kolmapäev, 22. veebruar 2012

On sul vaja matemaatikat?

Selline kõrvalepõige toidumaailmast koduste õppurite juurde:). Ma lugesin kahelt vahvalt lehelt matemaatika kohta ja tõkisin veidi:). Kui inimesed juba on hakanud ise mõtlema siis tuleb ikka hämmastavaid asju välja.
http://joyfullyrejoycing.com/unschooling/unschoolingphilosophy.html
http://sandradodd.com/unschooling



On sul vaja matemaatikat?

Sandra Todd kirjutab:
ÕPPIMINE KOGU AEG

Inimesed õpivad mängides, mõeldes ja enda üle imestades. Nad õpivad siis kui nad naeravad millegi üle üllatudes ja nad õpivad kui küsivad hämmeldunult: „Mis pagan see nüüd on!?”

KAS SEE TOIMIB TEGELIKUS ELUS?
Kui vabaõpe tegelikus elus ei tomiks, siis ei tomiks miski. Inimesed ütlevad „Kuidas nad saavad tegelikus elus selgeks algebra?”, kuid ma küsiksin: „Kas tegelikus elus on olemas algebra? Kui mitte, siis miks me peaksime seda õppima? Kui on, siis miks me peaksime selle kunstlikult eluprotsessist eraldama?

„Miks?” küsimus tuleb alati esitada enne küsimusi „Mida?” ja „Kuidas?”. Võtame ühe suure muuseumi. Muuseumis on näiteks „veealuste asjade” tuba ja „õhusolevate asjade” tuba aga ikka on iga tuba lihtsalt üks tuba suurest muuseumist ja kõik need asjad on oma tegelikust kontekstist väljakistud. Kui inimene avab muuseumi ukse ja astub välja päikese kätte siis seda nimetataksegi vabaõppeks (unschooling inglise keeles või oleks otsesem tõlge kooliga-mitte-midagi-pistmist).

MITTE AINULT LASTELE!
Tee, kuidas täiskasvanud tavatsevad õppida, on parim tee – küsimusi küsides, asju vaadeldes-otsides, püüdes asju teha ja saades abi kui seda tõesti on vaja. See on viis, kuidas õpivad eelkooliealised lapsed ja see oleks ka õige viis lastele, kes käivad koolis. Õppimine on sisemine protsess. Õpetajad on parimal juhul armsad assistendid, halvemal juhul on neil kahjustav toime. „Õpetamine” on lihtsalt materjali esitamine. See ei loo õppeprotsessi. Kunstlikud jaotused: mis on hariv ja mis mitte või mis on lapsele kasulik või mis mitte ei aita ei lapsi ega vanemaid. Leida mänguprotsessis üles õppimine – see sarnaneb sellega, kui ebameeldivalt rõskel hallil päeval tuleb pilve tagant välja särav päike.

"Aga kuidas jääb algebraga?"

Mulle tundub, et see on järgmine küsimus peale kuulsat "Aga kuidas sotsialiseerumisega on?"

Aastaid enne, kui meie perre sündisid lapsed, rääkisin oma noorele abikaasale, et ainus asi koolimatemaatikas, mis mulle meeldis oli nö „sõnaline ülesanne”. Ta vastas mulle, et need olidki ainsad tõelised matemaatika ülesanded. Tõeline matemaatika. Arvud, mis on juba võrdustesse asetatud ja paika pandud on mingit määratlemata probleemide väljundid ning jääb üksnes teha mõned aritmeetilised arvutused.

Mulle jäi see hetk väga selgelt meelde. Ma olin 20 eluaastates noor naine ja kuulsin esmakordselt, mida matemaatika tähendab. Kogu oma kooliaja olin õpetajatelt küsinud: „Mis see on?” ja „Kuidas seda kasutatakse?”, kuid väga harva sain ma muid vastuseid kui: „Tee see lihtsalt ära” või „See on test.”

Läks mööda 10 aasat ja me hakkasime kodus õpetama oma esimest last, John Holt metoodika järgi, ilma ametlike juhenditeta, ilma sellealase diplomita, samas leides, et kõik meie ümber õpetab meid. Meil on kolm last, kes ei ole koolis käinud. Seda artiklit kirjutades on nad 22, 19 ja 17 aastat vanad. Vabaõpet alustasime, kui lapsed olid 5, 2 ja kohe sündimas.

Matemaatikast mõeldes, lähtusin ma asjaolust, et lapsed võivad olla rohkem mudelitele orienteeritud ( ruumiline ja loogiline intellekt) ja võivad vajada rohkem sõnalist väljundit, kui minu abikaasa. Me kaasasime mängud: mustri-lauamängud, täringud, kaardimängud, laulumängud, videomängud. Ja mängisime neid koos lastega. Üks paremaid mänge on olnud Bazaar, kus kasutati vahetuskursse ja väärtusi, kuid ei olnud vaja tunda numbreid ega lugeda. Matemaatika oli lõbus osa meie elukorraldusest. See oli mängude struktuuris, Lego ehitistes ja Ramagonis. Me rääkisme proportsioonist ja perspektiivist kunstis ja ehituses aga seda ainult sõnadega, mitte numbritega. Lapsed seadsid kokku mudelid, mina seadsin kokku mudelid ja me rääkisime nendest, ütlemata, et see ongi „matemaatika”.

Meie vanim poeg Kirby töötas mänguasjade poes alates oma 14 eluaastast. Ta õppis ise ja õpetas ka teisi mängima Pokemon, Magic the Gathering jms strateegiamänge. Kõik need punktiarvestused, planeerimised, juhtimised – kõik see tuli iseenesest, sest seda oli vaja.

Kui Kriby oli 18, võttis ta kohalikus kolledžis oma esimese matemaatika kursuse. Nagu muusik, kes ei oska teatud muusikat lugeda, oli ta esimesel korral hämmeldunud, kuid kui ta sai aru, milles asi seisneb, astus ta suurte sammudega edasi ja sai lõpuks testis klassi kõrgeima hinde.

Kui mõned inimesed seda loevad, võivad nad mõelda, et siin ei ole kõrgemat matemaatikat. Meie kodus loodi algebraline mõtlemine jutuajamiste standardse osana. Koostoimivad nii analüüs, tegurite kaasamine kui prognoos. Nad NÄEVAD mõisteid ja oskavad neid kasutada.

Koolis aga, lapsed on sunnitud kündma läbi ridade, milles märgitud arvudel nad ei näe mingisugust seost millegiga, mitte mingisugust mõtet üldse. Nad istuvad pikad tunnid arvutuste taga, mille on kokku seadnud keegi kuskil kaugel. Pooled neist õpilastest saavad matemaatikas hindeks alla keskmise. Kolmandik õpilastest saavad matemaatika hindeks keskmise. Nad kardavad ja väldivad pärast kooli matemaatikat kogu elu. Väga väheste kohta öeldakse, et nad on matemaatikas „tõesti head”, kuigi ka neist väga paljud ei saa tõenäoliselt aru, mida nad teevad.

Kui võtta grupp nö heade matemaatika hinnetega õpilasi ja paluda neil tuua näiteid igapäevaelu algebrast, siis nad tõenäoliselt ei oska seda teha. Nad näevad võrrandit paberil, kuid ei näe seda ennast ümbritsevas maailmas. Kui ma kuulsin kunagi, kuidas minu 9 ja 11 aastased pojad arvestasid, kui palju nad peavad kokku hoidma oma taskuraha, et osta omale üks kallis mäng ja kuidas nad arvestasid, kuna nad selle osta saavad, kas nad panustavad mängu võrdselt ja kui panustavad erinevalt siis ka protsentuaalselt kasutavad mängu erinevalt jne, jne siis ma teadsin, et matemaatika ei hakka neile kunagi raskusi valmistama. Minu hilisem praktika on mulle näidanud, et mul oli õigus.

Mänguasjapoe hinnaalanduste tõttu õppis Kirby leidma nii 30% kui 70% igast arvust. Asjad, mida ta ostis kingituseks, nendelt sai ta 15 % (mis on siis pool 30%) jne, jne.

Kui ta oli 15 juhtus paar tähelepanuväärset asja. Ta saadeti ühele üritusele esindama oma kauplust müügiletiga. Ta müüs asju kogu hommikupoole, arvutades müügimaksu (5,8% ) peast ja kirjutas saadud maksusummad reitud paberitükikesele. Ma võtsin ta sealt auto peale ja viisin tagasi hotelli, kuna tal ei olnud veel juhtimisõigust. Ta rääkis,et poe omad olid toonud talle lõuna ajal trükitud maksutabeli ja kalkulaatori. Ta ei teadnudki, et selline valmistrükitud maksutabel on olemas. Paljud inimesed oleksid seal öelnud, et nad ei saa minutitki ilma kalkulaatorita töötada. Aga Kirby tegi seda, kuna ta ei kartnud. Ta ei olnud käinud tavakoolis ja ei arvanud, et matemaatika on raske..

Samal aastal seltas ta poes mõnedele teistele omavanusele kuidas kiiresti korrutada 18-ga: korrutad arvu 20-ga ja lahutad siis sellest 2 kordse korrutise (8x18= siis 8x20-16). See käis kiiresti, ilma pliiatsi ja ilma paberita. Ja koolis käinud lapsed said temast väga kiiresti aru. Täiskasvanud, kes juhtusid pealt kuulama olid hämmelduses. Koduõppurid olid omakorda hämmelduses, et see täiskasvanuid hämmeldusse viis:).

Vabaõpe on lihtne, kuid mitte kerge ja seda ei ole kerge mõista. Kuid kui matemaatika on tavaelu osa, siis inimesed saavad seda avastada ja kasutada loomulikul viisil ning see muutub nende intelligentsuse loomulikuks osaks. Kõik asjad on kergelt õpitavad, kui oodatakse ära moment, mil neid on vaja.





Kuidas vabaõppe lapsed teevad pikki jagamisi? Kuidas nad seda õpivad?


Linda Wyatt kirjutab: Milleks vajavad vabaõppe lapsed „pikki tehteid”? Ja kas keegi seletaks, mis on pikk tehe ja kas on olemas selist asja nagu lühike tehe.

Ma tean kuidas jagada. Kas ma kasutan „pikka jagamist”? Pole aimugi. Väga võimalik, et mitte, kuna minu põhikooli kogemus oli nö „vabakool”, kus me ei kasutanud tüüpilisi tavakooli aineid. Ma ei läbinud matemaatika ainet seni, kuni sain 10 aastaseks. Seejärel ma kuulasin algebrat õppivate laste gruppi (ja mulle hakkas see koheselt meeldima ja meeldib siiani).

Minu arvamus on, et oluline on saada aru jagamisest (tehtest) aga KUIDAS sa jagamist (tehet) teed see ei ole nii oluline. On erinevaid võimalusi saada vastus.

MA VIHKAN SEDA VIISI, KUIDAS KOOLIS MATEMAATIKAT ÕPETATAKSE, SEST SEE VÕTAB SELELT KOGU TEMA TÄHENDUSE, ILU JA RÕÕMU!!!

Inimesed EI VAJA koolis kasutatavate meetodite järgi matemaatika õppimist. On fakt, et nad ei pea üldse „õppima matemaatikat”. Matemaatika on LAHUTAMATU elu koostisosa ja kui sa elad täisväärtuslikku elu siis sa õpid matemaatikat, sest sa vajad seda. Sest, see on siinsamas. See on osa kõigest. Sa ei saa seda vältida, isegi kui püüad seda teha.

MÕNED inimesed armastavad seda ning on huvitatud matemaatikast süvendatumalt, nad soovivad minna selles edasi ja kasutada seda. ENAMUS ei taha seda.

Kui avaldada lastele juba väga varakult koolimatemaatikaga survet st eemaldada matemaatika elust enesest – mis on väga levinud ja juhtub seetõttu, et täiskavanutel on endal väga halvad mälestused matemaatikatundidest ja matemaatikast koolis – nad pigem suurendavad vastumeelsust sellele ja igal tasandil on neil ääretult ebameeldiv meenutada seda, mida nad on „õppinud”.

Kui palju algebrat, mida sa koolis õppisid, on sul momendil meeles ja kui paljut sa oma elus kasutada? Ma küsin täiesti tõsiselt. Mida sa momendi oma praeguses elus kasutad? Mis on osutunud tähtsusetuks? Kui paljut oleks vaja uuesti üle vaadata ja taas õppida? Ja kui hädasti sul oleks seda vaja teha?

Kuidas on algebra ja muu kõrgema matemaatikaga?

Esiteks, ma arvan, et algebra ei ole kõrgem matemaatika. Aga see ei olegi oluline.

Aga mis on siis kõrgema matemaatikaga?

Kellele seda vaja on?

See on tõeline küsimus. Mis liiki inimesed kasutavad kõrgemat matemaatikat? Mille jaoks nad seda kasutavad? Kuna ja kuidas nad seda õppisid? Kui te leiate mõned, siis küsige neilt.

Mida mina leidnud olen, on see: enamik inimesi, kes kasutavad veidi kõrgemat matemaatikat, õppisid seda koolis, kuna nad pidi seda tegema ja pidid seal olema. Aga ENAMIK õpib seda läbi kasutamise, kuna vajavad seda. See on nagu väljaõppe treening uue töö jaoks. Nad lähevad sellega kaugemalegi kui koolis, sest see huvitab neid. Nad on leidnud sellele rakenduse.

Ma mäletan päeva, mil ma leidsin, et calculus´el (matemaatiline analüüs ) on mingi mõte. Olin hämmeldunud! Miks nad ei öelnud seda meile koolis? Mul oli tõeliselt jäik kivistunud suhe calculus´ega (eks mul olid jäigad suhted kõigega, nagu teismelistel ikka) aga kui ma lõpuks hakkasin tegema tööd siis tuli välja, et mul on analüüsi vaja ja sel oli ka mingi mõte sees. Niisiis ma tuletasin selle uuesti meelde ja õppisin kasutama paari nädalaga.

Kui ma ei oleks aga valinud just seda tööd, siis ma ei oleks analüüsile enam pilkugi heitnud.

Juba ammu ei tee ma enam seda tööd ja matemaatiline analüüs ei ole enam minu igapäevaelu osa. Olen unustanud sellest suurema osa. See pole probleem (nüüd kasutan ma rohkem geomeetriat).

Ma olen palju lugenud õpitu praktilisest kasutamisest ja ma olen sellega täiesti nõus AGA… püüdes õppida ja aru saada, kuidas lahendada mingit abstraktsete numbritega võrrandit siis see samal ajal tõstab aju võimet mõelda millelegi muule.

JAH!!! JUST NIMELT!

Kuid see töötab ka teistpidi. Õppides ükskõik mil viisil abstraktselt mõtlema, muutub kergemaks ka algebra õppimine. Nii et algebra ei ole lihtsalt üks selline viis, vaid üks lahedamaid viise.

Seega on HEA ajule töötada abstraktse materjaliga. Nii et kuidas siis vabaõppe pere oma lastele algebrat õpetab? Pikkade võrdustega? LOL!

No hästi, alustuseks tuleb öelda, et me ei tegele sellise asjaga nagu „matemaatika” üldse. Kuna see on elust väljalõhutud osa.

Aga me kasutame seda kogu aeg.

Näiteks nii:

Sinu isa tuleb homme hommikul ja võtab su auto peale kell 10.00. Sul on vaja 1 tund aega, et tõusta, pesta ja süüa hommikust. Sa vajad 8-9 tundi und. Mis ajal sa peaksid täna õhtul voodisse minema?

(Ja lahe on selle juures see, et selline lähenemine kaasab mitme erineva klassi matemaatikat)

Minu lemmik tegeliku elu matemaatika ülesanne on siin:

Meil on minibuss. Kuigi kõik istmed on sees, siis see mahutab 7 inimest ning on veel pakiruum, mis mahutab 2 vehklemisvarustuse kohvrit. Meid on 4 inimest ja me vajame ka vaba ruumi. Kui meil vaba ruumi ei ole, peame kogu aeg nihutama istmeid, et mahutada oma kotte ning tassima neid sisse-välja.

Ma ei ole kunagi teinud ülesannet 4 inimeselt 5 inimesele, vähemalt tegelikus elus mitte.

Üks mu lastest tegi seda.

Ühel päeval soovitas ta võtta tagumised istmed välja, jättes kohad 4 inimesele ja seega jäi tagumine vabanenud ruum asjade jaoks, mida võis seal pidevalt hoida. Me ei pidanud tagumisi istmeid pidevalt edasi-tagasi nihutama, et pakiruumi kasutada.

Ta muutis kogu autos olevat pilti. Ja see toimis, me muutsime seda.

Lihtne muudatus aga see tegi meie elu palju kergemaks.

Algebra on kunst võtta info, mida sa omad, asjad, mida sa tead ning kasutada seda selleks, et saada infot, mida sul veel ei ole, kuid mida on vaja teada saada. See on kui puzzle. See ongi kõik. Sa lased lastel seda teha nendega vabalt mängides. Leides, et asjad on põnevad ja soovides välja uurida, mida sa veel ei tea. Järele proovides, katsetades. Neid asju vajades.

Ma „panen” oma lapsed matemaatikat tegema…päikeselaikudes elutoa põrandal, süüa pakkudes, koristades … ja just praegu mänguvad kaks noorimat doominod…MATEMAATIKA!

Doominomäng on matemaatika. Miks mitte lasta neil seda teha.

Miks eraldada matemaatika kõigest muust siin elus? Miks inimesed seda küll kogu aeg teevad?

Loomulikul teel matemaatika õpetamiseks, tuleb lasta tal olla elu loomulik osa, nagu ta ka on. Ei ole vaja temast teha eraldi punkti.

Näiteks, mis oleks kui kirjutamisel ja rääkimisel, sa järsku peatud ja paned punkti iga kord, kui oled kirjutanud no näiteks e- tähe?

esmaspäev, 20. veebruar 2012

Oluline küsimus soolast loobumise kohta

Ma tõstan selle kommentaaris olnud küsimuse siia ette, kuna see võib olla väga oluline.
Küsimus selline:
Mis siis teha, kui soolast loobumise tagajärjel hakkasid krambid tekkima ja ainuke asi, mis aitas oli näpuotsatäis soola kiirelt võtta ja see aitas minutiga?

Kas asi võib olla, et on mingi muu mineraali puudus, mida siis Na asendab krampide ärahoidmiseks?

Naatriumist endast: Cornelli konspektist ma loen, et Teaduste Akadeemia ( The National Academy of Sciences) märgib inimesele naatriumi vajalikuks koguseks ainult 250mg ja kui teie menüüs on värsked puu- ja aedviljad siis saate päevas umbes 500mg naatriumi. Sestap toiduga saab täiesti piisavalt. Üledoos on probleemiks, kuna 1 tl soola sisaldab 2000mg naatriumi ja kogu valmistoit (leivatooted, purgitoidud, magustoidud jne) sisaldab soola. Arvatakse, et inimene kes sööb väljas valmistoitu ja/või ostab seda koju saab soola 3000-5000mg päevas. Keha viies liigset Na välja kasutab selleks topelt veekogust ja nii need probleemid pikapeale kuhjuvad.

Soolast loobumist peetakse äärmiselt keeruliseks, kuna soola tarbimisega harjunud inimestel võivad tekkida väga tugevad ülemineku või puhastusnähud: sh ka tugev depressioon, ärevus, masendus. Kramp iseenesest ei näita mineraali puudust vaid sõltuvusest vabanemise raskust. Ja kui näpuotsatäis soola kaotab sümptomid koheselt ongi tegemist ülemineku raskuste leevendamisega. Selliseid leevendamisi soovitatakse erinevate üleminekuprobleemide korral: happeliselt toidule aluselisemale minekul samamoodi pakutakse, et kui on liiga halb olla siis juua veidi jogurtit vms happelist toitu, et keha ei saaks liiga suurt šokki. See tõmbab tempo veidi maha.

Mida soovitada soolast puhastumise korra: varsseller on Na rikas ja aitab kehal soolatarbimisest üle saada. Till, fenkoli roheline.  Kui keha väga valuliselt reageerib siis tuleb üle minna järk-järgult.

Siin allpool oleval lingil on samuti jutt soolast ja tuuakse välja, et soolast loobumisel võivad üleminekunähtudeks olla rambid. Mürgid hoiavad kinni meist ülitugevalt.
http://www.rawfoodexplained.com/condiments/salt.html

Samas leiab muidugi väga palju juttu selle kohta, kui halb mõni toit võib olla ja mida ta kõik põhjustab, kuid vähem on praktilisi nõuandeid, et mida teha tõeliselt halva enesetunde korral (loobuda samm haaval, võtta menüüsse Na rikkaid aedvilju).

kolmapäev, 15. veebruar 2012

Sool - kas loomulik maitseaine

Mis on maitseainete (kastmete) roll?
1. maitseained teevad toidu rohkem maitsvaks
2. tõstavad isu
3. stimuleerivad seedemahlade eritumist

ehk siis mittemaitsev toit läheb libedamalt ja suuremas koguses alla. Tulemus...


Räägime soolast ja soola alla käivad kõik soolad, mis iganes värvi, mis iganes päritolu nad ka ei oleks. Sool on sool.
Alljärgnevalt kokkuvõtlikult Herbert M. Sheltoni raamatust "Food and Feeding" peatükist Condiments
Kõikidest maitseainetest kõige levinum on lauasool (naatriumkloriid) ja seda peetakse lausa asendamatuks. Ma ei kavatse siinkohal rääkida, kui haprad ja põhjendamtud need soola kasutamise argumendid on. Pigem püüan lugeja tähelepanu juhtida mõningatele faktidele, mis näitavad soola kasutamise harjumuse mõttetust. 

Arukus peaks sulle ütlema, et keha ei ole ümbritsevast õhust võimeline käitlema ühtegi anorgaanilist substantsi peale vee ja hapniku. Teada-tuntud lauasool on anorgaaniline substants ja väga tugevat ärritust tekitav. Mõned allikad märgivad, et see on ärritav mürk. Kui väike terake soola satub silma või värskesse lahtisesse haava, siis saate aru, mida ma ärrituse all mõtlen. See põhjustab haavas teravat, kibedat valu. Kui soola endale sisse süüa, omab see täpselt samasugust ärritavat mõju kudedele ning kogu meie sisemusele. Ka mõju närvidele peab olema üsna tugev.


See on stimulant ja nagu kõik mittelooduslikud stimulandid, raiskab see elujõudu. Soola stimuleeriv mõju süljeeritusele on hästituntud fakt. Mõningatel juhtudel on kasutatud soolaga hõõrumist vees (duši all) ja see on samuti väga stimuleeriv. Seda kasutanud isikud on märkinud, et soolaga hõõrumine oli sedavõrd stimuleeriv, et ülimalt vaevatud ja erutatud seisund säilus terve päeva. 1 teelusikatäis soola, mida sööb sisse soola mitte-kasutaja või laps, suurendab südamelöökide arvu 10 või enam võrra ühes minutis. Selline stimulatsioon ei ole kunagi õigustatav ja on elujõu raiskamine.


Lahustage 1 supilusikatäis soola klaasis vees ja jooge see ära. Mis juhtub? Kui magu ei ole eelnevast soola tarbimisest väga ära rikutud, siis antud toos kutsub esile oksendamise. Kaitsmaks õrna mao limaskesta, peab keha tootma palju lima. Või väljutatakse see soolestiku kaudu, mis tähendab, et toodetakse veel rohkem lima, kuna sool tuleb sisse mähkida ja jämesoole sisemust kaitsta. Tulemuseks on kõhulahtisus. Sool püütakse võimalikult kiirelt organismist väljutada, kuna keha tunneb ära, et tegemist on täiesti seedumatu ja mitte-toitainelise substantsiga, mis ärritab tugevalt.


Kui soola tarbida väiksemates kogustes, siis ei ole vastureaktsioonid nii tugevad. Osa soolast leiab tee vereringesse ja elimineeritakse naha ja neerude kaudu. See väljutataksegi soolana – keha läbimisel ei toimu temaga mingeid muudatusi. Soolasööjate higi on soolane, see maitseb soolaselt. Olen palju kordi näinud soolasööjate higiseid särke, kus higi särgil piirneb valge soolarandiga, mis ka lõhnab soolvee järele. Selline higi on ärritav nahale ja higinäärmetele. Nende higi, kes soola ei söö, on maitsetu.

Soolasööjate pisarad on soolased ja ärritavad silmi. Nende pisarad, kes soola ei tarbi, ei ole soolased ja ei oma ärritavat toimet silmadele. On võimatu, et loodus oleks loonud pisarad, mis ärritavad meie silmi. Loodus on loonud pisarad silmade puhastamiseks.

Sool on täiesti ebatoitaineline ega anna kehale mitte midagi. Ta on mõlemat -seedumatu ja imendumatu. Sool siseneb kehasse jõhkra anorgaanilise substantsina, ringleb seal muutumatuna, kuni lõpuks muutumatuna ka väljutatakse.

Sool ärritab kõiki keha kudesid ja organeid, mis reageerivad kõik väga tugevalt. Sellised vatsureaktsioonid tekitavadki stimulatsiooni, millele järgneb alati samas proportsioonis mõjutatud organite (magu, soolestik, arterid, absorbendid, veenid, süda, nahk, neerud jms) jõuetus ja atoonia.

Soola kasutamine, sarnaselt maitseainetega jms rikub maitsemeelt ja nõrgendab või osaliselt hävitab meie võime teha vahet meile pakutavate toiduainete vahel. Inimene, kes on harjunud soola sööma, ei tunne toidu maitset kui sool jääb lisamata. Mida kauem on kasutatud soola maitseainena, seda rohkem hakkab soola toidu maitsestamiseks kuluma. Sool varjab toidu naturaalse maitse ja sellega takistab õigete seedemahlade eraldumist. Sool ei soodusta ega paranda mitte mingil moel seedeprotsessi, kuigi seda sageli väidetakse. See pigem häirib seedeorganite normaalset tegevust, kahjustades nende tundlikkust ja tööjõudu. Sool vähendab tegelike maitseomaduste nautimist.

Maitsemeel ei ole mitte ainult väga tähtis ja vajalik seedemahlade eraldumiseks, vaid samuti oluline juht reguleerimaks söödava toidu kogust. Täiuslik maitsemeel on väga täpne ja usaldusväärne juht näitamaks, millal lõpetada maitsestamata toidu söömine. Täiuslik maitsemeel on tänapäeval väga haruldane. Igal juhul, kui maitsemeelt stimuleeritakse ja aetakse segadusse rikkalike maitseainete, lisaainete, lõhnaainete ja kastmetega, siis tulemus ei saa teenida õiget eesmärki.

Kas nende faktide valguses tundub võimalik, et lauasool on kehale ja tervisele hädavajalik? Tavajuhul esitatakse põhjenduseks, et inimesed ja loomad on alati soola tarbinud. Kusjuures see ei vasta tõele. Isegi kui inimkond on pikemat aega soola tarbinud, siis ei ole see mingi tõend selle kasulikkuse kohta. Dr R.T. Trall märgib oma „Hydropatic Encyclopedia” 1. köites, lk. 336: “miljonid inimrassist on elanud tervislikult ja surnud kõrges eas ilma soola tarbimat /.../ peale selle elavad praegu ja naudivad head tervist ilma soola kasutamata sajad ja tuhanded inimesed.”

Richard T. Colburn oma raamatus „The Salt Eating Habit” märgib: “Ei ole raske näidata, et terved rahvused ja inimkogukonnad on elanud soola kasutamata…”

Sylvester Graham, kes on loodusliku ravi üks silmapaistvamaid esindajaid, märgib: „On üsna märkimisväärne, et mõned viitavad soolale kui olulisele osale inimdieedis, et võidelda liha roiskumise vastu. Samas ei ole ükski lihasööja loom looduses eales kasutanud soola…

tõlkija märkus (Shelton kirjutab oma raamatus pikalt ka loomadele soola pakkumisest. Mitmete autorite põhjal leitakse, et loomadel ei ole olnud looduslikku vajadust soola järele. Raamatus on juttu ka mõnest vaatlusest, kuidas mõjub sool kariloomale. Tervises ühe aasta jooksul ei nähtud märgatavaid erinevusi. Märgatav oli aga see, et soola saanud kariloomad olid kaalus rohkem juurde võtnud. Täna on ju teada, et sool hoiab kudedes kinni vett ja vesi on raske.)

Shelton kirjutab edasi: Kuigi ma võin põhjalikult selgitada soola kahjulikkust, esitatakse ikka järgmine küsimus: „ Aga paljud minu tuttavad naised või mehed on elanud kõrge eani ja söönud regulaarselt soola. Kui sool on kahjulik, miks nad siis haigeks ei jäänud?”

See sama vana küsimus kordub ikka ja jälle. Keskmine inimene ei suuda vaadata oma ninaotsast kaugemale, või vähemalt ei ole ta võimeline nägema midagi, mida ta ei soovi näha. Esiteks muidugi märgitakse kõrges eas inimeseks isik, kes on elanud 65-80 eluaastani. Kuigi see on väga madal eluiga võrreldes sellega, milleni tegelikult peaks terve inimene küündima. Ja veel, see mida peetakse keskmiseks terviseks, ei ole mitte tervis. Pigem on see haiguslik seisund. Keskmine inimene ei ole heas füüsilises vormis, täitmaks kõiki elukohustusi peale oma 40.-50. sünnipäeva. Enamik neist, kes saab 80 või enam, ei ole juba 30-40 aastat terved olnud. Osa neist on koormaks iseendale. Nad kuuluvad elavate surnute hulka. Samuti on kõrges eas isikud erandid. Enamikuga võrreldes jõuavad vähesed elada kauem kui 80 aastat. Ainult 1 tuhandest jõuab sinnamaani. 999 on ammu enne seda juba alla andnud. Miks inimkond teeb erandist reegli, ei tea, kuid vähemalt annab see talle õigustuse olla oma halbade harjumuste ori.

Samad argumendid tuuakse esile iga halva harjumuse juures, millest ollakse sõltuvuses. Me viitame inimestele, kes kõrges eas suitsetavad. Kuid see ei tõenda suitsetamise väärtust. Me võime viidata inimestele, kes on joonud alkohoolseod jooke terve oma elu. Kuid see ei tõenda alkoholi väärtust. Sama käib kohvi, tee, oopiumi, arseeni vm mürgi kohta. Meie tähelepanu on nende mõnede ellujääjate juures. Nagu sõdurid on nad ellu jäänud, mitte seetõttu, et sõda on kahjutu, vaid neil vedas ja nad on lahingutest tervena pääsenud.

Ma ei hakka siin arutama kõik neid lisandeid, mida inimene on kasutusele võtnud sh küpsetuspulbrer, söögisooda jms. Paljud neist ei tundu nii ohtlikena kui sool, kuid kohe kindlasti ei ole nad meie elus vajalikud.

esmaspäev, 13. veebruar 2012

Toortoidu praktiline teabepäev

25. veebruaril Tallinnas teeme ühe praktilise teabepäeva. Valmistame toortoitu, püüame hoida vähesoolast ja väherasvast joont:). Olen mõned toortoidu koogid kohandanud vähem rasvaseks:). Vastame küsimustele ja jagame kogemusi. Osatasu tuleb 10eur.

Medifur näitab Excaliburi kuivatit ja Oomega võimast blenderit (sama võimas kui VitaMix). Kes tahab näpuga katsuda ja oma silmaga näha, saab võimaluse.

Registreerimine 84silleke@gmail.com

teisipäev, 7. veebruar 2012

Aterov vol 4 vitamiinid, toidulisandid

Aterov kirjutab: "Ma kutsun kõiki tervemõistuslikke inimesi kogu maailmas sellest letargilisest indiferentsusest ärkama nende endi, oma perekonna, tuttavate ja sugulaste tervise nimel. Ma kutsun neid ühendama minuga käed, et ühiste jõupingutustega avada inimkonna silmad, parandada tänased toitumisharjumustest tekkinud vead ja teha lõpp täna valitsevale kohutavale olukorrale. …


Meil reklaamitakse täiesti vabalt paljusid kahjulikke ja jämedalt võltsitud toiduaineid kui vitamiinide allikaid ja müüakse neid avalikult laiale ostjaskonnale. Ma lisan siia erinevat liiki küpsised, kompvekid, mahedad joogid nagu coca-cola ja limonaad, roiskunud liha, keedetud piim ja sadu teisi erinevaid toiduaineid, mis on täielikult oma elusad toitvad omadused kaotanud ja viivad inimesi ainult haigustele ja surmale.

Enamus kahtlastest toiduainetest kogutakse, segatakse kokku, pakitakse karpidesse, suletakse hermeetiliselt, neile riputatakse pika nööri otsa tabelike, millel koostisosade „teaduslikud” nimetused. Sellisena müüakse seda kergeusklikule rahvale kui „dieetpreparaati” muinasjutuliste hindadega. Nii kaugele on kommertsprobleemide tõttu läinud kaasaegne meditsiin. Me peaks täitma maailma kohe raamatutega, mis käsitleks tänases maailmas valitsevaid moonutusi detailselt….

Bioloogid leiavad erinevates ainetes teatud vitamiine, veidi hiljem avastavad nad, et vitamiin ei olegi lihtne aine, vaid koosneb tosinast erinevast ainest ja nad panevad neist igaühele nime. Pikapeale nad märkavad, et teatud vitamiin ei ilmutagi teiste juuresolekuta oma jõude. Nad võtavad selle arvesse ja viivad organismi terve seeria selliseid aineid.

Kunstlike vitamiinide toime inimorganismile on silmnähtav ja vasturääkiv. Me võime seda jälle selgitada näitega inimestest, kes ehitavad maja telliskividest, ladudes neid üksteise kõrvale ritta, seguga kinnitamata, aga siis, et seda viga parandada, teevad nad valmis terve barreli (umbes 164 liitrit) madalakvaliteedilist mörti ja valavad selle kõik korraga hoonele peale.

Täiesti loomulik, et see segu kaitseb hoonet mõne aja tuule ja vihma eest, kuid ta ei seo üksikuid telliskive ja loomulikult ei liida ehituse sisemisi kihte. Mõnikord kasutatakse seda võltsmaterjali suurtes kogustes ja siis see hoone, mille vundament on liiga ebapüsiv, kukub lihtsalt kokku. Samasugune olukord võib juhtuda vitamiinide manustamisel organismi, kui inimene sureb kohe pärast süsti. Kuidas tohib soovitada ainet toiduainena, mille minimaalne annus süstituna tapab inimese viie minuti jooksul.

Millal küll tärkab inimestes terve mõistus ja nad loobuvad kõigist neist totrustest?

Kuid eriti naljakas on see asjaolu, et mingi kõrge teadlane, suur tsütoloog, kes on pühendanud kogu oma elu elusa raku bioloogiliste funktsioonide uurimisele, või arst-dietoloog, kelle elu eesmärgiks on ideaalse dieedi väljatöötamine inimestele, ostab esimesena isiklikke rakke hävitavaid degenereerunuid toiduaineid ja juhindub üksnes oma maitsest, lismata mõistust…

Piiratud mõistusega ja tagurlikele inimestele on, muidugi, väga raske tõestada toortoidu eeliseid keedetud toidu ja ravimite ees. Ei tohi unustada, et me elame Kosmose Ajastul, aga mitte keskajal, kui jälitati igasuguseid progressiivseid ideid ja suuri leiutusi, mis vajusid aastasadadeks unustuse hõlma…

Peab tunnistama, et bioloogid on erinevaid toiduaineid uurides teinud tähtsaid avastusi, mille eest me oleme neile tänulikud. Kõik need saavutused kuuluvad suurte hulka ainult kaasaegse tehnika ja inimese vaimse arengu seisukohalt. Kuid looduse suure tarkuse kõrval on isegi kõige kuulsam teadlane kõigi oma tohutute avastusega 5-aastane laps. Kes need teadlased ka ei oleks, neil ei ole õigust hävitada tooreste materjalide harmooniat ja terviklikkust, mille on loonud loodus ise, ja laiadele hulkadele esitada oma lasteaia tasemel teadmisi kui tõelist teadust.

Kõige suurem oht on selles, et me kasvatame endas pidevalt vajadust suurema hulga valkude järele, kui seda leidub taimsetes koostisosades. Kui varem vajasid inimesed väikese hulga valke, siis nüüd vajatakse neid aina rohkem ja rohkem, võrreldes nõudmistega inimese evolutsiooni ajal…

Sünteetiliste vitamiinide tohutu hulk tänapäeval ei saa iialgi teenida toitumise eesmärki. Seda enam, et sageli juba 5 minuti pärast organismi sattumist lakkab nende elutegevus.

Täiesti rumal on oletada, et mingid kindlad toiduained võiks olla spetsiaalsete vitamiinide ja teiste toitainete allikaks. Kõik orgaanilised komponendid formeeritakse ühtedest ja samadest koostisosadest, kuid nad erinevad üksteisest oma füüsikaliste ja keemiliste omaduste poolest, mis tuleneb erinevusest nende ehituses ja molekulaarstruktuurist. Näiteks kõigile tuntud alkohol ja suhkur koosnevad ühesugustest keemilistest elementidest (süsinik, vesinik, jne), kuid erinevad üksteisest värvuse, maitse ja välimuse poolest. Linnud oma puuris teiste koduloomade kõrval toituvad ühest ja samast rohuliigist; isegi need olendid, kes tarvitavad valke, rasvu, vitamiine ja mineraale, erinevad üksteisest…

Ükski kunstlik vitamiin ei asenda looduslike vitamiinide imelist tasakaalu, ükski mürk ei suuda nii, nagu looduslikud ained reguleerida inimkeha organite ja näärmete tõelisi biolooogilisi funktsioone. Ükski antibiootikum ei asenda looduslikke, mis on köögis hävitatud.

Meditsiin on tallanud jalge alla põhilise seaduse: iga tehase katkematu töö sõltub vaheaegadeta ja laitamtust toorainega varustamisest kindla inseneri-projekteerija poolt. Antud juhul on täistoortoit elavateks rakkudeks inimvabrikule ja muud ei midagi.

Sealjuures hävitatakse pidevalt uusi vabrikuid tubaka, alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide, küpsiste, keediste, jäätiste, vorsti, valge leiva, või, konservide ja teiste ohtlike toiduainete tootmiseks. See kõik tõendab, et inmene ei juhindu oma praktilises elus tervest mõistusest, vaid hukutavatest vigadest ja ebausust, mis on iseloomulikud roogatest mürgitatud inimkonnale.


Tehnilistest avastustest ja teaduslikest saavutustest joobununa kujutab kaasaegne inimene end tsivilisatsiooni seniidis, tegelikult vireleb ta primitiivses, ebaloomulikus ja pimedas olemises.

Tegelikult on inimene ikka veel nii naiivne, et hirmsate valede ja isegi kohutavate mürkidega võtab ette hullumeelseid eksperimente, et kõrvaldada häireid, mis nende vahelesegamine organismis esile kutsus. Peale selle viib ta läbi eksperimente tummadel ja kaitsetutel loomadel, kuid ka iseendal, oma armastatud lastel ja kogu inimkonnal.

Looduse eksimatu ettekirjutuse järgi on meie Looja-Jumal kõik need materjalid kokku seadnud, mis ulatuvad kümnetesse tuhandetesse. Iga meterjal paistab silma oma täpse hulga poolest. Selle järgi tohime me ühte ainet tarvitada tuhat grammi, teist – kõigest ühe grammi, kolmandat aga ainult tuhandiku grammist. See on juhtiv seadus kõigile vabrikutele. On tähtis, et need ained oleks rakkude käsutuses teatud kindlates kogustes. Iseäranis suurt tähelepanu tuleb pöörata sellele, et ei sisalduks kahjulikke aineid…

Küllaltki paradoksaalne on asjaolu, et kõige varajasemast tsivilisatsiooni ajast alates osutus ainult inimene kogu maailmas selleks erandiks, kes kaotas kõigi nende koostisosade terviklikkuse tunde, millest ta ise on loodud. Sellepärast töötabki päevad ja ööd oma laboratooriumides ja uurimiskeskustes, viies läbi hulgaliselt mitmesuguseid katestusi ja eksperimente, lahates ühe materjali teise järel; toodab neid mitmesugusel kujul ja ülistab neid muistsete nimetustega ning täidab nendega karbid ja pudelid. Ja kõike seda nimetatakse teaduseks."

neljapäev, 2. veebruar 2012

Aterov vol 3 - tema perekond ja toortoitumine

Aterov kirjutab: "Kui öelda kuulsale teadlasele, ka dietoloogia spetsialistile, et valges leivas, mida ta sööb, ei ole vitamiinidest jälgegi, vastab ta ilma kahtlusevarjuta, et ta sööb peale leiva ka muud, mis sisaldavad vitamiine. Sama edukalt võiks müüritööline laduda terve päeva telliskivi telliskivi järel seina mörti kasutamata ja ütelda, et mörti kasutab pärast. Samasugune lühinägelikkus on ka toidumaaniast pimestatud inimesel."

Mulle tundub, et loen sellel aastakümnel kirjutatud raamatuid: Judit de Cava või Graham. Toidulisandiga, isoleeritud vitamiinidega on täpselt sama lugu. Sa sööd vaegtoitu, kommertstoitu, inimkehale mittesobivat toitu ja arvad siis, et toidulisand täidab kõik puudujäägid sinu kehas. Kahjuks mitte. See tellissein on liiga kõver, liiga kõrge, liiga kokku pressitud ja tabletis sisalduv surnud aines ei suuda täita enam kõiki neid pragusid, vahesid. Mingi aja pärast vajub sein ümber või vajab suuri tugesid
Aterov kirjutab:
Asjaolu, et ma 60-aastaselt olen ikka võimeline kirjutama neid ridu, tuleneb toortoitlusest. Seitse või kaheksa aastat tagasi oli mu süda nii haige, et traagiline lahendus olnuks möödapääsmatu. Ma ei olnud võimeline tegema ühtki sammu hingeldamata, mul ei olnud jõudu isegi tavalise ämbritäie vee tõstmiseks. Kõhukinnisus, seedimatus, valud südames, unetus, krooniline bronhiit, hemorroidid ja sagedased külmetushaigused olid viimastel aastatel mu pidevateks saatjateks, kuid tänu toorele toidule olen ma kõigist neist haigustest vabanenud. Vererõhk alanes 180-lt 120-130-le, pulss 80-90 löögilt 58-60 löögini minutis. Tundmata vähematki väsimust võin ma 4 tunniga käia Tadžirsi ja tagasi (vahemaa 24 km), kergelt nagu kits tõusta mägedesse, tassida raskeid kohvreid või sooritada 12 km pikkusi jalutuskäike, kui tahan vabaneda igapäevasest rutiinist. Aastaid põdesin kroonilist bronhiiti ja mitu korda aastas kimbutas mind gripp. Viimaste aastate jooksul pole aga isegi vähimatki külmetusetunnust olnud, kuigi ma magan aastaringselt värskes õhus - nii talvel kui ka suvel - , kartmata külmetumist või nakkushaigustesse haigestumist.
Ma kannatasin metsikute podagrahoogude all ja seisund läks nii halvaks, et ma ei võinud suurte varvaste liigeseid isegi puudutada. Praegu võin ma neid keerata ja pöörata ilma vähimagi valuta igas suunas. Kus te leiate veel nii häid tulemusi vaatamata selliste vahendite nagu AKTH (adrenokortikotroopne hormoon), digitaalise, bromiidide, joodi sisladavate toiduainete, aspiriini, antibiootikumide ja tuhandete teiste ravimite tarvitamiseta...
Oma kolmandat last kasvatan ma toortoidul. Tütar saab varsti 7-aasatseks, aga kordagi ei ole ta suhu võtnud isegi tükikest degenereerunud toitu. Tema tervis on täiuslikkuse tipp. Alles nüüd näen, et palju kergem on kasvatada sadat toortoidul olevat last kui üht toidumaani. Iialgi ei pea muretsema toortoitumisega laste haigestumise pärast, neil ei esine külmetushaigusi ega nohu, kõhulahtisust ega kõhukinnisust; laps on alati korralikult söönud. Minu tütar on rõõmus nagu lind, tal on alati võimalus minna laua juurde ja süüa, mida soovib. Ta võib terve päeva laulda ja tantsida, tundmata väsimust või pisaraid või kapriise ja nuttu ja kisa. Ta ei põhjusta ümbritsejatele vähimatki muret. Täpselt kell kaheksa õhtul läheb ta magama ja pärast seda, kui ta on mõne minuti laulnud, suleb silmad ning magab sügavat und hommikust kella kueni. Me ei suuda meenutada ühtegi ööd tema esimestest elukuudest alates, kui ta üleval oleks olnud. Ta uni on nii sügav ja tugev, et ei ükski müra ega liikumine suuda teda äratada.


Kui teised lapsed lasteaias söövad hommikueineks võileiba, juustusaia, kondiitritooteid jms., avab ta rahulikult kodunt kaasavõetud koti puuviljaga ja hakkab sööma. Kui me külastame sõpru, vaatab ta täiesti ükskõikselt roogadega kaetud lauda, mille juures inimesed tunnevad "kõige erinevamatest maiustustest" suurt mõnu. Sageli laotab ta oma maiustusi, mille järgi ta eakaaslased on aru kaotamas, oma nukkudele taldrikule. Ta ei ole kordagi avaldanud soovi, kasvõi uudishimust, midagi sellest kõigest proovida...
Minu naine, kellele ma ei ole iialgi peale sundinud oma vaateid, muutis armastusest tütre vastu ja tema tervise huvides tasapisi ise oma toitumissüsteemi ja praegu on täielik toortoitlane. Selleni jõudmiseks pidi ta läbima pika tee, loobudes kõigepealt lihatoidust, kuid tehes ka seda vähehaaval - tarvitas lihatoite üks või kaks korda nädalas. Kui tütar kasvas veidi suuremaks, jättis naine veel oma menüüsse keedetud kartulid, millest aga peagi loobus, sest tütar küsis kord temalt: "Ema, mis siin nii halvasti haiseb?" Pärast seda leppis naine oma menüüs õhukese kääru nisuleivaga, mida sõi mee ja puuviljadega. (Neil päevil olid minu toortoitumise printsiibid veel algelised; nüüd on mulle selgeks saanud, et kuumutatud toidust täielik loobumine ei ole algul sugugi hädavajalik, eriti rasketel haigetel.)
Nüüd kogeb mu naine toortoidu toimet oma organismile ja pole sugugi üllatav, et ta on täielikult loobunud kuumutatud toidust. See kõik toimus ilma eriliste raskusteta. Kui kodus puudub kuumutatud toidu lõhn, muutub toortoidu tarvitamine väga lihtsaks. See on tee, mida mööda peavad käima kõik oma lapsi armastavad ja neile tervist soovivad vanemad."
----
"Kui asetame tüki kartulit või kabatšokki õlisse ja hakkame seda praadima, anname võimaluse toiduainete hävitamisprotsessile. Te näete ise, et toiduained tõmbuvad kokku, vähenevad mõõtmetelt, seejärel tumenevad ja kui me operatsiooni jätkame pikemat aega, muutuvad mustaks ja lõpuks tuhaks. See meeldiv lõhn, mis sealjuures kõditab meie haistmist, tuleb neist looduslikest kõrgekvaliteetsetest, kuid õhku haihtuvatest komponentidest."
---
"Piiratud inimesed väidavad, et oleks julm keelata lapsi tundmast mõnu kuumutatud toidust. Sellised inimesed peaksid aru saama, et kuumutatud toidul ei ole mingit maitset; see tundub maitsvana toidumõnumaanile täpselt nii nagu oopium inimesele, kes on harjunud seda tarvitama. Kui keegi ei ole seni seda sõltuvust veel välja öelnud, siis ainult sellepärast, et praegu ei leidu maailmas küll kedagi, kes oleks toidumaaniast vaba."
---
"Emad juhinduvad tavaliselt oma isikliku maitse arusaamadest ja on väga mures, kui laps ei söö nende arvates vajalikus koguses seda toitu, mida nad talle vägisi suhu topivad, sellega last elu esimestest päevadest toidumaaniks muutes, tema tervist ja tulevast õnne rikkudes.
Oma esimestel eluaastate jooksul võitleb laps mittelooduslike toiduainete vastu. See avaldub tavaliselt nendes arvutudes haigestumistes, sagedastes seedehäiretes, mida tänapäeval nii sageli ette tuleb. Aga vastsündinud laps on täiesti uus konstruktsioon, täiuslik vorm; ta ei haigestuks iialgi, kui me tema toitmisel piirduksime looduslike toiduainetega, mis kindlustavad kõigi organite normaalse talitluse ja järelikult ka tervise."