Mürkidest vabanemise raske tee

Lugesin hiljuti kunagise New Yorgi surmajuhtumite uurija Barbara Butcheri mälestusteraamatut "Mida surnud teavad". Üks juhtum teiste seast köitis tähelepanu ja usun, et selliseid lugusid peaks meeles pidama, kuna umbusaldus peavoolu meditsiini vastu on toonud ka meie Eesti turule hulgaliselt imeravijaid ja kindlasti on neid palju veel tulemas. 150 dollari eest seanss, mis puhastab mürkidest ja toksiinidest, peatab vananemise ja võimaldab uuesti ja puhtalt edasi minna. Kes tänapäeva elurattas ei tahaks oma väsimusest, magamatusest, ületöötamisest tekkinud jõuetusest kiirelt ja ainult raha eest  vabaneda. Keegi pakub alati lahendust, mis ei hõlma oma panust ja vaeva.

Barbara Butcher kirjutab: "Tuttavaks sain end murest murtud keskealise paariga ja võtsin istet, et nende juttu ära kuulata. Härra ja proua Grove olid kiirustanud nädal tagasi Vermontist New Yorki, kui said teada, et nende 38-aastane tütar Leah oli koomasse langenud. Pühendunud vanemad veetsid kõik päevad Bellevues tütre voodi kõrval ning hotellist minnes möödusid meie asutusest. Nähes silti „Kohtumeditsiiniamet“, tuli neile mõte, et võib-olla saaks keegi uurida asjaolusid, mis olid nende tütre surmasuhu viinud.

Leah’d oli vaevanud kerge depressioon ja ta oli hakanud kahtlema, kas ta ikka tahab arvutimüüja stressirohket tööd edasi teha. Ta soovis elult enamat, aga ei teadnud, mida. Sõber oli rääkinud talle „imettegevast“ psühhiaatrist doktor James Wattist East Forty-Sixth Streetil, kes pesevat mürgid ja raskmetallid kehast välja, mis tagavat kerge tunde ja selge pea. Veel manustavat ta veenisisese infusiooni teel medikamente, mis peatavat vananemise. Raskematel juhtudel pakkuvat ta klientidele „taassünnikogemust“. Ta uimastavat patsiente süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi ja dilämmastikoksiidi ehk naerugaasiga, surudes inhalatsioonimaski pekselva, õhku ahmiva, rabeleva ja tõmbleva patsiendi näole. Seejärel toovat ta patsiendi aeglaselt teadvusele, tõkked ja probleemid jäävat aga üska. Ta kordavat seda protseduuri kaks korda nädalas, kuni patsiendil hakkab parem või saab raha otsa.

Leah’l oli olnud mitu seanssi, millest mõni kestis kolm tundi. Ühe protseduuri ajal oli ta muutunud väga rahutuks ja erutatuks ja doktor Watti löönud. Too oli soovitanud, et Leah võtaks järgmisel korral kaasa sõbra, kes teda kinni hoiaks – nii istuski Leah’ kallim viimaste seansside ajal tema jalgadel ja hoidis ta käsi kinni. Arst olevat manustanud Leah’le 60-protsendilist süsinikdioksiidi (tavalises toaõhus on seda alla ühe protsendi), mispeale naine hakanud krampides tõmblema ja rabelema, kuni vajunud lõdvaks.

Watt olevat käskinud Leah’ kallimal tema vererõhku mõõta. Null. Watt ütles: „Mõõtke uuesti.“ Ta ei olevat osanud kunstlikku hingamist teha (nähtavasti ka mitte häirekeskuse numbrit valida) ja oli kuidagi ebalevalt sekeldanud ka siis, kui Leah’ kallim kiirabi kutsus. Leah’ süda oli seiskunud, kiirabitöötajad elustasid teda teel haiglasse. Hapnikupuudus põhjustas ajukahjustuse ja sestpeale oli Leah koomas.

Bellevues nägin kena noort kaamet naist aparaatide keskel, hulk voolikuid külge ühendatud. Naine näis kuidagi tühjaks pigistatuna ning ma teadsin, et ta ei taju mitte mingil moel ümbritsevat. Arstid ütlesid, et ta oli vegetatiivses seisundis, säilinud oli üksnes ajutüve alaosa minimaalne talitlus. Ta polnud suurt muud kui tuksuva südamega elutu keha.

Doktor Hirsch rääkis meie advokaadiga, kelle nõuandel helistasin ringkonnaprokuratuuri. Rääkisin loo ära ning minu käsutusse määrati ringkonna­prokuröri abid Gail Heatherly ja Anne Schwartz. Nad olid niisama vihased nagu mina ja taotlesid luba Watti vastuvõtukabineti läbiotsimiseks. Mina helistasin doktor Wattile ja küsisin viisakalt, kas ta saaks anda infot, mis võiks Leah’d aidata; kas ta räägiks meile, mis juhtus, missuguseid medikamente või gaase ta kasutas. Watt vastas, et „olukorra tõsiduse tõttu“ oli talle soovitatud, et vestluste juures viibiks advokaat. „See sobib,“ laususin ma. „Kas te tuleksite koos advokaadiga kohtumeditsiiniametisse meiega rääkima?“ Pakkusin koguni, et saadan talle auto järele, kuid ta kõhkles. Leah suri mõni päev hiljem.

Järgmisel päeval korraldasime reidi Watti vastuvõtukabinetti ehk ühe magamistoaga korterisse luksuselamus. Hallipäine doktor Watt seisis koridoris, vahutades vihast oma privaatsuse rikkumise pärast. Köök oli labor, tööpindadel olid laiali vere- ja uriiniproovid. Elutuba oli protseduuriruum, kus seisis kuus allalastava seljatoega tugitoooli, igaühe kõrval tilgutistatiiv. Magamistoas olid üheinimesevoodi ja tool, voodi peatsis kuidagimoodi koostatud aparaat, mis nägi välja, nagu oleks teismeline nokitseja selle kokku klopsinud. Plastkasti ühest küljest väljuvad sasisiinid tilguti­voolikud olid koondatud valgesse lõõtsatorusse, mis oli ühendatud musta kummimaskiga. Slidistamata rõhumõõturid olid teibitud kasti teisele küljele, kust ulatusid välja ventiilid, iga ventiil ja numbriketad ühendatud tööstuslike kummivoolikutega, mis keerdusid põrandal hunnikusse. Kõik oli räpane ja vana, nagu oleks Watt oma maagilise taassünnimasina ehitamiseks romulast osi otsinud. Voolikute teised otsad viisid kappi, kust leidsin kuus suurt metallist gaasiballooni, igaühel keevitustarvete firma silt. Hullumeelse teadlase aparaat oli tööstustarvetest kokku pandud.

Uurisin ümberringi vedelevaid medikamente, mida läheb vaja hädaolukorras. Kaalium ja epinefriin olid aegunud juba viis aastat tagasi. Väikesel kärul seisis aspiraator, täis sogast musta vett. Elustamiskäru südameseiskumise puhuks ei olnud. Erakorraliste ravimite karpi allergiliste reaktsioonide jaoks ei olnud. Puhta hapniku varu ei olnud..."

 

Otsisin netiavarustest, mis sai "tublist doktorist" edasi ja leidsin New York Postist  väikese lõigu:

Manhattani arst, kes tappis kogemata ühe oma patsiendi oma „gaasiraviga“, ei lähe vangi – tehtud kokkulepet kritiseerisid eile teravalt ohvri vanemad.

„Osa minust on väga vihane,“ ütles Leah Grove’i ema Lynn ajalehele The Post oma Vermonti kodust pärast seda, kui ta sai teada, et doktor James Watt tunnistas end süüdi kriminaalses hooletuses (tapmises) ja sai vaid sümboolse karistuse.

„Doktor Watt mõrvas meie tütre. Ma tahaksin näha seda meest elu lõpuni trellide taga,“ ütles ta, lisades, et ta ei ole siiski pahane prokuratuuri peale kokkuleppe tegemise pärast.

„See, mida nad saavutasid, oli suur saavutus,“ ütles ta. „Arstil on New Yorgis peaaegu piiramatu voli teha, mida iganes ta tahab.“

73-aastane Watt tunnistas kohtus, et 19. aprillil 2001 põhjustas tema „süsinikdioksiidiravi“ – süsinikdioksiidi, dilämmastikoksiidi ja hapniku segu, mida anti läbi anesteesiaseadme – 38-aastase Leah Grove’i südameseiskumise ja seejärel koomasse langemise. Grove suri 9. mail.

Seade pidi aitama Grove’il leevendada kerget depressiooni.

„Masin, mille ma ehitasin, ei jälginud Leah Grove’i poolt sissehingatavate gaaside kogust,“ ütles arst, tunnistades, et ei teinud piisavalt, et Leah´d pärast juhtunut päästa.

Vanglakaristusest pääsemise vastutasuks lubas Watt, et ei praktiseeri enam kunagi meditsiini.

Huvitavad karistused igal juhul.

Naudi oma toitu vol 1

Vahepeal jõudsin läbi lugeda Craig Good raamatu "Relax and enjoy your food" (2021, 126 lk). Ehk fakte kamarajurast eristades säästad oma raha, tervist ja tervet mõistust.

Craig Good alustas oma karjääri Lucasfilmis 1982. aastal. Kui Steve Jobs ostis 1986. aastal Pixari, liikus ta sinna. Ta on töötanud paljudes valdkondades, vabakutselise kirjutajana, kaamerakunstniku ja küljendajana.   

Miks ta kirjutas raamatu toidust ja miks see üldse paljude toiduraamatute seast pilku köitis?  

Craig kirjutab: 

„Võib-olla olete märganud, et ma pole teadlane, arst ega isegi toitumisspetsialist. Niisiis, miks ma kirjutasin selle raamatu? Noh, sellel pole mingit pistmist autoriteedi ega kooliharidusega. Sellel on midagi pistmist aastatepikkuse teadusliku skeptitsismiga ja minu armastusega toidu vastu. See on seotud asjadega, mida õppisin hirmuäratavatel aastatel pärast seda, kui mu tütre arst ütles: „Tal on anorexia nervosa. Sellel on väga kõrge suremus." See on seotud sellega, mida ma kaalu langetamise ajal õppisin. Kuid need pole ainsad põhjused. Asi pole selles, et söömise kohta poleks teisi häid raamatuid, kuid neid on siiski tohutult vähem kui internetikuulsuste poolt reklaamitud ja müüdud kamarajura. Põhisõnum, mille tahan edastada, on lihtne: nautige mitmesuguseid toite, peamiselt taimi, sealhulgas rohkelt puu- ja köögivilju, mitte liiga palju ega liiga vähe.“

See on sarnane tuntud toiduajakirjaniku Michael Pollani üleskutsega: „Sööge toitu, mitte eriti palju, peamiselt taimi.“ Good ise mainib samuti Pollanit ja teebki siinjuures oma paranduse anorexiahaige tütre isana – mitte liiga vähe. Sest tänane dieedimaailm kipub kaloreid viima sellise madala tasemeni, kus toitumishäire on kerge tekkima (ja tekibki).

Craig kirjutab oma raamatu kohta: 

„Paljud inimesed muretsevad "vale" toidu söömise pärast. Hästi rahastatud kampaaniad on aastaid teid veennud, et mõned toidud on head, mõned halvad ja mõned lausa kurjast. See ei peaks nii olema. „Relax and Enjoy Your Food“ kasutab teadust ja pisut tervet mõistust, et eemaldada kogu see ärevus ja säästa teile raha. Kui mõnest ideest lahti lasete, muutub kõik lihtsamaks.“

Miks me siis söömise pärast nii stressis oleme?

Kõikjal, kuhu pöördute, hõigub keegi teatud toidu ohtudest või reklaamib superdieedi imesid. Teid hoiatatakse "töödeldud toiduainete" ja "kemikaalide" eest. Raamatute ja imerohtude müüjad püüavad teid veenda, et teie keha on "toksiinidest" tulvil. Moonutuste ja hirmutaktika ümber on välja kasvanud tohutu mitme miljardi dollari suurune toidulisanditööstus, mis nõuab, et tervena püsimiseks tuleb võtta õigeid vitamiine või mineraalaineid. Teid hoiatatakse ostma gluteenivaba, mahepõllumajanduslikku, GMO-vaba toitu – mis ei pärineks tööstuslikust põllumajandusettevõttest. Kui te ei söö õigeid marju või rohelisi lehti, võiksite pleegitajat ette ja taha tilgutada. Teid pommitatakse sõnumitega selle kohta, kuidas tänapäevane toiduahel on täis "vaikivaid tapjaid", mis teid haigeks teevad. Teieni jõuavad aina enam sõnumid selle kohta, kui palju te kaalute või isegi kui palju kaaluvad teised inimesed. Ja mitte kunagi ei kaalu te piisavalt vähe.

Autor märgib, et tema raamat ei ole teaduslik raamat, kuigi toetub teaduslikule konsensusele ega ka kaalulangetuse või dieediraamat, kuigi vaatab väga kriitilise pilguga üle heaolutööstuse väited. Kõik raamatus esitatud info on sedavõrd lihtne, et võib tunduda uskumatuna. Seda seetõttu, et mõned väga hästi rahastatud organisatsioonid on aastakümneid püüdnud teid veenda, et just nende nägemus toidust ja toitumisest on see õige. Hirmupõhisest turundusest räägitakse raamatus mitmes kohas.

Segaduse ja desinformatsiooni hulk toidumaailmas on tohutu. Enesekindlad hääled karjuvad igast nurgast, et söö nii või naa, väldi seda või teist toitu. Neil häältel on televisiooniprogrammid, tohutult populaarsed veebisaidid ja neid reklaamivad  glamuursed Hollywoodi kuulsused. Mõnel on toeks isegi iidsed usutraditsioonid. Ja enamik neist eksib.

Autor kirjutab, et ka tema võib eksida: 

„Olen võtnud kasutusele kõik ettevaatusabinõud tagamaks, et vähemalt selle raamatu kirjutamise ajal on minu esitatud teave teaduslikult ja ratsionaalselt kehtiv. Veensin eksperte raamatus toodud fakte minu eest kontrollima. Sellegipoolest võin ma nagu kõik teisedki eksida. Skeptiline suhtumine on kõige tervislikum suhtumine, mis teil elus olla saab – kõige suhtes. Soovitan teil järgida joonealuseid märkusi, vaadata minu pakutavaid allikaid ja otsida tõeliste ekspertide hääli. "Sest nii ma ütlesin" on kõigi aegade halvim põhjus midagi uskuda, olenemata sellest, kes seda ütleb.“

Craig soovitab kolme raamatut, millest üks -  „Secrets from the Eating Lab“ (autor dr Traci Mann), on mul loetud ja blogis kokkuvõte tehtud.

Teine on  Alan Levinovitzi  „The Gluten Lie: And Other Myths about What you Eat“ ja kolmas Steven Novella „

The Skeptics' Guide to the Universe: How to Know What's Really Real in a World Increasingly Full of Fake“.

Veel üks raamat, mida mainitakse on Louise Foxcroft „Calories and Corsets: A history of dieting over 2,000 years“

Mõelge kõigile neile toidumaailmas levivatele manitsustele. Nende kõigi keskmes on hirm. Hirm süüa valesti. Hirm, et ei söö õiget asja. Hirm igavese karistuse ees. Hirm kaasaegse maailma ees.

Inimesi on palju lihtsam hirmutada kui neid harida. Söömine on üks intiimsemaid tegevusi meie elus. Toit läheb otse meie suhu ja läheb makku, kus sellest saab sõna otseses mõttes osa meist. Muidugi oleme mures selle pärast, mida sööme! Ja see teeb meid haavatavaks.

Craig kirjutab, et kui tema raamatust peaks ainult üks asi meelde jääma, siis võiks see olla see: igaüks, kes üritab teid mõne toidu või koostisosa pärast hirmutada või paneb teid söömise pärast süüd tundma, on keegi, keda peaksite oma ülejäänud elu jooksul ignoreerima.

Viimane asi, mida peaksite söömise pärast tundma, on süütunne. Teie taldrikul pole midagi, mida peaksite kartma. Enamik halbu ideid maailmas müüakse järgmiselt:

1) Leiutage probleem.

2) Müüge lahendus.

Loomulikult ei piirdu see ainult toidu- ja dieedimaailmaga; see on ülimalt levinud. Veebisait, mille eesotsas on atraktiivne noor naine või kuulsus, paneb teid kartma mõnda toitu või kehas leiduvaid "toksiine" või seda, kuidas "Big Pharma" või "Big Agriculture" üritab teid tappa – ja , oh! Mis siin veebisaidil veel on? Nad müüvad toidulisandeid! Või detoksvahendeid! Või maagilisi toite! Kas lihtsalt juhus?

Tuleb juttu kemofoobiast - irratsionaalsest hirmust kemikaalide või hirmutavate nimedega koostisosade ees.

Näiteks on olemas tööstuslik kemikaal, mis on peaaegu universaalne lahusti. Seda kasutatakse paljudes toodetes ja protsessides alates insektitsiididest kuni elektritootmiseni. See võib häirida DNA-d, on toksiliste ühendite, nagu väävelhape ja nitroglütseriin, põhikomponent ning eraldub suure osana autode heitgaasidest. Hingate praegu veidi seda sisse ja te ei saa selle vältimiseks midagi teha. Seda nimetatakse divesinikmonoksiidiks (DHMO) ja on teada, et see on väikelastele surmav ning põhjustab igal aastal kogu maailmas miljardeid dollareid varalist kahju. See on üsna hirmutav kemikaal, välja arvatud juhul, kui mäletate piisavalt keskkooli keemiat või olete juba külastanud suurepärast veebisaiti DHMO.org. Selle kemikaali üldnimetus on vesi (H2O).

DHMO on tõepoolest külastamist väärt veebileht. Siit leiab palju "hirmu" divesinikmonooksiidi kahjustavate omaduste kohta 😏. Kuid jah, samamoodi leiab erinevate toitude ja toidus leiduvate kemikaalide "kahjustavate" omaduste kohta sadu veebilehti. 

Kõige levinumad toiduga seotud küsimused on tänapäeval järgmised: kas see toit on tervislik? Või kumb on tervislikum, see toit või too toit? Probleem on selles, et need on valed küsimused. Kõik toidud on tervislikud, kuid kõik dieedid mitte.

Soolestiku tervis vol 11 - candida, lekkiv sool, detoks

Lõpetan selle postitusega - mis läheb juba täiesti jõulumeeleoluga vastakuti - dr. Gabrielle Fundaro ja dr. Jesse Hoffmani raamatu meie mikrobioomist ja soole tervisest. Kuid mine tea, võib olla on jõul rahulikum, kui tead, et tegelikult ei vaja me soolestiku tervise tarbeks detoksit ega puhastust ega kallist lisandit ega protokolli ega umbmäärast diagnoosi. Ja võid selle asemel kinkida omale midagi südantsoojendavat 💖💖💖

Soolestiku tervisega seotud pseudoteadus ehk luuakse probleem, et müüa toodet

Lekkiv sool - Lekkiv soolestik on populaarne, kuid mõnevõrra ebatäpne termin, mida kasutatakse soolestiku suurenenud läbilaskvuse või materjalide liigse läbimise kirjeldamiseks sooleseina rakkude vahel. Kui soolestiku läbilaskvuse muutus on täheldatav ja mõõdetav füsioloogiline protsess, siis kliinilises praktikas ei tunnistata "lekkivat soolestikku" konkreetseks diagnoositavaks seisundiks.

Eestiski on see populaarne – google annab päris palju eestikeelseid vasteid.

Fundaro kirjutab, et veebis tegutsevad soolestiku tervisegurud, kes väidavad, et nad diagnoosivad ja ravivad lekkivat soolestikku, avaldavad sümptomeid, mis on uskumatult ebamäärased sh aju udu, väsimus ja seedetrakti valu. Ükski neist sümpotmitest ei ole põhjuslikult seotud ega tunnistatud soolestiku läbilaskvuse suurenemise sümptomiteks. Ehk need sümptomid võivad tähendada mida iganes.

Tegelikult leidis hiljutine metaanalüüs, et sellised kaebused nagu kõhulahtisus, gaasid või puhitus ei ole seotud soolestiku läbilaskvuse muutumisega. Soole läbilaskvuse mõõtmised on kasulikud katsetingimustes ja need võivad anda täiendava ülevaate erinevate haigusseisundite patofüsioloogiast. Kliinilist tähtsust piirab aga valideeritud meetodite puudumine, et hinnata, kuidas muutunud soole läbilaskvus mõjutab inimese seedetrakti funktsiooni ja terviklikkust. Samuti ei ole teadaolevaid toimivaid sekkumisi, mis "ravivad"   "lekkivat soolestikku" ja nagu eelnevalt mainitud, võib elustiili muutmine olla parim potentsiaalne ennetamine soolestiku tervise edendamisel.

Raamatu autorite sõnul – kui mingil tervisealasel veebilehel on juttu lekkiva soolestiku diagnoosimisest või ravist teatud lisandite või preparaatidega, siis on see märgiks, et seda lehte ei maksa usaldada.

Puhastus- ja detoks -  väidetavalt müüakse nende nimede all protokolle ja preparaate, et eemaldada kehast toksiine ja paljudel juhtudel aidata kaasa kaalulangusele või soolestiku tervise parandamisele. Mõiste "toksiinid" on halvasti määratletud; detox dieeditööstus kasutab sageli terminit "toksiin", viidates saasteainetele, tehislikele kemikaalidele, töödeldud toidu koostisosadele ja raskmetallidele. Välja arvatud mõned halvasti läbiviidud ja kontrollimata kaubanduslikku detox-dieeti uuringut,  pole tõendeid selle kohta, et ükski kaubanduslik detox-dieet eemaldaks kehast mõne eelnimetatud „toksilise“ aine.

Kuigi puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et mis tahes puhastava või detoks dieedi protokolliga need tulemused saavutataks, määrab ja avaldab murettekitavalt palju praktikuid kliinilisi detox-protseduure.

Inimesel eemaldavad jääkaineid kehast maksa, neerude, seedetrakti, naha ja kopsude ensümaatilised rajad ja eritussüsteemid ja kuigi mõned mainitud ained kehas kogunevad, pole tõendeid selle kohta, et detox-dieet aitaks neid eemaldada. Isegi paastumine ja rasva kadu, mille järgselt teatud hulk neist ühenditest rasvkoest vabanevad, siis ei toimu kehast väljaminekut, vaid pigem ümberjaotumine teistesse kudedesse. Loommudelid illustreerivad mõningaid toidu toitekomponente, mis võivad toetada detoksikatsiooniga seotud ensümaatilisi protsesse. On näidatud, et klorella (vetikate tüüp), seleen, õunhape, sidrunhape, tsitrusviljapektiin, nori, koriander ja rasvaasendaja olestra aitavad kaasa raskmetallide või püsivate orgaaniliste ühendite eemaldamisele (peamiselt hiirtel tehtud uuringutes).

Praeguste tõendite põhjal on kõige mõistlikum viis keha võõrutussüsteemi toetamiseks lihtsalt süüa rohkelt puuvilju, köögivilju, täisteratooteid, ube, linnuliha ja kala, mis sisaldavad ohutus koguses õunhapet, sidrunhapet, pektiini, ja seleeni.

Detox-dieedid ja -puhastused võivad kujutada endast õigustatud terviseriske, sealhulgas toitainete puudust, elektrolüütide tasakaaluhäireid, kõhulahtisust, dehüdratsiooni, söömishäirete tekkimist ja isegi surma. Mõned dieedid hõlmavad pikaajalist paastumist või äärmiselt madalat kaloritarbimist, tahke toidu väljajätmist, lahtistite kasutamist, reguleerimata toidulisandeid, pikemat saunaskäimist ja rangeid toitumisreegleid. Kuigi need võivad viia lühiajalise kaalukaotuseni, kujutavad sellised ohtlikud kaalulangetamise tavad tõsiseid riske nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele, ilma märgatavat kasu andmata.

Vähem on rohkem, ütlen ma ikka. Sinu igapäevases toidus on piisavalt ainest, mis toetavad maksa, neere ja seedetrakti.

IgG toidutalumatuse testid - Kuigi terminit "toidutundlikkus" kasutatakse sageli talumatuse või allergia sünonüümina, on need kõik üsna erinevad. Toidutalumatus on seedimine, allergia immuunvahendatud. Toidutundlikkuse terminit võib kasutada katusterminina, mis viitab nii allergiale kui talumatusele või on see siis turundustermin, mis on seotud toidureaktsioonide mõttetute tarbijatestidega.

Põhiteadmised toidutalumatusest, allergiatest ja immuunsüsteemist aitavad mõista IgG toidutundlikkuse testide paikapidavust (vaata ka eelmist postitust). On mitmeid erinevaid spetsiifilise aktiivsuse ja asukohaga antikehi, kuid toidutundlikkuse testimise teema jaoks on olulised IgE ja IgG antikehad. IgE antikehad mängivad olulist rolli allergilises reaktsioonis, kuna need aktiveerivad nuumrakke ja basofiile, mille tulemuseks on histamiini tootmine. IgG antikehad on kehas kõige levinumad antikehad, mis aitavad patogeene neutraliseerida, võimaldades immuunrakkudel need ära tunda ja seejärel vajadusel immuunvastust tekitada. Siiski ei mängi nad allergilise reaktsiooni tekitamisel suurt rolli, kuna nad ei aktiveeri nuumrakke ega basofiile. IgG antikeha vastuse olemasolu on iseloomulik terve inimese immuunsüsteemile, mis tuvastab antigeeni. Tegelikult on üks IgG antikeha alatüüp – IgG4 – seotud immuuntolerantsiga antigeeni suhtes. On tõendeid selle kohta, et toidu suurenenud tarbimine toob kaasa kõrgema IgG antikehade taseme, kuid topeltpimedates platseebokontrollitud uuringutes on näidatud, et IgG antikehade tase ei ole korrelatsioonis toiduallergiaga.

IgG toidutundlikkuse testid väidavad, et tuvastavad "toidutundlikkuse" või toidud, mis võivad põhjustada üldlevinud ja häguseid sümptomeid, nagu seedetrakti distress, väsimus või kaalutõus. Kahjuks ei ole need testid kehtivad ega anna toitumise kohta kliiniliselt olulisi juhiseid ning nende testitulemuste järgimine võib põhjustada ebapiisavat toitumist ja psühholoogilist kahju. IgG toidutundlikkuse testid loetlevad üles lihtsalt toidud, mida inimene on mingil hetkel alla neelanud, nii et nende toitude eemaldamine võib juhuslikult eemaldada toidu, mis põhjustas seedetrakti-häireid talumatuse või mitte-IgE-vahendatud allergia tõttu. Seega võivad üksikisikud kogeda sümptomite leevenemist juhuslikult, kuid muude toiduainete jätkuv tarbetu väljajätmine võib kasuteguri nullida ja tekitada rohkem kahju.

Nii Euroopa Allergia- ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) kui ka Ameerika Allergia-, Astma- ja Immunoloogiaakadeemia (AAAAI) on välja andnud töörühma dokumendid ja nende seisukoht on vastu IgG toidutundlikkuse testimisele, kuna need võivad tekitada segadust ja potentsiaalset kahju.

„Isikustatud“ sooletervise protokollid - Põhjalikud väljaheidete analüüsid on teatud ringkondade hiljutine hullus. Nad väidavad, et avastavad mikroobid, mis võivad põhjustada haigusi või ebamääraste sümptomite miljööd, lisaks antakse mõnel juhul ka mikrobioomipõhiseid toitumissoovitusi. Need eelnevad sageli pseudodiagnoosidele "lekkiva soolestiku" või "candida vohamise" korral. Kahjuks on nendel testidel ilmselgelt püsti punane lipp (hoia eemale), sealhulgas asjaolu, et turustajad kehtestavad mikroorganismide "normaalsete" tasemete jaoks oma võrdlusvahemikud (hoolimata teadusliku konsensuse puudumisest), soodustavad füsioloogilisi võimatusi, nagu konkreetsete organismide selektiivne vähendamine, teatavad geenid ilma geeniekspressiooniandmeteta (mis muudab selle praktilises mõttes üsna kasutuks) ning seoste ülehindamine erinevate mikroobide ja haigusseisunditega nii, et inimesed on täiesti segaduses ja jäävad kogu seda legendi uskuma.

Rääkimata sellest, et väljaheite mikrobioom ei näita täielikult soolestiku mikrobioomi. Ükski praegune tehnoloogia ei suuda tuvastada kõiki olemasolevaid mikroobe, kuna puuduvad võrdlusgenoomid või võrdlusmaterjal, mille abil saaksime võrrelda geneetilisi järjestusi identifitseerimise eesmärgil. Teisisõnu, me ei näe kõiki ja me ka ei tea, keda otsida.

Toitumisharjumused võivad mõjutada geeniekspressiooni ja geeniekspressioon võib mõjutada meie seedimist ja toidu imendumist, kuid toitumissoovitusi ei saa praegu soolestiku mikrobioomi põhjal välja töötada, kuna põhjuslikud seosed puuduvad. Teie mikroobsed geenid esindavad pigem teie hiljutisi toitumisharjumusi kui toitumise muutmise kompassi, ja isegi siis on toitumise ja mikroobide vahelised tugevamad seosed suhteliselt nõrgad. Samuti ei viita patogeeni esinemine haiguse esinemisele. Kuigi leidub virulentsemaid nakkuslikke mikroobe, nagu teatud E. Coli või Listeria tüved, mis allaneelamisel põhjustavad toidu kaudu levivaid haigusi, on palju oportunistlikke patogeene, mis eksisteerivad ilma haigusi tekitamata. Nad on olulised elanikud, kellel on tõenäoliselt oluline roll meie immuunsüsteemi arengus, ja kuigi mõnda neist võib seostada teatud haigusseisunditega, on nende kvantifitseerimise kliiniline kasutatavus siiski piiratud. Ilma võimaluseta määrata mikroobide "ideaalset" suhtelist arvukust, kvantifitseerida düsbioosi, määrata organismide elujõulisust või nende tegevust ainult DNA analüüsi põhjal või tuvastada liike tüve tasemel, on kliinilised rakendused piiratud. Kehtivad kliinilised testid võivad olla näidustatud patsientidele, kellel on sümptomid ja tõenäosus nakatuda patogeeniga; enamik neist testidest võivad tuvastada konkreetsed patogeensed liigid, kuid muudel juhtudel on diagnostilise protsessi käigus vaja vereanalüüsi.

Seega puuduvad empiirilised tõendid ja füsioloogiline tõenäosus soolestiku tervise "protokollidel", mis väidetavalt diagnoosivad düsbioosi, eemaldavad spetsiifilisi mikroobe, rikastavad spetsiifilisi mikroobe, ravivad soolestikku või lähtestavad soolestikku. Need võivad tegelikult kahjustada, kui isikud jäävad seda uskuma ja alustavad äärmiselt piiravaid toitumistavasid, mis võivad viia söömispatoloogiate tekkeni.

Candida ja seenhaiguste toksilisus - On teada, et pärmseened koloniseerivad nii suu- kui ka tupeõõnt ning neid tuvastatakse ka kuni ~90% tervete täiskasvanute väljaheiteproovidest (kuid see võib olenevalt tuvastamismeetodist ja proovi kohast olla kuni ~5%). The Human Microbiome Project iseloomustas seente mükobioomi, identifitseerides kolm peamist perekonda: Saccharomyces, Malassezia ja Candida, millest viimane on kõige rikkalikum. Kuigi paljud on väitnud, et pärmseened on inimese seedetrakti põliselanikud, näitavad tõendid, et mõned (või võib-olla enamik) väljaheiteproovides leitud pärmseened on tegelikult need, mis on toiduga või süljega alla neelatud.

On leitud, et dieedi muutmine pärmi sisaldava toidu eemaldamiseks ning harjamise ja hambaniidi kasutamise sageduse suurendamine vähendavad oluliselt teatud pärmseente arvu väljaheites.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei seostata tavalist rafineeritud süsivesikute tarbimist inimestel Candida albicans'i tõusuga ning suhkru lisamine toidule tõstab väljaheites C. albicans'i (ühes uuringus) ainult kõrge suukaudse pärmi kontsentratsiooniga inimestel. Oluline on märkida, et väljaheidete analüüsid ei näita tegelikku soolestiku kolonisatsiooni ja väga tõenäoline, et suukaudsed pärmid neelatakse süljega ilma tervete inimeste soolestikku koloniseerimata.

Peale pärmi sisaldavate toitude tarbimise ei ole teada toitumisharjumusi, mis võiksid eelistatavalt tõsta seedetrakti Candida populatsioone. Kuigi antibiootikumide kasutamine võib bakterite vähenenud konkurentsi tõttu viia seedetrakti Candida populatsioonide taseme tõusuni, ei toeta teaduskirjandus teisi välja pakutud „süüdlasi“, nagu rasestumisvastased tabletid, toidulisaained ja keskkonnasaasteained.

Epidemioloogilised tõendid ei seo Candida haigust seedetrakti häirete või soolebarjääri funktsiooni kahjustusega; sama võib öelda paljude uduste sümptomite kohta, mis on tavaliselt seotud "candida vohamisega", sealhulgas väsimus ja toidu imendumishäired. Soole Candida infektsiooni tõeliseks diagnoosimiseks on vaja endoskoopiat ja histoloogiat ning süsteemne fungeemia nõuab vereanalüüsi.

Siiski on selged epidemioloogilised seosed soole Candida infektsiooni ja IBD, aga ka enneaegsete imikute vahel ning Candida võib mängida rolli ka mõnede IgE-vahendatud allergiliste reaktsioonide patofüsioloogias. Tundub, et Candida aeglustab IBD haavandite paranemisaega ja võib vastsündinute seedetraktis vohada. Puudub selge seos soolestiku Candida populatsioonide ja korduva vulvovaginaalse kandidoosi (pärmseente infektsioonid) vahel, kuna tase väljaheites ei ole seotud aktiivse vaginaalse pärmseene infektsiooni esinemisega.

Puuduvad tõendid selle kohta, et dieet väiksema süsivesikute hulgaga eemaldaks pärmseened seedetraktist, samuti pole see füsioloogiliselt usutav, kuna lihtsad süsivesikud imenduvad peensooles, jättes seal elavatele mikroobidele vähe materjali.

Seenevastased ravimid on aga seeninfektsioonide korral tõhusad ravimeetodid. Nagu probiootikumide peatükis kirjeldati, paraneb antibiootikumidega seotud kõhulahtisus, mis võib olla seotud Candida'ga, huvitaval kombel täiskasvanutel probiootilise pärmi S. boulardii või lastel L. rhamnosus GG abil.

Kokkupuude hallitusega võib nahaga kokkupuutel või sissehingamisel põhjustada pindmisi infektsioone, allergilisi reaktsioone ja (harva) tõsiseid allergilisi haigusi ning allaneelamisel põhjustada seedetrakti haigusi. Väited hallituse toksilisuse kohta, mis on tingitud kokkupuutest mükotoksiinidega (hallituse poolt toodetud kemikaalid), on aga põhjendamatud ja seda ei toeta praegused tõendid või toksikoloogia põhimõtted. Mükotoksiine leidub paljudes toiduainetes ja kuigi need võivad põhjustada haigusi, ei ole uriini mükotoksiinide testimine FDA poolt heaks kiidetud ega kehtiv test, kuna haiguse künniseid ei ole kehtestatud.  

Toidulisanditest puudutavad raamatu autorid kollageeni/glutamiini, õunaäädikat, jahvatataud puu- ja aedviljapulbreid ja seedeensüüme. Ükski neist ei tee mikrobioomiga imet.

https://www.theuebc.com.au/wp-content/uploads/2019/07/1.-Gab-Fundaro-Microbiome.pdf

Fundaro kirjutab, et hiljuti on mõned fitnesskuulsused soolestiku tervise toetamiseks populariseerinud kollageeni, struktuurvalgu või tinglikult asendamatu aminohappe glutamiini lisamist. Kuigi uued tõendid toetavad kollageeni lisamise võimalikku kasutamist osteoartriidiga seotud liigesevalu vähendamiseks ning naha elastsuse ja haavade paranemise suurendamiseks, puuduvad praegused uuringud, mis uuriksid kollageenilisandi (või luupuljongi) mõju seedetrakti funktsioonile või soolestiku mikrobioomile.

Puuduvad tõendid selle kohta, et kollageeni lisamisel võib olla positiivne või negatiivne mõju, kuigi on tõenäoline, et kollageenivalgus leiduvad peptiidid seeditakse sarnaselt teiste valkudega, vabastades aminohappeid imendumiseks või (piiratud määral) kääritamine mõne bakteriliigi poolt. Võib-olla on see alusetu väide tekkinud seetõttu, et soolestiku epiteelirakke toetavas lamina proprias leidub mitut tüüpi kollageeni. Kuid nagu toiduvalgud ei asetu sissesöömisel koheselt  skeletilihastesse, ei jõua ka toidu kollageen otseselt lamina proprias asuvasse kollageeni.  

Kollageeni madala biosaadavuse ja asendamatute aminohapete puudumise tõttu ei ole see sobiv asendus täistoidule ega treeningujärgsetele valgukokteile.

Ja kõige-kõige kokkuvõtteks – mida siis sa oma soolestiku mikrobioomi jaoks teha saad.

Võite astuda samme, et toetada oma mikrobioomi mitmekesisust ja vastupidavust, toetades samal ajal oma tervist ja pikaealisust, kaaluge järgmist:

• energiabilansis püsimine (ärge sööge rohkem kui kulutate), et vältida kardiometaboolsete haiguste teket

• regulaarne mõõduka intensiivsusega aeroobne treening piisava puhke- ja taastumisajaga

• rohke köögiviljade, puuviljade ja täisteratoodete sisaldusega toidu tarbimine, mis varustavad teid fermenteeruvate kiudude, polüfenoolide ja antioksüdantidega. Siia kuuluvad:

- kõik kiulised- ja tärkliserikkad (juur-) köögiviljad

- kõik puuviljad, eriti marjad

- täisteratooted, oad, läätsed

• piisava hulga loomse ja taimse päritoluga oomega-3 rasvhapete tarbimine

- rasvane kala

- pähklid, seemned, avokaado

- oliiviõli ja rapsiõli

• kogu toidurasvade tarbimise piiramine kuni <40% kalorite rasvast ja <10% kaloritest küllastunud rasvast

• madala rasvasisaldusega fermenteeritud piimatoodete lisamine

- jogurt ja keefir

• tüvespetsiifiline probiootikumide lisamine ainult vastavalt vajadusele konkreetsete vaevuste korral

 Lihtne on oma tervist toetada ja palju odavam, kui osta kokku kollageeni ja muid toidulisandeid, ahastada detoks programmide kõrge hinna või IgG testide tulemuste pärast.

Naudi oma jõululauda ja tee rahaga midagi otsarbekamat!!!

Kaunist jõuluaega 💖💖💖

Mida sinu aia tomatitaim sinust mõtleb?

Martin Blaser kirjutab oma raamatus Missing Microbes:"Üks populaarsemaid selgitusi kaasaegsete lastehaiguste (diabeet, astma, allergiad, ülekaal jms) puhul on nn hügieeni hüpotees. Kaasaegsed haigused tulenevad sellest, et oleme oma maailma teinud liiga puhtaks. Selle tulemusena on meie laste immuunsüsteem on ülimas rahuseisundis, mille tõttu valmis iga valesignaali peale reageerima ja tuld andma.

Paljud vanemad üritavad laste immuunsüsteemi parandada, viies neid kontakti lemmik-  ja farmiloomadega ning lubades suhu panda pori ja mulda. Ma jään eriarvamusele. Sellised kokkupuuted ei ole meie tervisele olulised. Bakterid, mis on mullas, on seal mulla, mitte meie jaoks. Loomade bakterid ei ole samuti inimevolutsioonis mänginud olulist rolli. Meie kaduv mikrobioom on hääbumas nagu siis, kui sureb välja üks terviklik ökosüsteem: näiteks džungel."

Üksikud kokkupuuted moodustavad väikese osa sellest, mis on pidev kooselu keskkonna kõigi aspektidega.   Me liigume ühest äärmusest teise ja avastame seal uued teistmoodi hädad. Ühest vaktsiinist kümnete vaktsiinideni. Vabanedes teatud nakkushaigustest ja samas leides end tänaste "moodsate" haiguste keskelt.  Haigusi levitavast mustusest ülimalt puhtalt kiiskava ja lõhnava puhtuseni, mille sees me jätkuvalt oleme haiged – küll kannavad haigused teisi nimesid. Vabanedes näljast ja puudusest, mis ei lasknud korralikult elada, liikuda ega magada, jõuame ülima külluseni, mis ei lase meil taaskord ei  liikuda ega magada ning takistavad elu nautimast.

Meie suhted taimedega on kindlasti üheks neist aspektidest. MD Marva Oganjan ütles kunagi ühes oma loengus, et nii nagu meie tapame loomi, tapavad nemad meid... Mis võibolla esmapilgul klapib sellega, et me sööme külluseihaluses ennast liigsest toidust ülekaaluliseks ja sealt edasi on juba  igasuguste huvitava nimega haiguste juurde tee lahti. Kuid allpool olevast taimede võimest lähtuvalt võime üsna hästi ette kujutada, et nii bakteritele, seentele, taimedele ja loomadele oleme me kerge saak. Nad võivad igal hetkel ja üsna kiiresti teha meile „kambaka“. Täpselt nii, nagu Aafrika akaatsiad tegi antiloopidele.

Arusaamine algas aastakümneid tagasi Aafrikas. Aafrikas on mõned hämmastavad puud. Tohutu baobab elab tuhandeid aastaid ja kägipuud hävitavad oma peremeestaimed. Kuid kõige kummalisem puu on akaatsia, mida nii sageli pildistatakse Aafrika päikeseloojangus. 

Akaatsia lehed on Aafrika lehesööjate loomade tavaline toit. Ja kaelkirjakud paistavad teadvat, kui palju ja kuidas neid süüa. Kaelkirjak seisab puu juures ja ampsab ettevaatlikult kõige väljaulatuvamaid ja nooremaid  lehti ning liigub jälgides tuule suunda üsna ruttu järgmise puu juurde, kuigi lehti oleks võinud sellelt puult võtta veel küllalt.

Akaatsiapuud annavad signaale teistele puudele, kui antiloobid söövad nende lehti. Pretoria Ülikooli zooloog  Wouter Van Hoven ütleb, et antiloobi poolt söödav akaatsia hakkab tootma lehtedes tanniini kogustes, mis on folivooridele (lehtedest toituvad herbivoorid) surmav ja paiskab õhku etüleeni, mis võib levida 45 meetri kaugusele (tuule suunas). Etüleen hoiatab teisi taimi eelseisvast ohust ja need hakkavad omakorda tootma rohkem tanniini.

Van Hoven tegi oma avastuse 1990, kui Lõuna Aafrikas suri game ranches (Ma ei oska seda hästi panna eesti keelde – mängurantšo kõlab minu arvates tobedalt. Tegemist on rantšoga, kus kasvatatakse metsloom kas liha, jahi, loomaaia  vms tarbeks) aladel ootamatult 3000 antiloopi (kudu).  Teadlane pani tähele, et vabas looduses elavad kaelkirjakud närisid kümnest akaatsiapuust ainult ühte ning vältisid allatuult olevaid puid. Kudul, kes elas rantšo aedade vahel ei olnud ülikuival talveperioodil suurt midagi peale akaatsia lehtede süüa. Sestap nad sõid seni, kuni akaatsia lehed tootsid niivõrd palju tanniini, et nende kehades tekkis surmav metaboolsete reaktsioonide ahel.  Van Hoven uuring avaldati ajakirjas Journal of African Zoology

15 aastat varem tegi prantsuse teadlane Paul Caro avastuse, et tammepuu reageeris ründavate röövikute vastu tanniini ja fenooli tootmisega lehtedes. Caro leidis, et selline mehhanism pärssis vastsete kasvu.

Akaatsia kaitseb end niiviisi hävimise eest. Surmava toidu põhjuseks on akaatsia võime tõsta lehtedes tanniin-C taset, kui loomad hakkavad lehti sööma. 15 minutit peale seda, kui lehti on hakatud sööma, tõuseb tanniin-C tase üle normaalse.

Tanniin-C ise mürgine ei ole, kuid soolestikus see kombineerub toidus olevate valgumolekulidega ja seetõttu muutuvad lehed seedumatuteks.

Kui loomad on aedadega piiratud territooriumil ja nad ei saa söömiseks vabalt liikuda teiste taimede juurde, siis nad lihtsalt nälgivad surnuks.  Tavalistel aastatel on lehtpuid ja pöösaid küllaldaselt ja kui lomade arv ei ole maa-ala kohta liiga suur, siis probleeme ei teki. Taraga piiratud rantšodes võib aga loomade arv tõusta suuremaks, kui taimestik toita suudab ja loomadel on raske leida lehti, mis on ohutu tanniin-C tasemega. Akaatsiad on sel juhul stressis ja lihtsalt tapavad antiloobid.

Florianne Koechlin

Florianne Koechlin, Šveitsi päritolu ameerika keemik ja bioloog, on vaimustunud taimede suhtlemisvõimetest. Ta märgib tomatitaime kohta:  kui röövikud ründavad, hakkab taim tootma toksiine rööviku vastu ja lõhnu, et hoiatada teisi tomatitaimi, et ka nemad saaksid hakata mürki tootma. Lõhn, mida tomatitaim sel juhul toodab on methyl jasmonate – lõhn, mida tunneb hästi parfüümitööstus ja naisteadlastele on öeldud, et tomatitaimedega töötades nad ei tohiks kasutada lõhnaõli „Chanel nr 5“. Meie jaoks on sel meeldiv lõhn, kuid tomatitaime ajab see segadusse, kuna on signaaliks vaenlase eest. Ja sel juhul hakkab tomatitaim tootma lõhnu, mis meelitab ligi putukaid, kes röövikuid söövad.

Imeline ei ole mitte ainult see, et tomatitaim teab, kes teda ründab, vaid ka see, et ta on teadlik, kes ründaja on. Võrgendlestade puhul toodab tomatitaim näiteks lõhnu, mis meelitavad ligi putukaid, kes toituvad võrgendlestadest. Kui ründajateks on röövikud, siis toodab ta veidi erinevat lõhnakokteili, mis meelitab ligi nt herilasi/vapsikuid (ingl.k parasitic wasp, mis ei pruugi siis tähendada ainult üht liiki putukaid). Kuidas teab tomat, kes teda ründab? Taim oskab seda öelda analüüsides ründaja sülge.

Teine hea näide on õunapuu. Kui õunapuule tulevad rööviku mune munevad kahjurliblikad (näit ingl.k small winter moth), siis toodab lõhnu, mis meelitavad ligi teatud linnuliike, kes tunnevad ära puu SOS signaali ja teavad, et sealt saab mõnusalt pakse röövikuid.

Taimede suhtlemise viisid köitsid mind sedavõrd, et käisin külastamas paljusid teadlasi kõikjal maailmas: Euroopas, Indias, Keenias, Egiptuses ja loomulikult oma kodukohas. Teadlased ütlesid mulle, et kõik taimed suhtlevad lõhnade abil. Nad hoiatavad üksteist, saadavad välja SOS signaale, meelitavad ligi. Tänaseks on teada, et taimede poolt toodetavaid lõhnakomponente on ligi tuhat, millest 5-10 on omased kõigile taimedele.

Taimed tajuvad 20 keskkonna signaali rohkem, kui inimesed. Taimed tunnevad maitset, lõhna, kuulevad heli, tunnetavad puudutust, näevad ja sarnaselt lindudele tunnetavad elektromagnetilisi laineid. Ja see, mis toimub maa all, on veel palju suurem. Maaalune juurestik moodustab koos seentega mükoriisa, mis on tohutu suhtlemisvõrk. Uuringud on näidanud, et mükoriisa kaudu vahetavad taimed omavahel toitaineid. Rikkaliku taimestikuga kohtades, kus on pikemate ja lühemate juurtega taimi toimib hiiglaslik turg. Sügavamale ulatuvad juured annetavad võrgustikule vett, teised pakuvad lämmastikku või fosforit või süsivesiku komponente. Vahel toimub ka lahing. Näiteks saialill laseb juurte kaudu võrku mürki, et naabreid välja suretada.

Viimased uuringud näitavad ka, et taimed saadavad oma maa-aluse võrgu kaudu informatsiooni ehk see on nagu maa-alune internet. Kui ma metsas jalutan, käib seal lakkamatu sosistamine –lõhnade vahel ja jalge all toimub pidev toitainete ja informatsiooni vahetus. Seda teades on tunne metsas hoopis teistsugune. Tunne nagu ma oleks osa suurest kooslusest.

Taimed on võimelised õppima. Kui tomatitaime ründavad röövikud, siis ta hakkab tootma lehtedes toksiine. Kui see juhtub aga teist korda, siis on taim võimeline toksiine tootma efektiivsemalt ja kiiremini. Seda suudavad kõik taimed. Kased mäletavad minevikusündmusi vähemalt 4 aastat...

Millised on suurpõldude taimede, suurlautade loomade keemia ja kuidas see nende nö hävitajat – inimest mõjutab, võime vaid oletada. Florianne Koechlin märgib, et Šveits on ainus riik, kus põhiseaduses on kirjas, et iga elusolendi väärikus peab olema tagatud. Ja hiljutiste uuringute kohaselt ei saa öelda taimede kohta elutu. Sestap uuris teadlaste grupp seda, kas ja kuidas võiks taimi kohelda väärikalt. Koechlin kuulus uurimisgruppi ja siis, kui nad avaldasid oma raporti, said nad igNobeli – preemia, mis antakse kõige naeruväärsema uurimuse eest. 

Inimesel on naljakas – kuid on üsna tõenäoline, et kes viimasena naerab ...

Samasuguse igNobeli preemia said kunagi Jaapani teadlased, kes uurisid, kuidas eosed käituvad toitu otsides. Kuidas nad valivad laual oleva kõige parema toidu, kuidas nad leiavad labürindis toidu üles ja kuidas edaspidi nad ei näe enam labürindis vaeva, vaid oskavad kohe toidu juurde minna. Mulle oli juba tookord äärmiselt huvitav seda uuringut lugeda. Nüüd ei naera selle uuringu üle enam keegi – bakterite ja seente uurimise teadus on teinud niivõrd tohutu hüppe edasi.

Florianne Koechlin arutleb selle üle, kuivõrd me saaksime oma teadmisi taimede suhtlemisviisidest kasutada ära, et neid kaitsta, kasvatada ja nendega koos elada. Ta arutleb, kui suurde infonälga jätame me suurtel aladel kasvavad monokultuurid, kui me saaksime üsna lihtsalt neid toetada. Toetades taimi, toetame iseennast. 

Seni, kuni suure maailma ratas peatumata edasi veereb, saan mina oma aias ja taldrikul taimekooslust igati toetada. Saavad paljud teistkiJ.