Irratsionaalne ahv - kokkuvõte

 

Aeg on David Robert Grimes raamatuga „The Irrational Ape“ otsad kokku tõmmata. Eile õhtul lugesin ühe hingetõmbega läbi ja olen taas mitme pügala võrra skeptilisem. 

On kõikvõimalikke viise, kuidas lastakse oma eelarvamustel ja uskumustel näha asju vähem või rohkem kõeverpeeglis. Taaskord – kui minul on teatud dieedi või tehnikaga hea olla, ei tähenda see, et teistel ka on ja et on leitud maailmaparandav imerohi. Grimes kirjutab raamatu lõpupoole statistikast ja kuidas seda saab väänata a la võrreldes haiglat ja postkontorit – haiglas sureb rohkem inimesi. Kuid see ei tähenda mitte, et postkontoris oleks parem meditsiinilisi toiminguid läbi viia.

Usaldus ekspertide vastu on langenud, asendunud võltsuudiste, populismi, antiintellektuaalsuse, umbmääraste tervenemislugude  ja loogilise mõtlemise puudumisega.

David Robert Grimes soovib, et me prooviksime jõuda tagasi selgete arutluste juurde, arvestades inimkonna hämmastavaid saavutusi nii kaugele jõudmisel, hoolimata sellest, et oleme mitmel korral katastroofi (tuumasõja) lähedale jõudnud. Ta märgib, et meie võime arutleda, mõtiskleda ja järeldada on üks meie parimatest oskustest ning see iseloomustab meid kui liiki ehk kõige paremini.

Tugeva teadusega kummutatakse palju müüte. Kui mäletate kunagist tõstatatud muret mobiiltelefonide ja ajuvähi pärast? Kui see seos oleks tõsi, oleksime eeldanud ajuvähi tõusu, mis vastab telefonide kasutamise tohutule kasvule viimastel aastakümnetel. Kuid uuringud näitavad, et see pole nii. Suur osa arusaamatustest tulenes sellest, et inimesed ei saanud aru, mis elektromagnetkiirgus (EMR) tegelikult on, ja seostasid seda valesti radioaktiivsusega.

Uuringud näitavad, et usaldus kogu maailmas on kriisis, kuigi usaldamatuse tase on erinevates riikides erinev. "Usu mind, ma olen teadlane" päevad ei kehti enam. Liialt paljud nimetavad end teadlaseks või eksperdiks, seda tegelikult olemataNüüd on aeg, kus tegelikel ekspertidel tuleb paremini selgitada, kuidas nad järeldustele jõuavad. See raamat aitab sellel eesmärgil väga palju kaasa.

Sotsiaalmeedia ja Internet on täis teavet ja väiteid absoluutselt kõige kohta ja igal  peavoolu teadussuunal on omad vandenõuteooriad, eitajad ja „tegeliku“ tõe kuulutajad.  

Hinnanguliselt 59 protsenti sotsiaalmeedia artiklitest levitavad inimesed, kes pole neid isegi lugenud. Tänapäeval kohtab hulgaliselt  moodsaid versioone indulgentsidest (patukustuskirjadest) ja selgeltnägijatest, imerohtudest jpm. 

Kuigi paljud sellised ravimeetodid võivad olla kahjutud, ja on kasulikud taastumisel või ennetamisel, on neid, mis ei ole ja selle halvem pool veenab inimesi vajalikust meditsiinilisest sekkumisest eemale hoidma. Mäletate Steve Jobsi?

Raamatus on päris mitmed lood, mida ma olen blogis varem puudutanud: sh Belle Gibson (teeskles ajuvähki, mille väitis olevat saanud emakakaelavähi vaktsiinist), Robert Jungist (pH ime), Theranose saagast (Elizabeth Holmes suurest pettusest).

Food Babe väärib äramärkimist, eriti tema huvitavad väited sh  2014. aasta arvamus, et lennukiõhk on ohtlik, kuna see ei ole puhas hapnik ja selle lämmastikusisaldus on "peaaegu 50 protsenti". Kõik, kel koolist midagi meeles, võivad meenutada, et meie atmosfääris on tegelikult 78 protsenti lämmastikku ja puhas hapnik kahjustaks meid kiiresti ja pöördumatult. Ma ise soovitaksin  Food Bebe asemel jälgida Food Science Babe.

Teemadest, mida raamatus puudutatakse, on mikrolained ja fluor joogivees. Üks lõik jäi mulle siin silma notseebo efekti (kui sa usud, et mingi asi sind väga kahjustab, siis sa hakkad end halvasti tundma)  kirjeldamisel:

„Soomes 1992. aastal sundisid agressiivsed protestid vee fluorimise vastu Kuopio linnavolikogu selle veevarustusest eemaldama. Kuid uuringu korras ei eemaldatud fluori veest väljakuulutatud kuupäeval, vaid hoopis hiljem. Läbiviidud küsitlused näitasid, et inimesed teatasid vee kahjulikest mõjudest ainult siis, kui nad arvasid, et see sisaldab fluoriidi, olenemata sellest, kas see tegelikult sisaldas – mis on veel üks tõestus ootuste enesepettusjõust.“

Sally Clark mõisteti süüdi oma kahe beebipoisi mõrvas. Tema esimene laps oli pärast magama panemist mingi hetk teadvuse kaotanud ja tema teine poeg leiti surnuna. Clark oli lastega üksi kodus ja oli tõendeid trauma kohta – mis tekkis tegelikult ema püüdest lapsi elustada. Prokuratuur esitas tõendid lastearst Roy Meadow'lt, kes väitis, et võimalus, et kaks jõukast perest pärit last kannatavad hällisurma all, on üks 73 miljonist.

Siin oligi koht, kus statistikat tõlgendati valesti. Asja uuel läbivaatamisel 2003 aastal näidati, et Dr. Meadowi statistika oli vale ja seda juhtub palju sagedamini. Samuti selgus, et laste vereanalüüside kohta ei avaldatud meditsiinilisi tõendeid, täpsemalt seda, et ühel beebil oli organismis potentsiaalselt ohtlikud bakterid (staph. Aureus). Selleks ajaks, kui selgus, et ema pole süüdi, oli ta vangis olnud 3 aastat – kus teda koheldi väga halvasti kuriteo iseloomu tõttu. Ka esimese kohtuprotsessi ajal tembeldas meedia ta paariaks, kes ei vääri elu. Tema abikaasa märkis kurvalt, et Sally ei toibu enam kunagi, kannatades pikaleveninud leina ja mitmete tõsiste psühholoogiliste häirete all. Sally Clark suri 2007. aastal ägedasse alkoholimürgistusse, tema elu sai pöördumatult kahjustada nii ekspertide kui ka üldsuse suutmatusest statistikast aru saada.

Kindlasti peaksime usaldama eksperte – aga mis asi täpselt on ekspert? Ühe valdkonna asjatundlikkus ei pruugi teiseneda asjatundlikkuseks või isegi mõistlikuks mõistmiseks teises valdkonnas. Ekspert on see, kes on pädev, tegutseb omal alal, omab usaldusväärsust, kogemusi ja on heatahtlik, st on valmis tegutsema teiste huvides.

Usaldusväärseid allikaid on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Mõnikord usaldus puruneb. Inimesed teevad vigu. Kui teadus teeb vigu, tuleks need vead võimalikult kiiresti ise parandada. Tõenduspõhine teadus on inimkonna arengu jaoks ülioluline.

Grimes ei arutle ja ei too välja vigu ainult sotsiaalmeedia ekspertide ja imervijate osas, vaid kirjeldab ka juhtumeid, kus teadusekspertide tõttu on kohtuprotsessidel süüdi mõistetud süütud inimesed.

See lõputu trall uuringute ümber, mida sotsiaalmeedia eksperdid oma toidulisandeid ja imerohte müües ära kasutavad. Õigemini kasutatakse ära kehvad uuringud  – katseklaasi, hiirekeste, väikeste gruppidega tehtud vaatlused.

2005. aastal avaldas John Ioannidis provokatiivse pealkirjaga artikli "Miks enamik avaldatud uuringu tulemusi on valed". Meditsiinivaldkonnas on paljud olulised tulemused lihtsalt kehva uuringu kujunduse artefaktid, uuringud või rühmad, kus osalejaid on liiga vähe, et saaks teha olulisi järeldusi. Ioannidis tõi oma töös välja kuus näitajat, mida tuleks iga väite õigsuse hindamisel meeles pidada:

1. Mida väiksemad on teadusvaldkonnas läbi viidud uuringud, seda vähem tõenäoline on, et uurimistulemused peavad paika. Kui valim on väike, on tõenäosus, et valepositiivsete testide määr suureneb. Just selliste uuringute külge klammerduvad naturalismi pooldajad, kus on väikesed valimirühmad ja ebakvaliteetne ülesehitus.

2. Mida väiksemad on mõjud teadusvaldkonnas, seda vähem tõenäoline on, et uurimistulemused peavad paika. Korrelatsioon ise on oluline, kuid oluline on ka efekti suurus. Mõju suurus on nähtuse tugevuse mõõt, mis on kasulik kindlaks teha, kas vaadeldav seos on pelgalt juhus või midagi olulisemat. Kui efekti suurus on väike, ei pruugi mõju olla midagi muud kui juhus.

3. Mida suurem on teadusvaldkonnas testitud seoste arv ja väiksem valik, seda vähem tõenäoline on, et uurimistulemused vastavad tõele. Lihtsamalt öeldes, kui katse loob palju võimalikke seoseid, võivad mõned neist juhuslikult olla valepositiivsed. Kuna uurida on palju võimalikke seoseid, on liiga lihtne valida neid, mis võivad ainuüksi juhuslikult näidata võimalikku statistilist seost. – see punkt käib hiljuti blogis kirjutatud šokolaadiartikli kohta

4. Mida suurem on teadusvaldkonna kavandite, määratluste, tulemuste ja analüüsimeetodite paindlikkus, seda seda tõenäolisem on, et uurimistulemused vastavad tõele. Kui definitsioonides antakse rohkem mänguruumi, võib sisse hiilida eelarvamus ja „negatiivsest” tulemusest saab osavalt manipuleerida valepositiivseks.

5. Mida suuremad on rahalised ja muud huvid ning eelarvamused teadusvaldkonnas, seda väiksem on tõenäosus, et uurimistulemused vastavad tõele. Eriti biomeditsiini valdkonnas tekivad rahastajate ja tulemuste vahel sageli huvide konfliktid, mis kutsuvad esile erapoolikust. Nagu Ioannidis selgitab, ei pea huvide konflikt olema rahaline; teadlased ei ole immuunsed ideoloogilisele pühendumisele teatud ideedele ja see võib tulemusi muuta.

6. Mida kuumem on teadusvaldkond (millesse on kaasatud rohkem teadusrühmi), seda väiksem on tõenäosus, et uurimistulemused peavad paika. See on intuitiivne, kuid oluline tähelepanek. Kui teatud valdkonna põhjalikum uurimine peaks põhimõtteliselt tõstma leidude kvaliteeti, siis rühmade agressiivsel konkurentsil toimub vastupidine. Sellistel juhtudel muutub aeg oluliseks ja uurimisrühmad võivad kalduda enneaegselt avaldama, mis põhjustab valepositiivseid tulemusi. Ioannidis ja kolleegid nimetasid seda uurimisfaasi "Proteuse fenomeniks", jäädvustades kiiret vaheldumist äärmuslike uurimisväidete ja sama äärmuslike ümberlükkamiste vahel.

Sellele lisandub, et teadusettevõtteid on viimasel ajal tabanud hävitav "avalda või hukku" diktaat, mille puhul raha ei anta, kui teadlased ei anna piisavalt positiivseid tulemusi – kvantiteedi premeerimine kvaliteedi asemel, mis ohustab meid kõiki. Kõigil neil põhjustel tuleb olla ettevaatlik üksikute uuringute suhtes, eriti meditsiinis ja muudes valdkondades, kus vaadeldakse pigem korrelatsiooni kui mehhanismi. Statistiliselt oluline tulemus ei tähenda iseenesest, et tulemus on "tõeline", see on oluline hoiatus, mida me ei tohi unustada.

Raamatus on loomulikult palju juttu kajakambritest, millest olen samuti varem kirjutanud. Grimes kirjutab:

„Internet on alles lapsekingades ja kõige selle mõju on endiselt vaieldav. Arvestades andmete mitmetähenduslikkust, ei peaks filtreerimist suureks sotsiaalseks kurjaks tunnistama. Tehnoloogia pole kunagi olemuselt hea ega halb; oluline on see, kuidas seda erinevate rakenduste jaoks kasutatakse. On juhtumeid, kus kasutaja huvide ennetamine on soovitav. Näiteks metallurg ja hard-rocki fänn saaksid märgatavalt erinevad tulemused, kui nad mõlemad otsiksid „metalli tüübid” ja selline filtreerimine säästaks mõlema aega. Probleem tekib siis, kui kasutame sotsiaalmeediat oma ideede ja arvamuste baromeetrina. Kui valitakse ainult oma ideid toetav teave ja seda küsimärgi alla seadvad vaated jäetakse kõrvale, võime ekslikult tõlgendada, et meie positsiooni toetatakse tohutult, isegi kui meie idee on äärmiselt vigane. See võib esile kutsuda kogukondliku kallutatuse, kusjuures kogu näiline toetus on vaid kuulujutu tasandil.“

Kajakambrid võivad ohustada ka meie füüsilist tervist ja alternatiivmeditsiini kogukond on üks selline halb näide. Uskumusi kinnitav kajakamber võib julgustada inimesi uskuma kõige võõrapärasemaid asju. Et näha, kui ohtlik see võib olla, peame vaatama ainult grupimõtlemise eriti traagilist vormi: AIDSi eitamist. 1992. aastal lõi Londonis asuv aktivist Jody Wells ajakirja Continuum, mis võttis AIDSi eitava seisukoha, väites, et HIV ei põhjusta AIDSi. Wells uskus, et AIDS oli homofoobiast lähtuv vandenõu. Continuum läks nii kaugele, et esitas küsimuse, kas HIV üldse on olemas. Ajakirja töötajad keeldusid aktsepteerimast HIV-ravimite tõhusust ja propageerisid nende asemel alternatiivseid ravimeetodeid. Continuum lõpetas lõpuks avaldamise 2001. aastal pärast seda, kui kogu selle toimetus suri AIDS-iga seotud haigustesse.