Mees, kes pidas oma naist kübaraks

 

Ma ei ole veel üle saanud Mark Schatzkeri Dorito efektist. Eriti neist kahest mõõtest: „me arvame, et tänases toidus on liiga palju kemikaale, kuid tegelikult on seal kaugelt liiga vähe“ ja „tänane kiirtoit on mittetoksiline – st suhkur, sool ja rasv on ained, mida meie keha suudab tõlgendada kui suhteliselt turvalist ainest ja vastu võtta suuremates kogustes. Puuduvad need sajad ja tuhanded kemikaalid, mis loodusest nopitud taime puhul kehas teravalt märku annavad: „ära rohkem söö, muidu mürgitame“.

See omakorda tuletab meelde vanu toortoidu aegu, kui ma soovitasin smuutisse mitte panna tugevaid, mõrusid-kibedaid umbrohtusid. Või kui lisada, siis ainult sellises koguses, mida puhtalt niisama ära süüa. Sisetunne nii ütles. Sedakorda oli sisetunne õige. Mõru, kibe, ebameeldiv maitse viitab taime sekundaarsetele ühenditele, mis suures koguses meile hea ei ole. Mäletan, et kadunud Anatol Sügis märkis samuti, et ravimtaimi toiduks liigses koguses tarbida ei maksa.

Sisetunne on aga kummaline asi, vahel paneb see täppi, vahel võib olla mitte. Sestap kohtusin ma mitmete inimestega, kes uhasid smuutisse ohakaid, võililli jm tugevaid ravimtaimi. Sageli mitte beebitaimedena, vaid ülekasvanutena. Ja tugevate ravimtaimede puhul tuleb meelde Riskini raamat, milles kirjutati „kui looduses on midagi söömata, siis on see kas mürgine või mingil muul moel probleemne“. Ja smuutisse läks peale puuvilja ka mett või palmisuhkrut või agaavi siirupit. Välja tuli siis toortoidu Dorito efekt. Arvestades, et smuuti läheb kiirest alla ka, mälumine ju protsessi ei takista, on samuti keha reaktsioonivõimet petetud. Üledoseerimine on kerge tulema – ehk mürgiseid sekundaarseid komponente on umbrohtudega kerge sisse võtta.

Täna on ääretult populaarne võta ülidoose C ja D vitamiinidest – nö sekundaarsetest komponentidest. Tugevat ravimtaime musta pässikut ehk Chagat pakutakse välja kui igapäevast toidukõrvast jooki.  Peaasi, et palju.

Arvan, et taim ise ongi seetõttu imeline, et seal on segu headest ja halbadest komponentidest. Ja need head komponendid (näit C vitamiin) on meile hea küll aga ainult teatud kontsentratsioonini ja  nö halvad komponendid on need, mis tekitavad mõru, kibedat, ülihaput jms maitset, mis pole niivõrd halb, kui hoiatav – et sa head asja liiga palju ei võtaks. Rebides taimest välja ühe hea komponendi ja uhades seda lakkamatult endale sisse – kusjuures teadmata, kuidas inimesele see üldse mõjub – võime endale teha suure karuteene.

Miks see mulle kõik uuesti meelde tuli – lugesin parasjagu raamatukogust toodud Oliver Sacks´i „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ (eesti keeles 2003, kirjastus Tänapäev). Ma mainisin Sacksi, kui kirjutasin raamatust „Unthinkable“ ja leidsingi mõned eestikeelsed tõlked. Raamat „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ sisaldab dr. Sacksi äärmuslikke meditsiinilisi (neuroloogia) juhtumeid. Plaanis ei olnud sellest raamatust postitusi teha, kuid just siit leidsin veel üht-teist:

Christina oli 27 aastane tugeva kondiga ja enesekindel, nii kehalt kui vaimult jõuline noor naisterahvas, kes jumaldas hokit ja ratsutamist. Tal oli kaks väikest last ja ta töötas arvutiprogrammerijana. Ta oli intelligentne ja haritud, armastas balletti ja luulet. Ta elas täisverelist elu ega olnud õieti päevagi põdenud. Korraga lõid Christinal kõhtu valud ja tema üllatuseks avastati sapikivid, mis soovitati eemaldada. Kolm päeva enne operatsiooni võeti ta haiglasse ja päev enne oppi nägi ta veidralt intensiivset, ärevust tekitavat unenägu: ta tuikus kõvasti, püsis vaevu jalul, ei tundnud maapinda oma jalge all, ei suutnud tunda oma käsi, mis kõlkusid sihitult siia-sinna.

Christinat tuli vaatama psühhiaater, kes kinnitas, et tegemist on operatsioonieelse ärevusega. Kuid ometi sai samal päeval unenägu tõeks. Järgmisel päeval ei saanud Christina seista muidu, kui pidi maha vaatama, ta ei suutnud midagi käes hoida. Kui ta püüdis käega süüa võtta, ei tabanud tema käed asju. Ta suutis ka vaevu istuda – keha vajus ära. Nägu oli kummaliselt ilmetu ja lõtv, suu vajus lahti ja isegi hääletoon oli muutunud. „Ma ei tunne oma keha“, ütles ta.

Sacks kutsus Christinat vaatama füsiaatri – füüsilise meditsiini spetsialisti. Tegemist oli pealaest varbaotsteni ulatuva propriotseptiivse defitsiidiga – kiirusagarad toimisid, aga neil ei olnud midagi töödelda. Lihastest, kõõlustest ja liigestest ei saabunud ajju mitte mingisugust informatsiooni. Kehaaju põhineb kolmel asjal: nägemisel, tasakaaluorganitel ja propriotseptsioonil, ning see viimane Christinal puuduski. Naine oli elujõuline ja õppis kasutama oma nägemist, et ajule oma kehaasendist ja liikmetest infot anda, ning suutis lõpuks hakata vaevaliselt liikuma.

Sacks kirjutab, et Christina on ühtaegu nii toime tulnud kui ka mitte toime tulnud. Ta on suutnud küll tegutseda, aga mitte olla. Ometi jääb ta ikka ja alati puudega inimeseks ja kaotajaks – miski ei suuda väärata tema jäädavat ja absoluutset propriotseptsioon kaotust – selle tähtsa kuuenda meele kaotust, milleta keha jääb ebatõeliseks, nagu ei kuuluks ta kellelegi.

Selle juhtumi tõin raamatust esile seetõttu, et aastaid hiljem kirjutas Sacks juhtumile postskriptumi. Kui Christina haigusjuhu ajal oli ta ainuke sellelaadse diagnoosiga, siis postskriptumi ajaks oli neid leitud veelgi. Ja kõige raskematel sensoorse neuronopaatiaga patsientidel on sarnased kehakujutelma häired nagu Christinal. Enamik neist on tervishullud või vitamiinineelajad, kes on söönud hiigelkogustes B6 vitamiini (püridoksiini). Nii leidub juba sadu kehatustatud mehi ja naisi – aga enamik neist võib erinevalt Christinast loota paranemisele, niipea kui lõpetab enda püridoksiiniga mürgitamise.

Raamatu teises osas kirjutab Sacks liiasustest. Taaskord liiga vähe-liiga palju probleemidest.  Ergastus ei tähenda mitte üksnes tervislikku küllastust ja üliküllust, vaid võib ka põhjustada üsnagi halvaloomulisi liialdusi, kõrvalekaldeid, soerdlikkust – seda laadi liigpaljusust, mida kirjeldati Sacksi raamatus „Awakenings“, kus patsiendid kippusid lõhkuma ja enese üle kontrolli kaotama, olles vangistatud (või vabastatud) ülevõimendatud impulsi, kujutluse ja tahte, oma ohjeldamatuks muutunud füsioloogia poolt.

Areng võib muutuda ülearenguks, elu muutuda hüper-eluks. Kõik hüper-olekud võivad võtta ebaloomuliku, hälbelise, para-seisundi kuju.

Paradoks, et mõni haigus võib teeselda terveolekut – nagu näiteks imeline tervise ja heaolu tunne, mille halvaloomulised järelmid alles hiljem avalduvad – on üks looduse vingerpusse. Sacks on oma varasemates raamatutes kirjeldanud ekstaasi, mis võib vallandada rabanduse või seda soodustada ja tsiteerinud George Elioti tähelepanekut, et ohtlikult hea enesetunne oli tema jaoks sageli haigushoo märk ja ettekuulutaja.

Ohtlik heaolu, haiglane sära, petlik eufooria, mille taga varitseb kuristik – see on lõks, millega liiasus peibutab ja hirmutab, olgu selle andnud meile Loodus või põhjustanud me ise mõne erutava sõltuvusega. Ja mitte keegi, absoluutselt mitte keegi pole selletaolise narritamise ja sissekukkumise eest kaitstud.

Mulle tundub aeg-ajalt, et just taolist liigsust pakutakse tänaste eriti populaarsete toidulisandite ja imerohtude reklaamis – lõputu ja aina tõusvas joones kulgev energiavaoog ja rõõm ja eufooria. Olen olnud skeptiline selliste imepakkumiste osas ja mida aeg edasi, seda uskumatumaks toodete lubadused lähevad. Nii võivad paljudest inglid saada. 

Ma olen raamatuga poole peal, võib olla leian siit veel midagi. Aga veidi autorist:

Oliver Sacks

Sacks läks manalateele 82 aastaselt (1933-2015). Arsti ja kirjanikuna saavutas dr Sacks teadlaste seas haruldase populaarsuse ja tuntuse. Tema raamatuid on USA-s trükis üle miljoni eksemplari, tema teoseid kohandati filmi ja lava jaoks ning ta sai aastas umbes 10 000 kirja. ("Ma vastan alati alla 10-aastastele, üle 90-aastastele või vanglas viibivatele inimestele," ütles ta kunagi.)

Dr Sacks kirjeldas oma raamatuid ja esseesid mitmeti kui haiguslugusid, patograafiaid, kliinilisi lugusid või "neuroloogilisi romaane". Tema subjektide hulka kuulus Madeleine J., pime naine, kes tajus oma käsi ainult kasutute "taignatükkidena"; Jimmie G., allveelaeva raadiooperaator, kelle amneesia jättis ta 1945. aastal enam kui kolmeks aastakümneks hätta; ja dr P. – mees, kes pidas oma naist kübaraks –, kelle aju kaotas võime dešifreerida seda, mida ta silmad nägid.

Kirjeldades oma patsientide võitlusi, mis mõnikord avaldusid ka imelike kingitustega, aitas dr Sacks tutvustada laiemale publikule selliseid sündroome nagu Tourette'i või Aspergeri sündroom. Kuid ta valgustas nende tegelasi sama palju kui nende tingimusi; ta humaniseeris ja demüstifitseeris need.

Rõhutades haiguslugudele, võttis dr Sacks eeskuju 19. sajandi arstidest, kes mõistsid hästi, kui vähe nad ja nende eakaaslased teadsid inimloomade toimimisest ja kes pidasid arstiteadust tohutuks, suures osas kaardistamata teaduseks.

"Mulle oli alati meeldinud näha end loodusteadlase või maadeuurijana," kirjutas dr Sacks oma lihasoperatsioonist taastumise kogemustest raamatus "A Leg to Stand On" (1984). "Olin uurinud palju kummalisi neuropsühholoogilisi maid - neuroloogiliste häirete kaugeimaid Arktikat ja troopikat."

Tema intellektuaalne uudishimu viis ta veelgi kaugemale. Dr Sacks pidas oma veebisaidil osalist nimekirja teemadest, millest ta oli kirjutanud. See hõlmas vananemist, amneesiat, värve, kurtust, unenägusid, sõnajalgu, Freudi, hallutsinatsioone, neuraalset darvinismi, fantoomjäsemeid, fotograafiat, Kolumbuse-eelset ajalugu, ujumist ja kaksikuid.

"Ma olen väga visa, nii heas kui halvas," kirjutas ta oma raamatus "A Leg to Stand On". "Kui mu tähelepanu on hõivatud, ei saa ma seda niisama lihtsalt mujale viia. Võib olla on see suur tugevus või hoopis nõrkus. Kuid see teeb minust uurija. See teeb minust kinnisidee."

Ta oli ka vastuolude mees: avameelne ja valvel, seltskondlik ja üksildane, kliiniline ja kaastundlik, teaduslik ja poeetiline, britt ja peaaegu ameeriklane. "Aastal 1961 teatasin oma kavatsusest saada USA kodanikuks, kuid ma ei jõudnud selleni kunagi," ütles ta 2005. aastal The Guardianile.

Dr Sacks pälvis esmakordselt laialdase tähelepanu 1973. aastal oma raamatuga "Awakenings“ (Ärkamised), mis käsitleb atüüpilise entsefaliidi vormiga patsiente Bronxi Beth Abrahami haiglas.  

Eestit külastas Sacks 2003 aastal, Päevalehe intervjuus ütles ta muuhulgas:

Kas need inimesed selles raamatus on hullud?

Ei, üldse mitte!

Nad on normaalsed?

Ei, üldse mitte! Neil on neuroloogilisi probleeme, mis ei ole seotud hullumeelsusega. Nad on tervemõistuslikud, kuid kaotanud mälu, võime asju ära tunda. Neil on ajus teatud probleemid, mida põhjustavad häireid mälus, nägemises ja keele kasutuses. Mõnel on ebaharilikud liigutused, mõni on intellektuaalselt alaarenenud, mõnel on tavatud anded – kuid keegi neist ei ole hull.

Seega pole nad hullud, vaid lihtsalt käituvad kummaliselt?

Nad käituvad kummaliselt, sest nende ajuga on midagi juhtunud. Kui midagi juhtuks teie ajuga, siis hakkaks ka teie nende moodi käituma – kuid see ei teeks teid hullumeelseks.

Toortoidulise Robert Lockharti neerupuudulikkus ja surm kuivpaastuga

 

Asi sai alguse sellest, et võtsin raamatukogust Louisa Young mälestusteraamatu „Sa lahkusid vara“, kus räägitakse helilooja ja pianisti Robert Lockharti alkoholisõltuvusest ja kirevast elust. Otsisin Lockharti pilti, et teda silme ette saada ja Google näitas mulle ka üht teist Robert Lockharti – pikaaegset puuviljatoidulist, kellega kohtusin 2012 aastal USAs Woodstock Fruit Festivalil. Blogis tõlkisin kunagi ka intervjuu Robert Lockhartiga. Tuleb välja, et ta on 2019 lõpus 74 aastasena surnud neerupuudulikkuse tõttu.  Mis siis juhtus?

Woodstocki lehel on kirjas, et Roberti 2015. aastal tehtud vereanalüüs näitas, et tema neerud töötasid umbes 65%  nende võimekusest.

2019 oktoobri keskel, tundis Robert tavapäraseid sprinditreeninguid tehes kurgus röga ja õhupuudust. Ta arvas, et see on tavapärane lima eraldumine ja ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kui see umbes 2 nädala pärast ei paranenud, otsustas ta asju kiirendada, tehes 3-päevase kuivpaastu. Kuiva paastu ajal jätkas ta hoolimata väga kuumast ja kuivast ilmast oma kliinikus tavapärast tööd.

Kuivpaast ei lahendanud röga probleemi ja põhjustas köha. Pärast paastu jätkusid hingamisraskused ja jõudsid punkti, kus tal tekkis öösel magamisega probleeme. Kuigi ta jättis paastu katki, ei söönud ta järgmise 2 nädala jooksul üldise nõrkustunde tõttu. Ta ütles pidevalt, et tal on vaja lihtsalt puhata ja rahulikult võtta.

Lõpuks umbes kaks nädalat pärast kuivpaastu aitasid Janette Murray-Wakelin ja Alan Murray Roberti naisel Rheanal ning tema tütardel Meah Robertsonil ja Tulani Lockhartil veenda teda haiglasse minema ja arstiabi otsima. Testid näitasid vereringes äärmiselt kõrget kaaliumi taset, mis näitab, et Roberti neerud ei toiminud. Haigla arstid arvasid, et Roberti kuivpaastu režiim on aastate jooksul tema neerudele märkimisväärset kahju tekitanud. Skaneerimine näitas ka seda, et tema neerud olid tavapärasest väiksemad.

Normaalne kaaliumitase veres on 3,5–5,0 milliekvivalenti liitri kohta (mEq/L). Kaaliumi tase vahemikus 5,1 mEq/L kuni 6,0 mEq/L peegeldab kerget hüperkaleemiat (meditsiiniline termin ebanormaalselt kõrgenenud kaaliumi taseme kohta). Kaaliumi tase 6,1 mEq/L kuni 7,0 mEq/L on mõõdukas hüperkaleemia ja üle 7 mEq/L on raske hüperkaleemia. Roberti kaaliumisisaldus oli 6,8 mEq/l.

Normaalne vere kaaliumisisaldus on südame normaalse elektrirütmi säilitamiseks kriitilise tähtsusega. Mõõdukas hüperkaleemia võib põhjustada EKG muutusi (EKG on südamelihaste elektrilise aktiivsuse näitaja) ning raske hüperkaleemia võib põhjustada südame elektrilise aktiivsuse pärssimise ja südame löömise lõpetamise.

Arstid seostasid hingamisraskust kopsupõletikuga, mis põhjustas vee kogunemist kopsudesse.

Pärast diagnoosi jäi Robert järgmiseks 7 päevaks haiglasse ja tundus, et esialgu paraneb, kusjuures uriin muutus mõne päeva pärast selgemaks, kuid umbes 5 päeva pärast oli tal puhkeseisundis ebanormaalselt kiire pulss 140 lööki  minutis. Arst määras südame nõrgenemise korral südame õigeks toimimiseks stimuleeriva ravimi.

Naine tõi talle värskeid puuvilju ja rohelist, kuid ta pidi oma viljavalikuga olema ettevaatlik, kuna neerude töö halvenemise tõttu oli kõrge kaaliumi tase.

Laupäeval, 23. novembri õhtul, 2 päeva pärast ebanormaalse pulsi episoodi, oli Robertil südameseiskumine, kaks korda 10 minuti jooksul.

Robert taaselustati ja viidi intensiivravi osakonda, kus ta viibis järgmised 5 päeva. Südame skaneerimine näitas, et tema süda oli suurenenud stressi tõttu, mis pidi tulenema eriti raskest tööst, püüdes kahjustatud neerudega kehasse verd pumbata.

Intensiivravi osakonnas tuvastati täiendavate uuringutega Melioidoos - nakkushaigus, mille põhjustas Burkholderia Pseudomallei nimeline bakter, mida leidub saastunud vees ja pinnases ning levib otsese kontakti kaudu nii inimestele kui ka loomadele. See bakteriaalne infektsioon põhjustas Roberti rögaprobleeme, kopsupõletikku ja hingamisraskusi.

Robertile manustati bakteritega toimetulekuks suurt annust intravenoosseid antibiootikume. Robert polnud varem kunagi antibiootikume võtnud ja see oli tema kehale äärmiselt pingeline, eriti kuna tema puudulikud neerud ei olnud võimelised täiendavate toksiinide kõrvaldamisega tegelema.  

Austusest Roberti soovide vastu tegid Roberti perekond ja arstid ühise otsuse lasta tal rahulikult minna, ilma et ta oleks ühegi masina külge ühendatud ega ravimitega stimuleeritud. Kui nad hingamistugitorusid lahti ühendasid, hingas Robert veel omaette ja keha lõdvestus silmnähtavalt. Tundus, et ta koges kergendust. Nad lasid tal rahus ise otsustada. Samal päeval umbes kell 18 lakkas Roberti süda löömast.

Teised artiklid Lockharti surmast on Austraalia ajakirjandusest ja tasulised, nii ma neid lugeda ei saanud. Mõned karnivooride sapised märkused, mida ei tasu jälle lugeda. Aga 2012 Woodstock puuviljafestivalil oli  ka Durianrider aka Harley Johnstone, kes oli sel ajal samuti toortoidumaailmas äärmiselt populaarne  - tegi 30bananasaday platvormi jms.  Kuigi tema videod olid üsnagi agressiivsed, oli ta tegelikult väga sõbraliku olemisega. Durianrider märgib oma 2019 videos, et Robert oli väga terve mees, kes ronis kookospalmide otsa ja ääretult ergas, kuid langes kuivpaastu värgi ohvriks. 

Ma mäletan, et ta oli üldse igasuguse paastu osas kriitiline juba 2012 festivalil, kus ta rääkis, et tema naaber suri paastudes ja ütles, et paastuda tuleks spetsialisti käe all. Durianrideri sõnul muutuvad paljud toortoitujad anorektilisteks st hoolimata sellest, et nad on juba ääretult saledad, teevad nad paaste või püüavad hakata praanatoidulisteks, et ennast veelgi rohkem puhastada. Durianrider meenutab, et Robert oli kunagi öelnud – mida vähem toitu sa sööd, seda kauem elad ja kommentaarides kõik kiitsid seda mõtet – nimetades seda raw bliss.  Ja märgib siis, et kui temalt küsitakse, et miks Robert suri – kas puuvilja pärast – vastab ta, et ei -  halb ei ole puuvili, vaid kuivpaast ja anoreksia. 

Ma ei oska öelda, kas see paastuvärk käib anoreksia alla - anoreksia (anorexia nervosa) on söömishäire, mille puhul inimene kaotab kaalu rohkem, kui on tervislik, esineb tugev hirm kehakaalu tõusu ees ning oma keha nähakse moonutatud pildina. Häire avaldub alatoitumises ning sellele lisanduvates hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muutustes. Võibolla. Durianraider märgib, et asi paastu puhul taandub sageli ikkagi sinna, et peamine soov on langetada kaalu ja et igasse dieeti eriti toortoidu ja taimetoidu taha on peitunud ka toitumishäiretega inimesed sh anoreksia ehk tugev soov kaalus alla võtta, mis lihtsalt käest ära läheb.

Durianrider ütleb ja ta ei eksi, et kuivpaastul inimeste keha dehüdreerub täielikult ja kehas tekib „võitle või põgene“ reaktsioon ehk adrenaliini tulv, mida inimesed ekslikult peavad jumalikuks elujõuks. Samas tekitab iga kuivpaast neerudele pöördumatu kahjustuse.

Menopausist (ka lammastest ja toortoidust)

Parem, kui me ei läheks mööda sellest suurepärasest verstapostist, et juba aprillis tähistan ma 50 sünniaastapäeva 😍😍😍.

Selleks puhuks on loodus juba pikemalt ette valmistanud ridamisi kingitusi 😃

Mäletan üsna hästi ühe veidi vanema sõbranna kunagisi sõnu - ükskõik, mida ma ka ei sööks või kui palju, igal hommikul on kilo juures. Ja see oli oma toitumist jälgiv, sale sõbranna. 

Ja mingil ajahetkel avastasin, et olen ise 7 kg mängeldes juurde võtnud (tänaseks on sellest 5kg taas kadunud aga sellest kunagi hiljem)... 

Kui ma lugesin läbi Jennifer Gunteri Vagiinapiibli (The Vagina Bible) - loe siit lähemalt - sain teada, et menpausi sümptomite raskus on naistel erinev, kuid sümptomid ise hormoonide tasemega seotud ei ole. Pigem on tegemist keeruliselt läbipõimunud geneetika, tolerantsi ja rasvkoe östrogeeni tootmise võimekuse summaga. Rasvkude (adipose tissue) ehk ka lihtsalt meie keharasv suudab toota teistest hormoonidest östrogeeni - seda ensüümi aromataas abil. 

Enne menopausiiga toodetakse naise enamus östrogeeni munasarjades. Pärast seda aga rasvkoes. Tundub loogiline, et keha üritab kasvatada rasvkude, et hoida östrogeeni taset samasugusena. Nii ma siin mõtlengi, et palju kehal seda rasvkudet peaks vaja minema :) ja kas kehal ei tule pähe hull mõte, et mida rohkem, seda uhkem 😉😉😉

Bill Brysoni raamatus "Inimkeha kasutusjuhend asukale" on kirjas: "Menopaus on samasugune mõistatus nagu vananemine isegi. Selle kohta on välja kujunenud kaks peamist teooriat, mida tuntakse  kui emahüpoteesi ja vanaemahüpoteesi. Emahüpoteesi kohaselt on laste kandmine ohtlik ja kurnav, ja mida vanem on naine, seda enam see nii on. Niisiis võib menopaus olla lihtsalt kaitsestrateegia. Naine, keda rasedused enam ei häiri, saab nüüd rohkem keskenduda oma tervise hoidmisele, jõudes laste kasvatamisega lõpule kõige produktiivsete aastate saabudes. Siit edasi vanaemateooriani on vaid üks loogiline samm: selle kohaselt lõpetavad naised keskea saabudes paljunemise, et nad saaksid aidata oma võsukestel nende järeltulijaid kasvatada. Muide, väide, nagu vallandaks menopausi naise munarakkude otsalõppemine, on müüt. Munarakud on neil endiselt alles. Neid pole küll palju, aga viljakana püsimiseks siiski piisavalt."

😀Tuleb muidugi öelda, et minu vanemale tütrele meeldib kõige enam vanaemahüpotees!

Teadmiseks, et peale inimeste on ainsad menopausiga (maismaa)loomad lambad, kuigi on ka paar vaalaliiki. Kui siin maskikandjaid lammasteks narrida, eks see tuleb sisemisest äratundmisest, et meil on muudki ühist 😄😄

Üldiselt jõuavad loomad aga enne ära surra, mitte et nad oma loodusliku eluviisiga oleks sellest kuidagi niisama pääsenud. Kunagi ammu tõlkisin ka ühe artikli, milles kirjutas, et menses on ebapuhta elustiili tulem. Kuid see oli pigem kellegi soovmõtlemise tulem, mitte faktiline materjal. Toortoitumine viis paljudelt mensese, kuid pigem ülimadalast kaloraažist tingitud säästurežiimi pärast, mitte puhtusest. Väga väike kaloraaž sunnib keha säästurežiimile, mis mensese verevoolust võib tugevalt vähendada või hoopis kaotada. Mis puudutab neid vanemaid naistoortoidulisi, kellega mina kunagi kokku puutusin - siis nende menopaus oli omal kohal ja ikka samas eas. 

 Vanades tsivilisatsioonides oli naiste mensesest üksjagu juttu. Kuna enamik kirjapanekuid tegid mehed, siis pole kirjutatud palju ega põhjalikult. Reeglina üritas patriarhaarne ühiskond naisest sel ajal mööda vaadata ja paljudes kohtades oli perioodi ajal naistel templite külastamine keelatud. 

Ma olen selles mõttes õigel ajal oma poolt sajandit läbimas, et juba mais 2021 ilmub Jennifer Gunteri uus raamat, mis on pühendatud ainult menopausile (The Menopause Manifesto). Seda tutvustab Gunteri artikkel:

Are You There, God? It’s Me, Menopause

Gunter kirjutab: Mis oleks, kui ma ütleksin teile, et teie kehaga juhtub midagi olulist, kuid täpse teabe asemel saate hunniku negatiivseid sõnumeid ja masendavaid stereotüüpe?

See oluline on paljude naiste jaoks menopaus.

Menopaus on lihtsalt tagurpidi puberteet. Kui puberteeti tähistatakse, siis menopausi eiratakse. Menopausijärgsetelt naistelt oodatakse, et nad valivad - nõia, proua detektiivi, kibestunud matriarhi või pidevalt kasvava kasside arvuga naise rolli - ja istuvad edaspidi vaikuses, kuna nende väärtus patriarhaalsele ühiskonnale langeb koos nende östrogeeni tasemega.

Seega ei tea paljud naised, mida oodata, kui nende tsükkel enam ei tööta, ja see teabe puudumine võib olla hirmutav ja jõuetuks tegev. See võib negatiivselt mõjutada elukvaliteeti ja põhjustada isegi tõsiseid tagajärgi tervisele. Võtke näiteks kuumahood (tuntud ka kui vasomotoorsed sümptomid). Meditsiinitöötajad ütlevad paljudele naistele, et nad peavad seda lihtsalt taluma või et nende seisund pole nii halb, et ravi vajada.

Kujutage ette, kui meil oleks sama suhtumine vanusega seotud nägemismuutuste osas? Vabandust, proua, vanusega lühinägelikuks muutumine on normaalne. Äkki vajate pikemaid käsi?

Günekoloogina oli mul enda menopausi ajal ainulaadne eelis. Ma olin teadlik sellest, kuidas mu keha muutub. Teadsin, et kuumahood võivad alata aastaid enne viimast menstruatsiooni, nii et kui nad algasid, ei olnud ma sellest vaimustuses, kuid teadsin, et see on tüüpiline. Kui menstruatsioon muutus ebaregulaarseks, teadsin, mida oodata, ja oskasin eristada lihtsalt häirivat tervisrikkest. Teadsin ka mitmesuguseid ravimeetodeid, samuti nende eeliseid ja riske - oskasin öelda, mis on lihtsalt müüt või väljamõeldud sotsiaalmeedia “tarkus”. Selleks ajaks, kui minul algas menopaus, olin ma naistega menopausi teemal rääkinud üle 20 aasta, nii et olen puutunud kokku paljude kogemustega, vastupidiselt tänasele enamasti negatiivsele avalikkuse ettekujutusele.

Selleks, et mõista, mis teie kehaga toimub, ei peaks vaja olema feminismipuhangut.

Kui jätame menopausi oma arutlustest välja, anname märku, et see pole oluline. Aga ma olen siin, et seda muuta. Selleks, et mõista, mis teie kehaga toimub, või leida ravimeetodeid, mida vajate oma tervise, pikaealisuse ja õnne parandamiseks, ei peaks vaja olema feminismipuhangut.

Mida oodata, kui teie tsükkel enam ei toimi?

Menopaus algab tehniliselt terve aasta pärast teie viimast menstruatsiooni; menopausi üleminek (perimenopaus) on muutuva pikkusega faas, mis eelneb viimasele menstruatsioonile ja postmenopaus on kõik hiljem. Kuid paljud inimesed - ka mina ise - kasutavad terminit “menopaus ”sageli kogu selle protsessi kirjeldamiseks.

Menopausi üleminekut iseloomustab hormonaalne kaos ja nii kogevad mõned naised selles faasis kõige häirivamaid sümptomeid. Menopausi ülemineku universaalne sümptom on ebaregulaarne menstruatsioon, kuid tavaline on ka suurem verevool. Paljudel naistel tekivad muud sümptomid, nagu kuumahood, öine higistamine, unehäired, meeleolu muutused ja mäluprobleemid. Sümptomid, nagu tupe kuivus ja seksiga seotud valu, algavad tavaliselt pärast viimast menstruatsiooni, kuid iga naine on erinev. Menopausijärgses faasis on hormoonide tase stabiilne, iseloomulikuks tunnuseks on östrogeeni madal tase.

Enne kui me saame teada, millised need sümptomid võivad välja näha, teadke seda: sümptomid on ravi väärilised, kui need on häirivad. See, et kuumahood on normaalne, ei tähenda, et peate nende läbi kannatama.

Kuumahoog on kuumalaine, mis tundub nagu ahjule keerataks temperatuuri peale, kuid seestpoolt. Bioloogiliselt öeldes on selle põhjustanud termoregulatsiooni tsooni kitsenemine. Põhimõtteliselt läheb aju termomeeter viletsaks ja usub, et keha on ülekuumenenud, kuigi teie temperatuur pole tegelikult muutunud. Selle olematu temperatuuriprobleemi lahendamiseks suunab keha verd naha pinnale ja käivitab higistamise. Ja jah, teie keha muutub selle käigus katsudes kuumaks. (Mul on vedanud, et mu kuumahood ei ärata mind tavaliselt unest, kuid mu partner on kergema unega ja ta ütleb mulle, et mu kehast kiirgav soojus on uskumatu.)

Kuumahoogudega kaasnevad sageli südamepekslemine ja iiveldus. Need võivad tunduda ärevushooguna, lisades veel ebamugavust. Minu jaoks on kuumahood justkui hetk, kui olen pidanud liiga palju jooma ja mõtlen higisena tualetipoti  kallistamisele. Välja arvatud, et nüüd on veel kuumem.

Nagu arvata võib, teeb tarbetu soojusest vabanemine inimese külmaks ja nii mõnigi naine väriseb, kui kuumahoog on möödas. Mõne naise jaoks võib see intensiivse kuumuse ja värisemise tsükkel juhtuda 30 või rohkem korda päevas. Tegemist pole ka mingi kiire sprindiga - kuumahoogude keskmine kulg on seitse aastat, kuid mõned naised võivad kannatada 10 aastat või isegi kauem. Minu jaoks oli kuumalaine sama talumatu kui ettearvamatus.

Kuumahoogude puhul, kui ravi pole vaja, jätame sageli naised teavitamata, et kuumahoogudega inimestel on suurem südamehaiguste oht. Asi pole mitte selles, et kuumahood põhjustaksid südamehaigusi, kuid tõenäoliselt on ühine võrk, see tähendab, et juhtmed, mis põhjustavad tugevaid kuumahooge, võivad olla samad juhtmed, mis viivad südamehaigusteni. Seega on oluline rääkida oma arstiga ja mitte pidada kuumahooge millekski, mida peate lihtsalt läbi kannatama nagu Nancy Meyersi filmitegelane.

Menopaus seega ei tekita naistele lihtsalt teatud sümptomeid; see avab ukse paljude teiste meditsiiniliste seisundite jaoks. Eriti südame-veresoonkonna haiguste (südameatakk ja insult), osteoporoos (haprad luud) ja dementsus. Seega peaksid naised teraapiates navigeerimisel arvestama nende riskidega nende seisundite suhtes ning sellega, kuidas ravi neid mõjutab.

Tõde hormoonravi kohta

Informatsioon menopausiga seotud probleemidest ja  ravimeetoditest tundub sageli liiga patriarhaalne ja suunatud naiste hirmutamisele - selle asemel, et selgitada tegelikke eeliseid ja riske ning lasta naistel otsustada, mis neile kõige paremini sobib.

Võtame näiteks menopausi hormoonravi (MHT), milleks on östrogeeni (ja progestageeni lisamine emakaga naistele, et vältida östrogeeni endomeetriumi vähi teket). See on üks kõige mõttetumalt vaidlusi tekitav ravimeetod naiste tervises. Naiste tervise algatus (WHI), mis on suur uuring MHT kohta, peatati 2002. aastal ennetähtaegselt osaliselt andmete tõttu, mis viitasid 26% kõrgemale rinnavähi riskile. Pealkirjad olid dramaatilised ja hirmutavad ning MHT kasutamine langes järsult.

Praktikas, mida MHT 26% -line risk minu jaoks tähendab – rinnavähk leitakse vähem kui 0,1% naistest, kes on MHT ravil. Vaadakem näiteks ühte teist rinnavähi riskitegurit: raseduse vanus. Sünnitamine pärast 35. eluaastat on seotud rinnavähi riski suurenemisega 40% võrra võrreldes sünnitamisega enne 20. eluaastat. Kui eesmärk on rinnavähi ennetamine, siis miks peaks ainult menopausi järgseid naisi kohutavate pealkirjadega hirmutama?

Kuumahoogude kõige tõhusamateks meditsiinilised ravimeetoditeks on östrogeen, mõned antidepressandid ja mõned krambivastased ravimid. Arstina teadsin - vaatamata kõigile sotsiaalmeedias ja terviseveebilehtedel esitatud väidetele - et dieet, nõelravi, kantavad magnetid ja toidulisandid olid kas ebaefektiivsed või nende toime tõestamata. Ja lisaks on mõnel neist nn alternatiivsetest ravimeetoditest riskid. Eriti toidulisanditel, mis on reguleerimata ja võivad mõnikord sisaldada hormoone või antidepressante - ravimeid, mida ei tohiks tarvitada ilma asjakohase järelevalveta.

Praktiseerisin kuumahoogude osas ka kognitiivset käitumisteraapiat (CBT). Kuumahoogude ja ärevuse vahelist seost toetavad head tõendid; närvisüsteemis on mõned jagatud seosed, mis selgitavad sümptomite kattumist, mistõttu võivad mõned ärevust ravivad ravimid ka kuumahooge parandada. Mõni võib seda nimetada täiendavaks või alternatiivseks meditsiiniks, kuid kui selle tõhusus on tõendatud - ja CBTpuhul on -, siis minu jaoks on see lihtsalt ravimeetod.

Menopaus ei peaks olema müsteerium.

Paljude naiste - minusuguste naiste - puhul pole menopaus seotud ainult häirivate sümptomitega. Teadsin, et mu perekonna ajalugu pani mind osteoporoosi riskirühma. Mu emal hakkasid luumurrud tekkima 50ndates eluaastates. Tõenäoliselt oli ta 40-ndate aastate alguses menopausis, kuid tollane häbimantel oli selline, et saan seda vanust ligikaudselt hinnata selle põhjal, mis mulle on meelde jäänud tema pealtnäha pidevast karjumisest isa peale (akende sulgemise eest).

Nagu paljud naiste puhul, ignoreeriti ka minu ema osteoporoosi. Kui soovitasin tal osteoporoosi suhtes uuring teha, öeldi talle, et tal pole seda vaja. Kui soovitasin tal alustada hormoonravi, öeldi talle, et ta "ei taha seda" - ja see oli juba enne, kui üldsus hakkas östrogeeni pärast muretsema. Naiste vananedes ignoreeritakse nende tervisemuresid, kuna eeldatakse, et naised ise kaovad unustusse. Pärast kümmet viimast armetut aastat luumurd  luumurru otsa, suri ta 86-aastaselt osteoporoosi, veetes suure osa nendest viimastest aastatest valudes ja haiglates.

Östrogeen hoiab ära menopausile iseloomuliku luumassi kiirenenud kadumise, mistõttu teadsin, et see on minu jaoks õige valik kuumahoogude raviks ja luude kaitsmiseks. Valisin östradiooli, mis on peamine östrogeeni tüüp, mida munasari enne menopausi toodab. Kuigi kogu farmatseutiliselt kasutatav MHT on madala riskiga, on transdermaalne östradiool ohutum variant, kuna see ei ole seotud verehüüvete suurenenud riskiga, nii et valisin just selle. Emaka kaitsmiseks valisin progesterooni suukaudse vormi, kuna seda seostatakse madalaima rinnavähi riskiga (ja isegi siis näitavad uuringud, et madal risk näib algavat alles pärast mitmeaastast ravi).

Populaarsed on ka "bioidentsed" või kombineeritud hormoonid, kuid ma ei soovitaks seda lähenemist kunagi ega valiks ka endale. “Bioidentne” on peaaegu meditsiiniline termin, millel on erinevad määratlused. Need tooted pole ühe sammu kaugusel loomulikust; vaid need sünteesitakse laboris mitmeastmelise protsessina, nagu ka enamik hormoone MHT-s. Teisisõnu, need terminid on puhtalt turunduslikud ja seega eksitavad.

Liithormoonide puhul on tõsiseid ohutusprobleeme. Need võivad sisaldada rohkem või vähem hormooni kui reklaamitud ning nende imendumine võib olla ebakorrektne, mis võib suurendada selliste komplikatsioonide riski nagu endomeetriumivähk. FDA heakskiidetud retseptiga tean täpselt, mida ma saan ja kui palju imendub. Saadaval on lai valik annustamis- ja ravimvorme, nii et farmatseutilist MHT-d saab kohandada vastavalt iga naise vajadustele. Ja ei, ma ei võta farmaatsiatööstusest raha - ma lihtsalt nõuan oma ravimite puhul täpsust, nagu kõik naised peaksid tegema. Me oleme väärt teadma, mida me oma kehasse paneme.

Menopausi ravis navigeerimine ja destigmatiseerimine

Naise otsus alustada hormoonravi peaks põhinema tema sümptomitel ja osteoporoosi riskil, aga ka isiklikul terviselool. Oluline on kaaluda mitmesuguseid riskifaktoreid ja seisundeid, mida MHT võib positiivselt või negatiivselt mõjutada, näiteks rinnavähk, südameatakk, insult, II tüüpi diabeet, triglütseriidide taseme tõus, verehüübed ja dementsus.

Põhja-Ameerika menopausiühingul on alustamiseks fantastiline rakendus (MenPro) ja veebisaidil suurepärane teave, kuid lõppkokkuvõttes vajavad naised vestlust oma arstiga, vererõhu kontrolli, kolesterooli skriinimist, diabeedi testi, ajakohast teavet rinnavähi sõeluuringust ja võimalik, et ka füüsilist läbivaatust, et langetada menopausi ravimeetodite kohta teadlikke otsuseid. Pole vaja hormoonanalüüse. Need pakuvad ainult illusiooni kohandamisest ja ohutusest ning neid on võimatu tõlgendada, kuna väärtused võivad päevast päeva kõikuda.

Oluline on meeles pidada, et MHT või muud retseptid on vaid üks osa menopausi mõistatusest. Kolm tervislikumat asja, mida naine saab oma menopausi ülemineku (ja tema menopausijärgse perioodi) ajal teha, on (suitsetaja puhul) suitsetamisest loobumine, soovitatav treeningkoormus (vähemalt 150 minutit nädalas mõõduka kehalise aktiivsusega) ja tervislik tasakaalustatud toitumine.

Seda on palju, ma tean. Menopausi kohta on fantastiliselt palju kvaliteetset meditsiiniteavet, kuid selle teabe erapooletu edastamine naistele on probleemiks. Sellepärast kirjutan sellel teemal raamatu ja püüan aidata naistel orienteeruda menopausi sümptomite ja ravimeetodite keerulises maastikus.

Menopaus ei tohiks olla mõistatus. Lõppude lõpuks, kui lisada menopausi üleminek, võivad paljud naised eeldada, et elavad pool oma elust menopausi järjepidevuses. Menopaus on oluline. See pole perifeerne mure, mis vajab mingit eraldi õppekava - see on lihtsalt naiste tervishoid.

Küsimärk - tooršokolaad ei tekita lastes hüperaktiivsust? Kas tõesti?

Reklaamist veidi enne. Reklaamis on reeglina selgesõnalised väited - näit. hinnatud hambaarstide poolt parimaks hambaharjaks või garanteeritud sileda väljanägemisega juuksed; kaudsed väited - näit. üks portsjon meie toodet annab sulle päevase kaaliumi normi (valgujoogipulbri ühes prortsjonis on 1 banaan, mis sisaldab kaaliumi); ja ülespuhutud väited - näiteks maailam kõige värskendavam õlu või universumi kõige parem kohv.

Mis puudutab meist neid, kes on tervisealaste väidete sihtmärk: siis kõige parem on meeles pidada, et tervisealased väited käsitlevad turustamist/müüki, mitte tervist.

Tegin tütrele (täiskasvanud) tooršokolaadi. Huvi pärast otsisin sõber Google kaudu, mis maksab tooršokolaadi tahvel. Minule pakkus Google esimese lehena Loodusepere artikli "Mis on tooršokolaad?" 

Siit tsiteerin "Viimaste aastate uuringud on tõestanud ka, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest. Tooršokolaad ei põhjusta lastel tähelepanupuudulikkusega seotud hüperaktiivset käitumist ehk hüperaktiivsust."

Ühelegi uuringule viidet ei ole. Ja kuna ma ise olen Eestis tooršokolaadi osas üks kõige suurema kogemusega inimesi, siis ma ütlen - Tooršokolaad ei põhjusta võibolla lastes hüperaktiivsust (sest selle kohta uuringuid polegi), kuid seda ei tee ka tavašokolaad, mida selles osas on uuritud  (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/8747098/). AGA rohkem, kui 10 aasta jooksul on tehtud üsna palju šokolaadi puudutavaid uuringuid, mida on rahastanud nii rahvas, kui šokolaaditööstus. Kuid tõsiseltvõetavadi raporteid, et šokolaad oleks ravinud kardiovaskulaarseid haigusi, ei ole. Isegi väidetavalt meditsiinilise toorkakao flavanooliühendite perekonna tervislik kasu pole kaugeltki lõplikult tõendatud.   

Enamik šokolaadi rekalame viitab uuringutele, mille on rahastanud šokolaaditööstus ise ja varasemalt olen blogis tõlkinud segadusest ja uhketest väidetest šokolaadi tervislikkuse kohta siin https://paikesetoit.blogspot.com/2019/08/sokolaad-on-maitsev-aga-mitte-eriti.html

Kui aeg-ajalt jäävad silma kutsed  tooršokolaadi õhtutele - kus inimesed toorkakao tarbimisest ennast ülimalt-ülimalt stimuleerituna tunnevad, siis kas see võiks siis olla sobilik igapäevane tervislik maius lastele? Eip. 

https://paikesetoit.blogspot.com/2013/06/toorsokolaadsokolaad-kui-uks-mojusamaid.html

Aga kordame üle: Toorkakao sisaldab üle 300 teadaoleva kemikaali ja päris mitmed neist on regulaarsel tarbimisel kahjulikud nii inimkehale kui  -meelele.  Mitmed aineid võib nimetada ka toksiinideks. Kõige tugevamad, kahjustavamad ja murettekitvamad neist on  teobromiin, teofülliin ja kofeiin. Neil kemikaalidel on laastav toime närvisüsteemile, seedetraktile, kardiovaskulaarsele süsteemile ja hormoonsüsteemile. Korrapärasel tarbimisel võivad need kemikaalid põhjustada depressiooni, närvilisust, unetust, seedehäireid, kroonilist väsimust, iiveldust, osteoporoosi, südamerütmihäireid jpm. Sealhulgas on need kemikaalid palju kordi tugevamad, kui rafineeritud tavašokolaadis. Kuumutamisel kaotavad nad teatud osa oma mõjust, kuid toores vormis on toime üsna tugev. 

Aflatoksiini,  seda teada-tuntud kantserogeeni, toodab teatud hallitusseen ja sellele on paljud inimesed väga tundlikud. Aflatoksiini on leitud kakaost suurtes kogustes – loomulikult ka maapähklitest ja pistaatsia pähklitest, teraviljadest: riisist, nisust, maisist. Oksaalhappe suure sisalduse tõttu pärsib kaltsiumi imendumist. 

Lisaks sellele stimuleerib toorkakao serotoniini, endofriinide ja dopaiini liigtootmist. Need kolm on väga olulised neurotransmitterid, mis reguleerivad käitumist, valu, und ja isu ning samuti sõltuvuslikke tsükleid.  Üles tõstetakse ka teised kemikaalid nagu fenüületüülamiin ja anandamiin. 

Serotoniin on meie loomulik antidepressant, dopamiin toodab õnnetunnet,  rahulolu ja samas ka tähelepanu- ja keskendumisvõimet, endorfiinid on loomulikud valuvaigistid. Me vajame neid neurotransmittereid ainult teatud loomulikus koguses ja naturaalsel moel – see aitab hoida meie füüsilist ja vaimset tervist tasakaalus. Suuremas koguses aga toodetakse liigse intensiivsusega naudingut, eufooriat, heaolu ja valude kadumist. Näiteks muutuvad inimesed sõltuvaks opioididest, kuna need tõstavad endorfiide taset; amfetamiinidest, kuna need tõstavad dopamiine ja alkoholist, kuna see tõstab dopamiini, endorfiini ja serotoniini.

Fenüületüülamiin on amfetamiin, mis stimuleerib dopamiini retseptoreid ja tõstab pulssi, veresuhkru taset, vererõhku ning ergutab. Seda kemikaali leidub loomulikul kujul meie ajus ning see vallandub meis, kui oleme armunud. Seetõttu ongi nii paljud inimesed sõltuvuses armumisest ja otsivad järjest uusi suhteid, et seda taset hoida.  Igaljuhul on selle kemikaali tase meie ajus loomulikult palju madalamal, kui seda on šokolaadis. 

Šokolaad igas oma vormis stimuleerib eufooriat, mis toob meid tema juurde aina tagasi. Suurtes kogustes toorkao on hallutsinogeen. 

Süües šokolaadi või toorkakaod on sama, mis juua klaas veini, suitsetada üks suur sigar, tõmmata riba kokaiini või süstida üks doos heroiini ja seda kõike ühel ajal. Kuna šokolaad stimuleerib kõiki korraga: endorfiine, dopamiine, serotoniini ja anandamiini. Pole ka ime, et kogu maailm armastab šokolaadi. 

Selle selgitusega ma ei tahagi öelda, et te ei võiks kunagi šokolaadi proovida. Kuid selle söömine peaks jääma erilisteks ja harvadeks kordadeks ning nii, et teie silmad on arukuses avatud. Ärgu sind ka hirmutagu suhkru või kakao võrdlused kokaiini/heroiiniga - sellest kirjutan varsti järgmises postituses pikemalt. Ärge muutuge lausreklaami ilustuste lihtsameelseteks uskujateks. Veidi kakaod või šokolaadi ei tee kellestki sõltlast.  Kasutage karobi (jaanikauna) jahu, et valmistada maiustusi lastele.

Kogemus näitab, et ei ole vahet, kas tegemist on orgaanilise töödeldud šokolaadi, tavalise tumeda šokolaadi või toorkakaoga – negatiivsed efektid on sarnased. Toorkakao osakaal retseptis peaks olema minimaalne – st mitte süüa seda puhtal kujul. 

Täiskasvanud võivad toorkakaoga õhtuid korraldada ja aeg-ajalt sellega maiustada. Ja see on ok, kuna iga asi, mida me suhu paneme  annab meile hea või halva tulemuse - oleneb kogusest. Ja ka tarbimise tihedusest.

Veel üks tsitaat Looduspere lehelt:

Tooršokolaadi valmistatakse üksnes puhastest, looduslikest töötlemata toorainetest. Tooršokolaadi valmistamisel ei kuumutata tooraineid mitte kunagi. Tooršokolaadi valmistamisel kasutatakse mitmesuguseid supertoiduaineid, nagu luukumi pulber, ksülitool, kookosõiesuhkur ja goji-marjad. Tänu nendele toorainetele sisaldab tooršokolaad lisaks hõrgule maitsele ka kontsentreeritud kujul kehale vajalikke toitaineid (vitamiine, mineraalaineid, aminohappeid, antioksüdante jne), mis teeb sellest kõige tervislikuma maiuspala maailmas.

Ka see ei ole täpne. Tegemist siis nn ülespuhutud väitega. Tooršokolaad kohe kindlasti ei ole maailma tervislikem maius - seda on puuviljad ja marjad. Ka tooršokolaadi valmimisel tõuseb temperatuur sageli üle 45C. 

Mõiste “toorkakao” viitaks nagu kakaole sellisena, nagu ta looduses kasvab. Kuid tegelikkus on natuke keerulisem. Tarbijatele müüdav kakao, mis tahes kujul, on  töödeldud.

Nicaragua kakaotootja Gustavo Cerna ütleb, et toorkakao mõiste on segadust tekitav. „Toorkakao [termin] on ülehinnatud. Segadust on palju.” 

Mis see siis on?

Sellise kakao valmistamiseks, mida me tunneme šokolaadi koostisosana, oad fermenteeritakse. Need asetatakse traditsiooniliselt puidust kasti ja pakitakse banaanilehtedesse kuumuse püüdmiseks. Seened, bakterid ja muud mikroorganismid lõhustavad ubades suhkruid.

Fermenteerimine on loomulik protsess ja see toimub meie abita. Kuid kakaotööstuses kontrollitakse seda protsessi, et lisada ja muuta lõpptoote maitse-lõhnaomadusi.

Ehkki sõna "toores" tähendab lihtsalt kuumtöötlemata, peab tänapäevane toortoidu liikumine toortoitu terviklikuks, töötlemata toiduks, mida pole kuumutatud temperatuuril üle 48 ° C.

Robbie Stoutil, kes on üks Ritual Chocolate asutajatest, peab ilmselgeks, et töötlemise ajal ületab kakao nn "toortoidu" temperatuuri piiri. "Põhimõtteliselt on võimatu, et kakao maitseks nagu šokolaad, ilma et kääritamise, kuivatamise, röstimise või isegi jahvatamise ajal läheks temperatuur üle 118 ° F."

Greg D’Alessandre, Dandelion Chocolate'i  kaasasutaja, rõhutab, et sellistes toimingutes nagu lihvimine ja pressimine on kõrge temperatuur protseduuri hõõrdumise loomulik tagajärg. 

Kui kakaod hoitakse alla selle temperatuuri 118 ° F / 48 ° C, on tõenäoline, et tulemus ei ole meeldiv. Kakaos on palju tanniine, mis käärimise käigus lagunevad. Ilma selle protsessita jääks teile ülikibe toode, mida te ei sooviks šokolaadis süüa ega kasutada.

Sestap see, mida me toorkakaoks nimetame, on lihtsalt röstimata kakao.   

Greg on ka skeptiline selles osas, kuidas röstimata kakao on seotud toortoidu liikumisega. „Fermenteerimise protsessi üks eesmärke on seeme tappa. Kui olete seemned fermenteerinud, pole need enam elujõulised seemned. Te ei saa neid idandada. Kääritatud kakaoubades pole midagi toorest. ”

Fermenteerimise ajal soodustab kuumus bakterite kasvu. See protsess on taotluslik, kuna need mikroorganismid muudavad ubade maitse selliseks, mida me tunneme šokolaadimaitsena.

Traditsioonilise šokolaaditöötlemise käigus hävitatakse röstimisel enamik neist bakteritest ja kõik patogeenid, mis on vahepeal tekkinud. Kuid kas ilma kõrge röstimistemperatuurita riskime toorkakao puhul oma tervisega?

Juba ammu on aru saadud, et oad puhastatakse ja röstitakse tootmisettevõttes auruga. See tähendab, et kakaofarmides ei ole patogeenidega kokkupuute minimeerimiseks eriti hoolt kantud. Seega peaks šokolaaditootja eeldama, et saadud oad võivad sisaldada Salmonella, Listeria, E. Coli, Staphylococcus ja muid potentsiaalselt kahjulikke baktereid.

Emily Stone, üks Uncommon Cacao asutajaid, räägib kakaofarmi igapäevasest elust.

„Me lõhestame lahtisi puuvilju ja sööme neid toorelt … tutvume ja mõistame maitseid ning vilju ennast. Käärimis- ja kuivatamisprotsessis ei maitse me tegelikult ube, kuid tegeleme nendega kindlasti palju.

„Me tõmbame käärimisprotsessi ajal ube kokku, lõikame need füüsiliseks hindamiseks lahti… ja kuivatamise ajal raputame ube pidevalt, teeme ka lõiketehnikat lõikekatses… Ja siis oad sorteeritakse käsitsi. Siis jagatakse nad oma partiidesse ja pakitakse kottidesse eksportimiseks. ”

 Veel üks tsitaat Looduspere lehelt, mida tahaksin täpsustada:

"Peaaegu kõiki kaubandusvõrgus müüdavaid šokolaaditooteid (sh mõru šokolaadi) on tegelikult töödeldud kõrgetel kuumustel, mis vähendab märkimisväärselt šokolaadi toitainetesisaldust."

Antud juhul näitavad uuringud seda, et osad toitained muutuvad kuumutamisel meile kättesaadavamaks ja osad vähenevad. Küll aga kuumutamine vähendab stimulantide  mõju ja hävitab võimalikud pahapisilased. Kakao ega toorkakao ei ole toitainesisalduselt midagi erilist. Eriline on šokolaadi maitsete kombinatsioon ja tema mõju meie enesetundele - sellel ei ole midagi pistmist vitamiinide ja mineraalidega.  Mitte maailma tervislikum aga kindlasti üks maailma maitsvamaid (vähemalt mulle kindlasti). Ja maitsev ei tähenda automaatselt toitainerikkamat, pigem ei ole siin suurt seost.

Toor ei tähenda automaatselt alati tervislikumat. Ja mõned leiud viitavad sellele, et röstimine ei pruugi neid komponente hävitada ja võib isegi aidata kasulikel kergemini imenduda. Greg D’Alessandre juhatab Pennsylvania osariigi ülikooli uuringutele. Leiti, et kakaoubade röstimise temperatuuri ja kestusega manipuleerimine võib säilitada ja isegi tugevdada mõnede ühendite potentsi.

Ehk siis kõige tervislikumad kakaoad võivad olla hoopis röstitud. Ja olen lugenud ka, et ubade nn puffing ehk temperatuuri ja rõhuga töötlemine annab veelgi parema tulemuse.

Ma saan ka aru, et Looduspere lehel olev tooršokolaadi jutt ei olegi mõledud edasi andma tegelikke fakte, vaid see on puhtal kujul reklaam. Selline reklaam on iga kaupa müüva ettevõtte lehel. Aga ma võin siiski kommenteerida ja loota, et lapsevanemad leiavad aega fakte kaaluda. Toiduainete reklaam aga minu arvates võiks nn looduslikuma ja puhtama toote müügi juures ka olla puhtam ja naturaalsem ehk ausam. Sisuliselt ei olegi ju vale see lause, et tooršokolaad ei tekita hüperaktiivsust, kuid see edastatakse kontekstis, mis paneb arvama, et tavašokolaad seda tekitab. 

Tõenäoliselt ei saa mingit liiki šokolaadi lastest eemal hoida, sest lapsed teevad kõik, mida täiskasvanud ja selline see elu ongi. Oma heas ja halvas. 

Kuid paljude laste puhul tuleb hoolikalt ülestimuleerimist jälgida ja koguseid piirata. Nagu sa ei jooda väikesele lapsele kohvi, ei peaks tema menüüs olema ka tooršokolaad. Puuviljad, marjad, kuivatatud viljad on lastele palju tervislikum ja naturaalsem maius.

Mida teha oma eelarvamustega toidusõjas?

Kõigil on oma arvamus ehk igaühel on oma ettekujutus tõest, kuid on veel faktid ...

Pole täiuslikku eluviisi, millel poleks puudusi. Mis on parim loomade heaoluks, pole ilmtingimata hea inimeste tervisele. Meie tervislik ei pruugi tähendada head planeedile. Mis on hea planeedile, ei pruugi tähendada head majandusele.

Toidusõjad on omaette klass: taimetoitlane jääb haigeks, süüdistab selles taimetoitu ja hakkab omnivooriks; omnivoor jääb haigeks, süüdistab selles lihatoitu ja hakkab taimetoitlaseks; taimetoitlane ja omnivoor jäävad haigeks, süüdistavad selles toitu ja hakkavad kas toorlihatoitlaseks või toortaimetoitlaseks; toortoitlased jäävad haigeks, süüdistavad selles toortoitu ja hakkavad .... olenemata sellest, kui palju sa ei muudaks oma toitumist, teatud haigused sellest ei hooli. Loodusel on omad plaanid.

Kõik põhjendavad iseenda näitel oma valikute õigsust. Aga kuidas me leiame üles selle, mis on tõde?

Leonard Mlodinow kirjutab oma raamatus "Subliminal: How Your Unconscious Mind Rules Your Behavior": “Nagu psühholoog Jonathan Haidt ütles, on tõeni jõudmiseks kaks võimalust: teadlase viis ja advokaadi viis.”

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt, kes uurib inimeste moraali ja seda, kuidas me oma otsused teeme, räägib elevandist ja elevandi seljas sõitvast ratsanikust:

Ta märgib: “Kui te tahate muuta inimeste meelt, tuleb teil rääkida nende elevantidega.”
Millist elevanti silmas peetakse? 

Haidt kirjeldab elevanti, kui impulsiivset meelt ja elevandi seljas istujat, kui ratsionaalset meelt ja rada, mida mööda elevant astub on keskkond.

Sageli võivad meie põhjendused ehk meie ratsionaalne meel olla ühel arvamusel aga kuna elevanti on raske teisele teele suunata, siis me sõidame sinna, kuhu elevant läheb. Elevandiajaja tundub olevat juht, sest tema käes on ohjad. Iga kord aga, kui need kaks on lahkarvamusel, millist rada mööda minna, siis 6 tonnine elevant on oma seljas istujast üle. 


Noppeid Haidti raamatust "The Righteous Mind: Why Good People are Divided by Politics and Religion" :

“Kui arvate, et moraalsed mõttekäigud on tõe väljaselgitamiseks vajalikud, peate pidevalt pettudes avastama, kui rumalateks, erapoolikuteks ja ebaloogilisteks muutuvad inimesed, kui nad teiega nõus ei ole.”

Ma olen vaidlustes seda sagedasti kohanud. Ja hoolimata sellest, kui hästi ma oskan põhjendada või tõendeid esitada, ei ole sellest suurt abi. Teine pool muutub täiesti ebaloogiliseks.
Siin on nüüd aga konks - olenemata sellest, et ma oskan hästi tõendeid esitada ja põhjendada, ei tähenda see üldsegi seda, et mina väljendan seda ainumast ja õiget tõde :). 

“Sotsiaalpsühholoog Tom Gilovich uurib kummaliste uskumuste kognitiivseid mehhanisme. Ta sõnastab selle lihtsalt nii, et kui tahame midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma saan seda uskuda?” Seejärel otsime (nagu Kuhn ja Perkins leidsid) tõendusmaterjale ja kui leiame isegi ühe väikese pseudotõendi, võime mõtlemise lõpetada. Nüüd on meil luba uskuda. Meil on põhjendus juhuks, kui keegi küsib. Vastupidiselt, kui me ei taha midagi uskuda, küsime endalt: “Kas ma pean seda uskuma?” Siis otsime vastupidiseid tõendeid ja kui leiame kasvõi üheainsa põhjuse kahtlemiseks, võime selle tagasi lükata.”

Seda ma usun teevad kõik. Ja me koondume gruppidesse, kajakambritesse. Kuulame ainult oma hõimu põhjedusi:

“Moraalsed maatriksid seovad inimesi omavahel ja varjavad neid teiste maatriksite sidususe või isegi olemasolu eest. Seetõttu on inimestel väga raske kaaluda võimalust, et moraalse tõe vorme võib tõesti olla rohkem kui üks või rohkem kui üks kehtiv raamistik ühiskonna juhtimiseks või kohtumõistmiseks...”

Ja mida enam sa viibid ainult oma mullis, seda enam võib sellest sõltuvusse sattuda:

“See selgitaks, miks äärmuslikud radikaalid on nii kangekaelsed, suletud mõtteviisiga ja fanaatiliste uskumustega, mis sageli tunduvad veidrad või paranoilised. Nagu rotid, kes ei saa nupu vajutamist lõpetada, ei pruugi ka radikaalid enam imelike asjade uskumist lõpetada. Nende aju on vaimsete väänamistega nii palju mõjutatud, et see laseb soovimatutel tõekspidamistel minna. Äärmuslik ekstremism  võib olla sõna otseses mõttes sõltuvust tekitav.”

Sestap liiga oskuslikud või ägedad vaidlejad ei ole ilmtingimata õige asja eest väljas :).

 “oskuslikud vaidlejad … ei ole otsimas tõde, vaid argumente, mis nende vaateid kinnitaksid.”

Mida siis ette võtta:

“Kui soovite tõesti moraalsetes või poliitilistes küsimustes kellegi meelt muuta, peate asju nägema nii selle inimese kui ka iseenda vaatenurgast. Ja kui näete seda tõepoolest teise inimese moodi - sügavalt ja intuitiivselt -, võite isegi kogeda, et teie meel avaneb vastuseks. Empaatia on õiguse vastumürk, ehkki seda on moraalse lõhe korral väga raske mõista..”

Mind ennast on aidanud kõige enam üks Tamar Haspeli soovitatud abivahend oma eelarvamuste märkamiseks ja selleks on: leidke kõige targem inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda... :). See on olnud ka äärmiselt nauditav teadmiste kogumise viis. 



Tamar Haspel on ajakirjanik, kes on kirjutanud toidu ja teaduse teemadel paarkümmend aastat. Ta kirjutab James Beardi auhinnaga pärjatud Washington Posti veergu "Unearthed", mis hõlmab toiduvarude küsimusi: biotehnoloogiat, pestitsiide, lisaaineid, orgaanilist majandamist, toitumist, toidupoliitikat ja muid teemasid. Ta teeb  kaastööd ka National Geographicule, Discoverile, Cooking Lightile, Edible Cape Codile ja teistele väljaannetele.

Ta kirjutab: "See on minu kui ajakirjaniku prioriteet - kaitsta end oma eelarvamuste eest ja aru saada, mis mul valesti läheb. Olen selle jaoks välja töötanud hunniku strateegiaid ja ma loetleks need siin üles:

1. Tea, et sul on  eelarvamused.

Meil kõigil on neid. Keegi meist pole nii mõistlik, tõenditel põhinev otsustaja, kelleks arvame end olevat. Kui te pole selles veendunud, lugege Jonathan Haidti suurepärast raamatut  „Righteous Mind“.

2. Ole heauskne inimeste suhtes, kes pole sinuga nõus.

Palju on inimestele valetamist ja desinformatsiooni propageerimist, kuid ma arvan, et inimese tunnetuse olemus on selline, et lihtsam on endale selgeks teha midagi, mis on tõde, mitte valetada.

3. Alustage tööd  ühiselt pinnalt.

Me kõik soovime jätkusuutlikku ja tervislikku toiduga varustamist. Me kõik armastame oma lapsi. Me kõik tahame, et maa oleks järgmise põlvkonna jaoks elamiskõlblik.

4. Leidke targeim inimene, kes pole teiega nõus, ja kuulake teda.

Mulle on suur õnn olla WashingtonPost  kolumnist ja ma saan helistada iga käsitletava teema puhul kõige targematele inimestele ja paluda neil minuga rääkida. Minu esimene kõne on alati inimesele, kes ei näe seda minu moodi.

5. Selgitage välja teise poole tugevaimad küljed.

Nõrku argumente on lihtne ümber lükata. Aga võtke tugevamad küljed. Mu lahkunud isa haaraks ükskõik, mis teemast hoolikalt kinni  ja töötleks seda rahulduse pärast igast võimalikust küljest. Nii me õpime ja leiame üles vead oma argumentides.

6. Kontrollige oma allikaid ja hallake korrektselt oma meediat.

Keda sa kuulad? Millised on nende eelarvamused? Kas olete vaaginud mõlemat poolt? Vältige silode (ei jagata piisavalt teavet, vaid see jääb sekvesteerituks igas süsteemis või alamsüsteemis, jäädes piltlikult konteinerisse, nagu tera on lõksus silopallis) ja kajakambrite (olukord, kus isiku uskumust tugevdab kommunikatsioon ja kordamine suletud süsteemi sees) kasutamist.

7. Kaotage oma  sõnavarast "anti-teadus".

Samuti "teaduse eitamine". Iga inimene on aegade algusest peale uskunud, et teadus toetab nende positsiooni - nad vaatavad lihtsalt erinevaid teadusi. "Antiteadus" = "sa oled idioot" ja see pole see, kust head arutelud alguse saavad.

8. Kontrolli oma poolelt.

Otsige välja teiega nõustuvad inimesed ja laske neil tuua välja probleemid. Kuulame kõik tõenäolisemalt meelsamini oma ideoloogilise leeri inimesi, seega on ülioluline, et kriitika pärineks oma keskkonnast.

9. Jõua üle pooli lahutava silla.

Püüdke suhelda mõistlike inimestega, kes pole teiega nõus. Jälgige neid sotsiaalmeedias. Jagage nende postitusi ka siis, kui te pole nõus aga arvate, et see on mõistlik mõte. 

10. Ole lahke.

Ja mitte ainult sellepärast, et nii me peaksime teisi kohtlema. Vaid ka sellepärast, et see on hea sulle. See aitab teil hoida ära enda nö kinnimatmist ja annab teile ruumi oma arvamusi muuta.

ÜLESTUNNISTUS: Ma ei tee seda kõike alati nii hästi, kui peaks