukette“.  Uks peamine apelsinimahla maitset tekitav aines on etüülbutüraat ning selle aine rohkus mahlas tekitab eriti maitsva mahla. 
Kuna apelsinid erinevad olenevalt korjeajast ja kasvukohast oma maitse poolest üsna suuresti, siis selliste maitsebukettide kasutamine lubab hoida mahla maitse muutumatuna läbi terve aasta.  Ühesõnaga kõrgpastöriseerimine, deaeratsioon ja kokku kogutud maitse ja lõhnaainete segude kasutamine võimaldab saavutada mahla maitse võimalikult sarnasena värskelt pressitud mahlaga. Kuid jah, see ei ole „100% puhas ja naturaalne“, kuigi teatud piirini see sõltub nende ambitsioonikate terminite tõlgendamisest. 

Kuna kõik mahla komponendid tulevad apelsinist, siis saab mahla nimetada „naturaalseks“. Tavamõistes tähendab aga sõna naturaalne  töötlemata ainest ja sestap Tropicana ei ole naturaalne. Sellel aga omakorda ei ole midagi tegemist mahla kvaliteediga, mis on suurepärane, kui arvestada tema populaarsust maailma erinevates kohtades. Tegelik probleem on see, et mahla kuldne aura sõnaga „naturaalne“ on määritud. Kui apelsinid korjatakse Floridas ja sealsamas ka mahlaks pressitakse ning põhja transporditakse, siis te saate küll värskelt pressitud mahla, kuid üsna suur on ka risk, et saadavaid baktereid ja osküdatsiooniprotsessi jääke te ei naudi.   
Seega tehniliselt on hagi Tropicana vastu õige ja võibolla tuleks silti muuta. Samas, miks mitte kasutada teaduse saavutusi selleks, et peatada naturaalse mahla lagunemisprotsess? Minu soovitus sildiks: „Parima maitsega mahl, mida loodus ja kaasaegne teadus suudavad anda“. Kuna nii see tõepoolest on. "