Dunn kirjutab, et aja jooksul on
Weinstockil tekkinud arusaam, et soolestik
vajab oma arenemisprotsessis parasiite. Ilma parasiitideta kasvab soolestik
nagu taim ilma raskusjõuta. Raskusjõud oli kunagi taimede arenguetapil olulise
tähtsusega, see aitab neil juured sügaval mullas hoida. Ilma raskusjõuta
oleksid puujuured nagu Medusa juuksed igal pool laiali. Ja ka meie
immuunsüsteem paistab ei arene korralikult, kui parasiidid täielikult puuduvad.
Keegi ei tea, mis täpselt toimub. Teada
on, et kui kõik parasiidid eemaldada, kaldume olema rohkem haiged ja kui mõned tagasi panna, oleme tervemad.
Weinstockil
on selle kohta spetsiifilisem arvamus, nagu ka paljudel teistel teadlastel. Mis
automaatselt ei tähenda, et see on õige,
kuid arvestades seda, mida me hetkel teame – on see võimalik.
Et
parasiitide rollist paremini aru saada, vaatame immuunsüsteemi. Keha on kui riik, kus on kaks
immunoloogilist relvastatud armeed. Üks võitleb ühte tüüpi vaenlaste,
viiruste ja bakteritega; teine tegeleb teist tüüpi vaenlaste, nematoodide ja
muude suuremate parasiitidega. Nad
töötavad koos, ehkki mida rohkem kulub keha energiat ühele immuunsüsteemi
osale, seda vähem on seda võimalik teisele kulutada.
Dunn märgib, et see on immuunsüsteemi hästi pealiskaudne selgitus, kuid aitab lihtsamalt ülevaadet anda.
Need
kaks meie immuunsüsteemi osa on eksisteerinud enam kui 200 miljonit aastat. Haidel on need. Oravatel on need.
Kaladel on need. Isegi mõnedel putukatel on selliseid osasid. Kõigil on neid,
sest loomade suguvõsade pika ajaloo jooksul on iga põlvkond olnud täis
parasiite, samuti baktereid ja viirusi. Meie parasiidid olid eeter, milles meie
keha end mõtestas. Nende olemasolu on pikka aega olnud sama usaldusväärne kui raskusjõud.
Siis see tuli, suur muutus. Inimesed hakkasid elama hoonetes ja kasutama
tualettruume ning kõik on muutunud viimase paari põlvkonna jooksul.
Pikka
aega mõistsime, et immuunsüsteem tervikuna hõlmab vaid kahte peamist tüüpi
kaitsejõude, üks bakterite ja viiruste, teine suuremate parasiitide vastu. Kuid
viimase viie aasta jooksul on ilmnenud selles loos probleem. Midagi jäi
puudu, kuskil oli veel üks tundmatu. Teadlased avastasid, et kui parasiidid
kehasse satuvad, siis immuunsüsteem lõpetas nende ründamise, kuid miks ja
kuidas?
Tuleb
välja, et me olime täiesti tähelepanuta jätnud immuunsüsteemi põhikomponendi - rahuvalvajad. Mida peaks keha
tegema, kui parasiit on end meis kinnitanud ja esialgsed katsed seda välja saada
on ebaõnnestunud? Nendega võib jäädagi igavesti võitlema. Seda juhtub ja sel
juhul on keha immuunvastusest tingitud probleemid suuremad, kui ussi poolt
põhjustatud probleemid. Ehk
immuunsüsteemi reaktsioon põhjustab rohkem haigust, kui parasiit. Selles
kontekstis võib organismil olla parem tegelikkusele järele anda - uss on nüüd siin olemas ja keha õpib seda
taluma.
Vastus
näib viitavat ikka ja jälle ühte punkti - kui parasiit jääb kehas ellu, õpib
keha sellega koos elama. Rahuvalverakkude
meeskond kutsub parasiidivastased ründajad tagasi. Rahuvalvajad
tasakaalustavad immuunvastust. Nad jätavad sellega kehale rohkem energiat, et
võidelda kuskil mujal võidetava või virulentse vaenlase vastu.
Weinstock
ja teised teadlased arvavad, et rahuvalvajad on nii meie evolutsiooniline
lahendus kui ka kaasaegne probleem. Eeldatakse, et rahuvalvajaid toodetakse ainult siis, kui on olukorda, kuhu rahu
tuua. Kui parasiite pole, siis rahuvalvajate meeskond nö kärbub ja kaob. Ründemeeskond aga on
jätkuvalt ründamas. Ehk immuunsüsteem ründab, mida iganes see võõraks peab.
Keha enda reaktsioonid tunduvad süsteemile kahtlased ja ta ründab. Ja
rahuvalvajad, mis tavaliselt ründajaid tagasi kutsuvad, ei hakka tööle – need
on liiga nõrgad.
Rahuvalvajate
poolt kontrollimata võib meie immuunsüsteem meie kehaga lõputult võidelda. See
võitlus kestab seni, kuni oleme haiged ja seejärel veel haigemad. Meie nahk
läheb kärna. Meie sooled muutuvad põletikuliseks. Meie kopsud vilistavad ja
varisevad kokku. See võitleb meie kehadega, kuni ei jää järele ühtegi võitjat.
Siinkohal
on kaks arvamust: Weinstock arvab,
et kui ta usse patsientide kehasse viis, hakkas nende keha tootma
rahuvalvajaid, mis säilitasid rahu, takistades immuunsüsteemil usside
ründamist. Ja kindlasti põhjustavad kidaussid (hookworms - kidausside munad on nakatunud inimese väljaheites. Kui nakatunud isik roojab õues (põõsaste lähedal, aias või põllul) või kui nakatunud inimese väljaheiteid kasutatakse väetisena, ladestuvad munad mulda. Seejärel võivad nad valmida ja kooruda, vabastades vastsed (ebaküpsed ussid). Vastsed küpsevad vormi, mis võib tungida läbi inimeste naha. Kidaussi nakatub peamiselt saastunud pinnasel paljajalu kõndides. Üht tüüpi kidaussi Ancylostoma duodenale saab edastada ka vastsete allaneelamise kaudu) oma probleeme,
millest levinum on tõsisema infektsiooni korral vere kaotus ja aneemia.
Kuid
üldiselt tunduvad need probleemid olevat minimaalsed nii üldises mõttes kui ka
igavesti ussiga võitlemise kulude suhtes. Kui uss on hästi kinnitunud ja keha
jätkab selle vastu võitlemist, raiskab keha energiat. Ja nii võib juhtuda, et rahuvalvajad pakuvad mehhanismi, mille abil
soolestik tunnistab nö lüüasaamist ja samal ajal takistavad immuunsüsteemi pikaajalist
rünnakut soolestikule. Rahuvalvajad hoiavad rahu. Ussid vallandavad omal
moel selle rahu. See võib nii olla.
Teine variant, mis raamatu kirjutanud Dunnile endale meeldib: juba kaua aega on teatud, et parasiidid inimese soolestikus toodavad ise aineid, mis immuunsüsteemi maha surub. Parasiidid teevad seda, tootes aineid, mis matkib inimkeha enda poolt toodetavat. Umbes midagi sellist, et „halloo, siin on kõik hästi, pole vaja rünnata“. On täiesti võimalik, et meie keha on arenenud sõltuma neist toodetavatest ühenditest, vähemalt teatud kogusest. Ja mitte et keha oleks neid vajanud kohe algusest peale. Kuid võib-olla on kehas arenenud tugevam immuunreaktsioon (rünnak), teades, et osa tema rünnakuvõimsusest surutakse maha. Ehk kui parasiidid on kohal, on immuunvastus „normaalne“, kui mitte, siis liiga tugev.
Võib
ju täitsa olla ja kohe tuleb meelde kogu see krempel, mis hetkel on nii meil
Eestis kui ka mujal eriti populaarane: boosti
oma immuunsüsteemi, tugevda oma immuunsust ... olete siis kindel, et on
piisavalt parasiite 😏 rahu hoidmas...naturalismi viimaste aastate saavutus on ju ka see, et iga
haiguse põhjuseks parasiite pakutakse ja hästi palju parasiidivastast tõrjet
tehakse. Mitte et inimene peaks kubisema parasiitidest - liiast on alati halb, kuid palju tehakse hetkel rutiinset, peaaegu igapäevast/nädalast puhastuskuuri. Covid on muuhulgas toonud palju imeravimi pakkujaid ja üks populaarsem naturalismi variant on hetkel Ivermektiin - parasiidirohi. Võetaks taaskord lehmale sobivaid doose. Kas tuleks nüüd eeldada, et autoimmuunhaiguste arv hakkab tõusma? Eks näis...
Peale
Weinstocki on ka teadlasi, kes on pakkunud põhjuseks hügieenihüpoteesi – et
keha vajab teatud kogustes „mustust“, et normaalselt funktsioneerida.
Tundub, et tähelepanu ei pöörata veel aga
sellele, et mitte ainult meie immuunsüsteem ei arenenud sõltuma teiste liikide
olemasolust. Vaid ka meie soolestiku kuju, ensüümid, mida me suus toodame, ja
isegi meie nägemine, aju ja ka kultuur.
Kui
teie immuunsüsteem ei ole teid õnnistanud allergiate, diabeedi, Crohni tõve või
muude probleemidega, on teil olnud hea õnn,
head geenid, hea ussike või kõik eelmainitud asjaolud kokku. Kuid paljudel
on nende immuunsüsteemid pöördunud lõpuks nende eneste vastu. Kui teie oma seda
teeks, on küsimus selles, mida peaksite tegema. Kas saaksite omale ussikese
otsida ning kas peaksite seda tegema?
Miljonid
inimesed kannatavad autoimmuunhaiguste all. Ja paljud on niivõrd kehvas seisus,
et neil ei ole kannatust oodata teaduse järele, mis alles arutleb, kuidas võiks
turvaliselt paremaks minna. Dunn annab raamatus ülevaate kahest inimesest, kes
iseseisvalt parasiitidest abi otsima hakkasid.
Debora Wade põdes Crohni tõbe. Ta oli
juba lugenud Weinstocki töödest parasiitidega. Ta oli kõike lugenud ja kõike
proovinud. Juba 20 aastat kõndis ta ringi teadmata, kuna on vaja jälle WC-sse
joosta. Deobora oli jõudnud punkti, kus ta oli valmis proovima ükskõik mida.
Ravimid, mida ta võttis, ei toiminud. Ka ta ise ei saanud töötada, ta oli haige,
koju aheldatud kroonilise kõhulahtisuse, öiste higistamiste ja valulike
tualetiskäikudega. Vahel ta sai süüa püreesuppi, vahel mitte. Ta oli lugenud,
otsinud ja ei mäletanud enam kõiki nimesid rohtudel, mida ta oli juba
proovinud. Weinstocki uuring köitis teda ja ta tahtis proovida – mitte, et
parasiidid oleksid talle meeldinud aga mis oleks alternatiiv?
Ta
tahtis omale tellida neid samu parasiite, mida kasutas Weinstock, kuid tuli
välja, et USAs on nende tellimine illegaalne. Ja kui ta ka oleks leidnud
võimaluse kaugemalt tellida, läheks see talle maksma 4700 dollarit 2 esimese
nädala jao jagu. Ta kuulis uuringust Nottinghami Ülikoolis, Inglismaal.
Nottingham oli alustamas parasiitidega topeltpimedat uuringut Crohni tõve
patsientidega. Debora sobitus uuringu osavõtjate hulka, kuid tal oleks tulnud
Inglismaale 6x aasta jooksul. See oleks olnud mitte ainult kallis, vaid tema
seisund ei oleks nii pikki lende vastu pidanud.
Ta
leidis „eksperimentaalse“ ravi Mehhiko kliinikus 3900 dollari eest. Seal ei
pakutud sea kidausse, vaid inimese omi. Sel Mehhiko kliiniku pidajal ei olnud
küll arstilitsentsi, kuid Debora oli meeleheitel. Tema arst laitis selle mõtte
igati maha – ei ole võimalik teada, kas see mida talle pakutakse on üldse
kidauss, on see parasiit ise saastunud (näiteks mingite bakteritega) või mitte
jpm.
Ja mis siis edasi sai...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar