teisipäev, 18. detsember 2012

KUI ON NÄLG - emotsionaalne ja sundsöömine


Tavatoidul sööb inimene ja talle meeldib eriti juust, kotlet ja jäätis.
Taimetoidule üle minnes süüakse soja- või juurviljakotletti, sojajuustu, sojajäätist;
Toortoidul pähklikotletti, seemnejuustu ja pähklijäätist.
Mis on muutunud? Loomad on elus!? Füüsiliselt? Mõttes on ju nad ikka toiduks: kotletiks, jäätiseks muudetud. Kõik muu jääb samaks. Toortoidu – elusa toidu mõte on kuskile kaotsi läinud. Loodusele lähemale jõudmine retseptidesse takerdunud. Kas üldse soovitakse siit puntrast välja tulla? Douglas Graham märkis suvel, et kui sinu toit näeb välja ja maitseb ja lõhnab nagu vana sõltuvuslik toit, siis ta ka toimib kehas just sel moel nagu ta välja näeb ja maitseb. Puuvilju, aedvilja, õisi, lehti on raske sööma hakata 100%, kui sinu menüüs – kui sinu toitumises on sund- ehk emotsionaalne söömine. Sa ei söö tühja kõhu vaid tühja pea pärast, tuimestamiseks, tunnete peitmiseks. Geneen Roth märgib oma kirjutistes: et kui te sööte siis, kui te pole näljane, siis kasutate toitu uimastina, maadlete tüdimuse või haiguse või kaotuse või kurbuse või tühjuse või üksinduse või millegi tõrjumisega. Toit on vahendiks eesmärgi saavutamiseks, teie tunnete muutmiseks, teie tuimestamiseks. Me ei söö toitu enam maitse põrast, mitte ka koostise või värvi pärast. Me soovime mahtu, kvantiteeti, hulka ja seda suures koguses et muutuda – teadvusetuks. Et toimuvat minema pühkida.

Toit annab enda tuimestamiseks tuhandeid võimalusi – retsepte on ju sadu tuhandeid. Kui toit enam naturaalsel, loomulikul kujul ei rahulda sinu nälga peas – ning seda loomulik, muutmata toit ei tee ja ei saagi teha – siis tuleb otsida, segada, täiendada. Muuta iga loomuliku toidu välimus, konsistents, lõhn tundmatuseni. Püüda loomulikust toiust teha kontsentreeritud – ülimalt kontsentreeritud toit – sest ainult ülimalt kontsentreeritud toit suudab tuimestada tänast inimest. 
Kui loomulikud toiduained, näiteks puuvili ei anna mingit varju ja mahasurumisvõimalusi, siis teevad seda kanged toiduained nagu piim (lapseea lohutaja), liha, teravili. Kui sellest jääb väheks – ja õige varsti, kui tundeid ja asjaolusid on piisavalt alla surutud, siis hakatakse tugevatest toitudest eraldama veel tugevamaid ja mõjuvamaid aineid: suhkrukristalle, rasva, õli, valku ja andes neile ka huvitavamaid nimesid nagu letsitiin jms. Kui nüüd sellestki jääb väheks, siis me hakkame eraldama mikroaineid ja neid suurtes kogustes sisse võtma: D vitamiin, B12 vitamiin, raud, kaltsium. Kui üks neist kaotab oma mõju, saame varsti apteegist kompleksvitamiini või uue ja tugevama kombinatsiooni. Ei ole vaja ennast petta  – varsti on ka sellest vähe. Siis tulevad juba tugevad tundeid mahasuruvad valuvaigistid, rahustid, antidepressandid.
Alates samblast, nisuorasest, piimast, macast, supersiirupitest, supermahlajookidest kuni ülima keemiani välja on kõik sinu tundetuse jaoks valmis. Sõna mahe omab omette toodete tööstust. Kui oled piisavalt paindlik, saad kõik tavarämpstoidu vahetada mahetoodete vastu.
 Eckhart Tolle märgib, et ego on pidevalt seotud puuduolemise tundega: emotsionaalsel valul on veel üks aspekt – sügav rahulolematus või ebatäiuslikkusetunne. Tunne, et sa pole tervik. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse ja tahtmisena.


Inimesed hakkavad otsima asju, mis nende puuduolemise tunde täidaksid, leivad selleks vitamiine ja lisanditega mahlajooke, haaravad lennult uusimaid superfoode, lisandeid, retsepte, segusid. Mitte ainult toidu alalt, vaid ka kehahoolduselt, kosmeetikalt, riietelt, vaimsuselt jne. Kõik selleks, et nüüd see toode, see asi muudab mu terviklikuks. Just see tore asi teeb mind terveks. Kuid kui kõik need tooted kord joodud-söödud-peale määritud – tuleb tühjuse, puuduolemise tunne tagasi. Tundub, et sa ei saagi ennast rohkem petta, kuid tootemaailm on nii lai – et mitte keegi ei suuda ühe elu jooksul kõiki neid isegi ära proovida. See muutub üha raskemaks.
E. Tolle märgib: et seni kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Ego vajadused on lõputud.
Miks paljudele see nii raske teema on – süüa looduslikumalt, puhtamalt, toitu muutmata. See on sõltuvuse hääleke, mis peas piniseb. On nii raske, kõik on minu vastu, halba on nii palju – see ainus nauding on veel jäänud – ära keela seda endale!? Ja nii see käsi šokolaadikreemini sirutub. Alguses toortoitu skeptiliselt suhtuvate inimeste hirm sulab kohe, kui nad kuulevad, et kõiki emotsionaalse toitumise põhituimestajaid annab järgi teha. Veel toredam, et siin juba vähese kogusega suurema tuimestuse saab.
Kuidas jääb siis sellega, et minu laubal või ninal on punnike, olen väsinud, tühi, mõnest kohast valutav. Põhjuseks tavaliselt oskab alati keegi soovitada ühte või teist elementi, suprefoodi, retsepti.
Tolle märgib, et kõige pisemagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel tervikuga seotud. Kui sooviksid mingi sündmuse põhjusele järele saada, peaksid liikuma ajas tagasi, loomisloo algusesse. Kosmos pole kaootiline. Sõna kosmos ise tähendab korda. Kuid inimMÕISTUS ei suudaks seda korda iial haarata, ehkki vahel õnnestub sellele pilku heita.
Pole olemas juhuslikku punnikest ega isoleeritud valu – seda ei saa parandada isoleeritud kemikaali või juhusliku retseptiga. Ei omale ennustada lastes, ei mingit ühte eelmist elu vaadates, ühte tunnet minevikust välja otsides. Põhjuse algus ja olemus on lõputu, haaramatu. Ainult sinu olemus teab sinu tervendamise lugu ja käiku. Väljastpoolt ei tule mitte miski, mitte keegi, mitte kuidagi. Retsepti, isolaadi kummardamine lõpeb nii või teisiti. See ei too midagi püsivat.

Geneen Roth on kirjutanud ja tegutsenud 30 aastat sund- ja emotsionaalse söömisega. Ta ise on olnud anorektiline ja kaalunud 36 kg, elanud paar aastat lahtistitel, oksendanud ja pidanud väga palju erinevaid dieete, võtnud paari kuuga kaalus juurde 30kg jne. Veel üks huvitav sundsöömise liik on enese karistamine – nautimise keelamine. Roth kirjutab: „Mingil ajal hakkasin uskuma, et elamise eesmärk on suremisaegse katse läbitegemine. Minu viimaste hingetõmmete ajal leiab aset kohtuprotsess, millel olen sunnitud oma elu üle vaatama. Arvestades mu kalduvust võtta kõigest suurim tükk, kuhjata kokku tohutul hulgal kõrvarõngaid jne, samas kui väga suur osa maailmast elab vähem kui dollariga päevas, pole kohtuotsuses mingit kahtlust: ma lähen põrgusse. Kui ma just ei ela oma ülejäänud elupäevi, üritades olla nagu ema Teresa. Hakkan käima ringi huuleläiketa jne. Või siis vähemalt annan ära kogu oma materiaalse omandi ja elan põhupallidest tehtud majas, magan kanepist punutud madratsil, kannan taaskasutatud pudelitest valmistatud riideid ja mu toiduks on porist leitud mikroorganismid.
/…/ Otsekui teeks iseenda karistamine range dieediga heaks millegi, mis nende praeguses olekus põhimõtteliselt valesti on.
/…/Nad peavad kannatama alandust ja piina, tegema läbi lõputu dieedipiirangute jada ning siis ja alles siis on nad puhtad, pühad ja päästetud.(Raamatust „Naised, toit ja jumal“)

Toit ei tohi maitseda, sest see näitab nõrkust? Kas pole? Uriiniravi on üks selline karistamisviis – mina tean vähemalt inimesi, kes on ennast sellega karistanud – soov terveks saada, soov seda konkreetset tunnet mitte tunda on nii suur, et arvatakse – kui ma ennast piiran, ilma jätan, karistan – siis ma olen väärt terve olema, siis olen ma väärt midagi erilist. 
Ma ei söö puuvilja, sest see maitseb liiga hästi – ma söön heina. Ma alistan oma maitsemeele – ta ei võimutse minu üle. Olen suurem, uhkem, võimsam! Kes ainult võimsam on – see on ego ise. Ka heina süües. Ka üldse mitte süües. Keegi ei tõuse kuskile kõrgemale. Kuhugi ei olegi tõusta, sa oled juba kohal. Sööd sa või mitteJ. Kui sinu keel hüüab hurraa heinale, samblale, kaalikale, peedile – see maitseb sulle, sa eelistad seda kõigele muule, siis sa oled õigel teel. Sul on kontakt oma kehaga, oma meeltega ja sa ei suru neid alla. Kui sa ei söö puuvilja seetõttu, et peab sööma kohalikku – siis põhjus on vale. Siis sa karistad ennast või üritad olla parem. 
Kui sa ei söö juustu seetõttu, et see on loomne aga püüad igast muust ainest seda järgi teha, siis lase parem ennast vabaks ja söö juustu naudinguga ja täielikult sellele tähelepanu pöörates. Kui sa endale seda enam ei keela, ei piira ja sööd täie tähelepanuga ainult siis kui kõht on tühi – leiad varsti et see ei olegi kõige parem toiduaine kustutamaks keha nälga. 
See käib pea iga loomse päritolu, kunstliku, kokku segatud toidu kohta, kui sinu tähelepanu on täielikult kohal ja sa sööd ainult keha nälja tõttu, siis sa ei suuda seda süüa väga kaua või väga palju. Ma olen kirjutanud varasemalt Doug Lisle naudingulõksust ja arvanud, et keha suudab oma meeltega valiku teha ainult looduslikus keskkonnas. Kuid praegu ma tean, et keha ja meeled ja olemine koos teevad õige valiku igal pool ja igas keskkonnas. Kui sa oled olemas söömise ajal, mitte ei põgene TV, arvuti, raamatu, ajalehe, telefoni, sõbra, unistuste valda. Täielik  tähelepanu oma toidule ja sellele, kuidas see sinu lauale on saanud – annab sulle tervikliku ja ausa vastuse. Oleks ainult kuulaja. Oleks ainult nägija kõige selle juures, mida retsept laseb sul toiduainetega teha, mida masinad toitudega teevad. 
Puuviljad on suurepärasedJ

Allpool ajakirjast good houskeeping (http://www.goodhousekeeping.com/) mõned Geneen Roth kirjutatud söömisega – emotsionaalse näljaga seotud artiklid.
Ka saledad inimesed vananevad, on hädas tselluliidiga ja surevad. Õnneliku saleda müüdi ümberlükkamine. 
Kui ma käisin gümnaasiumis, siis ühel tüdrukul – nimetan teda siinkohal Randi Williams - olid pikad paksud juuksed, lame kõht ja jalad (vannun, et need olid vähemalt 3 meetrit pikad). Aga mina? Minu juuksed olid minu keha õhem osa, nägu ümar nagu kuu, jalad nagu kännujuurikad. Randi sõi hommikuks röstsaia, kustutas oma janu šokolaadi-piimakokteiliga ja võttis magustoiduks valge tuhksuhkruga ülepuistatud sõõrikuid, korraga kusjuures tervelt tosinajagu.  Mina samas kosutasin ennast dieedipillidega, nahata kanalihaga ja hommikupudruga, mis maitses nagu saepuru. 
Kui ma vaatasin Randit, siis ma sain näha kõike seda, mida minul ei olnud. See juhtus veidi enne seda, kui leidsin, et olen elamas täiesti valet elu ja ainult siis, kui ma saaksin olla Randi kehas, oleksin täiuslikult ja täielikult õnnelik. 
Oma töötubades kuulen sageli inimesi ütlemas, et kui nad oleksid saledad, siis see lahendaks kõik need probleemid.  Neile tundub, nagu oleks nende elu suurimaks probleemiks nende kaal ja nad usuvad, et kaalu alanedes muutub midagi paremaks. Nende kõigi elus on vähemalt üks isiklik „Randi Williams“: keegi, keda  nad on suure igatsusega jälginud (ja ka vähekese kadedusega); keegi, kes elab just seda elu, mis on mõeldud täpselt nende jaoks – kui nad ainult saaksid korjata oma tahejõu kokku ja kaotada piisavalt kaalu. Lühidalt, nad usuvad, et saledus on õnnelikkuse alus:
Ma räägin neile, et kui see oleks ainult nii lihtne, siis igaüks meist võiks õige dieedi ja treeninguga olla sale ja õnnelik ja igaüks, kes on juba sale peaks olema ekstaatiline:  selle peale inimesed pilgutavad oma silmi ja vaatavad mind kahtlustavalt. Nad ei soovi kuulda, et nende probleem ei ole kellekski teiseks olemises või millegi muu omamises (saledam keha, parem töö, rohkem raha). Pidevalt kuskile mujale vaadates, unustame vaadata siia. 
Me kõnnime ringi kohutava tundega, et midagi on puudu, kuna see miski – kui me kulutame oma päevi tahtes seda, mida meil ei ole, siis ma kaotame selle, mis meil juba on. Ja nii tunneme end tühjana, valesti ja puudujäägis olevana, veendes ennast, et vastus peitub saades rohkem (või kaaludes vähem). Selles protsessis unustame, mis meie endi elus ON head. 
Kaalu kaotuse piirid
On tõsi, et kui meie suhe toiduga ei ole kompulsiivne, siis see annab meile vaba aega ja energiat.  See lubab meil ka ennast tunda kergema ja vähemate piirangutega. Aga õnnelikkus, nagu vanasõna ütleb, ei ole see, kui sa saad, mida tahad, vaid see, kui sa tahad seda, mis sul on. 
On ka tõsi, et paljud saledad inimesed on õnnetud. Paljudel neist on iseendaga probleeme. Ja kõik inimesed – olgu nad saledad või paksud –vananevad, saavad tselluliidi ja surevad. Saledus iseenesest ei hoia ära haigust, kaotust või südamevalu. 
Läbikukkumine
Kuid on olemas ka võimalus vaadata asja teise külje pealt. Olen raisanud oma elust palju aega uskumisele, et keegi teine oskaks minu elu palju paremini elada. Praegu, mil iganes ma taban end mõtlemast, et vastused on kuskil väljapool, mitte minus endas või kui leian end tahtmast, midagi mis on teistel või uskudes, et ma olen vale inimene elama oma elu, teen ma kahte lihtsat asja: 
  1. Ma hingan paar korda sügavalt
  2. Ma pööran oma tähelepanu iseendasse st toon selle väljast ära. Kuidas ma tean, et olen endast väljapool? Kõigepealt näitab seda meeleheitlik vajadus „saada parandatud“ (või täiustatud, tervendatud jms).  Sa alustad eneseparandamise mahukat programmi, tundes ennast alamõõdulise, nõrga, ummikus olevana ja võimetuna edasi liikuma. Siis sa tead, et sul on ainult vaja liikuda tagasi oma kehasse ja suunata tähelepanu iseendale ja sellele, mis on sinu elus tõepoolest oluline. 
Seda tehes, panen ennast märkama lihtsaid asju: taevasina, jahedat õhku, õuna mahlasust; fakti, et oman jalgu ja käsi. Ja peaaegu unustasin – ilmselget fakti, et MA OLEN ELUS. (See viimane aitab tõesti. Nii palju, kui ma vähegi tean, siis maapealset õnne surnuna nautida ei saa.)
Olles konkreetne ja meenutades seda, mis meil juba olemas on, töötab iga kord ja seda seetõttu:  üks neist asjadest, mille üle on meil kontroll, on see, millele me pöörame oma tähelepanu. Ja kui me pöörame tähelepanu sellele, et meil on võime liikuda, hingata, tunda, naerda, nutta ja imetelda päikeseloojangut, siis kõik see on naudingu allikaks. Igal ühel meist on rikkalike mustritega elu, ehki erineb sellest (meie uskumuse kohaselt), mille oleksime valinud. Kui me pöörame oma tähelepanu sellele, mida me juba omame, selle asemel, et keerutada selles, mis puudu on - siis paaniline, ahastav tunne, et miski on valesti ja keegi teine on parem kaob.  Tuleme taas koju iseendasse ja hakkame taas elama OMA elu – mis on tegelikult kõik, mida me iganes oleme soovinud.  
Armasta toitu ja lõpeta emotsionaalne söömine: mida vähem sa armastad toitu, seda suurem on tõenäosus, et sa lõpetad ülesöömisega. Nii et tõepoolest, vaja oleks armuda“
Kui minu sõber Ed soovis lõpetada suitsetamise, siis Zen meister ütles talle, et kõigepealt on vaja suitsetamist armastama hakata. „Tee oma suitsetamisest iga kord rituaal,“ ütles õpetaja. „Võta suits ja keera see imekaunisse kangasse. Mine vaiksesse kohta, kus sa saaksid paar minutit üksi olla. Võta nüüd aega, et suits kangast välja harutada ja siis see ära suitsetada. Tunneta igat sissetõmmet, tunneta suitsu oma suus ja siis oma sisemuses. Märka, kui sulle see meeldib. Siis, kui sa seda armastad. Siis, kui sa sooviksid veel seda. Ainult siis, kui sa andud sellele täielikult, alles siis saad sa ka sellest täielikult vabaks.“
“Milline tark mees,” ütlesin ma Ed´le. Tõmmates samas paralleele sundsööjate ja suitsetajate vahel.  Me ei ole soovitanud kunagi söömist üldse maha jätta. Kuid on tõsi, et me ei saa emotsionaalset söömist lõpetada enne, kui me oleme toitu armastama hakanud. Ja minu kogemused emotsionaalsete sööjatega näitavad, et need, kes söövad muul põhjusel kui nälg – neile tegelikult toit ei meeldi. 
Ma tean, et praegu olen üsna lähedal pühaduseteotusele. Ja ma tean, et sa võid ka mõelda – oh oota nüüd prouake. Minu probleemiks ei ole see, et toit mulle ei meeldi, mulle just meeldib see liiga palju. Ma mõtlen sellest kogu aja. Ma sõidan oma teelt paarkümmend km kõrvale, et osta oma lemmiksuupisteid. Ma peidan laste eest oma lemmikküpsiseid. Minu probleemiks on see, et olen toidust vaimustatud. Ma peaksin toitu nautima vähem aga mitte rohkem!
Aga samas, mõelge väheke.
Kui te midagi armastate, siis veedate sellega aega. Te pöörate sellele tähelepanu. Te naudite seda. Ja kuigi kõik emotsionaalsed sööjad mõtlevad lakkamatult toidust, siiski söövad nad seda kui varastatud naudingut. Justkui neil tegelikult ei oleks sellele õigust, või veel vähem tohivad nad  süüa seda vallatleva rõõmuga. 
Nendel päevadel, kui sain aru, et olen ülekaalus (paks), meeldis mulle väga jäätis. Mitte ainult seetõttu, kuidas ta maitses, vaid see tõttu, mis juhtus temaga siis, kui ta sulas. Mäletan, kuidas ma lusikaga sulanud kohti liigutasin ja taldrikul veeretasin.  Mäletan, et koos vennaga tegime jäätisejärvi, sulatades šokolaadijäätist vaniljejäätises ja kaevasime mägedesse jõesänge. 
Siis ma mäletan, et mulle öeldi, et ma ei tohiks oma kaalu pärast jäätist süüa. Äkitselt oli jäätis mulle keelatud. Äkitselt ma tahtsin, vajasin, ihaldasin seda. Kõik see kokku.  Ning järsku ei olnud ma enam huvitatud muudest jäätise aspektidest, kui et seda hästi suurte ampsudega omale suhu toppida ja seda   võimalikult kiiresti. Peitmine ja varjamine said alguse.  Ning ma tundsin end halvana iga kord, kui ma seda sõin.
Seal, kus nauding lõpeb, algab ülesöömine:
Paljudele meist, ei ole toit lubatud nii nagu see on: naudingu allikana, rõõmuna, toitjana. Selle asemel on toit muutunud vahendajaks selle vahel, mida  me ei taha tunda või tuimestab ja takistab millegi tundmist. Me ei söö rõõmuga, meeldiva maitse pärast vaid sööme selle mõju tõttu, mida toit meile avaldab. Toit on muutunud meie poolt valitavaks uimastiks. 
Oleme võtnud omaks ühe põhilise uskumuse: emotsionaalsed sööjad ja/või need meist, kes tunnevad, et ülekaalus olles ei tohi oma toitu nautida. Me peaksime varitsema, peitma, sööma toitu, mis maitseb nagu saepuru. Veel parem, me peaksime sööma astronautide toitu: külmkuivatatud graanuleid, mis on valmistatud aedviljadest. 
Unustage see.
Peale 30 aastat tööd emotsionaalsete ja sundsööjatega, võin ma üsna konkreetselt öelda, et ma ei ole kohanud kedagi, kes kaotaks kaalu – ja hoiaks seda nö ilmajätmisega. Me oleme tundlikud, naudinguid armastavad olevused. Need ei ole ainult kalorid, mis meid täidavad, vaid ka rõõm toidu söömisest täidab meid. 
Me ei ole ülesööjad seetõttu, et me tunneme liiga suurt naudingut toidust, vaid seetõttu, et me just ei tunne piisavalt naudingut. Seal kus nauding lõpeb, algab ülesöömine. 
 
Kujutlege, milline võiks teie elu olla, kui lubate endal süüa naudinguga. Kui sa tunned õigust süüa seda, mida soovid – isu ja naudinguga, hoolimata palju sa kaalud.  Siis sa võid avastada, et toidud, mida sa oled armastanud – ja ka toidud, mis sulle ei ole üldse meeldinud -    annavad sulle rõõmu ja siis ei ole sellel tegevusel küljes mingit hinnalipikut. Ja nii see peakski olema. Miks mitte olla hämmeldunud õuna mahlasusest? Miks mitte nautida oliivi siledat tekstuuri? Kui sul on vaja süüa, et elada, siis miks mitte lasta igal hetkel olla täis rõõmu.
Räägime lapsepõlve müütidest. Lastena usume me kõik, et meil on võim teha oma vanemad õnnelikuks. Kui meie ema on depressioonis, kui meie isa  on ära, kui  vanemad lakkamatult võitlevad siis  meie – laste kohus oli teha asjad paremaks. Kuid see ei toiminud nii. Aga see, kuidas me  ravime endas oma valusid toiduga oli ja on ka praegu. 
Kuuldes mind töötoas nii rääkivat, ütles üks naine, „Aga oota veidi! Probleem on ju see, et mul ei ole kontrolli selle üle, mida ma panen oma suhu. Kui mul oleks, siis ma ei istuks praegu siin!“
Ma vastasin, "Kui üldse on mingi asi, mille üle me omame absoluutset ja kindlat kontrolli, siis on see just see, mida panna oma suhu. Ma saan aru, et sulle ei tundu see tõena. Ma saan ka aru, et sa tunned kartulikrõpsude ja pitsa tõmmet, kuid ausalt – ainult sina oled see, kes oma kahvli või sõrmed suu juurde tõstab. See sõltub täielikult sinust

"Ja," ma jätkasin, "kui on midagi, mille üle sul kontroll puudub, siis see on hoopis - kas armastatud inimesed jäävad sinuga, võivad haigestuda või sinu juurest lahkuda."
Nii kaua kui sa ütled, „Hea küll, ma ei ole praegu suhtes aga kui ma oleksin sale, siis leiaksin suurepärase partneri,“ see tekitab  illusiooni, et kõik on sinu kontrolli all. Sa ei ole võib-olla õnnelik praegu, ütled endale, kuid varsti, ühel ilusal päeval teed sa midagi ja Prints Valgel Hobusel on ootamatult ukse taga. Sa lollitad ennast mõeldes, et omad täielikku kontrolli kõige üle niipea, kui õnnetu olukord lõpeb – et siis algab täiuslik õnn. Ja sellel kõigel kusjuures on midagi pistmist kaaluga. 
Eile sain ma kirja naiselt, kes kaalub 150kg. Ta kirjutas, "Olen alati sügaval oma südames uskunud, et kui ma kaalust alla võtan, siis vanemad armastavad mind. Nad lõpetaksid ka karjumise, joomise, mahajätmise. Minu abikaasa pööraks mulle rohkem tähelepanu. Minu rahaprobleemid leiaksid lahenduse. Minu kodu oleks puhas. Mis saab aga siis kui ma võtan kaalust alla ja need asjad ei juhtu?"
Kaalukaotus toob kerguse tunde; rohkem vabadust liikuda; vähem survet liigestele. Kuid see ei maksa arveid, puhasta maja ega takista kallitel lähedastel haigestuda või surra või lahkuda. 
Enne, kui minu isa suri, püüdsin ma teha kõik, et teda elus hoida. Ma ostsin talle treeningjalanõud ja võimlesin koos temaga. Jälgisin, et ta sööks korralikult.  Osa minu motivatsioonist peale selle, et ma soovisin isale tervist oli veendumus, et ma ei suudaks elada ilma temata. Kui ta suri, ma leinasin, ma nutsin ja siis läks elu edasi. Kui minu kass Blanche suri, arvasin, et elu on läbi. Minu parim sõber Isabel kolis paar kuud tagasi Austraaliasse ja ma kartsin, et mitte kunagi ei leia ma enam nii lähedast sõpra. Ja siis ma leidsin. Tundus, et ma olen olnud mitmetes asjades valel arvamusel.  Milles  olen olnud kõige enam valearvamusel on see, et murduvat südant tuleb iga hinna eest vältida. 
Südamete loomuses on murduda. See on nende töö. Kui süda teeb, mida ta peab tegema, siis ei hoia ta milleski tagasi. Ja vahel ta valuta, vahel murdub. 
Emotsionaalse ja sundsöömise raske osa ongi selles, et püütakse vältida südamevalu ja nii me valutame oma südant iga päev. Me sööme rohkem, kui meie keha tahab; me neelame toitu, mis teeb meid haigeks; me võtame kaalus nii palju juurde, et meil on raske käia.  Me räägime endile väljamõeldud lugusid oma reitest, kõhtudest, kätest. Maksame kõrget hinda, et saavutada „siis kui ma olen vormis, saab kõik korda“. See kuulub tegelikult fantaasiavalda ja meil on vaja lõpetada kauplemine elus olemise südamevaluga. 
Ja seda kõike selleks, et vältida midagi, mida ei ole võimalik vältida. Me lükkame oma rõõmu edasi tulevikku, selleks ajaks kui kõik on „absoluutselt korras“, kuid elu läheb samas edasi kas meie nõusolekul või ilma selleta – ja me jääme sellest eemale. Inimesed tulevad ja lähevad, valu tuleb ja läheb. Seda teeb ka rõõm. Ja kui teie südamed on suletud seetõttu, et te ei soovi kannatusi, siis nad ei avane küllaldaselt ka selleks, et rõõm sisse saaks lipsata. 
Südamed on loodudki vastupidavaks. Mõtle selle peale: kas sinuga on juhtunud midagi, mida sa poleks üle elanud?   Siin sa nüüd oled, loed seda artiklit hoolimata kogu südamevalust, mis selles elus sinu osaks on saanud. Midagi sinus on ikka veel ärkvel, elus, õpihimuline, valmis liikuma. 
Ja siis, kui sa oled teada saanud, et sinu süda on vastupidav; siis kui sa aktsepteerid, et Maal elamine on (minu ühe sõbra ütlemise kohaselt) nagu elamine valutavate südamete keskel, siis suudad sa leida endas loendamatud valguskiired, rõõmu ja õnnelikkuse.  Niipea, kui taipad, et kõik lõpeb, võid lõpuks lasta ka oma elul – sellel elul, mida sa praegu omad, mitte sellel, mida sa arvad, et sul peaks olema - tõeliselt alata.

Mind intervjueeris täna ühe sõjalise raadio saatejuht. Ta soovis teada emotsionaalsest söömisest stressirohketel aegadel. Nagu kasutusjuhendit, märkis ta. Midagi sellist, et oled saatmas oma abikaasat sõtta ja ei tea, kas ta tuleb üldse enam tagasi.  Ta mainis, et sõdurite naised tunnevad, nagu nad peaksid olema topelt tublid ja hoidma ennast tegevuses, sest hoolimata oma raskest kodusest tööst, ei ole siiski nemad need, kes võitlevad sõjatandril. 
Ta märkis veel, et sellistel naistel nagu nemad, kes teevad üksi kahe inimese tööd, on ka tunne, et nad ei tohiks abi oma sõpradelt paluda, kuna kõik tunduvad olevat samas paadis: stressis, kurnatud ja üksi. Nii muutubki toit nende naudingu allikaks ja lohutajaks. Toit muutub millekski selliseks, mis kuulub täielikult neile. Siis ta mainis veel kartulikrõpse, kui turvatunde toitu ja et miski muu peale kotitäie krõpsude ei anna sarnast tunnet. 
“Kuidas see sinu jaoks töötab?” küsisin mina. “Kui hästi kartulikrõpsud annavad sulle turvatunde, armastuse, mugavuse?”
“See töötab,” ütles ta. “Just täpselt 5 minutit.”
Viieks õnnistatud minutiks, enne sööma hakkamist – need 5 minutit, kui ta võib öelda: Oh, õnnistatud krõps ja saab avada pakendi -  ja tal on midagi, mida oodata, midagi, mis annab talle veidikene rahu. Ja siis tuleb muidugi 30 sekundit esimesele suutäiele, kõik muu kaob ja jääb krõbe soolane ja pehme tunne suus. Kuid seejärel kartulikrõpsude maagia kaob ja ta tunneb ennast halvasti seetõttu, et sõi ära kogu kotitäie. 
“Niisiis, mis juhtuks, kui sa ei sööks krõpse?” küsisin.
“Ma kõnniksin ringi, tundes ennast kurnatud ja väsinult,” ütles tema.
“Ja - miljoni-dollari küsimus — kui sa otsustaksid omale anda midagi sootuks erinevat, midagi meeldivat, mis ei ole soolane ja krõbe? Mis see võiks olla? ”
Isegi, kui sa ei ole sõjaväelase naine, olen kindel, et sa oled endalt seda küsimust küsinud. Ja tavaline vastus – võtta vanni, teha üks jalutuskäik, heita korraks pikali, kuulata muusikat. Kui lapsed on igal pool, kui elus on palju probleeme, on kerge tunda, et toit on ainus võimalus. Mida siis see naine teeks?
Naine mõtles uuesti. Peale söömise on alati olemas üks võimalus, võimalus, mis hoolitseb sinu eest paremini, kui toit seda teeks. (Kuidas ma seda tean? Sest toit on füüsiline substants ja suudab lahendada füüsilise nälja. See ei saa – ja ei ole kunagi mõeldudki – lahendada probleeme, mida ainult teised inimesed suudavad pakkuda: nagu lähedus, armastus, suhtlemine.)
Ma küsisin saatejuhilt, miks ta ei ole pöördunud abi saamiseks naabrite poole. Miks, kui nad kõik on samas paadis, kas nad siis ei saa toetada üksteist näiteks lastehoiu osas? Ta ütles, et abi küsimine on asi, mida nad ei tee.
“Miks mitte?” küsisin.
Ainus vastus, mis ta mulle andis oli, “Sellepärast.”

See võiks olla suurepärane vastus, ütlesin, aga ainult siis, kui oled väga õnnelik ja ei soovi muutusi.  Ainult sel juhul, kui soovid kasutada toitu uimastina. Kui sa soovid muuta oma suhet toiduga, tuleb muuta viisi, kuidas sa mõtled ja kuidas sa tegutsed. 
Me kõik soovime muuta seda, kuidas me sööme ja muidugi, muuta seda numbrit seal kaalul. Aga me ei adu, et soovides muuta seda, mida teeme toiduga, tähendab selle muutmist, mida me teeme ilma toiduta. Ja sageli tähendab see riski võtmist. Rutiinidest välja murdmist. Tehes midagi sellist, mida me ei ole kunagi varem teinud.  Seades kahtluse alla uskumused, milles me ei ole kunagi kahelnud, nagu näiteks „ma pean seda tegema üksi“ ja „abi küsimine on nõrkuse tundemärk.“
Mõtle oma elus olevatele sündmustele, mis sind ajavad friikartuleid ostma. Kas mitte üks neist põhjustest ei ole see arvamus, et ma ei tohiks abi paluda. Kui sa ei söö sel momendil, vaid otsustad küsida just seda, mida vajad, kas sa siis veel tunneksid vajadust söögi järele?
Veel üks näide: mõned nädalad tagasi, külastasin New Yorgis oma ema, kes praegu 78 aastaselt oli läbi teinud raske operatsiooni. Kui arst ütles meile, et ta peab läbima 6 päeva pärast veel ühe protseduuri, hakkasin ma kartma – ema vanuse tõttu, veel rohkema üldnarkoosi tõttu, mida ta ei vajanud.  Minu tavaline käitumismall on selline, et juba esimene ohumärk on katastroofi tunnus (kurguvalu näites tähendab kõrivähki), teadsin, et pean kohe lendama New Yorki, et olla koos emaga. 
Minu abikaasa, Matt, oli minemas Kanadasse nõbu matustele. Ta küsis minult, kas ta peaks hoopis minuga kaasa tulema. „Ei, mine ja ole oma perega. Ma tulen siin ise toime.”
Iga päev, tulin ma haiglast ära kurnatult ja tühjaks pigistatult. Ma istusin nurga taga olevasse kohvikusse ja võtsin topsi „dieetjäätist“ (võid seda kutsuda ka maitsetuks, külmaks, kalorivaeseks massiks, mida sa sööd jäätise asemel).  Siis ühel päeval ütles mulle üks sõber: Ja mille pagana päralt ütlesid sa Mattile, et ta ei peaks sinuga tulema? Kas poleks olnud suurepärane, kui ta oleks praegu siin sinuga? Sul oleks palju vähem tõmmet selle külma, maitsetu substantsi vastu, kui ta oleks sinuga?“
Ja vastus oleks muidugi: jah, jah, jah.  Ainuüksi mõeldes sellele, et Matt oleks siin minuga koos, pakkus mulle lohutut ja turvatunnet. Me oleme olnud abielus 20 aastat, kuid mul ikka tundub imelik teda paluda siia tulla. On tunne, et kui tegemist ei ole elu-surma küsimusega, siis seda ei ole vaja teha. Ma peaksin olema ise võimeline selle kõigega toime tulema.
Kas ma siis ise ei ole õppinud, et on õige küsida abi? Jah, ma olen seda õppinud, kuid ma sageli unustan selle. Me õpime olulisi õppetunde kohe praegu, siis esimesed 5 korda, siis esimesed 50 korda ja siis esimesed 500 korda. Niisiis sel korral ma õppisin uuesti. Leidsin, et sel korral ma ei tule asjadega toime. Ma helistasin talle ja palusin tal tulla ja olla koos minuga. 
Minu ema teine operatsioon möödus hästi ja ta paranes . Matt tuli ja minu isu külma, maitsetu toidu vastu kadus (välja arvatud ühel korral, kui ma sõin magustoiduks maitsva sidrunijäätise). 
Kui me lõpetame toidu kasutamise turvalisuse tekitajana, siis me riskime teha midagi ebaturvalist.  Kuid, mine edasi. Tee seda. Võta risk. Tee midagi erinevat, teistmoodi. Jätka õppimist nii, nagu minagi seda teen. Kui sa soovid elada suurimat elu, mida suudad, siis abi palumine on vahel sinu kõige julgem tegu.  

  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.