esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Puuviljatoiduline Catra Corbett - 50 aastane ultradistantside jooksja

Catrat on nimetatud jooksumaailma metsikuks lapseks:). Tätoveeringuid ja rõngakesi täis naine tähistas detsembris 2014 oma 50 sünnipäeva. Narkomaanist ja alkohoolikust sai 20 aastat tagasi pikkade distantside jooksja...Puuviljatoidulisena sööb 4,5 kuni 5,5 kg puuvilju päevas...
Kasutatud on paari erinevat intervjuud, kus Catra on veel 48 aastane.



Catra, on sinu sajanda 100 miili  (161 km) jooksu päev, kuidas sa ennast tunned?
Põnevil … ma ei oleks kunagi arvanud, et ma saan jooksma nii palju 100 miiliseid jookse. 1999 aastal oli minu esimene jooks: Rocky Raccoon.
Kas sa võiksid selgitada „fastpacking“ mõistet neile jooksjatele, kes ei ole sellega kokku puutunud
C: Fastpacking on kerge varustuse kaasaskandmine, kuhu kuulub toidu- ja joogivaru, peavari ja tarvikud. Sellega minnakse mitmeks päevaks metsikusse loodusesse jooksma. Magatakse maapinnal, joostakse ja matkatakse nii kaugele kui soov on. Mulle meeldib ennast igal aastal aina enam proovile panna ja ma olen "fast pack“ korras läbinud 224 miili (360 km) Whitney Portal´ist kuni Yosemite oruni. 

Kas esimene oli hea kogemus?
Jah, suurepärane. Seetõttu ma otsustasin ka joosta neid veel. Ma pidin kohe ennast järgmisele kirja panema! Kuigi ma sain mõned päris pahad villid, oli see siiski super kogemus. Sel ajal ei olnud selle kohta midagi internetis, seega ma ei tea, kes kõik tol ajal ultradistantse jooksid. Õppisin oma kogemuse kaudu.

Rocky Racoon on Texases – miks sa valisid just selle jooksu?
Kuna ma olin just 3 kuud tagasi alustanud ultradistantsidega ja tahtsin kohe mõnel sellisel jooksul osaleda. Rocky Racoon oli kalendris esimene.

3 kuud harjutamist ja kohe 100 miili; kas sa alustasid 50K?
Jah oli kaks 50K, Skyline ja Tamalpa Headlands, üks 50-miiline, Dick Collins Firetrails, ja minu esimene Quad Dipsea. Kõik 1998 aastal.

Oli sul treener?
Ei, kõik iseõppimise teel.


Mida sa esimesest 100 miili jooksust õppisid?
Oli üsna niiske ja ma ei teadnud suurt midagi hüdratsioonist, elektrolüütidest jms. Mu käed paistetasid üles, inimesed andsid erinevaid soovitusi, kuid mul tuli siiski endal välja uurida, mida teha. Olin uhke oma uustulnuka staatuse üle ja tahtsin kindlasti lõpetada. Jalad olid viimasel 40 miilil kaetud villidega ja ma mõtlesin „oh jumal, on tunne, nagu nad põleksid!“ Ma ei teadnud sel ajal midagi soovitusest kanda suuremaid jalanõusid. Vahetasin küll sokke aga jalad olid rakkus, pidin villid katki tegema ja ma lõpetasin.  

Rääkides HURT jooksust, sa tegid läbi mõlemad 100 miili ja 100K distantsi?
Jah, ma jooksen HURT jookse igal aastal. Olen lõpetanud 100 miili seitse korda ja 100K 4-5 korda. Mulle meeldib see rada, kuna see on suur väljakutse, see teeb … haiget!

Mis on HURT puhul sulle kõige suurem väljakutse?
Juured ja mäed. Aastate jooksul on tee minema uhutud ja on veel raskem. Pinnas ja muda on kõik väljas, juuretüükad igal pool ca 60 cm kõrguses üleval ning iga aastaga tõusevad kõrgemale. Seega iga aasta on raskem. Samuti on siin väga libe. 

Milline aasta oli parim?
Ajaga 33:59   2003 aastal!

33 tundi ...  paljud sinu distantsid on üle 24 tunni, kuidas sa saad hakkama jooksmisega läbi kahe päeva, kas sa treenid ennast selleks – unepuuduseks?
Oh, ma olen harjunud. On lahe, kui ma lõpetan ajaga alla 24 tunni, kuid väljakutsega rajad võtavad palju rohkem aega. Oma teisel 100 miili HURT või Wasatch distantsil pidin jalgadel olema üle 30 tunni. Fastpacking aitab kaasa, nii et see ei ole probleem. Öösel ma kasutan kofeiini. Ma ei joo üldse kofeiini nädalaid enne jooksu ja siis on kofeiinil tugev mõju. See mõjub siis super äratavalt!

Kuule siis ei ole see süsivesiku kütus vaid kofeiinikütus?
Täpselt nii!

Peale kõiki neid 100 miiliseid väljakutseid, kas on olemas ka kerged 100 miilised?
Run d'Amore või Run-de-Vous, või  Umstead on ühtlasemad distantsid. Kuigi asfalt kipub minu jalgu rohkem kahjustama kui ükski teine rada. Umsteadis on rohkem pori.  


Kõige ilusam?
Bighorn! Wyoming mägede ilu on vapustav, see on väga võimas. Kuhu sa ka ei vaataks, kõikjal on imekaunis.

Kõige hullem rada?
Oh jumal, see oli Coyote Two Moon. Jooksin sel aastal, kui hakkas vihma sadama, siis tuli rahe ja seejärel lumi. Oli väga hull isegi neile vaesekestele, kes mäe otsas esmaabitelgis olid. Ma ei teagi, kuidas ma selle distantsi lõpetasin – lihtsalt hoidsin ennast liikumises.  Kohe kindlasti oli see kõige hullema ilmaga jooks, oli nii tapvalt külm. 2009 aastal, kui jooksin seda rada esimest korda, ütesin korraldajatele, et vajan 40 tundi, kuna olin vigastusega (osad inimesed vajasid 48 tundi).  Kuid ma lõpetasin 33 tunniga ja korraldaja oli minu peale pahane ning järgmisel aastal pani ta mu 34 tunniste gruppi. Siis aga oli ilm nii kehv,  et ma lõpetasin 34:58. Jooksin ajaga võidu. Ilm oli täitsa hea, kui ma juba mäest alla jooksin, kuid mul ei olnud enam aega liigseid riidekihte maha võtta. Tuli joosta soojas pesus, sest ma tahtsin jõuda lõppu õigeks ajaks. 


Kõige meeldivam kogemus?
See oli minu esimene HURT, kuna 25 jooksjast lõpetas meid ainult 6. See oli minu 5 või 6 100 miiline distants ning  inimesed kuuldes, et ma selle joosku läbi tegin ütlevad, „oh jumal, sa lõpetasid sel aastal HURT jooksu – sa olid üks neist!“ See on väga võimas tunne. 

Sinu kiireim 100 miili?
Razorback, ajaga 21:20. See oli ka minu esimene võit!

Eelmisel aastal jooksid sa Run d'Amore 125 miili?
See oli üks minu unistuste jookse. Peale seda olen ma jooksnud ka 144 miili ümber  Tahoe järve 43 tunniga. 
43 tundi, kas sa magasid?
Peatusin korra 20 minutiks ja teisel korral 30 minutiks ja kõik! See oli väga ohtlik jooks – kõige ohtlikum minu jooksudest. Sa oled omapead ja liiklusega teel. Olin esimene, kes tegi kaks ringi. Pidin alustama neljapäeval kell 22.00, siis tegin ühe ringi ja seejärel tuli oodata 14-16 tundi, kuni teised alustavad.  Ütlesin neile, et ma ei taha oodata, ma liigun edasi. Esimesel ringil tunned ennast alati hästi, see on nagu soojendus ja sa ei taha enam seisma jääda. Pealegi on kell 01.00 öösel liiklus hõre. Seejärel tuleb joosta läbi Tahoe linna ja see tee on päris ohtlik. Ja loomulikult kohe, kui ma selle distantsi lõpetasin, oli esimene mõte – see on liiga ohtlik, ma ei tee seda enam kunagi. Kuid tead, ma võin alati ümber mõelda … Järgmisel päeval mõtlesin juba kolmandast ringist … Ühel päeval võib-olla neljast. Järgmisel päeval teeb see valu aga ma siiski soovin seda teha uuesti. See on nagu sünnipäeva jooks – ma jooksen sama palju tunde, kui vana ma olen. Ma saan nüüd 49  … ma alustasin sellega, kui sain 40.


Inimesed arvavad, et Quad Dipsea on raske, kuigi see on vaid 4x7 miili. Kui kaua sul võttis, et läbida 131 miili?
Ma andsin endale 48 tundi, kuid tegin selle läbi 42 tunniga. Kuid mul on läinud ka 47 tundi. 
Ei ole kerge edasi minna, kui esimesed 100 miili on seljataga. Kuid ma ei mõtle lihtsalt sellest. Ma lihtsalt liigun edasi. Ja ma võiksin lõpetada, sest ma olen jõudnud kodupunkti, kuid ma siiski jätkan, et inspireerida inimesi.  Osad inimesed langevad peale 50K välja, nad takerduvad ja siis nad mõtlevad, „näe, Catra jookseb 131 miili, mina võiksid joosta 31 miili.“   Sa paned jalg jala ette ja liigud ...


Rääkides kiirusest, sinu kiirus järjest kasvab, kas pole? Kuidas sa seda seletad?
Jah, sel aastal on mul läinud väga hästi, . Ma olen nüüd puuviljatoiduline. Alustasin jaanuaris peale aastaid veganiks olemist. Michael Arnstein (Fruitarian) on samuti väga kiire, nii et miks mitte? See baseerub Grahami 80/10/10 raamatul ja 80% puuvilju, 10% aedvilju ja 10% pähkleid. Esmaspäevast reedeni söön ma 100% puuvilju. Nädalavahetustel lisan mõned porgandid ja spinati ning mõned pähklid. Täna ma söön banaane ja datleid ning teisi puuvilju, mis mul siin on.
  
Kas sa jooksudel loed ja arvestad kaloreid?
Ei. Dattlid on väga kaloririkkad. Kolm datlit 120 kalorit. Nii et ma saan suurema osa energiast nendest, banaanidest ka. Seda ma õppisin Marokos, kui jooksin maratoni des Sables. Maroko tugevamad jooksjad kandsid kaasas ja sõid datleid. Datlites on kaloripomm ja nad on toitaineid täis.

Probleeme seedimisega?
Puuviljadega pole mul kunagi olnud seedeprobleeme.

Sul on üks aasta 50 sünnipäevani – sa oled nii noor
J, kuidas sa ennast tunned?
Ma olen oma elu parimas vormis  ja ma olen see, kes ma olen: tunnen ennast hästi, tunnen ennast tugevana, tunnen ennast tervena. Paljud peavad mind 10 aastat nooremaks! 

Kui sa ei ole väsinud kordamast oma lugu sellest, kuidas sa jooksmispisikust nakatusid, siis räägi veidi sellest? Kui paljud ajakirjad on kirjutanud sinu taastumisest ja oma elu ultrajooksudega uuesti ülesehitamisest?
Päris paljud ajakirjad, kuna ma alati räägin seda, kuskohast ma tulen. Ma olin harjunud kasutama narkootikume, jooma alkoholi, olema peoloom. Mind on arreteeritud, olen veetnud ühe öö vanglas. Sellest ajast olen läinud üsna sirgjooneliselt edasi ja pole enam seda korranud. Sellest on nüüd 19 aastat möödas. 2 aastat võttis mul aega, et jooksmisse sulanduda. Alustasin jõusaaliga ja jalutasin väga palju. 

Kas keegi inspireeris sind muutusele?
Ei, ainult mina ise! Ma liikusin sõprade juurest sõpradeta olemisse. Tegin kõvasti tööd jõusaalis, siis hakkasin jalutama ja seejärel jooksma. Jooksin oma esimese 10K ja kolm kuud hiljem juba esimese maratoni.

Oma Facebooki lehel kirjutasid, et soovid, et sinu ema veel elaks ja näeks sind jooksmas sinu sajandat 100miili ...
Jah. Ema tegelikult ei teadnud eriti palju minu varasemast elust, kuna ma ei elanud Fremontis. Kuid, kui ta lõpuks teada sai, siis oli tal väga hea meel, et ma muutusin ja sain terveks. Kuid ta arvas, et ma jooksen liiga palju...

Sa oled kiirust ja mahtusid nii ruttu suurendanud, et kas on seotud vigastusi? 
Ei, mitte ühtegi! On jalavalu kord siin, kord seal, aga ei midagi püsivat. Kord ma venitasin ära oma sääremarja ja ei suutnud paar aastat tagasi joosta Miwok distantsi, kuid muidu ei ole midagi tõsist olnud. Ma oletan, et minu kaal on üks põhjus ja teiseks ma teen jõusaalis treeninguid (cross-training). Mu keha on tugev. Inimestel, kes ainult jooksevad, kipub olema rohkem vigastusi.  Treeninguid on vaja, eriti kui oled juba vanem.

Kas sa püüad probleemides inimesi oma looga inspireerida ja muuta? Külastad näiteks koole või abikeskusi?  
Ei, kui mulle see meeldiks. Järgmise aasta suureks projektiks ongi raamat! Ma olen sellest mõni aeg mõelnud ja inimesed on soovitanud. Nüüd tunnen, et olen selleks valmis ja mul on palju lugusid, mida jagada.
Ma saan maile pea iga päev inimestelt, kes on peale minu loo lugemist vahetanud narkootikumis jooksmise vastu. Kui mina seda suutsin, suudavad ka nemad.  
Minu blogi on http://trailgirl.blogspot.com/, kui nüüdseks ma kirjutan vähem, olen peamiselt Facebookis.
Sul on ka uus ja väga eriline sõber …
Jah! Ta ei ole jooksja, kuigi täna öösel jookseb minu kõrval 12 miili. Supervormis. Armees peale mitmeid aastaid mereväes. On palju reisinud, 3 korda lähetusel Afganistanis ja korra Iraagis. 

Seega ta teab, kuidas toetada ...
Jah. Ta leidis mu kolmandat korda Afganistanis olles ja rääkis mulle, kui palju ma teda sellest läbi aitasin. Sel ajal, kui ta ei teadnud, kas ta üldse jõuab tagasi. Kusjuures tal ei ole mingeid tätoveeringuid ega rõngastatud kohti ...

Rääkides tätoveeringutest, kas sa teed veel juurde?
Tahaks paari veel. Siinhulgas ka üht erilist – sajanda 100miili jooksu puhul. 
Sa hakkasid jooksma 1998 aastal. Kuna tuli mõte joosta sada 100miilist jooksu? 
Igatahes mitte siis, kui ma alustasin jooksmisega. See ei olnudki eesmärk. See tuli aastate jooksul ja oli pigem väljakutse.  Praeguseks ei ole see ka enam mingi lõpp-punkt. Ma lihtsalt lisan järgmisi eesmärke, kui eelmised on saavutatud.
Rääkides seelikutest – sinu jooksuriietuse stiil või peaks ütlema prantsuse moodi coquetry? Sa oled loonud trendi!
Jah, RunningSkirts on minu sponsoriks ja nad teevad väga armsaid asju.  Naljakas on see, et juba ammusest ajast sai mulle harjumuseks kanda tenniseseelikut. On tore, et sellest on suudetud teha äri ning me ei pea joostes poiste moodi välja nägema.  


Soovitusi neile, kes lähevad jooksma oma esimest 100 miili?
Nautige seda. Püüdke teha nii, et teie esimene ultradistants oleks lahe kogemus. Esitage endale väljakutse aga ärge ületage punkti, mil kogu rõõm kaob. Ärge seadke ootusi liialt kõrgele. Omage alati tagavara plaanile tagavara plaani (plaan C) … Ja ei ole olemas halba ilma, vaid on valed riided! Ma mõtlen tõsiselt – kui sajab lund, pange ennast riidesse. 

Nõuanne eluks?
Ole positiivne. Tea, et asjad lähevad alati lõpuks hästi, isegi juhul, kui sa praegu oled raskel teel. Kasuta seda, mida sa võid õppida oma jooksudest: mine sellest läbi, jätka liikumist, säilita positiivsus. Päikesepaiste on tumedate pilvede taga! 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.