esmaspäev, 3. detsember 2012

Intervjuu Tord Lyseving 28 aastat puuviljadel


Ma peaksin selle intervjuu sisse juhatama vist selliste sõnadega: "Nii ei näinud ma, et kogu aeg mul naabriks oli Alice ..." Selline mees:):) põhjas ja puuviljadel, näitamaks, et sport ja vaimsus ja puuviljad saavad kõik olla koos ja sobivad omavahel suurepäraselt. Aplaus!!!

Tutvusta ennast palun: kes sa oled, kus oled sündinud, kus sa praegu elad, sinu vanus, perekonnaseis jms.  
 
Mingi ajal (arvan, et see oli 1983/84) mediteerisin ja nägin järsku enda 12 eelnevat elu. See nägemus tuli nagu lainetena, alguses  üks selge pilt, siis veel üks ja nii edasi nagu ajalooline film. Ma lihtsalt mainin siin mõnda. Kogemus oli väga tugev ja   tõi  mulle ilmselged tagajärjed.  Ma alustasin Aafrikas, kus ma meditsiini tundjana ravisin enda juures (ühes väikeses külas) ühte naist.  Ma valmistasin naturaalset rohtu punastest marjadest puust uhmris. Ma tampisin marjad pastaks, andsin selle haigele süüa ning määrisin seda ka tema kehale. Mitmed inimesed seisid ringis ja ootasid imelist tervenemist nagu see oli toimunud ka varasemalt. Mul oli selles Aafrika külas kõrge positsioon.  1990 aastate lõpus sõitsin koos oma naisega Aafrika Gambiasse, kohtusin seal mitmete inimestega, ka ühe vana ravitsejaga. Ta soovis, et peatuksin tema kodus, et ma saaksin talle rääkida oma teadmistest loodusmeditsiinist. Mul oli au seda kuulda ning see kinnitas mingil moel seda eelnevate elude kogemust. 

Üks teine selline laine, mis mediteerimisel minu juurde voogas oli olemine kas Maia või Inka rahva juures kas siis Mehhikos või Guatemalas. Nägin värvikalt riietatud meest, kellel oli suur võim, kuid kes oli ka väga julm. Ma suudan siiani joonistada seda meest  tohutu suure sulgedest peakattega. Ka Guatemalat olen ma tänases elus külastanud ja mulle on olnud eriti lähedane  Chichen itza vana tempel, mis tekitas „de ja vu“ tunde. 

Ja kolmas elu Kanadas, Ameerikas indiaanipealikuna. Huvitav on see, et isegi mind ümbritsevad inimesed on tunnetanud minu ühendust indiaanlastega. 1960 aastal ma külastasin Kanadat ja ühes reservaadis tantsin koos indiaanlastega. Ma tantsisin oma minevikuga. Ma olen olnud  Venemaal  erinevatel aegadel, noor ja kuulus pianist ja lähedane Peeter Suurele, aidates ehitada sõjalaevu.  Selles elus olen olnud Venemaal kaks korda. See on nagu mingi kordamine, et tunda oma enda ajalugu!? 

Viimane elu II maailmasõja ajal, oli inglise piloodina. Olin lendur, kuid eemaldusin sellest. Jõudsin ühte farmi Hollandis, abiellusin imeilusa farmeritütrega. Selles elus olen ma olnud seotud mingil määral vigurlendude ja purilennukitega. Jälle mingit laadi äratundmine. 
See on mingi ülevaade minu minevikustJ, olen olnud ka vaene, orjuses, vangina vanglas, on erinevaid kogemusi, kuid need 12 on väga selged ja kirkad. Olen olnud osaline paljudes lahingutes …
 
Selles elu olen sündinud 1943 Luleå linnas, põhja Rootsis. Olin väga aktiivne, spordilembeline ja andekas poiss. Ma ei kasutanud kunagi ühtegi liiki rohtusid, sigarette ega alkoholi. Mind valiti sageli meeskonna kapteniks ja õpetajad sageli tõid mind eeskujuks.  Inimeste aitamine tundus mulle väga loomulikuna. Tõenäoliselt mine eelnevate julmade elude tõttu. Tervise poolest olen  naturopaat – loodusravija, et aidata ja inspireerida inimesi elama terviklikumat ja paremat elu.  


Kui ma olin noor, olin väga huvitatud kunstist ja ma alustasin väga varakult maalimist. Minu pildid rippusid sageli koolis üleval, kui näidis heast joonistamisest. Naljakas mõelda! Täna on kõigi õpilaste pildid seinal. 

Õppisin KTH-s (Technical collage)   Stockholmis. Olin samuti seotud FOA M (Swedish National Defence and M materjalide uuringu osakonnas, minu erialaks olid kumm ja plastik ). Ma olen saanud „doktorikraadi“ polümeeride tehnoloogias. Kirjutasin mitmeid teaduslikke töid oma alal, need on avaldatud  Journal of Applied Polymer Science, 1973. Sel ajal olin selle töö üle väga uhke. Mind hüüti  "Dr. Tord Åredal" (minu tolleaegne nimi). See tiitel, Dr., kirjutati kirjades, mida saabus toimetusse üle maailma. Tegelikult ma ei ole traditsiooniline tehnikadoktor, kuna ei ole läbinud tavapärast protsessi oponentidega. 

Ma ei ole teinud mingit karjääri tavapärases tööstuses, hüppasin kohe uuele teele ja alustasin kahe tervisepoega. Minu patsiendid olid kõik minu poe külastajad ja minu armas ema (kes on saanud 92 aastaseks) aitas mind sageli. 

Mul on 3 last (poeg-40, tütar-38 ja  tütar-15 Gregorian aastat). Minu toonane abikaasa oli lendur ja me lendasime kogu maailmas, et leida kodu heas kliimas koos maitsvate ja odavate puuviljadega. Püüdsime maanduda  nii Tenerife, La Palmas kui Brasiilias. Olime kõikjal ja mingil imelisel armastusest kantud moel maandusime taas Stockholmis 2006 aastal koos oma vaimsete sõpradega.  Momendil elan oma sõbranna Lisaga. Me aitasime Lisa vanemaid nende farmi ehituses. Minu poeg oli just alustanud ehitusfirmaga, nii et ka tema oli abiks. Lisa ja mina olime parasjagu huvitatud   puuvilja elustiilist.  Mõned noored kooliõpilased, peamiselt tüdrukud, soovisid teha minuga intervjuusid puuviljatoitumisest ja tervisest üldiselt.  Mul on hea meel, et selline huvi on olemas, eriti noorte hulgas. Vaimumaailm on saatnud vanu hingi noortesse kehadesse, et teha maailm rohkem puuviljaliseks. 
 
Minu parimad ajad algasid sel ajal, kui ma alustasin Rootsis puuviljatoitumisega 1984/85 aastal. See on olnud minu kõige nö põnevam  rännak nii kaugele ja ma ootan veel huvitavamaid uurimusi ja uusi avastusi tulevikus. 
 

Ma olengi imestanud, et Rootsi võrreldes teiste põhjamaadega on tunduvalt eespool selles, mis puudutab dieeti. Eriti need tööd, mida on teinud Lily Johansson ja Alf Spångberg... Kas neil oli sinu puuviljatoiduliseks hakkamisel mõjutusi?

1984 aastal, mil ma olin puuviljatoiduline pähklite ja mõningate seemnetega, vastutasin Norras oleva tervisemaja eest. Seal me tegime sellise segu  Lilly Johansson’s vegan dieedist ja toortoitumisest. See tervisemaja oli enne olnud pankroti äärel, nad kutsusid mind kaasa lööma. Maja hakkaski saatma suur edu, kui esinesime Norra televisioonis. Peale seda algas meile inimeste vool.   


Ma külastasin Lily Johansson´i korra koos oma emaga, et ravida tema sapikive. Ta sai kõik kivid välja sidrunimahla ja oliiviõli kuuri ning vegan toiduga. Ja peale seda, ei olnud enam kunagi sapiga probleeme. Lilly mainis, et ta sööks heameelega palju rohkem puuvilja ja hakkaks isegi puuviljatoiduliseks, kuid tal on reumaatilised probleemid. Tekkisid valud teatud puuvilju süües. 
Ma püüdsin selgitada, et puuviljad võiksid hoopis tema valud parandada, kuid ilma erilise eduta. Lilly suri1999 aastal, 79 eluaasta vanuses. Alf Spångberg on sündinud 1924 aastal ja ma usun, et ta võib veel elus olla. Olin juba puuviljatoiduline, kui Alf Spångberg hakkas Rootsis tuntuks saama.

Ma hakkasin puuviljatoiduliseks, kuna minu vaimne juhendaja aitas mind selles. Tavapärane reaktsioon minu toitumise kohta oli inimestelt (ka nö väga vaimsetelt), et tegemist on liigse ekstreemsusega. Mõned vaimsed sõbrad arvasid isegi, et ma suren alatoitlusest … st puuvilju süües!?




Tundub, et arvestades sinu sünnikohta, sõid sa mingil ajal nö lääne tavadieeti. Räägi pisut sellest.
 
Noorena ma armastasin puuvilju. Kui minu isa tuli koju kasti apelsinidega, suutsin vabalt korraga 7-8 tükki ära süüa.  Ma kirjutan sellest ka oma raamatus  ”My Path to Freedom”. Suutsin ka 4-5 sidrunit korraga ära süüa, ilma igasuguste probleemideta.  Ma armastasin tomateid ja noorena koos sõpradega käsime aiandites neid näppamas.  Ma sündisin tõepoolest puuviljatoidulisena, kuid minu vanemad ei teadnud seda. Sõin toitu mida serveeris minu ema, 1970-date lõpuni. Minust sai vegetaarlane.1980-datel oli meie pere toortoidul ehk nn elusal toidul. Koos oma esimese naisega olime Bostonis Hippokratese Instituudis, õppisime nende programmi idude ja orasemahlaga ja … minu naisel hakkas peale seda palju parem. Nii elasime sel viisil 2,5 aastat. 

Peale mediteerimisel saadud kogemust   eelmiste eludega, sai minust tõeline puuviljatoiduline (1983/84). Üleminekuajal oli mul mõningaid kiusatusi leiva, kartulite, lõhe ja paaril korral liha järele. Mõnel korral proovisin tavatoitu ja sain väga halvad tagajärjed. Nimetaksin neid puhastumisreaktsioonideks.  Ühel korral, 1993 aastal proovisin kartulit, kana ja leiba. Tagajärg oli  heaks kogemuseks. Sain organismi palju lima, mis tuli välja nina kaudu ja minu parem jalg uinus ehk halvatus nii, et ma ei saanud kõndida nädal aega. Ma pidin oma jalga venitama, sain valu ja teatud lihaste tõmblused.

Niipea kui teen katset tavatoiduga ja söön ainult ühe eine, seal hulgas ka küpsetatud taimetoitu saan ma rohkelt lima, kraapiva tunde jalgades ning lisaks muidugi ebameeldiv, raske tunne peas.  On selge, et toit mõjutab aju. Sellised toidu regressioonid on osa minu eksperimentidest ja aitavad mul paremini aru saada minu keha reaktsioone.  Looja on osaline minu erauuringutes. 

Ka sa tead,  mida Schakespeare näidendis (Hamlet..) on öeldud ”Ma olen kõva lihasööja ja ma kardan, et see kahjustab minu arukust“. See on siiamaani tuntud ja kuulus. Kas sa tead, mida Shakespeare’s silmas pidas? Võib olla oli ta potentsiaalne puuviljatoiduline???

Milline oli sinu tervis noorena ja milline oli sinu kaal?

Olin terve poiss, ainult mõned külmetushaigused. Olin kogu aeg liikumises erinevate spordialadega: tantsimine, rattasõit, jooksmine, ujumine, hüppamine, lauatennis, jalgpall, hoki, tennis …….   
Kuidas oli sinu tervis võrreldes siis ja nüüd? Tunned sa oma vanust?

Olen praegu 66 (intervjuu aastast 2009 dets) ja ma ei ole kunagi ennast tundnud paremini. Mul on 35 aastane elukaaslane ja ma ei tunne ennast grammigi füüsiliselt vanemana, kui tema on.  Lisa isa ehk minu äi, kena ja loov mees, on minust aasta noorem. Minu ämm, samuti loov ärinaine on minust aasta vanem!  

Tord and Lisa

Kuna sa viimati, kui üldse oled tundnud ennast halvasti?

30 aastat tagasi.  See on muidugi defineerimise küsimus aga mu ei ole olnud haigusi puuviljatoitumise ajal. Kui ma olin toortoidul, siis esinesid teatud puhastumisreaktsioonid, mis olid nii negatiivsed kui positiivsed. Mul ei ole seni, kuni ma elanud olen, olnud ühtegi raskemat haigust.  Ma olen ni otsustanud, et elan oma elu lõpuni ilma haigusteta. Inimesed, kes loevad minu raamatut, saavad minu seisukohtadega lähemalt tutvuda. 

Kas sa sööd fikseeritud koguseid ja kindlatel aegadel? 
Aeg ei ole määrajaks minu söömisele. Minu sooviks on, et Gregorian aeg ei eksisteeriks enam peale 2012 aastat. Ma söön ainult siis, kui mul on nälg.  Mõnedel päevadel ei söö ma üldse, joon ainult veidi sidrunivett. Minu jaoks on selge, et lähimas tulevikus tuleb toidukogused minimeerida ja saada toidust sõltumatuks.  Lisal ja minul on üks eesmärk. Mõnikord ma teen segu blenderis – banaanid, avokaado, mustikad ja veidi leotatud kuivatatud puuvilju (mango, dattel ja ananass).   Ma segan selle segu kahe greibi mahlaga. Praegusel ajal ma kasutan marju: maasikad, põldmari, vaarikas jms.  ja segan marjad sinna segusse, vahel harva riivin ka kookost. Vahel ka isegi jaanikauna. Sellest segust jagub mitmeks päevaks. 

Korra koos oma eelmise naise ja tol ajal 8 aastase tütrega käisime Indoneesias, Sumatra saarel. Sõime duriane iga päev ja duriani hind oli alla poole dollari. Minu jaoks on Durian nagu ka jackfruit  lemmikpuuviljad. Jackfruiti sõin ma palju oma   reisil Austraaliasse.  On võimalik saada Duriane ka Rootsi, kuid siis tuleb 1 duriani hinnaks  40/50 dollarit.

Sa oled Rootsi keeles kirjutanud mitmeid raamatuid puuviljatoitumisest, kuid ühe ka inglise keeles. Kuna sa kirjutasid esimese?
Esimene raamat oli Living-Food-book  1983. Kirjastasin selle ise ja müüsin ise ka kõik 600 eksemplari. Esimene puuviljaraamat oli 1986 astal, ”Maten Din Medicin-fruktstadiet (Toit on sinu ravim – puuvilja staadium)”. See on siiani müügil ja ma olen kokku müünud neid ca 1000 eksemplari. 


Kus kohast saab neid tellida?

Tervisepoodidest, raamatupoodidest ja minult otse. Neid on ka Stockholmi raamatukogudes. 


2. Juulil on Rootsis Ülemaailmne puuviljapäev. Räägi sellest.
120 inimest on seotud esimese Ülemaailmse Puuviljapäevaga (World Fruit Day) Rootsis. Üritus kutsub sind sel päeval sööma ainult puuvilju ja paljudele inimestele selle ürituse idee meeldis. See toimub ka järgmisel aastal, samal päeval. Võib-olla saab korraldada mõne avaliku ürituse, eks näis. 

Palju puuviljatoidulisi sa tead, palju neid võiks olla Rootsis ja miks sa arvad, on neid nii vähe. 

Arvan, et  2-300 püüavad hakata puuviljatoidulisteks. On neid, kes on olnud lühikest aega, mõned on olnud mitu aastat ja suurepäraste tulemustega. Paljud inimesed langevad tagasi sotsiaalsete tingimuste ja keskkonna tõttu. Nad ei suuda sotsiaalsele survele vastu panna. 
Muidugi vanad ahvatlused, isud, sõltuvused tavatoitudest mängivad oma rolli. Paljud püüavad, kuid langevad tagasi.  

Räägi oma teest puuviljatoiduliseks, toimus see üleöö või läks kauem aega?

Nagu ma enne ütlesin, olin ma määratud olema puuviljatoiduline sünnist saadik. Oma lapsepõlve ja kasvuaja toitu vaatasin kui toiduenergia taandarengut ja sobitumist sotsiaalsesse keskkonda.  Ma lõin oma reaalsuse, mis  tõi armastuse ja tähenduse. Oma raamatutes, isegi viimases  ”My Path to Freedom” märgin ma 6 staadiumi, mis aitavad inimestel puuviljatoidule üle minna. Kõik inimesed ei peagi seda olema. Minul endal oli üleminek vegetaarselt toidult toortoidule ja siis kvanthüpe puuviljatoidule. Minu vaimsed juhendajad aitasid mul seda järsku hüpet teha. 

Mida sinu pere ja sõbrad sinu muutustest arvasid?

1970-date lõpust olles vegetaarlane olin teatud reaktsioonid ja puuviljatoiduliseks hakkamine oli sel ajal väga radikaalne samm ja väga hirmutav paljude minu ümber olnud inimeste jaoks.  Kuid mulle oli minu tee väga selge ja ma järgisin seda ilma ühtegi pere ja sõprade nõuannet arvestamata. 

Kas keegi teine sinu perest on teinud samalaadseid muudatusi??

Mitte keegi.



Milliseid toite oli kõige raskem seljataha jätta?

On fakt, et mul ei olnud mingeid raskusi toidu väljavahetamisel puuviljadega, kuna ma olin juba väga varajasest noorusest suur puuviljasõber.   Kui ma hakkasin puuvilju sööma, siis mõtlesin, e lõpuks ometi saan ma süüa ja elada ainult magustoidust.  What a wonderful world……”.(Louis Armstrong).

Nagu ma märkisin enne, siis olen ma söönud leiba, kartulit, lõhet … Olen ise nö teostanud uuringu oma keha osas – oma keha laboris. Ja see on andnud mulle võimaluse aru saada, kuidas mõjub mulle see toit, mida ma söön. See on väga imeline kogemus.  Kui me oleme üleminekufaasis, peame olema tähelepanelikud st me puhastame oma keharakke ja rakumälu tegutseb nagu leiaks ta midagi  arheoloogilistel väljakaevamistel ning vahel need leiud viivad sind tagasi ajalukku – isegi koos kehaga. 

Ma olen juba harjunud ütlema, et puuviljatoiduliseks olemine võrdub esoteeriliseks arheoloogiks olemisega. 
Sa kaevad ja sobrad iseenda ajaloos ja nii väljakutsuval rännakul võib paljugi leida.  

Kas sa tunned mingit vajadust toidulisandite järele oma toitumises?
Absoluutselt mitte mingit!

Kas sa oled rahul Rootsist saadaolevate puuviljade koguse ja kvaliteediga?

Rahuldatud, jah! Ma tean kõigilt oma paljudelt reisidelt soojadele maadele, et otse puult korjatud viljade maitse on ületamatu. Aga ma olen leidnud oma paradiisi ainult iseenda seest, seega geograafiline asetus ei ole kõige olulisem. Ma olin kunagi väga lähedal sellele, et jääda elama Cooktown´is Austraalias aga … Rootsi paistab olevat praegu minu maa.

Niisiis, kas on üldse plaane asuda elama soojemasse kohta või oled rahul seal kus elad praegu?

Ma ei ütle iial ei iial, kuid nii nagu maailm praegu on, olen ma rahul Stockholmis või selle lähedal.

Vahel ma igatsen soojema kliima järele, kus ma saaksin kasvatada oma puuviljapuud ja mul oleks aed vähemalt 50 puuviljasordiga. Milline paradiis!
Kui meil oleks Rootsis rohkem päikest, siis selle peaaegu poolemeetrise huumuskihiga saaksime üsna kiirelt kasvatada kõiki puuviljasorte. Loodan, et kliimamuutused tulevad peagi.  

Kus ja kuidas sa ennast kujutad 10 aasta pärast? 

Ma sööksin ikka puuvilju, limiteeritult peaksin loenguid, kuna huvi on suur. Eriti noorte hulgas on teadvus muutunud, kuna neid mõjutavad doktorikraadiga teadlased, kes uurivad ja räägivad toidu mõjust  ajule, käitumisele ja kogu sotsiaalsele keskkonnale.  Seda seetõttu, puuviljade energia mõjutab ühiskonna  igat aspekti. See arusaam lööb murrangulisena läbi 2012. Seejärel see laieneb. 

Kas te liigute veel edasi?
Minul ja Lisal on eesmärk üldse mitte süüa st mitte olla toidust sõltuvuses. Selle eesmärgi saavutamine toimub selles või järgmises elus. Me liigume edasi iga päev, sest meil on plaan … 

Kuidas sa tunned ennast, kui inimesed räägivad, et sa oled hull ja sa ei saa niimoodi süües elada? 
Täna ei küsi seda enam keegi. Ma lihtsalt õnnistan igat küsimust. 

Kas sul on öelda midagi julgustavat neile, kes on teel puuviljatoitumise poole?
Puuvili on vabadus ja vabadus on armastus!

Lõpetuseks, ma tean, et sa töötad siin koos Hydro - Atomic Instituudiga, mis projektid need on?
Ma ei tööta selles firmas, lihtsalt toetan neid natukese raha, ideede ja kontaktidega. Et luua vaba energia keskkond. Ma olen vaba radikaalina uute mõtete generaator. Kui ma oleksin seotud, siis ma ei oleks vaba.  Uus Maailm vajab uusi mõtteid. Vaba energia projekt on üles ehitatud vee ja vesiniku baasil ja isegi vee saamisest õhust. See ei ole muidugi mingi uudis aga … Kuid selleks, et luua uus tehnoloogia siin vanas kinnijäänud maailmas, tuleb kõvasti vaeva näha. See on ka ohtlik, kuna see loob hirmutavaid tingimusi. Me vajame uusi juhte ilma ahnuseta, ilma raha ja võimuihata.  

1 kommentaar:

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.