kolmapäev, 5. oktoober 2022

Mõeldes järele vol 2


Lugesin Adam Granti raamatut "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". Kuulasin ära ka kaks TED esinemist.

Raamatu võtan siinkohal kokku:

Psühholoogid on leidnud, et inimene, kes suudab kõige tõenäolisemalt teie meelt muuta, olete teie ise. Saate valida põhjused, mis tunduvad kõige veenvamad, ja teile jääb tunne, et olete ise otsustanud.

Kui keegi muutub vaenulikuks ja kohtlete vaidlust kui sõda, võite kas rünnata või taganeda. Kui aga kohtlete seda tantsuna, on teil veel üks võimalus – võite kõrvale astuda. Mida suuremat viha ja vaenulikkust teine inimene väljendab, seda rohkem uudishimu ja huvi te üles näitate. Kui keegi kaotab kontrolli, on teie rahulikkus tugevuse märk. See võtab neilt emotsionaalse jõu. On väga harv, kui keegi vastab karjudes: „Ma eelistan suhelda karjudes.“

Psühholoogid avastasid juba mitu kümnendit tagasi, et inimesed võivad teiste rühmade vastu vaenulikkust tunda isegi kõige triviaalsematel põhjustel. Igasuguses inimühiskonnas on inimestel soov kuuluvustunde ja staatuse järele. Mingi rühmaga samastumine täidab mõlemat otstarvet: meist saavad hõimu liikmed ja tunneme uhkust, kui meie hõim võidab.



Kui sterotüübid on kord juba kujunenud, on neist nii vaimsetel kui ka sotsiaalsetel põhjustel raske lahti saada. Psühholoog George Kelly pani tähele, et meie uskumused on nagu virtuaalprillid. Kasutame neid, et maailmast aru saada ja enda ümbruses navigeerida. Kui meie arvamust ohustatakse, tekivad prilliklaasidesse mõrad ja nägemine hägustub. On loomulik, et muutume seepeale valvsaks ja muutume eriti vaenulikuks siis, kui püüame kaitsta seisukohti, millest sisimas teame, et need on väärad. Selle asemel, et proovida teistsuguseid prille, hakkame vaimseks kondiväänajaks, pöörame ja keerutame nii kaua, kuni leiame vaatenurga, mis võimaldab oma praegusi seisukohti säilitada.

Sotsiaalselt on veel üks teine põhjus, miks stereotüübid on niivõrd püsivad: me kipume suhtlema inimestega, kes on sama meelt, mistõttu muutuvad need veeldi äärmuslikumaks. Seda nähtust nimetatakse rühmapolarisatsiooniks ja see on ilmenenud sadades katsetes. Polarisatsiooni võimendab mugandumine: vähem tähtsad liikmed sobituvad rühma ja omandavad staatuse tänu sellele, et järgivad rühma kõige prototüüpsemat liiget, kelle seisukohad on enamasti kõige kindlamad.

Isegi kui inimesed ei ole algusest peale valvsad, asuvad nad kiiresti kaitsesse, kui nende hoiakud kahtluse alla seatakse. Nendeni jõudmiseks ei piisa ütlemisest, et nende seisukohad on meelevaldsed. Oluline on panna nad mõtlema kontrafaktuaalselt: aidata neil mõelda sellele, mida nad usuksid, kui elaksid alternatiivses reaalsuses.

See on veenmise puhul tavaline probleem: kui see ei pane meid meelt muutma, võib see uskumuse hoopis tugevamaks muuta. Vastuseis tugevadab psühholoogilist immuunsüsteemi. Seisukoha ümberlükkamine toodab antikehi tulevaste mõjutuskatsete vastu. Meie kindlus oma arvamuse suhtes suureneb ja uudishimu alternatiivsete seisukohtade vastu väheneb. Vastuargumendid meid enam ei üllata ega aja segadusse, sest meil on vastuväited olemas.



Kui püüame panna inimest muutuma, võib see olla raske ülesanne. Isegi kui meil on parimad kavatsused, võime kergesti muutuda jutlustajaks kantslis, süüdistuskokkuvõtet tegevaks prokuröriks või kihutuskõnet pidavaks poliitikuks. Kõik me võime langeda „parandamisrefleksi“ ohvriks, nagu Miller ja Rollnick seda nimetavad, soovides probleeme lahendada ja vastuseid pakkuda. Oskuslik motivatsioonivestleja suudab parandamisrefleksile vastu panna. Kuigi inimesed tahavad murtud luude puhul, et arst need parandaks, eelistavad nad peas peituvate probleemide puhul kaasaelamist lahendustele.

Psühholoogias peetakse selle all silmas ettekujutamist, kuidas asjaolud meie elus oleksid võinud teistsuguseks kujuneda. Kui taipame, et meil oleksid vabalt võinud olla hoopis teistsugused stereotüübid, oleksime ehk rohkem valmis oma seisukohti muutma.

Inimesed muutuvad tagasihoidlikumaks, kui nad mõistavad, et teistsugustel asjaoludel oleksid nende uskumused võinud kujuneda teistsugusteks.

Sajandivahetusel loodeti, et internet toob meieni erinevaid seisukohti. Aga kuigi internet lisas arutellu mõned miljardid värsked hääled ja seisukohad, sai sellest ka eksitava ja väärinformatsiooni relv. Alguses tundus lahendus ilmne: on vaja uudisvoogude filtrimullid lõhkuda ja võrgustike kõlakambrid  purustada. Kui saaksime vaid inimestele näidata probleemi teist külge, avaks see nende meeled ja muutuksime informeeritumaks. Kuid ei.

Nüüdseks on teada, et kui tegu on keerukate teemadega, ei piisa teise poole arvamuse nägemisest. Sotsiaalmeediaplatvormid on neid meile näidanud, aga need ei ole meie meelt muutnud. Teadmine, et eksisteerib teine pool, ei ole piisav, et jutlustajad kahtleksid, kas nad on kohtuasja õigel poolel, või poliitikud kahtleksid, kas nad on ajaloo õigel poolel. Vastandliku arvamuse kuulmine ei motiveeri teid tingimata oma seisukohti ümber vaatama; see muudab lihtsamaks oma seisukoha juurde jäämise. Kahe äärmuse esitamine ei ole lahendus, see on osa polarisatsiooniprobleemist.

Siin aitab hoopis asja keerukamaks muutmine: teema kohta esitatakse mitmesuguseid vaatenurki. Inimesed on palju rohkem valmis järele mõtlema, kui esitame need teemad läbi paljude läätsede. Keerukuse nägemine võib liigse enesekindluse tsükli katkestada ja kannustada järelemõtlemise tsüklit. See muudab meid oma teadmiste suhtes tagasihoidlikumaks, paneb oma arvamustes kahtlema ja tekitab piisava uudishimu, et otsiksime puuduvat informatsiooni.

Kõige targema probleem





Grant on oma loengutes andnud üliõpilastele lahendamiseks erinevaid ülesandeid. Ühe ülesande puhul oli vaja vaidlustada mõnd populaarset kommet, edendada ideed, mis oli vastuolus rahvatarkusega, või tunnis õpitud printsiipe kahtluse alla seada. Kui nad projektiga alustasid, märkas Adam Grant üllatuslikku mustrit. Kõige rohkem nägid vaeva viielised õpilased, perfektsionistid. Tuli välja, et kuigi perfektsionistid on koolis tõenäoliselt kaaslastest edukamad, ei saa nad tööl kolleegidest paremaid tulemusi. See on kooskõlas paljudest valdkondadest saadud tõenditega selle kohta, et hinnete põhjal ei saa töösooritust ennustada.

Hea õppeedukus nõuab tihti vanaaegsete mõtlemisviiside valdamist. Mõjuka karjääri ülesehitamine nõuab aga uutmoodi mõtlemist. Tunnustatud arhitekte hõlmavast uuringust selgus, et kõige loovamate keskmine hinne oli B. Nende puhtalt A-dega lõpetanud kolleegid tahtsid nii kangesti mitte eksida, et nad tihti ei võtnud seda riski, et peavoolu üle järele mõelda. Samasugune muster ilmnes uuringust, mis hõlmas parimaid koolilõpetajaid. „Klassi priimused ei ole tõenäoliselt tuleviku visionäärid,“ selgitab haridusteadlane Karen Arnold. „Nad tavaliselt sobituvad süsteemi, mitte ei korralda seda ümber.“

Suhtekonflikt ja ülesandekonflikt



Kui meeskonnas tekivad varakult mõõdukad ülesandekonfliktid, tekib rohkem originaalseid ideid.

Suhtekonflikt on lammutav osalt seetõttu, et takistab järelemõtlemist. Kui kokkupõrge muutub isiklikuks ja emotsionaalseks, muutume enesekeskseteks oma seisukohtade jutlustajateks, kiuslikeks vastase süüdistajateks või silmaklappidega poliitikuteks, kes eiravad seisukohti, mis tulevad teisest leerist. Ülesandekonflikt võib olla konstruktiivne, kui see toob kaasa mõtete mitmekesisuse ja takistab liigse enesekindluse tsüklisse lõksu jäämist.

Vanemad vaidlevad suletud uste taga, kartes, et konflikt tekitab lastes ärevust või kahjustab kuidagi nende iseloomu. Ometigi näitavad uuringud, et see, kui tihti vanemad tülitsevad, ei mõjuta laste akadeemilist, sotsiaalset ega emotsionaalset arengut. Tähtis on see, kas vaidluses ilmeb lugupidamine teise vastu, mitte vaidluse sagedus. Lapsed, kelle vanemate kokkupõrked on konstruktiivsed, tunnevad algkoolis suuremat emotsionaalset turvatunnet ning tegelikult näitavad järgnevate aastate jooksul üles suuremat abivalmidust ja kaasaelamist oma klassikaaslaste suhtes.

Raamatu lõpus on 30 nõuannet, mis võtavat kirjutatu kokku. Minu jaoks neist olulisemad:

Otsige infot, mis on teie seisukohtadega vastuolus. Põgenege kajakambritest, purustage filtreerivaid mulle, tutvuge aktiivselt ideedega, mis seavad teie eeldused kahtluse alla.

Ärge jääge lõksu lollide mäetippu. Ärge ajage enesekindlust segi kompetentsusega. Dunningi-Krugeri efekt meenutab, et mida paremaks te ennast peate, seda suurem on risk, et ülehindate ennast ja et teie areng peatub.

Rõõmsutage eksimise üle. Ärge kartke enda üle naerda. Kui olete eksinud, võtke seda kui märki, et avastasite midagi uut.

Õppige midagi uut igalt inimeselt, keda kohtate. Küsige inimestelt, mille üle nad on hiljuti järele mõelnud, või rääkige, mille suhtes olete ise viimase aasta jooksul meelt muutnud.

Ehitage vaidlusvõrgustik, mitte ainult tugivõrgustik. Sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate ka kriitikuid, kes teis kahtleks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar