Vindumine ja toksiline positiivsus

 

Adam Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New York Times artikkel „There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.  

Allpool tükikesi Granti artiklist:

"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."

Seda ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.

Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud.  Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.

Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“  vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.

Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.

Nii nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.

Artikliga edasi:

Virelemine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta domineeriv emotsioon.

Kuna teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise  nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia emotsionaalsete sümptomitega.  

Pandeemia on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.

Psühholoogias mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.

Virelemine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon – ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.

Selle termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.

Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.

Isegi kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine võib aidata teil neid aidata.

Psühholoogid leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“ oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.

Meil on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada, et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.

Selle asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või "Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg optimistlik.

Kui lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis "Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."

Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.

Mida me saame virelemisega teha? Mõiste nimega "vool" (flow) võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid oma pandeemiaeelse rahulolu.

Varahommikune sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete muret nende heaolu pärast.

Kuigi uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust iga 10 minuti järel.  

Pandeemia oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest, kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk: väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.

Virelemine ei ole ainult meie peades – see on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada. Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele häält andma ja valgustama teed tühjusest.

Mõeldes järele vol 2

Lugesin Adam Granti raamatut "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". Kuulasin ära ka kaks TED esinemist.

Raamatu võtan siinkohal kokku:

Psühholoogid on leidnud, et inimene, kes suudab kõige tõenäolisemalt teie meelt muuta, olete teie ise. Saate valida põhjused, mis tunduvad kõige veenvamad, ja teile jääb tunne, et olete ise otsustanud.

Kui keegi muutub vaenulikuks ja kohtlete vaidlust kui sõda, võite kas rünnata või taganeda. Kui aga kohtlete seda tantsuna, on teil veel üks võimalus – võite kõrvale astuda. Mida suuremat viha ja vaenulikkust teine inimene väljendab, seda rohkem uudishimu ja huvi te üles näitate. Kui keegi kaotab kontrolli, on teie rahulikkus tugevuse märk. See võtab neilt emotsionaalse jõu. On väga harv, kui keegi vastab karjudes: „Ma eelistan suhelda karjudes.“

Psühholoogid avastasid juba mitu kümnendit tagasi, et inimesed võivad teiste rühmade vastu vaenulikkust tunda isegi kõige triviaalsematel põhjustel. Igasuguses inimühiskonnas on inimestel soov kuuluvustunde ja staatuse järele. Mingi rühmaga samastumine täidab mõlemat otstarvet: meist saavad hõimu liikmed ja tunneme uhkust, kui meie hõim võidab.

Kui sterotüübid on kord juba kujunenud, on neist nii vaimsetel kui ka sotsiaalsetel põhjustel raske lahti saada. Psühholoog George Kelly pani tähele, et meie uskumused on nagu virtuaalprillid. Kasutame neid, et maailmast aru saada ja enda ümbruses navigeerida. Kui meie arvamust ohustatakse, tekivad prilliklaasidesse mõrad ja nägemine hägustub. On loomulik, et muutume seepeale valvsaks ja muutume eriti vaenulikuks siis, kui püüame kaitsta seisukohti, millest sisimas teame, et need on väärad. Selle asemel, et proovida teistsuguseid prille, hakkame vaimseks kondiväänajaks, pöörame ja keerutame nii kaua, kuni leiame vaatenurga, mis võimaldab oma praegusi seisukohti säilitada.

Sotsiaalselt on veel üks teine põhjus, miks stereotüübid on niivõrd püsivad: me kipume suhtlema inimestega, kes on sama meelt, mistõttu muutuvad need veeldi äärmuslikumaks. Seda nähtust nimetatakse rühmapolarisatsiooniks ja see on ilmenenud sadades katsetes. Polarisatsiooni võimendab mugandumine: vähem tähtsad liikmed sobituvad rühma ja omandavad staatuse tänu sellele, et järgivad rühma kõige prototüüpsemat liiget, kelle seisukohad on enamasti kõige kindlamad.

Isegi kui inimesed ei ole algusest peale valvsad, asuvad nad kiiresti kaitsesse, kui nende hoiakud kahtluse alla seatakse. Nendeni jõudmiseks ei piisa ütlemisest, et nende seisukohad on meelevaldsed. Oluline on panna nad mõtlema kontrafaktuaalselt: aidata neil mõelda sellele, mida nad usuksid, kui elaksid alternatiivses reaalsuses.

See on veenmise puhul tavaline probleem: kui see ei pane meid meelt muutma, võib see uskumuse hoopis tugevamaks muuta. Vastuseis tugevadab psühholoogilist immuunsüsteemi. Seisukoha ümberlükkamine toodab antikehi tulevaste mõjutuskatsete vastu. Meie kindlus oma arvamuse suhtes suureneb ja uudishimu alternatiivsete seisukohtade vastu väheneb. Vastuargumendid meid enam ei üllata ega aja segadusse, sest meil on vastuväited olemas.

Kui püüame panna inimest muutuma, võib see olla raske ülesanne. Isegi kui meil on parimad kavatsused, võime kergesti muutuda jutlustajaks kantslis, süüdistuskokkuvõtet tegevaks prokuröriks või kihutuskõnet pidavaks poliitikuks. Kõik me võime langeda „parandamisrefleksi“ ohvriks, nagu Miller ja Rollnick seda nimetavad, soovides probleeme lahendada ja vastuseid pakkuda. Oskuslik motivatsioonivestleja suudab parandamisrefleksile vastu panna. Kuigi inimesed tahavad murtud luude puhul, et arst need parandaks, eelistavad nad peas peituvate probleemide puhul kaasaelamist lahendustele.

Psühholoogias peetakse selle all silmas ettekujutamist, kuidas asjaolud meie elus oleksid võinud teistsuguseks kujuneda. Kui taipame, et meil oleksid vabalt võinud olla hoopis teistsugused stereotüübid, oleksime ehk rohkem valmis oma seisukohti muutma.

Inimesed muutuvad tagasihoidlikumaks, kui nad mõistavad, et teistsugustel asjaoludel oleksid nende uskumused võinud kujuneda teistsugusteks.

Sajandivahetusel loodeti, et internet toob meieni erinevaid seisukohti. Aga kuigi internet lisas arutellu mõned miljardid värsked hääled ja seisukohad, sai sellest ka eksitava ja väärinformatsiooni relv. Alguses tundus lahendus ilmne: on vaja uudisvoogude filtrimullid lõhkuda ja võrgustike kõlakambrid  purustada. Kui saaksime vaid inimestele näidata probleemi teist külge, avaks see nende meeled ja muutuksime informeeritumaks. Kuid ei.

Nüüdseks on teada, et kui tegu on keerukate teemadega, ei piisa teise poole arvamuse nägemisest. Sotsiaalmeediaplatvormid on neid meile näidanud, aga need ei ole meie meelt muutnud. Teadmine, et eksisteerib teine pool, ei ole piisav, et jutlustajad kahtleksid, kas nad on kohtuasja õigel poolel, või poliitikud kahtleksid, kas nad on ajaloo õigel poolel. Vastandliku arvamuse kuulmine ei motiveeri teid tingimata oma seisukohti ümber vaatama; see muudab lihtsamaks oma seisukoha juurde jäämise. Kahe äärmuse esitamine ei ole lahendus, see on osa polarisatsiooniprobleemist.

Siin aitab hoopis asja keerukamaks muutmine: teema kohta esitatakse mitmesuguseid vaatenurki. Inimesed on palju rohkem valmis järele mõtlema, kui esitame need teemad läbi paljude läätsede. Keerukuse nägemine võib liigse enesekindluse tsükli katkestada ja kannustada järelemõtlemise tsüklit. See muudab meid oma teadmiste suhtes tagasihoidlikumaks, paneb oma arvamustes kahtlema ja tekitab piisava uudishimu, et otsiksime puuduvat informatsiooni.

Kõige targema probleem

Grant on oma loengutes andnud üliõpilastele lahendamiseks erinevaid ülesandeid. Ühe ülesande puhul oli vaja vaidlustada mõnd populaarset kommet, edendada ideed, mis oli vastuolus rahvatarkusega, või tunnis õpitud printsiipe kahtluse alla seada. Kui nad projektiga alustasid, märkas Adam Grant üllatuslikku mustrit. Kõige rohkem nägid vaeva viielised õpilased, perfektsionistid. Tuli välja, et kuigi perfektsionistid on koolis tõenäoliselt kaaslastest edukamad, ei saa nad tööl kolleegidest paremaid tulemusi. See on kooskõlas paljudest valdkondadest saadud tõenditega selle kohta, et hinnete põhjal ei saa töösooritust ennustada.

Hea õppeedukus nõuab tihti vanaaegsete mõtlemisviiside valdamist. Mõjuka karjääri ülesehitamine nõuab aga uutmoodi mõtlemist. Tunnustatud arhitekte hõlmavast uuringust selgus, et kõige loovamate keskmine hinne oli B. Nende puhtalt A-dega lõpetanud kolleegid tahtsid nii kangesti mitte eksida, et nad tihti ei võtnud seda riski, et peavoolu üle järele mõelda. Samasugune muster ilmnes uuringust, mis hõlmas parimaid koolilõpetajaid. „Klassi priimused ei ole tõenäoliselt tuleviku visionäärid,“ selgitab haridusteadlane Karen Arnold. „Nad tavaliselt sobituvad süsteemi, mitte ei korralda seda ümber.“

Suhtekonflikt ja ülesandekonflikt

Kui meeskonnas tekivad varakult mõõdukad ülesandekonfliktid, tekib rohkem originaalseid ideid.

Suhtekonflikt on lammutav osalt seetõttu, et takistab järelemõtlemist. Kui kokkupõrge muutub isiklikuks ja emotsionaalseks, muutume enesekeskseteks oma seisukohtade jutlustajateks, kiuslikeks vastase süüdistajateks või silmaklappidega poliitikuteks, kes eiravad seisukohti, mis tulevad teisest leerist. Ülesandekonflikt võib olla konstruktiivne, kui see toob kaasa mõtete mitmekesisuse ja takistab liigse enesekindluse tsüklisse lõksu jäämist.

Vanemad vaidlevad suletud uste taga, kartes, et konflikt tekitab lastes ärevust või kahjustab kuidagi nende iseloomu. Ometigi näitavad uuringud, et see, kui tihti vanemad tülitsevad, ei mõjuta laste akadeemilist, sotsiaalset ega emotsionaalset arengut. Tähtis on see, kas vaidluses ilmeb lugupidamine teise vastu, mitte vaidluse sagedus. Lapsed, kelle vanemate kokkupõrked on konstruktiivsed, tunnevad algkoolis suuremat emotsionaalset turvatunnet ning tegelikult näitavad järgnevate aastate jooksul üles suuremat abivalmidust ja kaasaelamist oma klassikaaslaste suhtes.

Raamatu lõpus on 30 nõuannet, mis võtavat kirjutatu kokku. Minu jaoks neist olulisemad:

Otsige infot, mis on teie seisukohtadega vastuolus. Põgenege kajakambritest, purustage filtreerivaid mulle, tutvuge aktiivselt ideedega, mis seavad teie eeldused kahtluse alla.

Ärge jääge lõksu lollide mäetippu. Ärge ajage enesekindlust segi kompetentsusega. Dunningi-Krugeri efekt meenutab, et mida paremaks te ennast peate, seda suurem on risk, et ülehindate ennast ja et teie areng peatub.

Rõõmsutage eksimise üle. Ärge kartke enda üle naerda. Kui olete eksinud, võtke seda kui märki, et avastasite midagi uut.

Õppige midagi uut igalt inimeselt, keda kohtate. Küsige inimestelt, mille üle nad on hiljuti järele mõelnud, või rääkige, mille suhtes olete ise viimase aasta jooksul meelt muutnud.

Ehitage vaidlusvõrgustik, mitte ainult tugivõrgustik. Sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate ka kriitikuid, kes teis kahtleks.

Mõeldes järele vol 1

 

Ammu on olnud lugemisjärjekorras Adam Granti raamat "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". 

Adam Grant on  Pennsylvania  Ülikooli Whartoni kooli professor, kes  on  spetsialiseerunud organisatsioonipsühholoogiale. Ta on kirjutanud 5 populaarset raamatut, hulgaliselt artikleid ja tema TED kõnelusi (4) saab vadata siit. TED videodel on subtiitreid ligi 40 keeles sh soome ja vene, kuid eesti oma ei leidnud.

"Järelemõtlemise kunst" on igati vapustav raamat, mis näitab, kui vajalik on ümbermõelda-ümberõppida, eksida ja oma eksimusi mitte häbeneda. Adam Grant kirjutab  oma kunagistest ideedest ja arvamustest, mida peab nüüd ekslikeks, toob näiteid edukatest organisatsioonidest (Apple, BlackBerry) ja inimestest, kes on võimelised kergelt loobuma vanadest uskumustest ja ideedest, mis võimaldab kiiresti õppida ja edasi liikuda.

Kuna ma ise olen nii paljud oma uskumused hüljanud ja sageli oma eksimusi üsna valusateks vigadeks pidanud, siis Adam Granti kirjutised sel alal, on palsamiks alati, kui ideedest loobumine päevkorrale tuleb.

Mida ma siit raamatust siis oma jaoks alla kriipsutasin: 

Nii mõeldes kui rääkides esindame sageli kolme erineva elukutse mõtteviisi: jutlustaja, prokuröri või poliitiku oma. Igast neist võtame endale kindla identiteedi ja kasutame erinevaid tööriistu. Meis käivitub jutlustaja režiim, kui meie pühad tõekspidamised on ohus: me peame jutlusi, et kaitsta ja edasi viia oma ideaale. Me siseneme prokuröri režiimi, kui tuvastame teiste inimeste arutluskäigus vigu: esitame argumente, et tõestada, et need on valed, süüdistame ja võidame oma „kohtuasja“. Me lülitume poliitiku režiimile, kui tahame publikut võita: teeme kampaaniat ja lobitööd oma valijate või järgijate heakskiidu nimel.

Adam Grant lisab siia teadlase režiimi. Teadlasena mõtlemine hõlmab enamat kui lihtsalt avatud meelega reageerimist. See tähendab aktiivset avatud mõtlemist. See nõuab põhjuste otsimist, miks me võime eksida – mitte põhjusi, miks meil peab olema õigus – ja õpitu põhjal oma vaated taas kord üle vaadata.

Samamoodi nagu teadlase moodi mõtlemiseks ei pea olema elukutselt teadlane, ei tähenda teadlaseks olemine tingimata, et kasutatakse just oma ameti tööriistu. Teadlastest saavad jutlustajad, kui nad hakkavad oma lemmikteooriat gospeli moel esitama ja suhtuvad läbimõeldud kriitikasse kui pühaduseteotussse. Neist saavad poliitikud, kui nad lasevad oma seisukohti kujundada pigem enda populaarsusel kui täpsusel.

Vaimne võimsus ei ole vaimse osavuse tagatis.

Ükskõik kui võimas on teie aju, kui teil puudub motivatsioon meelt muuta, siis lasete käest palju võimalusi järele mõelda. Uuringud näitavad, et mida parem on teie IQ-testi tulemus, seda tõenäolisemalt satute sterotüüpide küüsi, sest suudate kiiresti seaduspärasusi leida. Hiljutiste katsete tulemused näitavad, et mida nutikam olete, seda vaevalisem võib olla oma uskumuste muutmine.

Head matemaatikatundjad on head hindama statistilisi mustreid ja tulemusi tõlgendavd nad ka täpselt – nii kaua, kuni need kinnitavad teie uskumusi. Kui aga empiiriline muster satub teie ideoloogiaga vastuollu, ei ole matemaatikal põhinevast protsessist enam kasu; pigem muutub see koormavaks. Mida tugevam olete arvudega opereerimisel, seda rohkem ebaõnnestub selliste mustrite analüüsimine, mis on teie seisukohtadega vastuolus.

Psühholoogias tuuakse esile vähemalt kaks kalduvust, mis sellist mustrit juhivad. Üks on kinnituse otsimine: näeme seda, mida soovime näha. Selline kallutatus mitte üksnes ei takista mõistuse rakendamist, vaid võib õigupoolest muuta mõistuse relvaks tõe vastu. Leiame põhjuse oma usku veelgi tugevamalt jutlustada, olla veelgi kirglikum prokurör ja liuelda oma poliitilise erakonna tõusulainel. Kurb on aga see, et me ei ole tavaliselt teadlikud sellest, milliseid mõtlemisvigu see kaasa toob.

Grant kirjutab, et tema lemmikeelarvamus on „mul puuduvad eelarvamused“, mille puhul inimesed usuvad, et nad on teistest objektiivsemad. Tuleb välja, et arukad inimesed langevad sellesse lõksu lihtsamini. Mida taibukam olete, seda raskem võib olla oma piiratust näha. See, et olete hea mõtleja, võib tähendada, et olete halb ümbermõtleja.

Teadlase režiimis ei luba me oma ideedel ideoloogiateks muutuda. Me ei alusta mitte vastustest või ahendustest, vaid küsimustest ja mõistatustest. Me ei jutlusta intuitsiooni põhjal, vaid õpetame tõendite põhjal. Me ei ole skeptilised ainult teiste inimeste argumentide suhtes, vaid julgeme ka omaenda argumentidega eri meelt olla. Teadlase moodi mõtlemine tähendab rohkemat kui lihtsalt avatud meeltega reageerimist. See tähendab aktiivset avatust. See nõuab, et otsiksime põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla – mitte põhjuseid, miks vanadele uskumustele kindlaks jääda.

Uuesti mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Sel viisil õpite rohkem ümbritsevatelt inimestelt ja peate vähem kahetsema. Tarkuse tunnus on teadmine, millal on aeg mõned kõige kallimaks peetud tööriistad ja mõned kõige armsamad osad oma identiteedist maha jätta.

Vaimuliku rollis on seisukoha muutmine märk moraalsest nõrkusest; teadlase rollis on see märk intellektuaalsest terviklikkusest. Prokuröri rollis tähendab enda veenda laskmine kaotuse tunnistamist; teadlase rollis on see samm tõe suunas. Poliitiku rollis muudame meelt vastavalt piitsale või präänikule, teadlase rollis teeme seda rangema loogika ja veenvamate andmete põhjal.

Enda kohta kirjutab Grant: „Olen andnud endast oma parima, et kirjutada see raamat teadlase režiimis. Ma olen õpetaja, mitte jutlustaja. Ma vihkan poliitikat ja loodan, et kümmekond aastat õpetajana on välja ravinud igasuguse soovi kuulajatele meeldida, kui see kunagi ka olemas oli. Kuigi olen prokuröri rollis olnud rohkem kui küllalt, olen otsustanud, et kohtusaalis oleksin meelsamini kohtunik.  Ma ei eelda, et nõustute kõigi minu mõtetega. Ma loodan, et teid paneb mõtlema see, kuidas ma mõtlen – ja et siin kirjeldatud uuringud, lood ja ideed aitavad teil ka ise järele mõelda."

Järelemõtlemise protsessi uurides on Grant avastanud, et see on sageli tsükliline. See algab intellektuaalse tagasihoidlikkusega – teame, mida me ei tea. Igaüks peaks suutma teha pika nimekirja valdkondadest, millest ta midagi ei tea. Granti omad on näiteks sellised: kunst, finantsturud, mood, keemia, toit jne.Oma puuduste tunnistamine avab uks kahtlustele. Kui seame oma praeguse arusaamise kahtluse alla, tekib uudishimu, milline informatsioon meil puudub. Otsingud viivad uute avastusteni, mis aitavad meil tagasihoidlikuks jääda, sest kinnitavad veendumust, et meil on veel palju õppida. Kui teadmistes peitud jõud, siis oma teadmiste piiratuse tundmine on tarkus.

Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele, uudishimu lõplikule tõele. Kui teadlase reziimist väljume, laguneb ümbermõtlemise tsükkel ja asendub liigse enesekindluse tsükliga. Kui jutlustame, ei näe me lünki oma teadmistes: usume, et oleme tõe juba leidnud. Uhkus toidab veendumust, mitte kahtlust ja see muudab meid prokurörideks.

Teadmiste needus peitub selles, et need sulgevad meie meeled sellele, mida me ei tea. Heade otsuste tegemine sõltub oskusest – ja tahtmisest – oma meeled avada. Grant ütleb, et ta on üsna kindel, et meie elus on järelemõtlemisest saamas üha tähtsam harjumus.  

Teoreetiliselt on enesekindlus ja kompetentsus omavahel seotud. Praktikas aga need tihti lahknevad. Metauuring, mis hõlmas rohkem kui 100 000 inimest käsitlevat 95 uuringut, näitas, et naised tavaliselt alahindavad oma liidrioskusi, mehed aga ülehindavad.

Tunneme kiire edu üle uhkust ja see tekitab väärarusaama oma meisterlikkusest. See käivitab liigse enesekindluse tsükli, mis ei lase meil oma teadmistes kahelda ega tunda uudishimu selle vastu, mida me ei tea. Jääme lõksu algaja ekslike eelduste mulli ja oleme teadmatuses omaenda teadmatusest.

Kuidas suhtuvad eksimisse tunnustatud eksperdid?

Adam Grant leidis ühe Nobeli preemia saanud teadlase ja kaks maailma tippude hulka kuuluvat valimistulemuste ennustajat. Nad mitte üksnes ei tunne ennast mugavalt, kui nad eksivad, vaid paistavad sellest õigupoolest vaimustuses olevat. Nad saavad meile õpetada, kuidas olla väärikam ja leplikum neil hetkedel, kui avastame, et meie uskumused ei pruugi tõele vastata. Eesmärk ei ole sagedamini eksida. Eesmärk on tunnistada, et me kõik eksime sagedamini, kui tahaksime endale tunnistada, ja mida enam me seda eitame, seda sügavama augu endale kaevame.

Meie valearvamused elavad filtreeritavas kaitsemullis, kus tunneme uhkust selle üle, et näeme ainult seda infot, mis toetab meie veendumusi. Meie uskumused lukustuvad kõlakambrites, kus kuuleme ainult inimesi, kes neid võimendavad ja kinnitavad. Kuigi nii tekkinud kindlus võib näida läbistamatu, on üha rohkem eksperte, kes on otsustanud sellest läbi murda.

Nobeli preemia saanud psühholoog Daniel Kahnemani ei huvita jutlustamine, süüdistamine ega politikaanlus. Ta on teadlane, kes on pühendunud tõele. Kui Grant temalt küsis, kuidas tal õnnestub selles rollis püsida, vastas ta, et ei lase uskumustel saada osaks oma identiteedist. “Ma muudan meelt nii kiiresti, et see ajab mu kaastöölised hulluks,“ selgitas ta. „mu kiindumus oma ideede vastu on ajutine. Ma ei tunne nende vastu tingimusteta armastust.“

Et eksimisest rõõmu tunda, peame lahti laskma. Eriti kasulik on kaht tüüpi lahtilaskmine: oleviku lahtisidumine minevikust ja arvamuse lahtisidumine oma identiteedist.

Bridgewateri asutaja Ray Dalio ütles: „Kui sa ei vaata endale tagasi ega mõtle: „Vau, kui loll ma aasta tagasi olin,“ siis on selge, et sa viimase aastaga palju ei õppinud.

Ajakirjanik Kathryn Schulz märgib: „Kuigi vähestest tõenditest piisab, et järeldusi teeksime, piisab neist harva selleks, et neid järeldusi muudaksime.“

Just seetõttu on parimad ennustajad (poliitikas, majanduses jms) suurepärased: nad olid valmis järele mõtlema. Nad vaidlustasid ideid enne nende omaksvõtmist ja nad olid valmis neid ka pärast omaksvõtmist kahtluse alla seadma. Nad otsisid pidevalt uut informatsiooni ja paremaid tõendeid – eriti ümberlükkavaid tõendeid.

Tarkust näitab oskus mitte uskuda iga mõtet, mis sulle pähe tuleb. Miski ei saa tõeks pelgalt seetõttu, et sa ise seda usud.

Kui oleme ebakindlad, naerame teiste üle. Kui eksimine ei tekita meis ebamugavust, ei karda me enda üle nalja visata. Enda üle naermine tuletab meelde, et kuigi võtame oma otsuseid tõsiselt, ei pea me iseennast liiga tõsiselt võtma. Uuringud näitavad, et mida sagedamini me enda üle nalja viskame, seda õnnelikumad tavaliselt oleme.

Eksimine ei ole alati rõõmustav. Vigade omaksvõtmise teekonnal on palju valusaid hetki ja me saame nende hetkedega paremini hakkama, kui peame meeles, et need on edu saavutamiseks hädavajalikud.

Üks asi on oma ekslikkust ise tunnistada, teine asi on see teistele üles tunnistada. Isegi kui suudame oma sisemise diktaatori kukutada, on meil oht väliselt naeruväärseks muutuda.  

Psühholoogid aga väidavad, et oma ekslikkuse tunnistamine ei jäta meist vähem kompetentset muljet. See näitab ausust ja õppimisvalmidust. Kuigi teadlased usuvad, et kui nad tunnistavad, et nende katset ei õnnestunud korrata, kahjustab see nende mainet, on asi tegelikult vastupidi: neid hinnatakse kõrgemalt.

Kui avastame, et meil ei pruugi olla õigus, on tavapärane kaitsereaktsioon, et „mul on õigus oma arvamusele“.  Grant sõnastab selle veidi ümber: jah, meil on õigus arvamusele, mis on meie enda peas. Kui aga soovime neid valjult väljendada, on meil minu arvates kohustus neid toetada loogika ja faktidega, jagada oma arutluskäiku teistega ning meelt muuta, kui ilmevad paremad tõendid.

Adam Grant kirjutab: „Lapsepõlves õpetas mu karate sensei, et võitlust ei tohi kunagi alustada nii, et ei ole valmis lõpuks üksi võitlusväljale jääma. Sama lähenemist kasutasin väitluses pere ja sõpradega: arvasin, et võidu võti peitus selles, et läksin lahingusse vettpidava loogika ja täpsete andmetega. Aga mida ägedamalt ründasin, seda ägedamat vastupanu osutas mu vastane. Olin täielikult keksendunud sllele, et veenda neid minuga nõustuma ja oma seisukohti muutma, aga minu käitumine oli jutlustaja ja prokuröri oma. Kuigi need hoiakud aitasid mind mõnikord oma seisukohti järjekindlalt kaitsta, pöörasin tihti kuulajad lõpuks enda vastu. Ma ei tulnud võitjaks.“

Hea väitlus ei ole sõda. See ei ole isegi köievedu, kus kõvasti sikutades võid vastase oma poolele tirida. See sarnaneb rohkem tantsuga, millele pole seatud koreograafiat, ja teil tuleb kokkulepe saavutada partneriga, kes on plaaninud hoopis teisi samme teha. Kui juhite liiga tugevalt, avaldab partner vastupanu. Kui kohandate aga oma liigutused partneri omadega, ja panete teda tegema sedasama, saavutate kindlamini ühise rütmi.

Põlev aju

 

Psühhosomaatiliste haiguste juurest Susannah Cahalani raamatu „Põlev aju“ ("Brain on fire") juurde. Kui proovid ja analüüsid ja uuringud midagi ei näita võib tegemist olla psühhosomaatiliste häiretega. Kuid alati on erandeid. Mis minu arvates viib see inimese taas jälle „nokk kinni saba lahti“ juurde. Cahalani puhul muidugi on tegemist äärmusliku erandiga, kuid siiski.

Raamat ei ole just kirjanduslik meistriteos, kuid kirjeldatud haigus on niivõrd haruldane ja hirmuäratav, et see ei oma ka tähtsust. Autor pikib oma kogetud haiguse kirjelduse juurde lihtsas keeles selgitusi diagnooside, analüüside ja raviprotsesside kohta. Lisatud pildid on eestikeelses väljandes muidu üsna kehvakesed. 

Cahalan oli 2009 aastal New York Posti ajakirjanik, kui sattus 24 aastasena hirmuäratavate sümptomitega haiglasse. Ta uskus, et tema korteris on lutikad, mis olid tol ajal New Yorgis laialt levinud. Ta uskus, et isa oli püüdnud teda röövida ja tappa oma naist, kasuema. Ta kuulis, kuidas inimesed temast halvasti rääkisid, kuigi nende suu ei liikunud. Ta uskus, et suudab inimesi ainult oma mõistuse abil vanandada. Erksad värvid tekitasid peapöörituse ja rasvased toidud ajasid iiveldama. Ta ei saanud enam süüa ega magada. Ta ei suutnud oma tööd teha. Ta rääkis seosetult ja vajus katatoonilisse olekusse. Järgnesid krambid ja käte-jalgade tuimus.

Arstid mõtlesid, et tal on mingisugune psühhiaatriline haigus, nagu bipolaarne häire või skisofreenia, ja üks arst seostas tema sümptomeid isegi alkoholi tarbimisega.

Juhuslikult vabanes üks koht New Yorgi ülikooli Langone'i meditsiinikeskuse langetõveosakonnas ja  Susannahi ema sai ta teise krambihoo tekkides sinna viia. Cahalan viibis kuu aega haiglas, kus arstid tegid erinevaid vereanalüüse ja ajuuuringuid, kuid need ei andnud mingit tulemust:

„Tema EEG oli täiesti normaalne, magnetresonantstomograaf oli normaalne, uuring normaalne, veri normaalne. Kõik on normaalne.“

Uuriti nakkushaigusi ja autoimmuunseid haiguseid:

Tegemist ei olnud Lyme tõve, toksoplasmoosi, krüptokokki, tuberkuloosi ega lümforetikuloosiga. Negatiivsed olid autoimmuunhaiguste: Sjörgeni sündroomi, hulgiskleroosi, luupuse ja sklerodermati proovid.

Psühhiaatrid kahtlustasid vaimuhaigust. Samas näitas selgroovedeliku proov suurenenud hulka valgeliblesid.

Ravimeeskond hakkas lootust kaotama. Juhtumisi kutsus üks arstidest appi dr. Souhel Najjari. Neuroloog Najjar oli meisterlikult lahendanud paar salapärast juhtumit ja tal oli sellise arsti maine, kelle poole pöörduda, kui miski muu ei aidanud.

Dr Najjar

Najjar oletas esmalt, et tegemist on viirusliku entsefaliidiga, mille tekitajaks herpesviirus. Kuid siis tuli proov tagasi negatiivsena. Oli veel võimalus, et tegemist on autoimmuunreaktsiooniga – st keha enda immuunsüsteem ründab millegipärast teatud kehaosi.

Seljaajuvedelikus tõusis valgete vereliblede arv mikroliitris 80-le (norm 5). Diagnoosiks pandi „tundmatu põhjusega ajupõletik“. Entsefaliit tähendab kõnekeeles halba aju ehk ajupõletikku, millel võib olla üsna palju põhjuseid.

Dr Najjar palus Calahanil joonistada kellapildi. Ja pilt tuli selline:

See, et ta pani kõik numbrid ühele poole, ignoreerides samal ajal täielikult kella teist poolt, kinnitas Dr Najjari oletust, et Susannah ei põdenud vaimuhaigust ja probleem oli neuroloogiline, mitte psühholoogiline.

Dr Najjar ütles Susannah vanematele, et "tema aju on tema enda keha rünnaku all" ja võttis kasutusele termini "aju põleb" (brain on fire).

Et saada kindlat vastust, tehti aju biopsia.

Najjar pidas põletiku tekitajaks autoimmuunset entsefaliiti, teine raviarst dr Russo pakkus paraneoplastilist sündroomi. Paraneoplastiline sündroom on vähi, sagedamini kopsu-, rinna- või munasarjavähi, tagajärg. Selle sümptomid: psühhoos, katatoonia jne ei ole tingitud vähist endast, vaid immuunsüsteemi reageerimisest sellele. Kui keha asub kasvaja vastu võitlema, suunab see mõnikord rünnaku tervete kehaosade, näiteks selgroo või peaaju vastu.

Samal ajal hakkas peaajust võetud proovi analüüsima neuroonkoloog dr Josep Dalmau, kellel oli olnud kokkupuude sarnaste sümptomitega ja kes seoses sellega leidis immuunrünnaku NMDA retseptorite vastu ja nimetas haigust NMDA retseptori entsefaliidiks.

NMDA (N-metüül-D-aspartaathape) retseptoreid on igal pool ajus, kuid põhiliselt hipokampuses. Need retseptorid on olulised õppimiseks, meelespidamiseks ja käitumiseks. Kui need muutuvad teovõimetuks, siis on nii vaim kui keha jõuetud.

Cahalan oli 217. inimene, kellel diagnoositi  NMDA retseptori autoimmuunne entsefaliit.

See tähendab, et tema keha immuunsüsteem tekitas antikehi, mis ründasid ajus olevaid NMDA retseptoreid.

See haigus on paljude staadiumitega haigus, mille esinemine ja kulg varieeruvad haiguse jätkudes väga palju. 70% patsientidest algab kõik silmatorkamatult, tavaliste gripisümptomitega: peavalud, palavik, iiveldus. Kusjuures ei ole teada, kas sel ajal on kokkupuude viirusega või on need haiguse enda sümptomid. Paar nädalat hiljem avalduvad psühhiaatrilised probleemid sh ärevus, unetus, hirm, suuruseluulud, ülireligioossus, maania ja paranoia. Nende häirete puhul otsib inimene eelkõige abi psühhiaatrilt. 75% patsientidel esinevad krambid. Edasi areneb keele ja mälu puudulikkus.

Cahalan oli juba jõudnud katatooniastaadiumi, mis on haiguse kõrgpunktiks, millele sageli järgnevad hingamispuudulikkus, kooma ja mõnikord surm.

75% patsientidest paranevad täielikult või jäävad ainult väikesed kõrvaltoimed, invaliidistub üle 20% ja 4% sureb ka kiire diagnoosi korral.

Peaaegu pooltel kordadel vallandab haiguse munasarjakasvaja – teratoom. Ülejäänud kordadel jääb algpõhjus avastamata.

Cahalani puhul märke vähist ei leitud. Järgnes agressiivne ravikuur steroididest, veenisisesest immuunglobuliinist ja plasmaeraldusest. Steroidid vaigistavad põletiku, plasmaeraldus puhastab organismi antikehadest, ja immuunglobuliinravi rahustab ja neutraliseerib antikehasid.

Varsti lubati Cahalan koju. Kulus mitu kuud enne, kui taastus korralik kõne, mälu, lugemis- ja kirjutamisvõime. Kuid lõpuks 7 kuud hiljem suutis Cahalan tööle naasta.

Cahalan usub ka, et tal läks nii hästi seetõttu, et tema perekond ei andnud alla ja uskusid temasse. Isa oma naisega, ema ja kasuisa, vend ja elukaaslane Stephen – nad kõik olid igapäevaselt haiglas toetamas, hoolitsemas, arstidelt infot küsimas.

2015 abiellus Susannah Stepheniga ja neil on kaksikud pojad.

Cahalani seisundit nimetatakse meditsiinis "suureks teesklejaks" (great pretender): häire, mis jäljendab erinevate häirete sümptomeid, ajab arste segadusse ja viib nad eksiteele. "Suur teeskleja" on ka Cahalani järgmise raamatu pealkiri.

Raamatu "Põlev aju" järgi on tehtud ka Netflixi film. Kuid Eesti Netflixist ma seda ei leidnud. 

Pärast tõde, tõe pärast vol 4 - kordusefekt

Veidi veel katkeid Lee Mcintyre raamatust "Pärast tõde, tõe pärast"

Kliimamuutusest

Maa kliima soojenemine on ehk valdkond, kus teaduse eitamine toimub kõige varjamatumal kujul. Nagu juba öeldud, on kirjutatud terveid raamatumõõtu töid selle farsi kohta, mida kujutab endast kooskõlastatud, väljamõeldud skepsis, mille eesmärk on seada kahtluse alla veenvad teaduslikud tõendid kliimamuutuste inimtekkelisuse kohta.

Praegu näib rahastus tulevat fossiilkütusetööstuse taskutest ja peamine mõttekoda on Heartlandi Instituut. On heidutav teada, et alguses rahastas Heartlandi osaliselt tubakahiid Philip Morris.

Heartlandi Instituut sai aastatel 1998–2010 ExxonMobililt üle 7,3 miljoni dollari ning aastatel 1986–2010 suurte nafta- ja energiaettevõtete valdusfirma Koch Industries omanike Charles ja David Kochiga seotud fondidelt ligi 14,4 miljonit.

2008. aastast peale on ExxonMobil väitnud, et on kliimamuutusi eitavate organisatsioonide rahastamise lõpetanud. On aga selgunud, et samal ajal kui ExxonMobil kulutas raha kliimamuutuste faktide hägustamiseks, tegi ta plaane uute puurimisvõimaluste uurimiseks Arktikas, kui polaarjää on kord ära sulanud.

Väide, et kliimamuutuste teemal puudub teaduslik konsensus – või et kliimauuringute tulemused ei ole veenvad –, näib nali.

2004. aastal avaldasid teadlased ülevaate selleks ajaks ilmunud 928 kliimamuutusi käsitlevast teadusartiklist ja nentisid, et mitte üheski neist ei vaidlustatud kliimamuutuste inimtekkelisust. 2012. aastal ajakohastatud ülevaate autorid märkisid, et 13 950 artikli autorist ei tunnistanud kliimamuutusi 0,17%. 2013. aastal ilmunud ülevaatest 4000 kliimamuutusi analüüsiva, eelretsenseeritud artikli kohta selgus, et 97% autoritest nõustus seisukohaga, et Maa kliima soojenemine on inimtekkeline. Samal ajal on värskeimates avaliku arvamuse uuringutes väitega „peaaegu kõik kliimateadlased on seisukohal, et kliimamuutused on valdavalt inimtekkelised” nõustunud ainult 27% Ameerika täiskasvanutest. Miks on avalikkuses nii palju segadust peale kliimamuutuste olemasolu teema ka selles, kas teadlaste hulgas on selles konsensus või mitte? Sest need, kellel on rahalised huvid mängus, on viimased 20 aastat tegelenud niisuguste kahtluste häbitu levitamisega.

1998. aastal korraldas Ameerika Naftainstituut  oma Washingtoni ruumides mitu nõupidamist, väljavõtteid koosoleku lekkinud memost:

Võit on meie, kui

• keskmine kodanik mõistab (möönab) kliimauuringute tulemuste ebaveenvust; sellest mõistmisest saab tavatarkuse osa;

• meedia mõistab (möönab) kliimauuringute tulemuste ebaveenvust;

• meediakajastus kliimateaduse teemal on tasakaalus ja tunnistab praegust tavatarkust vaidlustavate seisukohtade tõsiseltvõetavust;

Tubakastrateegia ja Naftainstituudi tegevusplaani sarnasus on liiga suur, et seda eirata. Nagu lekkinud memost saab lugeda, oli plaani elluviimistaktikas oluline: 1) leida, värvata ja välja koolitada viis sõltumatut teadlast, kes suhtlevad meediaga; 2) asutada globaalne kliimaandmete keskus [–] kui mittetulunduslik hariduse sihtasutus ning 3) teha kongressi saadikute hulgas teavitus- ja veenmistööd.  

 

Üks inimpsühholoogia keskseid seisukohti on, et iga inimene püüab vältida vaimset ebamugavustunnet. Pole meeldiv endast halvasti arvata. Mõned psühholoogid nimetavad seda ego kaitsemehhanismiks.

Inimene lihtsalt tunneb end paremini, kui mõtleb enda kohta, et ta on tark ning teab ja suudab palju. Mis saab siis, kui ta puutub kokku infoga, mis viitab sellele, et miski, mida ta usub, ei ole tõene? Tekib psühholoogiline pinge. Kuidas ma saan intelligentse inimesena uskuda midagi, mis on vale? Kurnava enesekriitikarahe all suudavad pikalt vastu pidada ainult kõige tugevamad egod: „Milline lollpea ma olin! Vastus oli mul kogu aeg nina all, aga ma ei vaevunud vaatama. Ma olen täielik idioot.” Niisiis lahendatakse see pinge sageli mõne oma veendumuse muutmisega.

On aga vägagi oluline, millised veendumused muutuvad. Võiks arvata, et alati muutub ekslikuks osutunud arvamus. Ent alati nii ei lähe. Veendumuste süsteemi korrigeerimiseks on palju võimalusi, mõni neist ratsionaalne, mõni mitte.

Sotsiaalpsühholoogi Leon Fetingerilt on pärit mõte, et inimene taotleb oma veendumuste, hoiakute ja käitumise vahel kooskõla ning kui need on tasakaalust väljas, tunneb ta vaimset ebamugavust. Olukorrale lahendust otsides on tema esmane eesmärk hoida alles oma eneseväärtustunne.

Aga mis saab siis, kui inimese jaoks on kaalul palju rohkem kui üksnes igava ülesande täitmine või protestiloosungi kandmine? Mis siis, kui mingil teemal ollakse võetud avalikult seisukoht või koguni pühendatud sellele oma elu ja saadakse alles hiljem aru, et ollakse kogu aeg eksiteel olnud?

Festinger analüüsib seda oma oma raamatus, tuues näiteks end otsijateks nimetanud sekti tegemisi.

Sekti liikmed uskusid, et nende juht Dorothy Martin saab sõnumeid tulnukatelt, kes tulevad ja päästavad nad enne 21. detsembril 1954 saabuvat maailma lõppu ära. Sekti liikmed müüsid kogu oma vara maha ja ootasid maailmalõpu päeval mäe otsas tulnukaid. Aga need ei ilmunudki välja (ja muidugi ei saanud ka maailm otsa). Nende kognitiivne dissonants pidi olema tohutult suur. Kuidas nad selle lahendasid? Dorothy Martin kostitas neid varsti uue sõnumiga: nende usk ja palved olid olnud nii vägevad, et tulnukad otsustasid oma plaanist loobuda. Otsijad olid maailma päästnud!

Kognitiivset dissonantsi kogevad rohkemal või vähemal määral kõik. Kui astutakse liiga kaugel asuva spordiklubi liikmeks, võidakse selle põhjenduseks sõpradele öelda, et seal on nii intensiivsed trennid, et piisab, kui käia ainult kord nädalas. Kui õpilane ei saa orgaanilises keemias soovitud hinnet, siis ütleb ta endale, et tegelikult ei olegi ta tahtnud arstiks õppima minna. Kuid kognitiivsel dissonantsil on veel üks aspekt, mida ei tohiks alahinnata: sellised „irratsionaalsed” tendentsid kipuvad võimenduma, kui inimesi ümbritsevad teised, kes mõtlevad samamoodi kui nemad. Kui maailma lõppu oleks uskunud ainult üks inimene, oleks ta võib-olla teinud enesetapu või hakanud erakuks. Aga kui valeuskumust jagavad teisedki, leiavad mõistusliku põhjenduse vahel ka kõige uskumatumad eksiarvamused.

Inimene võib jääda kahe vastandi vahele: oma silmaga nähtav ja rühma üksmeelne arvamus.

Küsimusega, kuidas oma arvamusi kujundatakse, on ilmselgelt seotud allikaamneesia (st kui on meeles, mida ollakse kuuldud või loetud, aga ei mäletata, kas see on pärit usaldusväärsest allikast). Samamoodi teavad tänapäevased automüüjad – ja teadis ka Hitleri propagandaminister – kordusefekti (mille järgi usutakse midagi tõenäolisemalt siis, kui seda on mitu korda korratud). Ent nende kõrval ilmus ka värskeid uurimusi muude inimesele loomuomaste kognitiivse kallutatuse liikide kohta. Neist kaks, mis on siinse raamatu kontekstis kõige olulisemad, tuginevad Wasoni varasemale avastusele, mis puudutab kinnituskalduvust. Need on tagasilöögiefekt ja Dunningi-Krugeri efekt, mille mõlema juured on motiveeritud arutlemises.

Kirjanik Upton Sinclair väljendas seda ehk kõige paremini, kui ütles, et „on raske panna inimest midagi uskuma, kui ta saab palka selle eest, et ta seda ei usuks”.

Tagasilöögiefekti termin on pärit politoloogide Brendan Nyhani ja Jason Reifleri eksperimentaalsetest uurimustest, mille käigus nad avastasid, et kui kindlate poliitiliste vaadetega inimestele esitada tõendid selle kohta, et mõni nende poliitilistest veendumustest on vale, siis nad eiravad tõendeid ja jäävad seda kindlamalt oma eksiarvamuse juurde. Mis hullemgi, mõnel juhul jäid katsealused ümberlükkavate tõenditega silmitsi seistes veelgi kindlamalt oma eksiarvamuste juurde.

Dunningi-Krugeri efekt

Dunningi-Krugeri efekt (mõnikord ka: liiga-loll-et-sellest-ise-aru-saada-efekt) on kognitiivse kallutatuse liik, mis väljendub selles, et keskpäraste võimetega katsealused ei saa sageli ise oma rumalusest aru. Pandagu tähele, et kui just ei olda asjatundjad kõigis maailma asjades, siis esineb see efekt ühel või teisel määral tõenäoliselt kõigi puhul.

See ongi võibolla Dunningi-Krugeri efekti puhul kõige ehmatavam: kõige rohkem hindavad ennast üle kõige rumalamad.

Ennast armastatakse nii väga, et ei olda võimelised oma vigu märkama. Nii et kas ongi siis üllatav, et kuna ollakse oma poliitiliste vaadete küljes emotsionaalselt kinni – ja neid vaateid peetakse võib-olla isegi oma mina osaks –, ei taheta tunnistada, et ollakse eksinud, ja võib-olla ollakse isegi valmis oma sisetunnet uskuma rohkem kui ekspertide fakte?

Kui USA senaator James Inhofe (vabariiklane Oklahomast) tõi 2015. aastal senati saali lumepalli, tõestamaks, et Maa kliima soojenemine on bluff, kas tal oli siis üldse aimu, kui lolliks tegi ta ennast sellega, et ei teadnud, mis vahe on kliimal ja ilmal? Arvatavasti mitte, sest ta oli liiga rumal, et sellest ise aru saada. Paistab, et vähe on neid, kes on valmis tunnistama, et nad ei ole mingil alal asjatundjad, ja seejärel suud kinni hoidma. Selle asemel jahvatatakse kõige kiuste edasi ja eiratakse vana piiblitõde, et „rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab”.

On ilmne, et nii tagasilöögiefekt kui ka Dunningi-Krugeri efekt on tõejärgsusega seotud. Need ja teised kognitiivsed moonutused röövivad inimestelt mõnikord mitte ainult selgelt mõtlemise võime, vaid ei lase neil ka aru saada, kui see juhtub. Kognitiivse moonutuse küüsi langemine võib tunduda vägagi mõtlemise moodi. Aga kõik eksperimentaalsed tõendid viitavad sellele, et eriti siis, kui ollakse mingi teemaga emotsionaalselt seotud, mõjutab see arvatavasti selgelt mõtlemise võimet.

Olgu põhjus milline tahes, peab aru saama, et inimaju lihtsalt ongi selline ja tohutu hulk kognitiivseid moonutusi lihtsalt kuulub selle juurde. Nende olemasolu üle ei saa ise otsustada (isegi kui loodetakse, et kui kriitilist mõtlemist usinalt harjutada, saab mingil määral mõjutada seda, kui palju lastakse neil moonutustel oma arvamusi mõjutada). Oldagu liberaal või konservatiiv, kognitiivne kallutatus on osa inimloomusest.

Ajakirjas Psychological Science ilmunud põnevas artiklis käsitleb Ameerika antropoloog Daniel Fessler nähtust, mida võiks nimetada kalduvuseks negatiivsusele; ta püüab artiklis selgitada, miks konservatiivid on liberaalidest altimad uskuma hirmutava sisuga valesid.

J. C. Wason – kes leiutas termini „kinnituskalduvus”- korraldas koos kolleegidega eksperimendi, milles osalejad pidid lahendama ühe loogikaülesande. Ülesanne oli raske ja sellega said omapäi hakkama ainult üksikud osalejad. Ent kui ülesanne anti hiljem kogu rühmale lahendamiseks, juhtus midagi põnevat. Inimesed hakkasid teiste rühmaliikmete mõttekäigus kahtlema ja nende hüpoteesides vigu nägema tunduvalt paremini, kui nad enda puhul suutsid. Selle põhjal avastasid teadlased, et rühmas saadakse probleemi lahendamisega väga sageli hakkama, isegi kui ükski selle liige seda üksinda ei suuda.

Kui otsitakse tõde, ei ole midagi paremat kui kriitiline mõtlemine, skeptitsism ja oma mõtete pakkumine teistele arutamiseks.

Praegusel ajal on inimestel aga luksus ise valida, kellega suheldakse. Olgu inimese poliitilised vaated millised tahes, saab ta, kui tal vähegi tahtmist on, elada oma uudistemullis. Kui talle ei meeldi kellegi kommentaarid Facebookis, võib ta selle inimese sõbralistist kustutada või teha nii, et tema kommentaare pole enam näha. Kui kellelegi meeldivad vandenõuteooriad, leiab ta enda jaoks tõenäoliselt sobiva raadiojaama. Rohkem kui iialgi varem saab end nüüd ümbritseda inimestega, kes juba on sama meelt.

Mingil tasandil töötavad kõik ideoloogiad tõeni jõudmise protsessile vastu.

Kui inimestel on juba motivatsioon tahta midagi uskuda, siis on selle päriselt uskumiseni ainult lühike samm, eriti kui need, kelle arvamus inimestele korda läheb, seda juba teevad. Inimene on oma loomupäraste kognitiivsete moonutuste tõttu väga vastuvõtlik mõjutamis- ja ärakasutamiskatsetele oma seisukohti peale suruvatelt inimestelt, eriti siis, kui noil inimestel õnnestub kõik teised infoallikad kahtluse alla seada. Nii nagu pole pääsu kognitiivsetest moonutustest, ei paku ka uudistemullis elamine kaitset tõejärgsuse eest. Sest on oht, et mingil tasandil on need kaks omavahel seotud. Kõik on oma infoallikatele tänulikud. Eriti haavatavad ollakse aga siis, kui need allikad räägivad täpselt seda, mida tahetakse kuulda.