laupäev, 10. jaanuar 2015

Byron Katie tervisest, haigusest, kehast


Tahaksin tuua edasipidi veidi näiteid Töö tegemise kohta, mis puudutab vitamiine, puudujääki ja üldse toitumist. Ma jõudsin ise üsna huvitavate tulemiteni. Kuid enne veel lugemiseks katkeid Byron Katie raamatutest tervise, haiguse  ja keha teemadel.
Enne lugemist vaata veel intervjuud siit ja tuletame veel meelde mõned pidepunktid: peale ärkamist reaalsusesse, ärkas Katie´s Töö. Töö põhineb oma mõtete uskumise kahtluse alla seadmist, uurimist ja ümberpööramist. Katie armastab reaalsust ehk seda mis on. Ta märgib: „Ainus aeg, mil me kannatame on siis, kui usume oma mõtteid, mis vaidlevad sellega, mis on. Kui sa tahad, et reaalsus oleks teistsugune, kui see on, siis sarnaneb see kassi haukuma õpetamisega. Sa või proovida ja proovida, kuid lõpuks vaatab kass sulle otsa ja ütleb „mjau“.“ Reaalsusega vaidlemisel kaotad sa ja kaotad alati 100%. Reaalsusega vaidlemine on: Ta ei peaks suitsetama; ta ei peaks jooma; tuule ei peaks puhuma; lumi peaks sadama; ta peaks olema lahkem; lapsed peaksid hästi käituma jne, jne. Reaalsusega nõustumine on siis: Ta ei peaks olema minu vastu lahke, sest ta ei ole; ta peaks suitsetama, sest ta teeb seda; tuul peaks puhuma, sest ta puhub; lapsed ei peaks hästi käituma, sest nad ei tee seda. Või siis niipidi: ma ei peaks olema saledam, sest ma ei ole; mul ei peaks olema rohkem raha, sest mul ei ole; ma ei peaks olema terve, sest ma ei ole. Katie ise kirjutab: „Inimesed, kes on alles alustanud Tööga ütlevad mulle sageli, „kuid kas see ei ole jõuetukstegev, kui ma lõpetan reaalsusega vaidlemise. Kui ma niisama lihtsalt aktsepteerin reaalsust, muutun passiivseks. Ma võib-olla kaotan soovi tegutseda.“ Ma vastan neile alati küsimusega: „Kas sa oled kindel, et see on tõsi?“ Mis on rohkem jõulisem – „Ma tahan, et ma ei oleks oma tööd kaotanud“ või „Ma kaotasin töö; mida ma saaksin nüüd teha?“ See pidi juhtuma sellepärast, et see juhtus ja mitte ükski mõtlemine kogu maailmas ei suuda seda muuta. Keegi ei taha, et tema lapsed haigeks jääksid või sattuda autõnnetusse, kuid kui need asjad juhtuvad, siis mis mõtet on nendega vaielda.“
Järgmine samm on oma asjadega tegelemine. Katie märgib, et on kolme sorti asju „minu asjad“, „sinu asjad“ ja „jumala asjad“. Katie jaoks on Jumala asjade teine nimi „reaalsus“. „Reaalsus on jumal, kuna see juhib. Kõik, mis on väljaspool minu kontrolli, sinu kontrolli ja kõigi teiste kontrolli on Jumala asi. „
Raamatus „Loving What Is“ kirjutab ta: „Väga suur osa meie stressist tuleneb sellest, et me elame vaimselt väljaspool oma asju. Kui ma mõtlen, et „Sa pead leidma tööd;ma tahan, et sa oleksid õnnelik, sa peaksid jõudma õigel ajal, sa peaksid enda eest paremini hoolitsema,“ siis ma elan sinu asjades. Kui ma muretsen maavärinate, sõdade, üleujutuste või selle üle, kuna ma suren, siis olen ma Jumala asjadesse sekkunud.“
„Kui sina elad oma elu ja mina elan mõttes sinu elu, kes siis elab minu oma?“ 
Järgmisteks sammudeks on oma mõtete kohtlemine arusaamisega: „Mitte keegi ei saa kunagi kontrollida oma mõtlemist, kuigi inimesed võivad rääkida mõnd lugu, et nad seda suudavad. Ma ei lase oma mõtetel minna – ma kohtlen neid arusaamisega. Ja siis lasevad nemad minul minna. Mõtted on nagu tuul või lehed puul või langevad vihmapiisad. Täpselt nii nad ilmuvad ja kui me teeme Tööd ning uurime neid, siis saame nendega sõpradeks. Kas sa vaidleksid vihmapiiskadega? Vihmapiisad ei ole isiklikud ja meie mõtted ei ole seda samuti. Kui ükskord on valutekitav kontseptsioon vastu võetud arusaamisega, siis järgmine kord ilmudes võib see sinus tekitada lihtsalt huvi. See, mis oli varasemalt õudusunenägu, on nüüd vaid huvitav. Ja veel järgmine kord, võib see olla lõbus. Ja siis edasi sa ei märkagi teda enam.“
Oluline on saada teadlikuks ehk märgata Oma Lugusid: „Ma kasutan sageli sõna lugu rääkides mõtetest või mõtete kogumist, millega me iseendale midagi tõestame. Lugu võib olla mineviku, oleviku või tuleviku kohta; see võib olla selle kohta, kuidas asjad peaksid olema, võiksid olla või miks nad nii on. Lood ilmuvad meie meelde sadu kordi päevas. Kes sa oleksid ilma oma Loota? Kui palju sinu maailmast on kokku pandud läbiuurimata lugudest? Sa ei tea seda kunagi enne, kui sa hakkad uurima (sõna uurima kasutan ma Töö sünonüümina. Uurimine tähendab võtta mõte või lugu ning vaadelda neid nelja küsimuse ja ümberpööramise abil.“
Ja nüüd erinevad katkendid:

Haigus või tervis – mõlemad on minu jaoks sobivad. Sa oled kurb, sa ei ole kurb; sa ei saa aru, sa saad aru; sa oled rahulik, sa oled endast väljas; sa oled see, sa oled too. Ma olen iga rakk, mis endast raporteerib. Ja kogu selle muutumise taga, tean ma, et iga rakk on igavesti rahus.
Kui ma kaotan kogu oma raha, on hästi Kui mul on vähk, on hästi. Kui minu abikaasa mind maha jätab, on hästi. Kui ta jääb, on samuti hästi. Kes ei ütleks alati jah reaalsusele, kui see on midagi, mida sa armastad? Mis võiks juhtuda, mida ma ei saaks tervitada kogu oma südamest?
Inimestele, kes on väsinud valust, ei ole midagi hullemat, kui püüda kontrollida seda, mis ei ole kontrollitav. Kui sa soovid tõelist kontrolli omandada, loobu kontrolli illusioonist; las elu võtab su endale. Ta teeb seda niikuinii. Sa lihtsalt räägid endale lugu sellest, et ei võta. Ja selline lugu ei ole kunagi tõsi. Sa ei ole tegelikult teinud ei päikest ega kuud. Sul tegelikult ei ole kontrolli oma kopsude ja südame üle ega ka oma võime üle näha või kõndida. Ühel hetkel on sinuga kõik korras ja sa oled terve, järgmisel hetkel enam mitte. Kui me püüame olla kaitstud, elame oma elusid väga, väga ettevaatlikult; ja  lõpetame mitte elades. Mulle meeldib öelda: „Ära ole ettevaatlik, sa võid ennast kahjustada.“
Kehad ei ihalda, kehad ei taha, kehad ei tea, ei hooli, ei muutu näljaseks ega januseks. See on meel, mis kinnistub – jäätise, alkoholi, narkootikumide, seksi, raha külge – keha peegeldab seda. Ei ole füüsilisi sõltuvusi, on ainult vaimsed. Keha järgib meelt. Tal ei ole valikut.
Kõik meie mõtted on kinnistunud ellujäämisse, seejärel tervisesse, siis mugavusse ja siis naudingusse. Iga mõte on seotud „mina“ olemisega; nii toimub sinu ellujäämine. Ja niipea, kui sa saad oma väikese maja, oma väikese auto, oma väikese muruplatsi, pöörduvad sinu mõtted loo juurde, et sa pead olema terve ja aineliselt kindlustatud. Sa paned asju oma ostukärusse, paned asju oma majja ja niipea, kui sa oled kindlustatud, pöörduvad mõtted naudingu juurde. See on täismõõduline kehaga identifitseerumine: ei ole mõtteid, mis ei oleks kehaga seotud. Niisiis lähed sa naudingu juurde. Ja kogu nauding on valu, kuna sa muretsed selle kadumise pärast ja püüad panna seda kestma või tahad saada seda rohkem. Sa ei koge seda tegelikult kunagi; sa oled alati selle minevikus või tulevikus.
Sa oled täiuslikult terve, meeldib see sulle või mitte. Sa räägid omale lugu, kuidas sa peaksid olema tugevam või tervem niiviisi, et sa enam ei tea, et sinu seisukord praegu on täiuslik. Minu seisund on täiuslik praegu selleks, mida ma pean tegema seal, kus ma praegu pean olema. Ma olen tulevikuta.
Kehad on sama süütud, kui puud või lilled või hingamine

Kui me oleme haiged, tahame et inimesed oleksid meie vastu lahked. Ja samas ei ole me lahked iseenda vastu, kuna me oleme voodis koos vaenlasega: oma haigusega. Seni, kuni me ei ole rahus oma kõige hullema vaenlasega, milleks on alati meie mõtlemine, ei saa me armastada oma partnerit või last. Varem või hiljem saab kõik, mida me mõtleme oma haigusest, kinnistatud meie partnerile või lapsele, kui me ei leia oma teed või mõtleme, et oleme midagi kaotanud. Me ei seisa vastu oma haigustele; me seisame vastu oma mõtetele haigusest. Ilma oma loota ei ole meil probleemi. Meil on ainult lahendused.
Siin ei ole teha midagi muud, kui terveneda ja see ei ole seotud kehaga. Võib lõpuks öelda, et keha ei tee seda. See on hea uudis – see on läbi, unusta ära, teeme tööd sellega, mis meil on. Kas sa saad sellest praegu aru? Kui lugu kehast oleks tõde, siis tähendaks see seda, et ükski paks inimene ei jõuaks eneseteadvustamiseni, ja mitte ükski ratastoolis olija, ega ka ükski vana ega haige ega keegi, kes ei ole ilus. See jätab kõrvale pea kogu inimrassi! Peaaegu kellelgi ei ole võimalust vabaduseks selle teooria järgi. Me kõik ootame, kuni keha on täiuslik, et olla rahus. Kas me ei võiks seda olla kohe, praegu?

 Kui sa usud oma mõtteid, vägistad sa oma keha, öeldes, et see peab olema ilusam, peab olema tervem, peab olema pikem, lühem, paksem, saledam, noorem, tugevam. Võtad oma täiusliku keha ja teed sellest oma mõtetes prügi.
Minu süda on alati terve. Isegi juhul, kui ta saab infarkti, on ta terve. Täiuslik sellel hetkel. Kas ta tuksub korrapäraselt või mitte, on just see, mis olema peab. Kui sa vaidled sellega, mis juhtus, siis on sul infarkt koos suure koguse hirmuga. Kuid ilma loota, ilma reaalsusega vaidlemata, on sul infarkt rahus. „Vau! Nii tuleb ta sellest välja, nii lõpeb lugu!“ Infarkt võib olla väga põnev. See on lihtsalt teadlikkuse küsimus. Teadlikkus sellest, mis ON: sel hetkel oled sina – sina ise (Ja isegi mitte seda.)


Kuidas sa elad, kui usud, et sinu tervise probleemi ei peaks olemas olema? Sa ei saa isegi rääkida meile tõtt. Sa ei saa ausalt isegi köhatada ega nina nuusata või teada anda, et sa ei tunne ennast hästi. Kes sa oleksid ilma oma loota „Ma peaksin ennast paremini tundma?“ Sa oleksid vaba.

Ei ole „vibratsiooni“, mis oleks madalam või kõrgem või erinev. On ainult lugu, mis lahutab neid. Kõik koos on üks vibratsioon. Sinu vibratsiooni sobitub kõik, mis sul sel hetkel on. Ja sa oled kõik, seega oled täiuslikus sobivuses. „Kui sul oleks kõrgem vibratsioon, oleksid sa tervem“ – kas sa tead absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Kuidas sa elad, kui usud, et sinu vibratsioon on liiga madal, et keha tervendada? Masohhism. Sõda. Kes sa oleksid ilma selle teooriata? Veidi enam lõdvestunud, veidi enam valmis tervenemiseks.


Kehadel ei ole võimu võtta ära sinu rahu. Ole selle asemel õnnelik ja lase kehal teha seda, mis ta teeb.

Keegi ütles täna hommikul: „Sa näed välja nagu oleksid alla võtnud.“ Hästi. „Sa näed välja nagu oleksid sa juurde võtnud.“ Hästi. „Sa näed vana välja.“ Hästi. „Sa näed noor välja.“ Hästi. Keha ei ole minu asi. Minu mõtlemine on minu asi. Seega vaata oma masohhistlikke mõtteid, mida sa usud. Et jääda kehaga identifitseerituks. Ja olgu sul lõbus!

„Sinu õlad ei peaks valutama“ – on see tõsi? Nad valutavad just nii, nagu nad seda teevad. Nad peaksidki valutama just nii, nagu nad valutavad. See on täielik vale, et nad ei peaks. Sinu lugu sellest, kuidas sa peaksid olema ajas ja ruumis ja duaalsuses. Siin ei ole õiget või valet. Me vaatleme siin reaalsust. Kui sa vaidled reaalsusega, kui sa valetad selle kohta, mis on – siis see on stress. See vastandub sellele, mis sa oled. „See ei peaks nii valutama“: tunneta, kui valus see mõte on. Kui palju kordi sa nii mõtled? Ma olin harjunud nii elama. Ma elasin voodis, aastaid. Pole ime, kui sa nutad, öeldes:  õlad ei peaks valu tegema, kuna sinu õlad teevad just nii palju valu. See peaks nii olema, kuna see on nii. See on reaalsus.

Iga uskumus on ettevaatlik olemisest; see tähendab keha elus hoidmisest. Mina ei ole ettevaatlik. Ma ei ela sel viisil. Ma võtan vastu, mis iganes tuleb.

Kui sa usud, et teatud toidud on sulle tõeliselt head ja sa armastad neid toite süüa ja sa tunned ennast hästi neid süües ning see tundub nagu sa armastaksid iseennast – siis see tundub mulle väga armas. See tundub rahumeelse ja ausa elamise viisina. Sõda algab siis, kui sa arvad, et teised inimesed peaksid sööma samal moel: näiteks sinu partner või sinu lapsed. Sina ei saa teada, mis on neile parim. Võib-olla sinu porgand on nende jäätis. Sa ei tea nende teed. Kas sa tead enda oma?

Ükskord ma veetsin 27 päeva ilma toiduta. Selleks ei olnud mingit põhjust – ma lihtsalt teadsin, et ma ei söö. Ja nende päevade jooksul ei leidnud ma endas kübetki nälga. Näljatunne on lihtsalt üks müüt. Minu sõbrad ja pere kartsid minu elu pärast, kuid mina ei muretsenud; tundsin ennast terve ja tugevana. Kogu selle aja kõndisin ma aktiivselt kõrbes. Ja ühelgi hetkel ei kogenud ma midagi peale müütide nälja, kõhuvalu ja kaalukaotuse osas. Ma ei suutnud leida ühtegi õigustatud vajadust, mis ei oleks pärit surmahirmust. Ja siis, peale 27 päeva, ilma igasuguse põhjuseta, hakkasin ma taas sööma.

 
Maailmas ei ole kannatust; on ainult lugu, mis paneb sind seda uskuma. Ei ole kannatust maailmas, mis oleks reaalne. Kas see ei ole suurepärane? Uuri järele ja saa teadlikuks iseendast.










„Jooga teeb sinu õlad paremaks“ – see on üks sinu pühamaid uskumusi. Kas sa tegelikult tead, et just see kaotab sinu õlgadest valu? Kui sa keskendud oma õlgadele, keskendud „joogale (või massaažile või porgandimahlale), et muuta neid paremaks“, sa oled siis identifitseerunud kehaga. Öösel me eemaldume neist kontseptsioonidest. Me ei maga, me eemaldume Sa kardad valu oma kehas. Kui porgandimahl enam ei tööta, siis oled sa jäetud üksi oma mõtlemisega. Sa püüad oma mõtlemist joogaga eemal hoida. On ainult üks tõeline jooga, ja see on vaimne ja see on vaba voog. Mina armastan seda, mis on. Ma olen testinud kõiki neid teooriaid ja tean, et isegi kui massaaž või jooga või porgandimahl või nisuorasemahl töötab praegu, siis ikkagi on mul võimalus vananeda ja teada, et need ei saa aidata. Või loodetavasti saan ma mõne haiguse, kus kõik need mõtted saavad mu kätte ja mul tuleb need stressitekitavad kontseptsioonid läbi töötada. See on kõik arm. Ja kas sa siis ei taha seda kõike – vabadus kehast, vabadus kontseptsioonist, et sa oled keha. Alati on miski, mis teeb valu. Äkki oled sa jäetud kahekesi oma mõtlemisega oma keha üle. Ja see on kõik, millega sa pead tööd tegema.

Kui sa arvad, et alkohol teeb su haigeks või segaseks või vihaseks, siis juues sa jood endasse omaenda haigust. Sa võtad alkoholi ja alkohol mõjub sulle täpselt nii nagu sa tead, et ta peab mõjuma. Seega uuri oma mõtlemist, mitte selleks, et joomist lõpetada, vaid et lõpepeks igasugune segadus selle osas, mida alkohol võib teha. Ja kui sa usud, et sa tõepoolest tahad joomist jätkata, siis lihtsal märka, mida see sulle teeb. Ei ole kahetsust. Ei ole ohvreid. Ja tegelikult ei ole ka mingit lõbu – ainult pohmell.

Ma soovitan teil mitte teha Tööd eesmärgiga tervendada oma keha. Tee seda armastusest tõe vastu. Tervenda oma meel. Võta vastu oma kontseptsioonid arusaamisega. Mulle meeldib öelda, et siis, kui oled oma keha saanud absoluutselt terveks, võid sa saada autolt löögi. Me võime olla õnnelikud kohe siin, mitte homme, mitte 10 minuti pärast – kas me ei võik olla õnnelikud kohe praegu? Ma kasutan sõna õnnelik, mis tähendab loomulikku rahu ja selguse tasandit ja see on see, mida Töö meile annab.

Mõned inimesed usuvad, et kui sul on füüsiline haigus, siis ei ole sa piisavalt spirituaalne, sa ei ole piisavalt valgustunud. Kui sa oled valgustunud piisavalt, siis sul ei saa olla kõhuvalu või südameatakki või vähki. Mina ei tea midagi valgustumisest, kuid isegi siis, kui ma olen ekstaatiline, teeb minu kõht seda, mida ta teeb. Ja niimoodi ma elan. Minu kõht ei ole minu asi; minu mõtlemine on minu asi ja tegelikult isegi seda mitte. Isegi, kui sa oled täiuslikus rahus, teeb sinu keha, mis ta teeb. „Haigus ei ole spirituaalne!“ – kas sa võid olla absoluutselt kindel, et see on tõsi?

Arst võttis kord minult vereproovi ja tuli tagasi pikaksveninud näoga. Ta ütles, et toob halbu uudiseid; tal on väga kahju aga mul on vähk. Halvad uudised? Ma ei suutnud hoiduda naermast. Kui ma vaatasin arstile otsa, nägin et ta on üsna jahmunud. Mitte igaüks ei saa aru naerust sellise uudise puhul. Hiljem selgus, et mul ei olnud vähki, ja see oli samuti hea uudis.

Mul on nõbu, kes helistas ükskord väga hilja ööse. Telefon helises, ma ärkasin, võtsin toru ja ta ütles: „Mul laetud püstol vastu oma suud, kaitseriiv on eemaldatud.“ Ta oli väga purjus. Ja ta lisas, „Kui sa ei anna mulle kohe ühte põhjust, miks ma ei peaks ennast tapma, siis ma vajutan päästikule.“ Ma ootasin ja ootasin. Ja jätkasin ootamist, et tuleks üks hea põhjus. Ja ma ei suutnud leida ühtegi. Lõpuks ma ütlesin, „Kas tead kullake, ma ei leia ühtegi põhjust, miks sa ei peaks seda tegema.“ Ja tema purskus pisaratesse ning ütles, et see on kõige ausam asi, mida ta on kunagi kuulnud. Hiljem leidis ta AA (anonüümsed alkohoolikud) ja suri kainena. Ma olin lihtsalt aus. Ma ei suutnud põhjust leida. Kuid see, mis juhtus oli sellepärast, et ma ei sõltu teistest inimestest, nad ei pea elama minu jaoks. Ma olen vaba.

Kuidas sa elad, kui usud mõtet, et sinu keha peaks olema teistsugune? Kuidas sa ennast tunned? „Ma olen õnnelik hiljem, kui mu keha on terve.“ „ma peaksin olema kõhnem, tervem, ilusam, noorem.“ See on väga vana religioon. Kui ma mõtlen, et minu keha peaks olema erinev sellest, mis ta praegu on, ei tegele ma oma asjadega. Olen oma meelest väljas!

„Ma peaksin magama kell kolm öösel“ – on see tõsi? Ma ei arva nii: ma olen täiesti ärkvel. Kui ma ärkan keset ööd üles, ole väga elevil. Mis võiks olla parem, kui uni? Ärkamine! Ma armastan lebada voodis keset ööd, kui mu silmad on pärani, kuna see on just see, mis on. Ei ole ühtegi mõtet, et ma peaksin tegema midagi muud. Ma armastan kõiki oma mõtteid.

Keegi ei saa olla liiga paks või liiga kõhn. See ei ole võimalik. See on müüt. See hoiab sind eemale teadlikkusest praegusest hetkest. See o teadlikkuse surm. Me ei taha uskuda taolisi mõtteid, kuid me lihtsalt ei tea teist võimalust. Seega teeme Tööd ja isegi 200 kiloses kehas hakkab palju kergem.


Ma ei palu sul kehast loobuda, kui selline asi üldse võimalik on. Ma palun sul saada oma keha peremeheks, hoolitseda tema eest ja vaadata järgi, millised on sinu uskumused keha kohta. Panna need uskumused paberile, uurida neid ja pöörata ümber.

Mitte keegi ei tea, mis on hea ja mis on halb. Keegi ei tea, mis surm on. Võib-olla ei ole see midagi; võib olla ei ole see isegi mittemiski. See on puhas tundmatus ja ma armastan seda. Me kujutleme, et surm on mingi olemise tasand või on see mittemiski ja me oleme ära hirmutatud oma enda kontseptsioonide poolt. Mina armastan seda, mis on: ma armastan haigust ja tervist, tulemist ja minemist, elu ja surma. Ma näen elu ja surma võrdsena. Reaalsus on hea; seega peab ka surm olema hea, mis iganes ta ka poleks, kui see üldse midagi on.

Me arvame, et kardame oma keha surma, kuid see, mida me tegelikult kardame, on oma identiteedi surm. Kuid läbi uurimise, kui me saame aru, et surm on lihtsalt kontseptsioon ja ka meie identiteet on lihtsalt kontseptsioon, siis hakkame nägema, kes me oleme. See on hirmu lõpp.

Kes sa oleksid teiste inimeste juuresolekul, kui sa ei usu mõtet, et keegi peaks sinust hoolima? Sa armastaksid ise ennast. Kui sa usud müüti, et inimesed peaksid hoolima, siis sa kaotad hoolivuse nii enda, kui inimeste suhtes. Armastus ei saa tulla „sealt kuskilt“; see saab tulla ainult sinu seest.  Ükskord ma jalutasin koos ühe mehega kõrbes ja tal hakkas tekkima insult. Me istusime maha ja ta ütles „Oh, jumal. Ma suren, tee midagi.“ Ma istusin lihtsalt tema juures, armastasin teda, vaatasin tema silmadesse, teades, et me oleme miilide kaugusel telefonist ja autost. Ta ütles, „Sa isegi ei hooli, on ju nii?“ Ma ütlesin: „Ei.“ Ta rääkis ühe suupoolega, sest teine pool halvatus üha enam ning sel hetkel, kui ma ütlesin „Ei“, hakkas ta naerma ja mina hakkasin ka. Ja siis äkki, tema keha võimed taastusid. Insult taandus. Selline on armastuse jõud. Ma ei jätnud teda ilma hoolimisest.

Sa kannatad uskumuse tõttu, mis ütleb, et midagi on sinu elus puudu. Reaalsuses on sul alati kõik, mida sa vajad.


Kui mõte teeb haiget, siis on see märk sellest, et see ei ole tõsi.
Ma olen oma lastele rääkinud: „Teil on täiuslik ema. Mina olen vastutav kõikide teie probleemide eest ja teie vastutate lahenduste eest."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.