Naise tervis vol 18 - üliaktiivne põis, vedeliku tarbimine ja õige rüht

Veel üks põiega seonduv probleem on:

Üliaktiivne põis

Üliaktiivne põis (OAB –overactive bladder) ei ole haigus, vaid mitmete sümptomitega sündroom ja nagu nimigi ütleb, tekib vajadus  juba väikeste uriinikoguste korral tualetti minna. OAB ei ole iseenesest menopausiga seonduv: keskmine põdeja on vanemaealine, sagedamini elustiilist tingitud ainevahetushäirete ja kaasuvhaigustega mees või naine. Naistel süvenevad kaebused menopausi ajal, meestel seoses eesnäärme hüperplaasiaga.

Samas:

OAB ei ole vananemise normaalne osa.

OAB ei ole ainult osa naiseks olemisest.

OAB ei ole ainult eesnäärme probleem.

OAB-d ei põhjusta midagi, mida sa teinud oled.

Operatsioon ei ole ainus OAB ravimeetod.

On ravimeetodeid, mis aitavad inimestel OAB sümptomeid hallata.

On olemas ravimeetodeid, mis aitavad toime tulla isegi väikeste OAB-sümptomitega.

Üliaktiivse põie peamised kriteeriumid on:

- urineerimispakitsus

- sage urineerimine, üle 8 korra ööpäevas

- tunginkontinents (ei pruugi alati olla)

- noktuuria (öine urineerimine)

Tavapäraselt on põie tühjendamine 180-240 ml juures, OAB puhul tekib vajadus urineerida väiksema koguse juures. Urineerimisvajaduse võivad esile kutsuda ka näiteks riiete seljast võtmine, voolava vee hääl jms. Reeglina jõutaks tualetti õigel ajal, kuid tuleb tihedamini käia ja see on tüütu. Kuid OAB võib olla ka koos tungiinkontinentsiga, sel juhul võib uriinileke olla kas väike või suur.

Naised, kes kahtlustavad, et neil on OAB, peaksid täitma põiepäevikut: kirjutama üles 24 tunni jooksul joodud vedeliku ja urineerimised, kas uriini kogus oli väike või küllaldane ja kas leket oli ning kas see oli väike või suur. See aitaks nii endal kui ka meedikul hinnata täpselt põiega seonduvate probleemide taset. Põiepäevik aitab vahet teha, kas on joodud lihtsalt palju vedelikku või on tegemist OABga.

OABga toimetulekuks on mitmeid strateegiaid:

Põie treening – sellest kirjutasin pikemalt eelmises postituses.

Topelt tühjendamine - siis, kui tühjendate põie kaks korda. See võib olla kasulik inimestele, kellel on probleeme põie täieliku tühjendamisega. Pärast tualetis käiku ootate paar sekundit ja proovite siis uuesti.

Hilinev tühjendamine - siis, kui harjutate ootamist enne tualetti minekut (isegi kui peate minema). Alguses ootate vaid mõni minut. Järk-järgult võite oodata kaks kuni kolm tundi korraga. Proovige seda ainult siis, kui teie arst seda soovitab. Mõned inimesed tunnevad end halvemini või tekib uriinileke, kui nad ootavad liiga kaua.

Ajastatud urineerimine - See tähendab, et järgite igapäevast tualetis käimise ajakava. Selle asemel, et minna, kui tunnete tungi, lähete päeva jooksul kindlaksmääratud aegadel. Teie ja teie arst koostate mõistliku ajakava. Võite proovida minna iga kahe kuni nelja tunni järel, olenemata sellest, kas peate seda tegema või mitte. Eesmärk on vältida seda pakilist tunnet ja taastada kontroll.  

Dieet – on teatud toidud ja joogid, mis põit ärritavad. Võite alustada diureetikumide vältimisest - diureetikumideks on joogid, mis sisaldavad kofeiini ja alkoholi, mis panevad teie keha rohkem uriini tootma. Võite proovida ka oma toidust mitu toitu välja võtta ja seejärel need ükshaaval tagasi lisada. See näitab teile, millised toidud teie sümptomeid halvendavad, nii et saate neid vältida. Seedimise parandamiseks võite menüüsse lisada kiudaineid. Kaerahelbed ja täisteratooted on head. Abiks võivad olla värsked ja kuivatatud puuviljad, köögiviljad ja kaunviljad. Paljud inimesed tunnevad end paremini, kui muudavad söömise ja joomise viisi.

Mõned toidud ja joogid, mis võivad teie põit mõjutada:

Kohv / kofeiin

Tee

Alkohol

Limonaadid ja muud gaseeritud joogid

Mõned tsitrusviljad

Tomatipõhised toidud 😭😭😭

Šokolaad (mitte valge šokolaad)

Mõned vürtsikad toidud

Olemasolevate ravimite ülevaatamine – osad naised võtavad diureetikume, mis suurendavad uriini kogust. Sel juhul tuleks võimalusel ravimit vahetada.

Vaagnapõhja füsioteraapia - allpool ja edaspidi kirjeldan pikemalt

Ravimid – kui naisele ükski teine teraapia ei toimi on olemas mitmed ravimid, sellest räägi oma arstiga

Süstid – botox süstid põide 👀 

Operatsioon – Kui midagi ei ole aidanud, on see võimaluseks

Üliaktiivse põie puhul võib tekkida küsimus - kui palju vedelikku juua ja kas poleks parem vedeliku kogust vähendada?

Kõigile üliaktiivse põiega tegelevatele inimestele võib tunduda vastuoluline: veekoguse vähendamine võib teie inkontinentsuse sümptomeid veelgi halvendada. ☝☝☝

Kuidas palun?! See ei tundu päris võimalik, kuid kere on keeruline masin. Joogivee vähendamisel muutub uriin kontsentreeritumaks (seega tumedamat värv). See kontsentreeritud uriin võib ärritada põit ja tugevdada teie OAB sümptomeid - või vähemalt ei muuda neid kergemaks.

Lisaks võib ebapiisava vee joomine põhjustada kõhukinnisust. See on iseenesest ebameeldiv, kuid see avaldab ka põiele täiendavat survet - ja see on viimane asi, mida vajate, kui põis on üliaktiivne.

Selle asemel aitab hüdreerituna püsimine ja tualetis käimine umbes iga kahe tunni tagant säilitada põie normaalset võimekust.

Mida loetakse hüdreerituks, kui teil on kalduvus üliaktiivseks põieks? Esiteks, ärge langege vana müüdi juurde, mille kohaselt peate päevas jooma kaheksa 230 ml klaasi vett. Seda on enamiku inimeste jaoks liiga palju. Kui te ei tee hullult trenni ega tööta kogu päeva vältel suure kuuma käes, ei pea te 2 liitrit vedelikku jooma.

Märkus: saate palju oma vedelikke (tegelikult umbes 20 protsenti) ainult toidust - mõelge puuviljadele, köögiviljadele, suppidele jms. Selle asemel, et iga päev oma vee koguseid jälgida, las janu on teie teejuhiks, märgib Ameerika Urogynecologic Society. Joo, kui tunned janu, ja pigem võtta lonks haaval, mitte kulista suuri koguseid korraga. Kui teil on tõepoolest probleeme põie hoidmisega kahe tunniste intervallidega, proovige oma vee kogust vähendada 25 protsenti. (See on nagu kolm klaasi vett nelja asemel).

Proovige ka neid meetodeid, et leida üliaktiivse põie jaoks parim veekogus:

* Ärge kandke veepudelit kaasas (kui te ei tee trenni) ja janu kustutamiseks valige väiksem tass.

* Kui näete, et uriini värv muutub liiga tumedaks, on soovitav juua natuke rohkem. Teie uriin peaks olema helekollane või peaaegu värvitu.

* Suu kuivab? Enne vee joomist proovige suhkruvaba nätsu või kommi. See võib vähendada veekogust, mida soovite muidu alla kulistada.

* Vältige liiga suure koguse vee joomist enne magamaminekut. Kui jooksete öösel rohkem kui kaks korda vannituppa, tuleks  peale õhtusööki mitte juua.

 

Thebe kirjutab oma raamatus „The Menopocalypse“, et kuigi ta tegi korrapäraselt vaagnapõhja lihaste harjutusi, tekkis tal uuesti uriinileke. Tema günekoloog selgitas, et paljudel naistel inkontinents tuleb ja läheb koos hormoonide kõikumise rütmiga. Edaspidi kasutas Thebe menopausi rakendust, et oma sümptomid üles märkida ja jälgida, kuna hormoonitaseme kõikumine mõjutas ka põie tööd.  Thebe inkontinents kadus peale hormoonraviga alustamist.

Vaatasin oma android seadmele mõeldud menopausi rakendusi ja valisin Balance äpi. Mitte et oleks väga paljude vahel valida. Siia saad sisestada oma tsükliajad ja kõikvõimalikud menopausi ajal esinevad sümptomid. Tundub olevat hästi põhjalik, erinevad artiklid hormoonravist ja artiklid neile, kes hormoonravi ei taha/ei saa valida.

Samas märgib Thebe, et kui tema uriinileke tagasi tuli, soovitati talle lihtsalt rohkem Kegel harjutusi teha. See on selline levinud suhtumine paljude asjade puhul: kui sinu dieet sulle ei sobi – siis sa teed seda valesti ja peaksid rohkem pingutama; kui sa kohe raskemat terviseprobleemi lahendatud ei saa – teed kõike valesti ja keera vinti veelgi rohkem kinni ehk ole enda vastu veelgi rangem; kui sa ei saa C/D vitamiinist abi, siis peaksid rohkem võtma; kui x ravimist/tehnikast polnud abi – võta/tee rohkem. Kuid Thebe märgib, et tahtis rohkem teada põhjustest, mitte lihtsalt kasutada umbropsu tehnikat, mis võib aga ei pruugi aidata. Enda jaoks leidis ta abi kombinatsioonist: vaagnapõhja füsioterapeut/Kegel/hormoonravi.

Naiste vaagnapõhjas on lihased, sidekude, närvid, mis toetavad emakat, põit, tuppe, rektumit, aidates neil korrektselt toimida. Kõikuv hormoonide tase mõjutab seda toimimist. Oled sa sünnitanud või mitte –  tekita endale harjumus oma vaagnapõhjalihaste eest hoolt kanda, kuna menopausi ajal need lihased nõrgenevad.

Vaagnapõhja tugevdamiseks on mitmeid strateegiaid. Thebe loetleb: rühi parandamine, hoida kontrolli all oma kõhulihaseid, hingamisharjutused ja Kegel harjutused. Õige rühi olulisus jäetakse sageli tähelepanuta, kuna see pole fitness tööstuse jaoks seksikas ega huvitav. Kuid õige rühiga saab oma vaagnapõhja väga tugevalt toetada. Thebe märgib, et see, mida tavaliselt soovitatakse: kõht sisse, õlad taha, välja sirutamine – tekitab kehas päris palju pinget. Õige rüht on iga keha jaoks veidi erinev, tuleb leida enda jaoks see õige.

On mitmeid viise kuidas vale rüht keha juures avaldub:

Vaagna kaldumine ette või tahapoole (anterior pelvis - ettepoole kaldunud, posterior pelvis - tahapoole kaldunud). Õige rüht - neutral pelvis.

poole

Rinnakorv kaldub ette või tahapoole

Lamendunud alaselg (flat back)

Thebe kirjutab, et õige rühi saavutamine võib alguses olla ebamugav, kuid harjutamine teeb meistriks. Proovi alguses peegli ees ja tuleta omale päeva jooksul tihti meelde rüht õigeks seada:

1. Siruta ennast

2. Kontrolli oma rinnakorvi – kui see sirutub ette, aseta käed rinnakorvile ja lükka seda veidi allapoole nii, et rinnakorv nagu kohtub kõhuga

3. Sinu alaselja juures on loomulik väike kumerus, kuid vaata, et see ei oleks liiga kumer

4. Lase käed ripuvad vabalt kõrval. Tee õlgadega eest taha õlaringid - see on hea harjutus, mis paneb õlad loomulikult õigesse asendisse

Siin on harjutusi oma rühi hindamiseks ja parandamiseks:

Naise tervis vol 17 - inkontinentsus: stressi ehk pingutusinkontinents

 

Inkontinentsus on võimetus põit kontrollida. Mõnedel naistel võib aeg-ajalt uriini tilkuda, kui nad naerma puhkevad või kui nad aevastavad) köhivad. Teised võivad märgata kontrollimatut uriinivoogu suuremas koguses ja sagedamini, mida ei näi mõjutavat naer ega keha raputav aevastamine.

Kuigi paljudel naistel esineb menopausile lähenemisel inkontinentsi, pole see vananemise vältimatu aspekt. Õnneks saab seda menopausi sümptomit paremini mõistes ravida või selle teket ära hoida.

Gunter kirjutab oma raamatus „The Menopause Manifesto“, et 25% noortest naistest, 50% keskealistest naistest ja 75% vanemaealistest naistest esineb inkontinentsust. Kahjuks vähem kui 50% naistest otsib abi.

Stress-inkontinents (SUI)

Stressinkontinents on kõige levinum inkontinentsi tüüp, mida naised kogevad, eriti menopausi ja postmenopausiaastatel. Stress(pingutus)inkontinentsiga naistel lekib tahtmatult uriini köhimise, naermise, aevastamise, võimlemise või raskuste tõstmise ajal. Põhjus, miks need tegevused võivad põhjustada pidamatust, on see, et nad avaldavad põie seintele järsku survet, mis pigistab põit ja põhjustab uriini väljavoolu. See juhtub naiste vananedes seetõttu, et põie ja tupe vahelised vaagnalihased muutuvad sageli nõrgemaks, võimaldades uriinil lekkida.

Midagi maas lebava aiavooliku moodi, millest voolab vett ja kui jalaga peale astud, siis veevool katkeb. Kui maapind juhtub aga olema pehme, siis jala surve surub voolikut pehmesse pinnasesse ja voolikust võib ikkagi vett tilkuda.

SUI põhjused on erinevad. Siin on nii pärilikkuse roll, mis määrab kudede tugevuse, kui ka östrogeeni roll, mis mõjutab kudede toimimise terviklikkuse.

Gunter märgib, et suukaudne või plaastritega HAR (hormoonravi) hoopis tõstab SUI riski. Seega on östrogeeni roll komplitseeritum, kui pealtnäha paistab. Negatiivselt mõjuvad ka muutused kollageenis ja lihasmassi vähenemine sh vaagnapõhja lihaste nõrgenemine, mis ümbritsevad põit ja ureetrat. Mõjutajateks ka kudede kahjustumine sünnitamisel ja ülekaal.

Osadel naistel esineb SUI-d ainult batuudil hüpates või raskusi tõstes – kuna need tegevused panevad põiele nii suure surve, et ureetra (kusiti) ei pea lihtsalt vastu. Sellisel juhtudel on abi pea igast SUI-le mõeldud teraapiast.

Kui naised kahtlustavad, et neil on SUI – tuleks lasta kontrollida ka infektsiooni võimalust (põiepõletik). Kui see on välistatud, tasub rakendada põhilisi strateegiaid:

Vaadata üle oma veetarbimine – 8 klaasi päevas on müüt ja sellest on blogis varem kirjutatud siin.

Teha vaagnapõhja lihaseid tugevdavaid harjutusi – Kegel harjutused (tuleb pikemalt juttu)

Mõned naised võivad vajada vaagnapõhjale spetsialiseerunud füsioterapeudi abi.

Kegel harjutuste kõrval võib aidata ka harjutus, mida nimetatakse Knack manöövriks. See seisneb vaagnapõhjalihaste (tugevast) pingutamisest enne köhimist (aevastamist)  ja selle ajal.  

https://www.youtube.com/watch?v=cSBd7tn0SeI

Kui vaagnapõhjalihaste harjutusi teha koos ajastatud tühjendamise ja põie treeninguga, paraneb inkontinentsus märgatavalt.

Ajastatud tühjendamine - Ajastatud tühjendamist kasutatakse kiire tungiva urineerimisvajaduse raviks. Kiireloomulisus võib tekitada hirmu uriini lekke ees või siis tegeliku uriini lekkimist.

Tavaliselt tekib selline tung äkki, ilma eelneva hoiatuseta. St ei teki kõigepealt nõrka tunnet, et varsti on vaja tualetti kasutada, vaid vajadus ilmneb hetkega. Teie põis on muutunud nö ebausaldusväärseks, kui toimub selline hetkeline arusaamine, et on vaja kohe tualetti minna.

Tung tuleb nii, et te ei suuda seda kontrollida. Ajastatud tühjendamine ja põie treening on õpetus, kuidas taastada oma põie üle kontroll. Vähemalt alguses ärge proovige seda teha öösel, vaid tegelege sellega päeva jooksul.

Ajastatud tühistamine algab tualetis käimisest ajagraafiku järgi - enne, kui teil on tekkinud tung, isegi kui te ei tunne vajadust, on vaja põis tühjendada. Selleks oleks vaja pidada põiepäevikut ja selle järgi, kui sageli teil tavaliselt tung tekib, määrata ajagraafik. Seda lähenemist kasutatakse inimeste puhul, kes ei saa ilma uriini lekkimiseta urineerimist kinni hoida. Neil, kes suudavad kinni hoida, ei pea ajastatud tühjendamist kasutama ja nad võivad minna otse põie treeningu juurde, kus nad üritavad järk-järgult pikendada ajavahemikku, mil suudetakse urineerimist tagasi hoid.

Näiteks kui teil tekib tung või tung koos uriini lekkega iga 1 ja 1/4 tunni järel, siis alustate kõigepealt iga tunni tagant. Kui olete selles režiimis saavutanud lekke ärajäämise, pikendate järk-järgult ajavahemikku tualetis käimiste vahel. Saavutatud ajavahet hoidke samana paar päeva ja siis pikendage ca 15-30 minutit. Eesmärgiks on lõpuks suuta hoida 3–4 tundi.

Kui teil tekib tung urineerida enne aega, võite selle peatada vaagnapõhja lihaste pingule tõmbamisega. Seetõttu on hädavajalik vaagnapõhja lihaste treeningprogramm koos põie treenimisega. Võimalik, et suudate veel ka midagi muud teha. Näiteks kui teil tekib tung välisuksest koju sisenedes, siis tualettruumi kiirustades proovige enne mõned asjad kokku korjata. Kui tung kaob, saate jooksmise asemel aeglaselt tualetti minna.

Muud meetmed hõlmavad selliste toitude/jookide vähendamist toidus, mis võivad põit ärritada, näiteks kofeiin, mida leidub kohvis, tees, šokolaadis, koolajookides ja alkoholis. Vältige ka kõhukinnisuse teket. Mis ei tähenda, et neid üldse süüa/juua ei võiks, lihtsalt vältige kodust välja minnes või siis, kui inkontinentsus on tõsisem.

Tasub meeles pidada, et ka paljud  taimeteed on diureetikumid: olulisemad uriini eritumist soodustavad taimed on leesikas, põldosi, soo- ja arukase lehed, kanarbik, rukkilill, leeskputk, võilill, aedpetersell, harilik kadakas, harilik mustikas, harilik pohl, must sõstar ja musta leedri kuivatatud õied (värsked õied on mürgised)

Ärge muretsege tagasilöökide pärast. Tulemusteni jõudmiseks kulub vähemalt 4-6 nädalat. Jätkake proovimist ja mõelge positiivselt.

Kehakaalu kaotamine ülekaalu puhul aitab samuti SUI puhul kaasa. Ainult 8% kehakaalu kaotust vähendab SUI-d 50%.

Östrogeeniga siis kuidas? – suukaudne ja plaastritega hormoonravi võib tõsta riski, kuid vaginaalne östrogeen võib naisi aidata. Arvatakse, et madalate dooside puhul võib olla efekt üks ja suuremate dooside puhul teine.

Kasutatakse veel inkontinentsuse rõngast, tugitampoone.

Gunter märgib oma raamatus Impressat ja Urestat, mis näevad välja sellised.

Toimemehhanism mõlemal sama:

Eestis leidsin pealiskaudsel otsimisel Diveen tugitampoonid. Nii Impressa kui ka Diveen on üsna krõbeda hinnaga.

https://kuivaks.ee/toode/diveen-tupesisene-tugitampoon/

Tõsisemate juhtumite puhuks on ka teatud operatsioonid ja Gunter lahkab neid oma raamatus pikemalt. Kel huvi saab ise lugeda.

AmandaThebe kirjutab oma inkontinentsusest, et sai küll abi vaagnapõhjale spetsialiseerunud füsioterapeudilt ja Kegel harjutustest. Kuid paari kuu pärast tuli uriin taaskord pükstesse. Miks?

Naise tervis vol 16 - põiepõletikud

Jõuan tagasi põie ja inkontinentsuse juurde ja see on päris pikk teema, mida saab enne ja peale jaanipäeva lahata. 

Gunter kirjutab oma raamatus, et põieprobleemid, mis tekivad vanusega on tüüpilised, kuid mitte normaalsed. Naistele öeldakse tavaliselt, et see käib vanuse ja naiseks olemise juurde ja on „normaalne“, kuid see pole nii ja sellist suhtumist ei tohiks tolereerida. Tüüpiline tähendab, et haiguse&sümptomite teke pole üllatav aga mitte seda, et on vaja kannatada ja sellega leppida.  Meestele tavaliselt ei öelda, et erektsioonihäired on normaalsed ja käib meheks olemise juurde ning ravi pole vaja.

Mind ennast huvitab põie tervis väga. Peale selle, et ma olen menopausi eas, olen ma sünnitanud ka 5 last ja kõikide raseduste mõju põie-emaka tervisele on kindlasti üsna suur. Raseduse viimasel kuul, kui laps on juba suur ja surub põiele saab tualeti vahet üsna palju ja kiiresti joostud 😜. Ja kohe peale sünnitusi on põis samuti veel tundlik. Kui sünnitusi saab omajagu, siis on põiel raske. Mul on siiani läinud suhteliselt hästi – st wc tuleb ära käia enne, kui batuudil hüppama hakkan ja kui ma olen palju arbuusi söönud, siis on tihedam wc külastamine kindlustatud. Mõned aevastamised täis põiega on olnud keerulised 😎.

Kui nüüd minu menopaus peaks algama ja koos östrogeenitaseme langusega langeb põie töökindlus veelgi, siis just siin on koht, kus ma mõtleksin tupesisest östrogeenikreemi või DHEAd proovida. Minu jaoks kõlab see teistest variantidest – hakata võtma antibiootikume või muid antibiootikumi laadseid ravimeid – palju kehasõbralikumana. Kuna asi ei ole mitte ainult selles, et põis hästi ei pea, vaid ka selles, et koos sellega võivad sageneda põiepõletikud – urotrakti infektsioon.

Urotrakti infektsioon (UTI) tekib bakteri vohama hakkamisest uriinis, mis viib põletikuni. Kõige levinumad sümptomid on valu urineerimisel, sagedasem urineerimisvajadus, ja tungiv pakitsus urineerida (vaat nüüd kohe on vaja minna). Osadel naistel võib uriinis esineda verd.

Naistel on kusiti vooderdatud kogu ulatuses sinna suubuvate pisikeste näärmetega, meestel vaid teatud osades. Need näärmed on heaks asustuskohaks mikroobidele, kust on kerge ureetrasse pääseda ning limaskesta kahjustades põletikku tekitada.

UTI on üsna levinud. 2-4% naistel vanuses 20-59 esineb UTI vähemalt kord aastas. Risk hakkab suurenema alates 60 eluaastast. 

Korduv UTI diagnoositakse, kui naisel on 2 infektsiooni 6 kuu jooksul või 3 infektsiooni 12 kuu jooksul.

Gunter kirjutab „The Menopause Manifesto“: „UTI suurenenud risk pärast menopausi on suuresti seotud madala östrogeenitasemega, siinjuures on mitmesugused muutused, mis hõlbustavad neid infektsioone, näiteks verevoolu vähenemine kudedesse, koed ise muutuvad hapramateks ja tupes asuvad kaitsvad bakterid asenduvad bakteritega, mis tõenäolisemalt võivad põhjustada nakkust - see kõik aitab põie nakkusele kaasa. Östrogeeni kadu võib negatiivselt mõjutada ka immuunsust. Lisaks tekivad vanusega seotud muutused kollageenis ja immuunsüsteemis, millel on tõenäoliselt samuti oma roll.“

Erinevad strateegiad UTI ennetamiseks on olulised mitte ainult selleks, et hoida ära valu, vaid ka selleks, et vähendada antibiootikumide tarbimist. Antibiootikumid võivad kaasa tuua kõhulahtisuse ja resitentsete bakteritüvede tekke.

Kui naine kahtlustab UTI infektsiooni, tuleks lasta teha uriini külv. Külviga saab diagnoosi korrektselt kinnitada ja annab vastuse, millise mikroobiga on tegemist, et määrata õige ravi. Vale antibiootikumiga võib ravi ebaõnnestuda.

Strateegiad UTI ennetamiseks:

Vaginaalne östrogeen – mõned andmed kinnitavad, et kreem on parem, kuid mitte oluliselt. Kui valitakse midagi muud peale kreemi (tupesisene tablett, rõngas) ja 6-12 kuu jooksul paranemist ei ole, siis võibolla tasuks proovida kreemi. Naised võivad proovida nii vaginaalset östrogeeni kui ka DHEA-d – oleneb, mis neile paremini sobib.

Antibiootikumid - Infektsiooni vältimiseks võib neid võtta iga päev (või iga paari päeva tagant sõltuvalt antibiootikumist). Naiste puhul, kelle nakkused ilmnevad pärast seksi, võib antibiootikume kumulatiivse ekspositsiooni vähendamiseks kasutada ainult pärast seksi.

Ennetamisena antibiootikume võtta tundub üsna kehv valik.

Methenamiinhipuraat – suukaudne ravim, mis muudetakse uriinis formaldehüüdiks, mis takistab bakterite levikut. Üldiselt ohtut koos mõnede kõrvaltoimetega. Eesti keeles ma sellele vastet ei leidnud, seega võibolla meile see saadaval ei ole. Euroopas on ta erinevate nimede all, näiteks Hiprex  - kuid ma ei hakanud neid süvitisi otsima.

D mannoos - Suhkur, mis võib pärssida bakterite sidumist põiekoega. On üks päris hästi tehtud uuring, mis näitas, et 2 g D-mannoosi päevas oli sama tõhus kui igapäevane antibiootikum. Eestis müüvad D mannoosi nii apteegi kui ka looduspoed

Gunter märgib, et pakutavaid ravimeid on veel, kuid ükski uuring pole nende toimet kinnitanud.

Kuid kuidas on palju soovitatud jõhvikaga?

Jõhvikad - Enamikku uuringuid on rahastanud üllatus-üllatus jõhvikaid töötlev tööstus. Ometigi ei toeta kvaliteetsed ja erapooletud andmed jõhvika tõhusust, mis on mõnevõrra üllatav, arvestades nende soovitamise sagedust.

Päris palju uuringuid, kus jõhvika tooteid kasutanuid võrreldi platseebo grupiga – ei olnud jõhvikatooteid tarbinutel paremaid tulemusi. 

C-vitamiin: hüpoteesiks on see, et see muudab uriini happelisemaks (C vitamiin – askorbiinhape) nii palju, et bakterid ei ole võimelised kasvama, kuid taaskord – sellekohta ei ole kvaliteetseid sõltumatuid uuringuid.

Probiootikumid: Probiootikumide, st nn kasulike bakterite, mõte on tupe rekoloniseerimine, taastades kaitsemehhanismid ja/või asendades bakterid, mis võivad põhjustada UTI-sid. Andmed on aga väga madala kvaliteediga ja samuti ei pruugi te alati saada seda, mida purgil olev silt väidab - ühes probiootikumide uuringus oli 44 protsenti testitud toodetest valesti märgistatud, see tähendab, et need sisaldasid liike, mida sildil ei olnud, või puudusid sildil märgitud koostisosad. Probiootikumid on ka tavaliselt väga kallid - tundub, et tarbijate poolt makstav raha ei toeta kvaliteedikontrolli parandamist.

Ma ise ka probiootikumide suhtes väga skeptiline ajast, mil mikrobioomi tudeerisin. Sellest on blogis varem põhjalikumalt kirjutatud "Probiootikumid vähendavad soole mitmekesisust".

Pühkimine: Paljudele naistele öeldakse, et pärast WC käimist minekut tuleb kindlasti ettevaatlikult pühkida eest tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et see tava oleks kuidagi kasulik.

Vaatasin netiavarustesse, siis kas üldse on vaja apteekritel terviseinfot jagada, kui selle eesmärgiks on müüa oma lisandeid?  

Nägin jõhvikatablettide ja eest taha pühkimise soovitust ka meie apteekide lehel põiepõletiku kohta. Mingi aeg tagasi käis meediast läbi, et arstid on pahased Paljas Porgand (Merilin Taimre) peale, et ta soovitab heaks kiitmata tervisepraktikaid ja seega võib inimese tervist kahjustada.

Alguses mõtlesin, et tõepoolest kehvasti küll 😠aga samas -  Paljas Porgand pole arst ega pole sellena ka esinenud. Ta jagab oma lehel oma kogemusi ja kui keegi ootab siit mingit tervenemistarkust, siis on see tema risk ☝. Võib proovida ja kui sobib on hästi, kui ei - tuleb edasi uurida.

Kui aga arst või apteeker (proviisor) asub müüma toidulisandeid ja neid igati soovitama – ometi on tal seljataga palju aastaid õpet, oskused uuringuid lugeda ja tõendeid hinnata – siis ma ei näe mingit hukkamõistu. Kriitikat muidugi leiab, kui hästi otsida aga lisandimüüja rahakott on suurem, tema hääl torkab meedias paremini silma. Ja just siit saavad alguse kõikvõimalikud viletsad tervisepraktikad. Nii korjasin minagi neid üles – arstidelt, kes on mingis suunas tugevalt kallutatud. Loodad, et kuna on arst/teadlane, siis ta ju teab. Aga raha on magusam ja laiskus  (lihtsam on müüd dieeti/lisandeid/protseduure, kui pidevalt end täiendada ja õppida ja teha rasket tööd) ajab kergemalt läbi ajama.

Jõhvikate kohta muidugi on jooksnud infot, et see ei aita. Viimase aastakümne uuringud ei (kui need pole lisandimüüja tehtud) toeta jõhvikat. On ta siis lihtsalt müüt, mida süüdimatult jagatakse nagu „piim viib mürgid kehast välja“ jms või lihtsalt turundusstrateegia? Kuna soovitus põiepõletiku osas on juua rohkelt vedelikku, et bakterite liig välja uhada, siis vanal ajal kasutai jõhvikat just mahlana sissejoomiseks – vedeliku hulk suurenes, abi ikka oli. Võimalik ka, et e.coli, mis reeglina põiepõletiku põhjustab, on muutunud tugevamaks, resistentsemaks ja tal sest jõhvikast täitsa savi. Bakterid on tohutult muutumisvõimelised ja kui nad muutuvad resistentseks antibiootikumide vastu ja üksteise vastu, siis kindlasti õpivad nad ületama ka jõhvikat. Nii et kui tunned et jõhvikamahl maitseb joo seda.

Sulle võib meeldida mahla maitse ja see ongi hea, kuid see ei ravi ega aita vältida uuestiesinemist. 

Jõhvika kasutamine on sajandeid vana ja seda on ka üsna palju uuritud. osad uuringud näitavad, et see võib aidata korduvate UTIde puhul (noortel naistel) aga see ei ravi aktiivset haigust. 

 Dr. Manisha Juthani-Mehta, infektsioonhaiguste spetsialist Yale School of Medicine, märkis, et ta lootis väga, et jõhvikas toimib. Tema poolt läbi viidud  uuring avaldati 2016 ajakirjas JAMA, mille käigus naised, kes võtsid aasta aega suurtes doosides jõhvikakapsleid – 1 kapsel võrdub 566 ml –ei põdenud UTIsid vähem.  Juthani-Mehta ütleb, et ta ei ole kindel, kas kapslitele on mõtet raha kulutada, eriti kui seda napib.

JAMA kriitiliselt sõnastatud juhtkirjas märkis Manitooba Ülikooli urotrakti haiguste ekspert, Dr. Lindsay E. Nicolle, et tõendid on „veenvad, et jõhvikatooteid ei tohiks UTI ennetamiseks soovitada meditsiinilise sekkumisena“. Ta lisas, et "arstid ei tohiks propageerida jõhvikate kasutamist, väites et see on tõestatud või kasulik." – Mis tähendab siis, et mina siin blogis võin teile soovitada aga apteeker ei peaks.

Reproduktiivses eas naistel on UTI sümptomiteks sagedane urineerimisvajadus ja tugev valu. Vanemad naised, eriti üle 65-aastased ning kes vajavad hooldekoduteenust, võivad tunduda asümptomaatilised, kuid neil on palavik, väsimus ja halb enesetunne. Ka vanemad mehed võivad eesnäärme suurenemisega seotud probleemide tõttu infektsioonidele vastuvõtlikud olla.

Nooremate naiste riskiteguriteks on seksuaalne aktiivsus ja spermitsiidi (rasestumisvastane geel, mida pannakse tuppe enne vahekorda) kasutamine. Bostoni ülikooli meditsiinikooli meditsiiniprofessor ja reproduktiivses eas naiste kuseteede infektsioonide ekspert dr Kalpana Gupta selgitab, et seks "soodustab bakterite liikumist ureetrasse". Naistel on meestega võrreldes lühike ureetra, nii et kui bakterid sinna satuvad, võivad nad kergesti põide minna.”

Spermitsiid võib tema sõnul olukorda veelgi süvendada, sest see võib hävitada "head bakterid", võimaldades UTI-d põhjustavatel bakteritel domineerida.

"UTI ei ole hügieeniga seotud probleem," märgib Gupta ja ütleb, et sellega on seotud häbimärgistamine. "Puuduvad tõendid, mis näitaksid, et liiga korralikku pühkimise või liiga pingul aluspesu kandmine viiks UTI-deni."

Paljud arstid soovitavad naistel, kellel on kordumise tõenäosus, pärast seksi urineerida. "Pärast vahekorda võib tühjendamisel olla mingi väärtus ja see võib olla kaitsev," ütles dr Gupta, "kuid seda pole kunagi põhjalikult uuritud."

On mitmeid teooriaid selle kohta, miks jõhvikaid nii intensiivselt soovitatakse. Kindlasti on jõhvikas üks väike jõumari. Rutgersi teadlased leidsid, et jõhvikad sisaldavad proantotsüanidiine - kondenseeritud ainet, mis näib häirivat UTI-d põhjustavate E. coli bakterite kinnitumist kuseteede limaskestale. Ja kindlasti jõhvikamahla joomisel on patsiendid paremini hüdreeritud. "Mahl on diureetiliste omadustega," ütles Michigani ülikooli rahvatervise kooli epidemioloog Betsy Foxman, "ja rohkem urineerimine on osa keha infektsioonist vabanemisest."

Jõhvikamahl kõige varasemal ja puhtamal kujul oli palju tugevama kontsentratsiooniga kui tänased kaubanduslikud variandid. Kriitikute sõnul on mõnede uuringute üheks probleemiks vastavus: "Nii palju jõhvikamahla on raske juua," ütleb dr Foxman. Ta on uurinud jõhvikate ja UTI määrasid nii kolledžiealistel naistel (vähenemist ei toimu) kui ka spetsiaalses rühmas: günekoloogilise kirurgia järgsed kateetritega patsiendid, kelle vähenemise määr oli 50 protsenti.

Kapslid on lihtsamad sisse võtta, kuid lisandidtel puudub regulatsioon, mistõttu on annustamine ebatäpne. Paljud teadlased usuvad, et kui jõhvikal on mingi kaitsev toime, oleks vajalik siisevõetav kogus nii suur, et oleks ebapraktiline. Sellegipoolest ei näidanud uus JAMA uuring, mis hõlmas väga suurt ja standardiseeritud annust, mingit mõju.

Postmenopausis naistel on UTI oht eriti hormoonide ammendumise tõttu, mis võib põie bakterite suhtes haavatavamaks muuta. Dr Juthani-Mehta julgustab menopausijärgseid naisi jääma hüdreerituks ja arutama oma arstidega östrogeenikreemi kasutamist, mis on näidanud teatavat tõhusust kuseteede infektsioonide vähendamisel.

Dr Gupta on mures ka antibiootikumide kasutamise pärast ennetava ravina. "Inimesed tahavad midagi, mis ei too kaasa antibiootikumiresistentsust ja annab naistele võimaluse hoolitseda oma UTI-de eest," ütles ta. "Me vajame midagi paremat."

Mis tähendab,et sa võid igal juhul juua jõhvikamahla (kui see on magustamata) ja võid ka kapsleid neelata, sest need ei kahjusta. Kas kapsleid maksab osta, kui neeed ei hoia haigust ära ega ravi, jääb igaühe rahakoti otsustada.  

Ämbrite viisi vedelikku sisse juua pole samuti hea mõte. See tähendab, et  ekspertide sõnul ei ole hea proovida nakkust iseseisvalt puhastada, "loputades" seda liigse vedeliku tarbimisega.

"Kui arvate, et teil on UTI, on oluline pöörduda oma günekoloogi või perearsti poole," ütles dr Fleming INSIDERile. Hiline ravi võib põhjustada raskemat infektsiooni, mis nõuab rohkem ja / või tugevamaid antibiootikume. See võib põhjustada ka tõsisema neerupõletiku, mis võib vajada haiglaravi ja intravenoosset antibiootikumi. "

"Kui sümptomid süvenevad või kui  on märke ülemiste kuseteede ja neerude probleemidest - näiteks palavik ja seljavalu -, peab patsient pöörduma arsti poole," ütles dr Yvonne Bohn, Los Angelese sünnitusabi ja günekoloogia naistearst. "Mitte kõik, mis põletab või põhjustab UTI sümptomeid, ei ole UTI. Tupeinfektsioonid, vagiina kasvajad ja herpeseinfektsioonid võivad jäljendada UTI-d, seega on parem pöörduda arsti poole, et olla kindel, et teie sümptomid pärinevad UTI-st, mitte millestki muust. "

Järgmine postitus aedmaasikapäeval 😀😀😀. Kaunist JAANIPÄEVA!!!

Naise tervis vol 15 - MUGS ja hormoonid

 

Menopausi urogenitaalsest sündroomist (ingl k GUSM, eesti k MUGS) veidi veel.

Eestis on kindlasti puudu sellised põhjalikud menopausi puudutavad veebilehed nagu menopausenow ja shecares. 

Leidsin üles ka günekoloog Kadi Ploomi artikli aastast 2014. Mis iseenesest tähendab, et meil Eestis räägitakse sellest teemast ikkagi vähe. Virtuaalkliinikus kliinik.ee andis märksõna „perimenopaus“ 7 vastet???👀👀👀 

Märksõnale "menopaus" saab rohkem vasteid, seotud artikleid näitab 15, millest naiste ja menopausiga otse seotud 4-5. Aastast 2010 on artikkel „Menopaus on naise üks eluperiood, mitte haigus“.

Günekoloog Kadi Ploomi artikkel on samas kõige põhjalikum ülevaade Eestis kasutatavast. Kas täna on Eestis midagi rohkem ehk väiksemaid doose – seda peab minema siis günekoloogilt küsima. 

shecares.com

Kadi Ploom kirjutab:  Kui sellised perimenopausile omased kaebused tekivad alla 45aastastel naisel, on soovitatav olukorda laboratoorselt kinnitada ja määrata verest FSH. Kui näit on üle 30, siis üsna kindlalt võib väita, et kaebuste põhjuseks on östrogeenide puudulikkus. Tsüklihäirete ja amenorröa korral on soovitav teha proges­tiinikatse: anda 10 päeva jooksul medroksüprogesterooni tabletti ja vaadata, kas emakas reageerib sellele. Kui menses tuleb, on östrogeeni tase veel piisav ja sellises vanuses naistel võib jätkata hormoonravi progestiinidega. Kui need mingil hetkel enam ei toimi või kui süvenevad kliimaksi kaebused, tuleks lisada östrogeeni. Alla 45aastastel naistel menopausi kaebustega on soovitatav uurida veel kilpnääret ja määrata prolaktiini tase – teinekord ka nende kõrvalekallete puhul võib olla menopausile iseloomulikke kaebusi. ...

Viimasel aastakümnel on HAR palju muutunud. Seisukohti on ilmunud seinast seina. Oluliselt muutus HARi kasutus pärast 2002, kui lõpetati rahvusvaheline uuring, mille tulemusena vähenes hormoon­asendusravi oluliselt. Nüüd on toonaseid seisukohti üle vaadatud ja paika pandud konkreetsed juhised.

HARi on soovitav teha madalaimas toimivas doosis maksimaalselt 5 aastat. Tavaliselt kestab see 2–3 aastat. Esmane näidustus on naise vaso­motoorsed kaebused ehk nn kuumahood. Kui HARi alustab terve, umbes viiekümnene naine, on tüsistuste risk madal. Tasub meeles pidada, et see ravi pole teiste seisundite ja krooniliste haiguste ennetamiseks (südamehaigus, osteoporoos, Alzheimer), mida eelnevatel kümnenditel arvati. Terve mittesuitsetav naine, kel pole riskifaktoreid, võib perimenopausis kasutada ka kontratseptiive, eriti kui ta vajab rasedusevastast kaitset. Riskiks on selles vanusegrupis suitsetamine. Üle 35aastastele suitsetajatele pole lubatud hormoonpreparaadid. Teine oluline riskifaktor on adipoossus: kehamassi­indeks KMI üle 30.

Kui on naine esimeste kliimaksile iseloomulike kaebustega, võib jätkata oraalsete kontratseptiividega madalas doosis: näiteks östrogeeniga 20 mikrogrammi ja lisada sinna progestiin. Soovitav madalaim doos on östrogeeni 20 mikrogrammi. Vanuses 50–51 võib lõpetada oraalsed kontratseptiivid (OK) ja jälgida kaebusi. Kui tekivad vasomotoorsed nn kuumad hood, võib jätkata HARiga. Kui naine vajab siiski HARi, võib OK-lt kohe üle minna HARile. Ka siin on vastunäidustus suitsetamine, adipoossus, aga ka migreen ja ravile allumatu hüpertensioon.

Östrogeenravi (ÖR) on kuumade hoogude ravis kuldstandard. Neid on saadaval mitmel eri moel. ÖR on 17-beeta östradiool. See on tööstuslikult toodetud östrogeen, annused 1–2 mg vastavalt vajadusele. Kasutusel on ka konjugeeritud hobuse östrogeen, östriool, doosis 0,625 mg. Seda Eestis viimastel aastatel turul enam ei ole.

 

Östrogeenravi võib olla plaastri näol (ööpäevas vabaneb 50 mikrogrammi östradiooli), plaastrit uuendatakse iga nädala tagant. Uuringutega on näidatud, et plaaster mõjutab verehüübimist kõige vähem. 50 mikrogrammi östradiooli kord ööpäevas on parim tromboosiohu korral, sest ei mõjuta vere hüübimist. 1–2 milligrammi östradiooli tuleks tarvitada vaginaalse tabletina. Mujal on olemas 10mikrogrammised, Eestis 25mikrogrammised tabletid. Eelkõige USAs on laialt kasutusel ka vaginaalne rõngas, mille doos on 7,5 mikro­grammi östradiooli. Eestis neid saada pole. On veel ka geelid. Geel ja plaaster on sobivaimad migreeni, diabeedi ja epilepsia korral. 

Eestis alustatakse HARi 1 mg östradioolist päevas, kuid USAs alustab arst plaastrist, ja mitte 50 mikrogrammist, vaid veel poole väiksemast doosist, lisades juurde progestiini. Teine HARi komponent ongi progestiinravi, mida tuleb alati teha, kui naisel on emakas. Emakaeemalduse operatsiooni järel võib piirduda vaid östrogeenraviga. Progesterooni tüüpi hormoon kaitseb endomeetriumit hüperplaasia ja sellest võimaliku vähi arengu eest.   

Progestiine on eri tüüpe ja esmaselt räägime düdrogesteroonist - on kindlaks tehtud, et sel on neutraalseim toime rinnale, rinnavähi esinemissagedus on madalaim.

Enim uuritud on MPAd (medroksüprogesteroonatsetaat) – Eestis olemas annusena 5, 10, 150 mg. Sel on hea toime emakale ja endomeetriumile, kuid kätkeb ohtu kardiovaskulaarsele süsteemile ja samuti rinnanäärmele.

Muu maailm kasutab täiesti uut naturaalset mikroniseeritud progesterooni, mille doos on 200 mg. Uuringutega on näidatud, et sel võib olla ohutuim toime südamele ja veresoontele.

 

HARi on soovitav alustada tsüklilise östrogeeni ja progestiiniga. Alternatiivina kasutada pidevas režiimis östrogeeni ja lisada iga kuu alguses mingi progestiin 12–14 päeva. Kui teha HARi nooremas grupis pidevas režiimis, tekib naistel ebaregulaarseid veritsusi ja see on ebamugav.

Üldiselt peetakse madaladoosiliseks vaginaalseks östrogeeniks alla 50mikro­grammist östradiooli tabletti või kreemi ja 0,3 mg östriooli kreemina. Eestis on olemas tupetabletid (25 mikro­grammi). Mujal riikides on 25 mikro­grammist loobutud ja mindud üle 10 mikrogrammisele doosile. See on hea seetõttu, et puudub süsteemne imendumine. Kui kasutada suuri vaginaalseid doose, on soovitav juurde lisada ka progestiin, muidu tekib oht endomeetriumi hüperplaasiale. Kui vaginaalse östrogeeni kasutamise ajal tekivad tupeveritsused, vajab naine täiendavaid uuringuid, et välistada endomeetriumi vähk. 

Samuti ei tähenda, et risk on mingi aine võtmisel (sellest tuleb hiljem veel pikemalt juttu) – et naturaalsed vahendid on riskivabad. Kadi Ploom kirjutab ühes teises artiklis: "Apteekides on saadaval erinevaid looduslikke östrogeene sisaldavaid preparaate, need on alternatiivid hormoonravile menopausi ajal: sojaoad, kikerherned, läätsed, linaseemned jms sisaldavad fütoöstrogeene. Kuigi enamik uuringuid ei ole leidnud nende positiivset toimet võrreldes platseeboga, on naised neist ikkagi abi saanud, tõdes Ploom. Kuna fütoöstrogeenid toimivad kudedes kui kehaomased östrogeenid, ei soovitata neid naistele, kellel on rinnavähk.

Veel leidsin Marika Makarova 2019 artikli ajakirjas Ema – „Perimenopaus – naise teine puberteet“.

 

Gunter kirjutab „The Menopause Manifesto“ DHEAst - teine hormoon, mida nimetatakse dehüdroepiandrosterooniks või DHEA, on hiljutine MUGS-i tupe ravimeetodite täiendus. DHEA on üks hormoonidest, mida sünteesitakse kolesteroolist. DHEA-l endal ei ole kudedele otsest mõju; see on kasulik, kuna see muudetakse rakkudes testosterooniks ja östrogeeniks. Tupe östrogeenid ja DHEA suurendavad verevoolu, muudavad haprad koed tugevamaks, aitavad peatada määrimise ja asustavad tupe mikrobioomi kasulike bakteritega. Need on tõhusad tupe kuivuse, tupe sügeluse, seksiga seotud valu ravimisel ja võivad aidata lõhna muutustel.

Kuigi hormoonravi kasutatakse palju MUGS puhul, on see ainult 50% juhtudel efektiivne. Kuna HR (hormoonravi) on suukaudsete tablettide võtmine, siis östrogeeni tase MUGS piirkonnas ei tõuse piisavalt kõrgele. Lokaalne ravi on tõhusam ja väiksema riskiga ja USAs ei soovitata ainult HR MUGS vaevuste puhul. Naine, kes alustab HR muudel põhjustel, näiteks kuumahood, võiks oodata kaks kuni kolm kuud, et näha, kuidas see teraapia tema tuppe ja häbet aitab, enne kui ta otsustab muude lähenemisviiside lisamise üle.

Östrogeeni ja DHEA tööks kulub vähemalt kuus nädalat, kuid täieliku efekti saavutamiseks võib kuluda kaks kuni kolm kuud, seega tasub läbida kolmekuuline kursus ja seejärel uuesti hinnata. Kõiki tooteid, välja arvatud östrogeenitsükkel ja DHEA, manustatakse tavaliselt kõigepealt iga päev 14 päeva jooksul ja seejärel kaks korda nädalas. Kui naised eelistavad kasutada lihtsalt kaks korda nädalas annust, on toime lõpuks sama, võtab ainult kauem aega.

Naised võivad alguses kogeda rindade hellustunnet, kuid kui östrogeen on tupe põletiku ravinud, siis see taandub.

 

Naised on hirmutatud tohutult hormoonravi kartma. Ühelt poolt on need meedia pealkirjad, mis riski% suvaliselt tõlegndavad. Blogis olen riski hindamisest varem pikemalt kirjutanud artiklis „Suhteline risk vs absoluutne risk“ – mind ennast aitas see palju. Risk on alati – lähed uksest välja ja risk auto alla jääda kasvab tohutult. Eriti kui elad linnas. Võibolla maal kasvab risk jääda traktori alla 😜.  Et kas siis minna välja või mitte - selles on küsimus? 

Niipea kui oled sündinud hakkab suremise risk tõusma. Ükskõik, mida sa suhu paned on seotud riskiga.  Ma tuletan varasemast postitusest siis meelde:

Suhteline risk on suhtarv, mis saadakse ühe riski võrdlemisel teisega ehk kui sa vaatad ühe sündmuse toimumise tõenäosust ja jagad selle teise sündmuse toimumise tõenäosusega.

Absoluutne risk on erinevus kahe riski vahel. Suhtelise riski puhul toimub jagamine, absoluutse riski puhul lahutamine. Näiteks:

 

Üks riskidest, mis sageli meedia pealkirjades kajastub on hommikusöögi ärajätmisega seonduv risk. Hiljutine uuring leidis, et   inimestel, kes ei söö hommikusööki on kaks korda rohkem südamehaigusi, kui neil, kes söövad iga päev hommikusööki. Kui tõsine see on? Kaks korda suurem - tundub täitsa jube!

Asi on aga selles, et üleüldiselt on südamehaigustesse suremuse arv madal. Paljudel meist on soodumus südamehaigustele, kuid kui vaadata kogu elanikkonda –  inimesi vanuses 20 ja üle selle – siis südamehaiguste surmade arv on üsna madal.

Ülalmainitud uuringus oli hommikueinet söövate inimeste südamehaiguste surmade tase 0,64%. Hommikueinet mittesöövate inimeste surmade tase oli 0,73%.

Milline on  sel juhul suhteline ja milline absoluutne risk?

SUHTELINE RISK = ühe riski suhe teise = 0.73/0.64 = 1.14 = 14% riski suurenemine

ABSOLUUTNE RISK = ühest riskist on lahutatud teine risk = 0.73–0.64 = 0.09 =0.09% riski suurenemine

Seega me saame selle uuringu puhul öelda, et hommikul mittesöövate inimeste surmade suhteline risk suurenes 14%, või siis absoluutne risk suurenes 0,09%. 

Me saame vastavat uuringut esitleda ka nii: hommikueinet söövate inimeste osas - 6 inimest tuhandest surevad igal aastal südamehaigustesse, samas kui nendest, kes hommikuti ei söö, sureb 7 inimest tuhandest. Ja niiviisi vaadatuna ei ole see üldsegi nii hirmutav, kui meediapealkirjade järgi tundub.

 Sestap ka Gunter kirjutab, et vaatamata Toidu- ja Ravimiameti (FDA) poolt nõutavale „musta kastiga“ hoiatusele (tumedam joon riski ümber) ei suurenda tupe östrogeeni või DHEA-ga ravi rinnavähi, südameataki, insuldi või dementsuse riski. Hoiatus põhineb suukaudse ja transdermaalse (plaaster) ravi uuringutel ega sobi tuperaviks. Mitmed head uuringud on näidanud, et tupe östrogeeni nõuetekohase kasutamise korral pole need probleemiks. Erinevalt suu kaudu või transdermaalselt manustatud östrogeenist pole progestageeni (progesterooni või progesterooniga sarnaste omadustega hormooni) vaja.

Sestap hormoone ei tasu karta – neil on samasugune risk nagu kõigel. Palju oleneb kogusest. Ettevaatus on kohane, kui  on rinna- või endomeetriumi (emaka limaskesta) vähk. Märgitakse ka, et hormoonravi tasub valida ikka eelkõige sümptomite raviks, mitte niisama.

Ka hormoonid ei ole imeravimid - kui ei parane liikumine, dieet, stressi majandamine, siis vaevalt neist palju abi on.  

Ja kõik „looduslikud“ teraapiad ei pruugi aidata hormonaalse kõikumise vastu. Naturalism levitab tugevat negatiivset sõnumit hormoonravi suhtes, kuid ma ei ole kindel, et see on parim kõigi jaoks. Mida kindlasti alternatiivsed teraapiad aga pakuvad – on stressi maandamine ja see on väga oluline.  Kui nad just ei tõsta stressi - hirmutamisega.

Alternatiivsed pakkujad, kes kritiseerivad hormoonravi ja pakuvad oma „ohutuid ja naturaalseid“  lisandeid – nende huvi on puhtalt majanduslik. Täiesti ohutuid lisandeid kahjuks ei ole. Mõlemal pool on omad riskid ja omad plussid. Ja paistab, et ainult teiste peale ei saa lootma jääda - tuleb endal päris palju uurimistööd ära teha.