neljapäev, 11. märts 2010

juustupulgad



4 tassi päevalille seemneid
sidrunimahla
nama shoyu või meresoolavett või mõne meretaime leotusvett või hapukapsamahla

köögikombainis jahvata seemned peeneks puruks. 1,5 tassi pane taldrikule.






Ülejäänud seemnepuru, sidrunimahl ja soolane vedelik blenderda
kreemjaks pastaks. Sidrunimahla läks minul 2 sidruni jagu, 0,5 tassi läks shoyut ja vett läks ikkagi ka, kuna mass oli blenderi jaoks liiga paks.
Võtsin siis paksu kilekoti, panin pasta sinna sisse, lõikasin augu sisse. Vajutasin pulga taldrikule seemnepuru sisse. Keerasin ettevaatlikult seemnepurus ringi. Panin kuivati plaadile.
Panin kuivatisse ja jätsingi sinna:)



Retsept on Rawolution raamatust. Hommikul tegin, valmis veel ei ole. Kuivama peaksi 10 tundi, ikka 40c juures.
Õhtul on näha kas süüa sobib.
Välja tuli sellest kogusest 1,5 plaaditäit.







õunakook -läbinisti toores:)

Põhi:
2 tassi makadaamia pähkleid
näputäis meresoola
mikserdada ettevvatlikult köögikombainis, et oleks veel teraline, kuid mitte pähklivõiks lasta. Suruda õlitatud koogivormile.
Täidis: 5 õuna, riivida ja mahl välja pigistada
2 tass kuivatatud õunu- kombainis peeneks tükeldada
1 tass marju- minul on leotatud kirsid
jahvatatud kaneeli, muskaati, ingverit (1 tl, 1 tl, 1 spl). Segada.


Põhjale valada, õunaringe peale lõikuda.





Kreem:
1 tass leotatud india pähkleid või mandleid
0,5 tassi datleid
eelnevalt välja pigistatud õunamahl
2 spl kookosrasva (sulatatud)
kaneeli, vaniljet
peedipulbrit näpuga (kui tahate roosat kreemi)
Blenderdada. Kui on liiga paks lisa veidi vett või mahla.
Kreem vala täidis peale,pane külma tahenema.
Kreem väga tahkeks ei lähe, jääb selline pehme.






neljapäev, 4. märts 2010

Märtsis ikka torti ja kreemikorvikesi ka



















Korvikese alus ja tordi tumedad kihid on tehtud täpselt sama retsepti ja tehnoloogia järgi kui yin-yan kook
Põhjale lisasin 2 banaani mandlipiima juurde. Tuli veel pehmem ja mõnusam.
Kreemis on piima asemel värskelt apelsinidest pigistatud mahl ja kakao-jaanikauna pulber (2 + 3 spl).

Moosiks jõhvikad mee ja datlitega püreestatu. Ainult meega tuleb vedelam moos, koos datlitega selline džemmi moodi.







kolmapäev, 3. märts 2010

toorest putru ja müslit

Sõna "Toores" kõlab eesti keeles nii nagu toored hapud karusmarjad. Ehk siis elustoit kõlab paremini.
Ise pressist vändatud kaerahelbed või siis sellised, mis on teada, et ei ole kuumutatud. Mahetalude helbed vist ei ole kuumutatud. Poes pappkarpides olevad on minu teada kõik eelkuumutatud.
3 tassi kaerahelbeid
2 tassi heledaid rosinaid
2 tassi tumedaid rosinaid
0,5 tassi mett
1 spl kaneeli
0,5 tl meresoola

kaerahelbeid leotada vähemalt 5 tundi. Parem üleöö. Pese sõelal voolava vee all. Pigista liigne vesi välja.Köögikombainis mikserdada helbed, heledad rosinad, mesi, kaneel ja sool sobiva konsistentsini. Ehk kuidas endale meeldib. Segada juurde tumedad rosinad. Süüa kohe jahedalt või soojendada 40c juures. Puder on hea. Olenevalt tassi suurusest võiks meega olla ettevaatlik, võib tulla liiga magus. Rosinaid ei peaks ka olema kuhjaga tassitäis. Pigem isegi 1,5 tassi. Rosinatega on meil vist probleeme. Heledatega eriti. Poes olevad kuldsed rosinad on keemiaga mõnusalt töödeldud ja toortoidu nime alla ei käi. Keimlingis on rohelised rosinad, mis muide leotades paisuvad ja värv muutub selliseks kollakaks. Kasutasin neid. Tumedaid rosinaid leiab küll mahepoodidest. Heledad rosiand, kui on väga kõvad ja kuivanud, tuleks samuti leotada. Kui putru üle jääb siis saab neist teha väikesed pätsid ja paari päevaga küpsiseks kuivatada. Tulevad head magusad küpsised. Kõige tervislikum rosin on ORKOS poes - varre küljes kuivatatud viinamarjad, kusjuures seemned on sees. Seemned rosinas näitavad siis seda, et tegemist ei ole hübriidiga vaid elujõulise-elu edasi kandva viinamarjaga:). Pudru algretsept pärineb Raw Food Real World raamatust ja helveste asemel on seal kaeraterad, mida tuleb leotada 5 päeva. Iga päev vett vahetades.
Samast raamatust müsli ka. On tõesti suurepärane müsli.
1 õun südamik eemaldatud ja tükeldatud
1,5 tassi datlipastat
0,5 tassi mett
2 spl sidrunimahla
1 spl vaniljeekstrakti
1 tl jahvatatud kaneeli
2 tl meresoola
0,5 tassi leotatud päevalilleseemneid (leotatud vähemalt 2 tundi, loputatud)
2 tassi mandleid (leotatud vähemalt 4 tundi)
3 tassi pekaanipähkleid (leotatud vähemalt 2 tundi)
1 tass kõrvitsaseemneid(leotatud vähemalt 2 tundi)
1 tass kuivatatud jõhvikaid.
Köögikombainisõun, datlipasta, mesi, sidrunimahl, vanilje, kaneel ja sool ning 1/4 tassi päevalilleseemneid mikserdada kuni on täiesti püree. Pane segu kaussi.
Köögikombainis mikserdada pähklid-seemned, kuni on väiksed tükid aga mitte jahu.
Lisa kaussi püree juurde, sega kõik hoolikalt läbi. Ja kuivata 43c juures kuni 10 tundi, pööra ümber ja kuivata veel 8-10 tundi või seni kuni on krõbe. Murra tükkideks - väiksemateks, suuremateks, kuidas meeldib. Pane purki, kaan peale. Serveeri koos marjade ja pähklipiimaga.

Teeme ise furikake


Algus oli selline:
Rootsi Renee Voltaire toodangu leidsin esmakordselt Arlanda lennujaamast. Internetist leidsin e-poe (http://www.reneevoltaire.se/products/). Muidu rootsi keelne leht, kuid tooted lehel on ka inglise keelne valik.
Tellisin sealt tema pakutavaid toorvariante, kuigi siis hiljem avastasin ka rohkem algallikaid. Tellimine ei ole kallis, kuid tooted on ikka küll. Tehnika on eriti kallis, sest nad ise tellivad selle Keimlingist Saksamaalt.

Aga siis furikake. No ikka suurepärane. Sellistes ilusates klaaspudelites maitsesegu: mustad seesamiseemned, valged seesamiseemned, nori leht ja perilla. Esimese pudeli sõin kunagi niisama ära - kohe nii hea oli:)
Nüüd tuli aeg, kus furikaket tahaks aga paari pudeli ja ka isegi 10 pudeli pärast tellimine ei tasuks ära.
Heledaid seesamiseemneid on meil muidugi küllaldaselt.
Mustadega oli alguses probleem - leidsin lõpuks Keimlingist. Ja veidi hiljem Tallinnast Stocmannist. Järelikult vast kuskil Eestis veel. Noriga ka raske:) aga roheline on roheline. Olen nüüd segu mitu korda teinud ja asendanud norit: nõgesega, sellerilehtedega, teiste vetikatega. Segu on kuivatatud ja see tähendab, et nõges või seller või vetikas on kuivatatud ja puruliseks jahvatatud - just nimelt väikesteks helvesteks, mitte jahuks. See annab sellise ilusa sügavrohelise värvi seemnete vahele.
Ja kõige raskem oli perillaga. Alguses hakkisin köögikombainiga enda suvel kuivatatud tomatid selliseks peeneks puruks. Perilla on nimelt punakas ja annab furikakele ilusa värvi, maitse ka. Panin siis tomatipuru ja meresoola. Segu on soolaka maitsega, tänu vetikale ja perillale.
Aga viimast korda Goonessdirect poest tellides leidsin sealt, et perilla täiesti olemas. Pakil on siis kirjas, et shiso ehk perilla on kasutusel jaapanis ja just nimelt sellega antakse umeboshi püreele selline suurepärane roosa-punane värv. Tellisin ühe pakikese prooviks. Pakil on kirjas, et ei olegi puhas perilla, vaid umeboshi ploomi mahl ja meresool ka. Ja jahvatatud kujul. Kuid siia segusse sobib väga hästi. Annab kohe soolase maitse ja midagi sellist mõnusat veel.
Niisiis tuli segu välja päris palju ja jagub pikaks ajaks.
400g musti seesamiseemneid
400g heledaid seesamiseemneid
1 pakk perillat
kuivatatud nõgese-selleri lehe-mõne vetika helbeid
võib ka päikesekuivatatud tomati peenestatud helbeid

Kui perillat ei ole võib lihtsalt lisada kuivatatud tomati-paprika helbeid ja meresoola.

Sobib raputada usinasti igale poole: supile, praele, salatile, leivale, leivakattele:)
Seesamiseemned sisaldavad rohkesti väärtuslikku seesamiõli, mille sisaldus võib vastavalt sordile ulatuda kuni 50 %-ni, samuti E-vitamiini, letsitiini, niatsiini, tiamiini, riboflaviini, rikkalikult taimseid valke (20-40 %), magneesiumi, rauda ning kaltsiumi

Veel täpsemalt:
Naturaalsed koorimata seesamiseemned on väga rikkad kaltsiumi poolest. Üks supilusikatäis koorimata seemneid sisaldab 87.8 mg Ca, kusjuures kooritud semmned sisaldavad ainult 10.5 mg. Võrdluseks veel, et 1 tass koorimata seesamiseemneid sisaldab 1404.0 mg Ca, 1 tass rasvavaba piima sisaldab 316.3 mg ja üks tass täispiima 291 mg Ca.
1 supilusikatäis sisaldab 8.7 mcg foolhapet jsa külluslikult vitamiin B6.
1 supilusikatäis seemneid sisaldab .62 mg rauda, 27.73 mg magneesiumi, 32.53 mg kaaliumi, ja .82 mg tsinki. Samuti sisaldavad seemned tervislikus koguses Fosforit.
Raua puuduse all kannatavatele on hea valik.
On saadaval kooritud ja koorimata variant. Kooritud on valged ja koorimata beeži värvusega. Tasub ikka valida koorimata variant, kuna õlidon seal paremini kaitstud ja kooritud variandis ei ole ka mineraale-vitamiine nii palju.
Valmistoodanus on seemned enamus juhtudel kooritud ja röstitud: seda nii tahhinides, seesamivõides, gomasios. Röstimata ja koorimata toodetelt tuleks otsida märki "RAW" .
Röstimine tugevdab küll lõhna ja maitset, kuid hävitab enamiku mineraalainetest-vitmaiinidest ja ensüümidest.
Kuskilt jooksis läbi, et mustad seesamiseemned on koorimata ja heledad on kooritud: wikipedia annab igal juhul põhjuseks ikka sordivahe, mis on tingitud õlisisaldusest. Mustad on koorimata ja beežid on koorimata. Kooritud on valged seemned.
Mustad seemned on pisut kibedama maitsega.
Üldiselt võib seesamiseemnetele kirjutada tunduvalt pikema kiidujutu.
Samuti on nõges väga-väga hea lisand sellele segule. Meie oma nõges ikkagi:).

See kallis B12 veel üks võimalus

Jutt B12 kohta tuli väga pikk ja pärast mitmeid korrigeerimisi jäi ikka pikaks. Siin katkend sellest toredast vitamiinist:

Ainus koht, kus toimub kobalamiini süntees looduses on mikroorganismid; ei loomad ega taimed ei ole võimelised tootma vitamiin B12 derivaate
...

Ei jumal ega loodus pole teinud viga – ta on andnud piisava koguse B12 vitamiini miljarditele herbivooridest loomadele – sealhulgas vegetaarsetele primaatidele (meie bioloogiliselt lähimatele vastetele) ja inimesele! – kui inimene teeb õiged toitumisalased valikud ja toidab end sellega, mis loodus on talle algusest peale ette näinud! –
Ja see on: Aias ja aiast - täiuslikult puhast, saastumata, valgust, hapnikurikkust armastava bakteri toodangut, piisavas koguses, madala kontsentratsiooniga, aga kõiki vajadusi täielikult rahuldav!—
Mitte välja pressitud reostatud, hävitatud, tapetud, haigustkandvate, haigust vahendavate ja hüperkontsentreeritud koguses B12 loomadelt -- eriti karni/omnivooridest loomade (näiteks siga, kala, kodulinnud), kes akumuleerivad ja kontsentreerivad oma kudedes, vedelikes ja seemnetes /muna/ rohkem B12 kui herbivooridest loomad ja/ või putukad, keda nad söövad. Seeläbi on karnivooridel (ka inimesel kui ta on valinud sellise toitumisviisi) ultra-kontsentreeritud B12 tase kudedes.
Seega on lihatoidulisel inimesel, valesti tõlgendatud ülikõrge B12 tase organismis – see on kontsentreeritud ja akumuleeritud ning järelikult mõõdetud kõrgena; kusjuures see on aktsepteeritudki kui inimnorm!
Ja see ekslik valestandart (on peaaegu aktsepteeritud kogu teadusmeditsiini poolt) põhjustab valesid diagnoose! See, et veganite ja nende rinnaga toitvate laste seerumis* on B12 madalam taset on loomulik (ja korrektne).
See arvatav “defitsiit” patsientidel on muutunud ohumärgiks ja B12 (sealjuures heitvetega kasvatatud ja/või loomsetest allikatest ebaloomulikul teel saadud) ebavajaliku juurdelisamisega, koos vastunäidustatud (kõrvaltoimed) punaliblede üleküllusega on paljud patsiendid enda teadmata valesti koheldud ohvrid.
** seerumi (veres) tase B12 puhul, ei ole alati õige näitaja sisemise, rakusisese ja -välise, metaboolse B12 funktsioneerimisest. On teada, et rakud on ultra tagasihoidlikud B12ga; st. hoides seda ainult sobivas-vajalikus koguses rakule endale, taastöödeldes seda intra-cellular (rakus siseses) keemias ja lubades seda eksportida välja inter-cellular (rakkude vahelisse) keemiasse ainult juhul, kui see on tõesti vajalik.
Standartne meditsiin on jäänud Kochi vägivaldsetesse uuringutesse ja postulaatidesse kinni kui lõplikult tõestatud teaduslikesse meetoditesse, mis on välja töötatud USA/tööstuslikult arenenud riikide karnivooridest elanikkonna põhjal. http://en.wikipedia.org/wiki/Robert_Koch. See oli sajand tagasi!
Tehes sel viisil ülikõrge ebaloomuliku ja ebaloodusliku B12 taseme inimstandartiks – Seega ei ole B12 tase seerumis päris tõeselt ja tõsiselt võetav kogu inimkonnale, seda enam ei ole see mitte bioloogilise olendi ilmne ja korrektne tase tema toitumises, keemias ja füsioloogias!
Toimiv mure B12 defitsiidi pärast (baseerub uuringul, mida alustati rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi ja lõppes ligi pool sajandit tagasi) on läbi viidud märgatavalt nn halbades tervisetingmustes, mida nimetatakse "pernicious anima(hävitav alge) " (ja teised üksteisega lähedalt seotud neuroloogilised ja füsioloogilised talitushäired).
Praeguseks väljakujunenud tõeline põhjus B12 puudujääkidele on kehade läbikukkumine nende oma võimes toota endale vajalikku "sisemist faktorit"(IF), liidest mis seotud B12 intra/inter raku transpordi ja kasutamisega – mis on seotud häirunud hüdrokloriid happe ja sapi väärtalitusega (olukord, mis on põhjustatud söövitavatest seedekomponentidest, kõrgest molekulaarkaalust, tihketest loomsete rasvade ja valkude koostarbimisest), samuti toitaineliselt-bakterioloogiliselt alatoidetud, alafunktsioneeriva, või keemiliselt kahjustatud (või veel harvem, geneetiliselt vigane) sooletraktiga.
ja edasi http://www.paikesetoit.ee/vitamiin-b12