Parasiidid või partnerid vol 5 - kadunud võimalused

 

Harksarvik on ainulaadne Põhja-Ameerika imetaja. Selle ladinakeelne nimi Antilocapra americana tähendab "Ameerika kits-antiloop", kuid ta ei ole ei kitse ega antiloopide perekonna liige ega ole seotud Aafrikas leiduvate antiloopidega. Harksarvik on Antilocapridae perekonna ainus ellujäänud liige ja see on olnud Põhja-Ameerikas juba üle miljoni aasta!

Harksarviku pojad on sündides peaaegu lõhnatud. See aitab kaitsta neid kiskjate eest. Nad jäävad esimestel päevadel peidetuna rohu sisse. Nende ema läheb sealt ära, et ta ei meelitaks kiskjaid poegade juurde. Pojad ühinevad karjaga umbes nädala vanuselt. Nad võivad joosta kiiremini kui inimesed, kui nad on vaid neli päeva vanad!

Harksarvik on aktiivne nii öösel kui ka päeval. Tal on suurepärane nägemine ja võib märgata ohtu kuni nelja miili kaugusel! Kui harksarvikut ähvardab oht, võib ta oma teravate kapjadega rünnata.

Ja harksarvik on ka  läänepoolkera kiireim loom. Ta võib joosta kiirusega kuni 97 km tunnis ja pikki vahemaid kiirusega 50-70 km tunnis. Kui harksarvik jookseb, on tema suu avatud, nii saab ta sisse hingata täiendavat hapnikku.  

Kunagi tuli miljoneid harksarvikuid Kanadast Mehhikosse, neid tapeti nagu piisoneid toidu ja spordi pärast. Miljonitest sai mõnisada tuhat ja siis ainult mõni tuhat. Looduskaitsealade ja kaitseprogrammide abil hakkas arvukus taas kasvama ja tänaseks on harksarvikuid 10-12 miljonit.

1981 aastal hakkas zooloog John Byers koos oma naisega  harksarvikuid lähemalt uurima. Nad arvasid, et leiavad palju universaalseid asjaolusid, kuid leidsid aina enam erinevusi. Üheks erinevuseks ongi kiirus. Harksarviku keskmine kiirus on suurem kui gepardil, kaks korda suurem kui huntidel ja rohkem kui mõnel aeglasemal veokil. Tundub, et tegemist on tänapäeva kiireima loomaga.

Selline kiirus ei ole mingi maagia tulemus, vaid selle annavad saledad pikad jalad, väikesed sõrad, rohkelt kiiret tüüpi lihaseid (fast twitch muscles), võimsa tööjõudlusega kopsud. Harksarvik on evolutsiooniprotsessis investeerinud kiirusesse kehakaalu ja vähemate järglaste arvelt. Enamik teadustöid harksarvikute kohta märgivad ära nende kiiruse, mida peetakse ebanormaalseks ja kummaliseks. Kusjuures ei jookse loom üksi, vaid koos grupiga. Tihedalt koosoleva harksarvikute grupi jooksul on kõigi jalgade töö täielikus sünkroonis. Tasub küsida miks nad on selliseks arenenud? Darwini reeglite järgi ei disaini evolutsioon midagi liigset. Midagi ei lasta raisku ja ükski loom ei ole raskem, kergem, pikem, lühem kui vaid veidi parem oma võistlejast. Kui kogu Maa oleks täidetud kilpkonnadega, siis ei tekiks jänest, vaid ainult kõige kiirem kilpkonn teiste kilpkonnade hulgast. Ometi on harksarvik kõigist kiireim. Nende poegi söövad kotkad, koiotid jt kiskjad. Ometi pojad ei jookse enesekaitseks, vaid „külmuvad“.

Borophagus

Kokkuvõttes viis uurimus selleni, et 10000 aastat tagasi elasid harksarvikud rohumaal, kus nende vaenlasteks olid hallhunt, mustkaru, grislikaru, koiott jt suured kiskjad. Tolleaegne ameerika rohumaa oli liigirikkam, kui Aafrika. Veel 14000 aastat tagasi elasid seal Borophagus spp., lühijalgsed koerad Protocyon spp., hundid Canus dirus, koopalõvid Panthera atrox, karud Arctodus simus, hiidgepardid, mitmed metskassid  jpt.

Kohalik metskass kasvas 450kg raskuseks, hiiglaslik karu Arctodus simus oli 900 kg raskune, Ameerika gepard (Miracinonyx trumani) suutis arendada väga suurt kiirust ja suutis sellise kiiruse pealt ka saaki püüda. Arvatakse, et harksarviku kiirus arenes välja just nende kiskjate ajal, kes olid võimelised neid kinni püüdma. Kuid siis saabusid inimesed ja tapsid või küttisid ning suretasid välja 60 erinevat kiskjat.

Dunn kirjutab, et kogu harksarvikute bioloogia, kuid eriti emasloomade bioloogia oli üles ehitatud kiskjate eest põgenemise ümber – kiskjate, keda enam pole. Emased valisid kiired isased, et nende lastel oleks võimalus põgenemiseks piisavalt kiire olla. Isegi nende emakas ja kokkusurutud selg tundusid nende mineviku funktsioonina. Nad ei olnud erand, vaid hoopis loodusliku valiku reeglite võimas ilming. Nad olid hoopis teatud mõttes reegel. Veelgi enam, tundub, et harksarvikute kiirus ja sellega seotud omadused võivad nüüd olla nö kulukad ehk ebarentaablid. Kui neid maha ei tapeta ega haigus ei ähvarda, siis aja möödudes võivad need loomad aeglasemaks muutuda. Kõige kiiremini jooksvad isendid võivad surra nooremana, põgenemisvaimudest kurnatud, suutmata tempot maha võtta. Mõne aja pärast võib iga nende põlvkond muutuda aeglasemaks ja tavapärasel kiirusel muutuvad nad vähem erakordseks.

Kui loodusteadlaste uuringuid vaadata, siis see ei ole looduses haruldane. Aastaid varem, Costa Ricas, oli troopiline bioloog ja looduskaitsja Dan Janzen väitnud, et suurimad viljad, need, mida praegu keegi nende emapuude juurest ära ei kanna, arenesid sellisteks nüüdseks väljasurnud megafauna tingimustes - liigid, mis kunagi nende seemneid edasi kandsid on kadunud.

Taimedel puudub üldiselt võimalus kolida uutesse kohtadesse ja see tekitab paljunemisel mõningaid väljakutseid. Nad ei pea mitte ainult leidma viise oma geenide vahetamiseks, vaid peavad ka järglased vanematest eemale hajutama.

 Paljud tänapäeval olemasolevad taimeliigid järgivad lähenemist: loomad, vesi või tuul, et rahuldada vajadust seemnete aretuse ja leviku osas. Mõelge mesilastele, kes tolmeldavad lilli või männi õietolmupilvi, mis lendlevad läbi metsa.

Taimede jaoks, mis on arenenud kasutama loomade abi, on lihavad suured puuviljad silmapaistev saavutus/lahendus. Nad on suhkrurikkad, tavaliselt heledad ja silmatorkavad ning aromaatsed. Neid maitsvaid seemnekausikesi söövad loomad, kes omakorda kannavad seemneid soolestikus, kuni need hiljem väljaheitega väljutatakse.

Nagu kõikide organismide, nii juhib ka taimede (ja nende viljade) arengut keskkonnast tulenev surve. Suur osa sellest survest tuleneb läheduses asuvatest loomadest. Näiteks arvatakse, et marjad on oma väikeste mõõtmete ja üldiselt mustade või punakate värvidega välja kujunenud vastuseks lindude eelistustele.

Mis juhtub aga siis, kui loom(ad), kellel teatud taime (või taimekomplekti) seemnete levitamise mehhanism, on välja surnud? Mis juhtub, kui linnud, kes on juhtinud näiteks erinevate marjade suuruse/kuju/värvide/maitse arengut, on kadunud?

Mõnel juhul kaob ka taim ise lihtsalt ära, kuid mõnel juhul on nende taimede välja töötatud seemnete levitamise mehhanismid piisavalt tugevad, et taim(ed) püsivad kaua pärast seemnete eelistatud hajutamise lõppu. Nendel kohandustel on siiski tunnused nende sõltuvusest algsetest seemnete hajutajatest; mis viib taime/vilja kaasaegsetes tingimustes harmooniast välja.

Seda nähtust, mida tuntakse ökoloogilise anakronismina, kirjeldasid esmakordselt Dan Janzen ja Paul Martin pärast seda, kui nad olid uurinud mõningaid mädanenud vilju Costa Ricas.

Spondias mombin

Janzen märkas, et selliste puude nagu Spondias mombin ja Cassia grandis viljad sobisid halvasti tänapäevaste elupaikade olemasolevate seemnete levitamise mehhanismidega. Taimed tootsid suuri lihakaid puuvilju suurte energiakuludega. Puu vajus sageli maapinnale, kus enamus vilju jäi lihtsalt mädanema. Vähesed loomad tundusid olevat huvitatud nende söömisest ja nende morfoloogia ei vastanud lähedalasuva loomastiku toitumisharjumustele ega ühelegi abiootilisele protsessile (nt vee hajumine).

Janzen dokumenteeris veel umbes 40 sellist juhtumit, kus troopiline taimeliik näis tootvat vilja, mis ei sobinud tegelikult ühegi ümbritseva keskkonna tingimustega.

Loodetavasti ei anna keegi neile taimedele teada, et inimene küll sööb aga uhab seemned tualetipotist alla. 😏

Dunn kirjutab, et mujalt on bioloogid leidnud pikki lilli ilma ilmsete tolmeldajateta, lilli, mis olid arenenud nüüdseks väljasurnud tolmeldaja pikale keelele. Aja jooksul on selliseid juhtumeid rohkem täheldatud, rohkem näiteid partnerite kaotamise tagajärgedest.

Hiiglaslikud viljad said kunagi kasu sellest, et neid vedasid laiali hiiglaslikud vilja söövad imetajad, elevantidest ja nende hõimlastest suuremad loomad.

Ilma gepardita pole harksarviku elustiil, selle hüpped ja sprindid enam mõistlikud. Harksarvik kannatas Ameerika gepardide pärast, kes olid nende röövloomad, kuid mingil moel võivad harksarvikud nüüd kannatada just selle tõttu, et nende kauaaegne vaenlane neid enam ei jälita. Nad jooksevad ilma põhjuseta. Nad raiskavad energiat, kui võiksid sama hästi paigal seista. Nad jooksevad kummituste eest.

Me kõik jookseme.

Ehk meie kehade mälu on pikk, areng aeglane ja meil on kaitsesüsteeme ja võitlejaid, mis on hakanud nüüd tööle meie endi vastu, kuna vanu vaenlasi enam ei eksisteeri.

Kui zooloogid läksid uurima harksarvikut lootsid nad selle liigi kohta palju teada saada, kuid leiti midagi üldisemat. Siit kasvas välja harksarviku printsiip:

Harksarviku printsiibil on kaks elementi: esiteks on kõigil liikidel füüsilised omadused ja geenid, mis on seotud teiste liikidega suhtlemise viisidega. Teiseks, kui need teised liigid eemaldatakse, muutuvad sellised tunnused anakronistlikeks või halvemaks.

Taimed on oma lehtede kaitsmiseks välja töötanud toksiine, et eemaldada kahjureid, nektarit, et meelitada loomi õietolmu kandma, ja puuvilju, et meelitada teisi loomi oma seemneid kaugemale kandma. Loomad arendasid omakorda pikki keeli, et jõuda nektarini või paremat lõhnataju, et avastada toitu. Kiskjalistel on saaklooma tapmiseks pikad teravad hambad. Sooleparasiitidel on homoloogseid kehaosasid, mis peegeldavad kontuurides nende peremeeste sisikonda. Valige ükskõik milline organism Maal ja väga palju selle bioloogiast määrab ära see, kuidas see teiste liikidega suhtleb, kuna kõike seda mõjutavad elamise, söömise, hingamise ja paaritumise põhitõed.

Veel üsna hiljuti ei arvestanud ükski uuring, mis juhtub siis, kui tapame kõik oma röövloomad ehk kui eemaldasime paelussi, kidaussi ja nende sugulased oma sisikonnast. Võib küsida, millistest meie kehaosadest, nagu harksarvikute lihastest ja kiirusest, on saanud tänased kummitused. Mis juhtub, kui inimesed jätavad maha liigid, kellega nende keha on koos arenenud, olgu need siis gepardid, haigused, mesilased või ussid?

Mõtlen siinjuures, et kui meil ei ole selliseid looduskeskkonnast tulevaid ohte, kas inimene siis ei asu võitlema õhulossidega: kõikvõimalike kemikaalidega, toiduvärvidega, suhkruga, pärmiga, lisaainetega, süsivesikutega, valkudega, rasvadega, ravimitega, GMOga, arvamustega, mõtetega jne, jne. Võib-olla paneb see tunne, et meie sees ja ümber puudub nii palju teisi liike, meid ahmima mürgituse tekkeni kõike, mida meile "naturaalse" pähe müüakse.