reede, 5. detsember 2014

Anita Moorjani intervjuu: hirmust ja vähist korraga terveks

Ma olen teinud Tööd:) - päris palju ja põhjalikult otsinud neid uskumusi ja hirme, mis toitumismaailmas momendil liiguvad. Olen leidnud palju huvitavat ja palju naljakat. Ma olen olnud kimpus selle peegli lahti seletamisega - selle, et kogu ümbritsev on sinu peegel. Byron Katie Töö  on aidanud seda peeglit väga kergelt lahti mõtestada ja leida selle peegli sõnumi tagant ülesse nii hirmu kui selle, mis tegelikult on. Aidanud süüst vabastada mõlemad pooled.

Paar päeva tagasi peetud loengus ütlesin välja selle, mis juba mitu aega meeles mõlgub: toitumisstiile on palju ja tundub, et rohkem inimesi kogub endale see stiil, kes rohkem ja paremini inimesi hirmutada jõuab. Eks toortoit ei ole erand. Kui sa blogi oled algusest peale lugenud, siis on siin palju artikleid, mis hirmutavad. 
Toortoitumise puhul on nii - et kui sa sööd toortoitu selle tõttu, et kardad muidu jääda haigeks, kardad, et kuumutamine kõik kasulikud ained kaotab; kardad olla vähem vaimne, kardad vitamiinide pärast, kardad pestitsiide, väetisi, GMO, saastatust jne, jne - siis toortoit ei anna suurt kasu või vähemalt mitte pikas perspektiivis. Ka hirm toortoidust loobuda või vahel midagi muud suhu panna on suur hirm. 

Kui sa sööd toortoitu rõõmust, et sa ei pea enam panni-potiga mässama, ei pea kartma valkude, vitamiinide, vee  pärast. Ei karda enam kaotada kaalu - ei karda kaotada elu:), ei karda raua ja B12 pärast:), siis toortoit toob sulle rõõmu. Sa võid vabalt süüa toortoitu ja vabalt süüa ükskõik mida, kui see sulle õige tundub.

Kas nii puhast jagamist igaüks enda jaoks teha saab - ei tea. Tõenäoliselt on need igas toitujas läbi põimunud. Ja sestap ei leia paljud ka toortoidust seda loodetud tulemust - hirmud segavad vahele. 
Ma lugesin Wayne Dyeri inevjuud Anita Moorjaniga ja see on just see, mis näitab, kui hästi selline uskumuste ja hirmutavate mõtete üles leidmine, selgeks tegemine mõjub. Kui nad on leitud ja neist on aru saadud - siis lähevad nad ise ära...
Allpool on väljavõtted kahest intervjuust Anitaga. 

Anita Moorjani on raamatu Dying to Be Me: My Journey from Cancer, to Near Death, to True Healing (March 2012) autor. Koduleht www.anitamoorjani.com. Eesti keeles on raamat alles ilmunud ja kannab hoopis teistsugust pealkirja. Mulle endale meeldib väga just inglise keelne pealkiri.
Dr. Wayne Dyer kirjutab: Rohkem kui neli aastat järjest progresseeruva vähiga viis Anita surma lävele ja sealt veel edasi – surma enda majja, kus ta astus uksest ja koridorist kaugemale.  Anita on seda kõike väga detailselt oma otsingute raamatus kirjeldanud. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda aeglaselt, tähelepanuga ja hoida oma meel avatuna, kui küsimärgi alla seatakse vanad uskumused. 
W.D.: Sul oli 36 tundi elada. Sulle öeldi, et lümfoom (lümfivähk) on vallutanud kogu sinu keha. Seejärel oli sul surmalähedane kogemus. Räägi sellest lähemalt. 
Anita: Mul oli vähk – lümfivähk, mis oli laienenud minu kehas üsna kaugele. 
See oli minu peast alates täitnud kõik lümfisõlmed, kaelal ja kätel ning otse alla kõhu juurde – kõik oli täis. On fakt, et minu kasvajad olid sidruni suurused ja paiknesid kõikjal minu kehal. Vähk elas minus ca 3 aastat ja 8 kuud. See tundus periooditi halvenevat ja siis taas läks veidi paremaks, kui ma tegelesin ayurvedaga. Kuid peatselt halb seisund süvenes uuesti.

W.D. : Kas sa märkasid spetsiifilisi olukordi, ravimeetodeid või emotsioone, mis võisid neid haiguse tõuse ja langusi mõjutada? 
Anita: Ma märkan seda nüüd, kui tagasi vaatan, et kui ma olin tõeliselt-tõeliselt hirmunud, siis minu tervis halvenes. Kuskil 2005 aasta detsembris, tehti mulle täielik keha skaneering ja arst ütles minu abikaasale – mulle ei öeldud, kuid arst rääkis minu abikaasaga – et parimal juhul ma võin elada 3 kuud. 
W.D. : Mis hetkest toimus sinu seisundi tuntav halvenemine? 
Anita: 2. veebruaril 2006 aastal olin ma hapnikumaskiga ja täishooldusel kodus. Sel hetkel olid minu lihased juba degradeerunud. Ma olin ratastoolis ja mul olid nahal avatud haavandid. Sel hommikul ma langesin koomasse. 
W.D. : Kuidas reageeris sinu abikaasa?
Anita: Minu abikaasa oli endast väljas. Ta helistas arstile ja arst käskis mind kiiresti toimetada haiglasse. Kui ma jõudsin haiglasse, ütles arst, et on liiga hilja, et käes on minu viimased tunnid ja tõenäoliselt ei tule ma üldse koomast välja. 
W.D. : Ja siis sa surid. See tähendab sa sisenesid surmalähedasse kogemusse, mida me nimetame NDE (Near Death Experience). Sinu keha annab alla, kuid sel ajal koomas, sa kuuled ja näed. Räägi sellest. 
Anita: Jah, ma kuulsin ja nägin kõike, mis minu ümber toimus. Arstid ütlesid minu perele, et organid on juba lakanud töötamast ja põhimõtteliselt olen ma surnud. Nad ütlesid, et mu süda lööb veel, kuid ma olen surnud.  Kuid ma olin teadlik absoluutselt kõigest, mis minu ümber toimus, kõigest, mida arstid ütlesid ja kõigest, mida nad tegid, nõeltest, mida nad minusse torkasid. Nad ütlesid minu abikaasale, et minu kopsudes on vedelik; ütlesid, et kuigi ma olen koomas, on minu hingamine üsna vaevaline ja mulle anti hapnikku.  Arst torkas mulle ühe nõela isegi selga, et eemaldada vedelikku. Ma mäletan igat üksikasja. 
Ma sain teadlikuks asjadest, mis asusid väljaspool minu keha. Ma sain teadlikuks oma vennast, kes ühes teises riigis lennukile läks, et mind vaatama tulla. Ma hakkasin saama teadlikuks oma isast, kes lahkus juba 10 aastat tagasi. Ma olin teadlik, et ta on minu ümber. Minu parim sõber, kelle ma vähile kaotasin, oli samuti siin. Ja ma suutsin tunda, et nad olid minu ümber kogu selle aja, mil ma olin haige. 
Siis hakkasin ma aru saama, miks mul on vähk. Ma hakkasin aru saama, et minu aeg ei olnud veel tulnud ja mul on valida, kas ma tahan tulla tagasi oma kehasse või surmaga jätkata. Esialgu ma ei tahtnud oma kehasse tagasi tulla, kuna minu keha oli niivõrd haige. Ja oli nii suurepärane olla teisel pool! See oli – mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks – ja mul tulevad siiani pisarad silmadesse, kui ma sellele mõtlen, kuid sõnu lihtsalt ei ole. See on nagu tingimusteta armastus ja sa tunned seda selgust, et sa tead miks sa siin oled, milline on sinu eesmärk, miks sa tulid siia planeedile – nii tundsin mina. Ma tundsin, et ma lihtsalt saan kõigest aru: oma eesmärgist siin elus ja sellest, miks ma vähi sain. Ja samamoodi sain ma aru, et kui ma tulen kehasse tagasi, siis mul enam vähki ei ole. Ma valisin tagasi tulemise, vähki ei olnud enam minu kehas, kuna ma sain aru, miks see üldse tulnud oli. 
Ma sain teisel pool olles täielikult teadlikuks sellest, et kehas olev vähk tekkis, kuna ma ei mõistnud  oma tegeliku olemuse hämmastavat suurepärasust. Vähemalt võib öelda, et ma ei teadnud, kes ma tegelikult olin. 
Põhiliselt olen ma osa Jumalast ja … kõik me oleme. Me kõik oleme Jumal, aga ei saa sellest aru. Ma käisin planeedil ringi nagu ma ei oleks seda. Nagu ma oleksin lihtsalt üks füüsiline inimolend. Aga kui ma sain aru, millele mul juurdepääs on, kui ma sain teadlikuks energiast, jõust minu taga, siis sain ma ka aru, et ma ise olin hirmuga blokeerinud selle jõu ja see pani minu keha väljendama erinevaid haigusi. Kui ma olen teadlik sellest, kes ma tegelikult olen, siis ka minu keha väljendab seda. 
Haigus ei alga füüsilises kehas, see algab palju sügavamal tasandil. Ja see on ainus tasand, millega meil tuleb tööd teha. Kui me teeme tööd ainult füüsilise kehaga, siis me tegeleme sümptomitega, mis annavad meile teada, et kuskil sügavamal on vaja millegagi tööd teha. 
W.D. : Üks intervjueerija küsis sinu käest sinu eelmiste elude kohta ja sa vastasid talle, et sa ei tunne, et oleks mingit minevikku. Räägi sellest, et on paralleelselt elatavad elud, mitte minevik.
Anita: Jah, mina oma Hindu päritolu tõttu kasvasin üles uskumusega eelmistest eludest ja reinkarnatsioonist. Minu mõlemad vanemad olid Hindud ja uskusid seda. Kui ma olin teisel alal, siis näis kõik juhtuvat samaaegselt. Ma olin teadlik teistest eludest koos oma venna ja abikaasaga, kuid need ei tundunud olevat eelmised elud. Näis, et kõik toimub ühel ja samal ajal. Seega, kui ma tulin oma kehasse tagasi ja hakkasin sündmustele tagasi vaatama ja sellest rääkima, oli mul väga raske panna kõike järjekorda, kuna ma olin tulnud sealt, kus aega pole, kus aeg ei liigu lineaarselt. Kõik juhtub samal ajal ja sealhulgas see, mida me nimetame eelmisteks eludeks. 
Siin me avaldume läbi füüsiliste kehade, me paneme asjad oma meeltega lineaarsesse aega. Meie meeled peavad seda tegema, et saaksime asjadest enda jaoks paremini aru.  Meie meeled filtreerivad asju ja me tegelikult töötleme kõik ühes toimivas ajavahemikus ja loome seega lineaarse aja. Ühest punktist teise. Kuid teisel pool ei ole see üldse niimoodi. Tudub, et kõik toimub ühekorraga ja me oleme teadlikud kõigest, mis meie ümber toimub. See ei sarnane sellega, kui me oma füüsilise keha pead keerame ja midagi vaatame või millelegi keskendume. Ei sarnane üldse; see on hoopis nii, et sa oled teadlik kõigest, mis ükskõik mis ajal sinu ümber on toimunud.

W.D. : Kas sa tundsid armastust ka arstide vastu, kui kuulsid neid rääkimas, et sa ei ela seda kogemust üle? Tundsid sa pigem armastust, kui üleolekut või muret või viha?
Anita: Jah, ma tundsin armastust kõigi vastu, absoluutselt iga arsti vastu. Kuidagi tundus nagu mina oleksin nemad, nagu ma oleksin aru saanud, mida nad kõik seal teevad. See ei olnud isegi tunne, ma olin nagu nendega üks ja suutsin tunda seda, mida nemad tundsid. Nad tundsid, et peavad midagi tegema ja nad tegid seda, mida nad kõige paremini oskasid ja nende kavatsused olid head. See on nagu sa järsku tunneksid igaühe kavatsusi — mitte seda, mida nad tegelikult teevad, mitte lõpptulemust – vaid nende kavatsusi. Ma võisin tunda kõike, mida teised tunnevad, iga õde, kes sisse astus, kõike! Kui ma sellest välja tulin, siis tundus kõik nii kaunis. See oli ngau ma näeksin kogu maailma ja igaühte esimest korda. 
W.D. : Kui kaua sa koomas olid? Kui kaua kestis sinu surmalähedane kogemus (NDE)?
Anita: Umbes 20 tundi. See kestis kogu öö. Saabusin haiglasse 02. veebruari hommikul ja hakkasin välja tulema 03. veebruari hommikul. 
W.D.: Ja sinu abikaasale öeldi, et sa elad kõige rohkem veel ühe päeva, kui sedagi?  
Anita: Jah, mitte kauem, kui üks päev. Arstid ütlesid, et ma ei vea isegi seda ööd läbi, kuna minu organid ei tööta ja ma olen lõppstaadiumis. See on kirjas minu meditsiinilises failis, milles nad informeerivad perekonda, et on lõpp. 
W.D. : Seega oleks pidanud sinu kehas olema miljoneid ja miljoneid vähirakke. Siis tulid sa tagasi. Räägi meile, mis juhtus pärast ja mis toimub nüüd? Miks sa oled elus? 
Anita: Kui ma tulin tagasi, olin ma eufooriline, kuna ma Ärkasin. Esimesed paar päeva olin suures jõuetuses. Asjad ajasid mind segadusse. Ma rääkisin ja kõik olid väga üllatunud, et ma üldse üles ärkasin.  Arst tuli mind vaatama, kuid ta oli onkoloog, keda ma varasemalt näinud ei olnud. Minu oma arst ei olnud veel saabunud ja see arst, kes tuli, oli üks neist, kes mind haiglasse saabudes vastu võttis. Kui ta sisse tuli, ütlesin talle: „Tere hommikust, dr. Chan.“ Ja tema küsis: „Kuidas te minu nime teate?“ Ma ütlesin: „Kas siis mitte teie ei olnud siin, kui ma haiglasse saabusin?“ Ta ütles: „Jah, aga teie olite siis koomas.“ Ma vastasin: „Kas te olete selles kindel?“ 
Ma isegi ei mõistnud, et ma olin koomas sel ajal, kui ma kõike nii selgelt teadvustasin, mis minu ümber toimus. Ütlesin arstile: „Teie olite see arst, kes torkas minu selga nõela, et võtta välja ülearune vedelik.“ Ja tema ütles: „Te mäletate kõike seda?“ Ta oli nähtavalt väga, väga üllatunud. Ta oli ka šokeeritud sellest, et ma koomast väljusin. 
Ma olin ikka veel nõrk ja lamasin. Kui arst ruumist lahkus, ütlesin oma perele, „Miks ta oli nii üllatunud? Tema oli üks neist, kes ütles, et need on minu viimased tunnid; et ma ei ela ööd üle. Kas mitte tema ei olnud see, kes just nii ütles?“ Ja minu abikaasa vastas: „Kuidas sa said seda kuulda? Ta ei öelnud seda sinu kuuldes. Ta ütles seda palatist väljas, koridoris.“ Mina vastasin „ Kas tõesti?“ Ja nii hakkas aeglaselt kõik välja tulema. 
Ma olin ikka veel väga, väga nõrk. Kuid 48 tunni pärast võeti hapnik ära ja nad hakkasid kasutama söötmisvoolikut. Ma tahtsin istuda. Tundsin ennast tõeliselt eufoorilisena. Seda tunnet on tõeliselt raske kirjeldada; see on sügavam kui lihtsalt armastus igaühe vastu. Minu jaoks oli see uus arusaamine. Ma ei olnud seda varem tundnud. Olin harjunud mõtlema, et ma pean õppima armastama teisi inimesi ja ma alati andsin endale hinnanguid: „Kas ma ole piisavalt armastav?“ Nüüdses kogemuses sain aru, et olen ise armastus. 
W.D. : Mis juhtus järgmise 6 kuu jooksul? Olid sa vähist vaba? Kuidas arstid seda praegu seletavad? 
Anita: Jah, ma olin vaba. Kui ma surmajärgsest kogemusest välja tulin, ei suutnud ükski masin leida jälgegi vähist. Nad ei uskunud seda, et vähki ei ole ja jätkasid mulle ravimite andmist ja testide tegemist. Nad tahtsid teha suurenenud lümfisõlme biopsiat, kuid ei suutnud ühtegi leida.  
W.D. : Kus oled sa täna? Kas sinu keha on vähist vaba? 
Anita: Jah on küll, see on täiesti vähivaba.
W.D. : Ütlesid, et tulid kehasse tagasi teadmisega, miks sul vähk on. Mis see oli  - miks sa vähi said? 
Anita: Ma võin seda öelda ainult ühe sõnaga – HIRM. Hirm olla MINA ISE, hirm teistele mitte meeldida, hirm mitte vastata ootustele, hirm elada, hirm surra, hirm süüa töödeldud toitu, hirm keskkonna pärast, hirm hingata, see on fakt – hirm KÕIGE pärast. 

Ainult siis, kui ma teadvustasin endale oma suurepärasuse, minu enda täiuslikkuse, minu enda väärtuslikkuse – minu kui universumi kauni lapse väärtuse, alles siis olin ma valmis hirmust lahti laskma ja omaks võtma elu nii, nagu see on – kogu tema rõõmus, mures, võimalustes, ebakindluses, mitmetimõistetavuses. Nähes ennast täiuslikuna, elu oivalise väljendusena, sain ma jõuda tervenemiseni. Ma kutsungi kõik võtma omaks seda täiuslikkust, kes ja mis sa tegelikult oled … ja elama rõõmuküllast elu ilma hirmuta. 

Ühest teisest intervjuust: 
Anita:  Suurim õppetund, mille mina sain – kui oluline on armastada iseennast ja olla see, kes ma tegelikult olen. See on surmalähedase kogemuse (NDE) tähtsaim õppetund. Ma olin alati mõelnud, et isekas on ennast armastada ja enda vajadusi teistest ettepoole seada. Nüüd ma õppisin, et kui ma ei armasta ennast, siis ei ole mul ka teistele küllaldaselt armastust anda – ma ei saa anda teistele seda, mida mul ei ole. 
Ma olin harjunud olema teistele meele järele ja asetasin alati teised ettepoole ning kartsin olla mina ise. Püüdsin alati olla keegi, kes ma ei olnud ja kurnasin ennast tühjaks aina teiste jaoks elades. Ma olin alati mõelnud, et on isekas oma vajadusi arvestada, kui teistel on suuremad vajadused. Ma sain aru, et ei ole isekas täita kõigepealt oma vajadused, sest on tõsi, et ma olen siin selleks, et olla mina ise. Ja kui ma teadvustasin endale selle Mina Ise, muutusin ma tervemaks, õnnelikumaks, heldemaks ja ma ei tunne enam, et mul oleks midagi puudu. Samuti mõistsin ma, et kui me püüame pidevalt olla need, kes me ei ole, siis on planeet puudujäägis.  

J. Pastiloff: Millised võiksid olla Anita elureeglid?

Anita:
1. Ära võta elu liiga tõsiselt;
2. Söö šokolaadi;
3. Saa aru OMA ENDA SUUREPÄRASUSEST!!
4. Söö rohkem šokolaadi;
5. Naudi elu ja tee seda, mis sulle rõõmu teeb
6. Tee oma igapäevased valikud selle põhjal, mis paneb SIND enast hästi tundma; mitte selle põhjal, mida sa MÕTLED, et sa peaksid teiste jaoks tegema; 
9. Naera enda üle iga päev!
10. Iga päev, kui sa vaatad peeglisse, tuleta meelde, et sa oled Univerumi täiuslik laps, kes on siin selleks, et olla tema ise. Sinu ainus eesmärk on olla see, kes sa tegelikult oled. 
11. Ära muretse liialt selle üle, et „teha seda õigesti“. Kui meie ainus eesmärk on olla meie ise, siis ei ole võimalik eksida!  
12. Alusta iga päeva puhtalt lehelt, jättes seljataha eilsed emotsioonid.
J. P. : Milline on sinu manifestatsioon 2012 aastaks?
Anita: Ma loodan, et suudame koos luua maailma ilma mõttetute hirmudeta! Saan aru, et osad hirmud on väga vajalikud ja need on sellised, mis ei lase meil endale viga teha. Kuid inimrass on praegu patoloogiliselt hirmunud ja see on momendil tõsine haigus, mis nakatab meid ja planeeti. Hirm toidab vähki ja muudab nõrgaks meie immuunsüsteemi, kuid see on ka vägivalla ja terrorismi juureks. Me oleme hirmul põhinev ühiskond. Meie käitumine ja otsused baseeruvad hirmul. Meie meditsiinisüsteem, seadused, valitsused jne baseeruvad kõik hirmul ja liiguvad edasi hirmul aga mitte soovil teha endale head, sellega tehes head ka kogukonnale ja kogu planeedile. Meie ainus vastutus on märgata seda hirmu endas ja seda muuta. Kui me seda teeme, siis näeme ka maailma muutumas. 
Kes olid sa 15 aastat tagasi?
Anita: 15 aastat tagasi kartsin ma kõike. Ma tahtsin inimestele meeldida, pingutasin väga tugevasti, et sobituda, kartsin väljendada seda, mida ma tegelikult tunnen. Ma tundsin, et ma pean tegema rasket tööd, et meeldida teistele ja ma ei pidanud ennast heaks inimeseks enne, kui ma tegin asju, mida ma pidasin kohustuslikuks teha, et heakskiit välja teenida. Olin harjunud uskuma, et ma pean kõvasti vaeva nägema, et olla vaimne, parem inimene jne. Tundsin sageli, et ma ei saanud hakkama, ei vastanud teiste ootustele.  Nüüd ma tean, et me kõik OLEME vaimsed, kuigi arvame, et ei ole! Kuidas me siis ei ole, me ju tuleme sealt ja läheme sinna tagasi? Minu ainus ülesanne on olla mina ise ja selles ei saa ma läbi kukkuda. 
Ma olin samuti harjunud olema väga valiv selles, mida ma söön. Seda mitte selle pärast, et ma ennast armastasin või oma kehast hoolisin. See oli hoopis seetõttu, et mul oli HIRM, mida need toidud mulle teha võivad. Ma kartsin väga vähki ja kartsin, et kõik põhjustab vähki: mikrolaineahi, barbeque toidud, punane liha, plastist pakendid, saastatus, päike jne. Nüüd ma tean, et need emotsioonid – see hirm toidu suhtes mõjutas mind rohkem, kui toit ise. Ma olen valinud toiduks tavapärase tervisliku toidu, ja ma teen seda seetõttu, et armastan oma keha ja tahan elada tervet ja pikka elu ning sel juhul toit toetab seda. Kui ma söön tervislikku toitu hirmust, kuna kardan vähki, siis saadan oma kehasse hirmul baseeruva energia ja seda hoolimata sellest, kas toit on tervislik või mitte. 
Kui ma ka söön tüki šokolaadi või kooki, siis seda teen ma rõõmuga ja naudin igat suutäit. 
Mida sa arvad andestamisest?


Anita: Minu jaoks on see huvitav teema. Kuna minu surmalähedane kogemus (NDE) muutis minu vaatenurka sellele. Selles kogemuses oli armastus enda vastu tingimusteta ja ma sain aru, et olen kõigiga üks. Enne seda kogemust olin harjunud mõtlema, et mul on vaja inimestele andestada, kui nad on mulle haiget teinud või eksinud. Nüüd ma tean, et ei ole midagi andestada. Inimesed ei tee haiget kavatsuslikult – nad teevad seda ainult oma valu tõttu. Kui ma ole suuteline ennast tingimusteta armastama ja tajuma, et oleme kõik Üks – kõik osakesed ühest tervikust, siis teistele andestamine on sama, mis endale andestamine. 

reede, 21. november 2014

Byron Katie intervjuu

Eelmise blogi postituse jätkuks tuleb nüüd praktilisem võimalus teha veidi tööd:) - ühe mõtte haaval korraga - ühe hetke haaval korraga. 
On tore lugeda praeguse hetke elamisest Eckhart Tolle, David Hawkinsi jt sulest, kuid reeglina on nad mehed:), reeglina lasteta. Sestap on lohutav võtta vahel keegi, kellel on lapsed, kes on abielus:) (mitu korda) ja vaadata, kuidas temal asi õnnestub. 
Byron Katie, teadmata midagi vaimsetest asjadest ärkas ühel hommikul (43 aastasena), peale pikka 10 aastast depressiooni, rõõmus ja rahus, mis jätkuvalt kestab ega ei ole teda siiani maha jätnud. Täna on Katie 71 aastane ja teeb tööd (The Work). Eesti keeles saab Töö (The Work) töölehe välja printida siit ja veidi ka eesti keeles lugeda. Raamatuid ei ole eesti keelde tõlgitud (veel). 
Eckhart Tolle, kes on Katie´t oma kokkuaamistel tsiteerinud,  märgib: „Byron Katie Töö on suur õnnistus meie planeedile.“

Üks ülevaatlikum intervjuu Ray Hemachandra blogist. Ja peale seda veel paar katkendit huvitavatest vestlustest, mis mulle meeldisid. 


Ray küsib- Ühel kokkusaamisel ütlesid sa: “Rõõm on loomulik olemise viis.“ Oma raamatus ” In A Thousand Names for Joy, kirjutad, “Kurbus ei ole loomulik.”
Katie, kui rõõm on loomulik, miks vajavad nii paljud inimesed õpetajat, kes ütleks neile, kuidas elada rõõmus? 
Byron Katie: Keegi ei vaja õpetajat. Õpetaja ei ole see sõna, mida mina tavajuhul kasutan. See osutab sellele, et me kõik ei õpi võrdselt, kuid see ei vasta tõele. Kõigil on võrdne arukus. See on absoluutselt võrdselt jaotatud kõigi vahel. Mitte keegi ei ole kellestki targem. 
Ei ole tegelikult kedagi, kes saaks sind õpetada – peale sinu enda. Igaüks meist vajab arusaamist sellest, mida tema uskumuste süsteem endas sisaldab.  Vaata kontseptsioone, mis sinu meeles ringlevad ja märka, mida sa usud? 
Aga miks nii paljud inimesed tunnevad, et nad on kurvad või  kannatavad
Katie: Kui sinu uskumused on stressitekitavad ja sa sead need küsimärgi alla, siis sa näed, et need ei vasta tõele – enne küsimärgi alla seadmist, usud sa neid täielikult.
Kuidas sa saad elada rõõmus, kui sa usud mõtteid, mis toovad kurbust, frustratsiooni, viha, eraldatust ja üksindust?   
Kui sa usud neid mõtteid, arvad sa, et maailm teeb sind õnnetuks. Kuid need on sinu mõtted maailma kohta, mis teevad sind õnnetuks. 
Kus me läheme eksiteele? Kuidas me alustame seda teed alla, elades mõtete ja illusioonide elu, selle asemel, et olla rõõmus?
Katie: See toimub nii. Võtame lihtsa näite, sinu ema ütleb: „ See on puu.“
Ja sina oled väike laps. Sul ei ole selle kohta viidet. Sinu jaoks on terve maailm üks jagamatu reaalsus.
Ja siis ta ütleb uuesti: „Kullake, see on puu.“ Sul ei ole ikka veel selle kohta viidet (arvamust), kuid nüüd oled sa seda kuulnud juba mitmeid kordi ja tuleb hetk, mil sa hakkad seda uskuma. Ning see on sinust lahutatud hetkel, mil sa hakkad uskuma. Sa näed puud.
Mida sa usud? Tundub olevat healoomuline mõte, „See on puu.“ Näib ilusa mõttena. Aga sellest hetkest, millest sa usud, et see on puu, on ka mõte - sa usud, et see on puu. Ja samal hetkel oli ema, kes õpetas sind: „See on puu.“
Terve maailm lahusolevaid asju, mitte olemasoleva reaalsus. 
Ja tegelikult sinu ema ei õpetanud sind: „See on puu.“
Sa ise õpetasid endale hetkest, mil sa jäid seda uskuma. 
Selles maailmas, milles sa elad on 100% sinu vastutusel. Kui sulle ei meeldi sinu maailm, siis ei aita, kui sa ütled: „See on minu ema süü. Tema õpetas mind nii mõtlema“.
Ei. Hetk, mil sa hakkasid uskuma tema öeldut, on hetk, mil sinu kannatus algab. Ja ei ole lihtsalt „ema“ – see on igaüks ja kõik meie ümber.  
See on uni — magav maailm.
Minu emast sai uskuja ja siis sai minust uskuja. Kuid, kui ma olin 43 aastat vana, hakkasin ma ise mõtlema, mingil moel, õnneliku juhuse ja armu läbi. Ja ma mõtlesin: „Oh mind. Ma olen nii eksinud.“ 
Maailm ei olnud see, mida ma uskusin olevat. Mina ei ole see, kes ma uskusin end olevat ja ka mitte keegi teine ei ole. 
Nii elan ma nüüd armu tasandil, kus ma ei pea teadma. 
Räägi mulle õnnelikust juhusest ja armust: Kes sa olid enne, kui Töö (The Work) sündis ja kes sa oled nüüd?  
 
Katie: See, kes ma uskusin ennast olevat, oli lootusetu juhtum. Ma ärkasin hommikuti ja kui sain aru, et ma ikka veel hingan, olin vihane Jumala peale, et ta hoiab mind elus.  
Ma mõtlesin järjepidevalt enese tapmisest, kuid kuna mul oli kolm last, siis ei olnud selleks võimalust. 
Ma olin kliinilises depressioonis. Ma põdesin agorafoobiat (Agorafoobia on haiguslik hirm (foobia) avatud, suurte ruumide või väljakute, ka rahvarohkete kohtade ees) Ma olin tulvil raevu, nii paranoiline, et magasin relv padja all. 
Mõnikord võisin ma olla päevi või ka nädalaid, ilma et oleksin ennast pesnud või harjanud hambaid. Minu enesekindlus oli niivõrd madal, et ma magasin põrandal, kuna ma arvasin, et ei vääri voodit.
1986 aasta ühel hommikul, kui ma magasin põrandal, sibas üle minu jala prussakas.
Ja ma avasin oma silmad, ärkasin sellest surmaunest – 43 aasta pikkusest unest – ja kogu selle pimeduse asemel oli rõõm, mida ma ei suuda kirjeldada. 
Mitte keegi ei öelnud mulle, et sa võid olla elus ja õnnelik ja kui keegi oleks ka öelnud, ma ei oleks teda uskunud. Ma mõtlesin, et on vaja surra – füüsiliselt surra – et saada vabaks. 
Sel hetkel olin ma absoluutselt identifitseerumata, ma ei saanud öelda „Mina“. See oli ilma identifitseerumiseta. Ei olnud aega ega ruumi. Ei olnud midagi lahusolevat. Kõik, mis jäi, oli hämmeldus ja rõõm. 
Ja mil iganes mõte – mil iganes ükskõik milline mõte nendest, mis mind aastaid oli hoidnud depressioonis, need kohutavad mõtted, mis ütlesid mulle, kui väärtusetu ja jube ma olin – mu pähe tuli, ma nägin, et see ei olnud tõsi. 
Ma hakkasin naerma – või ilma identifitseerumiseta saab öelda, see hakkas naerma. See lihtsalt möirgas. Mulle meeldib öelda, et see oli sündinud naerust. 
Töö (The Work) oli sündinud sel hetkel. Ma adusin, et kui ma usun oma mõtteid, siis ma kannatan ja kui ma ei usu oma mõtteid, siis ma ei kannata. 
Ja ma nägin, et see on tõsi iga inimese kohta. 
Niisiis, kaks esimest küsimust Töös on „Kas see on tõsi?“ ja „Kas sa oled absoluutselt kindel, et see on tõsi?“ -  on need, mida näen, kui mõtted ilmnevad. Ükski mõte ei ole tõsi. Nad ei saa seda olla. Ma nägin seda absoluutse selgusega. 
Kolmas küsimus on: „Kuidas sa reageerid (tunned), kui sa usud seda mõtet?“ See on ilmselge, et on: kurbus, viha, ahastus. 
Ma nägin, et kõik need asjad on mõtte uskuma hakkamise tagajärjed, kusjuures mõte ei olnud üldsegi tõde. 
Siis ma nägin, et ei ole mingit identifitseerumist seni, kuni mõte ilmneb, seega neljas küsimus on: „Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?“ 
Siis tuleb see, mida ma nimetan ümberpööramiseks. See on viis kogeda vastupidist oma uskumusele. Ma nägin, et igale mõttele on vastupidine tõene või isegi tõesem. Ma adusin, et kõik oli tagurpidi ja alt ülespoole – mis oli tõsi, mis ei olnud tõsi, mis oli unenägu, mis oli reaalne. 
Näiteks – ?
Katie: — näiteks, ma olin harjunud kannatama mõtete all nagu: „Minu abikaasa peaks mind kuulama.“ Ümberpööramine oleks siis: „Minu abikaasa ei peaks mind kuulama.“ 
Kuidas ma teadsin, et minu nüüdseks eks-abikaasa ei peaks mind kuulama? Sest ta ei kuulanudki. See oligi reaalsus. 
Nii olid mul kõik neli küsimust ja ümberpööramine olemas hetkega – vähemgi kui hetkega. Ja kui ma räägin oma maailmast, siis inimesed saavad sellest kohe aru, kuna see tundub nii omane. See on nemad. Nad kuulevad ennast. 
Inimeste uurima-küsima kutsumine on mulle palju võimsam, kui kirjeldada oma kogemust. Kui inimesed küsivad minu kohta, siis ma püüan kirjeldada oma kogemust, kuna kõik see on väärtuslik.  Ja kui inimesed kuulevad mind seda rääkimas, siis nad sageli ütlevad, „Oh jumal, ma sain aru!“ Aga sellest ei ole küllalt. 
Küsimusi küsides – ja ka oma stressi tekitavad mõtted tegelikult paberile välja kirjutades ning nende vastastamine nelja küsimusega, seejärel mõtted ümber pöörates ja leides suurepärased näited, kuidas ümberpööratu on hoopis tõsi – see on see, mis muudab elusid. Iga rakk sinu kehas ärkab küsimustega. Ja sa ei saa enam uuesti uskuda vanu mõtteid.
Iga meel on väärt olema vaba. Kui meel on vaba, siis kannatus lõpeb. 
Kui sa kirjeldada oma ärkamist – prussaka hetke – siis kõlab see revolutsiooniliselt. Kas paljudele inimestel küsimustikuga tegeledes on omased sellised selgusehetked või on see püsiv töö, mis teeb arusaamise teiseks loomuseks?
Katie: Püsiv töö ja arusaamine teiseks loomuseks – või esimeseks?
Inimesed ei vaja äkilisi vabanemisi. Nad saavad, mida nad vajavad ja siis kui vajavad, mõte mõtte haaval. See on püsiv asi, kui meel hakkab iseenda suhtes üles ärkama.  
Meel on tohutult loov. Ja kui see ei takerdu, siis oh jumal, siis tuleb selline rõõm. Midagi juhtub ja viisist, kuidas me sellest mõtleme, kuidas sellest aru saame, seda näeme, on tegelikult lõbus, kuigi varasemalt on see meid masendanud. 
See on nagu ütlemine: „Ta ütles mulle, et mine ära.“ 
Sa võid seda kogeda kahel moel: „Ta ütles mulle, et mine ära“ (Katie ütleb seda valulikul häälel või – nii nagu mina seda ütleksin (rõõmsal toonil): „Ta ütles mulle, et mine ära!“ 
Minu jaoks, kui keegi ütleb mulle, et mine ära, on see võimalus: anda inimesele parem elu; saada aru, kus mitte olla ja näha, mis võiks olla veel parem, kui olla inimesega, keda ma armastan. 
Niisiis avaldused ja kontseptsioonid, mis mind varasemalt masendasid, toovad nüüd mulle rõõmu. See ei ole kergesti mõistetav inimeste poolt, kes usuvad seda, mida minagi olin harjunud uskuma. 
Millised on kõige enam levinud lood ja uskumused, mida inimesed kaasas kannavad, kui nad hakkavad Tööd tegema?
Katie: Kui ma ütlen. „Inimesed ei peaks valetama. Kas see on tõsi? Kui paljud teist arvavad, et see on tõsi? Ja igaüks ruumis (kus on näiteks tuhat inimest) tõstavad käe. Siis ma ütlen: „Kas inimesed valetavad?“ Kõik on nõus, „Jah, nad teevad seda.“ 

Siis ma küsin, „Kas siin ruumis on inimesi, kes kunagi ei ole valetanud?“ Mitte keegi ei tõsta kätt.
Milline on siis reaalsus? Kas inimesed peaksid valetama? Jah. Kuidas ma seda tean? Sest selline on reaalsus. Nad kõik teevad seda. 

See ei ole valetamisele läbi sõrmede vaatamine. Vaid arusaamine, et inimesed peavad valetama, kui nad seda teevad ja see teeb mind veidi rohkem avatuks, veidi enam tolerantsemaks, kui minu laps või partner valetab. 
Siis, pööra see ümber: Ma ei peaks valetama. Ma olen ainus, kellega mul tuleb tööd teha. Mina olen ainus, kes muudab maailma, kui ma järgin seda, mida mõtlen, et mis peaks või ei peaks selles maailmas elama. 
On väga hämmastavaid uskumusi, mida paljud inimesed endas hoiavad, näiteks: „Nad ei hooli minust“; „Ma peaksin olema edukam“; „Mul ei ole piisavalt raha“; „Ma olen liiga paks“; „Nad ei tohiks seda teha“; „Ma ei ole piisavalt hea“;  - seda võib nii jätkata ja jätkata.
Aga kui sa hakkad neid uskumusi uurima, siis küsimus: „kas see on tõsi?“ hakkab sinus elama. See ärkab elule. See hakkab kasvama nagu teatud partner kõigi nende universaalsete stressi tekitavate mõtete vastu, millesse on inimesed juba sajandeid takerdunud. 
Samuti hakkab elama küsimus: „Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?“, kuna sa õpid identifitseerima stressi kontseptsiooniga, mis toimub hetkel.  
Ja kui see juhtub – oh jumal – milline maailm! 
Sel hetkel, algab staadium, mida ma nimetan lõpmatuks meditatsiooniks. Sa lõpetad kehaga identifitseerumise. Meel muutub rõõmuks iseeneses. See tantsib iseendaga. See näeb, et see on tema ainus ise.
See on iseendaga ülimas suhtes ja armastuses ja sõpruses. See tantsib ja laulab ning füüsiline maailm ei saa  sellega konkureerida. 
Meele loomuses on, et ta armastab kõike, kui ta kord on hakanud armastama iseennast. Täpselt nii, nagu see vastandab kõik seni, kuni ta vastandub iseendale.
Osad inimesed võivad takerduda intellekti väljalülitamisse. Kuidas tühistada mõte ilma mõtlemata?  
Katie: Tegelikult, see on meel vaatamas läbi enda ja iseennast mõistmas. Mulle meeldib öelda, et arusaamine on jõud.  
Kõige olulisem suhe on meele suhe iseendaga. Teiste sõnadega, ülim – ja tegelikult ainus – suhe, mis sul on, on suhe sinu enda mõtetega. 
Niikaua kuni on intellekt, sest mida enamat siin on? Ilma intellektita ei ole lugu ja ei ole maailma. 
Kui me oleme vaikuses – absoluutses vaikuses ilma mõteteta – 10 minutit, siis on ainult mõte, mis ütleb meile, et oleme 10 minutit vaikselt olnud. Meie ainus tõestus on mõte. 
Meel on kõik. Selles ei ole midagi, mida ta ei ole.  
Kui inimesed elavad oma elusid turvalisuses, mugavuses ja naudingus, siis meel igal ärkveloleku hetkel joonestab need asjad. Nii jääb see identifitseerumine – kehana ja sinuna.
Hetkel, mil see hakkab ennast küsimärgi alla seadma, muutub meel nii selgeks, et hakkab tööle iseendana, mitte kehana identifitseerudes. 
Ühel teisel vestlusõhtul sa selgitasid, kui kergelt positiivne mõtlemine võib ümber pöörduda, kuna inimesed baseeruvad oma heaolus mõtetele.  
Afirmatsioonid nagu: „ma olen armastusväärne, ma olen armastusväärne, ma olen armastusväärne“ kannavad endas miskit tugevamat allhoovusena: „ma ei ole armastusväärne.“ Sa tunned ennast paremini positiivselt mõeldes seni, kuni sa ei suuda teha oma laenumakset või ei suuda tasuda arvet või saad parkimistrahvi. „Kas sa oled siis ikka veel armastusväärne?“ küsisid sa. 
Katie: Jah.
Seega, seades küsimärgi alla oma stressi tekitavad mõtted – küsimustik – toetab paremini rõõmu, kui püüe mõelda positiivseid mõtteid?  
Katie: Oma stressi tekitavate mõtete küsimärgi alla seadmisega hakkame nägema, et nad ei ole tõesed. Ja kui me näeme, et need mõtted ei ole tõesed – kui me seame nad küsimärgi alla sügavalt ja täielikult – mis jääb järele?
Järele jääb armastus.  
See jätab su täielikult armastusse iseendaga ja meelega, mis saab projekteerida ainult armastust ka kõigile teistele. 
Sa ei saa kunagi ennast panna uskuma, et sa oled armastusväärne, ükskõik kui kõvasti sa ka ei püüaks, sest kui ajad on rasked, tõuseb see, mida sa tegelikult usud meeles pinnale ja asendab selle, mida sa TAHAD uskuda. 
Seega, peale aastaid „ma olen armastusväärne, ma olen armastusväärne,“ valetab sinu abikaasa sulle või sinu ema on ebaviisakas ning allhoovusena olnud mõte „ma ei ole armastusväärne“ katab kõik sinu positiivsed afirmatsioonid.
Mida me tõeliselt usume on see, mis meis avaldub. Mida me usume, seda näeme.  
Seega me ei saa näha, mida me ei usu.
Inimesed räägivad positiivsete afirmatsioonidega manifesteerimisest. Sa võid öelda „Ma tahan autot, ma tahan autot, ma tahan autot,“ kui meeles jookseb aga, „ma ei vääri seda, ma  ei ole kunagi suuteline seda saavutama; mul ei ole kunagi edu“ – kui just need asjad on jooksevad – siis just nimelt see avaldub ja just see teie elus saab olema. Niikaua, kuni te usute neid mõtteid, positiivselt mõeldes – isegi, kui osadele inimestele on see mingil ajal abiks – ei ole see piisavalt tugev, et ületada negatiivsed uskumused. 
Kui ma midagi tahan, lähen ma seda saama. Kõik, mida ma usun võib mind peatada ja seega ma sean selle küsimärgi alla. 
Ja ma võin olla piisavalt arukas selle küsitlusega, st. ma hindan seda, mida ma juba oman. Mulle tundub, et see on nagu veidi konksuga asi: tahta, mida sul on, olenemata sellest, kas sa auto saad või mitte. 
Tegelikult ma ei tea, kas siin on konks või pole. Mida ma tean, et see on imeline maailm, kui sa tahad just seda, mida sa omad.
Osadel inimestel on raske täielikult aktsepteerida kogu maailma, nii nagu see on. Las ma loen katkendi raamatust A Thousand Names for Joy: “Maailma nähtav hullumeelsus, nagu kõik muu, on kingitus, mida me saama kasutada, et vabastada oma meel. Iga stressi tekitav mõte, mis sul planeedi kohta on, näitab sulle, kus sa oled takerdunud, kus sinu energia on seiskunud, kuna elu ei ole täielikult vastu võetud sellisena nagu see on – ilma tingimusteta.
Ja siis: “Seni, kuni sa ei ole hakanud armastama seda, mis on – kõike, sealhulgas nähtavat vägivalda ja hullumeelsust – oled sa maailmast lahutatud ja sa näed seda kui ohtlikku ja hirmutavat paika..”
Sõda, genotsiid, nälg, keskkonnakahjustused – sa armastad kõiki neid maailma osasid, kuna sa armastad seda, mis on. 
Kas need, kes armastavad seda, mis on saavad ikka veel olla muutuste esindajad ja kuidas nad saavad seda teha ilma „peaks“ – et midagi peaks olema teisiti, kui on? 
Katie: Võtame sõja näite. Kui mul on mõte, „Nad peaksid lõpetama võitlemise,“ siis ma ei tea kas see on tõsi.
Jumal, kes sa arvad mind olevat? Kes olen mina, et öelda, mis on õige, mis vale? Kes olen mina, et öelda, mis on hea mulle või planeedile pikemas perspektiivis? 
Kui ma pööran selle mõtte ümber, siis üheks pööramiseks on „Mina peaksin lõpetama võitlemise.“ Kas on mingi koht minu elus, kus ma sõdin? Kas ma võitlen oma abikaasa või laste või vanematega? Iga kord, kui ma loen ajalehte, võitlen ma presidendiga oma peas? Kas ma võitlen endaga?
Las ma teen sellega tööd. Sel viisil lõpeb ühes maailmanurgas sõda – minus. 
Kui ma arvan, et maailmas tuleb keskkond puhtaks teha, siis tuleks esmalt puhastada minu keskkond. Las ma puhastan keskkonna oma peas – ma teen tööd selle ökosüsteemi saastatusega. Ja seda on palju: tee üks ökosüsteem kõigepealt korda. 
Ühe jõud on maagiliselt võimas.
Vaadake, mida tegi Gandhi. Ta oli äärmiselt selge. See tähendab, ma ei tea, kas ta oli või mitte, kuid minu jaoks on tema avaldused selged. Kui me seega näeme inimesi maailmas, keda me tõesti armastame ja respekteerime, siis nemad mõjutavad meie elu.  Ja me tahaksime teada: kuidas on võimalik, et Gandhi taolised inimesed – tõeliselt julged, hirmuta inimesed – on võimalikud?
Ühe jõud! Kui sa ei suuda peatada sõda oma elus, kuidas sa võid oodata, et poliitikud peataksid sõja maailmas? Sa ei saa seda tahta. 
Ja meil kõigil on samaväärne arukus, nii et kui sa suudad seda, siis tead, et kõik suudavad sama, kui nende meeled on avatud, et vastata neljale lihtsale küsimusele – ja siit alustada. 
Siin on veel üks isiklik kriitiline punkt: identifitseerumine oma lapse heaoluga. Kui ma saan vähi, ma saan armastada ja aktsepteerida seda, mis on ja võtta see isegi vastu rõõmuga. Kuid, kui minu laps jääb haigeks – mul on poeg – tundub mulle, et see on palju raskem.  
Katie: Mis paneb sind mõtlema, et sina suudad vähiga toime tulla paremini, kui sinu poeg? Kuidas sina võid teada, et ta ei suuda vähiga toime tulla sama hästi, kui sina? Kui midagi juhtub sinu pojaga, siis terrorit põhjustavad sinu mõtted sellest, et pead elama oma elu ilma temata. See ei ole tema elu kohta. 
Kui sinu poeg on terve ja õnnelik, oled sina õnnelik. Ja kui sinu poeg ei ole terve, oled sina õnnetu. Kuid see ei ole see. 
Kui sa sead küsimärgi alla oma mõtted selle aja kohta, mil sinu poeg ei ole terve, siis hakkad nägema, et sina oled ainus, kelle pärast sa muretsed. Kõik on sinu õnnelikkuse pärast. Sina tahad, et tema oleks õnnelik, et sa ise saaksid õnnelik olla. Sa tahad, et ta elaks sinu jaoks. 
See sarnaneb sellega: kui sina oled valmis surema, siis peaks sinu poeg olema sama valgustatud, kui sina. Kui sinul on vähiga kõik okei, siis ka sinu poeg peaks olema samal seisukohal. Ja kui sinu poeg kardab surra, siis seda seetõttu, mida sina talle oled õpetanud.  Mõned lapsed kardavad surra, kuna nende vanemad kardavad surra. Minu enda lapsed on jõudnud arusaamisele, et minuga on täielikult okei, kui nemad surevad. Nad ei pea elama minu jaoks. 
Mis juhtub, kui sa kardad oma lapse heaolu pärast? Kuidas sa reageerid, kui mõtled, et midagi kohutavat võib pojaga juhtuda, kui ta ei ole sinu vaateväljas? Kuidas sa kohtled oma poega, kui sa oled mõelnud, et temaga võib olla midagi juhtunud?
Vaata seda lähemalt. Sina oled hirmunud. Sa muutud ülikaitsvaks. Sa hakkad oma lapsele õpetama mõningaid väga hirmutavaid asju. 
Sa isegi ei adu, et sa õpetad teda, kuna püüad oma hirmu peita. Sa mõtled, et sa teed sellega head tööd. Ja nii korjab sinu laps üles kõik sinu kontseptsioonid. 
Kes sa oleksid ilma oma hirmuta – hirmuta kaotada oma poeg vähile või surmale? Kes sa oleksid ilma mõtteta „Ma vajan, et minu poeg elaks?“
Sa oleksid temaga praeguses hetkes, ei laseks mööda ühtegi sekundit, ühtki hetke teie kooselust. 
On väga väärtuslik võtta aega, mis on vaba hirmutavatest mõtetest, mis juhtub sinuga, kui poega enam ei ole. Kõik see sõltub sinust, sinust, sinust. Ma kutsun igaühte panema küsimärgi alla oma mõtted lastest ja lubama lapsed vabaks. Nii lõpetame oma lastele hirmu õpetamise. 
Katie, mis sa arvad, milline näeks välja maailm, kui igaüks elaks sellise arusaamisega, kus igaüks tuleb hirmuta armastuse ja rõõmu paigast?  
Katie: See on imeline. Me kõik hakkame tegema seda, mida me suudame teha – mida sina ja mina praegu teeme – puhastame planeedi ja leiame lahendused, mitte ei võitle. See juhtub igal pool.
Meist saavad inimesed sel viisil, mida me ei ole osanud isegi ette kujutada. Me oleme loojad täiesti uuel moel. 
Just praegu on meie meeled segaduses tuhandetest valedest uskumustest. Me käitume nende uskumuste kohaselt ja ümbritsev keskkond peegeldab seda meile tagasi.
Nagu saastatus praegu – me tegelikult kunagi ei tea, kes seda teeb, kui me oleme piisavalt ärkvel, siis me teame oma osa. See on nagu me elaksime vastupidiselt saastatuse näitele, sa teed midagi ja see, mida sa teed on and ja abistav, kuid keegi ei tea, et sina oled seda teinud. 
Sa saad aru, „Minu elu on annetus.“ Isegi hingamine on and. 
Madal enesehinnang ei ole võimalik, kui sa saad aru kõige olemusest. Depressioon ei ole võimalik. Universum on absoluutselt sõbralik. 
Kui keegi on niiviisi elanud, siis see jõuab meie kõigini – me elame kõik oma tegeliku olemuse järgi. Ja kui me ei oleks hirmunud, siis me nii elaksimegi. 
Veel ühest intervjuust naksasin mõned küsimused-vastused -
Mis see on, mis annab sulle lootust?
BK: Mina annan.
Mis on kõige parem otsus, mille oled oma elus teinud?
BK: Tegelikult, ma ei saa võtta endale au ühegi oma otsuse eest. Ma märkasin ühel päeval, et kõik minu otsused teevad ennast ise ja alati õigel ajal. Sellest ajast saadik, ei ole ma teinud ühtegi otsust. Nad on minu eest juba tehtud ja need tulevad ülimast arukusest, mis on meie kõigi oma. Ma usaldan seda arukust täielikult. Ja see usaldus oli otsus, mis minus tekkis, kui küsitlusega oma meele puhtaks lõin. Ei otsuseid, ei hirmu. 
Millesse sa usud?
BK: Ma usun, et iga inimese võimuses on lõpetada kannatus.
Mida elu on sulle õpetanud?
BK: Panna kõik küsimärgi alla, jääda avatud südamega, teenida teiste vabadust nagu iseenda oma. Kuna nii see ongi.  
Mida sa ütleksid neile, kes on kimpus depressiooni, ängistuse, söömishäirete või üldise rahulolematusega?  
BK: Ma ütleksin, „Söömis-, joomis- ja depressiivsed häired on tegelikult mõtlemise häired.“ Inimesed püüavad nii väga loobuda negatiivsetest käitumisharjumustest ja mõtetest ja see ei toimi või toimib ainult lühikest aega. Mina ei lasknud oma negatiivsetel mõtetel lihtsalt minna; ma seadsin nad küsimärgi alla ja siis nad läksid ise minema ning koos nendega ka minu negatiivsed harjumused ja depressioon. Need neli küsimust ja ümberpööramised on väga võimsad! Ma olen nendega töötanud inimeste juures, kel negatiivsed käitumisharjumused tunduvad olevat pöördumatud. Ma olen teinud tööd noore kahekümnendates eluaastates naisega, kes oli alates 12 eluaastast heroiinisõltlane. Ta tegi läbi minu 28 päevase programmi. Kõik ravimid, kofeiin, alkohol, suitsetamine – kõik, mis oli tema ilusas kehas sõltuvusena – lahkus temast. Ta ütles mulle, et naudib nüüd täielikult oma noorust, mis jäi tal elamata teismelise aastatel. Kunagi ei ole liiga hilja. Vabadus on meie sünniõigus. 
Mis on see tõde, mida sa tead absoluutselt kindlalt?
BK: Et ma ei tea.
Kas sa praktiseerid mingit jooga või meditatsiooniliiki?
BK: Ma kutsun Tööd (The Work) vaimseks joogaks. Ja see on ka meditatsioon. Ma kutsun inimesi üles mediteerima nende nelja küsimusega. 
Mis on sinu igapäevaseks vaimseks praktikaks?
BK: Armastada eranditeta.
Ja veel ühest, kus on veidi vihjeid söömata elamise ja toitumise ja ärkamise kohta - 
Kuidas muutus sinu käitumine (peale 1986 aasta muutust)?
BK: Radikaalselt. Radikaalselt. Täielikult vastupidiseks. Tegin 180 kraadise pöörde. Totaalne nihe.
Mõned praktilised asjad: sa olid veetnud väga palju aega voodis ja olid depressioonis – kui nihe toimus, mis siis? 
BK: Üldse mitte.
Üldse mitte voodis?
BK: Ei. Kolm tundi voodis ja ei söönud.
Kuidas muutusid sinu suhted, kui sinu keha muutus?
BK:  Mul oli üks, nüüd enam pole (naerab). Um. Just totaalne armastus. Absoluutne…  Ma harjusin paluma lastel lihtsalt vaadata käsi, sõrmi … kuidas valgus seda puudutab ja … ma võisin lihtsalt paluda neil tulla ja vaadata minu jalga või midagi muud ja lihtsalt imetleda. Ja ei olnud oluline, kas see oli minu või nende jalg., see oli … uus. Uus, Uus. Võttis kolm aastat enne, kui see hakkas tasakaalustuma.  
Kaua sellest prussakast aega möödas on?
BK:  see juhtus 1986 aastal.
Sa kirjeldasid alguse faasi, kui kolm tundi und ja vaevalt söömist. Kas see on nüüd muutunud?
BK: Jah. See kinnitus omale kohale umbes kolme aastaga. 
Kui palju sa nüüd magad?
BK: Viis kuni seitse tundi.
Kas sinu isu on tagasi tulnud?
BK: Jah.
Kui inimesel on püsiv transendentaalne kogemus, kas ta tunneb, kui teine inimene selle saavutab?
BK: Ei. Ma näen kõiki, kui ärganuid. Ma näen igaühte puhtana. 
Aga sa tead, kui nad räägivad oma loost …
BK: Ma näen, et nad usuvad, et nad ei ole ärganud. Ma näen ainuüksi fakti, et nad räägivad lugu, millest saan aru, et nad ei usu.  Pelk fakt, et nad kannatavad oma loo tõttu, ütleb mulle, et nad teavad paremini. Ma olen harjunud inimestelt küsima, miks nad teesklevad, et nad ei tea ?
Miks inimesed on nii hirmunud?
BK: No, kus sa oleksid ilma oma loota?
Paljud võivad öelda, nad mõtlevad, et mis nad on – on surnud
BK: See on minu kogemus.
Kuid sina oled elus.
BK: See on sinu väide. Piiratud sinu looga.
Et kui lugu ei oleks…
BK: Ei midagi.
Sa oleksid eimiski?
BK: Selline on minu kogemus.
Kas sa tead, miks meel kardab muutuda eimiskiks?
BK: Eks see ole surm. Tegelikult on see rahu. Ja see igatseb seda.
Ja siiski, see on hirmutav või… siin on midagi hirmutavat
BK: Jah. Radikalne füüsiline nihe. Mina nihkusin 200 naelalt (ca 91 kg) alla sinna, mida minu abikaasa pidas hirmutavaks. Ma olin nii kõhn ja see oli lihtsalt …. Hämmastav fenomen. Ja minu keel, kui ma sõin ükskõik millist loomset toitu (ka piima), hakkas veritsema. Ja nii ma sain teada, kuidas süüa taimetoitu. See on praeguseks nihkunud, seda enam ei juhtu. Keel lihtsalt veritses ja ma hoidsin sellel köögirätikut. Nüüd on see edasi liikunud, tasakaalustunud. 
Ma ei tea, kui minu rõõmu saaks sõnadesse panna, füüsilisele tasandile, siis see lööks sellel kohal katuse  pealt. See lihtsalt ilmneb niimoodi. Maniakaalne, kuid rõõmu täis. See fenomen lõppes kolme aasta pärast ja seitsme aasta pärast hakkas küpseks  saama.  Praeguseks on see üsna küps (2001 aastal). Ja see oli alles algus. Lihtsalt algus. 
Kuidas see tundus oli … tihedus oli niivõrd suur, et ei saanud sisaldada mingit valgust. Sestap ma ütlengi, et üheski punktis ei saa sa öelda, et see (valgustatus)  on nüüd tehtud – saavutatud. Mina ei olnud isegi alustanud. Ma mõtlen, et olen alles kutsikas. See on lõputu.
Ärkamine – transendentaalsus saab olla ainult ühe hetke piires. Keegi ei saa olla valgustatud igaveseks. Selle pärast ma ütlengi: „keda huvitab, et sa oled igaveseks valgustunud“? Kas sa oled võimeline olema seda praegusel hetkel, just nüüd? Ja seda küsimustik tähendabki.
Kuidas töö tegemine välja näeb ja kui palju ümberpööramisi teha saab enne, kui sa oma negatiivsese mõtte oma haardest vabastad, saad vaadata näiteks:
1. Kui sa tahad kedagi väga õnnelikuks teha - antud juhul siis oma ema:)

2. Kui sa arvad, et ema on sulle liiga teinud:)



3. Kui sa arvad, et sind on maha jäetud ja solvatud:)




4. Kui sa arvad, et oled ülekaalus ja sinu keha on sind alt vedanud



ja koos venekeelse tõlkega on sama siin :