laupäev, 3. märts 2018

Igapäevaelu moraal vol 2


Igapäevaelu moraal vol 1 alustas teemat, mis mulle erinevate näidete osas meldib. See põimub aeg ajalt ka toidu teemaga, uurides meie valikute ja naudingute juuri. Eelmisel korral kirjeldati, kuida meie keha meie mõttele reageerib: kui sa usud, et jood väga kallist ja head veini, siis kehas toimuvadki vastavad muutused. Sestap ma tasub tegeleda oma mõtlemisega, et ei mürgitaks oma toitu mõtetega (näiteks uskudes, et kõik poes müüdav puuvili on pritsimisest mürgine) :). On tulemas veel hästi huvitavaid näiteid ka toitumise vallast aga enne veidi üldisemat ...heast ja halvast.


Mis on moraalsus?  Millised sõnad seonduvad mulle moraalsusega?
Tuntud psühholoog prof. Elliot Turiel defineerib moraalsust üsna kitsalt piiritletuna – kasutades õigluse (õigusemõistmine),  õiguse ja kahjustamise  mõisteid. Tema jaoks on ebamoraalne miski vaid siis, kui on olemas ohver – keegi kannatab.
Vastupidiselt sellele on  psühholoog prof. Jonathan Haidt´i vaade moraalsuse mõistele laiem. Tema jaoks on moraalsuse osa kõik, mis pärsib omakasu ja teeb koostöö võimalikuks. Haidti jaoks on religioosne rituaal osa meie moraalsest psühholoogiast. Turieli jaoks mitte.
Samas ei ole hea alustada definitsiooniga, kuna tegemist on teadusliku küsimusega. Sestap unustagem veidikeseks moraalsus ja räägime haigustest, sündroomidest ja sellistest probleemidest nagu vähk või diabeet või autism. Me ei kasuta kindlat definitsiooni, kui hakkame uurima vähki või diabeeti. Pigem hakkame tutvuma kogu seda teemat puudutava andmestikuga. Alustame teatud ettekujutusega sellest haigusest, siis uurides leiame, mis loeb ja mis mitte ning tekib arusaamine, et see, mida me pidasime üheks või teiseks haiguseks ei olnud seda mitte.  See seal ei tundunud diabeedina aga kui me oleme asja lähemalt uurinud, tuli välja, et on tõepoolest diabeet.
Sama käib moraalsuse kohta. Kui meil on moraalsuse kohta definitsioon, siis see tähendaks, et me oleme lõpetanud uurimise. Meie aga alles alustame.
Eelmisel korral oli juttu Mary Bale poolt prügikonteinerisse pandud kassist. Seekord on üks video, milles kaks noormeest aitavad möödaminnes püsti kannatada saanud seljakotiga noormehe.


Aitaja käsi sukeldub aitamise ajal osavalt seljakotti ja leiab sealt üht-teist endale võtta. Video üles filminud inimene kommenteerib seda: „Oh jumal. Nad sorivad tema kotis. Ta võtab sealt kotist midagi. On alles tõbras.“
Selline video ja kommentaar kannab endast moraalsusega seotud võtmesõnu ja on seotud moraali rikkumisega. Kahjustamine, abistamine, valu, nauding. Sedakorda on keegi kannatada saanud. See on seotud premeerimise ja karistamisega. Heade asjade eest premeeritakse ja halbade asjade eest karistatakse, see omakorda on seotud selliste emotsioonidega nagu süü, häbi, viha ja tänu. Video salvestanud isik ütleb tõbras ja kui te lähete youtube video juurde, leiate sealt palju krõbedamaid kommentaare. Me näeme videos nähtud käitumist ebaõigena. Ja kuna me näeme ebaõiglust, siis tekitab see teatud emotsioonid. Selline on väga lihtne näide moraali rikkumisest. Selge ja otsene. Kuid on näiteid, mil asjad ei ole nii lihtsad. Näiteks ei ole vaja olla inimesega füüsilises kontaktis selleks, et teha midagi valesti. Enamik meist peab ebaõigeks karjuda kellelegi rassistlikke kommentaare või tapmisähvardusi. Seega saame inimesele kahju tekitada ilma füüsilise kokkupuuteta.


Ebamoraalne võib olla ka hoolimatuse läbi. Näiteks, kui pärast loengut minna sõbraga restorani, tarbida palju alkoholi, istuda autorooli ja sõita koju, siis inimesed ütlevad, et selline teguviis on vale. Mitte sellepärast, et autoroolis olnu kedagi oleks vigastanud, vaid seetõttu, et käitutakse viisil, mis võiks põhjustada teistele viga.

Ma võin olla ebamoraalne sellega, et ei tee üldse midagi. Näiteks jätan söötmata oma imiku, kes sureb. See on veel hullem, sest tegu on mõrvaga. Sestap moraali rikkumine ei ole alati seotud tegevusega. 
Võib ka mõelda, et teatud asjad on valed, mitte niivõrd seetõttu, et keegi saab kannatada, vaid lihtsalt sellised asjad ei tundu õiged.

Näiteks konsensuslik kannibalism. Keegi sureb ja ütleb oma testamendis, et pärast minu surma võite mu ära süüa. Vastuolu ei ole. Aga paljud inimesed ütleksid, et see lihtsalt ei oleks õige. Meid ei huvita, et keegi pole kannatanud. Me ei peaks seda üksteisele tegema.

On olukordi, kus keegi ei saa kahju ega teki ka kuriteo koosseisu. Oletagem, et klubis saab kokku sõprade seltskond, kes kõik on mehed ja valge nahavärviga. Hakatakse rääkima anekdoote, seksistlike nalju, rassistlike nalju, kõige ropemaid lugusid, mida iganes suudate ette kujutada. Kõik veedavad suurepäraselt aega ja lahkuvad heas tujus. Keegi ei saa viga, kellegi tundeid ei solvata. Aga siiski on osadel teatud tunne, et see oli vale – et ei peaks sellist asja tegema.

Seega on moraali piirid laialivalguvad. Ja moraalsus on kõiges. Paljud näited on seotud seksiga ja paljud, väga paljud leiavad, et üks või teine seksiga seonduv tegevus on vale. On erinev suhtumine juhuvahekordadesse, süütusesse, heteroseksuaalsusesse, homoseksuaalsusesse, biseksuaalsusesse, zoofiiliasse, masturbatsiooni, fetišisse. See, mida üks peab moraali rikkumiseks, arvab teine oleva suurepärane.
Mees jalutab kirikusse ja astub pihitooli. Ta ütleb otsekohe: „Isa, ma olen 70 aastane. Ma seksisin. Ma seksisin kahe 20 aastasega. Preester on hämmeldunud ja küsib, kui palju on möödas viimasest pihtimisest? Mees vastab, et ta pole kunagi varem pihtinud. Et ta pole katoliiklane. Ja preester küsib: „Miks sa siis seda mulle räägid?“ Ja mees vastab, et ta räägib seda igaühele. :)
See, mis ühele on uhkuseasi, on teisele häbiväärne.


Toit! Paljudel inimestel on toidu osas teatud moraalsed tõekspidamised. Osadele on need seotud religiooniga. Me usume, et Jumal ei taha, et me sööksime seda, vaid toda toitu. Ei taha, et me sööksime seda nüüd, vaid mõnel teisel ajal.   
Osadel on piirangud toidule seetõttu, et nad ei soovi kannatusi loomadele või ei taha kahjustada ökosüsteemi.
Kõige ilmsemad moraaliga seotud juhtumid puudutavad perekondlikke suhteid. Tuntakse moraalset kohust oma pere ja sõprade ees. Tunneme tänu, kui inimesed käituvad meiega õigesti ja reetmist, kui käitutakse valesti. Parim näide on ema ja isa kohustus lapse ees.
Moraalsus kandub edasi ka võõrastele.  Paljud teevad annetusi, et aidata inimesi, keda nad ei tunne ja kes kunagi ei maksa tagasi.  Isegi, kui sa ei tegele heategevusega, tunned sa teatud moraalset kohustust ka võõraste ees. Näiteks, sa ei saa neid tappa. Sa ei saa neid kannatama panna.
Poliitika on täis moraalsust. Sina ja mina võime jagada sama eesmärki. Näiteks vähendada riigis töötust. Meil võivad olla erienvad ideed, kuidas seda täide viia. Poliitikud, keda me toetame – me jälgime moraalsust: milline on suhtumine aborti, surmanuhtlusesse, geiabieludesse, maksudesse. Kui oli vaidlus, kas USA pommitab Süüriat? On see õige? Moraalne? Kas oleks õige pommitada ja surma saavad ka süütud inimesed. Või teha mitte midagi ja lasta diktaatoril samuti hävitada süütuid? Ja inimestel on väga erinevad arvamused. Sageli oleme lõppeesmärgi osas ühel nõul aga mitte selle saavutamise vahenditega.


Üks filosoof Adam Smith märgib, et moraalsuse printsiipide paikapanemiseks tuleb arvesse võtta kaks küsimust:
1.       Millest koosneb voorus? - Kuidas me peaksime elama? Mida tähendab olla hea inimene? Vooruslik inimene?
Ta ei küsi, mis on hea? Ta küsib, mis toimub meie meeles, meie ajus? Mis tekitab olukorra, kus me ütleme ühe asja kohta hea ja teise asja kohta halb? Miks me arvame, et üks viis on elamiseks õige ja teine vale?
Räägime veidi eetikast. Kuidas inimesed vastavad küsimusele, mis tähendab olla hea inimene? Mis on hea? Mis eristab head halvast? Õiget valest? Enamikul filosoofidel ja teadlastel on laias laastus kaks lähenemisviisi.  Üks on konsekventsialism. Seda suunda esindavad sellised filosoofid nagu näiteks Peter Singer, kes on väga mõjukas. Traditsioonilised filosoofid nagu David Hume ja John Stuart Mill ning kõige enam Jeremy Bentham. Bengham arutleb, et moraalse, heaks inimeseks olemise osas loeb tulemus. Sestap ka konsekventsialism (consequence - tagajärg). Ehk sa peaksid alati käituma nii, et see annaks võimalikult hea tagajärje. Mis siis on parem ja halvem? See tekitab palju vaidlusi ja muutub seega komplitseerituks. Benthami jaoks see pole keeruline, tema taandab selle naudingu ja valu mõistele.
See, mida sa peaksid tegema, on välja arvutama kui palju inimesi ja loomi saavad sinu tegevusest mõjutatud. Nii negatiivses, kui ka positiivses plaanis. Ja siis sa valid tegevuse, mis annab tagajärjeks kõige rohkem head. Kui me läheme näidete juurde, siis kas piinamine peaks olema keelatud? Alati? Või on juhtumeid, mil see on õigustatud? Kuidas on gei abieluga? Kas see peaks olema seadusega keelatud? Või peaks valitsus sellest üldse eemale jääma? Kellelgi ei põhjustata kahju.


Võib küsida konsekventsialistilt, mida tema mõtleb? Vastus tuleb umbes selline: ei ole lihtsat pritnsipiaalset vastust. Tuleb vaadata ja näha, kas piinamisega on maailm parem paik või ilma selleta? Kas maailm on parem või halvem paik geiabieludega või ilma nendeta? Benthamil on sellele huvitav lähenemine. Võtkem piinamine. Tervikuna on see halb asi. Sellel on halb tagajärg. Inimene, keda piinatakse kogeb agooniat, see teeb maailma halvemaks. Kas on olemas midagi, mis kaalub piinamise üles. Ja Bentham ütleb, et loomulikult on. Kujutage ette, ütleb ta, et kuskile on pandud pomm. Ja et kedagi piinatakse ning piinamise käigus ütleb ta, kuhu pomm on peidetud. See pomm tapaks sadu inimesi. Kas siis peaks piinama? Loomulikult. Kuna sadade inimeste surm on palju suurema tähendusega, kui ühe inimese kannatused. Nii argumenteerib Bentham.
Selline on konsekventsialism, millel on palju tugevusi. See on lihtne. Midagi ei öelda Jumala kohta või jumalike reeglite kohta. Midagi ei öelda selle kohta, mida enamik inimesi moraalseks peab.   Kuid siin on omad probleemid.
 Ei ole ühtegi filosoofilist teooriat ja moraalsust, mis töötaks kõigi jaoks. Igal neist on omad probleemid ja keerukus.  Kriitikud märgivad, et konsekventsialism sunnib meid aktsepteerima asju, mida me sisemiselt peame kohutavateks. Näiteks lapse surnukspiinamine oleks ok, kui vaid see teeks teised inimesed rohkem õnnelikuks. Puhas matemaatika. Kui piinamisega muutub maailm paremaks paigaks, siis see sobib. Aga see tundub meile vale. Ei anta mingit tähtsust perekonna või sõprussidemetele. Kuid need on olulised.
Minu poeg vajab operatsiooni. Ilma selleta jääks ta pimedaks. Ja see on kallis operatsioon, seega ma kogun raha. Ja ma saan selle operatsiooni. Paljud inimesed ütleksid, et see on hea asi. Aga konsekventsialistile on see kohutav. Nende arvates tuleks võtta see raha ja anda paljudele vaestele inimestele, mitte ühele. Sama käib lapse kallisse kooli saatmisega, talle kallite asjade ostmisega. Kuna seda raha saaks kasutada suurema hea saavutamiseks. 

On veel üks probleem. Miks on vägistamine halb? Konsekventsialist on nõus, et vägivald on halb, moraalselt vale. Nad mõtlevad, et on ohver, kes kannatab. See kaalub üles vägistaja naudingu. Sel juhul tundub asi absurdne, sest  kui oleks vastupidi, et saadav nauding ületab kellegi kannatuse. Kas sel juhul oleks selline tegu õige? Sestap kriitika ütleb, et teatud määrani see teooria toimib, kuid kukub läbi moraalse teooriana.
On olemas deontoloogiline lähenemine. See erineb eelmisest suuresti. On moraalireeglid, millega arvestatakse. Seda suunda esindab Immanuel Kant. 
Unustagem korra kõhutunne ja emotsioonid. Vaatame iha. Me tahame näha filmi ja seega tuleb meil minna ja osta kinopilet. Me tahame juua vett, meil tuleb minna kraani juurde ja valada klaas täis. Siin on Kanti hüpoteetilised imperatiivid. Kui tekib tahtmine, mine ja täida see.
Kas sa peaksid valetama? Konsekventsialist ütleb, et oleneb. Oleneb, millised on tagajärjed. Kant ütleb, et sa ei tohi kunagi valetada. Mitte kunagi, sest kui kõik valetaksid, mis juhtuks? Meie elustiil hävineks. Ükski indiviid ei tohi valetada. Ja Kant mõtles seda tõsiselt.


Vaatame näidet. Oletame, et minu pool elutoas istub hr. Smith. Keegi koputab uksele. Ma teen ukse lahti ja seal seisab hullumeelne mõrtsukas kirves käes. Ja ütleb, et ta tahab tappa hr. Smithi. Kas ta on siin, küsib ta? Konsekventsialist ütleks ei ole. Ja helistaks politseisse. Kanti inimesena ütleksid jah, ta  on seal -  sest sa ei tohi valetada, tagajärgedest hoolimata.
Kuidas deontoloogiline filosoof  lahendaks teemasid nagu piinamine või geiabielu? Ja vastuseks on – see oleneb. Oleneb, millise deontoloogilise filosoofiga teil tegemist on. On palju filosoofe ja ka teisi inimesi, kes arvavad, et piinata ei tohiks ühelgi juhul. Ka siis, kui see päästaks sada elu.
Osad inimesed tunnevad, et erinevad seksuaalsuse vormid on valed. Ja ei loe, kas see teeb inimese ja maailma õnnelikumaks või mitte. See lihtsalt on oma olemuselt vale.
See on deontoloogilise lähenemise üks tugevusi, et nad tõstatavad idee, et midagi on lihtsalt olemuslikult vale ja asi ei ole ainult valu ja naudingu põhimõttes.
Ja siin on ka probleem. Kategoorilised reeglid, nagu Kant need esile toob. Näiteks, et mitte mingil tingimusel, mitte kunagi ei tohi valetada. Elizabeth Anscombe osutab sellele, et miks peaks olema printsiip mitte valetamise kohta.  Miks ei võiks printsiip sätestada, et valetada tohiks, kui sa päästad kellegi elu?
Ja isegi, kui sa usud printsiibi, kunagi ei tohi valetada, absoluutsusesse – kas ei peaks olema veel teine absoluutne printsiip, mis ütleb, et ära kunagi käitu nii, et süütu inimene tapetaks?  
Ja sellised vastuväited räägivad rohkem üldisest probleemist – kuskohast tulevad kõik need moraalireeglid? Keegi selline nagu Kant ütleks, et need tulevad puhtast mõistusest. Puhtast ratsionaalsusest.  Kuid kõik võib muutuda, kui sa seda lähemalt vaatad. Kanti ja deontoloogiliste filosoofode kriitikud ütlevad, et vaadake, kõik ei ole ratsionaalsusest tulenev. Tegelikult tuleb see sinu enda eelarvamustest ja kallakutest ja emotsioonidest. Kant näiteks pidas valeks nii homoseksuaalsust, kui ka masturbeerimist. Ja Kant ei olnud konsekventsialist, ta ei hoolinud naudingust. Tema ütles, et need mõlemad on vägivald kohuse vastu iseenda ees, mitte anda järele loomalikele ihadele. Kant pidas seda veenvaks. Kuid paljude arvates, see ei ole veenev.
Üks viis inimestest mõelda on, et me oleme nö terve mõistuse moraalifilosoofid. Me mõtleme moraalsusest. Meil on moraalitunne. Meil on teatud alateadlik teooria selle kohta, mis on õige ja mis vale. Siit võiks küsida, mis liiki moraalifilosoofid me oleme? Konsekventsialistid, deontoloogid või Kantianlased? 


Üks kuulus mõttekatse, millega on eksperimenteeritud kümneid ja sadu kordi, kannab nime Trolley Probleem. Selle töötas välja filosoof  Philipa Foot ning paljud teised filosoofid on sellega tööd teinud ja omi variante välja pakkkunud. 
Vagun veereb rööbastel. Ja kui see veereb mööda oma tavapärast teed, siis sõit läheb edasi vasakule poole. Ja siis ajab see vagun alla viis inimest. Need on töölised ja parandavad seal midagi. Võibolla on neil kõrvaklapid peas ja nad ei näe vaguni tulekut. Sina oled inimene lüliti juures. Töölised on aga liiga kaugel, et nad mingit õhusignaali kuuleksid. Kui sa midagi ei tee, siis need inimesed surevad vagunirataste all. Kuna sina seisad lüliti juures, siis lülitile vajutades, suunatakse vagun teisele rajale. Kahjuks on seal teisel rajal ka üks inimene, kes on liiga kaugel hoiatussignaalidest ja saaks surma. Nüüd rohkem, kui 100 000 inimeselt erinevate eksperimentide käigus küsitud: Kas sa peaksid lülitit vajutama? Ei küsita, mida sa teeksid? Vaid küsitakse: just, et kas sa peaksid lülitit vajutama? Mis oleks õige asi teha?


Nimetame selle lüliti juhtumiks. Mõtle, mis vastuse sa annaksid. Ja võrdleme nüüd seda teise juhtumiga, mida nimetatakse Footbridge juhtumiks.  Olukord on sama. Sõitev vagun, mis sõidab surnuks viis meest ja sa ei saa neid kuidagi hoiatada. Aga sel korral seisad sa sillal ja sinu kõrval on üks mees. Ja kui sa selle mehe alla sillalt lükkad, siis ta kukub nii, et peatab vaguni. Vahel kutsutakse seda paksu mehe juhtumiks. Kuna tihti küsivad inimesed, miks ma ei võiks ise alla hüpata? Sestap on näide ehitatud üles nii, et sina ei saa, sa ei ole piisavalt suur, et vagunit takistada. Küsimus on: kas sa peaksid meest lükkama? Kas sa peaksid laskma vagunil sõita surnuks 5 meest või lükkama alla ühe mehe, et teised päästa? Neid küsimusi on küsitud lastelt, täiskasvanutelt üle kogu maailma, erinevate kultuuride esindajatelt, kriminaalsetelt psühhopaatitelt. On küsitud autistidelt, skisofreenikutelt, erineva ajukahjustusega inimestelt. Ja kui vaadata tulemusi, siis tavainimeste andmestik näitab hämmastavat mustrit. Kindlasti kattub see ka sinu mõtetega selles osas. Enamiku inimeste arvates on sobiv vajutada lülitit esimese juhtumi puhul, kuid peavad valeks lükata alla mees teise juhtumi puhul. Suurem osa vastanutest arvab, et inimest alla lükata ei tohiks. Mõlema juhtumi puhul on tulem üks – kui sa ei tee midagi, siis viis inimest sureb. Kui sa tegutsed, sureb ainult üks.
Mis siis on see erinevus kahe juhtumi puhul, mis inimesed erienvalt mõtlema paneb? Seda on uuritud ja leitud üks printsiip, mida nimetatakse Kahekordse efekti doktriin (Doctrine of Double Effect). See ütleb, et on vahe selles, kas sa teed midagi halba – näiteks tapad või kahjustad kedagi tahtmatult, põhjustades sellega suurema hea versus tehes halba – näiteks tappes või kahjustades kedagi selleks, et teha rohkem head ja mida sa ei peaks tegema...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.