Parasiidid või partnerid vol 18 - vastikustunne, immuunsüsteem ja kannibalism

 

Vahetevahel tekib uus haigus. 200 aastat tagasi, hoolimata sellest, et inimesed olid karvadest paljad ja suhteliselt vabad ektoparasiitidest, kandsid nad kollektiivselt endaga sadu patogeene. Neid patogeene oli rohkem, kui näiteks kõigil Põhja Ameerika karnivooridel kokku. Ja see protsess veereb aina edasi. Igal aastal hüppab patogeene peremeeskehadelt meile üle (ja arvesta, et Dunni raamat „The Wild Life of Our Bodies“ ilmus 2011 aastal, mil keegi Covidist midagi ei teadnud).

Mida tihedamaks inimasustus muutus, seda kiiremini ja kergemini patogeenid levisid. Kuna me suutsime neile nii hästi vastu panna, peavad olema mingisugused toimetulekumehhanismid, osad neist võib olla käitumuslikud.

Lihtne variant on kolida, ühest paigast teise või niiskemast kuivemasse kliimasse.

Teine võimalus on muuta seda, kuidas me üksteisega suhtleme. Kui sotsiaalsus ja paigalolek aitab kaasa haiguste levikule, siis seda muutes võime oma tervist toetada.

Võime üksteist sugeda, et parasiite kehalt ära noppida. See pole küll eriti romantiline, kuid seda ei ole ka täid ja kirbud. Rotid, tuvid, ahvid, antiloobid sugevad. Kui tuvisid takistada end sugemast, siis nad lähevad üleni täisid täis. Paljud loomad sugevad ennast või üksteist ja näiteks rottidel kulub sugemise peale 30% ajast. Gibon kulutab 40% saadud kaloritest kirpude otsimisele. Aga me saame sugeda ektoparasiite, kuid mitte malaariat.

Fincher otsis seda, kas me oleme ehk kasvõi alateadlikult kasutamas mingeid käitumistavasid ehk kas me võiks olla sama nutikad kui sipelgad.

2004 aastal märkis Jason Faulkner Briti Columbia Ülikoolist, et hirm võõraste ees – ksenofoobia – võib olla üheks käitumistunnuseks, millega püüame haiguse levikut kontrollida.   Faulkner arutleb, et võimalik, et just seetõttu oleme alati „neid teisi“ sealt teisest kogukonnast või paigast kirjeldanud kui „hirmsate“ ning veel sagedamini „räpastena“.  Võimalik, et ksenofoobia, kui vastikustunne „teiste“ vastu ei omagi muud väärtust, kui meie eemalhoidmine võimalikest haigusetekitajatest.

Mark Schaller ja Damian Murray, kes uurisid samuti ksenofoobiat, tõid välja, et ka introvertsus ja konservatiivsus seksis on samuti käitumistunnused, mis aitavad hoida eemal sotsiaalselt levivaid haiguseid.

2009 aastal oli (sea)gripi H1Ni1 puhang. Mehhikos lõpetasid inimesed kohtudes tervitussuudlused. Nad ei kätelnud võõrastega. Puhangu piirkondadesse tühistati lennud. Inimesed muutusid oma kogukondades ksenofoobiliseks, nad ei tahtnud võõraid. Mitte et pereliikmeid ei oleks enam kallistatud ja musitatud, eemale hoiti võõrastest.

Kerkis esile teooria, et võib olla aju uurib ümbritsevat keskkonda, tehes kindlaks, kui palju haigustekitajaid on ja siis, ilma et meie teadvust üldse asjasse segaks, vastab tõusnud riskile.

Schaller otsustas läbi viia eksperimendi. Ta otsustas ruumis näidata pilte ja videosid: ühele grupile mööblist, aiast jm ohututest asjadest, teisel grupile relvadest, vägivallast ja kolmandale haigustest: köhivatest inimestest, rõugetega lastest jms.

Kas keha vastab alateadvuses sellistele vaatepiltidele. Kas pilt väga haigest inimesest mõjutab meie immuunsüsteemi?

Osalejatelt võeti vereproov, mis näitas, et peale haiguspiltide vaadanute veres oli 23,6% rohkem baktereid ründavaid tsütokiine (IL-6), kui enne piltide vaatamist.

Kas relvadega vägivaldseid pilte vaadanute veretase muutus – stressist lähtuvalt? Ei, üllatuseks ei muutunud nende veres mitte midagi.

Nii et see toimus kiiresti ja alateadlikult. Lähed ruumist välja, näed kedagi köhimas ja juba on sinu immuunsüsteem töös.

Sestap ei ole vaja täna naerda inimeste üle, et nad kardavad köhimist. Selline köhijast eemaletõmbumine ja pahameel on meie keha väga vana alateadlik reaktsioon võimalikele haigustekitajatele. Immuunsüsteemi reaktsioon – immuunsüsteemi, mille ergutamiseks naturalistid on  sadat sorti boosterite ja tugevdajatega turule tulnud. On karta, et kui need tõesti boostivad, siis varsti kõik jooksevad üksteisest kaugemale... 

Sellised inimesed pole siis argpüksid, vaid hoopis ellujääjad. Nemad on loodusega suuremas kontaktis, kui julgelt ja lärmiga igale poole trügijad, kes karjuvad, et nemad usuvad loodust ja loodus hoiab ja kaitseb neid. 

Vastikustunne on arenenud meid kaitsma ja aitab meil luua distantsi nendega, kes võivad olla meile ohtlikud. Meile on vastikud mädanevad haavad, väljaheited, roiskuv toit, tatt ja lima, prügi ja solk, mis kõik võivad olla patogeenide edasikandjad, eriti infektsioonipuhangute korral. Meie meel on muidugi vastikustunnet äratanud ka nende vastu, kes ohtlikud ei ole. Kuid evolutsiooni mõttes on mõtekam teha mõni viga ja tõmbuda eemale rohkematest, kui et vastikust tekib vähe ja kogemata puututakse kokku haigustekitajaga.

Kas me reageerime sarnaselt ka teleris nähtud haigustele, see ei ole teada.

Fincher ja teised käitumusliku immuunsüsteemi ja haiguste uurijad on muutunud veel radikaalsemaks. Nad arutlevad, kas ksenofoobia kõrgema nakkuspuhangutega kohtades viib kultuuriliste piiride teravama väljajoonistumiseni. Kohtades, kus nakkusoht väiksem ja aeglasemini liigub, täheldatakse ka väiksemat indiviidi ja suuremat kollektiivse vajaduse eelistamist. Ehk see omakorda teeb raskemaks demokraatia säilimise ja võib viia suuremaks sõja tõenäosuse.

Viimases kokkuvõtvas peatükis käib Dunn läbi raamatus kirjutatud. Pikalt kirjutab ta parasiite uurinud teadlasest Dickson Despommierist, kes äkki teadusrahadest ilma jäi ja seetõttu õppejõuna tööle pidi minema. Ja kui ta aina rääkis, kui halvasti meil keskkonnaga on, kui palju me oleme liike hävitanud, kui katastroofi äärel on tulevik, kohtas ta üliõpilaste tugevat pahameelt. Noored ei tahtnud kuulata masendavaid lugusid ja seda kuidas nemad noortena on astumas maailma, mis hääbumas.

Despommier leidis ennast koos oma üliõpilastega otsimas viise linna ökoloogiat parandada. Siit sündis terve rida projekte ja analüüse, kuidas kasutada toidu tootmiseks ära erinevad meetodid, katused ja New Yorgis tühjalt seisvad majad. Kokku said nad muljetavaldava koguse toitu, mida sellistel  pindadel kasvatada annab.

Appi tuldi mujalt ülikoolidest. Toronto puhul arvutati välja, et kui koguda ja kasutada ära ka vihmavesi, on kasu 118 miljonit dollarit. Ja erinevate projektide poolt lisandub veel palju enam.

Kuid samuti ütleb Dunn, et tuleb vahet teha, mida me linna tahame. Kui me tahame rohkem loodust – arvestage siis, et rotid, prussakad ja malaaria on kõik loodus. Me soovime tegelikult teatud looduse aspekte: rikkalikust, liigirohkust ja sellest saadavat kasu. See kasu ei ole ainult see, mida näeme oma silmadega. Me vajame sipelgaid, oma  mikroobe ja võib olla mõningaid parasiite. Igal juhul on see elurikkus suurem, kui me seda tavaliselt ette kujutame.

Kanada bioloog Douglas Larson koos teistega on pannud oma töö kirja raamatus The Urban Cliff Revolution. Ta kirjutab, et me oleme ehitanud omale linna kivist ja mördist majad, kuna need tuletavad meile meelde kaljusid ja koopaid, kus meil oli kunagi hea varju otsida ja ööbida. Ja et ka võililled ja tuvid, mis on meiega praegu linnas, olid just meie seltsilisteks ka koobaste ja kaljude juures. Ja ka paljud teised liigid, kes täna linnas elada suudavad on just sealt pärit.

Võimalusi on linnas roheliselt ellu jääda siin raamatu lõpus pakutud palju ja sestap tulevik ei olegi nii tume, kui esmapilgul näib.

Lähen homme edasi Dan Riskini raamatuga.

Aga selle postituse lõppu tutvustaks hästi lühidalt hiljuti raamatukogust võetud eesti keelde tõlgitud Bill Schutt „Kannibalism. Sa oled see, mida sööd.“

Schutt on bioloog ja tema raamat ei ole niivõrd huvitavalt ja hästi loetavalt kirja pandud, kui eelnevalt loetud teadusraamatud. Aga siin on palju huvitavat materjali. Tekst pakatab teaduslikust terminoloogiast ja ka "hulludest" lugudest.

Schutt kirjutab: „Veel suhteliselt hiljuti peeti kannibalismi loomariigis (küll väikeste eranditega) kõike muud kui normaalseks nähtuseks. Valitses üldine seisukoht, et kui kannibalismi ka esineb, siis on see kas nälja või vangistusest põhjustatud stressi tulemus. Nii lihtne see oligi. Vähemalt nõnda me arvasime.“

Raamat algab konnakullestega, kellest osadest saavad oma venid-õdesid õgivad kannibalid, kuni rituaalse kannibalismi (inimese platsenta söömine) ja Uus Guinea Fore hõimu kannibalismini.

Seda esineb sagedamini kui arvatud ja ka seni herbivoorideks peetud liikide juures. Teada on, et noori isendeid süüakse sagedamini kui täiskasvanuid; emastel esineb seda sagedamini kui isastel; nälg tõstab kannibalismi esinemissagedust; see on tihti seotud üleasustusega, mil hakkab toitu nappima; paljud loomad ei tunne munade ja vastsete staadiumis oma liigikaaslasi ära ja peavad neid lihtsalt toiduks.

Kannibalismi defineeritakse: „Tegevus, mille käigus liigi üks esindaja sööb täielikult või osaliselt ära teise sama liiki isendi. Loomariigis hõlmab see ka raipesöömist ja emahoolitsust, mille käigus süüakse kudesid. Inimeste puhul avardub kannibalismi mõiste pelgalt toitumisvajadustelt rituaalse käitumise, meditsiini ja vaimuhäirete radadele.

Autor küsitleb kannibalismi uurinud teadlasi ja käib ka ühe suure pere ema juures tema platsentat söömas. Platsenta puhul kirjutab ta, et 2010 aastal tehtud uuringu kohaselt vaadati läbi 179 preindustraalse ühiskonna kohta olevad materjalid ja leiti 109 viidet platsenta kasutusele või likvideerimisele. Kõige sagedamini – 15% juhtudest – visati see maha matmata minema (sh visati järve). Matmine oli 9% juhtudest ja 8% riputati see puu otsa. Üksi materjal ei osutanud platsenta söömisele ema või kellegi teise poolt. Tänapäeval on naturalismis platsenta söömine või sellest tehtud kapslite neelamine populaarne, kodulehtedel viidatakse sageli sellele, et loomad söövad oma platsenta ära ning osundatakse Mark Kristali uuringutele (loomadega). Kristal ise on (inim)platsenta söömise osas skeptiline ja ei leia, et loomade puhul oluline sünnitusjärgne toitainepuuduse katmise viis platsenta söömise näol sobiks inimestele. Siit arutleb raamatu autor, et kui varasemates ühiskondades seda kommet ei olnud, siis kas nad mitte ei teadnud midagi, mis meie tänastel platsentofiilidel on kahe silma vahele jäänud.

Fore hõimu kannibalismist on kirjutatud palju seoses sellest tekkinud haigusega. Siit edasi ka Creutzfeldt-Jakobi tõve tekkepõhjused ja levik. Omamoodi üsna õõvastav lugemine. Forede enda seisukoht oli, et parem söögu mind peale surma ära armastav perekond, mitte tõugud. Kuid nad ei saanud seda kaua viljeleda, kuna käsnjas entsefalopaatia – haigusest haaratud ajukude näeb käsna moodi välja – hakkas neid tapma. Kohalikud tundsid haigust kuru ehk värisemishaiguse nime all. 

Parasiidid või partnerid vol 9 - Nottinghami uuringud

 

Kuna parasiitide peatükk sai Dunni raamatus läbi, tahtsin väga teada, mis tulemustega lõppes Nottinghami Ülikooli platseebogrupiga uuring. Leidsin Pritchardi tööde kohta artikli New York Timesist „The Worms Crawl In“.

2004. aastal pani David Pritchard oma käele sideme, milles nööpnõelapea suuruste kidausside vastsed. Ta jättis selle sideme peale mitmeks päevaks, veendumaks, et väänlevad muiduleivasööjad imbuvad tema süsteemi.

"Sügelus, kui need läbivad teie naha, on kirjeldamatu," ütles Pritchard. "Mu naine oli kogu asja pärast natuke närvis."

Dr Pritchard, Nottinghami ülikooli immunoloog-bioloog, pole masohhist. Enda nakatamine oli teaduse huvides. 😏

1980. aastate lõpus Paapua Uus-Guineas välitöid tehes pani ta tähele, et inimese soolestikus elava parasiidi, Necator americanus nakatunud paapualased ei põe eriti autoimmuunhaiguseid, sealhulgas heinapalavikku ja astmat. Aastate jooksul on dr Pritchard välja töötanud oma teooria selle nähtuse selgitamiseks.

"Allergiline reaktsioon kehas arenes välja parasiitide eemaldamiseks ja usutakse, et ussid on leidnud viisi immuunsüsteemi väljalülitamiseks, et ellu jääda," märgib Pritchard. "Sellepärast on nakatunud inimestel vähem allergilisi sümptomeid."  

Et oma teooriat testida ja näha, kas ta suudab selle terapeutiliseks muuta, värbab dr Pritchard kliinilistesse uuringutesse osalejaid, kes on valmis selleks, et neist igaüht nakatatakse 10 kidaussiga, lootuses kõrvaldada nende allergiad ja astma.

Et saada oma eksperimentaalsetele ravimeetoditele heakskiit Suurbritannia riikliku tervishoiuteenuste eetikakomiteelt, testis dr Pritchard ennast kõigepealt ise.

Troopikas, kus see on tavaline, tapab kidauss aastas 65 000 inimest ja sadu tuhandeid kannatab aneemia all. Dr Pritchard ütles, et kontrollitud uuringus ei ole ussid täiskasvanutel probleeme tekitanud.

Tema huvi parasiitnakkuse immunoloogia vastu ulatub juba aastasse 1977. Huvitatud kolmanda maailma riikide anekdootlikest teadetest, et parasiidid hoidsid ära allergia sümptomid, kaitses  ta oma doktorikraadi Birminghami ülikoolis just sel teemal.

Hiljem oli ta allergoloog farmaatsiaettevõttes, kuid töö oli igav ja ta naasis 1981. aastal Nottinghami akadeemilisse ringkonda, uurides, kuidas parasiitlikud ussid näriliste immuunsüsteemi pärssisid. Pitchard arvas, et parasiitide mõju immuunsüsteemile on vaja kindlasti uurida ka inimestel. Nii hakkas ta uurima võimalike troopiliste kohtade andmeid.

Karkari saar

1980. aastate lõpus andis Wellcome Trust neile toetuse ning dr Pritchard ja tema Nottinghami meeskond asutasid laagri Paapua Uus-Guineas Karkari saarel.

"Me ei rääkinud keelt ja olime kehvalt varustatud," meenutas ta. "Aga me hakkasime inimestega suhtlema. Andsime neile ussitablette ja palusime neil viisakalt viletsas inglise keeles koguda väljaheited ämbritesse. ”

Kidauss tungib ohvri süsteemi, kui nakatunud inimeste väljaheidetes munadest koorunud vastsed tungivad läbi naha, sageli läbi jalataldade. Sealt sisenevad nad vereringesse, liiguvad südamesse ja kopsudesse. Nad küpsevad täiskasvanuks, kui jõuavad peensoolde, kus nad saavad aastaid elada, lukustudes sooleseinale ja imedes verd. Pärast fekaaliproovide sõelumist ussitõrje pillide manustamisel jõudis meeskond intrigeerivale järeldusele: külaelanikel, kelle veres oli allergiaga seotud antikehi kõige kõrgemal tasemel, olid väikseimad ja kõige vähem viljakad parasiidid, mis näitab, et need antikehad on andnud teatud määral kaitset parasiitide nakatumise eest.

Ja kidaussid tundusid olevat ettevõtlikud. Pärast seedetrakti koloniseerimist ilmnes peremehel sageli märke immuunvastusest, mistõttu dr Pritchard kahtlustas, et ussid vähendavad keha kaitsevõimet, et muuta oma uus elukeskkond külalislahkemaks.

"Pikk džunglis istumine annab teile aega mõelda," märgib Pritchard. "Ja see viis ideeni, et talutava intensiivsusega ussikoormus võib teatud tingimustel kasulik olla."

Ta hakkas kaaluma vastupidist võimalust. Mis siis, kui ta võiks kokku võtta allergikud, anda neile ussid ja vaadata, kas nende vilistav hingamine ja vesised silmad kaovad?

Peaaegu 20 aastat hiljem hakkas tema mõtlemine vilju kandma. Pärast dr Pritchardi eneseinfektsioonikatset lasi riiklik tervishoiuteenuste eetikakomitee tal 2006. aastal läbi viia uuringu, milles oli 30 osalejat, kellest 15 said igaüks 10 konksussi. Testid näitasid, et kuue nädala pärast hakkasid 15 ussi omaniku T-rakud tootma madalamat põletikulise reaktsiooniga seotud kemikaalide taset, mis näitab, et nende immuunsüsteem oli rohkem alla surutud kui 15 platseebot saanud patsienti. Hoolimata sellest, et inimeste organismis olid parasiidid (väikesel arvul), teatasid nad ainult vähestest ebamugavustest.

Uuringus osalejad olid rahul, et nende allergia sümptomid kaovad.  

"Paljud inimesed, kellele manustati platseebot, on soovinud usse ja paljud ussidega inimesed on otsustanud neid alles hoida," ütles dr Pritchard.

Nüüd värbab ta patsiente teraapia laiaulatuslikumaks katsetamiseks ja ütles, et loodab oma tulemused järgmise aasta jooksul avaldada.

Mõned allergikud ei suuda oodata. Yahoo grupi moderaator, Silicon Valley ettevõtja Jasper Lawrence, on asutanud Mehhikos kliiniku, et pakkuda tõestamata ravi (põhiline usside inokuleerimine maksab 3900 dollarit).

Dr Pritchard ütles, et mõistab selliste reguleerimata jõupingutuste motiive. "See kõik on muutunud natuke hirmutavaks," ütles ta. "Seal on ilmselgelt meeleheitel patsientide hordid ja nad loodavad imet."

Dr Pritchard on esimene teadlane, kes nakatab patsiente laboratoorsetes tingimustes kidaussiga, kuid ta pole esimene, kes järeldab, et parasiitnakkus võib allergia sümptomeid leevendada. Varasemad uuringud on ideed toetanud.

Prof. Maria Yazdanbakhsh 

2000. aastal uuris Hollandi Leideni ülikooli immunoloog Maria Yazdanbakhsh 520 Gaboni last ja leidis, et neil, kellel on Schistosoma haematobium, mis on üks skistosoomiat põhjustavate parasiitide perekonnast, oli madalam allergiline reaktsioon tolmulestadele - kõige levinumatele keskkonna allergeenidele.

Kui dr Pritchard ja teine ​​Nottinghami teadlane Carsten Flohr naasid 2006. aastal Kagu-Aasiasse, et jätkata dr Yazdanbakhsh'i tööga, uurides Vietnami maapiirkondades 1600 last, said nad tulemusi, mis sarnanesid Paapua Uus -Guinea ja Gaboni uuringutele.

Ussidega nakatunud isikutel oli väiksem tõenäosus allergilisele reaktsioonile tolmulestadel suhtes kui nakatumata lastel. Kuigi teateid parasiitide tekitatud allergilise resistentsuse kohta on aastate jooksul avaldatud, avastas Edinburghi ülikooli bioloog Rick Maizels alles 2005. aastal võimaliku bioloogilise seletuse.

Kui dr Maizels ja tema kolleegid nakatasid rühma hiiri Heligmosomoides polygyrus parasiidiga, nematoodiga, mis sarnaneb inimesi nakatava kidaussiga, leidsid nad, et hiired hakkasid ebaselgetel põhjustel rohkem reguleerivaid T -rakke tekkima.

Dr Maizels ütles, et T-rakud moduleerivad immuunvastust, eritades interleukiin-10-ühendit, mis neutraliseerib põletikulisi mõjusid, mida teised immuunsüsteemi rakud tekitavad allergilise reaktsiooni kohas.

"On palju tõendeid selle kohta, et allergia on lihtsalt immuunsüsteemi tegevus, mis läheb veidi üle võlli," ütles ta. "Ussid vähendavad lihtsalt helitugevust."

Oma tulemuste põhjal ütles dr. Maizels, et Pritchardi töö tundub paljutõotav. "Ma arvan, et on üsna tõenäoline, et kidaussidel on sarnane mõju inimese immuunsüsteemile," ütles ta.

Mõned teadlased ütlevad, et dr Pritchard kõnnib eetilise poole peal juuksekarval, kui nakatb patsiente parasiitidega, kes teadaolevalt ohustavad peremeeste tervist. George Washingtoni ülikooli mikrobioloog Peter Hotez, kes töötab välja kidausside vaktsiini, ütles, et parasiit on arengumaades aeglustunud kasvu ja alatoitluse üks peamisi põhjuseid.

"Kui laps on nakatunud 25 konksuussiga, röövitakse temalt igapäevane rauavajadus ja kuna ussid pärsivad immuunsüsteemi, võivad nad suurendada peremehe vastuvõtlikkust haigustele nagu AIDS ja malaaria," ütles dr Hotez. "Nii et praegusel kujul arvan, et see teraapia on liiga riskantne."

Sellegipoolest toetab ta dr Pritchardi tööd kontseptsiooni tõestamise seisukohast, öeldes: "Tõeline küsimus on selles, kas saaks isoleerida molekulid, mida ussid immuunsüsteemi pärssimiseks kasutavad, ja kasutada neid terapeutilistel eesmärkidel?"

Võimalike kõrvaltoimete tõttu ei kujuta dr Pritchard ette, et saaks aidata tuhandeid patsiente, kes on selle sooviga kliinikutesse tulnud.

"Halvim stsenaarium oleks kahju tekitamine," ütles ta. "Ma olen inimeste iseseisva tahtliku nakatumise pärast närvis, ja tunnen, et minu hüpoteesi tuleks veel kõvasti kontrollida."

Ta lisas, et tema pikaajaline eesmärk on välja selgitada, kuidas ussid immuunsüsteemi radari välja lülitavad, nii et ta saaks laenata taktikaid, et töötada välja alternatiivid immuunsust pärssivatele ja allergiat võitlevatele ravimitele.

"Me uurime usside poolt kasutatavaid molekulaarseid mehhanisme ja loodame leida molekule, mis eemaldavad liigse immuunvastuse allergia puhul," ütles ta.

Uus ravimiklass, mis jäljendab usside toimet immuunsüsteemile, võib potentsiaalselt ravida ka Crohni tõbe, artriiti ja muid autoimmuunhaigusi.

"Ma lasin endasse 50 ussi ja ma tundsin seda," märkis Pritchard. "Mul oli kõhuvalu ja kõhulahtisus. Kuid 10 ussi on see annus, mis sümptomeid ei põhjusta. Patsiendid on rahul. Nad on oma usse hoidnud ja ma saan päevas e-kirju inimestelt üle kogu maailma, kes tahavad nakatuda. ”

Veel paar artiklit samal teemal:

https://www.bbc.com/future/article/20130422-feeling-ill-swallow-a-parasite

https://theconversation.com/what-do-parasitic-worms-and-our-increasing-allergies-have-in-common-50032

Parasiidid või partnerid vol 6 - Crohni tõve uuringud helmintidega

Dunn kirjutab ja viitab mitmetele Crohni tõve uuringutele parasiitidega. Uuringute viiteid endid ma siia ümber kirjutama ei hakka, lihtsalt teadmiseks, et neid võib raamatust leida.

Joel Weinstock, Tuftsi Ülikooli teadlane, ei teadnud midagi harksarvikust. Ta uuris Crohni tõbe ja sattus järjest enam võimaluse peale, et see võib olla seotud parasiitide - helmintide puudumisega. Mida enam ta uuris, seda vähem hakkas tema töö paistma standardse meditsiiniteadusena, pigem harksarviku ja hiidgepardi vaheliste sarnaste seoste leidmisele.

Alati on imetore, kui sa arvad end olevat leidnud vastuse. Mingil hetkel tuleb sul sellest rääkida kellegi teisele ja see on ka hetk kus kaemused langevad reaalsuse ohvriks. Kuigi sageli ei osutu sellised kaemused vettpidavaks, on need ometi olulised.

Joel Weinstock

Aeg näitab, kas Weinstockil võiks olla õigus. Ta arvab, et meie kaasaegse soolestiku probleem on meie immuunsüsteem ja meie immuunsüsteemi probleem seisneb selles, et tal puuduvad parasiidid, millega see koos on arenenud. Ta väidab, et Crohni tõbi ja muud põletikulised soolehaigused on selle tagajärg, et meie keha jookseb endiselt pakku oma iidsete ründajate eest. Kui harksarvik jookseb kiiresti, et põgeneda ammu kadunud kiskja eest, raiskab see liigselt energiat. Kui meie keha jookseb kiiresti, et pääseda olematute usside eest, siis võib süsteem komistada, usub Weinstock, või võib-olla ei õpi see kunagi korralikult jooksma (töötama).

Weinstockil on aimus aga tal puuduvad hetkel otsesed tõendid. Antibiootikumid, antiseptikumid, antihelmintikumid ja kõik muud „antid“ põhinevad ideel eemaldada elu, olenemata selle identiteedist.

Pange ka tähele, et sõna naturaalne „anti“ ees ei ole kuidagi erinev.

Katsed on uute teooriate parimad testid, kuid inimestega tehtavad katsed pole alati võimalikud, isegi kui need on moraalsed. Raske on ette kujutada katset, mille abil testida külmiku mõju Crohni tõvele või mõnele muule haigusele. Külmik võib mängida rolli, kuid lõplikku vastust on tõenäoliselt raske saada. Isegi haiged patsiendid ei ole tõenäoliselt valmis oma külmikutest loobuma.

Parasiitide kadumise mõju Crohni tõvele võiks siiski katsetada. Te testiksite seda samamoodi, nagu võiksite testida megafauna kaotamise mõju Ameerika tasandikele ja harksarvikutele. Püüdke taastada soolestiku „gepardid“ nende pikkade sabade ja mikroskoopiliste küünistega. Kui parasiitide kadumine põhjustab Crohni tõbe, võib nende tagasi panemine Crohni tõve parandada. Kuid võib -olla on see liiga lihtne idee, mis sarnaneb sellega, et prooviksime lääne looduskeskkonna ümber kujundada, et hoida harksarvikut kiirena. Kui eksperiment ei töötaks, ei ütleks see teile eriti palju. Võib ka olla, et parasiitide kadumise mõju avaldub peamiselt nende puudumise tõttu immuunsüsteemi arengu ajal või kroonilise infektsiooni kadumise tõttu. Võib olla. Võib olla mitte. Ehk siiski.

Ja seda on katsetatud – harksarvikute levikuala metsikumaks muutmist lõvide jt kiskjatega. Kuid see pole nii lihtne, seda üritust tabas vihakirjade laine.

Briti bioloog William Hunter kirjutas umbes 240 aastat varem: „Kuigi me võime filosoofidena seda kahetseda, ei saa me inimestena teha muud, kui vaid tänada taevast, et kõik need liigid on tõenäoliselt välja surnud.” Ehk teisisõnu, tiigrid on toredad Bangladeshis, aga mitte minu tagahoovis. Ometi on erinevus USA lääneosa ümberstruktureerimise vahel, olgu see siis kilpkonnade või tiigritega, ja meie kehade ümberstruktureerimise vahel. Inimkeha eksperimentaalseks ümbertegemiseks on lihtsam luba saada kui Idaho looduskeskkonna jaoks.

Weinstock viis alguses läbi uuringuid hiirtega – hiire parasiidid aitasid hiirte soolehaiguste vastu. Edasi said nad loa proovida soolehaigustega patsientidel sea nematoode. Suur hulga Crohni tõvega patsientide seast valiti välja 29 inimest, kes kõik olid eksperimendiga nõus.

Kui olete terve, võib keha tunduda nähtamatuna. Me ei märka seda. Kui olete haige, muutub keha, kõigi oma organite ja kudede füüsilisusega liiga selgelt tajutavaks. Crohni tõves olijatele tuletatakse iga päev erinevatel viisidel meelde, kuidas keha ja eriti seedimine võib ebaõnnestuda.

Kui Weinstockil oleks õigus, võivad nad terveks saada. Kui ta eksib, on nad haiged edasi või muutuvad veelgi haigemaks. Mõlemal juhul pidid nad saama peremeheks, kuigi vaid lühiajaliselt, (sigade) ussidele, kelle hävitamisele oleme kulutanud miljoneid dollareid.

Möödus nädal. Möödus kaks nädalat. Patsientidel oli raske otsustada, kas neil läheb paremini või mitte. Neli patsienti langesid välja. Läks rohkem aega. Seitsmendaks nädalaks oli mõne patsiendi enesetunne pisut parem, kuid mõne patsiendi enesetunne oleks ka ilma selleta parem olnud. Kaheteistkümnendal nädalal tulid patsiendid laborisse tagasi, et neid saaks uurida. Siis tulid laborist tulemused. Kahekümne viiest endiselt uuringus osalenud patsiendist läks 22 paremini. Kahekümne neljandal nädalal, uuringu viimasel nädalal, läks kõigil peale ühe patsiendi paremini ja kahekümne ühel patsiendil oli remissioon (haigustunnuste nõrgenemine). Neil, kes olid haiged, oli hakanud parem. Nende keha oli nüüd parasiitidega, kuid soolestik  tervem.

Weinstocki leidudele reageerimiseks on kaks võimalust. Esimene on põnevus. Teine on mure selle mõju pärast. Weinstock taastas inimeste soolestiku ja ravis haigeid patsiente, kellel varem oli vähe lootust paraneda. Samuti ei olnud need kerge Crohni tõvega patsiendid. Need olid isikud, kelle haigus oli muul viisil ravimatuks muutunud.

Weinstocki eksperiment nakatas teisi ja uuringuid tuli veel.  Kui midagi, siis need järgmised tööd, millest igaüks näis olevat ennekuulmatu ja ennekuulmatum kui eelmine, on andnud tõendeid selle kohta, et Weinstocki argument on üha mõistlikum. Ussidega ravides hakkab põletikulise soolehaigusega inimestel parem. Ja mitte ainult. Diabeediga hiirtel normaliseerub vere glükoosisisaldus. Südamehaiguste progresseerumine aeglustub. Isegi hulgiskleroosi sümptomid paranevad. Kuid Weinstocki ja teiste töö kontekstis pole meie „kontrolli” tagajärjed kaugeltki selged. Et taas paremini hakkama saada, peaksime mõned ussid tagasi tooma (aga ilmselgelt mitte kõiki - paljudel parasiitidel on tõeliselt halb mõju).

Dunn kirjutab, et me peame end sageli loodusest eraldiseisvaks, kuid siin on vastuolu: meie kultuurid on muutunud. Meie käitumine on muutunud. Meie toitumine on muutunud. Meie meditsiin on muutunud. Kuid meie kehad on samad, põhimõtteliselt olnud muutumatuna 6000 põlvkonna tagusest ajast. Meie keha mäletab, kes me oleme olnud. Need reageerivad nii, nagu nad on juba seda väga ammu teinud, teadmata, et midagi on muutunud, sama anakronistlikult nagu harksarvikute jooksmine või megafauna suured rasvased viljad.

Esimene sajast küsimusest on lihtne: miks? Teadmine, et meie keha tundub mingil reaalsel viisil vajavat teatud parasiite, ei vasta tegelikult kõige lihtsamale küsimusele: miks? Võtame ussid välja ja jääme haigeks. Paneme need tagasi ja meil hakkab parem. Kuid enne kui me oma kehasse tahtlikult tagasi lisame selle, mida oleme pidanud vastaseks, tundub oluline teada saada, mis siin maa peal (õigemini „kehas“) toimub.

Kui huvilised tahaksid nüüd ise netiavarustest parasiite tellida, siis on Weinstockil soovitus (ajakirja Nature inervjuus, link ülalpool):

Kui proovite teraapiat, mille toimimine pole absoluutselt tõestatud, võtate riski. Saate endale ussid, kuid Interneti kaudu asjade ostmisega on probleem see, et te ei tea kunagi, mida saate. Kas see on tõeline? Kas see võib-olla saastunud? See on ka kallis, sest USA -s pole see kindlustusega kaetud.

Mida ma ütlen inimestele, kes soovivad katsetada, on see, et neil peaks alati olema arst, kes jälgib, et nad ei teeks endale kahju, võttes midagi negatiivse mõjuga või lastes oma seisundil halveneda. Nad ei tohi riskida püsivate kahjustustega lihtsalt selleks, et vältida põletikulise soolehaiguse ravimeid, mida võib sageli anda piisava ohutuse korral. Inimesed võivad tunda end meeleheitel, kuid isegi sellistel juhtudel hoiatan ma iseendaga katsete läbiviimise eest. See on riskantne asi.

Iseenesest käib meilgi praegu ringi versioon, et püüdkem nakatuda Covid viirusega, et meie immuunsüsteem saaks selle vastu antikehad. On neid kes valjul häälele kuulutavad oma immuunsüsteemi võimsust ja viiruse naturaalsust. On see ikka kindel? See eksperiment võib olla  edukas, kuid võib ka läbi kukkuda. Kas sa tahaksid kokku puutuda iga viiruse ja bakteriga – on siis kindel, et Ebola või HIV või viiruslik kopsupõletik ikka jääb kehale alla? Viirus on jah kindlasti naturaalne ja seda on ka inimkeha immuunsüsteem. Kuid peale selle on naturaalne ka haigus ja surm. Ükski liik siin Maal pole vaba ei haigustest ega surmast. Mitte iga immuunsüsteem ei tule kõigega toime. Täpselt nagu Aasiast sissetoodud puuhaigus tappis USAs lühikese ajaga 4 miljardit kastanipuud.  Ellu jäid vaid üksikud erakud. Meie keha mikrobioomis elab baktereid, seeni ja viiruseid, meil on oma viroom. Kuid joosta ise viiruste järgi, on võib-olla seotud juba liigse riskiga.

Parasiidid või partnerid vol 5 - kadunud võimalused

 

Harksarvik on ainulaadne Põhja-Ameerika imetaja. Selle ladinakeelne nimi Antilocapra americana tähendab "Ameerika kits-antiloop", kuid ta ei ole ei kitse ega antiloopide perekonna liige ega ole seotud Aafrikas leiduvate antiloopidega. Harksarvik on Antilocapridae perekonna ainus ellujäänud liige ja see on olnud Põhja-Ameerikas juba üle miljoni aasta!

Harksarviku pojad on sündides peaaegu lõhnatud. See aitab kaitsta neid kiskjate eest. Nad jäävad esimestel päevadel peidetuna rohu sisse. Nende ema läheb sealt ära, et ta ei meelitaks kiskjaid poegade juurde. Pojad ühinevad karjaga umbes nädala vanuselt. Nad võivad joosta kiiremini kui inimesed, kui nad on vaid neli päeva vanad!

Harksarvik on aktiivne nii öösel kui ka päeval. Tal on suurepärane nägemine ja võib märgata ohtu kuni nelja miili kaugusel! Kui harksarvikut ähvardab oht, võib ta oma teravate kapjadega rünnata.

Ja harksarvik on ka  läänepoolkera kiireim loom. Ta võib joosta kiirusega kuni 97 km tunnis ja pikki vahemaid kiirusega 50-70 km tunnis. Kui harksarvik jookseb, on tema suu avatud, nii saab ta sisse hingata täiendavat hapnikku.  

Kunagi tuli miljoneid harksarvikuid Kanadast Mehhikosse, neid tapeti nagu piisoneid toidu ja spordi pärast. Miljonitest sai mõnisada tuhat ja siis ainult mõni tuhat. Looduskaitsealade ja kaitseprogrammide abil hakkas arvukus taas kasvama ja tänaseks on harksarvikuid 10-12 miljonit.

1981 aastal hakkas zooloog John Byers koos oma naisega  harksarvikuid lähemalt uurima. Nad arvasid, et leiavad palju universaalseid asjaolusid, kuid leidsid aina enam erinevusi. Üheks erinevuseks ongi kiirus. Harksarviku keskmine kiirus on suurem kui gepardil, kaks korda suurem kui huntidel ja rohkem kui mõnel aeglasemal veokil. Tundub, et tegemist on tänapäeva kiireima loomaga.

Selline kiirus ei ole mingi maagia tulemus, vaid selle annavad saledad pikad jalad, väikesed sõrad, rohkelt kiiret tüüpi lihaseid (fast twitch muscles), võimsa tööjõudlusega kopsud. Harksarvik on evolutsiooniprotsessis investeerinud kiirusesse kehakaalu ja vähemate järglaste arvelt. Enamik teadustöid harksarvikute kohta märgivad ära nende kiiruse, mida peetakse ebanormaalseks ja kummaliseks. Kusjuures ei jookse loom üksi, vaid koos grupiga. Tihedalt koosoleva harksarvikute grupi jooksul on kõigi jalgade töö täielikus sünkroonis. Tasub küsida miks nad on selliseks arenenud? Darwini reeglite järgi ei disaini evolutsioon midagi liigset. Midagi ei lasta raisku ja ükski loom ei ole raskem, kergem, pikem, lühem kui vaid veidi parem oma võistlejast. Kui kogu Maa oleks täidetud kilpkonnadega, siis ei tekiks jänest, vaid ainult kõige kiirem kilpkonn teiste kilpkonnade hulgast. Ometi on harksarvik kõigist kiireim. Nende poegi söövad kotkad, koiotid jt kiskjad. Ometi pojad ei jookse enesekaitseks, vaid „külmuvad“.

Borophagus

Kokkuvõttes viis uurimus selleni, et 10000 aastat tagasi elasid harksarvikud rohumaal, kus nende vaenlasteks olid hallhunt, mustkaru, grislikaru, koiott jt suured kiskjad. Tolleaegne ameerika rohumaa oli liigirikkam, kui Aafrika. Veel 14000 aastat tagasi elasid seal Borophagus spp., lühijalgsed koerad Protocyon spp., hundid Canus dirus, koopalõvid Panthera atrox, karud Arctodus simus, hiidgepardid, mitmed metskassid  jpt.

Kohalik metskass kasvas 450kg raskuseks, hiiglaslik karu Arctodus simus oli 900 kg raskune, Ameerika gepard (Miracinonyx trumani) suutis arendada väga suurt kiirust ja suutis sellise kiiruse pealt ka saaki püüda. Arvatakse, et harksarviku kiirus arenes välja just nende kiskjate ajal, kes olid võimelised neid kinni püüdma. Kuid siis saabusid inimesed ja tapsid või küttisid ning suretasid välja 60 erinevat kiskjat.

Dunn kirjutab, et kogu harksarvikute bioloogia, kuid eriti emasloomade bioloogia oli üles ehitatud kiskjate eest põgenemise ümber – kiskjate, keda enam pole. Emased valisid kiired isased, et nende lastel oleks võimalus põgenemiseks piisavalt kiire olla. Isegi nende emakas ja kokkusurutud selg tundusid nende mineviku funktsioonina. Nad ei olnud erand, vaid hoopis loodusliku valiku reeglite võimas ilming. Nad olid hoopis teatud mõttes reegel. Veelgi enam, tundub, et harksarvikute kiirus ja sellega seotud omadused võivad nüüd olla nö kulukad ehk ebarentaablid. Kui neid maha ei tapeta ega haigus ei ähvarda, siis aja möödudes võivad need loomad aeglasemaks muutuda. Kõige kiiremini jooksvad isendid võivad surra nooremana, põgenemisvaimudest kurnatud, suutmata tempot maha võtta. Mõne aja pärast võib iga nende põlvkond muutuda aeglasemaks ja tavapärasel kiirusel muutuvad nad vähem erakordseks.

Kui loodusteadlaste uuringuid vaadata, siis see ei ole looduses haruldane. Aastaid varem, Costa Ricas, oli troopiline bioloog ja looduskaitsja Dan Janzen väitnud, et suurimad viljad, need, mida praegu keegi nende emapuude juurest ära ei kanna, arenesid sellisteks nüüdseks väljasurnud megafauna tingimustes - liigid, mis kunagi nende seemneid edasi kandsid on kadunud.

Taimedel puudub üldiselt võimalus kolida uutesse kohtadesse ja see tekitab paljunemisel mõningaid väljakutseid. Nad ei pea mitte ainult leidma viise oma geenide vahetamiseks, vaid peavad ka järglased vanematest eemale hajutama.

 Paljud tänapäeval olemasolevad taimeliigid järgivad lähenemist: loomad, vesi või tuul, et rahuldada vajadust seemnete aretuse ja leviku osas. Mõelge mesilastele, kes tolmeldavad lilli või männi õietolmupilvi, mis lendlevad läbi metsa.

Taimede jaoks, mis on arenenud kasutama loomade abi, on lihavad suured puuviljad silmapaistev saavutus/lahendus. Nad on suhkrurikkad, tavaliselt heledad ja silmatorkavad ning aromaatsed. Neid maitsvaid seemnekausikesi söövad loomad, kes omakorda kannavad seemneid soolestikus, kuni need hiljem väljaheitega väljutatakse.

Nagu kõikide organismide, nii juhib ka taimede (ja nende viljade) arengut keskkonnast tulenev surve. Suur osa sellest survest tuleneb läheduses asuvatest loomadest. Näiteks arvatakse, et marjad on oma väikeste mõõtmete ja üldiselt mustade või punakate värvidega välja kujunenud vastuseks lindude eelistustele.

Mis juhtub aga siis, kui loom(ad), kellel teatud taime (või taimekomplekti) seemnete levitamise mehhanism, on välja surnud? Mis juhtub, kui linnud, kes on juhtinud näiteks erinevate marjade suuruse/kuju/värvide/maitse arengut, on kadunud?

Mõnel juhul kaob ka taim ise lihtsalt ära, kuid mõnel juhul on nende taimede välja töötatud seemnete levitamise mehhanismid piisavalt tugevad, et taim(ed) püsivad kaua pärast seemnete eelistatud hajutamise lõppu. Nendel kohandustel on siiski tunnused nende sõltuvusest algsetest seemnete hajutajatest; mis viib taime/vilja kaasaegsetes tingimustes harmooniast välja.

Seda nähtust, mida tuntakse ökoloogilise anakronismina, kirjeldasid esmakordselt Dan Janzen ja Paul Martin pärast seda, kui nad olid uurinud mõningaid mädanenud vilju Costa Ricas.

Spondias mombin

Janzen märkas, et selliste puude nagu Spondias mombin ja Cassia grandis viljad sobisid halvasti tänapäevaste elupaikade olemasolevate seemnete levitamise mehhanismidega. Taimed tootsid suuri lihakaid puuvilju suurte energiakuludega. Puu vajus sageli maapinnale, kus enamus vilju jäi lihtsalt mädanema. Vähesed loomad tundusid olevat huvitatud nende söömisest ja nende morfoloogia ei vastanud lähedalasuva loomastiku toitumisharjumustele ega ühelegi abiootilisele protsessile (nt vee hajumine).

Janzen dokumenteeris veel umbes 40 sellist juhtumit, kus troopiline taimeliik näis tootvat vilja, mis ei sobinud tegelikult ühegi ümbritseva keskkonna tingimustega.

Loodetavasti ei anna keegi neile taimedele teada, et inimene küll sööb aga uhab seemned tualetipotist alla. 😏

Dunn kirjutab, et mujalt on bioloogid leidnud pikki lilli ilma ilmsete tolmeldajateta, lilli, mis olid arenenud nüüdseks väljasurnud tolmeldaja pikale keelele. Aja jooksul on selliseid juhtumeid rohkem täheldatud, rohkem näiteid partnerite kaotamise tagajärgedest.

Hiiglaslikud viljad said kunagi kasu sellest, et neid vedasid laiali hiiglaslikud vilja söövad imetajad, elevantidest ja nende hõimlastest suuremad loomad.

Ilma gepardita pole harksarviku elustiil, selle hüpped ja sprindid enam mõistlikud. Harksarvik kannatas Ameerika gepardide pärast, kes olid nende röövloomad, kuid mingil moel võivad harksarvikud nüüd kannatada just selle tõttu, et nende kauaaegne vaenlane neid enam ei jälita. Nad jooksevad ilma põhjuseta. Nad raiskavad energiat, kui võiksid sama hästi paigal seista. Nad jooksevad kummituste eest.

Me kõik jookseme.

Ehk meie kehade mälu on pikk, areng aeglane ja meil on kaitsesüsteeme ja võitlejaid, mis on hakanud nüüd tööle meie endi vastu, kuna vanu vaenlasi enam ei eksisteeri.

Kui zooloogid läksid uurima harksarvikut lootsid nad selle liigi kohta palju teada saada, kuid leiti midagi üldisemat. Siit kasvas välja harksarviku printsiip:

Harksarviku printsiibil on kaks elementi: esiteks on kõigil liikidel füüsilised omadused ja geenid, mis on seotud teiste liikidega suhtlemise viisidega. Teiseks, kui need teised liigid eemaldatakse, muutuvad sellised tunnused anakronistlikeks või halvemaks.

Taimed on oma lehtede kaitsmiseks välja töötanud toksiine, et eemaldada kahjureid, nektarit, et meelitada loomi õietolmu kandma, ja puuvilju, et meelitada teisi loomi oma seemneid kaugemale kandma. Loomad arendasid omakorda pikki keeli, et jõuda nektarini või paremat lõhnataju, et avastada toitu. Kiskjalistel on saaklooma tapmiseks pikad teravad hambad. Sooleparasiitidel on homoloogseid kehaosasid, mis peegeldavad kontuurides nende peremeeste sisikonda. Valige ükskõik milline organism Maal ja väga palju selle bioloogiast määrab ära see, kuidas see teiste liikidega suhtleb, kuna kõike seda mõjutavad elamise, söömise, hingamise ja paaritumise põhitõed.

Veel üsna hiljuti ei arvestanud ükski uuring, mis juhtub siis, kui tapame kõik oma röövloomad ehk kui eemaldasime paelussi, kidaussi ja nende sugulased oma sisikonnast. Võib küsida, millistest meie kehaosadest, nagu harksarvikute lihastest ja kiirusest, on saanud tänased kummitused. Mis juhtub, kui inimesed jätavad maha liigid, kellega nende keha on koos arenenud, olgu need siis gepardid, haigused, mesilased või ussid?

Mõtlen siinjuures, et kui meil ei ole selliseid looduskeskkonnast tulevaid ohte, kas inimene siis ei asu võitlema õhulossidega: kõikvõimalike kemikaalidega, toiduvärvidega, suhkruga, pärmiga, lisaainetega, süsivesikutega, valkudega, rasvadega, ravimitega, GMOga, arvamustega, mõtetega jne, jne. Võib-olla paneb see tunne, et meie sees ja ümber puudub nii palju teisi liike, meid ahmima mürgituse tekkeni kõike, mida meile "naturaalse" pähe müüakse.  

Parasiidid või partnerid vol 4 - Crohni tõbi

 

Järgmises peatükis kirjutab Dunn, et mitte eriti kaua aega tagasi oli meie keskmine eluiga 40 aastat, mis on tänaseks jõudnud 80 eluaastani. USAs oli 1856 keskmine eluiga 40, 1900 aastatel 48, 1930 aastatel 60 ja nii edasi, siit ongi üsna kerge jääda uskuma, et selline progress kestab igavesti ja meie keskmine eluiga aina tõuseb. Kuid alles hiljaaegu on tsiviliseeritud ühiskondades keskmine eluiga jõudnud platooni ja mõnedes kohtades isegi nihkunud veidi allapoole. On üsna selgeks saanud, et meie lapsed elavad lühema elu, kui meie. Vähem selge on meile see, miks see nii on.

Me peaksime elama pikemat ja tervislikumat elu. Oleme välja mõelnud viisid tappa üha rohkem liike, kes kunagi on püüdnud  elada meie kulul. Kui mõni olend tungib teie kehaõõnsustesse või läbi naha, on selle jaoks pill, pihusti või võib-olla ka salv. Kas teil on mikroobe? Kasutage antibakteriaalset salvrätikut. Kas teil on sooleparasiidid? Võtke tablett. Enamikku meie pikaajalisi haigusi saab ravida, vähemalt on see võimalik piisava rahaga. Kuid kuigi tundub, et me saame vanade ohtudega üha paremini hakkama, siis on tulnud kogum „uusi” haigusi, sealhulgas Crohni tõbi, soolepõletik, reumatoidartriit, luupus, diabeet, hulgiskleroos, skisofreenia ja autism, mis on muutunud üha tavalisemaks.

Oled sa ameeriklane, belgalne, jaapanlane või argentiinlane – moodsas maailmas jääme me haigeks uut moodi.

Igaüks kujutab ette kui palju võib olla neid põhjuseid, miks arenenud riikides on taolisi tervisehädasid rohkem kui arengumaades. Kõik mis arenenud riikide ja arengumaade vahel erineb – see kõik võib olla põhjuseks. Saastatud, pestitsiidid, vesi, dieet, sotsiaalsed suhted. Selles ajavahemikud, mil autoimmuunhaigused tavaliseks said, on pea kõik meie elustiilis muutunud. Me reisime rohkem; selle asemel, et elukohta pühkida, me imeme tolmu; me oleme asunud elama linnadesse; levinud on fluoriidiga hambapastad, Pogo pulgad, ninakarvade eemaldajad, elektroonilised koerad, topelt latte kohvid, lastekindlad korgid, tselluliidi eemaldamise kreemid jne, jne – igaüks neist võib-olla põhjuseks.

Kui võtta Crohni tõbi:

Crohni tõbi on kroonilise põletikulise soolehaiguse vorm (teine põletikuline soolehaigus on haavandiline koliit), mis tekib tavaliselt noores eas (15-35 a). Crohni tõbi on kõigis soolestiku osades põletikku ja sügavaid haavandeid põhjustav haigus, mis kõige sagedamini haarab peensoole lõpposa.
Haigus kulgeb ägenemiste ja vaibumistega, täielik tervenemine on äärmiselt harv. Olemasolevad ravimeetodid on vaid harva efektiivsed.

Crohni tõve tekkepõhjused on ebaselged. Arvatakse, et päriliku eelsoodumusega inimesetel vallandub organismi immuunsüsteemis bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna faktori tõttu reaktsioon, mis põhjustab püsivat soolepõletikku. Crohni tõve riskifaktoriks on ka suitsetamine.

Põletik võib haarata ükskõik millist soole osa suust kuni pärakuni. Kõige sagedamini tekib haigus peensoole lõpposas.
Põletik esineb laiguti, osa soolest võib olla täiesti terve. Põletikust haaratud piirkonnas muutub limaskest paksemaks ja tekivad sügavad läbi sooleseina ulatuvad haavandid, millest võivad kujuneda ka fistlid ehk ebanormaalsed ühendused soolte osade ja ka teiste elundite või naha vahel.

Dunn kirjutab, et Crohni tõbi on muutunud niivõrd tavaliseks, et tõenäoliselt teab igaüks kedagi, kelle see haigus on. 1930 aastatel oli see praktiliselt tundmatu haigus. Tänaseks on see levinud nii Euroopas, Austraalias, Ameerikas kui ka Aasias.

Kuni viimase ajani olid kindlad vaid kaks haigust puudutavat asja: sellel on geneetiline komponent (kuigi nõrk ja ebajärjekindel) ja see on suitsetajatel tavalisem. Kuid kumbki neist teguritest ei põhjusta Crohni tõbe. Keskmine keenialane saab suitsetada kõike, mida tahab, ja isegi kui tema vennal Ameerika Ühendriikides on Crohni tõbi, pole tal endal peaaegu mingit võimalust seda saada.

Crohni tõve levik maailmas

Kuidagi on eelduseks majandusareng ja see, mida me kipume modernsuseks pidama - jõukus, linnastumine, rikkus. Tundub, et progress ise teeb meid haigeks. Paljud aastad ei mõjutanud Crohni tõbi India ja Hiina elanikke, kuid nüüd, kui India ja Hiina on muutunud edukamaks või vähemalt osad indialased ja hiinlased on muutunud edukamaks, on Crohni tõbi ilmnenud ka seal.

Võib tunduda kummaline, et nii levinud haigusest saadakse nii halvasti aru. Tõde on see, et enamiku inimesi vaevavate haiguste põhjuseid pole veel mõistetud. Nimetatud on rohkem kui 400 haigust, mis tavaliselt inimesi mõjutavad, ja nimetamata haigusi on kahtlemata sadu. Võib-olla tosinajagu teadaolevaid haiguseid - lastehalvatus, rõuged ja malaaria – on suhteliselt hästi mõistetud, kuid valdav enamus, need ülejäänud sajad, ei ole. Ehkki me teame, kuidas ravida vähemtuntud haiguste sümptomeid või tappa häda põhjustav patogeen (kui see on olemas), on just haigestunud kehades toimuv enamasti keha saladus.

Tõepoolest, kuidas nad siis ei tea. Mina olen küll siit ja sealt võrkturundajate käest kuulnud, et linnanaturalism ammugi teab, kus kivi all vähk peidus on – sul on midagi puudu. Puudu on aluselisusest, mõistusest, armastusest, D vitamiinist, C vitamiinist, kollageenist, mustast pässikust, goji marjadest, orgaanilisest toidust, teatud kindalt tüüpi dieedist, soodast, kurkumist, õunaäädikast, tatrast, B12 vitamiinist, peptiididest, kaltsiumist, magneesiumist, MMSist, MSMist, ABCst, DBGst, jne jne sellerimahla oleksin peaaegu unustanud, kindlasti on puudu rahast, et seda kõike osta; või on sul liiast: happeid, keharasva, gluteeni, kehakaalu, halbu mõtteid ja muidugi toksiine – hästi palju toksiine,  jpm. Aastakümneid on wellness tööstus aina uuemate kaubaartiklitega välja tulnud ja hinda kõigele otsa kedranud, kuid paraku ... peale esimest eufooriat, peale sadu puhastusi ja tuhandeid kulutatud eurosid ... on inimestel hakanud  ka sellest, tekivad taaskord uued probleemid: maks ja neerud lakkavad töötamast, kuid inimkonnaga kaasaskäivad hädad ei kao.

Nii kirjutab Dunn prantsuse Jean Pierre Hugost. Pariisi Hôpital Robert Debré teadlane Hugot arvab, et süüdi on külmikutes elavad bakterid. Mõned tõendid toetavad tema teooriat ja ükski tõestus ei ole selle vastu, kuid siiani on tal vaid tõendeid selle kohta, et kuriteopaigas  (Crohni tõvega soolestikus) leidub sageli külmkapibaktereid, mis on vajalik, kuid ebapiisav tõendusmaterjal. Hiljutises uuringus leiti, et külmkapp kodus on tõepoolest korrelatsioonis Crohni tõve esinemisega. Kuid uuring leidis, et ka teleri, auto ja pesumasina omanikel esineb rohkem Crohni tõbe.

Teises uuringus leiti, et Crohni tõbi on vähem levinud seal, kus tuberkuloos on sagedasem. Samuti on see levinum seal, kus on külmem ja kus päevad on lühemad. Kuid korrelatsioon kahe asja vahel ei taga, et üks põhjustab teist. Peab olema mingi põhjuslik seos ja selle seose demonstreerimine; tuleb näidata, et A viib B-ni. Hugotil olid A ja B, kuid mitte „viib”. Ja kuigi külmiku baktereid leidub Crohni tõvega soolestikus, võivad nad olla ka lihtsalt kõrvalseisjad mitte kui kaabakad. Kui see pole külmkapp, siis mis see on?

Mõned bioloogid pakuvad põhjuseks reostust, teised hambapastat või väävliühendeid. Võib-olla leetrite vaktsiin? Või on Crohni tõbi psühhosomaatiline. Võib-olla kallutab arenenud riikide inimeste jõudeolek hüpohondriale.  

Kas uskuda Hugot teooriat või mitte, siiski on tal ühes asjas õigus – modernne ühiskond soodustab ühtesid liike ja hävitab teisi. Hugot keskendus liikidele, mis on modernses keskkonnas ellu jäänud, kuid võib-olla on Crohni tõbi seotud liikidega, keda enam ei ole.

Pisikuteooria põhineb ideel, et jääme haigeks, kui meie kehasse tungivad uued liigid. Tuftsi Ülikooli teadlane Joel Weinstock arvas vastupidist. Võib-olla on mõned haigused põhjustatud liikide kadumisest.

Ei pea olema eriti rikas, et vältida sooleusside teket. Peate vaid kandma kingi ja kasutama siseruumides asuvat tualetti. 1930ndatel ja 1940ndatel olid peaaegu pooltel Ameerika lastel ussid, olgu siis suuremad ümarussid nagu Ascaris, paelussid või õrnemad loomad nagu väike Trichuris trichuria. Nüüd on ussid USAs vaid minevik. Samuti pole USA kuidagi eriline. Need kohad, kus Crohni tõbi hakkas muutuma tavaliseks, tundusid Weinstockile nagu kohad, kus sooleussid olid teadaolevalt haruldased. Mis siis, kui sooleparasiitide puudumine põhjustas Crohni tõbe? Sel hetkel oli Weinstocki idee nagu paljud teisedki teooriad (ehkki veidi üleolevamad) lihtsalt  korrelatiivne.

Tema idee sai alguse tähelepanekust, et kui me kolisime linnadesse ja modernsusesse, olid meie kehad pigem midagi kaotanud kui võitnud. Ta arvas, et meile teeb haiget pigem parasiitide puudumine kui konkreetse ründaja olemasolu. Ta kujutas ette, et meie keha tundis nendest ussidest nii suurt puudust, et nad hakkasid hävitama iseendid.

Teadaolevalt esineb valgekraedel, kes istuvad puhtas kontorikeskkonnas, rohkem Crohni tõbe, kui töölistel, kes saavad mustaks ja kellel esineb rohkem parasiite.

Metsikud spekulatsioonid võivad teadusele olla olulised, eriti uue valdkonna algfaasis, kui peaaegu kõik on võimalik. Algusaegadel tundub, et igaüks saab probleemi lahendada, nii et kõik proovivad  (ja kas pole seesama omane ka wellness tööstusele, kus igaüks arvab et just tema potsik või dieet või detoksprogramm ongi lahenduseks).

See teaduse etapp võib kesta aastakümneid, kui mitte kauem. Tõde tuleb üles leida metsikute ideede metsast. Kuid isegi kui nõustuda tõsiasjaga, et metsikud ideed võivad olla kasulikud, lähevad mõned üle hea teaduse piiride. Sest nii kummaline kui külmkapi hüpotees tundub, tuli see hüpotees traditsioonilisest meditsiinist. Hugot pidas probleemiks külmataluvusega baktereid, paljud teised teadlased pakkusid välja veel paarikümmet erinevat bakterit.

Et sellest kõige paremini aru saada, jõuame harksarviku (Antilocapra americana)  juurde.