kolmapäev, 30. märts 2022

Mees, kes pidas oma naist kübaraks

 


Ma ei ole veel üle saanud Mark Schatzkeri Dorito efektist. Eriti neist kahest mõõtest: „me arvame, et tänases toidus on liiga palju kemikaale, kuid tegelikult on seal kaugelt liiga vähe“ ja „tänane kiirtoit on mittetoksiline – st suhkur, sool ja rasv on ained, mida meie keha suudab tõlgendada kui suhteliselt turvalist ainest ja vastu võtta suuremates kogustes. Puuduvad need sajad ja tuhanded kemikaalid, mis loodusest nopitud taime puhul kehas teravalt märku annavad: „ära rohkem söö, muidu mürgitame“.

See omakorda tuletab meelde vanu toortoidu aegu, kui ma soovitasin smuutisse mitte panna tugevaid, mõrusid-kibedaid umbrohtusid. Või kui lisada, siis ainult sellises koguses, mida puhtalt niisama ära süüa. Sisetunne nii ütles. Sedakorda oli sisetunne õige. Mõru, kibe, ebameeldiv maitse viitab taime sekundaarsetele ühenditele, mis suures koguses meile hea ei ole. Mäletan, et kadunud Anatol Sügis märkis samuti, et ravimtaimi toiduks liigses koguses tarbida ei maksa.

Sisetunne on aga kummaline asi, vahel paneb see täppi, vahel võib olla mitte. Sestap kohtusin ma mitmete inimestega, kes uhasid smuutisse ohakaid, võililli jm tugevaid ravimtaimi. Sageli mitte beebitaimedena, vaid ülekasvanutena. Ja tugevate ravimtaimede puhul tuleb meelde Riskini raamat, milles kirjutati „kui looduses on midagi söömata, siis on see kas mürgine või mingil muul moel probleemne“. Ja smuutisse läks peale puuvilja ka mett või palmisuhkrut või agaavi siirupit. Välja tuli siis toortoidu Dorito efekt. Arvestades, et smuuti läheb kiirest alla ka, mälumine ju protsessi ei takista, on samuti keha reaktsioonivõimet petetud. Üledoseerimine on kerge tulema – ehk mürgiseid sekundaarseid komponente on umbrohtudega kerge sisse võtta.

Täna on ääretult populaarne võta ülidoose C ja D vitamiinidest – nö sekundaarsetest komponentidest. Tugevat ravimtaime musta pässikut ehk Chagat pakutakse välja kui igapäevast toidukõrvast jooki.  Peaasi, et palju.

Arvan, et taim ise ongi seetõttu imeline, et seal on segu headest ja halbadest komponentidest. Ja need head komponendid (näit C vitamiin) on meile hea küll aga ainult teatud kontsentratsioonini ja  nö halvad komponendid on need, mis tekitavad mõru, kibedat, ülihaput jms maitset, mis pole niivõrd halb, kui hoiatav – et sa head asja liiga palju ei võtaks. Rebides taimest välja ühe hea komponendi ja uhades seda lakkamatult endale sisse – kusjuures teadmata, kuidas inimesele see üldse mõjub – võime endale teha suure karuteene.


Miks see mulle kõik uuesti meelde tuli – lugesin parasjagu raamatukogust toodud Oliver Sacks´i „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ (eesti keeles 2003, kirjastus Tänapäev). Ma mainisin Sacksi, kui kirjutasin raamatust „Unthinkable“ ja leidsingi mõned eestikeelsed tõlked. Raamat „Mees, kes pidas oma naist kübaraks“ sisaldab dr. Sacksi äärmuslikke meditsiinilisi (neuroloogia) juhtumeid. Plaanis ei olnud sellest raamatust postitusi teha, kuid just siit leidsin veel üht-teist:

Christina oli 27 aastane tugeva kondiga ja enesekindel, nii kehalt kui vaimult jõuline noor naisterahvas, kes jumaldas hokit ja ratsutamist. Tal oli kaks väikest last ja ta töötas arvutiprogrammerijana. Ta oli intelligentne ja haritud, armastas balletti ja luulet. Ta elas täisverelist elu ega olnud õieti päevagi põdenud. Korraga lõid Christinal kõhtu valud ja tema üllatuseks avastati sapikivid, mis soovitati eemaldada. Kolm päeva enne operatsiooni võeti ta haiglasse ja päev enne oppi nägi ta veidralt intensiivset, ärevust tekitavat unenägu: ta tuikus kõvasti, püsis vaevu jalul, ei tundnud maapinda oma jalge all, ei suutnud tunda oma käsi, mis kõlkusid sihitult siia-sinna.

Christinat tuli vaatama psühhiaater, kes kinnitas, et tegemist on operatsioonieelse ärevusega. Kuid ometi sai samal päeval unenägu tõeks. Järgmisel päeval ei saanud Christina seista muidu, kui pidi maha vaatama, ta ei suutnud midagi käes hoida. Kui ta püüdis käega süüa võtta, ei tabanud tema käed asju. Ta suutis ka vaevu istuda – keha vajus ära. Nägu oli kummaliselt ilmetu ja lõtv, suu vajus lahti ja isegi hääletoon oli muutunud. „Ma ei tunne oma keha“, ütles ta.

Sacks kutsus Christinat vaatama füsiaatri – füüsilise meditsiini spetsialisti. Tegemist oli pealaest varbaotsteni ulatuva propriotseptiivse defitsiidiga – kiirusagarad toimisid, aga neil ei olnud midagi töödelda. Lihastest, kõõlustest ja liigestest ei saabunud ajju mitte mingisugust informatsiooni. Kehaaju põhineb kolmel asjal: nägemisel, tasakaaluorganitel ja propriotseptsioonil, ning see viimane Christinal puuduski. Naine oli elujõuline ja õppis kasutama oma nägemist, et ajule oma kehaasendist ja liikmetest infot anda, ning suutis lõpuks hakata vaevaliselt liikuma.

Sacks kirjutab, et Christina on ühtaegu nii toime tulnud kui ka mitte toime tulnud. Ta on suutnud küll tegutseda, aga mitte olla. Ometi jääb ta ikka ja alati puudega inimeseks ja kaotajaks – miski ei suuda väärata tema jäädavat ja absoluutset propriotseptsioon kaotust – selle tähtsa kuuenda meele kaotust, milleta keha jääb ebatõeliseks, nagu ei kuuluks ta kellelegi.

Selle juhtumi tõin raamatust esile seetõttu, et aastaid hiljem kirjutas Sacks juhtumile postskriptumi. Kui Christina haigusjuhu ajal oli ta ainuke sellelaadse diagnoosiga, siis postskriptumi ajaks oli neid leitud veelgi. Ja kõige raskematel sensoorse neuronopaatiaga patsientidel on sarnased kehakujutelma häired nagu Christinal. Enamik neist on tervishullud või vitamiinineelajad, kes on söönud hiigelkogustes B6 vitamiini (püridoksiini). Nii leidub juba sadu kehatustatud mehi ja naisi – aga enamik neist võib erinevalt Christinast loota paranemisele, niipea kui lõpetab enda püridoksiiniga mürgitamise.

Raamatu teises osas kirjutab Sacks liiasustest. Taaskord liiga vähe-liiga palju probleemidest.  Ergastus ei tähenda mitte üksnes tervislikku küllastust ja üliküllust, vaid võib ka põhjustada üsnagi halvaloomulisi liialdusi, kõrvalekaldeid, soerdlikkust – seda laadi liigpaljusust, mida kirjeldati Sacksi raamatus „Awakenings“, kus patsiendid kippusid lõhkuma ja enese üle kontrolli kaotama, olles vangistatud (või vabastatud) ülevõimendatud impulsi, kujutluse ja tahte, oma ohjeldamatuks muutunud füsioloogia poolt.

Areng võib muutuda ülearenguks, elu muutuda hüper-eluks. Kõik hüper-olekud võivad võtta ebaloomuliku, hälbelise, para-seisundi kuju.

Paradoks, et mõni haigus võib teeselda terveolekutnagu näiteks imeline tervise ja heaolu tunne, mille halvaloomulised järelmid alles hiljem avalduvad – on üks looduse vingerpusse. Sacks on oma varasemates raamatutes kirjeldanud ekstaasi, mis võib vallandada rabanduse või seda soodustada ja tsiteerinud George Elioti tähelepanekut, et ohtlikult hea enesetunne oli tema jaoks sageli haigushoo märk ja ettekuulutaja.

Ohtlik heaolu, haiglane sära, petlik eufooria, mille taga varitseb kuristik – see on lõks, millega liiasus peibutab ja hirmutab, olgu selle andnud meile Loodus või põhjustanud me ise mõne erutava sõltuvusega. Ja mitte keegi, absoluutselt mitte keegi pole selletaolise narritamise ja sissekukkumise eest kaitstud.

Mulle tundub aeg-ajalt, et just taolist liigsust pakutakse tänaste eriti populaarsete toidulisandite ja imerohtude reklaamis – lõputu ja aina tõusvas joones kulgev energiavaoog ja rõõm ja eufooria. Olen olnud skeptiline selliste imepakkumiste osas ja mida aeg edasi, seda uskumatumaks toodete lubadused lähevad. Nii võivad paljudest inglid saada. 

Ma olen raamatuga poole peal, võib olla leian siit veel midagi. Aga veidi autorist:

Oliver Sacks

Sacks läks manalateele 82 aastaselt (1933-2015). Arsti ja kirjanikuna saavutas dr Sacks teadlaste seas haruldase populaarsuse ja tuntuse. Tema raamatuid on USA-s trükis üle miljoni eksemplari, tema teoseid kohandati filmi ja lava jaoks ning ta sai aastas umbes 10 000 kirja. ("Ma vastan alati alla 10-aastastele, üle 90-aastastele või vanglas viibivatele inimestele," ütles ta kunagi.)

Dr Sacks kirjeldas oma raamatuid ja esseesid mitmeti kui haiguslugusid, patograafiaid, kliinilisi lugusid või "neuroloogilisi romaane". Tema subjektide hulka kuulus Madeleine J., pime naine, kes tajus oma käsi ainult kasutute "taignatükkidena"; Jimmie G., allveelaeva raadiooperaator, kelle amneesia jättis ta 1945. aastal enam kui kolmeks aastakümneks hätta; ja dr P. – mees, kes pidas oma naist kübaraks –, kelle aju kaotas võime dešifreerida seda, mida ta silmad nägid.

Kirjeldades oma patsientide võitlusi, mis mõnikord avaldusid ka imelike kingitustega, aitas dr Sacks tutvustada laiemale publikule selliseid sündroome nagu Tourette'i või Aspergeri sündroom. Kuid ta valgustas nende tegelasi sama palju kui nende tingimusi; ta humaniseeris ja demüstifitseeris need.

Rõhutades haiguslugudele, võttis dr Sacks eeskuju 19. sajandi arstidest, kes mõistsid hästi, kui vähe nad ja nende eakaaslased teadsid inimloomade toimimisest ja kes pidasid arstiteadust tohutuks, suures osas kaardistamata teaduseks.



"Mulle oli alati meeldinud näha end loodusteadlase või maadeuurijana," kirjutas dr Sacks oma lihasoperatsioonist taastumise kogemustest raamatus "A Leg to Stand On" (1984). "Olin uurinud palju kummalisi neuropsühholoogilisi maid - neuroloogiliste häirete kaugeimaid Arktikat ja troopikat."

Tema intellektuaalne uudishimu viis ta veelgi kaugemale. Dr Sacks pidas oma veebisaidil osalist nimekirja teemadest, millest ta oli kirjutanud. See hõlmas vananemist, amneesiat, värve, kurtust, unenägusid, sõnajalgu, Freudi, hallutsinatsioone, neuraalset darvinismi, fantoomjäsemeid, fotograafiat, Kolumbuse-eelset ajalugu, ujumist ja kaksikuid.

"Ma olen väga visa, nii heas kui halvas," kirjutas ta oma raamatus "A Leg to Stand On". "Kui mu tähelepanu on hõivatud, ei saa ma seda niisama lihtsalt mujale viia. Võib olla on see suur tugevus või hoopis nõrkus. Kuid see teeb minust uurija. See teeb minust kinnisidee."

Ta oli ka vastuolude mees: avameelne ja valvel, seltskondlik ja üksildane, kliiniline ja kaastundlik, teaduslik ja poeetiline, britt ja peaaegu ameeriklane. "Aastal 1961 teatasin oma kavatsusest saada USA kodanikuks, kuid ma ei jõudnud selleni kunagi," ütles ta 2005. aastal The Guardianile.

Dr Sacks pälvis esmakordselt laialdase tähelepanu 1973. aastal oma raamatuga "Awakenings“ (Ärkamised), mis käsitleb atüüpilise entsefaliidi vormiga patsiente Bronxi Beth Abrahami haiglas.  

Eestit külastas Sacks 2003 aastal, Päevalehe intervjuus ütles ta muuhulgas:

Kas need inimesed selles raamatus on hullud?

Ei, üldse mitte!

Nad on normaalsed?

Ei, üldse mitte! Neil on neuroloogilisi probleeme, mis ei ole seotud hullumeelsusega. Nad on tervemõistuslikud, kuid kaotanud mälu, võime asju ära tunda. Neil on ajus teatud probleemid, mida põhjustavad häireid mälus, nägemises ja keele kasutuses. Mõnel on ebaharilikud liigutused, mõni on intellektuaalselt alaarenenud, mõnel on tavatud anded – kuid keegi neist ei ole hull.

Seega pole nad hullud, vaid lihtsalt käituvad kummaliselt?

Nad käituvad kummaliselt, sest nende ajuga on midagi juhtunud. Kui midagi juhtuks teie ajuga, siis hakkaks ka teie nende moodi käituma – kuid see ei teeks teid hullumeelseks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar