neljapäev, 2. veebruar 2012

Aterov vol 3 - tema perekond ja toortoitumine

Aterov kirjutab: "Kui öelda kuulsale teadlasele, ka dietoloogia spetsialistile, et valges leivas, mida ta sööb, ei ole vitamiinidest jälgegi, vastab ta ilma kahtlusevarjuta, et ta sööb peale leiva ka muud, mis sisaldavad vitamiine. Sama edukalt võiks müüritööline laduda terve päeva telliskivi telliskivi järel seina mörti kasutamata ja ütelda, et mörti kasutab pärast. Samasugune lühinägelikkus on ka toidumaaniast pimestatud inimesel."

Mulle tundub, et loen sellel aastakümnel kirjutatud raamatuid: Judit de Cava või Graham. Toidulisandiga, isoleeritud vitamiinidega on täpselt sama lugu. Sa sööd vaegtoitu, kommertstoitu, inimkehale mittesobivat toitu ja arvad siis, et toidulisand täidab kõik puudujäägid sinu kehas. Kahjuks mitte. See tellissein on liiga kõver, liiga kõrge, liiga kokku pressitud ja tabletis sisalduv surnud aines ei suuda täita enam kõiki neid pragusid, vahesid. Mingi aja pärast vajub sein ümber või vajab suuri tugesid
Aterov kirjutab:
Asjaolu, et ma 60-aastaselt olen ikka võimeline kirjutama neid ridu, tuleneb toortoitlusest. Seitse või kaheksa aastat tagasi oli mu süda nii haige, et traagiline lahendus olnuks möödapääsmatu. Ma ei olnud võimeline tegema ühtki sammu hingeldamata, mul ei olnud jõudu isegi tavalise ämbritäie vee tõstmiseks. Kõhukinnisus, seedimatus, valud südames, unetus, krooniline bronhiit, hemorroidid ja sagedased külmetushaigused olid viimastel aastatel mu pidevateks saatjateks, kuid tänu toorele toidule olen ma kõigist neist haigustest vabanenud. Vererõhk alanes 180-lt 120-130-le, pulss 80-90 löögilt 58-60 löögini minutis. Tundmata vähematki väsimust võin ma 4 tunniga käia Tadžirsi ja tagasi (vahemaa 24 km), kergelt nagu kits tõusta mägedesse, tassida raskeid kohvreid või sooritada 12 km pikkusi jalutuskäike, kui tahan vabaneda igapäevasest rutiinist. Aastaid põdesin kroonilist bronhiiti ja mitu korda aastas kimbutas mind gripp. Viimaste aastate jooksul pole aga isegi vähimatki külmetusetunnust olnud, kuigi ma magan aastaringselt värskes õhus - nii talvel kui ka suvel - , kartmata külmetumist või nakkushaigustesse haigestumist.
Ma kannatasin metsikute podagrahoogude all ja seisund läks nii halvaks, et ma ei võinud suurte varvaste liigeseid isegi puudutada. Praegu võin ma neid keerata ja pöörata ilma vähimagi valuta igas suunas. Kus te leiate veel nii häid tulemusi vaatamata selliste vahendite nagu AKTH (adrenokortikotroopne hormoon), digitaalise, bromiidide, joodi sisladavate toiduainete, aspiriini, antibiootikumide ja tuhandete teiste ravimite tarvitamiseta...
Oma kolmandat last kasvatan ma toortoidul. Tütar saab varsti 7-aasatseks, aga kordagi ei ole ta suhu võtnud isegi tükikest degenereerunud toitu. Tema tervis on täiuslikkuse tipp. Alles nüüd näen, et palju kergem on kasvatada sadat toortoidul olevat last kui üht toidumaani. Iialgi ei pea muretsema toortoitumisega laste haigestumise pärast, neil ei esine külmetushaigusi ega nohu, kõhulahtisust ega kõhukinnisust; laps on alati korralikult söönud. Minu tütar on rõõmus nagu lind, tal on alati võimalus minna laua juurde ja süüa, mida soovib. Ta võib terve päeva laulda ja tantsida, tundmata väsimust või pisaraid või kapriise ja nuttu ja kisa. Ta ei põhjusta ümbritsejatele vähimatki muret. Täpselt kell kaheksa õhtul läheb ta magama ja pärast seda, kui ta on mõne minuti laulnud, suleb silmad ning magab sügavat und hommikust kella kueni. Me ei suuda meenutada ühtegi ööd tema esimestest elukuudest alates, kui ta üleval oleks olnud. Ta uni on nii sügav ja tugev, et ei ükski müra ega liikumine suuda teda äratada.


Kui teised lapsed lasteaias söövad hommikueineks võileiba, juustusaia, kondiitritooteid jms., avab ta rahulikult kodunt kaasavõetud koti puuviljaga ja hakkab sööma. Kui me külastame sõpru, vaatab ta täiesti ükskõikselt roogadega kaetud lauda, mille juures inimesed tunnevad "kõige erinevamatest maiustustest" suurt mõnu. Sageli laotab ta oma maiustusi, mille järgi ta eakaaslased on aru kaotamas, oma nukkudele taldrikule. Ta ei ole kordagi avaldanud soovi, kasvõi uudishimust, midagi sellest kõigest proovida...
Minu naine, kellele ma ei ole iialgi peale sundinud oma vaateid, muutis armastusest tütre vastu ja tema tervise huvides tasapisi ise oma toitumissüsteemi ja praegu on täielik toortoitlane. Selleni jõudmiseks pidi ta läbima pika tee, loobudes kõigepealt lihatoidust, kuid tehes ka seda vähehaaval - tarvitas lihatoite üks või kaks korda nädalas. Kui tütar kasvas veidi suuremaks, jättis naine veel oma menüüsse keedetud kartulid, millest aga peagi loobus, sest tütar küsis kord temalt: "Ema, mis siin nii halvasti haiseb?" Pärast seda leppis naine oma menüüs õhukese kääru nisuleivaga, mida sõi mee ja puuviljadega. (Neil päevil olid minu toortoitumise printsiibid veel algelised; nüüd on mulle selgeks saanud, et kuumutatud toidust täielik loobumine ei ole algul sugugi hädavajalik, eriti rasketel haigetel.)
Nüüd kogeb mu naine toortoidu toimet oma organismile ja pole sugugi üllatav, et ta on täielikult loobunud kuumutatud toidust. See kõik toimus ilma eriliste raskusteta. Kui kodus puudub kuumutatud toidu lõhn, muutub toortoidu tarvitamine väga lihtsaks. See on tee, mida mööda peavad käima kõik oma lapsi armastavad ja neile tervist soovivad vanemad."
----
"Kui asetame tüki kartulit või kabatšokki õlisse ja hakkame seda praadima, anname võimaluse toiduainete hävitamisprotsessile. Te näete ise, et toiduained tõmbuvad kokku, vähenevad mõõtmetelt, seejärel tumenevad ja kui me operatsiooni jätkame pikemat aega, muutuvad mustaks ja lõpuks tuhaks. See meeldiv lõhn, mis sealjuures kõditab meie haistmist, tuleb neist looduslikest kõrgekvaliteetsetest, kuid õhku haihtuvatest komponentidest."
---
"Piiratud inimesed väidavad, et oleks julm keelata lapsi tundmast mõnu kuumutatud toidust. Sellised inimesed peaksid aru saama, et kuumutatud toidul ei ole mingit maitset; see tundub maitsvana toidumõnumaanile täpselt nii nagu oopium inimesele, kes on harjunud seda tarvitama. Kui keegi ei ole seni seda sõltuvust veel välja öelnud, siis ainult sellepärast, et praegu ei leidu maailmas küll kedagi, kes oleks toidumaaniast vaba."
---
"Emad juhinduvad tavaliselt oma isikliku maitse arusaamadest ja on väga mures, kui laps ei söö nende arvates vajalikus koguses seda toitu, mida nad talle vägisi suhu topivad, sellega last elu esimestest päevadest toidumaaniks muutes, tema tervist ja tulevast õnne rikkudes.
Oma esimestel eluaastate jooksul võitleb laps mittelooduslike toiduainete vastu. See avaldub tavaliselt nendes arvutudes haigestumistes, sagedastes seedehäiretes, mida tänapäeval nii sageli ette tuleb. Aga vastsündinud laps on täiesti uus konstruktsioon, täiuslik vorm; ta ei haigestuks iialgi, kui me tema toitmisel piirduksime looduslike toiduainetega, mis kindlustavad kõigi organite normaalse talitluse ja järelikult ka tervise."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.