laupäev, 20. jaanuar 2018

Sõltuvus vol 2 Adam Haslett "Kui mind enam ei ole"



„Olin teada saanud, et sel päeval leidis aset surm, mis valmistas mulle suurt meelehärmi – Bergotte´i oma. Ta oli teatavasti põdenud juba pikka aega. Loomulikult mitte haigust, millesse ta oli esiti jäänud ja mis oli loomulikku laadi. Loodus paistab suutvat meile kinkida üksnes üsna lühikesi haigusi. Kuid arstimid on aretanud oskuse neid pikendada. Ravimid, leevendus, mida need pakuvad, pausist tingitud tagasilangus kutsuvad esile haiguse simulaakrumi,    millega patsient sedavõrd ära harjub, et muudab selle püsivaks, stiliseerib seda, nagu esineb lastel köhahooge pikka aega pärast seda, kui nad on läkaköhast terveks ravitud. Siis aga arstimite mõju väheneb, doose suurendatakse, need ei tee enam sugugi head, vaid on tolle püsivaks muutunud häda tõttu hakanud hoopis kurja tegema. Loodus poleks neile nii pikka iga kinkinud. On suur ime, et arstim võib loodusega peaaegu et jõudu katsuda, sundides inimest voodisse jääma, jätkama teatud rohu manustamist surma ähvardusel. Selleks ajaks on koha sisse võtnud inimesele kunstlikult külge poogitud haigus, sellest on saanud küll teisene, ent tõeline haigus, ainsaks erinevuseks see, et loomulikke haigusi annab ravida, kuid mitte eales neid, mille tekitab mõni arstim, kuna see ei tunne nende ravi saladust!
M. Proust, 5. köide  „Naisvang“  

Eelmises postituses märkis psühhiaater Hawkins, et looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes.

Nii kaasaegse meditsiini ravimi, kui ka alternatiivsete rohtude kaal on siin võrdne - sest mõlemad pakuvad tervist ilma vaeva nägemata.



Narkootikumide samalaadsest pakkumisest kiiresti imelist ja kaunist leida kirjutasin blogis:

Täna hoian käes sõltuvust valgustavat kirjateost, sedakorda antidepressantide, rahustite jt psüühikat mõjutavate ravimite maailmast. Lugemiselamusi ja äratundmist pakkus Adam Haslett raamatus "Kui mind enam ei ole" (2016, eesti keeles Päikese kirjastus,  2017)

Olles õppinud (nagu raamatus Michael´gi ütleb)  üsna paljut GABA retseptorite ja molekulaarsidemete, bensodiasepiinide  ja taluvusega seotud ohtude kohta, kuid seda raamatut lugedes sain aru, et ma ei ole kunagi aru saanud ... mida tunneb sõltuvuses inimene. Minu jaoks on see hämmastav kirjeldus tunnetest ja kõigest sellest, mis toimub pimeduse hetkel kellegi peas. Ometi ei ole see raamat depressiivne ja algas sõnadega:

Michael – Tere! See on dr Walter Benjamini Automaatvastaja. Ma ei viibi hetkel oma kontoris. Kui te olete minu patsient, siis palun jätke oma nimi, väga lühike sõnum ja telefoninumber, isegi kui arvate, et mul see on, sest see ei ole mul käepärast. Helistan teile tagasi esimesel võimalusel. Võtke teadmiseks, et ma ei tööta reedeti, laupäeviti, pühapäeviti, esmaspäeviti, teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti ...
...Lõpetuseks olgu öeldud, et kui te helistate korduvretsepti asjus ravimile, mida vajate ellujäämiseks, ja kui te olete pisut murelik, et teie palve ei pruugi õigel ajal minuni jõuda, ning on üsna tõenäoline, et sõnad, mida te kohe automaatvastajasse jätate, jäävad teie viimasteks, siis palun jätke teade, et te pingutasite kõigest väest ja armastasite oma perekonda nii hästi, kui suutsite. „

See tundus heas mõttes sarkastiline ja ma asusin lugema. Perekond: ema-isa ja kolm last. Igaüks räägib omaenda vaatenurgast ja tunnetest, mis on seotud isa Johni ja poja Michaeli psüühiliste probleemidega. Kusjuures Michael annab oma elu edasi läbi huumoriprisma.
Adam Haslett

Adam Haslett’i varasem  lühilugude kogumik You Are Not a Stranger Here pärjati Pulitzeri preemiaga 2017 ja toon siia ka mõned katked, mida ta erinevates intervjuudes enda ja oma raamatu "Kui mind enam ei ole" kohta öelnud on:


Kui mind enam ei ole (ImagineMe Gone) räägib sellest, kuidas perekonna erinevad liikmed reageerivad isa psüühikahäirele ja enesetapule. Kas on õige öelda, et see baseerub isiklikul kogemusel?
See on kõige isiklikum raamat, mida ma olen kirjutanud. Psüühikahäire on minu enda perekonnas – minu isa tegi enesetapu, kui ma olin 14. 

Raamatus räägib isa John enda kohta:
"Koletisega võitlemiseks olen ma alati tahtnud tähendust. Mitte tähenduse enda pärast, sest kui asjad kulgevad tavapärasel, siis kellel on tarvis seda endale teadvustada? ... Aga sellest ei piisa, kui koletis on sulle oma lehtri kuklasse torganud ja imeb sinusse tungiva valguse su silmadest otse unustusesuhu. Nagu sant igatsen ma seda, mille puhul teised ei märkagi, et neil see olemas on: tavalist tähendust.

"Mõni kuu tagasi pimendas mind udu, tihedam kui eales varem. Ma magasin koletise käte vahel. Tundsin tema hingust oma kaelal ... Pimedus kihiseb elust. Lood ootavad üksteise järel jutustamist. Kuid udus pole midagi vaadata. Koletis, kellega sa lesid, on su enda oma. See võitlus on lõpmata isiklik. Ma arvasin, et see on läbi. Et ühel õhtul pitsitab elajas mu selja taganatuke kõvemini ja ma lakkan hingamast. See, mis minust järel oli, lootis seda..."

"On arstimid, mida ma võin võtta ja mis uputavad eranditult kogu mu vaimu, sundides koletist sammu aeglustama, suunates võitluse vee alla, kus pean siis hämaruses elama. Kuid seda elajat ei tapa miski."


Michael, üks pere lastest kannatab tõsise psüühikahäire all. Raamat paistab suhtuvat kriitiliselt arstidesse, kes teda ravivad ja ravimitesse, mida välja kirjutatakse?
Kui kellelgi on krooniline psüühikahäire, siis muutub elu lakkamatuks meditsiiniliste eksperimentide jadaks. Ravimid toimivad mõnda aega ja siis nende mõju lõpeb – vahel on arstid huvitatud ja mures, vahel  on nende käitumine muutund rutiinselt automaatseks.  Inimeste, kes neid kummaliste nimedega ravimeid võtma hakkavad või neist loobuvad,  tegelikud kogemused on väga erinevad olemasolevast kliinilisest keelest.  On olemas kliiniline keel, mis tundub olevat inimeste tegelikest kogemustest täiesti eemalseisev. Need ravimid mõjutavad tohutult nende psüühilistele tasanditele. Ma tahtsin mõned neist kinni püüda. Kuid mul ei olnud kavatsust olla kriitiline või avaldada arvamust selle kohta, kuidas psüühikahäireid peaks ravitama. Ma tahtsin nii palju, kui võimalik asetada lugeja ärevuses või depressioonis oleva inimese meelde ja võtta sellest, mis on võimalik. 


Ma olin/olen düsleksik, sestap ma hakkasin lugema hiljem, kui lapsed tavaliselt ja loen ka praegu üsna aeglaselt. Ma mäletan uhkusega aega, kui olin siis 10 või 11 ja lebasin haigena voodis ning suutsin esimest korda ühe päevaga lugeda läbi terve raamatu. Ja terve raamatu all mõtlen ma 50 lehelist, suure trükiga lastele mõeldud raamatut Ameerika revolutsioonist. Ma ei nimetaks seda oma lemmikraamatuks. Kummalisel kombel ma ei tea,et mul oleks olnud lemmikuid. Raamatud olid asjad, mida vallutada.  Need olid teatud liiki tööks, juba lapsest peale.

„Kõigis kurnamissõdades saabub hetk, kui võitlejad hakkavad kahtlustama, et nende eesmärk pole sugugi selline, nagu nad alguses arvasid, et tegelikult on sõda eraldiseisev organism ja nemad üksnes selle rakud ja sõja ainus kihk on kesta igavesti. Ajahetkest sõltuvalt ajab see arusaam su hulluks või toob hoopis selguse, paiskab su meeleheitesse või puhastab pilti, vabastades su lootuse hellitamisest.“


Tohin ma küsida, kuidas sa tead seda, mis toimub psüühikahäirega inimeses?
Tõde on selline, et psüühikahäire ei ole mulle võõras. Sa tead, et minu isa tegi enesetapu, kui ma olin 14. Ka minu vend on olnud kimpus ärevusega.  Ja minagi olen nende tasanditega kokku puutunud, õnneks, mingil mulle teadmata põhjusel ei ole see minul läinud nii tõsiseks, kui isal ja vennal. Aga kui minust sai romaanikirjanik, tuli mul leida viis, kuidas kirjutada mitte niivõrd oma perest, kuivõrd jutustada teatud lugu, mis võinuks juhtuda. Ma arvan, et teatud mõttes kanname me kõik endas süütunnet või kahetsust selles osas, kuidas me võiksime kohelda oma probleemides olevaid lähedasi...


Raamatus täidab Michael pikka ankeeti erinevate küsimustega - nagu alati ootame sellistest küsitlustest, et need üksikud küsimused või vastused toovad selguse meie meeletust tervikust. Või et üks üksikelement taastab tervikut. 

Mitu kofeiini sisaldavat jooki te päevas joote?
Sääraste ankeetide juures on mind alati lohutanud lootusekübe, mis minus neid täites tärkab. Kuidas su elu võetakse lahti konkreetseteks osadeks, nagu saaks neid kõiki hõlpsalt käsitleda, oma diskreetsuses ei ületa need ankeedid mõnes mõttes ootesaali tasast müra. Tekib põgus tunne, et sinust võidakse peaaegu, et aru saada, tõeliselt ja täielikult, ja esimest korda, kui vaid saaksid selle kõik mustvalgel kirja panna, enne kui administraator su nime hõigub.“ (Michael) 

"Millegipärast polnud minust kunagi alkohoolikut saanud. Õnneasi."(Michael)




Mingil hetkel kirjutab Michael oma elust erinevate tablettide järjestuses, kuidas need mõjusid ja kuidas enam ei mõjunud: 


"Mäletan oma esimest klonatsepaami doosi ilmselt umbes samamoodi, nagu õnnelikud väljavalitud meenutavad keskkooliaegseid suveromansse, mis on uputatud totaalse muretuse kuldsesse valgusesse, mida ei puuduta ega saagi puudutata aja kiskjalikkus ega igasuguse nüüdse valu jäledus...
 Olen hiljem teada saanud kõike GABA retseptorite ja molekulaarsidemete, bensodiasepiinide  ja taluvusega seotud ohtude kohta, kuid tollal teadsin vaid, et mulle oli tehtud nähtamatu  ja uskumatult mõjus vaimulõikus, mille oli läbi viinud kahvatukollane tablett, keskel täke ja mitte suurem kui aspiriin. Psühhoaktiivsete ainete ümber on nii palju kära, nii palju korruptsiooni, pahatahtlikkust, üle- ja alammääramist, ebamäärasust sahkerdamist teadmatust ja lootust, et on lihtne unustada, et need vahel tõesti toimivad, leevendavad tõelist piina, vähemalt mõneks ajaks. See oli üks sellistest aegadest..."


 "Dr Gregory oli palunud mul võtta ühe tableti hommikuti ja teise õhtul enne magamaminekut. Magasin tol ööl nagu talleke rahustite mõju all ja ärkasin hirmuvabalt. See ime kordus hommikust hommikusse. ...Fluvoksamiin. Probleem oli selles, et pärast seda õndsat aastat lakkas klonatsepaam toimimast. Mitte üleöö, aga aegamööda.  Ma ei ärganud veendumusega, et suren kohe maha, ent mu hirm polnud enam olematu nagu noil muretuspäevil. Hommikust hommikusse. Kuni ma ei oodanud enam hommikusöögi lõpuni, et tablett sisse võtta, vaid neelasin selle kohe ärgates alla, lootes, et tühja kõhuga pääseb ravim mu keres kergemalt löögile. ... Celia ja Alec hakkasid pärast seda dr Gregoryst kehvemini arvama, nähes temas vaid süütundes vaevlevat tabletitoppijat, kes uimastab mind, ......Kuid ausalt öeldes pean mina teda endiselt inimsõbralikuks meheks. Aina kangemad doosid oli see, mida ma ise temalt palusin ja mida vajasin. Paroksetiin. Iga mõne kuu tagant pakkus ta (arst) lisaks klonatsepaami doosi suurendamisele välja mõne uue ravimi, mille võiks üleüldise kasvava hirmu ohjamiseks segule lisada." 

Nefasodoon
Klomipramiin. Mis puutub klomipramiini, siis mõnda aega kannatasin südamepekslemise ära, aga kuna sittuda suutsin vaid iga kümne päeva tagant, ei talunud ma seda enam. Millest on kahju, sest see tappis sugutungi, mis leevendas mõneti mu endiselt piinarikast igatsust Caleigh´järele.Tsitalopraam
Venlafaksiin. Venlafaksiin pluss klonatsepaam, lisaks liitium, Mille dr Bennet määras mulle pärast seda, kui oli kuulnud papsist – need suutsid koos pakkuda pisutki leevendust ...
Eskitalopraam
Buproprioon
Mirtatsapiin. Nõutuna mu tõrksate sümptomite ees , hindas dr.Bennet mu täielikult ümber ja ütles, et ma ei tohi enam meie kohtumistel rääkidapsühhoanalüütilisest teooriast, ning määras mulle siis sellises koguses stimulante, mis oleks tuju tõstnud ka sõjavangil.. Mäletan kahe- või kolmekuust perioodi, kui surve mu peas oli sama tugev nagu maksimaalsetel pööretel töötava potikedra külge kinnitatud alasil päikesekuumal heinamaal....



Arsti vankumatu keeldumine ravimeid kirjutada viib arvatavalt alternatiivsete rohtude otsimiseni:


"Mis mul üle jäi? Hakkasin netist jahtima bensodiasepiinide vasteid ja paistis, et inimesed olid ühel nõul erilise abuurapuu ehk kratomi tõhususes – sellest sai poolopioidset teed, mida joovat Tai põllutöölised ja mis pidi ärevust oluliselt leevendama... Jook mõjus sarnaselt kange kohviga, millele on lisatud suures koguses difeenhüdramiini. Tarvitasin seda igal hommikul.
Minu päevad algasid järgmiselt: arsti soovitusest rohkem klonatsepaami, termosetäis kohvi, kruusitäis kratomit, kolm või neli vana ravimit, mõnisada milligrammi droogi, mida dr. Greenman parasjagu tungivalt soovitas, ja kõige otsa kuum dušš." 


Vend Alec, kes proovib Michaelit üksildases kohas tablettidest võõrutada ütleb: 

"Tundus, nagu oleks kogu ärevus, mida ravim oli aastaid vaka all hoidnud, hoopis tallele pandud, mitte kõrvaldatud, kogunedes tema pähe nagu tammiga kaitstud jõgi, kuid nüüd olid väravad valla ja saabus uputus."

 "Sa tahad, et mul oleks samasugune elu nagu teil,“ ütles Michael. „Nagu sinul ja Celial. Keegi, kellega elu jagada, amet, et minu eest hoolt kantaks. Emps tahab seda ka – minu pärast. Aga seda ma sentimentaalsuse all silmas pidasingi, kui julm see võib olla. Sest kuidas saaksin mina neist asjust keelduda, kui teie kõik tahate neid mulle? Ja ometi ei juhtu seda kunagi. Ma ei ütle seda ennast haletsedes, ehkki ma vahel haletsen ennast. Ma tahan lihtsalt öelda,  et see pole minu elu. Inimesed ei taha, et neid armastataks nii, nagu mina armastan. See lämmatab neid. Nad pole  selles süüdi. Aga mina samuti mitte."

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

Sõltuvus vol 1 David R. Hawkins "Power versus Force"

Plaanisin kirjutada pikemalt sõltuvustest toitumises ja mujal, mida ma Austraalia ülikooli kursusel kuulasin. Ja just sel ajal sattusin lugema ja vaatama ja kuulama just selelast teemast. Leidsin oma aastate taguse tõlke ...  see juhataks sõltuvuse teema sisse minu vana lemmiku psühhiaater David R. Hawkinsi raamatuga  „Power versus Force“
David R. Hawkins kirjutisi on varasemalt blogis olnud:
Valust, kaalust, isudega toimetulekust
Isudega toimetulekust vol 2
Kuidas üks arst oma paljudele haigustele head teed soovis
Vaimne esmaabi
Mida veel enda jaoks kokku osta




 “Mõistega „sõltuvus“   peame silmas klassikalist kliinilist sõltuvust, milleks on tugev soov tarvitada sõltuvusainet – alkoholi – uimasteid jm hoolimata tõsistest tagajärgedest; teatud seisundit, mis ületab kasutaja suutlikkuse kontrollida tarbitava aine manustamist, kuna tahe ise on muutunud kasutuks. Milles on tegelikult konks ehk, mis on sõltuvuse sügavaim olemus?
Üldlevinud uskumuseks on, et aine ise on see, millest ohver sõltuvusse satub, kuna see substants loob „kõrgendatud“ eufooria seisundi. Kuid tähelepanelikult uuesti sõltuvuse olemust vaadeldes, jõuame teise formuleeringuni. Alkohol või uimastid ei oma mingit võimet luua midagi „kõrgemat“ ; nende tase võngub ainult 100 juures (mis on aedviljade tase). See niinimetatud „kõrge“, mida alkoholi ja narkootikumide tarvitajad kogevad, võngub 350 ja 600 vahel. Uimastite tegelik efekt on lihtsalt madalamate energiaväljade mahasurumine ja läbi selle saab kasutaja kogeda kõrgemaid energiavälju. See toimib filtrina, mis varjutab orkestri madalamad helid ja laseb kuulda kõrgemaid. Madalamate helide varjutamine ei loo aga kõrgemaid helisid, see lihtsalt võimaldab neid kuulda."


Shangri La "Lost Horizon"

"Teadvuse erinevatel tasemetel on kõrgemad sagedused äärmiselt võimsad ja mõned inimesed kogevad neid puhtaid sagedusi rutiinselt, kuna nad maskeerivad madalamad: ängistuse, hirmu, viha, rahulolematuse jms. Reeglina kogeb tavaline inimene harva armastust ilma hirmuta või puhast rõõmu. Kuid need kõrgemad sagedused on nii võimsad, et kui oled neid kord kogenud, ei ole unustamine enam võimalik ja seega jäädakse neid taga otsima."



"Seega on need kõrgemad teadvuse seisundid, millest inimene satub sõltuvusse. Heaks näiteks on film Lost Horizon. Kus Shangri-La (filmi tingimusteta armastuse ja ilu metafoor) kontseptsioonina võngub 600 juures – ja ükskord kogetuna reprogrammeerib ennast kogejas ning miski vähem ei saa eales enam rahuldust pakkuda. Filmi kangelane ei ole peale Shangri-La´st  tagasipöördumist suuteline enam tavalises maailmas õnne leidma. Ta püüab loobuda kõigest, et pöörduda sellele teadvuse tasandile tagasi – kulutades aastaid rabeledes ja võideldes, mis peaaegu maksab talle elu."

Sarnane reprogrammeerimise protsess toimub inimestega, kes kogevad kõrgemaid teadvuse tasandeid teistel põhjustel, näit. surmalähedane kogemus või intensiivse meditatsiooni. Sellised inimesed sageli muutuvad täielikult. On täiesti tavaline, et taolise kogemuse saanud inimesed jätavad seljataha kõik materiaalse maailma hüved ja asuvad otsima tõde; paljud neist, kes 1960datel aastatel said transtsendentaalse kogemuse LSD-ga , tegid just nimelt sedasama. 





Sellised kõrgemad sagedused on kogetavad samuti läbi armastuse ja religioossete kogemuste ning klassikalise muusika või kunsti või vaimsete praktikate praktiseerimise.
Selline inimeste poolt tagaotsitav kõrgem tasand, ükskõik siis mida see ka ei tähendaks, on tegelikult nende endi teadvuse seisundi kogemine (Ise).

Kui nad on vaimselt lihtsameelsed ja puudub seos, mille abil oma kogemust mõista, siis nad usuvad, et see on loodud millegi poolt „sealt väljast“ (näiteks nagu guru, muusika, narkootikumi, armukese jne poolt) – kuid kõik, mis tegelikult juhtub on see, et teatud kindlates tingimustes kogevad nad seda, mis tegelikkuses on „siin (ja praegu)“. Suurem osa inimesi on sedavõrd eraldatud oma enda puhta teadvuse seisundist, et ei tunne seda ära, kui  seda kogevad, kuna nad identifitseerivad ennast oma ego madalamate sagedustega või enda madalaima teadaoleva nimetajaga. Negatiivne enesehinnang kustutab briljantse rõõmuküllasuse, mis on nende identiteedi tegelik olemus ja seega ei tunta seda ära. See on rõõmus, rahulik, täisväärtuslik seisund, mis on inimese tegelik tuum ja sellisena rõhutavad seda ka kõik suured vaimsed õpetajad.
Kõrgem tasand arbuusiga:)

„Kõrgem“ on kusjuures iga tasand, mis on isiku tavapärasest teadvuse sagedusest kõrgem.  Kui inimene, kes elab Hirmu tasandil, jõuab kõrgemale st Viha tasandile, siis tema jaoks on see „kõrgemal“ olemine. Hirm tunneb ennast paremini kui Ahastus ja Uhkus tundub olevat parem, kui Hirm. Aktsepteerimine on palju parem kui Julgus; Armastus aga teeb iga madalama võnkega tasandi täiesti ebaatraktiivseks. Kuna Rõõm varjutab kõik inimese madalamad emotsioonid, siis on ekstaas harva tuntav emotsioon. Kõige ülevam kogemus kõigist on täieliku kestva rahu seisund, mis on nii oivaline, et selle kirjeldamiseks puuduvad sõnad.
Mida kõrgema sagedusega tasandile jõutakse, seda suurem on selle jõud reprogrammeerida inimese kogu elu. Ainult hetk väga kõrgel teadvuse tasandil võib täielikult muuta inimese orientatsiooni elus, samuti ka tema eesmärke ja väärtushinnanguid. Läbi pühendumise vaimsele teekonnale toimub aeglane progress, mis ongi spirituaalse evolutsiooni olemus."

"Püsivast kõrgema teadvuse seisundist, mis saavutatakse ainult läbi järjekindla sisemise tööga, võib saada aimu kunstlikul teel … aga ajutiselt. Sest looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes.
Selliste varastatud naudinguhetkede hinnaks on meelimasendav sõltuvus ja lõpuks maksvad selle eest mõlemad: nii sõltlane, kui ka ühiskond.“



„Meie ühiskond idealiseerib ilma naudinguteta olemist: rasket tööd, vankumatust, eneseohverdust, piiranguid – ja mõistab hukka naudingu enamikus selle lihtsamates vormides, sageli neid illegaalseteks tunnistades. Meie ühiskonnas on täitmata lubadused (näiteks poliitikute omad) ja ahvatlemine legaliseeritud, aga rahulolu keelatud.
Ajalooliselt on kõik juhtivad klassid saavutanud staatuse ja rikkuse, kontrollides töölisklassi läbi teatud puritaanliku eetika. Mida tugevamalt käsualused tööle panna ja mida enam nende rõõmu/naudinguid piirata, seda rikkamaks saab juhtiv süsteem, on see siis teokraatia, aristokraatia, oligarhia või tööstuskorporatsioonid. Selline jõud on üles ehitatud tööliste ohvriks toodud naudingutele. Kogemuslikult on naudingul üsna kõrge energiatase. Masside energia on läbi sajandite koopereeritud, et toota juhtivale klassile suurt naudinguküllust, mis jääb alamatele klassidele keelatuks."


"Tegelikult on elunaudingute energia inimkonna peamine kapital; röövides selle inimeselt, on tulemuseks lai skaala „omama“ ja „mitteomama“ vahel. Mida töötav klass kadestab juhtiva klassi elus – need on nende naudingud – alates võimu kasutamise rõõmu erinevatest vormidest kuni luksuslike mõnulemise trofeedeni. Arusaamine, et need naudingud, mis ühele on keelatud ja teistele lubatud võivad sünnitada vägivaldse revolutsiooni või muututakse repressiivseks keelavate seadustega teatud inimeste naudingute suhtes.
Moraalne kood toimib siin, kui masside eluenergia ratsionaliseeritud ärakasutamine läbi kalkuleeritud väärtuste moonutamise. Pakutud illusioon on selles, et mida põrgulikum kellegi elu on, seda taevalikum tundub autasu. Rõõmu ühendamine kannatusega  on moonutus, mida toodab moraalselt perversne sotsiaalne keskkond, milles valu saab olema ühenduses koos rõõmuga. Sellises atmosfääris on absurdne kannatuste ja eufooria vaheldumine, mis sõltuvust vähemalt ajutiselt õigustab selles surmavalt antisotsiaalses keelatud „kõrge“ võidu ja kaotuse mängus."



"Samast vaatenurgast lähtuvalt on ühiskonna meetod „probleemi lahendamiseks“ teise üleskerkiva poole peal mängimises  - eitades mõnuaine kuritarvitamise olemust. Nii tehes oleme loonud turu, mis on niivõrd suure kasumlikkusega ja nii kergelt kasutatav, et tulemuseks õitseb sellel terve kuritegelik tööstus. Ja ühe narkoparuni arreteerimine ei anna mingit kasu, sest too pole veel vanglasse jõudnudki, kui tühjaks jäänud koht on juba täidetud…“



kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Geneen Roth toidust - ümisejad ja viipajad



Geneen Rothi artiklitest ja raamatutest olen varasemalt palju tõlkinud - kirjutanud, Lugesin taaskord tema kirjutisi ja jätkuvalt armastan tema oskust toiduteemat ja  selle seost tervikuga sõnadesse panna. Ümisevatest toitudest on kirjutatud Osho raamatus Hingepalsam. Seal oli viipajate asemel kutsuja aga ma jätaks siia tõlkesse viipaja. 

Varasemaid blogipostitusi G. Rothi teemal:


Allolev artikkel on tõlgitud Geneen Rothi kodulehelt:


Kui ma koos oma abikaasaga (Matt) restoranis einestan, siis tema toidud tunduvad alati paremad, kui minu omad. Ma ei tea miks see nii on, kuna me eelistame erinevaid toite, kuid ca kolme minuti jooksul leiab minu kahvel tee tema taldrikusse. Kui Matt juhtub eine ajal kuskile korraks minema, siis minu kahvel kasutab võimalust teha tema taldrikus märkimisväärseid kaevetöid.
Ühel õhtul läksin ma liiga kaugele. Matt tuli tagasi ja leidis, et pool tema küüslauguga kartulipüreest on kadunud. Ta ütles: „Kallis, meil on probleem.“ Ma kaalusin valetamist – öelda näiteks, et ta lihtsalt ei mäleta, kui palju tema taldrikul toitu oli – kuid mu suu oli liiga täis. „Sul on vaja abi. Ma arvan, et sa peaksid omaenese nõuande järgi talitama“, ütles Matt. 
Nii ma tegingi. Tuletasin meelde samm-sammult protsessi, mida pidasin enda jaoks kasulikuks – valimaks toite, mida ma tegelikult tahtsin süüa nende toitude asemel, mis järsku pähe kargavad, kui ma neid näen, tunnen lõhna – maitset või kuulen neist (näiteks toodete tasuta proovipäevadel kauplustes).  

Oled sa kunagi kõndinud täis kõhuga läbi kaupluse, tundnud värskete kaneelirullide lõhna – pöördunud tagasi ja valinud söömiseks maiuspala, millele sa enne lõhna tundmist üldse ei mõelnudki? Oled sa märganud kooki või kartulikrõpsu ruumi teises otsas ja tundnud järsku, et nad hüüavad sinu nime? Oled sa eales olnud restorani minnes kindel, et tahad teatud toitu aga kui see lauda tuuakse, saad aru, et hoopis sinu partneril on see toit, mis tõeliselt sinu isu äratab?
Sa ei ole üksi. Me oleme toidust ümbritsetud – külmkapid ja sahvrid, kaupluse riiulid, TV reklaamid ja teiste inimeste taldrikud. Paljud meist on kaotanud võime kindlaks teha, mis oleks hea meie kehadele sel hetkel, kui oleme söömiseks valmis.  See oskus on nüristunud liig rohkete valikute käes.

Psühholoogid Lillian ja Leonard Pearson jagavad toidud kahte rühma: „ümisejad“ ja „viipajad“. Ümisejad on toidud, mida sa tahad enne, kui sa neid näed. Sa saad ette kujutada nende tekstuuri, maitset ja soojust ka siis, kui neid sinu ees ei ole. Ümisejad toidud on spetsiifilised: kui sa tahad juustu, siis porgandikook asja ära ei aja. Ümisev toit võib päeva jooksul muutuda olenevalt sellest, kuidas sa ennast tunned, kellega sa oled.  Toidud, mis sulle ümisevad rahuldavad sinu vajadused nii emotsionaalselt, kui ka füüsiliselt, kuna nad vastavad antud hetke näljale. Sul ei ole vaja tunda nende toitude lõhna-maitset või neid näha, kuna sa tead, et just neid toite on vaja.
Vahel tahame tunda soojust ja küllastust, seega toitvam või vürtsikam toit ümiseb meile. Mõnikord tahame tunda kergust ja jahedust ning me valime puuvilja või jahutatud joogi. Kui teatud toidud klapivad teatud meeleolude või olukordadega, siis nad on ümisejad. Kui ma vahel tunnen enda üksi ja näljasena, siis ma tahan küpsetatud kartulit; selle külluslikus ja soojus lohutavad mind. Minu sõber Sue sööb lihalõike, herneid ja kartulipüreed, kuid ta on kurb ja näljane. Tema ema pakkus sageli just taolist toitu, kui ta oli veel laps. Ja nüüd, kui Sue on täiskasvanud ning tunneb nälga ja vajab turvalisust, siis just selline toit ümiseb talle. Sue lisab: "Kuid seal peavad kindlasti olema külmutatud herned nagu minu ema tegi, muidu see ei toimi.“ 


Märka, et ma panin emotsioonid– üksindus ja kurbus – paari näljaga. Kui Sue pöörduks ilma näljatundeta liha ja kartulite poole, siis oleks see stressisöömine, mitte ümisevate toitude valimine. Siin seisneb erinevus.  Kui sa sööd ümisevaid toite, siis sa rahuldad nii oma keha, kui ka hinge. Kui kõht on täis, on ka muu küllastunud. Sellega on asi lõppenud. Ei ole ülesöömise riski, kuna sa sõid näljasena just seda, mis sind rahuldas.
Ja siis on viipajad. Nagu nimigi osutab, on viipajad toidud sulle hüüdjad, sind kutsuvad, sinu läheduses olijad. Kuna need ahvatlused aga tulevad väljastpoolt ja ei vasta mingile konkreetsele vajadusele või ihale, siis rahulolu ja küllastus jääb tulemata.  Kui sa sööd viipajat toitu, nagu näiteks kaupluses lõhnavat kaneelirulli, siis on raske aru saada, kuna peatuda, sest peale pilgu, lõhna-maitse polnud alguses midagi. Kui nälga selle toidu järele alguses polnud, siis ei teki ka signaali, mis ütleks, et nüüd on küllalt. Ei ole küllastatust. 

Viipajad toidud on reeglina mugavalt ja kergesti kättesaadavad; need nõuavad valmistusaega vähe või üldse mitte.  Kui sa seisad rösteri ees, mis iga mõne sekundi järel saiaviilu välja viskab ja kui sa sealt tükikese hammustad ja siis uuesti viilu rösterisse surud või kui sa voodisse suundudes märkad silmanurgast koogi ülejääke ja sirutud neid võtma – siis oled viipajate toitude küüsis.   
Ümisejad ja viipajad ei jagune kalorite, rasva sisalduse või glükeemilise indeksi järgi. See on palju isiklikum. Tume šokolaad näiteks ei ümise minu sõbrannale Annie´le – ta mõtleb, et see maitseb nagu frikadell, samas kui minule maitseb see taevalikult. Ja eilne ümiseja võib vabalt olla tänane viipaja.Pasta ja pesto, mis ümises mulle teisipäeval (kuna ma tõepoolest seda tahtsin) võib kolmapäeval mulle viibata nagu sireen, võludes mind lihtsalt sellega, et on parajasti nähtaval.


Paljud meist söövad viipajaid toite enamiku oma ajast. Me oleme niivõrd elevil paljude toiduvalikute tõttu, seega kas päritud või iseendale leiutatud   toidureeglite tõttu on meil raske kuulda seda, mida me nälga tundes tõeliselt vajame. Kui sa oled kaua aega nii elanud, siis on vaja pikemalt harjutada enne, kui tunneme ära meiele vajaliku tõelise toidu. Et saada oma tõelise toiduga ühendust (ja keerata maha viipajate toitude sagedus), püüa ümisejaid ja viipajaid toite hinnata nende omaduste järgi. Võta paberileht, jaga kaheks, kirjuta ühele poole ümisejad ja teisele poole viipajad. Kahe nädala jooksul kirjuta üles kõik toidud, mida sa sööd ja püüa otsustada, milline neist oli ümiseja ja milline viipaja. 


Esimesel nädalal keskendu ümisejatele: anna igale ümisevale toidule number 1-10. Üks on „vaevalt sosin“ ja kümme on „ümiseb valjult“. Võid üles märkida ka selle, kuidas sa peale igat toitu ennast tunned.
Järgmisel nädalal märgi toite ikka edasi, kuid hinded pane nüüd viipajatele. Üks – olin sellele mõelnud, kuid ei kavatsenud seda süüa enne, kui tundsin lõhna – nägin seda ja kümme – ma ei olnud näljane ja ei mõelnud toidust enne, kui nägin, maitsesin, haistsin. Märka, kuidas sa ennast pärast sellise toidu söömist tunned. 
Kui sul on raske kindlaks teha toitu, mis sulle ümiseb, siis niipea, kui tekib näljatunne, küsi endalt millise tekstuuriga, maitsega, temperatuuriga toitu sulle meeldiks süüa. Sooviksid sa midagi lahjat, vürtsist, soolast või magusat? Kuuma või külma? Seejärel luba endal ette kujutad erinevaid võimalusi ja vaata, mis neist maitseks sulle kõige enam. 


Peale kahte nädalat annavad sinu märkmed sulle piisavalt tõendeid selle kohta, kui tihti valid sa ümisevaid toite ja kui palju viipavaid toite. Ja sa võid ka märgata, et üks ja sama toit on olenevalt olukorrast mõnel korral ümiseja ja mõnel korral viipaja. Sa muutud palju enam teadlikuks aegadest, mil valid neid toite, mida sa tegelikult ei taha ning kuidas need sind ja sinu keha mõjutavad. Kui sa kord juba tood teadlikkuse oma toiduvalikutesse, oled paremini võimeline tegema teadlikku otsust selle kohta, mida sa tõeliselt tahad. Järgmiseks sammuks on see välja valida, osta, valmistada ja ära süüa. Kuigi on aegu, mil sa ei saa täpselt seda, mida soovid (näiteks sinu pagaripoes ei ole täpselt sellise maitsega kooki), saab olema palju rohkem neid hetki, mil sinu söömine on sinu kontrollida. Miks mitte valida elu, mis pakub küllastust ümisejatest ja jätta välja rahulolematuks jätvad viipajad.


Ma tean, et tõenäoliselt võid sa öelda: „Oh. Jälgimine? Asjade üles kirjutamine? Mitte mingil juhul.“ Pea aga meeles, et kirjutamise mõte ei ole selles, et peaksid ennast tundma süüdi või valesti toiminuna. Asi on aja võtmises, et tuvastada ümisejad. See võimaldab ennast tundma õppida, ennast austama õppida, toites ennast sellega, mis sind tõeliselt küllastab. See on vajalik asi.
Ja mis puudutab minu näppamisi – või see, mida ma nüüd nimetan viipaja toitude halvaks juhtumiks  - Mattiga väljas süües? Ma sain aru, et ma muutusin näppajaks, kuna ei tellinud toitu, mis mulle ümises või lasin ennast kaasa kiskuda sellest, kuidas toit taldrikul välja näeb ja unustasin ennast siia. Nüüd, kui ma teen tellimuse, käin meeles läbi kontrollnimekirja maitse, tekstuuri ja temperatuuriga ning küsin endalt, mida ma tõeliselt tahaksin. 
Kui valin ümiseja toidu, ei kisu mind üldse abikaasa taldrikusse: ma ei varasta enam küüslaugu kartulit.  Minu kahvel seisab paigal.


reede, 5. jaanuar 2018

Toidupettuste kaasaeg vol.3 Larry Olmsted Tõeline Toit

Loen 2016 välja antud raamatut "Real food. Fake food" - autor Larry Olmsted . Olmsted on auhindadega pärjatud (toidu)ajakirjanik, avaldab mitmetes väljaannetes (Forbes jt) artikleid, õpetab Dartmouth kolledžis kirjutamist jne





Peale 318 lk  "Real Food. Fake Food" lugemist on tõesti hea meel olla taimne toituja:). Sellest hoolimata on kasulik teada ka liha, kala ja piimakraami võltsingutest. 


Kaanele on kirjutatud "Ära võtab enam ühtegi ampsu või lonksu enne, kui oled selle raamatu läbi lugenud.":)

Võimalik, et see on oluline ajal, mil toit moodustab nii suure osa meie elust: on aina parem ja rafineeritum, aina maitsvam ja järjest suuremas koguses. Ja eriti kehvasti paistab minevat neil, kellel on palju raha :) ja neil, kes peavad oma eesmärgiks kalleid firmamärke, erilisi tooteid:). Samuti on raskused neil, kes otsivad pakendilt teatud kindlat sõna (näiteks "mahe") ja on nõus selle eest maksma rohkem .




Olmsted kirjutab raamatu sissejuhatuses: 
"Olenemata sellest, kas sa hoolid või ei hooli oma tervisest, majanduslikust  õiglusest, keskkonnast; või kui sa lihtsalt pead oluliseks seda, kuidas maitseb sinu toit - on see teema vajalik. Kui sa oled söönud midagi, mis kinnistub sinu meelde või kui sinu eine paneb sind sõrmi lakkuma ja ütlema "nämma", siis oled tõenäoliselt söönud Tõelist Toitu. Ja kus iganes on Tõeline Toit, on pea alati ka võimalus, et keegi seda võltsib. Kui ma ütlen võltsing, siis ma mõtlen selle all, et sa ostad või sööd enda arvates midagi, mis seda ei ole."
 Ajakirjanik ei räägi siinkohal mitte ülimalt töödeldud toidust ega valmispakenditest, millel on koostisosade nimekiri nii pikk, et seda ei jõuagi lõpuni lugeda, samuti mitte lihatööstuse jubedustest, vaid peibutusmüükidest.
Mulle endale meeldib see sõna peibutusmüük - seda on meil aina enam, mitte ainult poliitikas:), vaid toitu, toidulisandit, imerohtu ja isegi ravimit müüakse lubadustega, et nad toimivad ja lahendavad probleeme kiiremini, kergemini, paremini, kui eales varem.
Niisiis pakub peibutusmüük sulle midagi, mida see ei ole. On siis meie tervis parem, kui eales varem? Oleme me saanud sellest üliheast toidust rahulolu ja elurõõmu? Võib olla ainult hetkeks meelerahu. 

Olmsted kirjutab:
"Mulle ei meeldi tööstuslikult toodetud supermarketi veiseliha aga on fakt, et see on ikkagi veiseliha vastava sildiga. Kuid kui see sama intensiivselt toidetud, ravimeid täistopitud veiseliha jõuab sinuni hoopis sildiga "mahe", "puhas" ja "loodusliku (rohu/heina) toiduga kasvanud", siis on see võltsing - see ei ole enam see, mida väidetakse olevat. Võltsitud toidud on enamasti halva kvaliteediga. Aga need ei ole võltsingud seetõttu, et on halva kvaliteediga vaid on halva kvaliteediga, kuna on võltsitud."

Näiteks toob Olmsted nii homaari, kui Jaapani Kobe veiseliha. Toiduajakirjanikuna külastas Olmsted Jaapanit ja talle meeldis sealne Kobe veiseliha. Tulnud tagasi USAsse, leidis ta, et Kobe liha küll pakutakse ka siin, kuid maitse on vägagi erinev. Veidi uurimistööd ja ilmnes tõsiasi, et USDA on juba aastaid tagasi keelustanud igasuguse Jaapani veiseliha sisseveo. Olmsted märgib, et selle uurimise tulemusena selgus, et kõik Kobe veiseliha, mida USAs müüdi, oli võltsing -nii kuulsate, kui ka tavaliste kokkade poolt pakutav, nii 10 dollarilised, kui ka 300 dollarilised lihalõigud.
"Kui ma kirjutasin sellest ajakirjas Forbes ... siis ma üllatusin tekkinud huvist ja raevukast vastukajast, mida see tekitas - mõlemast vaatenurgast. Paljud lugejad kirjutasid, kuna nad olid maruvihased, et maksid sadu dollareid ühe praelõigu eest - pettuse eest."

Oli neid, kes kaitsesid kodumaist liha ja neid, kes kaitsesid valesid reklaame, kuid kõige enam jäi Olmstedile silma asjaolu, et peaaegu keegi neist ei olnud ise tegelikku Kobe liha proovinud. 



Mereandide turg on lihaturust veel enam võltsinguid täis: valge tuunikala, punane riffahven, looduslik jõeforell. 



Sama toimub juustu- ja veiniletis ning õliriiulis. 

Ma ise küsiks seda raamatut lugedes - kes meid petab? Vastus: Mina petan mind!? 

No mis kergendus:), kui suurem osa toidukorvist tuleb värske puu- ja köögiviljaletist. Kui parmesani ostja peab vaatama, et ta ei saaks parmesani sees saepuru ja oliiviõli ostjale võib juhtuda deodorandiga õlisegu, siis minul on vaja hoolitseda puuviljade hoolsa pesemise eest:). Hõisata enne õhtut muidugi ei tahaks:), sest lapsed vaatavad mul järjest sagedamini maiustuste riiulite poole ja sealt leiab muidugi palju huvitavat. 

Allpool tuleb juttu, kuidas oliiviõli ehtsust kodus kontrollida. Samas on vaieldamatult vajalik õppida kasutama aina enam terviktoitu - pigem siis oliive. Ja vähem praetud toite, vähem väljas söömist ehk vähem eelpakendatud toite. Oliivid on terviktoit, milles alles kiudaine ja kõik muu vilja juurde kuuluv. St meil on raskem üle süüa. Ämbritäiest oliividest ei saa me nii ruttu jagu, kuid  sellest ämbrist saadava tassitäie õli suudame märkamatult teiste toitudega sisse süüa. Kui me sööksime rasva vähem - oleks oliivipuude maal veidi kergem. Samas sööme oliive endid vaid suure soolasisaldusega ja kui soola eemaldame, ei suuda me neid eriti palju süüa. Sestap on kergem sisse võtta õlina.  


"on kerge öelda "no ja siis", kui sa tellid üht liiki kala aga saad teise, seda seniks, kuni saad aru, et see, mis lauale toodi on täis antibiootikume - mõnikord keelatuid ja illegaalseid - ja tegelikult tellitud toidus neid ei oleks. Mitte kõik võltstoidud ei ole ohutud ja paljud neist on lihtsalt jälgid. Kui sa teed kodus süüa, siis tõenäoliselt on sinu kapis pudel oliiviõli.  ... Siiski on enamik oliiviõli pudelitest võltsingud."

Eelmistes toipettuste artiklitest oli juttu, et meil on juba tekkinud võltstoidu maitse-eelistus ja me ei pruugi üldse teadagi tegeliku toidu õiget maitset. See võib olla kusjuures kehvem, mitte nii tugev, mitte nii hea. Kuivõrd on meil inimesi, kes on ise oliiviõli teinud ja tuttav erinevustega, mis tulenevad erinevast ilmast ja aastast ja korjeajast jne. 


"Tavajuhul ei ole müüdav võltskaup sugugi ainult nii eksootiline nagu Kobe veiseliha; siia kuuluvad ka igapäevased toiduained nagu kohv, apelsinimahl, õunamahl, vein, riis, juust, mesi ja loomulikult mereannid."
USAs arvatakse, et kümnendik toidukaubast on mingil määral võltsingutega seotud. 
"Paljusid toite, mida me oleme pidanud kindlaks asjaks, tuleks kriitilise pilguga uuesti üle vaadata." 
Heaks uudiseks on see, et on ka küllaldaselt tervislikku ja maitsvat Tõelist Toitu. On vaja lihtsalt teada, mida otsida. Alati ei tähenda mainekas restoran või kauplus sugugi seda, et kallima hinna eest saad parima kauba:




Olmsted kirjutab, et tema sõber Alice Fixx sattus sööma ühes New Yorgi ja seega võib öelda, et kogu riigi kallimas ja mainekamas Itaalia restoranis. Fixx valdab vabalt itaalia keelt, esindab Parma juustumeistreid ja Consorzio singimeistreid ning elab vaheldumisi nii Itaalias, kui ka New Yorgis. Alice märkis, et  eine käigus tuli kelner riivi ja suure juustutükiga ja küsis, kas ta soovib Parmigiano-Reggiano (inglise keeles lihtsalt parmesan) juustu oma pastale. Naine ei ölenud ei ega ka ja. Ta lihtsalt vaatas seda juustutükki ja küsis: Kas te olete kindel, et see on Parmigiano-Reggiano? Kelner vastas koheselt "jah". "Olete kindel?" "Jah!". Fixx palus selle vastuse peale tuua endale näha terve juust. 



Ettekandja muutus ärevaks, vabandas ja läks kööki. Ta tuli mõned minutid hiljem tagasi, kaasas hoopis teist värvi ja palju väiksem juustutükk. See oli Parmigiano-Reggiano originaal juust. Esiesena pakuti talle Grana Padano juustu. Seega oli Alice Fixx vale isik, kellele teist marki odavamat juustu pakkuda - kuid kui see juhtus kõige mainekamas restoranis, mis võib toimuda teistes?

Võibolla ei juhtugi midagi:), sest odavas kohas pakutakse teadupärast odavaid asju:).

2016 aastal kontrollis FDA (USA toidu- ja ravimiamet) parmesani juustu ja leiti, et pettus on väga laialdane. Riivitud parmesan oli segatud mitte ainult odavamate juustudega, vaid ka saepuruga. Bloombergi testid näitasid, et Kraft parmesan sisaldas pea 4% tselluloosi, teised margid sisaldasid tselluloosi ligi 7,8%.

Ma mäletan, et minu keemia õppejõud TÜ-s ütles kunagi, et keemiliselt ei ole vahet, kas sa sööd leiba või paberit, kuna tärklis ja tselluloos on isotoopsed teisendid:). Keemiliselt pole aga ma tunnen vahet:). Arukas on sel juhul oma ained ise riivida. 

Castle Cheese firma, kes oli supermarketite kettide varustaja, osutus seotud ligi 30 aastase pikkuse pettuseskeemiga ja nende poolt turustatav 100% parmesan ei sisaldanud üldse parmesani.

Olmsted teeb siinkohal sarkastilise märkuse ja ütleb, et 100% käib riivimise kohta :), mitte parmesani kohta.

Nii EU, kui ka Itaalia seaduste järgi tohib tõeline parmesan sisaldada ainult kolme lihtsat koostisosa: puhas piim, sool ja rennet. Krafti juust sisaldas tundmatu päritolu ja ebamäärase puhtusastmega piima, tselluloosi, kaaliumsorbaati ja juustukultuure. 

Ehk ma soovin tarbijana võimatut - ma tahaks, et näiteks Viljandi poes oleks esindatud kogu maailma toitude paremik. Ja tahan, et see oleks seal iga päev kättesaadav. Ja et oleks odav, ja et säiluks. Sestap ma tellin nende tahtmistega enda petmist. Ilmselgelt on see võimatu nõudmine ja mitte eriti arukas. Seda, mida ma tellin, selle ma ka saan. Kas pole? Mina petan mind! 

Olmsted jagab petturid mitmesse rühma: esimesed on illegaalsed võltsingud
Siit üks huvitav petujuhtum aastast 2014 - Itaalia valitsus konfiskeerib 30 000 pudelit võltsitud veini. Brunello, Chianti Classico jat DOCG  (kvaliteedimärk) märgiga veinid osutusid odavamateks veinideks kalli veini pudelites. Kaks petturit, said kasumit 2,5 miljonit eurot, müües 400 pudelit odavat veini pakituna maailma kõige kallimate veinide pudelitesse. 6000 raha pudeli eest:). Ja arvatavasti eelmisest postitusest lähtuvalt maitses see joojatele tõesti hästi. :)

Teised on täielikud petised - kui eelmised panid vähemalt veini teise veini pudelisse, siis võib juhtuda, et pudelis ei ole üldse vein. Ja musta tee asemel on hoopis mingi suvalise värviga värvitud puru. Sellist pettust esineb tänapäeval veidi teistest vähem, kuna kontrollitakse päris palju. Samas on see kõige ohtlikum.

Kolmandaks legaalsed ja nn halli ala pettused. Siia alla käivad Šampanja nime all müüdav vahuvein või Californiast pärit "Burgundy" vein jms. Siia käivad ka siltidega "puhas", "looduslik" või "100% seda või toda". Enamjaolt ei ole mingit seaduse regulatsiooni nende sõnade jaoks ja seda kasutataksegi agaralt tarbija peibutamiseks ära. Kohtuasjas kahe hot dog gigandi Ball Park ja Oscar Meyer vahel, märkis Kraft oma hot dog sildil olevale "100% veiseliha" kaitseks, et 100% ei peagi tähendama seda, et seal teisi koostisosi ei oleks!

Sama ütleksid tõenäoliselt meie Eesti leiva-saia-sepiku tootjad oma pakenditel laiutava 100% rukkijahu või 100% täistera vms sildi kohta...

Mereandide peatükist võib leida veel enam petujuhte ja samuti näiteid mainekatest restoranidest. Laborisse viidud sushi näitas enamjaolt alati odavamat kala, kui sildil kirjas oli - see ei olnud ühe toidukoha või ühe restorani probleem - tegemist oli üleüldise tendentsiga. 
Kaks noort naist Kate Stoeckle ja Louisa Strauss võtsid New Yorgi toidukohadest 60 näidist - pooled restoranidest ja pooled edasimüüjatest kauplesid nö võltskalaga näit tilapia fileed müüdi tuunikala pähe jpm. Oceana leidis kalapettust sh silte valeandmetega üle kogu USA 18-52% ulatuses. 

Rääkides oliiviõlist on paratamatu, et see kaup on suures osas võltsitud. Enamik Läänemaailmast tarbib tohututes kogustes toitu, kasvatades oma kaalu ja prügimägesid. Praetud ja rasvaga ülevalatud toit on muutunud laual põhitoiduks. Rasv aitab säilitusaega pikendada, kehvemaid maitseid peita. Lihtne ja kerge on muutunud keeruliseks ja raskeks. Kuid selle eest odavaks, lõpmatuseni säiluvaks. Sõnast tervislik on saanud meeletu tarbimise õigustus ja tervise tähendus ise on kummipaelana venitatav..

CIA (Culinary Institute of America food enthusiast) instruktor Bill Briwa ja teisedki eksperdid ütlevad,et suur osa ameeriklasi sh ka need, kes armastavad toitu, ei ole kunagi saanud maitsta tõeliselt kõrge kvaliteediga oliiviõli.

Põhja Ameerika Oliiviõli Assotsiatsiooni lehelt leian ilusa pildi oliiviõli tootmisest ja tarbimisest. Rohelisel oliivil olev number näitab selle riigi õlitootmise % maailma kogutootmise suhtes, õlikannul olev number näitab, kui palju antud riik tarbib õli maailma kogutoodangu osast ja inimfiguuril olev number näitab mitu liitrit õli tarbitakse riigis ühe elaniku kohta. 




Keskmine kreeklane tarbib 23-24 liitrit oliiviõli aastas. Itaalias ja Hispaanias on tarbimine inimese kohta poole väiksem -  12-14 liitrit aastas. Kõige suuremad tootjad on ka kõige suuremad tarbijad. 
Ametlikult on nii, et tõeline oliiviõli on puhtalt kõrgekvaliteetilistest värsketest oliividest välja pigistatud mahl st töötlemata. Pettus toimub kolmel viisil:
1. Segamine vähem kvaliteetsete õlidega, harilikult seemneõlidega nagu soja ja päevalilleõlid. Mõnikord on lisatud odavamad õlid ohutud, mõnikord mitte.
2. Teine viis on levinum - kvaliteetset oliiviõli segatakse madala tugevalt rafineeritud oliiviõlidega, milles sisalduvad rafineerimise kemikaalide jäägid. Seda on raskem kindlaks teha
3. Kolmas variant on jälle halli ala pettused. Seda on kõige enam. Värskelt pressitud õli on segatud eelmiste hooaegade õliga, mis on sageli rääsunud. St pudelisse villimise hetkel läbib selline õli kõik tehnilised standardid, kuid läheb väga kiiresti halvaks st tarbijani jõudes on juba rääsunud. Seaduslikult nagu peetust ei oleks, kuid iga tootja teab sellise õli riknemise kiirust.


Tarbija ostab oliiviõli selle tervislikkuse ja heade maitseomaduste poolest, kuid nii Põhja Ameerika Oliiviõli Assotsiatsioon, kui ka California Ülikooli Oliivikeskus märgivad, et sageli ei saa tarbija kumbagi. 
Võltsitud õli kuulsaim juhtum oli Hispaanias aastal 1981 - "toksilise õli sündroom" mürgitas üle 20000 inimese ja tappis neist 800. Kahju põhjustas oliiviõli pähe müüdud rapsiõli, mida oli denatureeritud aniliiniga (plastiku tootmiseks kasutatav aines). See on loomulikult ekstreemne juhtum, kuid väga ohtlik on paljudele allergikutele leida oliiviõli pudelist maapähkli või sojaõli - surmavalt ohtlik. Allergikud väldivad vastavaid tooteid ja ostes oliiviõli ei eelda nad, et see on petukaup.

Palju õli saabub meile Itaaliast. Itaalia uurijad on leidnud nendest õlidest palju huvitavaid koostisosi: pestitsiide, süsivesiniku jääke, teiste pressimiste jääkõlisid, mineraalõli jm. Mõni neist - polütsükliline aromaatne süsivesinik on kantserogeenne.
Suurem on siiski tõenäosus, et sa ostad riknenud, illegaalselt töödeldud õli, mitte mürgist õli.

Ananüümseks jääda soovinud FDA töötaja ütles Olmstenile, et petturid ei ole rumalad, nad ei taha, et neid kinni püütakse - mis mürgiste ainete puhul kindlasti ka juhtuks. Sestap nad on ettevaatlikud ja ei tee midagi, mis tooks nad tugevalt avaliku uurimise vaatevälja. Kuigi alati ei saa sellele loota.

Väga konservatiivsetest kuni veidi leebemate arvamusteni on 1 pudel kümnest võltsitud kuni 1 pudel kolmest on võltsitud. 

Mida teha? On vaja natuke uurida ja teada oliividest ja õlipressimisest üldse. Oliive on sadu sorte. Oluline on küpsusaste ja korjamise aeg. Oliivid hakkavad riknema kohe, kui nad on korjatud. Kui sa ootad 24 tundi, siis oled juba saagil rikneda lasknud. Parimad õlid pressitakse kuni 12 tundi peale korjamist. 

Hispaania kuulsaim oliiviõlitootja Oro Baileni töötajad varustatuna ämbritega, korjavad need täis, annavad edasi ja oliivid lähevad pressi tunni aja jooksul. Bailen ka korjab oma oliivid varakult, siis kui hooaeg on just alanud (oktoobri lõpus), sel ajal on oliivid kõige paremad. Näiteks tema naaber ei lähe oliivipuude ligi enne, kui detsembris. Baileni sõnul ei ole võimalik teha halba õli, kui oliivid on korjatud õigel ajal. Ta on võitnud maailmas kõik oliivõli konkursid, milles ta osaleb. Tema õli maksab ka 300% enam, kui teised õlid ja seetõttu on ta erandiks - turg soovib odavamat kaupa. 

Väga palju õli ei villita pudelitesse valmistamise kohas (Tuneesia, Maroko, Süüria, Türgi jpt), vaid transporditakse näit. Itaaliasse. Õli neist kohtadest võib olla hea, kuid iga järjekordse transpordi, töötlemise, vahendamise etapis õli kvaliteet kahaneb ja annab võimaluse riknemiseks, võltsimiseks. 

Mida siis soovitab Olmsted oliiviõli võltsingute vastu: 
1. Usaldusväärsed tootjad - raamatus loetletakse üles üsna mitmed USA tootjad, kelle õlidest meile ei jõua ühtegi. Eelpool mainitud Oro Bailen õli võime kindlasti reisides leida. Muude tootjate usaldusväärsust tasub kontrollida aeg-ajalt toidupettuse lehtedelt st kontrollida ega neid seal ei ole. 
2. Sildid - Maitse on kõige paremaks testeriks, kui oled õiget õli proovida saanud. Kuid väga vähestes kohtades saad sa õli proovida. Mis puudutab silti, siis mida rohkem on seal infot, seda parem. Erinevalt veinist ei lähe õli kunagi seistes paremaks. Õli läheb alati halvemaks. Kõige tähtsam info on leida korje kuupäev (harvest date) - ja see ei tohiks olla mitte rohkem, kui aasta tagasi. Ignoreeri märkusi "parim enne" või "pudelisse villitud" - need on mõttetud. "Extra virgin" märge ei pruugi anda garantiid, kuid selle puudumine on kohe kindlasti märgiks, et midagi on valesti. Ära kunagi osta õli, millele on märgitud "virgin", "pure"(puhas), "light"(kerge), "extra light", "olive oil blend" (oliiviõli segu), "Mediterranean blend", või "olive oil". Vähestel siltidel on märgitud keemiline koostis, kuid kui on, siis otsige FFA 0,3% või vähem, PV 8 või vähem. Euroopast pärit õlidel, eriti Itaalia omadel võivad olla ka tähised DOP ja DOC või GI. 
On olemas ka teatud kolmandate poolte sertifikaadid, mis lubavad paremat kvaliteeti, kui IOC või USDA seda arvab. On olemas EVA (Extra Virgin  Alliance). UNAPROL - Itaalia oliivikasvatajate liit.

Sageli mõistetakse valesti märget "first pressed" (esimene press), "cold pressed" (külmpress) ja "first cold pressed" (esimene külmpress) - ühelgi neist ei ole mingit tähtsust, kuna enamikku õlist tänapäeval ei pressita, vaid tsentrifuugitakse. Seega on "first cold pressed" märge kolm valet ühes - vana termin, mis ei oma mingit seost reaalsusega.




Euroopa õlid pressitakse hilissügisel või varatalvel ja jõuavad USAsse hilistalvel. Meile siis veidi varem. Osta Euroopa õlisid kevadel ja suvel. Tšiili, Austraalia ja Lõuna Aafrika õlisid sügisel ja talvel. Värskem on alati parem. 


Kes ostab suurtesse nõudesse pandud oliiviõli, peaks meeles pidama, et arvamus oliiviõli hea säilivuse kohta ei ole õige. Tegemist on värskelt väljapigistatud puuviljamahlaga. Samuti poodides, kus hoitakse õli läbipaistvates pudelites valgusallika läheduses, on riknemine kergem - ei sobi soojus ja ei sobi valgus - oliiviõli vihkab mõlemat. Ideaalis tuleks oliiviõli hoida jahedas, pimedas ruumis. Paljud pudelid on tumedas klaaspudelis või tulevad fooliumisse mässitult, samas eelistavad osad eksperdid metalltaarat, mis blokeerib valguse täielikult. Hapnik on kolmas vaenlane -isegi, kui te olete vaid korra taara avanud, kiireneb riknemisprotsess oluliselt. Sestap osta väiksemate pudelitega. Bradley näiteks märgib, et nemad viskavad oliiviõli välja, kui avamisest on möödas kolm nädalat. Avamata säilib 6 -12 kuud. 
On paremad ja kehvemad oliiviõli piirkonnad. Üks või teine riik ei garanteeri kvaliteeti. Kuid kui pead pimedalt ostma, vali Tšiili või Austraalia õli. Austraalias on karmimad kontrollimeetmed. Kindlasti ära osta vana õli. 
Ühe oliiviõli markide loetelu - nii usaldusväärsete, kui ka mitteusaldusväärsete markide kohta leiab siit ja 8 parimat õli on reastanud Independent
Siit leiab veel soovitusi oliivõli ehtsuse puhuks - samas sellised kodused testid nagu külmkapi test (oliiviõli muutub külmas tahkeks) ei ole eriti usaldusväärsed, kuna paljud õlid tahenevad külmas ja on oliiviõli sorte, mis samuti ei tahene.

Raamatust leiab veel huvitavat, sestap läheb toiduvõltsingute lugu edasi... :)