Parasiidid või partnerid vol 13 - inimese tee põllumajanduse juurde

 

Dunni raamatu 7 peatükk räägib, kuidas lehmad ja hein inimesed kodustasid ja mis sellest kõik välja tuli. 😎

Ega siin midagi positiivset ei ole – põllumaa on päris palju (ehk poole) metsa ja looduslikku rohumaad välja vahetanud. Sel põllumaal me viljeleme üksikuid kodustatud liike. Mõningaid: riis, mais, nisu rohkem, teisi vähem. Ühes võib kindel olla, see ei olnud Bill Gatesi tegu. 😏

Eemalt vaadatuna näib põllumaa kaunis ja võimas. Kuid põllumajandusel on oma tumedam külg. Halvad aasta ja rasked päevad ületavad häid või kergeid aastaid,  kuid me peame jätkuvalt edasi minema ja vastu panema, kuna alternatiivi enam ei ole. Kunagi võisime oma toidu leida ümbruskonnast otsides. Me elasime Aafrikas ja hakkasime sealt väljapoole liikuma. Õppisime tundma liike enda ümber, osasid korjama ja osasid tapma.

10000 aastat tagasi kõik muutus. Põllumajandus sai alguse, ja sellest ajast aina kasvanud ja laienenud. Kogu meie praegune toit on kasvatatud, kas siis põllul, karjamaal või puuris.

Ja kuigi meil võis olla rikkalik keskkond ja ka piisavalt toitu, siis see muutus, kui meid sai rohkem. Me elasime viljakal pinnal, nagu katseklaasis. Inimesi tekkis aina juurde, kuni lõpuks sai ümbruskond tühjaks söödud. Ruumi vabanes haiguste või sõdade järel. Täpselt sama toimub bakteritega. Kogu pind meie kehal/kehas on jagatud ja sinna juurde on võimatu pääseda. Ka bakterite populatsioon ei saa suuremaks kasvada – toitu napiks, teised liigid on oma populatsiooniga ees. Nii reguleerivad erinevad bakterid üksteise arvukust ja pildi löövad segi haigused või antibiootikumid.

Kui inimesed õppisid ise omale toitu kasvatama, jäid nad paikseks. Koos paikseks jäämisega hakkas rahvastikutihedus ühes kohas kasvama. Õppisime kirjutama ja lugema jpm. Lihtne on näha põllumajanduse arengus palju head, kuigi see päris nii ei ole. Kütt-korilaste eluiga kippus olema pikem, kui esimestel põlluharijatel. Põllumajandusega kasvas haiguste määr sh nende, mis seotud uue üksluisema dieediga.

Tekkis rohkem hierarhiat ja olulisem oli, kes mida omas või ei omanud. Isegi kui toitu oli külluslikult, ei saanud kõik sellest osa. Ellujäämine hakkas sõltuma staatusest, kultuurist ja keerukatest suhetest, mis tekivad, kui koos elavad tuhanded ja miljonid inimesed.

Kui põllumajandusel oli selline negatiivne efekt, miks me siis selle valisime? Osaliselt võib vastus olla selles, et valik ei toimunud kütt-korilaste paremate päevade ja põllumajanduse vahel, vaid küttimise-koriluse halvimate päevade (kui toit otsa sai) ja põllumajanduse vahel. Sellise teooria pakkus 1970ndatel välja Conncticuti Ülikooli antropoloog Leigh Binford. Binford arvas, et põllumajandus tuli päevakorda, kui kogukonnal said alternatiivid otsa – ei olnud toitu ja polnud ka valikut, kuskohast seda võtta. Tema kujutlust mööda võis see olla sedapidi: oli väike kogukond, mis kasvas ja ühel hetkel hakkas toitu küla ümbruses nappima. Kõigepealt said otsa lemmiktaimed, kahjurid hakkasid kogunema. Kirbud ja täid tekkisid elukohta, eriti kui oli ka loomi. Aeg-ajalt sai küla teise kohta viia. Amazonis kulub 15 aastat, et majadesse tekiks kogukond täisid, kirpe, nahkhiiri jm džunglieluga kaasaskäivat. Nii Amazonis, Aafrikas kui ka Aasias toimus ümberasumine ca 15 aasta pärast. Kuid ühel hetkel ei olnud enam võimalik ära kolida. Sobivad kohad olid juba võetud. Nii tuli paikseks jääda ja leida lahendus. Patogeenid ja haigused muutusid tavapärasemaks. Ja toitu sai puudelt ja urgudest vähem. Võis juhtuda, et kehvematel aastatel nappis toitu. Sel aastal võis palju inimesi surra. Need, kes jäid, neil oli jälle süüa kodu lähedal ja siit võib olla tekkis juhuslikult maha torgatud oks või pillatud seeme anda mõtte taime kodustamiseks. Binford oletab, et just sellised olukorrad viisid inimesed põllumajanduse juurde. Inimesi sai liiga tihedalt ja toitu hakkas nappima. Põllumajandus oli meeleheitest ajendatud ettevõtmine. Ja et samas on põllumajandus inimese allakäik. Istuvam elustiil, sadade liikide asemel mõned üksikud.

Meie geenid näitavad, et taimede ja loomade kodustamine mängis meie ellujäämises olulist rolli. See mängis ka meie enda kodustamisel suurt rolli. Inimestel ei ole kunagi välja arenenud rohusöömise võimet. Me saame seda mäluda, kuid tselluloosi ja ligniini (ehk ligneen on varieeruva struktuuriga biopolümeer, mis moodustab suure osa taimse materjali rakukestadest) me ei seedi ning see läbib meie soolestiku töötlematult. Ainult seemned, nn terad, rahuldavad meid. Nii vaatasid meie esivanemad ringi rohelistel väljadel, mis olid toitainerikkad, kuid jätsid meid ometi nälga.

Vahelepõikena võiks veidi toortoidu värki kommenteerida. Ma usun, et ma kirjutasin vast oma blogiski seda Boutenko rohelise smuuti raamatust pärit väidet, et Vitamix blender lööb taimekesta puruks ja nii me saame tselluloosi ka seedida. Boutenko enam ammu toortoiduline ei ole ja mitte kõigel, mis ta kirjutas, pole allikat. Aga võiks sel olla tõepõhja? Paistab, et mitte. Vitamix on super, smuuti maitseb hea, kui sa selle küpsetest viljadest teed ja lisada võib ka suupärast rohelist aga imet ei maksa oodata.

Artiklis, mis kirjutatud blenderitootjate väidete kohta, on Vitamixi juht, kelle koduseks kasutamiseks mõeldud mikserid võivad maksta kuni 449 dollarit, öelnud Businessweekile, et tema ettevõtete blenderid on "teoreetiliselt... teie jaoks tervislikumad, sest see emulgeerib taimset ainet rohkem, kui teie hambad seda närides suudavad".

New Yorgi ülikooli toitumise, toidu-uuringute ja rahvatervise osakonna professor Marion Nestle ütleb, et jah teoreetiliselt võimalus on,  kuid ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et blenderis tükeldatud toit annaks kehale rohkem toitaineid, kui taldrikult toitu süües. Selleks on meil meie hambad.

Toitumisspetsialistid märgivad, et inimesed, kes on saanud kurgule kiiritust, põdevad seedetrakti haigust või ei saa muul põhjusel tahket toitu süüa, võiksid blenderi mugavusest kasu saada. Kuid sellistel juhtudel on selle peamine eelis toidu töötlemine , mitte toiduainete endi muutmine.

Stanfordi ülikooli toitumisspetsialist Jo Ann Hatter märgib: „See pole nii lihtne – see rakuseinte lõhkumine. Mis tegelikult lõhub sidemeid toidumolekulide vahel, on seedeensüümid maos. Kui meil oleks vaja selliseid nuge nagu blenderis, oleksid need olemas meie seedesüsteemis,"  

Ükski blendereid tootvatest ettevõtetest ei esitanud artikli autorile uuringuid, mis näitaksid, et nende spetsiaalsed blenderid pakuvad tervisele rohkem kasu, kui hammastega toidu söömisel.

Nii et ei saanud tselluloosi seeditud meie esivanemad ilma Vitamixita, ei saa ka meie koos Vitamixiga. Rohelisel lehtköögiviljal ja õrnadel rohelistel lehtedel on peale tselluloosi muid meile seeduvaid asju. Kiudained jäävad bakterite söödaks ja tselluloosi lagundamiseks napib meie soolestikubakteritel vajalikke ensüüme.

Ehk nii said sel rohuväljal kokku ürgveis (tarvas) ja inimene. Tarvast pärinevad kõik veisetõud.

Ka ürgveistel olid omad raskused, rohumaa kestis, kuni mets selle peatas ja nii peatus ka tarvas. Inimene suutis heina koguda ja jagada ning sellega algas võimalus avaldada oma maagilist võimet saada metsloomad koos endaga elama. Me suutsime kodustada veise, hiljem hobuse, kitse, kassid ja koerad.

Ja kui meie muutsime veist, siis nemad omakorda muutsid meid.

Viimaste aastate geneetika kaasaegsed vahendid on võimaldanud meil küsida mitte ainult seda, kuidas liigid on omavahel seotud, vaid ka seda, millal konkreetsed geneetilised variandid ja nendega seotud võimed arenesid ning kui kiiresti need on levinud ja kui kiiresti need muutusid tavapäraseks.