Parasiidid või partnerid vol 2 - hundid söönud, lambad terved

 

Rob Dunn kirjutab raamatus "The Wild Life of Our Bodies", et asi pole selles, et oleme kaotanud teatud liike, vaid et me püüame eemaldada igasugust elu - parasiite, baktereid, metspähkleid ja -vilju ning röövloomi. Tundub, et sooleusside kadumine teeb paljud meie kehad haigemaks, nii nagu meie aju teatud osad, mis arenesid välja kiskjatega toimetulemiseks, põhjustavad nüüd haigusi. Meie ajud on pannud meid puhastama oma elu ülejäänud loodusest, kuid ülejäänud keha, alates sisikonnast kuni immuunsüsteemini, mõtleb teisiti.

Teadlased, kes uurivad meie loodusest eraldumise erinevaid aspekte, töötavad erinevates valdkondades. Nad ei kipu omavahel rääkima, kuid on siiski jõudnud meie ühenduse katkestamise tagajärgede ulatuse kohta sarnastele järeldustele.

Ükskõik, kas lamate voodis või istute arvuti ees, kui teil on valus, siis on see teie iidse päritolu valu. Teil on valu keskkonnast, millest te ilma olete jäänud. Meie esivanemate savannid ja metsad on endiselt teiega. Need tulevad teie juurde nagu puuduva jäseme valu, kui aevastate, valutab selg või tunnete hirmu. Tulevad iga kord isegi siis, kui on vaja otsustada, mida istutada, mida süüa või mida osta. See ajalugu jõuab mõne juurde rohkem kui teise juurde, kuid ühel või teisel viisil jõuab see meie kõigini.

Omamoodi äratundmisrõõm, kirjutasin kunagi oma raamatusse Eckhart Tolle ühest mõttest -  Tolle kirjutas oma raamatus, et pisimagi sündmuse põhjused on tegelikult lõpmatud ning mõistetamatul moel tervikuga seotud. Kui sooviksid mingi sündmuste põhjuse jälile saada, peaksid liikuma ajas tagasi, loomisloo algusesse. 

Ja kui ma vaatan oma kasse nautimas sooja magamisaset ja toitu ning seejärel liikumas, metsik pilk silmis,  nagu nad poleks kunagi metsast välja tulnud...

Et ennast loodusega taaskord rohkem siduda, ei ole vaja aga kõigil metsa (ehk ka metsikuks) minna.

Dunn kirjutab, et lõppkokkuvõttes pole see, mida me oma igapäevaelus vajame, päris metsikus. Me oleme endale kätte võidelnud võimaluse elada ilma malaaria, dengue, koolera ja suurte kisjateta, kes võiksid ähvaradada meid ja meie lähedasi. Me vajame loodust, mis meie elu täiendaks, võib-olla teatud osas metsikust. Sellest ajast peale, kui hakkasime kahjureid pidama või tõrjuma, oleme seda teinud järjest kasvaval määral. Kuid meil tuleb õppida seda tegema suurema hoole ja nüanssidega. Saame näiteks soodustada häid baktereid oma suus ja pärssida halbu.

Immuunsüsteemi taastamiseks saame oma kehasse tuua kahjutuid nematoode. Me võime paljastada end liikidele, milles leiame rõõmu ja rahulolu. Me suudame veel  ambitsioonikamalt luua rohelisi linnu, revolutsioonilisemaid linnu kui lihtsalt roheliste katustega hooned, linnu, kus elust enesest on ehitatud terved müürid.

Nematoodid  kuuluvad kõige arvukamate loomade hulka. Jõgede ja järvede põhja ruutmeetril on üle miljoni nematoodiisendi. Kõigist mullas elavatest hulkraksetest loomadest on nematoodid arvukaimad, teistega võrreldes on neid isendite arvu poolest 80–95%. Muld meie põldudel ja looduslikes taimekooslustes on asustatud nematoodide püsiasurkondadega. Taimi kahjustavate nematoodide liigiline koostis oleneb juhuslikust introdutseerimisest, taimkattest, mullast ja kliimast.

Palja silmaga näeb tõesti vaid osa nematoodiliike, vaja on ikka suurendust. Täiskasvanud loomad võivad olla ka paari millimeetri pikkused, kuid enamasti on nad end rõngasse keeranud. Nendest saadakse aimu siis, kui taimed enam ei kasva ja neil tõmbuvad lehed krimpsu. Aga nad on levinud kõikjal, ka korterites toataimede pottides. Neid võib olla nii mullas kui ka taimevartes, -lehtedes ja õites. Taime maapealsetes osades elavad nematoodid tekitavad pahku. Näiteks üks liik elab meil kasteheintel ja kastikul ning tema elutegevuse tõttu muutub neil seeme suuremaks, otsekui tungalteraks. Suuremad on loomade – inimeste, lindude jt. parasiidid. Kõige suurem on Placentonema gigantissima, kes elab vaalade platsentas ja võib kasvada kuni kaheksa meetri pikkuseks. Aga vabalt elavad võivad olla umbes poole millimeetri pikkused või isegi 0,2 millimeetrit.

Tavaliselt leidub igas grammis mullas mitukümmend nematoodi. Samblas (erandiks on nematoodivaene turbasammal) on aga leitud kuni üheksasada, kompostmullas tuhat üheksasada, kartuli-kiduussi koldes nelikümmend kuus ja haigete taimede maapealsetes osades üle kuuekümne tuhande nematoodi iga grammi substraadi kohta. Pole just isuäratav? Vaid mereäärsetel liivadel ei pruugi nematoodid nii väikestesse proovidesse üldse sattudagi.

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Dunn maalib ka üsna fantastilisi pilte, mis kõik võiks loodusest linna tuua. Neid praeguseid ja tulevasi võimalikke visioone linnadest on ikka jagatud:

Singapur

Või miks mitte ka kodus. Etnobotaanik James Wong jagab oma väikest elupinda linnas 500 taimega. 

View this post on Instagram

A post shared by James Wong (@botanygeek)

Eelmisel sajandil hakkasime kasutama antibiootikume, et tappa kõik soolestiku bakterid, et vabaneda ühest probleemsest liigist. See oli ka sajand, mil tapsime kõik putukad oma põldudel, et võidelda väheste kahjuriliikidega. See oli samuti sajand, mil tapsime kõikjal hunte, et mõnes kohas lambaid päästa. See oli sajand, mil puhastasime oma ruumide tasapinnad, et „mikroobidest vabaneda”. Kõik need toimingud päästsid tohutult palju elusid, kuid jätsid meile kingituseks ka uusi kroonilisemaid probleeme ja looduse, milles puudus rikkus. Nüüd teame rohkem ja suudame targemalt tegutseda, et luua endale loomulikum ja tervislikum elu. Meie “puhtast elamisest” põhjustatud probleeme ei saa aga lahendada millegi nii lihtsaga, kui porilombis mängimine. Meie ülesanne on luua enda ümber uut tüüpi elus maailm, millega me suhtleme mitmel erineval viisil, elus maailm, kus pole mitte ainult liik, kes elab üle metsade hävitamise, antibiootikumid ja muud häired, vaid hoopis mõni arukam ja lopsakam looduskeskkond.

Et kuna raamat voolab nüüd läbi parasiitide, kiskjate ja liikide omavaheliste seoste maailma, teeksin lühikese kokkuvõtte, mida bioloogia selle kohta ütleb.

Kisklus (röövlus)

Kiskluse puhul üks organism tapab ja tarbib teist. Kisklus annab energiat, et pikendada eluiga ja soodustada kiskja paljunemist, põhjustades kahju saakorganismile. Kisklus mõjutab organisme kahel ökoloogilisel tasandil. Indiviidi tasandil on saaklooma elu/reproduktiivsus järsult katkenud ja ta ei anna enam kunagi järglasi. Kogukonna tasandil vähendab röövloom saakloomade populatsioonis isendite arvu.

Tuntuimad röövluse näited hõlmavad lihasööjate käitumist, mille käigus üks loom sööb teist. Mõelge huntidele põdrajahil, öökullidele hiirte või usside jahil ja putukatele jahti pidavatele karihiirtele. Vähem ilmsed karnivoorluse suhted hõlmavad paljusid väikseid loomi, kes tarbivad suuremat. Selline rühmarööv on levinud sotsiaalsete kiskjate, nagu lõvide, hüäänide ja huntide kogukonnas. Grupiröövlust esineb ka sipelgate ja sotsiaalsete ämblikega. See on aga ainult osa pildist. Seemnete tarbimine võib mõnikord olla röövlus. Seemneid peetakse organismideks. Ideaalsetes tingimustes kasvavad seemned taimedeks. Kuid seemne tarbimine tapab taime enne selle kasvamist, muutes seemnete tarbimise röövluse näiteks. Eluline näide seda liiki röövlusest on, kuidas Sille toortoidu algusaegadel seemneleiba tegi 😎😁😎

Nepenthes

Mitte kõik kiskjad pole loomad. Lihasööjad taimed, nagu Veenuse kärbsepüünis ja kanntaim (Nepenthes), tarbivad putukaid. Kanntaimed püüavad saaklooma seedeensüüme sisaldavas veekogumis, samas kui Veenuse kärbsepüünis püüab putuka kahe lehesagara vahele ja sulgeb putuka ning katab seedeensüümidega. Need taimed imendavad putukatelt toitaineid, kui need seedeensüümide abil  kättesaadavaks muutuvad. Mikroskoopilisel skaalal tarbivad algloomad ja bakterid samuti saakloomi. Neil on oluline roll populatsioonide suuruse säilitamisel mikroobikooslustes, mis edendab mikroorganismide mitmekesisust ja aitab kaasa kogukonna stabiilsele struktuurile.

Kisklus ja kohanemine

Kisklus mõjutab nii kiskjate kui ka saakloomade sobivust. Indiviidid peavad ellujäämiseks ja paljunemiseks nii sööma kui ka vältima enda ärasöömist. Geneetiliselt määratud tunnused, mis parandavad organismi ellujäämis- ja paljunemisvõimet, kanduvad edasi tema järglastele. Tunnused, mis on seotud röövloomade parema saagi püüdmise ja saakloomadel  pääsemisega, kipuvad loodusliku valiku abil sattuma positiivsesse valikusse.

Kiskjatel on selliseid omadusi nagu teravad hambad, küünised ja mürk, mis suurendavad nende võimet toitu püüda. Neil on ka äärmiselt hästi arenenud meeleelundid, mis aitavad neil potentsiaalset saaki leida. Arvestage röövloomade võimet märgata potentsiaalset saaki enam kui kilomeetri kauguselt, muttide terav lõhnataju, öökullide võime tuvastada hiiri heli järgi, rästikute võimet tajuda saaklooma jälgimisel kehasoojust ja nahkhiirte ning delfiinide võime kasutada kajalokatsiooni. Kiskjad püüavad oma saaki kas potentsiaalset saaki jälitades või varitsedes. Tagaajamist kasutavad organismid on võimelised lühikesteks kiirendusteks. Need, kes varitsevad, kipuvad avastamise vältimiseks maskeeruma.

Sarnasel viisil on saakloomaliikidel omadusi, mis aitavad neil avastamist või püüdmist vältida. Paljud, näiteks leheputukad, koid, mitmesugused konnad ja väikesed sisalikud ning taimtoidulised imetajad, on krüptiliselt värvunud, et neid oleks raskem näha. Käitumuslikult nad „külmuvad“ pärast kiskja olemasolu avastamist. Selline vähene liikumine aitab neil paremini oma taustaga sulanduda ja pärsib kiskja võimet neid leida. Aga kui röövloomad tulevad  liiga lähedale, läheb saakloom põgenemiseks lendu, jookseb või hüppab. Kui järgneb tagaajamine, jääb saakloom tavaliselt ellu, kui nad suudavad jääda kättesaamatuks seniks, kuni kiskja väsib. Mõned liigid ostavad kiskja tähelepanu kõrvale juhtides lisaaega. Näitena võib tuua erksavärvilisi tagatiibu vilgutavaid koisid, saba ära andvaid sisalikke ja lima väljutavaid putukate vastseid. Sellised toimingud üllatavad kiskjat ja annavad saakloomale põgenemiseks paar lisamomenti.

Kui kiskja jälitab potentsiaalset saaki, jookseb kiskja oma õhtusöögi järele. Saakloom jookseb oma elu eest. Kui kiskjal ei õnnestu saaki tabada, jääb ta nälga, kuid ei vähene tema sobivus ehk ta ei hukku ja on võimeline järglasi andma. Seevastu, kui kiskja saaklooma kinni püüab, kaotab tabatud isend kõik edasised paljunemisvõimalused. See "elu-õhtusöögi printsiip" loob kahe liigi vahel evolutsioonilise võidurelvastumise. Sellel võistlusel kogeb saak tugevat selektiivset survet paremaks kohanemiseks, et vältida ärasöömist. Samal ajal peavad röövloomad ellujäämiseks ja paljunemiseks koguma piisavalt toitu ning ka neile avaldatakse selektiivset survet tunnuste jaoks, mis võimaldavad neil edukalt jahti pidada. Aja jooksul toob see võidurelvastumine kaasa tunnused, mis võimaldavad saagil paremini püüdmist vältida, samas kui kiskjad saavad saaki paremini kinni püüda.

Vastupidiselt seni esitatud näidetele on mõnedel saakloomadel silmapaistvalt ere värvus. Selline aposemaatiline värv aitab vältida saagiks langemist, andes potentsiaalsetele röövloomadele märku, et erksavärviline isend on mürgine. Toksiine võib toota kehas, nagu punasetäpiline vesilik (Notophthalmus viridescens), või neid võib saada passiivselt mürgiste taimede tarbimise teel, nagu monarhiliblikas. Mitte kõik erksavärvilised liigid pole tõeliselt mürgised. Mõnel neist on välja kujunenud mustrid ja värvid, mis jäljendavad mürgiste liikide omi. Sellised miimikad on näiteks Lõuna-Aafrikas ja Madagaskaril erakordselt polümorfne liblikas  Papilio dardanus.   

Herbivoorlus (taimetoitlus)

Taimetoit on loomade poolt taimse ainese tarbimine ja taimetoidulised on taimi sööma kohanenud loomad. Nagu röövloomade ja saakloomade interaktsioonides, soodustab see käitumine nii taimtoiduliste kui ka söödavate taimeliikide kohanemist. Näiteks taimetoiduliste tekitatud kahju vähendamiseks on taimedel arenenud kaitsevõime, sealhulgas okkad ja kemikaalid. Teadlased on tuvastanud tuhandeid taimseid keemilisi kaitseühendeid, sealhulgas meile nii tuttavaid ühendeid nagu nikotiin ja kokaiin. Tegemist on naturaalsete pestitsiidide ja herbitsiididega (ehk naturaalne ei ütle midagi aine ohutuse kohta).

Toitainete tarbimise maksimeerimiseks on paljud taimetoidulised välja töötanud kohandused, mis võimaldavad neil kindlaks teha, millised taimed sisaldavad vähem kaitseühendeid ja rohkem kvaliteetseid toitaineid. Mõnel putukal, näiteks liblikatel, on jalgadel keemilised andurid, mis võimaldavad neil taime maitsta, enne kui nad selle osa ära tarbivad. Taimetoidulised imetajad kasutavad sageli kibedate ühendite avastamiseks oma teravat haistmismeelt ja nad söövad eelistatavalt nooremaid lehti, mis sisaldavad vähem kemikaale.

Jäänud veel parasitism.