Anita Moorjani intervjuu: hirmust ja vähist korraga terveks

Ma olen teinud Tööd:) - päris palju ja põhjalikult otsinud neid uskumusi ja hirme, mis toitumismaailmas momendil liiguvad. Olen leidnud palju huvitavat ja palju mõtlemapanevat.  

Paar päeva tagasi peetud loengus ütlesin välja selle, mis juba mitu aega meeles mõlgub: toitumisstiile on palju ja tundub, et rohkem inimesi kogub endale see stiil, kes rohkem ja paremini inimesi hirmutada jõuab. Eks toortoit ei ole erand. Kui sa blogi oled algusest peale lugenud, siis on siin palju artikleid, mis hirmutavad. 

Toortoitumise puhul on nii - et kui sa sööd toortoitu selle tõttu, et kardad muidu jääda haigeks, kardad, et kuumutamine kõik kasulikud ained kaotab; kardad olla vähem vaimne, kardad vitamiinide pärast, kardad pestitsiide, väetisi, GMO, saastatust jne, jne - siis toortoit ei anna suurt kasu või vähemalt mitte pikas perspektiivis. Ka hirm toortoidust loobuda või vahel midagi muud suhu panna on suur hirm. 

Kui sa sööd toortoitu rõõmust, et sa ei pea enam panni-potiga mässama, ei pea kartma valkude, vitamiinide, vee  pärast. Ei karda enam kaotada kaalu - ei karda kaotada elu:), ei karda raua ja B12 pärast:), siis toortoit toob sulle rõõmu. Sa võid vabalt süüa toortoitu ja vabalt süüa ükskõik mida, kui see sulle õige tundub ja sobib.

Kas nii puhast jagamist igaüks enda jaoks teha saab - ei tea. Tõenäoliselt on need igas toitujas läbi põimunud. Ja sestap ei leia paljud ka toortoidust seda loodetud tulemust - hirmud segavad vahele. 

Ma lugesin Wayne Dyeri inevjuud Anita Moorjaniga ja see on just see, mis näitab, kui hästi selline uskumuste ja hirmutavate mõtete üles leidmine, selgeks tegemine mõjub. Kui nad on leitud ja neist on aru saadud - siis lähevad nad ise ära...

Allpool on väljavõtted kahest intervjuust Anitaga. 

Anita Moorjani on raamatu Dying to Be Me: My Journey from Cancer, to Near Death, to True Healing (March 2012) autor. Koduleht www.anitamoorjani.com. Eesti keeles on raamat alles ilmunud ja kannab hoopis teistsugust pealkirja. Mulle endale meeldib väga just inglise keelne pealkiri.

Dr. Wayne Dyer kirjutab: Rohkem kui neli aastat järjest progresseeruva vähiga viis Anita surma lävele ja sealt veel edasi – surma enda majja, kus ta astus uksest ja koridorist kaugemale.  Anita on seda kõike väga detailselt oma otsingute raamatus kirjeldanud. Ma soovitan teil seda raamatut lugeda aeglaselt, tähelepanuga ja hoida oma meel avatuna, kui küsimärgi alla seatakse vanad uskumused. 

W.D.: Sul oli 36 tundi elada. Sulle öeldi, et lümfoom (lümfivähk) on vallutanud kogu sinu keha. Seejärel oli sul surmalähedane kogemus. Räägi sellest lähemalt. 

Anita: Mul oli vähk – lümfivähk, mis oli laienenud minu kehas üsna kaugele. 

See oli minu peast alates täitnud kõik lümfisõlmed, kaelal ja kätel ning otse alla kõhu juurde – kõik oli täis. On fakt, et minu kasvajad olid sidruni suurused ja paiknesid kõikjal minu kehal. Vähk elas minus ca 3 aastat ja 8 kuud. See tundus periooditi halvenevat ja siis taas läks veidi paremaks, kui ma tegelesin ayurvedaga. Kuid peatselt halb seisund süvenes uuesti.

W.D. : Kas sa märkasid spetsiifilisi olukordi, ravimeetodeid või emotsioone, mis võisid neid haiguse tõuse ja langusi mõjutada? 

Anita: Ma märkan seda nüüd, kui tagasi vaatan, et kui ma olin tõeliselt-tõeliselt hirmunud, siis minu tervis halvenes. Kuskil 2005 aasta detsembris, tehti mulle täielik keha skaneering ja arst ütles minu abikaasale – mulle ei öeldud, kuid arst rääkis minu abikaasaga – et parimal juhul ma võin elada 3 kuud. 

W.D. : Mis hetkest toimus sinu seisundi tuntav halvenemine? 

Anita: 2. veebruaril 2006 aastal olin ma hapnikumaskiga ja täishooldusel kodus. Sel hetkel olid minu lihased juba degradeerunud. Ma olin ratastoolis ja mul olid nahal avatud haavandid. Sel hommikul ma langesin koomasse. 

W.D. : Kuidas reageeris sinu abikaasa?

Anita: Minu abikaasa oli endast väljas. Ta helistas arstile ja arst käskis mind kiiresti toimetada haiglasse. Kui ma jõudsin haiglasse, ütles arst, et on liiga hilja, et käes on minu viimased tunnid ja tõenäoliselt ei tule ma üldse koomast välja. 

W.D. : Ja siis sa surid. See tähendab sa sisenesid surmalähedasse kogemusse, mida me nimetame NDE (Near Death Experience). Sinu keha annab alla, kuid sel ajal koomas, sa kuuled ja näed. Räägi sellest. 

Anita: Jah, ma kuulsin ja nägin kõike, mis minu ümber toimus. Arstid ütlesid minu perele, et organid on juba lakanud töötamast ja põhimõtteliselt olen ma surnud. Nad ütlesid, et mu süda lööb veel, kuid ma olen surnud.  Kuid ma olin teadlik absoluutselt kõigest, mis minu ümber toimus, kõigest, mida arstid ütlesid ja kõigest, mida nad tegid, nõeltest, mida nad minusse torkasid. Nad ütlesid minu abikaasale, et minu kopsudes on vedelik; ütlesid, et kuigi ma olen koomas, on minu hingamine üsna vaevaline ja mulle anti hapnikku.  Arst torkas mulle ühe nõela isegi selga, et eemaldada vedelikku. Ma mäletan igat üksikasja. 

Ma sain teadlikuks asjadest, mis asusid väljaspool minu keha. Ma sain teadlikuks oma vennast, kes ühes teises riigis lennukile läks, et mind vaatama tulla. Ma hakkasin saama teadlikuks oma isast, kes lahkus juba 10 aastat tagasi. Ma olin teadlik, et ta on minu ümber. Minu parim sõber, kelle ma vähile kaotasin, oli samuti siin. Ja ma suutsin tunda, et nad olid minu ümber kogu selle aja, mil ma olin haige. 

Siis hakkasin ma aru saama, miks mul on vähk. Ma hakkasin aru saama, et minu aeg ei olnud veel tulnud ja mul on valida, kas ma tahan tulla tagasi oma kehasse või surmaga jätkata. Esialgu ma ei tahtnud oma kehasse tagasi tulla, kuna minu keha oli niivõrd haige. Ja oli nii suurepärane olla teisel pool! See oli – mul ei ole sõnu selle kirjeldamiseks – ja mul tulevad siiani pisarad silmadesse, kui ma sellele mõtlen, kuid sõnu lihtsalt ei ole. See on nagu tingimusteta armastus ja sa tunned seda selgust, et sa tead miks sa siin oled, milline on sinu eesmärk, miks sa tulid siia planeedile – nii tundsin mina. Ma tundsin, et ma lihtsalt saan kõigest aru: oma eesmärgist siin elus ja sellest, miks ma vähi sain. Ja samamoodi sain ma aru, et kui ma tulen kehasse tagasi, siis mul enam vähki ei ole. Ma valisin tagasi tulemise, vähki ei olnud enam minu kehas, kuna ma sain aru, miks see üldse tulnud oli. 

Ma sain teisel pool olles täielikult teadlikuks sellest, et kehas olev vähk tekkis, kuna ma ei mõistnud  oma tegeliku olemuse hämmastavat suurepärasust. Vähemalt võib öelda, et ma ei teadnud, kes ma tegelikult olin. 

Põhiliselt olen ma osa Jumalast ja … kõik me oleme. Me kõik oleme Jumal, aga ei saa sellest aru. Ma käisin planeedil ringi nagu ma ei oleks seda. Nagu ma oleksin lihtsalt üks füüsiline inimolend. Aga kui ma sain aru, millele mul juurdepääs on, kui ma sain teadlikuks energiast, jõust minu taga, siis sain ma ka aru, et ma ise olin hirmuga blokeerinud selle jõu ja see pani minu keha väljendama erinevaid haigusi. Kui ma olen teadlik sellest, kes ma tegelikult olen, siis ka minu keha väljendab seda. 

Haigus ei alga füüsilises kehas, see algab palju sügavamal tasandil. Ja see on ainus tasand, millega meil tuleb tööd teha. Kui me teeme tööd ainult füüsilise kehaga, siis me tegeleme sümptomitega, mis annavad meile teada, et kuskil sügavamal on vaja millegagi tööd teha. 

W.D. : Üks intervjueerija küsis sinu käest sinu eelmiste elude kohta ja sa vastasid talle, et sa ei tunne, et oleks mingit minevikku. Räägi sellest, et on paralleelselt elatavad elud, mitte minevik.

Anita: Jah, mina oma Hindu päritolu tõttu kasvasin üles uskumusega eelmistest eludest ja reinkarnatsioonist. Minu mõlemad vanemad olid Hindud ja uskusid seda. Kui ma olin teisel alal, siis näis kõik juhtuvat samaaegselt. Ma olin teadlik teistest eludest koos oma venna ja abikaasaga, kuid need ei tundunud olevat eelmised elud. Näis, et kõik toimub ühel ja samal ajal. Seega, kui ma tulin oma kehasse tagasi ja hakkasin sündmustele tagasi vaatama ja sellest rääkima, oli mul väga raske panna kõike järjekorda, kuna ma olin tulnud sealt, kus aega pole, kus aeg ei liigu lineaarselt. Kõik juhtub samal ajal ja sealhulgas see, mida me nimetame eelmisteks eludeks. 

Siin me avaldume läbi füüsiliste kehade, me paneme asjad oma meeltega lineaarsesse aega. Meie meeled peavad seda tegema, et saaksime asjadest enda jaoks paremini aru.  Meie meeled filtreerivad asju ja me tegelikult töötleme kõik ühes toimivas ajavahemikus ja loome seega lineaarse aja. Ühest punktist teise. Kuid teisel pool ei ole see üldse niimoodi. Tudub, et kõik toimub ühekorraga ja me oleme teadlikud kõigest, mis meie ümber toimub. See ei sarnane sellega, kui me oma füüsilise keha pead keerame ja midagi vaatame või millelegi keskendume. Ei sarnane üldse; see on hoopis nii, et sa oled teadlik kõigest, mis ükskõik mis ajal sinu ümber on toimunud.

W.D. : Kas sa tundsid armastust ka arstide vastu, kui kuulsid neid rääkimas, et sa ei ela seda kogemust üle? Tundsid sa pigem armastust, kui üleolekut või muret või viha?

Anita: Jah, ma tundsin armastust kõigi vastu, absoluutselt iga arsti vastu. Kuidagi tundus nagu mina oleksin nemad, nagu ma oleksin aru saanud, mida nad kõik seal teevad. See ei olnud isegi tunne, ma olin nagu nendega üks ja suutsin tunda seda, mida nemad tundsid. Nad tundsid, et peavad midagi tegema ja nad tegid seda, mida nad kõige paremini oskasid ja nende kavatsused olid head. See on nagu sa järsku tunneksid igaühe kavatsusi — mitte seda, mida nad tegelikult teevad, mitte lõpptulemust – vaid nende kavatsusi. Ma võisin tunda kõike, mida teised tunnevad, iga õde, kes sisse astus, kõike! Kui ma sellest välja tulin, siis tundus kõik nii kaunis. See oli nagu ma näeksin kogu maailma ja igaühte esimest korda. 

W.D. : Kui kaua sa koomas olid? Kui kaua kestis sinu surmalähedane kogemus (NDE)?

Anita: Umbes 20 tundi. See kestis kogu öö. Saabusin haiglasse 02. veebruari hommikul ja hakkasin välja tulema 03. veebruari hommikul. 

W.D.: Ja sinu abikaasale öeldi, et sa elad kõige rohkem veel ühe päeva, kui sedagi?  

Anita: Jah, mitte kauem, kui üks päev. Arstid ütlesid, et ma ei vea isegi seda ööd läbi, kuna minu organid ei tööta ja ma olen lõppstaadiumis. See on kirjas minu meditsiinilises failis, milles nad informeerivad perekonda, et on lõpp. 

W.D. : Seega oleks pidanud sinu kehas olema miljoneid ja miljoneid vähirakke. Siis tulid sa tagasi. Räägi meile, mis juhtus pärast ja mis toimub nüüd? Miks sa oled elus? 

Anita: Kui ma tulin tagasi, olin ma eufooriline, kuna ma Ärkasin. Esimesed paar päeva olin suures jõuetuses. Asjad ajasid mind segadusse. Ma rääkisin ja kõik olid väga üllatunud, et ma üldse üles ärkasin.  Arst tuli mind vaatama, kuid ta oli onkoloog, keda ma varasemalt näinud ei olnud. Minu oma arst ei olnud veel saabunud ja see arst, kes tuli, oli üks neist, kes mind haiglasse saabudes vastu võttis. Kui ta sisse tuli, ütlesin talle: „Tere hommikust, dr. Chan.“ Ja tema küsis: „Kuidas te minu nime teate?“ Ma ütlesin: „Kas siis mitte teie ei olnud siin, kui ma haiglasse saabusin?“ Ta ütles: „Jah, aga teie olite siis koomas.“ Ma vastasin: „Kas te olete selles kindel?“ 

Ma isegi ei mõistnud, et ma olin koomas sel ajal, kui ma kõike nii selgelt teadvustasin, mis minu ümber toimus. Ütlesin arstile: „Teie olite see arst, kes torkas minu selga nõela, et võtta välja ülearune vedelik.“ Ja tema ütles: „Te mäletate kõike seda?“ Ta oli nähtavalt väga, väga üllatunud. Ta oli ka šokeeritud sellest, et ma koomast väljusin. 

Ma olin ikka veel nõrk ja lamasin. Kui arst ruumist lahkus, ütlesin oma perele, „Miks ta oli nii üllatunud? Tema oli üks neist, kes ütles, et need on minu viimased tunnid; et ma ei ela ööd üle. Kas mitte tema ei olnud see, kes just nii ütles?“ Ja minu abikaasa vastas: „Kuidas sa said seda kuulda? Ta ei öelnud seda sinu kuuldes. Ta ütles seda palatist väljas, koridoris.“ Mina vastasin „ Kas tõesti?“ Ja nii hakkas aeglaselt kõik välja tulema. 

Ma olin ikka veel väga, väga nõrk. Kuid 48 tunni pärast võeti hapnik ära ja nad hakkasid kasutama söötmisvoolikut. Ma tahtsin istuda. Tundsin ennast tõeliselt eufoorilisena. Seda tunnet on tõeliselt raske kirjeldada; see on sügavam kui lihtsalt armastus igaühe vastu. Minu jaoks oli see uus arusaamine. Ma ei olnud seda varem tundnud. Olin harjunud mõtlema, et ma pean õppima armastama teisi inimesi ja ma alati andsin endale hinnanguid: „Kas ma ole piisavalt armastav?“ Nüüdses kogemuses sain aru, et olen ise armastus. 

W.D. : Mis juhtus järgmise 6 kuu jooksul? Olid sa vähist vaba? Kuidas arstid seda praegu seletavad? 

Anita: Jah, ma olin vaba. Kui ma surmajärgsest kogemusest välja tulin, ei suutnud ükski masin leida jälgegi vähist. Nad ei uskunud seda, et vähki ei ole ja jätkasid mulle ravimite andmist ja testide tegemist. Nad tahtsid teha suurenenud lümfisõlme biopsiat, kuid ei suutnud ühtegi leida.  

W.D. : Kus oled sa täna? Kas sinu keha on vähist vaba? 

Anita: Jah on küll, see on täiesti vähivaba.

W.D. : Ütlesid, et tulid kehasse tagasi teadmisega, miks sul vähk on. Mis see oli  - miks sa vähi said? 

Anita: Ma võin seda öelda ainult ühe sõnaga – HIRM. Hirm olla MINA ISE, hirm teistele mitte meeldida, hirm mitte vastata ootustele, hirm elada, hirm surra, hirm süüa töödeldud toitu, hirm keskkonna pärast, hirm hingata, see on fakt – hirm KÕIGE pärast. 

Ainult siis, kui ma teadvustasin endale oma suurepärasuse, minu enda täiuslikkuse, minu enda väärtuslikkuse – minu kui universumi kauni lapse väärtuse, alles siis olin ma valmis hirmust lahti laskma ja omaks võtma elu nii, nagu see on – kogu tema rõõmus, mures, võimalustes, ebakindluses, mitmetimõistetavuses. Nähes ennast täiuslikuna, elu oivalise väljendusena, sain ma jõuda tervenemiseni. Ma kutsungi kõik võtma omaks seda täiuslikkust, kes ja mis sa tegelikult oled … ja elama rõõmuküllast elu ilma hirmuta. 

Ühest teisest intervjuust: 

Anita:  Suurim õppetund, mille mina sain – kui oluline on armastada iseennast ja olla see, kes ma tegelikult olen. See on surmalähedase kogemuse (NDE) tähtsaim õppetund. Ma olin alati mõelnud, et isekas on ennast armastada ja enda vajadusi teistest ettepoole seada. Nüüd ma õppisin, et kui ma ei armasta ennast, siis ei ole mul ka teistele küllaldaselt armastust anda – ma ei saa anda teistele seda, mida mul ei ole. 

Ma olin harjunud olema teistele meele järele ja asetasin alati teised ettepoole ning kartsin olla mina ise. Püüdsin alati olla keegi, kes ma ei olnud ja kurnasin ennast tühjaks aina teiste jaoks elades. Ma olin alati mõelnud, et on isekas oma vajadusi arvestada, kui teistel on suuremad vajadused. Ma sain aru, et ei ole isekas täita kõigepealt oma vajadused, sest on tõsi, et ma olen siin selleks, et olla mina ise. Ja kui ma teadvustasin endale selle Mina Ise, muutusin ma tervemaks, õnnelikumaks, heldemaks ja ma ei tunne enam, et mul oleks midagi puudu. Samuti mõistsin ma, et kui me püüame pidevalt olla need, kes me ei ole, siis on planeet puudujäägis.  

J. Pastiloff: Millised võiksid olla Anita elureeglid?

Anita:

1. Ära võta elu liiga tõsiselt;

2. Söö šokolaadi;

3. Saa aru OMA ENDA SUUREPÄRASUSEST!!

4. Söö rohkem šokolaadi;

5. Naudi elu ja tee seda, mis sulle rõõmu teeb

6. Tee oma igapäevased valikud selle põhjal, mis paneb SIND enast hästi tundma; mitte selle põhjal, mida sa MÕTLED, et sa peaksid teiste jaoks tegema; 

9. Naera enda üle iga päev!

10. Iga päev, kui sa vaatad peeglisse, tuleta meelde, et sa oled Univerumi täiuslik laps, kes on siin selleks, et olla tema ise. Sinu ainus eesmärk on olla see, kes sa tegelikult oled. 

11. Ära muretse liialt selle üle, et „teha seda õigesti“. Kui meie ainus eesmärk on olla meie ise, siis ei ole võimalik eksida!  

12. Alusta iga päeva puhtalt lehelt, jättes seljataha eilsed emotsioonid.

J. P. : Milline on sinu manifestatsioon 2012 aastaks?

Anita: Ma loodan, et suudame koos luua maailma ilma mõttetute hirmudeta! Saan aru, et osad hirmud on väga vajalikud ja need on sellised, mis ei lase meil endale viga teha. Kuid inimrass on praegu patoloogiliselt hirmunud ja see on momendil tõsine haigus, mis nakatab meid ja planeeti. Hirm toidab vähki ja muudab nõrgaks meie immuunsüsteemi, kuid see on ka vägivalla ja terrorismi juureks. Me oleme hirmul põhinev ühiskond. Meie käitumine ja otsused baseeruvad hirmul. Meie meditsiinisüsteem, seadused, valitsused jne baseeruvad kõik hirmul ja liiguvad edasi hirmul aga mitte soovil teha endale head, sellega tehes head ka kogukonnale ja kogu planeedile. Meie ainus vastutus on märgata seda hirmu endas ja seda muuta. Kui me seda teeme, siis näeme ka maailma muutumas. 

Kes olid sa 15 aastat tagasi?

Anita: 15 aastat tagasi kartsin ma kõike. Ma tahtsin inimestele meeldida, pingutasin väga tugevasti, et sobituda, kartsin väljendada seda, mida ma tegelikult tunnen. Ma tundsin, et ma pean tegema rasket tööd, et meeldida teistele ja ma ei pidanud ennast heaks inimeseks enne, kui ma tegin asju, mida ma pidasin kohustuslikuks teha, et heakskiit välja teenida. Olin harjunud uskuma, et ma pean kõvasti vaeva nägema, et olla vaimne, parem inimene jne. Tundsin sageli, et ma ei saanud hakkama, ei vastanud teiste ootustele.  Nüüd ma tean, et me kõik OLEME vaimsed, kuigi arvame, et ei ole! Kuidas me siis ei ole, me ju tuleme sealt ja läheme sinna tagasi? Minu ainus ülesanne on olla mina ise ja selles ei saa ma läbi kukkuda. 

Ma olin samuti harjunud olema väga valiv selles, mida ma söön. Seda mitte selle pärast, et ma ennast armastasin või oma kehast hoolisin. See oli hoopis seetõttu, et mul oli HIRM, mida need toidud mulle teha võivad. Ma kartsin väga vähki ja kartsin, et kõik põhjustab vähki: mikrolaineahi, barbeque toidud, punane liha, plastist pakendid, saastatus, päike jne. Nüüd ma tean, et need emotsioonid – see hirm toidu suhtes mõjutas mind rohkem, kui toit ise. Ma olen valinud toiduks tavapärase tervisliku toidu, ja ma teen seda seetõttu, et armastan oma keha ja tahan elada tervet ja pikka elu ning sel juhul toit toetab seda. Kui ma söön tervislikku toitu hirmust, kuna kardan vähki, siis saadan oma kehasse hirmul baseeruva energia ja seda hoolimata sellest, kas toit on tervislik või mitte. 

Kui ma ka söön tüki šokolaadi või kooki, siis seda teen ma rõõmuga ja naudin igat suutäit. 

Mida sa arvad andestamisest?

Anita: Minu jaoks on see huvitav teema. Kuna minu surmalähedane kogemus (NDE) muutis minu vaatenurka sellele. Selles kogemuses oli armastus enda vastu tingimusteta ja ma sain aru, et olen kõigiga üks. Enne seda kogemust olin harjunud mõtlema, et mul on vaja inimestele andestada, kui nad on mulle haiget teinud või eksinud. Nüüd ma tean, et ei ole midagi andestada. Inimesed ei tee haiget kavatsuslikult – nad teevad seda ainult oma valu tõttu. Kui ma ole suuteline ennast tingimusteta armastama ja tajuma, et oleme kõik Üks – kõik osakesed ühest tervikust, siis teistele andestamine on sama, mis endale andestamine.