Näljane aju vol 12 - küllastumine toidust

 

Guyenet kirjeldab oma raamatus „Hungry Brain“, kuidas ta ise osales aju-uuringus. Mõõdeti aju aktiivsust (fMRI abil) erinevatele piltidele: kiirtoidu omadele (saiakesed, pitsa, kartulikrõpsud), madala kalorsusega tervislikud toidud (maasikad, õun, seller) ja mittetoidulised asjad (kingad, autod). Aju aktiivsust mõõdeti pärastlõunal, mil Guyenet ei olnud söönud hommikusööki ja tund aega rattaga tööle sõitnud.

Vaadates tulemusi, oli VTA piirkond hele ja värviline, mis näitab, et aju dopamiinisüsteem oli kaloririkaste toidupiltide poolt väga põnevil. Järgmisena vaadatakse ventral striatum piirkonda, mis peaks samuti olema aktiveeritud, kuna see saab VTA-lt sisendit. Seekord on heledus veelgi suurem. Aktiveeritud on ka OFC (otsuste tegemise) piirkond ja insular cortex (maitse) piirkond. Kuigi insular cortex on piirkond, mis reageerib maitsele, muutub see aktiivseks ka ainult toidupiltide vaatamisest.

Pildid näitavad, et  näljane aju tahab toitu ja madala kalorsusega toit seda ei rahulda, kuna puu ja aedviljapiltide vaatamine ei tekitanud ajus pea mingit reaktsiooni. ☝☝☝

 Noogutan siin lugedes kaasa – olen kogenud sama – kui toidukordade vahel on pikem vahe, siis esmalt köidavad kaloririkkad toidud. Hakkasin seda märkama aegadel, kui mul olid hästi tihedad edasi-tagasi jooksmist täis tööpäevad. 

"Kui me oleme näljased," selgitab Ellen Schur, " ei taha meie keha tervislikku toitu." Selle asemel tõmbavad võimsad, instinktiivsed ajupiirkonnad meid kontsentreeritud, kiirete ja lihtsate kalorite poole."

Kui inimesed on näljased, reageerib nende aju tugevalt kaloririkkale toidule. Kuid pärast söömist see reaktsioon vaibub. Schur selgitab: „Söögi lõpus kogete tegelikult seda, et toit ei tundu teile enam hea. Selle maitse pole nii hea kui varem; vaatate oma taldrikut ja ütlete: 'Uhh, ma ei taha seda enam.' 'Söömise edenedes saab miski ajus teavet selle kohta, mida oleme söönud, ja lülitab välja ahelad, mis panevad meid toitu juurde tahtma.

Kus see miski on? Kuigi algselt arvati, et küllastumise keskkond on hüpotalamuses, siis nüüd on selgeks saanud, et see asub ajutüves.

Söömisel satub toit makku ja venitab seda. Pärast toidu osalist seedimist vabastab magu selle järk-järgult peensoolde. Siin tuvastavad soolevoodri spetsiaalsed rakud teie toitumise toitainesisalduse, näiteks süsivesikute, rasvade ja valkude koguse. Need venitus- ja toitainesignaalid edastatakse ajju peamiselt vagusnärvi (uitnärv) kaudu, millel on suur roll mõlemasuunalises soole-aju suhtluses. Samal ajal põhjustavad sissetulevad toitained soolestikus ja pankreases mitmete hormoonide vabanemist, mis kas aktiveerivad vagusnärvi või toimivad otse ajus.

Äsja söödud toidu kogust ja kvaliteeti kodeerivad signaalid koonduvad ajupiirkonda, mida nimetatakse tuumtraktus solitariuseks (NTS), mis on vaguse närvi liitumispunkt ajutüvega.

Lõppkokkuvõttes on teie söögikorra toidukogusel suur mõju teie kogu kaloraažile ja sellele, kas te aja jooksul kaalus juurde võtate või mitte. Selle määrab osaliselt see, kuidas teie ajutüvi söömise ajal küllastust tekitab, põhjustades lõpuks huvi kadumise toidu vastu.

Hüpotalamus mõjutab omakorda ajutüve küllastumise ahelaid. Ehk kui te peate dieeti ja olete rasva kaotanud, tagab hüpotalamus, et söögikorra täisväärtuslikuks tundmiseks kulub rohkem toitu kui enne rasva kaotamist. Teie aju summutab küllastustunde, nii et te ei tunne end rahulolevana enne, kui olete söönud piisavalt kaloreid, et hakata rasva taastama. Seetõttu näib dieedipidajatel sageli olevat põhjatu isu ja nad ei tunne kunagi, et et kõht oleks täis. Ja vastupidi, kui olete üle söönud ja rasva juurde võtnud, suurendab teie aju küllastustunnet, nii et teie toidukorrad jäävad mõnda aega väiksemaks. Selline on antud hetkel arusaamine, kuidas hüpotalamus ja ajutüvi koos töötavad söögiisu ja rasvumise reguleerimisel.

Kuna hüpotalamus mõjutab küllastumiskeskust, peaks leptiinisüsteemi mis tahes kahjustus suurendama toidukogust, mis inimesel küllastuse saavutamiseks kulub. Just seda on teadlased ülekaaluliste inimeste puhul ka leidnud. Näljatunnet ja motivatsiooni valitsevad ajupiirkonnad on aina aktiivsed, sundides inimest üle sööma. Võib tunduda sünge väljavaatena, kuid selle leevendamiseks on võimalusi.

Kirjutades Pontzeri raamatust „Burn“ sai üksikasjalikult kirjutatud ka Susanna Holti 1995 aasta tööst, kus ta järjestas toiduained küllastumis teguri järgi. Holti töö annabki meile kätte trumbid, millega aju nö ära petta – süües toite, mis tekitavad küllastustunnet pikemat aega.

Puuviljadel, lihal ja ubadel on reeglina kõrge küllastatusindeks. Holt ja tema kolleegid märkisid, et “lihtsad terviklikud” toidud, nagu puuviljad, kartul, lihalõik ja kala, olid testitud toitudest kõige küllastavamad.

Küllastuse teket mõjutavad toidu puhul siis: esiteks – kaloritihedus, ehk näiteks kaerapuder sisaldab palju vett ja on seetõttu väiksema kaloritihedusega, kui sama toitainelise väärtusega kuivik, mis sisaldab vähem vett. 

Kui teie maos on suurem toidukogus, tunnete täiskõhutunnet, isegi kui see toit ei sisalda liiga palju kaloreid. See töötab siiski ainult teatud piirini. Kui magu on üleni täis vaid salatit, siis sellega sa aju ära ei peta.

Teiseks faktoriks toidu maitsvus – mida maitsvam toit on, seda lühemaks ajaks küllastus tekib. Ehk aju peab maitsvat toitu väga heaks asjaks ja ei lase küllastustundel tekkida, et head asja ikka rohkem saaks.😃 Croissantid, koogid, sõõrikud on ühed kõige vähem küllastust tekitavad toidud.

Kolmas faktor, mida Holt oluliseks pidas, on toidu rasvasisaldus. Mida rasvasem toit, seda vähem toitvam see ühe kalori kohta on. Ehk kui sa sööd ära 100g paki võid (717 kcal), on küll täiskõhutunne, kuid sa oled sellise väikese tükiga saanud üle 700 kcal. Sama kalorsusega on ca 700g kartulit. 

Eraldatud rasvad, nagu või ja õli, on inimese toidusedelis kõige kaloririkkamad ained, enamasti seetõttu, et rasv annab üheksa kalorit grammi kohta, süsivesikute ja valkude puhul aga ainult neli. Eraldatud rasvad teevad ka toidu maitsvamaks. Nendel põhjustel on rasva lisamine toidule ülimalt tõhus viis suurendada kalorite tarbimist, küllastustunnet palju suurendamata, ning lisatud rasva piiramine aitab vähendada kalorite tarbimist, kuid samal ajal küllastus ei vähene.

See ei tähenda, et rasva tuleks iga hinna eest vältida. Rasv paneb meid rohkem sööma kalorite külluse ja toidu maitsvuse pärast. Kui kõrge rasvasisaldusega toidud ei ole kaloritihedad ega ülimaitsvad, pakuvad need sama kalorsuse küllastustaseme kui kõrge süsivesikute sisaldusega toidud. See tähendab, et kui me sööme rasva rafineerimata ja täidetavate toitude nagu liha, kala, munad, piimatooted, pähklid ja avokaadod kontekstis, võib suurem rasva tarbimine ühilduda loomulikult dieediga, mille abil võetakse kaalust alla.

Kiudainerikkad toidud

Neljas faktor on kiudaine sisaldus - Mida rohkem on toidus kiudaineid, seda küllastavam see on. See seletab, miks täisteraleib on küllastavam kui valge sai, vaatamata nende sarnasele kalorite tihedusele.

Lõpuks oli toidus sisalduv valgusisaldus küllastumise peamine põhjus. Nii peensoole limaskestal kui ka kõhunäärmel on võime tuvastada toiduvalku ja nad edastavad selle signaali NTS-ile. Põhjustel, mis pole täiesti selged, kannab valgusignaal küllastustundes ebaproportsionaalselt suurt rolli. Koos valgu mõjuga lipostaadile, võib see selgitada, miks kõrge valgusisaldusega dieedid aitavad inimestel vähem süüa ja rasva kaotada ilma nälga tundmata.

Holt ja tema kolleegid võtavad kõik need tükid kokku: „Seetõttu viitavad tulemused, et „kaasaegsed” lääne dieedid, mis põhinevad väga maitsvatel, kiudainevaestel toitudel, on tõenäoliselt palju vähem küllastavamad kui varasema aja või vähem arenenud riikide dieedid.”

Taimne toituja võib siin omale sobivaid faktoreid kombineerida. Kui soovid süüa vähem kaloreid ja samal ajal rahuldada oma küllastustunnet, vali lihtsate terviktoitude hulgast. Läätsed-oad sisaldavad palju valku ja samal ajal ka kiudainet, mida loomses valgulises toidus ei ole. Puu- ja aedviljad sisaldavad samuti palju kiudainet.

Kartul sealjuures oli üks kõige enam küllastust tekitavaid toiduaineid üldse (mis meile eestlastel siis viga). Probleem aga selles, et kui valada kartul või ja juustuga üle või friteerida õlis, siis me kaotame need eelised. 😟😟😟

Segatoituja saab oma valku kombineerida lihtsalt valmistatud muna, kala, lihaga, lisades rohkelt taimset valku, millega käib kaasas kiudaine.

Mis toortoituja teeb? Kui küllastustunne tekib ja muu toidu järgi ei isuta, kaal ei lange (normaalkaalu puhul), siis tundub, et valitud menüü sobib. Päris paljudel juhtudel on sage kustutamatu näljatunne – söömine iga natukese aja tagant ja pidev tunne, et ikka ei ole küllalt, märk sellest, et napib kaloritihedust ja valku, mida aju ei lase salati ja arbuusi näol kehale pakkuda. Pähklid sisaldavad valku 8% ja rasva 81%. Värsked rohelised herned sisaldavad 23%, brokoli 20%, lehtkapsas 16%, õun 2%, banaan 4% valku. Võrdluseks et läätsed sisaldavad 27%,  kartulid  9%, teraleib 20%, muna 35%, kana 52% valku. Kui sa tuled tavadieedilt toortoidule, siis millise toiduga on sinu keha harjunud ja millist toitainete tihedust aju ootab? Kui sa tahad seda dieeti nautida, siis tasub rangeid piire nihutada, muidu lõpeb asi liigsöömise ja sellega, et tekib vastumeelsus igasuguse toore toidu osa (eriti lastel aga olen kohanud ka täiskasvanuid), millele keha hakkab reageerima, kui näljaperioodile.

Toortoidu sobivust oma kehale on kergem märgata, kui eemaldada sellest dieedikultuuri toksilised elemendid:

1. „see on kõige tervislikum“ – eip, ei ole

2. „see on kõige puhtam“ – eip, ei ole

3. „see on kehale kõige parem“ – eip, ei ole

4. „see on kõige vaimsem ja hingelisem“ – eip, ei ole

5. „see välistab ja hoiab ära kõik haigused“ – eip, ei hoia

Neid viit väidet pakuvad kõik populaarsed dieedid: keto, karnivoori, paleo, vegan, toor jms. Kui sa saad aru, et toortoit (või mõni teine dieet) ei ole teistest parem ega puhtam ning ka seda süües ei saa teistest paremaks ja puhtamaks, kuid see pakub sulle jätkuvalt küllastust ja rahulolu, siis see on sinu toitumisviis. Kui mitte, siis tasub oma tervise huvides teha endale sobivamad valikud. Ma kinnitan, et omale sobiva toiduga oled sama terve, sama tugev, sama inimlik, kui ükskõik milline toortoitlane 😉. Ja pühapaistest oleme kõik ühel ja samal kaugusel, olenemata toiduvalikutest, seda lihtsalt põhjusel, et me  oleme üks. Keegi pole kellestki parem, igaüks on eriline.

Mis on minu arvates on toortoidust hea üle võtta igal toitumisviisil, on näkside asendamine puuviljadega. Noored söövad arvuti, vanemad teleri ees, raamatut lugedes. Kui siis näksitakse kalorikkaid palasid, siis tuleb päeva peale päris kenake hulk. Puuviljad on vee ja kiudaine rohked, madalad kaloraažilt ja magus puuvili vähendab tungi kookide/kommide/küpsiste järele. Valku ja kaloritihedust paku kehale muu toiduga. 

Samuti ei ole teraviljad ja juurikad toorelt suures koguses söömiseks kõige parem variant. Toores tärklis, kore kiudaine teeb toitainete omandamise raskeks ja koormab seedimist, seega ei aita kaalu normtasemel hoida. Aju küllastuskeskus jääb rahuldamata. Ja ei – kui sa pühapaistele lähemale jõuad, ei hakka sa sellist toitu toorelt paremini seedima (olen sellist uskumust mitme inimese käest kuulnud). Sa jääd ellu, seda küll aga meil on võimalus elu paremini kasutada. 

 

Näljane aju vol 11 - meeldivalt maitsetu toit

 

Kui inimesel tekib ülekaal, saab sellest kaalust uus normaalsus. Ja ülekaalus inimene peab sööma rohkem, et tunda sama küllastust, mida tunneb sale inimene peale väikest einet.

Kaalus juurde võttes on lipostaadil mängida põhiroll selles, et me sööme jätkuvalt üle, kuigi tahame püsida saledad. Teiseks on kaalu langetamine raske, kuna tuleb võidelda sügavalt sissejuurdunud impulssidega. Pikaajalised dieediuuringud näitavad, et hüpotalamus õõnestab suurepäraselt igasuguseid kaalust allavõtmise pingutusi. Võib näiteks tuua telesaate The Biggest Looser (varasemas postituses).

Hüpotalamus ei hooli sellest, milline sa järgmisel suvel bikiinides välja näed, ja ei hooli ka diabeedi tekkimise riskist kümne aasta pärast. Tema ülesanne on hoida teie energia bilanss tasakaalus ja  seda ülesannet võtab ta väga tõsiselt.  Kui hüpotalamus lööb piigid risti teadliku ja ratsionaalse meelega, siis ta lõpuks ikkagi võidab. See aga ei tähenda, et dieedi pidamine on lootusetu, kuid edu saavutamiseks on oluline mõista ja austada oma vastast ning töötada koos sellega, sest vastasel juhul ei tule kaalulangetusprotsessist midagi välja.  Hea uudis on see, et lipostaat reageerib meie dieedi ja elustiili kaudu antud vihjetele ja saame seda enda kasuks kasutada.

Kui aju reguleerib rasvkoe suurust ja teeb seda hästi ja oskab vastu panna, kuidas me siis üldse kaalus juurde võtame?

Me teame, et homöostaas hoiab südame löögisageduse, kehatemperatuuri ja rasvumise korral kindlat määratud väärtust - kuid see ei tähenda, et seatud punktid on paindumatud. Näiteks võib teie kehatemperatuuri seadepunkt tõusta vastusena nakkustele, mida me nimetame palavikuks. Kui teil on palavik, ei kaota teie aju temperatuuri reguleerimise üle kontrolli - see reguleerib seda teadlikult kõrgema määratud punkti ümber, et võidelda infektsiooniga.  Nii võib ka rasvkoe hulga suurust tõsta ja tõendid ütlevad, et ka langetada.

 

Uuringutest nähtub, et erinevatel inimestel on erinev kehakaalu säilituspunkt. Saledamatel inimestel kaitseb lipostaat kiivalt rasvkoe madalamat protsenti ja see on arusaadav - veel vähem rasvkude ja tervis ning ellujäämine satuvad ohtu.

Samas tundub arusaamatu, miks lipostaat kaitseb sama kõvasti ülekaalulise inimese küllaltki kõrget rasvkoe taset. Millegi pärast on lipostaat otsustanud kinni hoida ülekaalust, mitte aga saledusest. Ometi on ülekaalu puhul külluslikult energiat nii näljaperioodiks kui ka järglaste saamiseks. Kuna ülekaal on pigem viljatust toetav, siis asi veelgi imelikum.

Guyenet ja paljud teised teadlased arvavad, et lipostaat käitub nii, kuna ta on pandud ebaharilikku olukorda: hüpotalamus on programmeritud hoidma meid tervena keskkonnas, mis on ammu kadunud. Tänane keskkond ülimaitsva kergesti kättesaadava kaloririkka kiirtoidu ja vähese liikumisega  on lipostaadi segadusse ajanud ja viinud teises suunas.

Salvestunud kaalupunkt aga ei erine ainult erinevate inimeste vahel, vaid võib olla erinev ka sama isiku puhul. Teatud aegadel võetakse kaalus rohkem juurde, kui teistel.

Sama teadlane, kes viis läbi masinaga antava maitsetu vedeltoidu uuringu viis 5 aasta pärast läbi uue eksperimendi. Uuringus osalesid kaks gruppi: üks sai piiramatus koguses maitsetut vedeltoitu ja teine grupp sõi tavalist toitu, kuid pidid ise portsjonite suurust tugevalt piirama, et toimuks kaalulangus. Kaalu langetasid mõlemad grupid, kuid maitsetu piiramatus koguses toidugrupis ei tekkinud nö suurt söömistungi ega näljatunnet, nagu teises grupis. Esimese grupi osalejad vähendasid oma toidukoguseid vabatahtlikult ja olid heas tujus, samas kui teine grupp pidi pingutama ja nägi öösel toidust und.

Siit oletati, et maitsetu toit lubas kehal end madalama kaaluga mugavalt tunda ja et madalama preemiaväärtusega toit lasi keha fikseeritud kaalupunkti madalamale langeda.

Toidu maitsvus mõjutab lipostaadi poolt fikseeritud kehakaalu punkti.

Kõrge preemiaga toidud suurendavad toidu tarbimist ja keharasva, madalama preemiaga toidud aga annavad pigem vastupidise efekti. See viitab kehakaalu reguleerimise „saladusele“, mida dieediraamatust leiab harva: söö lihtsat toitu. Dieediraamatust leiab selle harva põhjusel, et kohaselt madalama preemiaga toit ei ole eriti motiveeriv. Meeldiks sulle dieet, mis kutsub sind, mitte nautima oma toitu? Selline dieet ei müüks raamatuid ega kaasaks suurt hulka inimesi. Me tahame dieedilt kuulda, et me võime kaotada kaalu, süües oma elu kõige maitsvamat toitu, ja kaalulangetamise tööstus meelitab meid just sellega. Kuidas toortoit oma tooršokolaadi, kookide-kommide, erinevate töötlusvõimalustega püüab ikka ahvatleda, puuvilju töödelda, segada, kombineerida, et tuleks välja midagi, mis konkureeriks tänase maitsva  toidulauaga. Kuidas vegan ja keto dieet inimest kutsub – üks retsept teise otsa pakub just nimelt ülimaitsvat.

Kui ma ise hakkasin kunagi puuviljatoitu sööma 80/10/10 laadis – siis ei kasutanud soola. Ja seda küll, et soolata salatit ja suppi palju ei söö 😏. Ja kui datleid poleks olnud, siis oleks kaloraaž tõenäoliselt kiiresti väga alla kukkunud. 

Tõsi on see, et kaalu langetamiseks on palju viise, kuid kui kõik muu on võrdne, siis madalama preemiaga dieet kontrollib söögiisu ja vähendab rasvumist tõhusamalt kui see, millel on kõrgem preemia. Probleem muidugi on siin see, et kui kehakaalu punkt läheb sellise dieediga alla – võib see taas üles minna, kui pöördud maitsvamate toitude juurde tagasi. See tähendab, et koostada on vaja toitumiskava, millega saate kaua edasi minna. Vedel maitsetu toit ei saa toimida pikas perspektiivis, kuid vähendatud soola-suhkru-rasva sisaldusega menüü võib seda suuta.

Nüüd on meil praktiliste järelduste tegemiseks piisavalt teavet:

Kaloririkas ja väga premeeriv toit võib soodustada ülesöömist ja kaalutõusu mitte ainult sellepärast, et me sööme seda lihtsalt liiast, vaid ka seetõttu, et see tõstab lipostaadi seadistatud kaalupunkti ülespoole. See võib olla üks põhjus, miks rämpstoidu korrapärane söömine näib olevat nii loomade kui ka inimeste rasvumise kiiremaiks viisiks. Teiseks, kui keskenduda dieedis vähem premeerivale toidule, võib kaalulangetamine ja kehakaalu langetamine olla lihtsam, kuna lipostaat ei võitle sellega nii jõuliselt. See võib olla selgitab ka seda, miks kõik kaalulangetusdieedid näivad mingil määral toimivat - isegi need, mis põhinevad diametraalselt vastupidistel põhimõtetel, nagu madala rasvasisaldusega, madala süsivesikusisaldusega, Paleo ja vegan dieedid. Kuna iga dieet välistab peamised premeerimistegurid, võivad need kõik rasvkoe fikseeritud seadepunkti mõnevõrra alandada.

Madala süsivesikudieet välistab suhkru ja jahu – ongi juba palju maitsvat läinud. Vegan välistab kunagi samuti lemmiktoidud – kuna seal on sageli piima ja muna. Samas uued tehnoloogiad lubavad teha sama maitsvat varianti vegan piimade ja munaasendajatega. Ka Keto on suutnud pakkuda asendajaid. Nii et ega pikalt lootust pole ☝.

On midagi veel, mis võiks lipostaadi haaret nõrgendada?

Teadlased on märkinud, et inimesed, kes sagedamini sporti teevad, võtavad kaalus aeglasemalt juurde. Nad põletavad rohkem kaloreid, seetõttu energia tasakaal säilib. Näib et füüsiline liikumine teeb lipostaadi õnnelikuks madalamas kaalupunktis. Aga treeninguga ei pruugi kaalust palju alla võtta – sellest sai blogis pikalt kirjutatud Pontzeri raamatu „Burn“ kokkuvõttes.

Ühest küljest kurnab treenimine keha rasvavarusid ja kutsub seetõttu lipostaadi söögiisu suurendama. Teisest küljest võib treening alandada rasvkoe fikseeritud punkti ülekaaluliste inimeste hulgas,  vähendades söögiisu ja hõlbustades rasva kadu. Nende vastandlike jõudude tugevus, mis on inimeseti erinev, määrab ära söögiisu vastuse treeningule. Ehk osadele inimestele sobib treening kaalulangetamiseks rohkem kui teistele. Samuti soovime me kaalu langetades kaotada rasva. Ja treening aitab hoida ja suurendada lihaseid – ja see ei pruugi kaalule astudes näha olla.

Hetke kõige populaarsem dieet on madala süsivesikusisaldusega. Kuigi rasvumise jaoks ei ole imerohtu, ütlevad inimesed, et madala süsisvesikudieet aitab neil paremini kontrollida isu ja söömistungi  ning vähendada menüü kalorihulka.

Miks? Kui märkate, siis näeb see efekt välja üsna sarnane sellele, mis juhtub siis, kui rasvkoe fikseeritud kaalupunkt langeb. Kui vaatame madala süsivesikusisaldusega dieeti söövate inimeste dieete lähemalt, siis näeme, et kui nad vähendavad oma süsivesikute tarbimist, valgu osakaal toidus suureneb. Nagu selgub, toimivad aminohapped (valgu ehituskivid) otse hüpotalamusele, mõjutades lipostaadisüsteemi. Kuigi hetkel näitavad seda otseselt vaid uuringud närilistega, on siiski kaudseid tõendeid, mis kinnitavad: valgu osakaalu suurendamine dieedis aitab rasvkoe fikseeritud kaalupunkti alandada.

Hoidke läätsed ja teised kaunviljatoidud endale lähedal. Rohelised lehtköögiviljad ja pähklid (pigem rasvarohke) siis toortoidu puhul, kuigi pähklite suurema tarbimise puhul on vastumeelsus kerge tekkima. Iseasi kui toores see pähkel nö on. Lehtköögivilja muidugi annab süüa aga kas sellistes suurtes kogustes, see on kahtlane.  Toortoidu ketoversioon (rohke rasvaga) on täitsa olemas.

Washingtoni ülikooli teadlase Scott Weigle ja tema kolleegide 2005. aasta uuring illustreerib, kui silmatorkav see efekt võib olla. Weigle'i meeskond alustas üheksateistkümne vabatahtlikuga harjumuspärase kalorite tarbimise määramisega, mille järel teadlased toitsid neid rangelt kontrollitud tingimustes kaksteist nädalat kõrge valgusisaldusega dieediga (30 protsenti kaloritest). Suure valgusisaldusega dieedi korral vähenes vabatahtlike kaloraaž spontaanselt keskmiselt 441 kalorit päevas ja nende kaal langes ligi üheteistkümne naela võrra - hoolimata asjaolust, et see polnud kaalulangetamise uuring ja keegi polnud osalejatel palunud vähem süüa. Ootuspäraselt langes nende leptiini tase kaalu langetamisel - kuid reaktsiooni näljale – tohutut söömistungi - ei paistnud üldse tekkivat. Uuringu mõju ei saa seostada süsivesikute tarbimise vähendamisega, sest Weigle'i meeskond suurendas valku rasva, mitte süsivesikute arvelt.

Maastrichti Ülikooli teadlased Klaas ja Margriet Westerterp uuringud näitavad, et kõrgema valgusisaldusega dieeti süües kaalust alla võtvad inimesed kogevad vähem näljatunnet kui neid, kes võtavad kaalust alla muude vahenditega, samuti takistab lisavalk suuresti dieediga kaasneva energiakulu vähenemist. Sellega kooskõlas näitavad nende leiud, et süsivesikute piiramine ilma valgu suurendamiseta ei anna sama kehakaalu langetavat efekti kui tüüpiline suurema valgusisaldusega, madala süsivesikusisaldusega dieet, mis viitab sellele, et süsivesikute piiramine iseenesest ei ole kaalutõusu põhjustajaks. Pigem võib nõuanne süüa vähese süsivesikute sisaldusega dieeti aidata seetõttu, et see on lihtne viis panna inimesi sööma valgurikkaid toite ja vähendama peamisi toidupreemiasüüdlasi.

Näljane aju vol 10 - suur tükk ajab suu lõhki, pühadeaja toidulaud

 

Kipun juba Stephan Guyenet raamatuga "Hyngry Brain" ühele poole saama, et kirjutada kahest menopausi puudutavast raamatust. Aga mõned peatükid on veel jäänud:

Washingtoni Ülikooli teadlane Mike Schwartz leiab oma tööde käigus, et isu mõjutab ka neuropeptiid Y (NPY) ja hiirte ajju viiduna kutsub esile tohutu söömistungi.

Neuropeptiidid on valgulaadsed molekulid (“peptiidid”), mida neuronid kasutavad teiste neuronitega suhtlemiseks. Selles osas on nad oma funktsioonilt üsna sarnased neurotransmitteritega (nagu serotoniin, dopamiin ja norepinefriin), kuna nad toimivad "keemiliste sõnumisaatjatena", mis võimaldavad ühel neuronil mõjutada teise aktiivsust.

Ka neurotransmitteritele sarnased neuropeptiidid liiguvad vesiikuliteks nimetatud “pakendites”. Need vesiikulid pakitakse kokku ja liigutatakse (transporditakse) läbi neuroni, kuni nende vabastamiseks antakse konkreetne signaal. Pärast vabanemist triivivad neuropeptiidid kogu sünapsi või aju ulatuses, kuni mõni teine ​​rakk võtab need vastu, kus nad avaldavad mõju närviaktiivsusele.

Teisisõnu, nii neurotransmitterid kui ka neuropeptiidid on osa sellest, mis võimaldab neuronitel signaalide edastamiseks ja teabe töötlemiseks üksteisega "suhelda" - mis ilmselgelt võimaldab ajul toimida ühtse tervikuna, mitte lihtsalt olla kamp isoleeritud rakke.

Neuropeptiidide ja neurotransmitterite vahel on siiski kaks peamist erinevust. Esimene erinevus on see, et neuropeptiidid on üldiselt palju suuremad molekulid kui neurotransmitterid. Teine - ja veelgi olulisem - erinevus on see, et neurotransmitterid on suhteliselt kiire toimega ja tekitavad neid vastuvõtvas neuronis väga kiire ja lühiajalise vastuse; seevastu neuropeptiidid toimivad palju aeglasemalt ja põhjustavad vastuvõtvale neuronile oluliselt pikemat või püsivamat toimet.

Meile on tuttavamad vast sellised neuropeptiidid nagu:  melatoniin (und reguleeriv hormoon), oksütotsiin (nn armastuse hormoon, aitab rinnast piima väljutada ja kontrollib emaka kokkutõmbeid sünnituse ajal), vasopressiin, kilpnääret stimuleeriv hormoon.

Neuropeptiid Y - või lühidalt lihtsalt “NPY” - on siis ühend, millel on palju erinevaid võimalikke mõjusid kehale ja ajule. Paljude muude huvitavate funktsioonide kõrval on sel võtmeroll stressi, valu ja ärevuse korral. Kuid selle toimemehhanismid näivad olevat üsna keerukad ja teadus uurib endiselt aktiivselt, kuidas see neuropeptiid võib olla seotud füsioloogilise ja psühholoogilise tervise erinevate aspektidega.

On leitud, et NPY mõjutab söögiisu nii, et hiir tunneb ennast halvasti seni, kuni hakkab sööma.

Peamine põhjus, miks ülekaalulised loomad üle söövad ja tohutult paksuks lähevad, on see, et nende NPY neuronid on pidevalt üliaktiivsed, kuna läheduses pole leptiini, mis neid vaos hoiaks. Vabane NPY neuronitest ja loomad salenevad isegi leptiinita. Sellel on teine, veelgi tähelepanuväärsem tähendus: nälg, kinnisidee toiduga - paljud füsioloogilised ja psühholoogilised mõjud, mida näeme dieedil, näljas või leptiinita sündinud inimestel - võib olla suuresti tingitud hüperaktiivsete NPY neuronite populatsiooniga.

Teen raamatust väikese kõrvalhüppe ja toon siinkohal ära, mida täna ARVATAKSE, et NPY mõjutab. Rõhk sõnadel võibolla ja arvatavasti: veel ebaküllaldaste tõenditega võib NPY mõjutada stressi ja ärevusseisundit, isu ja kehakaalu, depressiooni, mensest, krampe;  loom- ja rakuuuringud näitavad, et peptiid võib mõjutada alkoholi tarbimist, tsirkaadia rütmi, valu, vererõhku, mälu, seksuaaltungi ja vähki.

Tegurid, mis võivad NPY taset tõsta

Kortisool ja deksametasoon

Raske treening

“Adaptogeenid”, näiteks Rhodiola

Kokkupuude külmaga

Kontrollitud kokkupuude “kuumastressiga”, näiteks saunaskäiguga

Psühholoogiline stress

Nikotiini ärajätmine

Tegurid, mis võivad vähendada NPY taset

Leptiin

Insuliin

Nikotiin

 

Inimkehas on seni kindlaks tehtud 100 neuropeptiidi ja võib arvata, et neil kõigil on oluline mõju.

Guyenet kirjutab oma raamatus „Hungry Brain“: 

„Tegelikult oleme rasvumist ravinud lugematu arv kordi - närilistel. Nüüd on meil võimalus võtta peaaegu kõigi liikide geene, manipuleerida neid, et nad teeksid seda, mida me tahame, sisestada need hiire genoomi, nii et need avalduksid aju teatud rakupopulatsioonides, ja kasutada neid toidu tarbimise, rasvumise mõjutamiseks ja paljuks muuks. Saame täpselt aktiveerida, vaigistada või isegi tappa hiire aju spetsiifilisi neuronipopulatsioone, kontrollides söögiisu ja rasvumist nii, nagu oleks hiir olnud marionett. Kaasaegne neuroteadus on saavutanud kõrgusi, mis oleks teadlastele alles mõnekümne aasta eest tundunud ulmelised.“

Kuid me ei saa seda teha inimestega. See ei oleks esiteks eetiline ja teiseks ei ole täpselt teada, kuidas pikas perspektiivis selline ajuga manipuleerimine tervisele mõjub.

Peame eetiliseks ravimite kasutamist söömist kontrollivate aju ahelate müksamist ning teadlased on juba välja töötanud palju kaalulangetajaid, mis seda ka teevad. Kahjuks on ravimid äärmiselt nüri vahend, mis sobib halvasti nii keeruka elundi kui aju mõjutamiseks. Seda seetõttu, et kui võtame tableti või süsti, ujutab see üle kogu aju, kaasa arvatud kõik kaheksakümmend kuus miljardit neuronit, ja triljoneid ühendusi nende vahel, mis koos täidavad lugematul hulgal ainulaadseid ülesandeid. Sellele väljakutsele lisandub veel see, et  suur osa söömist ja rasvumist reguleerivatest keemilistest signaalidest kasutatakse ka muude eesmärkide jaoks  nii ajus kui ka kehas.

See muudab sihtmärgi tabamise ilma kõrvaliste kahjustusteta väga keeruliseks. Midagi sarnast, kui proovite naelu kuvaldaga seina lüüa: võite mõnikord naela sisse saada, kuid võite ka seinale päris palju viga teha. Seetõttu on enamikul toidutarbimist mõjutavatel ravimitel vastuvõetamatud kõrvaltoimed, näiteks varasema ravimi rimonabandi (“pöördmarihuaana”) ohtlikud psühholoogilised mõjud. Väga vähestel seni tuvastatud kaalulangetusravimitel on vastuvõetavad kõrvaltoimed ja need vähesed, mis kõrvaltoimeteta, pole ka hõbekuulid, mis imet teeksid. Kuid me jätkame otsimist, lootes läbimurdele ja on võimalik, et meie laienevad teadmised teevad selle kunagi ka võimalikuks.

Ma lisaks siia vahele, et kui peavoolu teadlastele ei ole eetiline igasugu ainest või protseduuri ravimina välja lasta, siis alternatiivsel lisandi ja imerohutööstusel puudub igasugune arusaam eetikast, kui on vaja oma potsik hea hinna eest maha müüa.  Seda enam, et lisandil ei ole kohustust kõrvaltoimeid pakendile märkida ja imerohuga kauplemine on nii või teisiti põranda all ja igasugune vastutus puudub üldse. Leptiini müüb lisanditööstus suure eduga, pannes oma turundusstrateegiasse hiirtega uuringud, hoolimata sellest, et inimeste juures taolist edu ei täheldata.

Aju-uuringud on veel ka näidanud, et ülekaalulistel inimestel on hüpotalamuse piirkonnas kahjustus – midagi põletikulaadset.

"Kõige jubedam järeldus," selgitab Washingtoni Ülikooli teadlane Ellen Schur, "on see, et söödud toit ise võib kahjustada ajupiirkondi, mis peab reguleerima kehakaalu ja söögiisu, samuti veresuhkrut ja mingil määral ka reproduktiivset funktsiooni.” Nii nagu Elisa Moseri (varasem postitus) hüpotalamuse kasvaja põhjustas tal rasvumise, võib kergem ajukahjustuse vorm kaasa aidata kaasa meie laienevatele vöökohtadele.

Sel alal ei ole uuringud kaugeltki veel lõppenud, kuid võime järeldada, et hüpotalamus on ülekaalu puhul surve all ja selle põhjustab tõenäoliselt (vähemalt osaliselt) ebatervislik toit, mida me sööme. Vastuseks sellele väljakutsele aktiveerib hüpotalamus laia rakuliste stressireaktsioonide rada ja mõned neist võivad summutada leptiini signaalimist ja aidata kaasa rasvumisele. Ajukahjustused on hirmutav termin ja see võib muuta olukorra lootusetuks inimestele, kes soovivad kaalust alla võtta. Kuid meie uuringud viitavad ka sellele, et protsess on pöörduv - vähemalt hiirtel. Kui võtame hiired rasvumist tekitavalt dieedilt ära ja jätkame tervislikku dieeti, isegi ilma nende kaloraaži piiramata, kaotavad nad liigse rasva, laienenud ajurakud - astrotsüüdid ja mikroglia muutuvad taas normaalseks. Seda ka juhul, kui ülekaalus on oldud pikka aega.

Lihtsa tähelepanekuga on teada, et Ameerika Ühendriikides toimub suurem osa meie aastasest kaalutõusust tänupüha ja uue aasta vahelisel kuuenädalasel perioodil ning et see lisaraskus kipub meiega püsima ka pärast pühade lõppu. Tänupühade õhtusöök on liigsöömise musternäidis ning jõululaupäev, jõulupüha ja aastavahetus pole sellest kaugel. Kogu selle perioodi jooksul uputavad heatahtlikud pereliikmed ja sõbrad meid küpsiste, pirukate ja muude ahvatlevate kaloririkaste hõrgutistega, mis kipuvad köögis seni silmale nähtavas kohas olema, kuni me need ära sööme. Toiduainete koguse ja kvaliteedi teatud kombinatsiooni tõttu tõstavad pühad igal aastal vastuvõtlike inimeste rasvasuse seadepunkti, viies meid järk-järgult märkimisväärse koguse rasva kogunemisele ja kaitsmisele. Ka ülejäänud aasta jooksul kipume kaalu küll veidi aeglasemalt tõstma, siis siin aitavad tõenäoliselt kaasa ka vahelduvad ülesöömisperioodid väljaspool pühi.

 

Nüüd ma loen veel siit välja midagi, mis tundub igati sobivat rohkem ei ole parem ja igal heal asjal on oma murdepunkt, millest hea asi muutub halvaks.

Liigne leptiin võib ise soodustada leptiini resistentsust. Selle toimimise mõistmiseks on vaja teada: leptiin ei korreleeru ainult keharasva tasemega; see reageerib ka lühiajalistele kalorite tarbimise muutustele. Nii et kui sööte paar päeva liiast, võib teie leptiini tase oluliselt suureneda, isegi kui teie kehakaal on vaevu muutunud (ja pärast seda, kui teie kalorite tarbimine normaliseerub, muutub ka teie leptiin). Midagi sarnaselt sellega, kui kuulate liiga valju muusikat, see kahjustab kuulmist ja kõrva helitugevus  langeb.

Ülaltoodu üks praktiline järeldus on see, et kui soovite oma kehakaalu pikas perspektiivis kontrollida, annab pikematele pühadeperioodidele keskendumine teie pingutustele kõige parema tulemuse. Strateegiate väljatöötamine pühade ajal ülesöömise vältimiseks, nagu näiteks pühade suupistetest vabanemine köögilaual ja traditsiooniliste retseptide kergemate versioonide küpsetamine, võib aidata päris palju kaasa enamuse meist kogu elu jooksul kogetava vaieldamatult ülespoole suunatud kaalukaare pidurdamiseks.

Ma ise olen mitmeid aastaid jõulude ajal katsetanud ka seda, et laual ei oleks liiga palju erinevaid toite. Pigem mõned lemmikud ja hea puu- ning salatikraamivalik.

Näljane aju vol 9 - miks leptiinist ei saanud uut imelist kaalulangetuse ravimit?

"Näljane aju" on Stephan Guyenet raamat, millest ma hetkel läbi sõuan. 

Cambridge'i ülikooli kliinilise biokeemia ja meditsiini professor Stephen O’Rahilly leidis India päritolu kaks nõbu, kellel oli muteerunud geen ja leptiini tootmise häired. Nõbude vanemad olid samuti omavahel lähedases suguluses.

Üks nõbudest kaalus 8 eluaastaks 59 kg ja pidi kasutama liikumiseks ratastooli. Teine nõbu kaalus teiseks eluaastaks 29 kg. Mõlemal lapsel oli peaaegu täitumatu  toiduisu juba väga varakult. Antud juhul ei olnud tegemist millegi psühholoogilisega, vaid bioloogilise vajakajäämisega. Kui nõbusid uuriti, ei leitud nende verest leptiini. See oli esimeseks tõendiks, et üheainsa geeni viga toob kaasa rasvumise ja ka seda et leptiini puudumine viib ülekaaluni.

Edasi töötati paljude leptiini defitsiitsete inimestega ning neil kõigil oli alates esimestest elunädalatest kustutamatu nälg. Esimeseks eluaastaks olid nad ülekaalus. Teiseks eluaastaks kaalusid 27-32 kg. Kui tavalise lapse keharasva protsent on umbes 25 protsenti ja tüüpilise rasvumisega lapsel võib olla keharasva 40 protsenti, siis leptiini puudulikud lastel on keharasva kuni 60 protsenti.

Leptiinivaegusega lapsed on peaaegu alati näljased ja nad tahavad peaaegu alati süüa, isegi vahetult pärast sööki. Nende isu on nii liialdatud, et neid on peaaegu võimatu dieedile panna: kui nende toitu piiratakse, leiavad nad ükskõik millise söömisviisi, sealhulgas toovad vananenud toidupalu prügikastist välja ja näksivad kalapulki otse sügavkülmast. See on näljahädas meeleheitel keha tegutsemisviis. Samuti on sellistel lastel väga tugev emotsionaalne side toiduga, nad armastavad süüa ja kui neil on toitu, siis nad on õnnelikud. Kui toit ära võtta, muutuvad nad agressiivseks ja nutavad. Erinevalt teistest vanematest lastest, ei ole neil huvi filmide, raamatute, kohtamiste jms vastu. Ainus asi, millele nad mõtlevad on toit, retseptid jne.

See näitab, et lipostaat ei reguleeri ainult isu, see on sügavalt ajju juurdunud ja suudab üle võtta emotsionaalsed ja kognitiivsed funktsioonid ning panna need kõik tegelema toiduga.

On veel üks seisund, mis paneb keha samamoodi tegutsema – nälgimine.

Mäletan isegi – paastu ajal sirvisin retseptiraamatuid.😎 Paast, väga piiratud kalorihulgaga dieedid – mida sageli reklaamitakse tervendajatena võivad aidata (ja teangi neid kes tunnevad end suurepäraselt), kuid võivad ka rikkuda sinu suhte toiduga (nendega olen samuti kohtunud). Ja seetõttu ka väga piiratud kalorihulgaga dieedist ei suuda terve inimene kaua kinni hoida. 

Tulles Minnesota Nälgimiseksperimendi juurde: Kaalukaotuse käigus tekkis uuringus osalejatel märkimisväärne kinnisidee toiduga. Lisaks nende väljapääsmatule närivale näljale keerlesid nende vestlused, mõtted, fantaasiad ja unistused toidu ja söömise ümber - see on osa fenomenist, mida Keys nimetas “semistarvatsiooni neuroosiks”. Neid paelusid retseptid ja kokaraamatud ning mõned hakkasid koguma isegi köögiriistu. Sarnaselt leptiinipuudulike noorukitega hakkas nende vaimne elu tasapisi keerlema toidu ümber. Nagu leptiinipuudulikud noorukid, oli ka nende nälgimisrežiimi seisundi tõttu leptiini tase väga madal.

Haa! 😃Kas ma olin semistarvatsiooni neurootik toortoidu aegadel, kui pidevalt uusi retsepte katsetasin ja hulgaliselt toortoidu kokaraamatuid kokku ostsin? Ja igasugu muud toortoidu värki? Rääkides pidevalt toidust? Kuidas on kokablogijate ja  toitumisteadlastega? Kui vaadata, siis kindlasti on osadel kinnisidee moodi käitumist – eriti mingit dieeti propageerivatel inimestel. Dieedil ja paastul väga palju kaalu kaotanud inimestel. Osad jagavad puhast toidurõõmu. Eks see oleneb...

Ülekaalu juurde tagasi. Leptiini puudumine leptiinivaegusega lastel näis takistavat aju ära tundmast, et inimene on ülekaalus ja tõmbas üles tugeva näljarežiimi reaktsiooni, kuigi keha oli äärmiselt rasvunud.

Rudy Leibel ja Jules Hirsch avaldasid 1984. aastal uuringu, mis näitas, et tavalised (mitte geenirikkega) rasvunud inimesed, kes uuringus kaalust alla võtavad, näitavad märke näljarežiimil funktsioneerimisest. Alustati kahekümne kuuest inimesest koosneva grupiga, kelle keskmine kehakaal oli 152 kg, range madala kalorsusega dieet vähendas nende kaalu kuni 99 kg. Kuigi 52 kg on kaalust alla võtta muljetavaldav kogus, olid kaalulangetusperioodi lõpus osalejad siiski ülekaalus. Märkimisväärne on see, et pärast kehakaalu langetamist tarbis nende keha  kaloreid vaid umbes kolmveerandi sellest, mida oleks nende uus, kergem keha pidanud tarbima. Veelgi enam, nad olid tohutult näljased. Miski tõmbas alla nende ainevahetuse kiiruse ja suurendas söögiisu - võitles kaalulanguse vastu - kuigi nad olid jätkuvalt üsnagi kogukad.

Edasistes uuringutes leidsid nad, et nii saledate kui rasvunud inimeste kaalulangus käivitab võimsa bioloogiliste ja psühholoogiliste reaktsioonide komplekti, mis töötavad koos kaotatud rasva taastamiseks. Selleks piirab aju sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust ja vähendab kilpnäärmehormooni taset, mis mõlemad aeglustavad ainevahetust, tekitades külma ja loiu tunde, mida mõned inimesed pärast kaalukaotust kogevad. Aju vähendab kaalulangemise ajal lihase põletatud kalorite hulka, vähendades kehalise aktiivsusega kulutatud kaloreid. Ja mis kõige tähtsam, aju tekitab suurema näljatunde ja suurendab reageerimist neile toidusignaalidele, mis annavad märku kõrge kalorsusega ja kõrge preemiaga toidust. Enne kaalukaotust oleksite võinud ilma probleemideta jäätiseletist mööda minna, kuid pärast kaalukaotust võib kiusatus jäätist osta ja süüa olla tohutu. Tegelikult käivitab märkimisväärne kaalukaotus näljareaktsiooni, olenemata sellest, kas inimene on kõhn, ülekaaluline või rasvunud - ja see reaktsioon kestab seni, kuni rasv tuleb tagasi.

Külma ja loidu tunnet olen ise tundnud ja märganud ülisaledate inimeste juures - mitte kõigi aga nende, kes ootavad suure pühapaiste saabumist toortoiduga.

Kui te ei ole sellist suurt söömistungi kunagi tundnud, siis Friedman toob analoogse näite:

„Need, kes kahtlevad keha põhiliste ajamite jõus, võivad siiski teada, et ehkki me saame teadlikult hinge kinni hoida, ületatakse see teadlik tegu peagi hingamise tungiga. Näljatunne on intensiivne ja kuigi mitte nii tugev kui hingamise tung, pole see tõenäoliselt vähem võimas kui joomise tung  janu korral. See on sama tunne, millele rasvunud peavad vastu seisma pärast olulist kaalulangust.“

 Friedmani analoogia on oluline õppetund inimestele, kes arvavad, et kaalulangus on sama lihtne, tee lihtsalt otsus vähem süüa ja rohkem liikuda. Aju on sepistatud suure konkurentsiga loodusliku valiku tingimustes ja see ei võta kaalulangust kergelt. "Nälgimisreaktsioon on ellujäämiseks vajalik," ütleb Leibel. "Evolutsiooniliselt on sellel olnud meie ellujäämisel väga oluline roll."

Leibel ja Hirsch leidsid ka, et leptiini süstidega saab näljarežiimi  reaktsiooni kaotada. See näitab, et leptiini taseme langemisel on üks võtmerollidest, mis näljarežiimi vastuse tekitab.

Samas tõi leptiini kasutamine esile ka pettumuse.

Leptiinivaegusega nõbudele leptiini andmine avaldas kohest mõju. Toiduisu vähenes, emotsionaalne seotus toiduga samuti. Nad võtsid kaalust alla ja paari aastaga olid sarnased omaealistega.

Ja see siin tõstatabki 20 miljoni dollari küsimuse – miks me ei kasuta leptiini kaalulangetusel?

Selgub, et tavalistel rasvunud inimestel - vastupidiselt haruldase geneetilise mutatsiooni põhjustatud rasvumisele - on leptiini tase juba kõrge. Ja teadlased on leidnud, et leptiin ei ole imeline rasvumisvastane ravim, mida farmaatsiatööstus lootis. Kuigi leptiiniteraapia põhjustab teatud määral rasva kadu, nõuab see efektiivsuse saavutamiseks tohutuid annuseid (kuni nelikümmend korda suurem kui tavaline ringlev kogus). Murettekitav on ka äärmiselt varieeruv reageerimine: mõned inimesed kaotavad üle 15 kg ja mõned kaotavad vähe või üldse mitte. Näriliste  võimas reaktsioon leptiini rasva lõhustavast toimest on meist väga kaugel. Ehk uus loodetud kaalulangetajast imerohi ei jõudnud kunagi turule. Mis ei tähenda, et dieedi ja heaolutööstus seda müüa ei üritaks, ikka üritab. ☝

Leptiinisüsteem kaitseb jõuliselt kaalulanguse eest, kuid mitte nii väga  jõuliselt kehakaalu tõusu eest. See ei ole mõeldud keha rasvumise piiramiseks, võib-olla seetõttu, et liigset rasvumist looduses esineb  harva. Paljud teadlased usuvad nüüd, et kuigi madal leptiini tase inimestel põhjustab tugevat näljareaktsiooni, mis soodustab rasvade kasvu, ei mõjuta kõrge leptiini tase sama tugevalt rasva kadumist soodustavat reaktsiooni. Ehkki leptiin kaitseb selgelt rasvumise alumist piiri, võib ülemist piiri kaitsta täiendav, tuvastamata faktor - mõnel inimesel rohkem kui teisel.

Leptiinisüsteem toimib samal põhimõttel nagu teie kodus asuv termostaat, mis mõõdab ümbritsevat temperatuuri ja võrdleb seda teie programmeeritud seadepunktiga. Kui temperatuur langeb liiga madalale, lülitab teie termostaat küttesüsteemi sisse; kui see tõuseb liiga kõrgele, haakub see konditsioneeriga. Selline tagasiside süsteem aitab säilitada teie kodu sisetemperatuuri stabiilsust. Inimkeha seadete alguspunkte reguleerib homöostaas.

Keha säilitab homöostaasi paljude muutujate lõikes, sealhulgas temperatuur, vererõhk, vere pH, hingamine ja pulsisagedus. Need muutujad on reguleeritud, kuna need on ellujäämiseks väga olulised. Nii hoiab aju, nagu teie kodutermostaat, temperatuuri homöostaasi, mõõtes naha ja keha kehatemperatuuri ning astudes vajadusel samme keha soojendamiseks või jahutamiseks (külmavärinate tekitamine, kampsuni selga panemine jne).

Tuleb välja, et keha termostaat asub hüpotalamuses. Samamoodi on hüpotalamus (ja vähemal määral ka teised ajupiirkonnad) keha lipostaat - ajupiirkond, mis reguleerib söögiisu ja keha rasvkoe suurust. See saab signaalide, sealhulgas leptiini kaudu teavet rasvavarude suuruse kohta ning koordineerib rasvumise säilitamiseks vajalikke füsioloogilisi ja käitumuslikke reaktsioone.

Lipostaat on väga efektiivne reguleerimaks reaktsioone vastuseks näljarežiimile, kuid mitte väga hea reageerimaks kaalutõusule.

Leibeli ja Hirschi järeldused viitavad sellele, et lipostaat ei ole tavalise rasvumise reguleerimisel mitte korrast ära, vaid see reguleerib rasvumist lihtsalt kõrgema seadepunkti ümber, analoogselt kodus termostaadi keeramisega. Kui sedistate toasoojuse kõrgemale, kui tavaliselt, hoitaksegi kõrgemat temperatuuri. Lipostaat tõstab leptiini algtaset kõrgmale punktile, et pidurdada nälgimist ja seega kaalukaotust. Edaspidi on leptiini taset võimalik tõsta ainult siis, kui kaalu lisandub. Teisisõnu, rasvunud inimese aju jaoks on suurema kaaluga keha uus normaalkaal. Teadlased nimetavad seda nähtust leptiiniresistentsuseks, kuna ajul näib olevat raske leptiini normaalset taset “arvesse võtta”.

Ehk kui sa pead ranget dieeti, siis keha püüab igati sind sööma ajada. Ja enamasti see ka õnnestub. Kuna näljatunne on võimas ja kehal on nüüd selge, et sa oled hädas ja võid ka edaspidi hätta sattuda, siis ta ajab sind sööma nii palju, et keha on veidi suurem, kui enne dieeti. Et oleks tuleviku ohu korral rohkem varusid. See veidi suurem kaal on nüüd aju jaoks uus normaalsus. Ja nii võib iga dieedikorraga see normaalkaalu number kasvada. 

Näljane aju vol 8 - episoodiline tulevikumõtlemine

 

Kuidas me valime? Valik ühe ja kahe apelsini vahel tundub lihtne. Kuid valik apelsini ja õuna vahel? Ja kui on valida kondiitritoote ja 3 dollari vahel? Kas saab üldse valida asjade vahel, millel ei paista olevat mingit sarnasust?

Ajus toimub valikute tegemine OFC (orbitofrontaalne ajukoor) ja  ventromediaalse prefrontaalse ajukoore piirkonnas. OFC on vastastikku seotud basaalgangliaga (otsustab milline sisenditest on kõige väärtuslikum).

OFC kasutab iga võimaluse väärtuse arvutamiseks teistelt ajupiirkondadelt saabuvat teavet. Inimene arvutab saiakese väärtuse ja tal on rahakotis kolm dollarit. Järgmiseks saadab OFC need kaks sõltumatut pakkumist basaalganglionidesse, kus striatum neid võrdleb ja valib tugevaima. Teid köidavad leti taga peibutavad toidumärgid väga ahvatlevalt ja need kolm dollarit pole teile palju väärt, sest teile maksti äsja palka, nii et kondiitritooted võidavad. Kolmandaks tagastavad basaalganglionid selle valiku OFC-le ja otsus langetatakse. See aktiveerib aju teiste kognitiivsete ja motoorsete piirkondade võistluste kaskaadi, mis oskuslikult kavandavad ja genereerivad otsuse järgimiseks vajalikke käitumisviise. Sirutate rahakotti, tõmbate kolm dollarit välja, vahetate need saiakeste vastu ja lööte hambad sisse.

Kui te käite WC-s ja lasete iga kord vett peale, siis ajus ei toimu enam otsuse tegemist vee laskmise ja mittelaskmise pärast. Otsus on olemas hetkest, mil WC-sse astute.

Kui näiteks aju selles piirkonnas on häire, siis peale vee laskmist ei jõua info sellest kohale ja on suur tõenäosus, et vett lastakse veel korra ning veel korra jne. Nähtust, mil inimene teeb mingit tegevust edasi, kuigi sellel ei ole enam mingit väärtust, nimetatakse perseveratsiooniks. Väga sageli mõjutab OFC häire liigsöömist ja ülekaalu tekkimist. Miks peaks asjade väärtust hindava aju piirkond olema toitumisega seotud?

Kui istuda maha toidutaldriku ette, siis esimesel suutäiel on kõige suurem väärtus, kuna olete näljane. Iga suutäiega väärtus kahaneb, kuni te olete kõhu täis söönud. OFC häire puhul suutäitele väärtuste muutust ei anta. Kui ei tunta väärtuse vähenemist, süüakse aina edasi.

Kui otsused ja valikud on tehtud, on vaja dopamiini motivatsiooni jaoks. Täielikult ilma dopamiinita istus hiir nagu kuju ja ei liigutanud end kuskile poole. Kui dopamiini on vähe, siis närilised ei viitsi autasu eest tööd teha. Valitakse kõige kergemad võimalused ja seda ka juhul, kui raskema töö eest saaks palju parema preemia. Ehk vähene dopamiin teeb laisemaks.

Sama paistab toimuvat inimestega. Kui dopamiini taset tõsta amfetamiiniga, on inimesed valmis tasu eest asju tegema ja seda ka juhul kui tasu on väike või ebamäärane.  Dopamiin teeb meist sel juhul karjeristid.

Kui toimub pidev kordamine, siis on aju juba seostanud toidu väljanägemise, lõhna, ruumi jms tulevase kõhutäiega ja sellega, kui premeeriv see kõhutäis on. Kui sa näed poeriiulil šokolaaditahvlit, hakkab aju kohe dopamiini vabastama. See paneb sind šokolaadi haarama ja ostukorvi panema. Kui sa näed rohelisi ube, siis dopamiini vabaneb vähem – kuna oad ei anna nii palju preemiat. Ja tõenäoliselt jalutad sa ubadest mööda.

Kui aju ratsionaalne pool jääks alati peale, ei oleks inimestel ei krediitkaardivõlgu ega ülesöömist. Inuitiivne pool ajust ei oma mingit visiooni tulevikust ega tervisest ja finantsidest. See elab praeguses hetkes – see maitseb hästi, ma tahan seda süüa kohe praegu. Ratsionaalne pool mõtleb tulevikust ja tahab, et keha oleks sale ja terve. Kumb pool võidab?

Kas pole praegu populaarne mitte antud hetkes elamine? 😜 Eckhart Tolle jt kirjutavad sellest, kui võimalusest mineviku varjudest ja tuleviku ärevusest vabaneda. Nii et praeguses hetkes elamine on hea võimalus stressi vähendada, kuid toidu puhul kulub ära natuke tulevikku kaemist. ☝

See kumb võidab, oleneb psühholoogilisest tunnusest, mida nimetatakse edasilükatud soodustuseks. 1970 viidi Stanfordi Ülikoolis läbi kuulus vahukommi eksperiment. Lastele pakuti: kas kohe 1 vahukomm või 15 minuti pärast 2 tükki. Lapsed jäeti 15 minutiks istuma vahukomm nina ees. Osa lapsi sulges silmad ja osad panid kommi suhu kohe, kui teadlased uksest välja läksid. Valik kohese preemia ja tulevikus saabuva suurema preemia vahel. Lõpuks sõi enamik lapsi vahukommi kohe ära, loobudes suuremast preemiast. Kusjuures lapsed, kes suutsid 15 minutit oodata olid 30 aastat hiljem saledamad kui need, kes oodata ei jõudnud.

Inimesed, kes hindavad väga kõrgelt tulevikus saadavat preemiat, suudavad paremini vältida nii ülesöömist kui ka narkootikumidest sõltuvusse sattumist.

Alguses võib edasilükatud soodustusest loobumine tekitada hämmingut. Miks peaks keegi loobuma tulevikus saadavast suuremast kasust? Kuid evolutsiooni mõistes on kõik vägagi selge – tulevik ei pruugi tulla. Veel mitte nii väga ammu oli tõenäosus elada 35 eluaastani 50%. Kui sa ei tea, kas sa elad järgmisel aastal,
siis on parem võtta preemia välja kohe praegu. Sestap arenes aju eelistama praegust hetke rohkem.

Kas me saame midagi teha, et oma tuleviku võimalusi paremini kasutada? Jah, ütlevad teadlased. On võimalik oma ratsionaalset aju ergutada, kasutades harjutust nimega episoodiline tulevikumõtlemine.

Harjutus ise on üsna lihtne: iga kord, kui hakkad tegema otsust, mõtle ennast korra tuleviku situatsiooni. Kujuta ette oma heaolu, head tervist, normaalset kehakaalu. See paneb aju tööle nendes piirkondades, mis kaaluvad tuleviku kasu ja ratsionaalsust. Uuring näitab, et selline harjutus vähendab ülekaalulistel naistel tungi kiirtoitude järele kolmandiku võrra. Samamoodi töötab see ka ülekaaluliste laste puhul.

1859 aastal toodi Saksamaal haiglasse 57 aastane Elisa Moser. Tema sümptomiteks olid viimase kolme aasta jooksul: peavalud, mälukaotus, nägemise halvenemine ja lapsik käitumine. Ja veel oli tal tekinud ekstreemne rasvumine. Moser suri 4 nädala pärast. Professor Bernard Mohr otsustas keha lahata ja leidis, et naise keha kõhupiirkond oli viimse piirini täis rasvakogumeid. Kuid aju uurides leidis Mohr, et sealne  kasvaja oli kahjustanud hüpofüüsi (pituitary gland) ja hüpotalamust.

Aja möödudes leidsid ka teised teadlased seoseid kahjustavate ajukasvajate ja rasvumise vahel ning taoline nähtus sai nimeks Fröhlich´i sündroom. Hüpofüüsi hakati seostama kaaluprobleemidega.

Kuid aastakümneid hiljem leiti, et ajukasvaja, mis kahjustas hüpotalamust aga hüpofüüsi mitte, põhjustas loomadel rasvumist. Veel edasi ja oli selge, et hüpotalamus on see piirkond, mis mängu juhib. Siit edasi leiti omakorda veel täpsemalt, et vastutajaks on hüpotalamuse piirkond VMN (ventromediaalne hüpotalamuse tuum).

VMN kahjustusega rotid muutusid äärmiselt rasvunuks, mõned kasvasid isegi üle 1kg. J. Brobeck, kes rotte uuris, märkis, et nood on äärmiselt aplad ja võisid süüa lõputult.

Teadlased nimetasid VMN-i küllastuskeskuseks, kuna loomadel ei tekkinud täiskõhutunnet, kui selles piirkonnas oli kahjustus.

Edasi tulid geeniuuringud ja hakati otsima faktorit. See leiti kaksikutest hiirte kaudu, kellest ühel oli VMN kahjustunud ja teisel mitte. Kahjustusega hiir rasvus ja kui tema verd kanti üle kaksikule, siis tolle söögiisu kadus niivõrd, et suri nälga. Seega pidi veres olema midagi, mis isu mõjutab.

Mängu tuleb ka geen – ob gene(ob – obesity eesti k. rasvumine). 1973 aastal leiti, et küllastusfaktor on kodeeritud ob geeni ja ülekaalulistel on see geen muteerunud, mis inaktiveerib küllastusfaktori.

1970 aastatel peeti rasvumist aeglase ainevahetuse ja teadmata hormonaalse düsfunktsioneerimise probleemiks. Ka neuroosiks ja tahtejõu puudumiseks.

Rudy Leibel oli laste endokrinoloog, keda huvitas beebide ja laste ülekaalu põhjused ja keda ei rahuldanud selline vaatenurk. Leibel uuris tähelepanelikult ülekaalu puudutavaid uuringuid ja ta sai aru, et kehas on teatud tugev mehhanism, mis hoiab teatud kindlat kaalu. Olid nii uuringud, kus lühiajaliselt nälginud ja kõhnunud inimestel taastus pärast normaalse toidu juurde tagasipöördumist kiiresti nende esialgne kaal. Mõelge siinkohas dieetide peale☝☝☝

Ja ka vastupidi. Ethan Sims toitis 1960ndatel gruppi saledaid mehi tohutute toidukogustega – ca 10000 kcal päevas. Algselt saledad mehed ei võtnud alguses hästi kaalus juurde ka sellise tohutu toidu ülekülluse juures. Keha püüdis igati vastu panna ja hoida algset kaalu. Ja kui eksperiment lõppes, siis ei olnud meestel mitu nädalat õiget isu ja kaal läks kiiresti alla algsele tasemele. Ka see kinnitas, et kehas on süsteem, mis püüab kaalu kindlal tasemel hoida.

Leibel hakkas seda süsteemi uurima koos Rockefelleri Ülikooli teadlase Jeff  Friedmaniga. Nad viisid 8 aastat läbi uuringuid. 1994 aastal avaldas Friedman uuringu tulemused  ajakirjas Nature. Friedman patendeeris leptiini ning müüs selle patendi Amgenile 20 miljoni dollari eest. Leptiinist loodeti saada uut sensatsioonilist kaalulangetusravimit.

Kõigepealt prooviti sünteesitud leptiini närilistel ja see töötas täpselt nagu loodeti: ülekaalulised hiired, kelle kehasse viidi leptiini, kaotasid isu ja võtsid kaalust alla.

Kuidas aga inimestega?