Tavapõllunduse puuviljad ja aedviljad on sama ohutud, kui mahepõllunduse omad

 

Paar kuud tagasi seisis üks vanem naine kuivainete leti ees ja vaatas läätsesid. "Ma olen vähe aega olnud taimetoitlane, kas läätsed on head?" ja muuhulgas lisas veel: "Puuvilju ma ei julge osta, need on nii pritsitud."

Selline täiesti tavaline suhtumine. Kuidas tekib tavatarbijal selline arvamus ja selline hirm, et ta ei vaatagi puu- ja aedviljaleti poole? Kuna inimesed ei söö piisavalt puu- ja aedvilju, siis on tarbijate käitumist ka uuritud. Mis te arvate, kes on kõige rohkem tarbijat tervislikust toidust eemale peletanud? Mahepõllunduse müügitaktika...

Mis puudutab tervist, siis vahet ei ole. Sa võid eelistada mahevilju, kui sulle meeldib nende tootmisviis või sordid, mida nad kasvatavad. Kuid terviseeeliseid loota ei maksa.

☝☝☝Hiljaaegu kirjutati, et tarbijaskond, kes eelistab mahetooteid, ei ole mitte tervisteadlikum, vaid müügireklaamist kergemini mõjutatav. 

Uurides tervisliku toitumise kohta, võite leida selliseid pealkirju: "Uuring näitab -mahedieedile üleminek võib vähendada pestitsiidide taset 70% võrra"

Sellist laadi "uuringud" ja nende kirjeldamise viis on problemaatiline. Kuigi see statistika kõlab hirmutavalt, jätavad seda sõnumit levitavad huvigrupid sihikindlalt kõrvale asjaolu, et ka mahepõllunduses kasutatakse pestitsiide ja pestitsiidijääke leitakse ka mahetoodetest. 

Nendes uuringutes on huvitavaks asjaoluks, et testitakse tavapõllumajanduses kasutatavaid pestitsiide, kuid jäetakse testimata mahepõllunduses kasutatavad pestitsiidid.  

Allikas: https://geneticliteracyproject.org/2019/01/30/pesticides-and-food-its-not-a-black-or-white-issue-part-4-how-do-organic-pesticides-compare-to-synthetic-pesticides/

Samamoodi luuakse „dirty dozen“ (räpane tosin) nimekiri andmete põhjal, kus jällegi on ainsad testitud jäägid tavalises põllumajanduses kasutatavad pestitsiidid ja üks mahepõllunduses kasutatav pestitsiid, nii et loomulikult näitab mahetoodang  vähem jääke.

Samuti ei seostata kunagi leitud tasemeid ohutute tasemete määraga. Valitakse eelarvamustele vastav teave ja jäetakse ülejäänud välja. Tegelikult ei võta dirty dozen toidus sisalduvat doosi ega kemikaalide toksilisust üldse arvesse! Nad loendavad lihtsalt leitud erinevate pestitsiidide arvu ja reastavad oma nimekirja ainuüksi selle põhjal. Ja see on naeruväärne! Samas, kui palju stressi, muret ja ohutute toitude hirmu see igal aastal põhjustab. Need avastatud pestitsiidid on sadu kuni tuhandeid kordi madalamad kui nende täheldatavad kahjulike mõjude tasemed (NOAEL), seega pole see alustuseks isegi ohutusprobleem!

Ma tooksin siia paar näidet.

Kes iganes sinu pere või tuttavate ringis kohvitassi suu juurde tõstab, joob ta sealt sisse pestitsiidi 1, 3, 7-trimethylpurine-2 6-dione ... See on aines, mis võib tekitada sünnidefekte ja täiskasvanutel südameprobleeme. (☝Ja ära nüüd kohvijoomist maha jäta, hoia lihtsalt kogus mõistlikuna).

Sellel kemikaalil on ka suupärasem nimi – kofeiin. Täiesti looduslik pestitsiid. Suures koguses üsnagi tappev. Väikese koguses ohutu ja nauditav.

Pestitsiidide kogused puu- ja aedviljas on palju kordi väiksemad kui kofeiini kogus sinu kovitassis.

 

Väide – „Ärge unustage oma puu ja aedvilju leotamast äädikas, et vabaneda pestitsiididest.“

Fakt: „Äädikas on pestitsiid.“

Kui sa jood ära klaasi äädikat, satud haiglasse või jätad eluga hüvasti. Lahjendatud äädikas väikeses koguses on hea lisand salatile või marineerimiseks.

☝☝☝Puuviljade ja aedviljade puhul on piisav hoolikast veega pesemisest. 💦💦💦

Küsimus: „Mis on ühist pirnil ja põranda poleerimisvahendil:

 

Nad mõlemad sisaldavad formaldehüüdi. Kuid pirnis on seda tuhandeid kordi vähem. Seetõttu saad sa süüa pirne aga mitte põranda poleerimisvahendit.

 

 

Tarbijaid ujutatakse üle erinevate vastuoluliste „juhendite“ või „nimekirjadega“, mis neid puu- ja köögiviljade ostmisel segadusse ajab. Vaatamata ametlikele uuringutele, mis näitavad järjekindlalt, et 99,8% proovist võetud toiduainetest on pestitsiidide jäägid tunduvalt allpool keskkonnakaitseagentuuri (EPA - Environmental Protection Agency) ohutusstandardeid ja peaaegu 50% nendest toitudest, pole tuvastatavaid jääke, jagavad teatud huvigrupid, kes püüavad propageerida üht tootmismeetodit teise asemel, ebatäpseid nimekirju. Nendes nimekirjades eiratakse puu- ja köögiviljade olulist toitumisalast kasu. Näiteks leiti ühes eelretsenseeritud uuringus, et 20 000 vähijuhtu oleks võimalik igal aastal ära hoida, kui pooled ameeriklastest suurendaksid puu- ja köögiviljade tarbimist ühe portsjoni võrra päevas. Või hiljutine Tuftsi ülikooli uuring, milles tehti kindlaks, et tervisliku toidu soovitused võivad säästa tervishoiukulusid rohkem kui 100 miljardi dollari eest. Tervislikud toidud sisaldasid puuvilju ja köögivilju. Kuidagi on aga aastakümned kestnud toitumisuuringud, mis näitavad, et orgaaniliste ja tavapäraste puu- ja köögiviljade rikas dieet toob kaasa parema tervise ja pikema elu, jäänud tarbija tähelepanu alt välja.

Ka ei viidata toksikoloogilistele analüüsidele, kui huvigrupid neid nimekirju välja panevad. 

Üks California ülikooli personaalse keemilise kokkupuute programmi tehtud analüüs rõhutab puu- ja köögiviljade ohutust. 

Mõned näited nendest leidudest: laps võiks süüa:

476 portsjonit kirsse ühe päeva jooksul ilma ühegi mõjuta jääkainete osas.

 

Või

 

1468 portsjonit kartulit ühel päeval

 

Või

 

1665 portsjonit salatit ühel päeval

 

Või

 

1888 virsikut ühel päeval

 

Tekib mingi ettekujutus? Jääke on nii mikroskoopilistes kogustes, või pole üldse, et  laps saab ühe päeva jooksul süüa sadu kuni tuhandeid puuvilja- või köögiviljaportsjoneid ja ikkagi ei oleks jääkainete mõju tervisele.

Samuti tuleb märkida, et need netiavarustes ringlevad „nimekirjad” on omavahel otseses vastuolus. Ostja, kes üritab järgida nende rühmade nõuandeid, oleks pidevalt segaduses.

Uuringute käigus ilmnenud selliste nimekirjade kahjulikkus tarbijatele. Üks eelretsenseeritud uuring leidis, et sõnumite saatmine, milles kirjeldatakse teatud puu- ja köögivilju kui "kõrgemate" pestitsiidijääkidega toite, toob madala sissetulekuga ostjatele teatud eelarvamused ja nad tõenäoliselt ei ostagi puu- ja köögivilju – ei mahedalt ega muul viisil kasvatatud. Lisaks on enamik dietoloogidest/ toitumisspetsialistidest arvamusel, et hirmupõhised sõnumid mõjutavad negatiivselt nende jõupingutusi puu- ja köögivilja tarbimise suurendamiseks oma klientide ja tarbijate seas.

Toidu ja põllumajanduse liidus toetatakse kindlalt tarbijate valikuid. Nende sõnum: ostke seda, mis teile ja teie perele meeldib, mis on kättesaadav ja taskukohane, kuna puu- ja köögiviljarikas dieet aitab hoida tervislikku immuunsust, hoiab ära haiguseid ja viib pikema elueani.  

Illinoisi tehnoloogiainstituudi (IIT) toitumisuuringute keskuse teadlased uurisid madala sissetulekuga tarbijaid, et saada rohkem teada, millised tingimused ja informatsioon puu- ja köögiviljade kohta võivad mõjutada nende ostukavatsusi. Peamiste asjaolude hulgas on eksitavad sõnumid, milles kirjeldatakse ebatäpselt teatavate puu- ja köögiviljade pestitsiidijääkide sisaldust „kõrgema“ sisaldusena. Selle tulemusel jätab madalama sissetulekuga tarbija ostmata nii mahepõllumajanduslikult või muul viisil kasvatatud puu- ja köögiviljad.

Tulemused on murettekitavad, kuna selliste huvigruppide nagu EWG - Environmental Working Group ja Only Organic poolt pestitsiidide jääkide kohta saadetavad sõnumid on teaduslikult ebatäpsed. Viimase 20 aasta jooksul avaldas EWG igal aastal nn räpase tosina (dirty dozen) nimekirja, milles kutsutakse tarbijaid üles sööma ainult populaarsete toodete orgaanilisi/mahedaid versioone, millele on lisatud eksitavaid ja ebateaduslikke väiteid pestitsiidide jääkide taseme kohta. Tegelikult näitas EWG nimekirja eelretsenseeritud analüüs, et mahepõllumajanduslike toodete asendamine mittemahepõllumajanduslike toodetega ei tekitanud tarbijale mingeid terviseriske ehk mahetoodete söömine ei andnud mingeid terviseeeliseid, kuna mittemahedate puu- ja köögiviljades olevate jääkide tase on äärmiselt väike või olematu.

John Hopkinsi teadlased keskendusid uuringus samuti madala sissetulekuga tarbijatele, kuna see grupp on aldis toitumsiega seotud haigustele. Uuringu autorid leidsid ka, et vastuolulistel tervise- ja ohutusalastel teadetel, sealhulgas pestitsiidide jääkidega seotud sõnumitel, oli tarbijatele negatiivne mõju. Nende leidude ja soovituste hulgas: „Mahepõllumajanduse probleem võib konkureerida teiste toitumist käsitlevate sõnumitega, mida tõestavad siin esitatud andmed. Võttes arvesse, et tervisliku toitumise kohta on valdavalt palju vastuolulist teavet, võib nii mõnigi tarbija üldse loobuda püüdest  tervislikult toituda.“

IIT ja John Hopkinsi uuringud näitavad selgelt, kui oluline on pakkuda tarbijatele teaduspõhist ja usaldusväärset teavet, et FAKTID, mitte HIRM, saaksid nende ostuvalikuid suunata.

James Wong kokaraamat

Pühendatud hiljuti  riigikontrolli poolt tuult tiibadesse saanud artiklitele mürgistest puu- ja aedviljadest.

Leidsin netiavarustest ühe äsjailmunud toreda kokaraamatu – James Wong „10-a- day the Easy Way“. Mis julgustab 5 puu- ja aedviljaportsjonilt liikuma 10 puu- ja aedviljani päevas. 

Tegemist ei ole taimetoidu raamatuga, kuid on väga puuviljarohke :). Sobib hästi neile, kes soovivad oma toitumist paremuse suunas muuta. 

James Wong ise on malaisia päritolu briti etnobotaanik, kes elab oma koduseinte vahel koos 500 üsna eksootilise taimega. Ta ise märgib, et kuna ta on oma loomult džunglipoiss, kes sattus elama suurde linna, siis tuli tal džungel taasluua enda kodus.

Wongi kodu  on täis miniatuurseid kooslusi ja ta postitab instagrammis oma taimedest imelisi fotosid. 

Etnobotaanikuna seisab ta hea selle eest, et ühegi toidu osas ei tekiks "superfoodi" eelistust ja  kummutab  hirmu toksiinide ning pestitsiidide ees.

Ta kirjutab, et ürdid toodavad lõhnu, kui toksiine, et peletada bioloogilist ohtu.  Need on taimede keemilised relvad, kuid kuna me sööme  neid aineid väga väikestes kogustes, siis meie tervisele need ohtu ei kujuta. Korrates aeg-ajalt Paracelsuse sõnu, et kõik on mürk, ainult doos teeb ainest mürgi või muudab kahjutuks.

Võin siinkohal mõelda nende looduslike antibiootikumide peale, mida soovitatakse ravimite asemel. Küüslauku suures koguses süües võib teha omale üsna palju haiget, sama kõige muuga. Oleneb kogusest.  

Hiljuti kirjutasin ma Aafrika akaatsiast – taimest, mis võib toota ülitugevaid toksiine. Ta teeb seda enda kaitseks. Tapab suure looma. Palju tugevam pestitsiid-herbitsiid-intsektsiid (kui kitse kohta saab neid sõnu üldse kasutada), kui kasutab meie tänane tavapõllumajandus.

Inimene on looduselt õppinud – ta teeb samuti järele pestitsiide ja herbitsiide, mis hoivad viljad puutumatuna ja lasevad neil kasvada.  Kõige tugevamaid looduslikke pestitsiide toodavad meile teada tuntud umbrohud. Nemad on hästi vastupidavad igasugu söödikute ja seente rünnakule. Maitselt kibedad, toimelt tugevad – loodus on neid võitluses karastanud. Sestap tuleb umbrohtu süües olla ettevaatlik – naturaalsete pestitsiidide-herbitsiidide kogus võib meie vastupanuvõimele haiget teha. Ehk meid endid välja praakida :). Sestap on umbrohu ja metsikute taimedega ravimisel jutt tilkadest, tõmmistest, tinktuuridest. 

Me sööme iga päev pestitsiide, herbitsiide, fungitsiide, intsektsiide ka kõige puhtamas aias.

Berkeley California Ülikooli biokeemia professor Bruce Ames märkis oma töös, et 99,9% meie poolt tarbitavatest pestitsiididest on taimede endi poolt loodud. Iga taim toodab umbes paari tosinat toksiini, millest osad on suurtes doosides meile kahjulikud. Ameeriklased söövad ca  1.5 g naturaalseid pestitsiide päevas, mis ületab 10 000 korda sünteetiliste pestitsiidide taseme (0,09 mg päevas)  taimedes.  Me oleme usinad sisse sööma naturaalseid pestitsiide – umbrohus, puukoores, kibedates viljades, "naturaalsetes" tilkades, pulbrites – kuid kardame paaniliselt järeletehtud ainest. Kapsas toodab näiteks 49 erinevat looduslikku pestitsiidi, millest kaks:klorogeenhape ja allüülisotiotsüanaat tekitab rottidel vähki.  

Pestitsiidi juttu jätkaks järgmises postituses. 

Wongil on kokaraamatuid ilmunud juba mitmeid:

5 puu ja aedviljaportsjonilt 10 portsjonile liikumine on lihtne. Raamatust leiab nii teadust, kui ka näiteid erinevatest kohtadest. Raamatu sisukorda ja peatükkidesse saab pilku heita amazonis.

Mida sinu aia tomatitaim sinust mõtleb?

Martin Blaser kirjutab oma raamatus Missing Microbes:"Üks populaarsemaid selgitusi kaasaegsete lastehaiguste (diabeet, astma, allergiad, ülekaal jms) puhul on nn hügieeni hüpotees. Kaasaegsed haigused tulenevad sellest, et oleme oma maailma teinud liiga puhtaks. Selle tulemusena on meie laste immuunsüsteem on ülimas rahuseisundis, mille tõttu valmis iga valesignaali peale reageerima ja tuld andma.

Paljud vanemad üritavad laste immuunsüsteemi parandada, viies neid kontakti lemmik-  ja farmiloomadega ning lubades suhu panda pori ja mulda. Ma jään eriarvamusele. Sellised kokkupuuted ei ole meie tervisele olulised. Bakterid, mis on mullas, on seal mulla, mitte meie jaoks. Loomade bakterid ei ole samuti inimevolutsioonis mänginud olulist rolli. Meie kaduv mikrobioom on hääbumas nagu siis, kui sureb välja üks terviklik ökosüsteem: näiteks džungel."

Üksikud kokkupuuted moodustavad väikese osa sellest, mis on pidev kooselu keskkonna kõigi aspektidega.   Me liigume ühest äärmusest teise ja avastame seal uued teistmoodi hädad. Ühest vaktsiinist kümnete vaktsiinideni. Vabanedes teatud nakkushaigustest ja samas leides end tänaste "moodsate" haiguste keskelt.  Haigusi levitavast mustusest ülimalt puhtalt kiiskava ja lõhnava puhtuseni, mille sees me jätkuvalt oleme haiged – küll kannavad haigused teisi nimesid. Vabanedes näljast ja puudusest, mis ei lasknud korralikult elada, liikuda ega magada, jõuame ülima külluseni, mis ei lase meil taaskord ei  liikuda ega magada ning takistavad elu nautimast.

Meie suhted taimedega on kindlasti üheks neist aspektidest. MD Marva Oganjan ütles kunagi ühes oma loengus, et nii nagu meie tapame loomi, tapavad nemad meid... Mis võibolla esmapilgul klapib sellega, et me sööme külluseihaluses ennast liigsest toidust ülekaaluliseks ja sealt edasi on juba  igasuguste huvitava nimega haiguste juurde tee lahti. Kuid allpool olevast taimede võimest lähtuvalt võime üsna hästi ette kujutada, et nii bakteritele, seentele, taimedele ja loomadele oleme me kerge saak. Nad võivad igal hetkel ja üsna kiiresti teha meile „kambaka“. Täpselt nii, nagu Aafrika akaatsiad tegi antiloopidele.

Arusaamine algas aastakümneid tagasi Aafrikas. Aafrikas on mõned hämmastavad puud. Tohutu baobab elab tuhandeid aastaid ja kägipuud hävitavad oma peremeestaimed. Kuid kõige kummalisem puu on akaatsia, mida nii sageli pildistatakse Aafrika päikeseloojangus. 

Akaatsia lehed on Aafrika lehesööjate loomade tavaline toit. Ja kaelkirjakud paistavad teadvat, kui palju ja kuidas neid süüa. Kaelkirjak seisab puu juures ja ampsab ettevaatlikult kõige väljaulatuvamaid ja nooremaid  lehti ning liigub jälgides tuule suunda üsna ruttu järgmise puu juurde, kuigi lehti oleks võinud sellelt puult võtta veel küllalt.

Akaatsiapuud annavad signaale teistele puudele, kui antiloobid söövad nende lehti. Pretoria Ülikooli zooloog  Wouter Van Hoven ütleb, et antiloobi poolt söödav akaatsia hakkab tootma lehtedes tanniini kogustes, mis on folivooridele (lehtedest toituvad herbivoorid) surmav ja paiskab õhku etüleeni, mis võib levida 45 meetri kaugusele (tuule suunas). Etüleen hoiatab teisi taimi eelseisvast ohust ja need hakkavad omakorda tootma rohkem tanniini.

Van Hoven tegi oma avastuse 1990, kui Lõuna Aafrikas suri game ranches (Ma ei oska seda hästi panna eesti keelde – mängurantšo kõlab minu arvates tobedalt. Tegemist on rantšoga, kus kasvatatakse metsloom kas liha, jahi, loomaaia  vms tarbeks) aladel ootamatult 3000 antiloopi (kudu).  Teadlane pani tähele, et vabas looduses elavad kaelkirjakud närisid kümnest akaatsiapuust ainult ühte ning vältisid allatuult olevaid puid. Kudul, kes elas rantšo aedade vahel ei olnud ülikuival talveperioodil suurt midagi peale akaatsia lehtede süüa. Sestap nad sõid seni, kuni akaatsia lehed tootsid niivõrd palju tanniini, et nende kehades tekkis surmav metaboolsete reaktsioonide ahel.  Van Hoven uuring avaldati ajakirjas Journal of African Zoology

15 aastat varem tegi prantsuse teadlane Paul Caro avastuse, et tammepuu reageeris ründavate röövikute vastu tanniini ja fenooli tootmisega lehtedes. Caro leidis, et selline mehhanism pärssis vastsete kasvu.

Akaatsia kaitseb end niiviisi hävimise eest. Surmava toidu põhjuseks on akaatsia võime tõsta lehtedes tanniin-C taset, kui loomad hakkavad lehti sööma. 15 minutit peale seda, kui lehti on hakatud sööma, tõuseb tanniin-C tase üle normaalse.

Tanniin-C ise mürgine ei ole, kuid soolestikus see kombineerub toidus olevate valgumolekulidega ja seetõttu muutuvad lehed seedumatuteks.

Kui loomad on aedadega piiratud territooriumil ja nad ei saa söömiseks vabalt liikuda teiste taimede juurde, siis nad lihtsalt nälgivad surnuks.  Tavalistel aastatel on lehtpuid ja pöösaid küllaldaselt ja kui lomade arv ei ole maa-ala kohta liiga suur, siis probleeme ei teki. Taraga piiratud rantšodes võib aga loomade arv tõusta suuremaks, kui taimestik toita suudab ja loomadel on raske leida lehti, mis on ohutu tanniin-C tasemega. Akaatsiad on sel juhul stressis ja lihtsalt tapavad antiloobid.

Florianne Koechlin

Florianne Koechlin, Šveitsi päritolu ameerika keemik ja bioloog, on vaimustunud taimede suhtlemisvõimetest. Ta märgib tomatitaime kohta:  kui röövikud ründavad, hakkab taim tootma toksiine rööviku vastu ja lõhnu, et hoiatada teisi tomatitaimi, et ka nemad saaksid hakata mürki tootma. Lõhn, mida tomatitaim sel juhul toodab on methyl jasmonate – lõhn, mida tunneb hästi parfüümitööstus ja naisteadlastele on öeldud, et tomatitaimedega töötades nad ei tohiks kasutada lõhnaõli „Chanel nr 5“. Meie jaoks on sel meeldiv lõhn, kuid tomatitaime ajab see segadusse, kuna on signaaliks vaenlase eest. Ja sel juhul hakkab tomatitaim tootma lõhnu, mis meelitab ligi putukaid, kes röövikuid söövad.

Imeline ei ole mitte ainult see, et tomatitaim teab, kes teda ründab, vaid ka see, et ta on teadlik, kes ründaja on. Võrgendlestade puhul toodab tomatitaim näiteks lõhnu, mis meelitavad ligi putukaid, kes toituvad võrgendlestadest. Kui ründajateks on röövikud, siis toodab ta veidi erinevat lõhnakokteili, mis meelitab ligi nt herilasi/vapsikuid (ingl.k parasitic wasp, mis ei pruugi siis tähendada ainult üht liiki putukaid). Kuidas teab tomat, kes teda ründab? Taim oskab seda öelda analüüsides ründaja sülge.

Teine hea näide on õunapuu. Kui õunapuule tulevad rööviku mune munevad kahjurliblikad (näit ingl.k small winter moth), siis toodab lõhnu, mis meelitavad ligi teatud linnuliike, kes tunnevad ära puu SOS signaali ja teavad, et sealt saab mõnusalt pakse röövikuid.

Taimede suhtlemise viisid köitsid mind sedavõrd, et käisin külastamas paljusid teadlasi kõikjal maailmas: Euroopas, Indias, Keenias, Egiptuses ja loomulikult oma kodukohas. Teadlased ütlesid mulle, et kõik taimed suhtlevad lõhnade abil. Nad hoiatavad üksteist, saadavad välja SOS signaale, meelitavad ligi. Tänaseks on teada, et taimede poolt toodetavaid lõhnakomponente on ligi tuhat, millest 5-10 on omased kõigile taimedele.

Taimed tajuvad 20 keskkonna signaali rohkem, kui inimesed. Taimed tunnevad maitset, lõhna, kuulevad heli, tunnetavad puudutust, näevad ja sarnaselt lindudele tunnetavad elektromagnetilisi laineid. Ja see, mis toimub maa all, on veel palju suurem. Maaalune juurestik moodustab koos seentega mükoriisa, mis on tohutu suhtlemisvõrk. Uuringud on näidanud, et mükoriisa kaudu vahetavad taimed omavahel toitaineid. Rikkaliku taimestikuga kohtades, kus on pikemate ja lühemate juurtega taimi toimib hiiglaslik turg. Sügavamale ulatuvad juured annetavad võrgustikule vett, teised pakuvad lämmastikku või fosforit või süsivesiku komponente. Vahel toimub ka lahing. Näiteks saialill laseb juurte kaudu võrku mürki, et naabreid välja suretada.

Viimased uuringud näitavad ka, et taimed saadavad oma maa-aluse võrgu kaudu informatsiooni ehk see on nagu maa-alune internet. Kui ma metsas jalutan, käib seal lakkamatu sosistamine –lõhnade vahel ja jalge all toimub pidev toitainete ja informatsiooni vahetus. Seda teades on tunne metsas hoopis teistsugune. Tunne nagu ma oleks osa suurest kooslusest.

Taimed on võimelised õppima. Kui tomatitaime ründavad röövikud, siis ta hakkab tootma lehtedes toksiine. Kui see juhtub aga teist korda, siis on taim võimeline toksiine tootma efektiivsemalt ja kiiremini. Seda suudavad kõik taimed. Kased mäletavad minevikusündmusi vähemalt 4 aastat...

Millised on suurpõldude taimede, suurlautade loomade keemia ja kuidas see nende nö hävitajat – inimest mõjutab, võime vaid oletada. Florianne Koechlin märgib, et Šveits on ainus riik, kus põhiseaduses on kirjas, et iga elusolendi väärikus peab olema tagatud. Ja hiljutiste uuringute kohaselt ei saa öelda taimede kohta elutu. Sestap uuris teadlaste grupp seda, kas ja kuidas võiks taimi kohelda väärikalt. Koechlin kuulus uurimisgruppi ja siis, kui nad avaldasid oma raporti, said nad igNobeli – preemia, mis antakse kõige naeruväärsema uurimuse eest. 

Inimesel on naljakas – kuid on üsna tõenäoline, et kes viimasena naerab ...

Samasuguse igNobeli preemia said kunagi Jaapani teadlased, kes uurisid, kuidas eosed käituvad toitu otsides. Kuidas nad valivad laual oleva kõige parema toidu, kuidas nad leiavad labürindis toidu üles ja kuidas edaspidi nad ei näe enam labürindis vaeva, vaid oskavad kohe toidu juurde minna. Mulle oli juba tookord äärmiselt huvitav seda uuringut lugeda. Nüüd ei naera selle uuringu üle enam keegi – bakterite ja seente uurimise teadus on teinud niivõrd tohutu hüppe edasi.

Florianne Koechlin arutleb selle üle, kuivõrd me saaksime oma teadmisi taimede suhtlemisviisidest kasutada ära, et neid kaitsta, kasvatada ja nendega koos elada. Ta arutleb, kui suurde infonälga jätame me suurtel aladel kasvavad monokultuurid, kui me saaksime üsna lihtsalt neid toetada. Toetades taimi, toetame iseennast. 

Seni, kuni suure maailma ratas peatumata edasi veereb, saan mina oma aias ja taldrikul taimekooslust igati toetada. Saavad paljud teistkiJ.